Willow Creek pole õnneks veel suviselt kuiv, nii et Lillikene saab mitu ujumiskorda päevas. Selleks pole vaja muud teha, kui maja juurest alla kanjonisse jalutada (me kodu on ülemisel pildil näha kah). Lilli naudib eriti noid ujumis-auke, kus vesi sügav ja saab kivilt või kaldalt "peakat" panna. Muidu on ta sihuke naiselikult ettevaatlik ja alalhoidlik, katsub varbaga vett, enne kui sisse läheb, aga kui tuurid üles võtab, siis teeb neid uhkeid hüppeid jah. Juba nädalajagu on päevati lausa kolmekümne soojakraadi kanti kiskunud. Homseks lubab äikest.
May 29/2017
"Only when the tide goes out do you discover who's been swimming naked." - Warren Buffett


THERE ARE NO WORDS, ütleb Juanita, üks mu lemmikblogijatest.
juanitajean.com/there-are-no-words/
Jah, tõesti ei ole sõnu, vaadates toda Trump & Co tänast Vatikani-fotot. Täielik Addams Family. Paavsti näoilme järgi otsustades ei jätku sõnu ka pühamehel.
Siin kaks mu lemmik-kommentaari Juanita postituse alt:
 AK Lynne says: And Trump looks like a groupie who has just met a rock star who has already probably forgotten his name.
Maryinmckinney says: Where’s Uncle Fester?
Foto: Internet.
p.s. Otse loomulikult olen ma kursis, et paavsti audientsil on riietus ette kirjutatud. Must, naistel pea kaetud jne. Aga Addams Family sellegipoolest! :-) Ja kontrast paavsti ning Trumpi näoilmete vahel on, nagu Juanitagi märgib, väärt iga maksumaksja dollarit, mis Trumpide reisituurile kulutatud.
May 24/2017 
"Money has to serve, not to rule." - Pope Francis


SPRINKLERID avastas Lillikene, eile hommikul. Läks täitsa lolliks kätte ära. Lõpuks lohistasin ta jõuga kennelisse, kus ta veel tükk aega vaimustunult vähkres, päikesepaistel oma läbimärga kasukat kuivatades.
------------
Lilli discovered SPRINKLERS, yesterday morning. Great fun was had by all!
May19/2017
"Even though you're growing up, you should never stop having fun."- Nina Dobrev


KUIDAS TALITADA, KUI ARVUTI EKRAAN ootamatult pimedaks lööb? Võtate appi taskulambi. Elementaarne.

Ei, ma ei tee nalja. Taskulamp mind hiljuti arvuti-hädast välja aitaski. Aga hakkame algusest. Mõnda aega tagasi kinkis Paul, hea mees, mulle uue laptopi. Mu vanal ustaval Dellil käis juba üheksas eluaasta, oli teine üksjagu väsinud ja hädine, ei jõudnud enam minuga sammu pidada. Noh, Paul tegi Internetis eeltööd, valis masina välja, installis kõik vajalikud vidinad ning õhutas mind ASAP vanast arvutist uude kolima. Aga mina muudkui venitasin. Nädalakese, teise, tüki kolmandatki. Kohe kuidagi ei raatsinud oma armsast fossiilsest Windows XPst lahkuda. Uue Delli Windows 7 on küll hulk maad inimlikum kui too paljukirutud Win10, mida keeldusin proovimastki, aga ikkagi tundus üleminek üksjagu hirmutav.

Noh, venitasin mis ma venitasin, ühel kenal päeval tõstsin uue läpaka vana kõrvale köögilauale, et käärin käised üles ning hakkan kolima. Kaks ekraani kenasti helendamas, lõin veel viimasel minutil vedelaks – venitaks ikka veel, kui vähegi võimalik. Võtsin klaasikese veini ligi, läksin kõlgutasin kanjoni serval jalgu, nii umbes pool tunnikest. Lõpuks tundsin, et NÜÜD on vaim valmis. Kobisin tuppa tagasi, istusin laua taha, liigutasin hiirt, et uinunud ekraanid uuesti helendama lüüa – uue arvuti silm lõi särama, aga mis jäi pimedaks, oli mu VANA ARVUTI EKRAAN. Just. Pime. Surnud. Tee või tina. Viskas vedru välja selle poole tunni jooksul, mis ma veini rüübates veetsin.

Nonii, mõtlesin - nüüd olengi oma karistuse jokutamise eest kätte saanud. Vana arvuti otsustas mulle õppetunni anda ja kõik mu Kraami pantvangi võtta. Esimene shokk möödas, hakkasin end rahustama – ei ole ju tegemist elu ja surma küsimusega. Fotod – jah, oleks hirmus valus kaotada. Kuid lõppude lõpuks on need ainult fotod. Ma olen kõik selle ka reaalselt läbi elanud, ja reaalne elu loeb ometi rohkem kui pildid. Dokumendid, kirjatükid – kah oleks kole kahju... samas, midagi eluliselt olulist mul seal polnud. Kui läinud, siis läinud.

Pidasime Pauliga juba plaani vaene vana Dell arvuti-arsti juurde viia (et äkki on võimalik kõvakettalt Kraam kätte saada), kui mul järsku jumalikul juhatusel tuli mõte googeldada - uues, imepäraselt helkiva ekraaniga arvutis loomulikult -  „laptop screen goes black“. Google pakkus hea mitu linki, kus patsiga poisid-tüdrukud panid ette, et vast polegi arvuti ise säärasel puhul otsi andnud, vaid üksnes ekraani taustavalgustus läbi põlenud. Aga no kuidas siis toda veel täitsa elusat, aga pimedat arvutit kasutada? Pole midagi lihtsamat. Võta taskulamp, lülita sisse, hoia ekraanist ca 10 sentimeetri kaugusel, ja voilà! Ongi su arvuti taas töövõimeline. Noh, kogu info nägemiseks pead taskulampi ekraani ees siia-sinna liigutama, ja pilt on hämaravõitu, kuid see on juba pisiasi. Hädalisel olgu heameel sellegi üle, et ÜLDSE miskit tolles pimendatud masinas näppida saab.

Novot. Ja niimoodi, taskulambi valgel, ma oma Kraami vanast arvutist uude toimetasingi. Kui keegi oleks mulle niisama suvalt maininud, et TAGANT valgustatud ekraani saab ellu äratada seda EESTPOOLT valgustades, oleks ma ütleja välja naernud. Nüüd on omal nahal järele proovitud.
Loo moraal? Tänasida toimetusi ära viska homse varna. Või kui viskad, hoia taskulamp käepärast.
Foto: Internet
May 17/2017
 “One of the most feared expressions in modern times is 'The computer is down." 
- Norman Ralph Augustine

EMANE KOER tundub ikka hoopis teistmoodi pidada kui isane, seda ma ütlen. Lilli-eelne kogemus on mul kolme isasega – Eduard, Jeekim ja Yarko. Eduard, bless his heart, tõmbas vahetpidamata ringi. Kodus käis põhimõtteliselt vaid söömas ja magamas. Jeekim oli sihuke tasane tegija, kuid temagi võttis teinekord Eduardi õhutusel pulmatuurid üles. Yarkot aga võis ideaalseks isaseks pida – igati hakkamas, kui oli tarvis seda va paarituse asja ajada, kasvataja Urve valvsa pilgu all, samas sain värava rahulikult lahti jätta, kui näiteks posti järele läksin, või lund rookima – uisapäisa Yarko aiast välja ei tormanud. New Mexcio kodus oli ta käsutuses kaks taraga piiratud ala: ees- ja taga-aed. Kui Oregoni kolisime, oli vanamees juba kõrges eas, kuulmine kadunud, samas koivad veel suhteliselt käbedad. Ühesõnaga, võimeline kanjonis tundide viisi ringi tuustima, koju kutsumist kuulmata. Kenade ilmadega panime ta niisiis mõnusasse terrassinurka lõa otsa, kui me just ise õues polnud, kehvemate ilmade puhul (ja külmadel kuudel) veetis aega toas. Jalutamas käisime muidugi enam kui rohkelt, siis jooksis lahtiselt. Samas ikkagi silma alt ära ei julgenud teda lasta – võtab mõne looma jälje üles, neid jälgi meil siin jagub - paneb ajama ning ei leia pärast enam koduteed üles.

Aga nüüd Lillikese juurde. Hoolimata sellest, et ta elab 32 hektarilisel tarastamata maalapil, on Lillil on juba pisikesest peale perimeeter kindlalt paigas. Omapäi käike teeb majast nii umbes paari-kolmesaja meetri raadiuses. Valvatavaks valduseks peab siiski kogu kanjonit ja kanjoni vastaskaldalt algavaid Rahvuslikke Rohumaid (vt. foto 1), lisaks maja tagaküljel laiuvat kadakavälu. Kõigel sellel tuleb loomlikult silma peal hoida, onju, ise perimeetri sees püsides. Lilli ei ole mõttetult haukuja, küll aga annab kurguhäälsete mühatuste, vahel harva ka urinaga märku, kui miskit silma hakkab. Kui aga juba haukumiseks läheb, siis on teada, et tõsi taga. Läheneb a) tundmatu isik või sõiduk või b) metskitsekari. Me Pauliga võtame iga kord vihjet kuulda, läheme vaatame asja üle. Lillikesele on meie sekkumine märgiks, et olukord karjajuhtide kontrolli all - jääb me näoilmeid ja käitumist jälgima. Lühike ja selge „It,s OK“ on talle märgiks, et situatsioon lahendatud ning võib eluga edasi minna.

Loomulikut ei võimalda me Lillile kümneid hektareid piiramatut vabadust, eelkõige tema enda turvalisuse huvides. Nüüd, mil ta juba noor koer, mitte enam kutsikas, veedab Lilli lõviosa päevast oma õueaedikus (vt. foto 2 - see küll paar kuud tagasi võetud juba, ta seal alles pisikene). Aediku kodune nimetus on Zoo (loomaaed). Asetseb teise korruse terrassi kaitsvas varjus, otse me elutoa akende taga, miljonivaatega kanjonile ja rohumaadele. Kusjuures kuudiks on transpordipuur, millega Yarko Ameerikasse kolis. Ajalugu! :-) See roheline kate aediku põrandal on sihuke spets kennelivärk, isoleerib külmast kiviparketist, laseb vett läbi, vajadusel voolikuga hea pesta. Kuna Lilli otse loomulikult oma „elutuppa“ ei pissi, peen koerapreili nagu ta meil on, siis minul pole muud vaeva kui katet nii umbes kord nädalas tolmuimejaga karvadest puhastada. Lihtne ja toimiv lahendus.

Seda ka veel, et Lillikese sooblikarva kasukas sulandub suurepäraselt erinevate taustadega, sestap jääb ta mul õues alatihti nö. kahe silma vahele isegi siis, kui lausa käeulatuses. Rohkem kui üks kord olen hõikunud, arvates, et koer kusagil kaugemal. Lõpuks märkan, et loom istub lausa mu selja taga, imestunud nägu peas. Et misasja sa lõugad, rumal inimene – ma ju siinsamas.

Muide, Yarko kasvatajalt kuulsin aastaid tagasi korduvalt tõdemust, et emased koerad on paremad koduvalvurid kui isased. No ja küllap tema oma mitmekümne-aastase koerakogemuse juures juba teadis, millest rääkis. Isastel segab paljunemisinstinkt pahatihti selget mõtlemist, või siis on vaja kõva häält tehes ja lihaseid punnitades oma ego upitada (jah, ikka KOERTEST räägin :-) Emastel on sihid selgemad, segavaid tegureid reeglina vähem. Ei kisu pea laiali otsas, keel ripakil, iga vähegi magusama lõhna suunas minema tõmbama. Eks käitumine erineb muidugi isendite lõikes, kuid suures plaanis on sugudel nimetet erinevused täitsa olemas.

Ühesõnaga. Oma kuue elukuu kohta on Lillikene vägagi täiskasvanulik, teenib oma söögi juba kenasti välja :-) Eks vaatame, kuidas edasi. Enne kui esimene jooksuaeg möödas, ei või emase koera iseloomu kohta veel lõplikke järeldusi teha.  Peale esimest jooksuaega saab Lilli steriliseeritud.
May 14/2017
“If you’re uncomfortable around my dog, I’m happy to lock you in the other room when you come over.” - Unknown

 

DONALDIST POLE JUBA JUPP AEGA KIRJUTANUD, parandame selle vea. Ah et miks pole kirjutanud? Noh, esiteks on Valges Majas asjad NII pees, et keeruline, vaat et võimatu oleks üht või teist kõrvulukustavalt kolisevat ämbrit teiste hulgast esile tõsta. Teiseks, nagu vist juba kusagil allpool mainisin, olen end tervise ja meelerahu huvides Ühendriikide päevapoliitika jälgimisest mõnevõrra taandanud. Kuid eilne päev kukutas NII mahlaka kirsi Trumpi söögikõlbmatule presidentuuri-tordile, et ei saa mitte vaiki olla. Vana nimelt vallandas FBI direktori. Pruugib vaid lisada, et FBI tegeleb aktiivselt Trumpi ja Venemaa võimalike sidemete uurimisega. Ju nad siis hakkasid kaevamisega kuhugile välja jõudma, mistap oli tarvis agentuuri juhile sulg sappa seada, ASAP. Ohjah. Demokraatia Ameerika moodi, Issanda aastal 2017.
Lisan kaks tänahommikust huvitavat lugemist:
Foto: Internet
May 11/2017 
 "Politics is the art of looking for trouble, finding it everywhere, diagnosing it incorrectly, and applying the wrong remedies." - Groucho Marx

 HAWAIIL RABAB PAUL paar nädalat raketti ehitada, samal ajal kui mina Oregoni loodusvärve naudin (vt. eelmine postitus). Vaene mees. Millised kurnavad töötingimused :-)
Fotod: Paul
p.s. Märka täiskuud palmi kohal, ülemisel pildil!
May 11/2017 
 "I'm allergic to Hawaii. Everything there makes me react in some way." Evangeline Lilly


KODUAIA VÄRVID, eile õhtul.
-----------
HOME YARD COLOURS.
May 11/2017

ALLIGAATORSISALIK kõõlus eile uudishimulikult me elutoa akna taga. Nad on ikka parajad pirakad elukad. Kui reptiili-hirmu tunneks, võtaks jalad nõrgaks vist. Mina olen sisalikega õnneks sina peal. Kõige alumine pilt on möödunud aastast, seesinane "alligaator" oleks äärepealt muruniikuki alla jäänud, Paulil oli õnneks terav silm.
-----------
ALLIGATOR LIZARD behind our living room window, yesterday afternoon. Probably wanted to visit with Paul over couple of beers or something :-)
May 9/2017
"At noon in the desert a panting lizard waited for history,its elbows tense, watching the curve of a particular road asif something might happen." William Stafford


LILLIKESE ÜHISKONNAKÕLBLIKUKS KASVATAMINE läheb libedalt. Peenes linnas Bendis asuv Old Mill District on selleks lausa ideaalne. Jõeäärne rahvarohke promenaad, inimesi igas vanuses, ohtralt koerajalutajaid, jooksjaid, rulluisutajaid ja muid Lilli jaoks uusi ning huvitavaid isendeid ja indiviide. Poed, kohvikud, kunstigaleriid. Autod, jalgrattad. Jõe peal paadid ja metshaned, pojad riburada järel ujumas (või kaldal paterdamas). Ühesõnaga, lühikese ajaga ja vähese jalavaevaga kallutad koerale kogu ilmaelu kapaga kaela.

Kolmapäeval olime Lilliga kohal kolmat korda. Ilm igavesti ilus, sai suviste riiete väel välikohvikus istutud. Siinmail tuuakse koerale veekauss, ilma et peaks eraldi küsima. Bend, nagu öeldud, peen linn, sestap serveeriti vesi lausa jääkuubikutega. Roostevabas kausis, mitte mingis odavast plastikust mollis. Ühesõnaga. Meie Pauliga nautisime karastavaid jooke, Lillikene tegi aega parajaks jääkuubikuid ükshaaval kausist välja õngitsedes ning neid mõnuga krõmpsutades.

Olgu märgitud, et Lilli tunneb end linnamelus täitsa vabalt juba, käitudes viisakalt ja pingevabalt nii inimeste kui koertega, hoolimata sellest, et argipäevad veedab kanjoni kaldal, tsivilisatsioonist eemal. Ainuke, mis tol päeval Lillikese rahu kõigutas, oli kohvikuvarblaste kohalolu. Ta pidas neil valvsalt silma peal, sest ega varblastega nalja pole. Alguses hüplevad, külg ees, koera joogikausile ligemale, viimaks kipuvad veel peremehe õlleklaasi kallale. Neid paganama linnukesi ei või iial teada.
May 5/2017
"I used to jog but the ice cubes kept falling out of my glass." - David Lee Roth


ÄIKESEGA LÕPPES sellekevadine esimene kuum päev. Kiskus lausa kolmekümne soojakraadi ligi, varasel pealelõunal. Ja kus siis kukkus välgutama ja müristama! Lillikese esimene äike muide. Ei lasknud loom end loodusjõududest häirida, ajas paduvihmas oma palli taga. Esimese kõvema mürina peale haukus, järgnevaist ei teinud enam väljagi. Nagu ka välgusähvatiustest.
Pauli tehtud fotodel hiiglaslik äikesepilv me eesõues, Rahvuslike Rohumaade kohal.
May 4/2017