"SÕRGADEL LIHA" (meat on the hoof) - säherdusest terminist polnud ma siiani kuulnudki, rääkimata sellest, et 'sõrgadel liha' ostmist kaaluda.
Aga alustame ikka jälle algusest. Oregoni kolimisest saati on meie toidusoetamine ja -valmistamine üksjagu muutunud. Leiba, jogurtit, kohupiima pole poest juba ammu aega ostnud, teeme ise. Ja hapukapsast. Ja salsat. Ja veel ühte koma teist. Pakendeid praktiliselt koju ei too, kuna tangained, kaunviljad, juurikad jne ostame kaalukaubana (mistõttu on meie prügitootmine pea olematuks kahanenud). No, paar auku on siiski täita jäänud: tarvis talumees leida, kellelt regulaarselt piima ning mune saab. Ja siis on veel see lihaküsimus, sellest ma tegelikult tahtsingi kirjutada.
Tegime Pauliga isekeskis läinud aasta lõpul maha, et nö. anonüümse liha söömisel olgu lõpp. Et lähed supermarketisse ja ostad plast-alusel, kilesse keeratud lihatüki. Looma või linnu, issand ise teab millega söödetud ja süstitud, mismoodi elanud ja mismoodi hukatud. Mis mõtet on kauboi-osariigis Oregonis elada, kui koduümbruse väikefarmide teenused kasutamata jätad, onju. Me ei ole tegelikult üldse suured lihasööjad, mina punast liha peaaegu ei pruugigi. Kana ning kala küll.
Novot. Siinkohal tulen tagasi tolle 'sõrgadel liha' termini juurde. Üks pakutavatest võimalustest on nö. looma ettetellimine, otse farmerilt. Maksad deposiidi liha eest, mis rõõmsalt alles karjamaal kepsleb, vabapidamisel. Sõrgadel, noh. Väikestes farmides käib veisetapp muide sedamoodi, et lihunik läheb koos talunikuga karjamaale, transpordi-stressi vältimiseks. Suts ja valmis.
Tuleval aastal vast tellimegi naabritelt neljandiku mullikat. Selle kohta on naljakas termin kasutusel - COW POOLING. Jällegi, esimest korda kuulsin! Loomulikult teadsin, misasi on car pooling, aga 'cow pooling'....hmm? See on, kui paar perekonda lepivad omavahel veise jagamises kokku. Liha saad kätte oskuslikult tükeldatult ja pakitult, soovi korral kondid/siseelundid lisaks.
Seniks aga, kuni veise-diili üle aru peame (kas ikka võtame nii vägevalt ette, vaja ju suuremat sügavkülmikut ja puha) - seniks kasutame siinsamas naabruses asuva D&D lihafarmi teenuseid, ostes tükikaupa. Aga ikka seda rohu peal kasvanut, nii looma kui lindu.
Fotol: suvine oleng naabrite pool. Naabrite lehmad ja meie kodu, taamal.
p.s. Tegelikult on (veise)liha söömisel veel teine ja kolmaski külg, aga läheks liig pikaks neid külgi siin keerama hakata. Lühidalt: rohu peal kasvanud kari kõlab küll kenasti, aga rohumaade ruutmiilid jäävad inimeste lihahimule alla. Teiseks - äraleierdatud teema, kuid veisekasvatus säärases mahus nagu tänane on planeedile Maa väga, väga kurnav. Lahendus? Siin USAs - söögem vähem liha. Ei pea omale iga jumala päev poolekilost lihakäntsakat naha vahele toppima. Mujal? Ei oska öelda.
/.../ The global livestock industry uses dwindling supplies of freshwater, destroys forests and grasslands, and causes soil erosion, while pollution and the runoff of fertilizer and animal waste create dead zones in coastal areas and smother coral reefs. There also is concern over increased antibiotic resistance, since livestock accounts for 50 percent of antibiotic use globally/.../ Allikas/Source
Jan23/2016
