EMANE KOER tundub ikka hoopis teistmoodi pidada kui isane, seda ma ütlen. Lilli-eelne kogemus on mul kolme isasega – Eduard, Jeekim ja Yarko. Eduard, bless his heart, tõmbas vahetpidamata ringi. Kodus käis põhimõtteliselt vaid söömas ja magamas. Jeekim oli sihuke tasane tegija, kuid temagi võttis teinekord Eduardi õhutusel pulmatuurid üles. Yarkot aga võis ideaalseks isaseks pida – igati hakkamas, kui oli tarvis seda va paarituse asja ajada, kasvataja Urve valvsa pilgu all, samas sain värava rahulikult lahti jätta, kui näiteks posti järele läksin, või lund rookima – uisapäisa Yarko aiast välja ei tormanud. New Mexcio kodus oli ta käsutuses kaks taraga piiratud ala: ees- ja taga-aed. Kui Oregoni kolisime, oli vanamees juba kõrges eas, kuulmine kadunud, samas koivad veel suhteliselt käbedad. Ühesõnaga, võimeline kanjonis tundide viisi ringi tuustima, koju kutsumist kuulmata. Kenade ilmadega panime ta niisiis mõnusasse terrassinurka lõa otsa, kui me just ise õues polnud, kehvemate ilmade puhul (ja külmadel kuudel) veetis aega toas. Jalutamas käisime muidugi enam kui rohkelt, siis jooksis lahtiselt. Samas ikkagi silma alt ära ei julgenud teda lasta – võtab mõne looma jälje üles, neid jälgi meil siin jagub - paneb ajama ning ei leia pärast enam koduteed üles.
Aga nüüd Lillikese juurde. Hoolimata sellest, et ta elab 32 hektarilisel tarastamata maalapil, on Lillil on juba pisikesest peale perimeeter kindlalt paigas. Omapäi käike teeb majast nii umbes paari-kolmesaja meetri raadiuses. Valvatavaks valduseks peab siiski kogu kanjonit ja kanjoni vastaskaldalt algavaid Rahvuslikke Rohumaid (vt. foto 1), lisaks maja tagaküljel laiuvat kadakavälu. Kõigel sellel tuleb loomlikult silma peal hoida, onju, ise perimeetri sees püsides. Lilli ei ole mõttetult haukuja, küll aga annab kurguhäälsete mühatuste, vahel harva ka urinaga märku, kui miskit silma hakkab. Kui aga juba haukumiseks läheb, siis on teada, et tõsi taga. Läheneb a) tundmatu isik või sõiduk või b) metskitsekari. Me Pauliga võtame iga kord vihjet kuulda, läheme vaatame asja üle. Lillikesele on meie sekkumine märgiks, et olukord karjajuhtide kontrolli all - jääb me näoilmeid ja käitumist jälgima. Lühike ja selge „It,s OK“ on talle märgiks, et situatsioon lahendatud ning võib eluga edasi minna.
Loomulikut ei võimalda me Lillile kümneid hektareid piiramatut vabadust, eelkõige tema enda turvalisuse huvides. Nüüd, mil ta juba noor koer, mitte enam kutsikas, veedab Lilli lõviosa päevast oma õueaedikus (vt. foto 2 - see küll paar kuud tagasi võetud juba, ta seal alles pisikene). Aediku kodune nimetus on Zoo (loomaaed). Asetseb teise korruse terrassi kaitsvas varjus, otse me elutoa akende taga, miljonivaatega kanjonile ja rohumaadele. Kusjuures kuudiks on transpordipuur, millega Yarko Ameerikasse kolis. Ajalugu! :-) See roheline kate aediku põrandal on sihuke spets kennelivärk, isoleerib külmast kiviparketist, laseb vett läbi, vajadusel voolikuga hea pesta. Kuna Lilli otse loomulikult oma „elutuppa“ ei pissi, peen koerapreili nagu ta meil on, siis minul pole muud vaeva kui katet nii umbes kord nädalas tolmuimejaga karvadest puhastada. Lihtne ja toimiv lahendus.
Seda ka veel, et Lillikese sooblikarva kasukas sulandub suurepäraselt erinevate taustadega, sestap jääb ta mul õues alatihti nö. kahe silma vahele isegi siis, kui lausa käeulatuses. Rohkem kui üks kord olen hõikunud, arvates, et koer kusagil kaugemal. Lõpuks märkan, et loom istub lausa mu selja taga, imestunud nägu peas. Et misasja sa lõugad, rumal inimene – ma ju siinsamas.
Muide, Yarko kasvatajalt kuulsin aastaid tagasi korduvalt tõdemust, et emased koerad on paremad koduvalvurid kui isased. No ja küllap tema oma mitmekümne-aastase koerakogemuse juures juba teadis, millest rääkis. Isastel segab paljunemisinstinkt pahatihti selget mõtlemist, või siis on vaja kõva häält tehes ja lihaseid punnitades oma ego upitada (jah, ikka KOERTEST räägin :-) Emastel on sihid selgemad, segavaid tegureid reeglina vähem. Ei kisu pea laiali otsas, keel ripakil, iga vähegi magusama lõhna suunas minema tõmbama. Eks käitumine erineb muidugi isendite lõikes, kuid suures plaanis on sugudel nimetet erinevused täitsa olemas.
Ühesõnaga. Oma kuue elukuu kohta on Lillikene vägagi täiskasvanulik, teenib oma söögi juba kenasti välja :-) Eks vaatame, kuidas edasi. Enne kui esimene jooksuaeg möödas, ei või emase koera iseloomu kohta veel lõplikke järeldusi teha. Peale esimest jooksuaega saab Lilli steriliseeritud.
May 14/2017
“If you’re uncomfortable around my dog, I’m happy to lock you in the other room when you come over.” - Unknown
