Millega iganes sa hetkel hõivatud oled - jäta see tegevus korraks kus seda ja teist ning vaata lühikest, kaheminutilist VIDEOT banaani söövast nahkhiirest.
October 31/2023 Image: Internet
“The baby bat screamed out in fright: 'Turn on the dark, I'm afraid of the light!” ― Shel Silverstein
… ja veel üks asi on mul südamel! :) Aja kokkuhoiu eesmärgil copy-paste eelmise postituse algusest: “Neile, kes nüüd käsi ringutavad ja oigavad, et kaua võib, annan soovituse. Tehke endale teene, ärge edasi lugege.”
Ühesõnaga. Kahe blogiomaniku (ühel kinnine päevik, teisel avalik, pean oma headeks veebisõpradeks mõlemaid) postituste sabades toimus mõttevahetus kommentaariumite haldamise ja kommenteerimis-etiketi teemal. Mõlemad, kui ma nüüd täitsa valesti aru pole saanud, pooldavad, vastupidiselt minule, oma kommentaariumis täielikku sõnavabadust (no ektreemsed juhud muidugi välja arvatud, rõve sõim jms.) Läksin ja otsisin mõlemalt ka tsitaadid välja, et tõlgendamisega mitte vett segada: “Safe space ka lugeja ideedele, safe space arutlemiseks, vastu vaidlemiseks” ja “Rõõm, et sain pakkuda oma blogi kommentaariumit kui turvalist ja neutraalset kohta, kus suud puhtaks rääkida.” Mina, vastupidiselt neile, teadagi deklareerin, et minu blogi on safe space eelkõige mu enda jaoks.
Anyway. Mõlema veebisõbra blogisabas leidsid antud teemal aset väitlused, mõlemast võtsin osa. Mõlemas toimus rappimine. Ühes olin ise rappijate hulgas, teises rapiti mind ennast. Fair enough. Rakendun nüüd lahti tollest konkreetsest teemast, mille üle arvamusi ja seisukohti vahetati. Räägin täitsa üldiselt. Blogija, kes väidab, et ta kommentaarium on turvaline ala, peab tõenäoliselt silmas, et see on turvaline mistahes teema puhul, kõigile lugejaile-kommenteerijaile. Aga kui korraks kasvõi nende kahe kommentaariumi-väitluse juurde tagasi põigata, näitena, siis minu hinnangul ei tulnud nimetet blogijad selle iseendast toreda, võiks isegi öelda, et ülla idee teokstegemisega toime. Sest nende blogisabad ei püsinud kõigile turvalised, mindi mitmekesi ühe kallale. Ja isegi kui vastasseis olnuks üks-ühele, siis kas selle jaoks, keda parasjagu rünnatakse, olgu siis kaaskommijate või blogija enda poolt, olgu läbi lillede või otsesõnu - kas tema jaoks on kommentaarium safe space? Tõsi, inimesi leidub erinevaid, mõnele on kallaletung nagu hane selga vesi, mõni lausa naudib nn. lähivõitlust, teisele aga ei pruugi säärane olukord positiivset elamust pakkuda. Ja veelkord, ausõna, käsi südamel, see pole minupoolne kiunumine, et ai, mulle tuldi kallale. Ma ise kargasin ju kah ühes neist blogisabadest kaaskodanikule turja (kuigi - loll, kes vabandust ei leia - takka kiitmaks blogiomaniku postituses väljendatut).
Et siis. Mind hakkas huvitama, mida safe space/turvalise kommentaariumi all täpsemalt silmas peetakse, kui seal sellegipoolest leiab aset verelaskmine, olgu siis vähemal või rohkemal määral. Tõsi, minagi olen omaenda postitustes ja omaenda kommentaariumis veristanud. Kuid siin on üks oluline erinevus: ma ei väida, et 5500's on kõigil lugejail turvaline, samal ajal kõigile avalikku platvormi pakkudes, kohta, kus kõik arvamusavaldused teretulnud. Lisaks, nagu öeldud, hoolitsen siin 5500's varjamatult ja häbenematult eelkõige iseenda turvalisuse eest. :)
October 29/2023 Image: Internet
“Safe spaces have boundaries. You are a safe space. So set your boundaries.” ― Bethanee J. Bryant, Don't Fall Prey
... ja mul on veel üks asi südamel. Neile, kes nüüd käsi ringutavad ja oigavad, et kaua võib, annan soovituse. Tehke endale teene, ärge edasi lugege. Igaks juhuks siiski vihje: juttu tuleb koertest, mitte kommentaariumitest, kuigi postituse põhjustanud tsitaat on justnimelt kommentaariumist pärit.
Ühesõnaga, et eile juba andmiseks läks, laekus minu suunas ka säärane lühike anonüümne kommentaar (tsiteerin): “See, kuidas te koeraga (onju Sinu laps!) käitute, on minu jaoks üle mõistuse.” Kui ma nüüd päris puusse ei pane, sedastab kommentaator, et ma (me, kui eeldada, et ka Pauli silmas peetakse) kohtlen Lillikest halvasti. Ses osas ei hakka ma üleüldse pikemalt arutlemagi, sest inimesele, kes arvab, et koera omaniku äraolekul puuris pidamine, käsu peale põit ja soolestikku tühjendama koolitamine ning muu selline on halb kohtlemine, pole mul enda õigustuseks miskit öelda. Meil on lihtsalt kardinaalselt erinevad arusaamad koerapidamisest, lemmikloomale turvalisuse ja heaolu tagamisest.
Millest tahtsin kirjutada, on koera ning lapse võrdlemine, ühele pulgale asetamine. Te ei pea mind uskuma, küsige ükskõik milliselt koeranduseksperdilt – koer ei ole laps. Isegi mitte minusugusele lastetule, kompenseerimaks puuduolevat või nii. Koer on looma-, mitte inimliigi esindaja, tal on liigiomased vajadused, instinktid, emotsioonid. Mistap tunnen kaasa koertele, kelle omanikud neid lastega võrdsustavad, jättes kahe silma vahele liigilised erinevused. Jaa, koer on vaieldamatult pereliige, kuid ta on seda kui loom, mitte kui laps.
Ma paraku ei leia enda emakeelsest sõnavarast vastet asjatundmatule, inimlikustavale terminile “fur baby”, mis meil siinpool ookeani koeraomanike hulgas kasutusel. Koerandusspetsialiste ajab too termin tagajalgadele, vihjates justnimelt nondele eelpool toodud liigipõhiste vajaduste eiramisele, rahuldamata jätmisele. Vihjates minu arusaamist mööda koera väärkohtlemisele. There, I said it. Ei, ma ei süüdista. Needsamad omanikud teevad enda arvates ju parima. Söödavad koera paksuks, tolereerides laua juures palukeste kerjamist, õigustavad närviliselt ukse taga kraapimist, et lastagu sisse, ja järgmisel sekundil jälle välja, treenivad koera pererahva äraolekul paanitsema (jaa, suurel osal separation anxiety all kannatavatest koertest on see seisund inimeste poolt põhjustet, mitte looma närvisüsteemi eripärast tingitud), panevad sünnipäraselt aktiivsete koerte elu ohtu, välistades puurikoolituse, sest puur, noh, see on ju teadagi vangla... Võiksin loetelu mitmel leheküljel jätkata, ning teist samapalju selgitusi ja viiteid tuua, miks säärane käitumine, mis fur baby ringkondades defineerub hoolimisena, annab tegelikult sootuks vastupidise, soovimatu tulemuse.
Ja siis on needsamad armastavad fur baby'de omanikud hädas selle, teise ja kolmandadaga – koer lõhub mööblit, koeral on seedehäired, koer ei lase öösel magada, sest tahab välja, jne. NB! Räägin siin praegu heas toonuses, täiskasvanud koerast. Kutsika- ja vanaduspõli, tervisehädad jms ei kuulu käesoleva postituse ampluaasse. Räägin sellest, et mulle, aastaid koeranduses tegev olnule, kes ma blogipostitustes kirjeldan, mil viisil me peres elab ja õilmitseb parimas eas ja parimas tervises, aktiivne, tugev ning terane tööliini saksa lambakoer, tuleb keegi anonüümseks jääda sooviv kommentaator ütlema, et a) Lilli on minu laps ja b) et ma käitun temaga halvasti (hinnangu põhjuseks ilmselt Lillikese öö- ja autosõidupuur, ta kuulekaks koolitamine ning muud sarnased julmad piinamisviisid). Issand, sa näed ja sa ei mürista. :)
Aga! Seesinane kommentaar tõi mulle muide ka kasu. Pani oma absurdsuses kogu episoodi, kogu seda va viimase aja kommentaariumi-kompotti läbi huumoriprisma vaatama. Inimesed on teinekord ikka nii imelikud, et. Kaasa arvatud ma ise.
Illustreerin Lilli pildiga, ta saab paari päeva pärast seitsmeaastaseks! (Campground kusagil Idahos.)
------------
Pets Are Not Children, So Stop Calling Them That: Here’s what I want to say: Your pet had a parent, and that parent was not a human being. That parent was another animal who, if it had the chance, would have taught your pet everything it needs to know about being the animal it is. Mostly how to find food, where to find shelter, and what to avoid that might kill it. What you have to teach your pet is how to relate to the human world. This is the paradox at the heart of having a pet: We love them because they aren’t human, then spend their lives treating them like people. /.../ When I had pets, it was their difference from humans I enjoyed, not their similarity.
October 28/2023
“Anthropomorphism is usually thought of as an illusion that arises like a blister in soft human minds: untrained, undisciplined, unhardened. There are good reasons for this: when we humanise the world, we may prevent ourselves from understanding the lives of other organisms on their own terms.”― Merlin Sheldrake, Entangled Life: How Fungi Make Our Worlds, Change Our Minds & Shape Our Futures
Kes teavad, millest räägin, need teavad, viitama ja üle kordama ei hakka. Millest kirjutada tahan, on minapilt. Ja see, kuidas teised mind näevad. Käsiloleva teema puhul on mind kirjeldatud kahel radikaalselt erineval moel. Üks pärikarva paitav – et võitlen õiget võitlust, tehes sellega ka teistele blogijatele teene. Teine, et olen “väsitav riiukukk, kes kõikide blogide kommentaariumites käib oma õigust nõudmas ja karjumas.” Pisut lohutab tõsiasi, et seda öeldi mitteanonüümsena ja otse näkku, mitte mingis PK stiilis nõmeda tagarääkimisena.
Nüüd. Mõlemas leeris leidub blogijaid, kellest ma vägagi lugu pean, st. pean lugu neist kui inimestest sellistena, millistena nad läbi blogitekstide mulle end ilmutanud on. Aga näiteks tollele viimatisele, negatiivsele tsitaadile on “like” lisanud üks mu lemmikblogijaid. Ja vot see võtabki nõutuks. Kui mind retsiks või retsijale kaasa noogutaks inimene, kellest ma midagi ei tea või midagi ei pea, siis kehitaksin lihtsalt õlgu. Kuid nimetet juhul… sügav hämming. Et mäherdused varjatud antipaatiad blogosfääris eksisteerivad. Samas, eks seegi ole kõnekas, et pärikarva silitavad hinnangud mind ei hämmasta, ühtivad ju nii kenasti mu minapildiga :).
Kusjuures omaette asi on tollesama kriitika paikapidavusega. Püüan nüüd nii, et end pimesi ei õigusta, aga: esiteks, ma vähemasti viimane aasta? poolteist? kommenteerin üleüldse üsna vähe, varem olin jah aktiivsem. Praegused (regulaarselt) kommitavad blogid võin vist üheainsa käe sõrmedel üles lugeda? Kusjuures neistki on enamik säendsed, kus käin lihtsalt kaasa noogutamas ja head sõna ütlemas, märki maha jätmas, et jälgin. Samas, mõnedel teemadel olen “õigust nõudnud” küll, USA’d puudutav tuleb esimesena meelde, stiilis “kuna ma elan siin, siis tean muude riikide elanikest paremini, kuidas kohapeal asjad käivad.” Ja no siis muidugi too kuumalt üleval olev asi praegu, blogijaist ja kommijaist. Kuid need postitused, mille sabades olen lähiminevikus aktiivselt tegev olnud ja “oma õigust nõudnud”, ongi just needsamad, millele alguses viitasin. Need, kus minu keiss juba algselt otsapidi sees. “Karjumises” ei oska end aga kuskilt otsast süüdistada. Kui mingit relva olengi kasutanud, on selleks viisakalt sõnastatud oponeerimine, halvemal juhul iroonia, mõnel pahal puhul ka üritus vastasel vaipa alt ära tõmmata. Aga seda alati viisakalt, karjumata. Mu meelest on (virtuaalne) karjumine ja sõimamine nõrkuse märgid.
Ja vot neil kahel põhjusel olengi praegu üsna metsa eksinud. Esiteks, et inimestele jääb ette, et konkreetselt minu isikut puudutavas kaasa räägin, ja teiseks, et mind säärase negatiivsuse, vaat et vihkamisega nähakse, nagu ülalpool kirjas. Don’t get me wrong – ma absoluutselt ei arva, et olen ilmeksimatu ja üliäge inimene. Mida vanemaks saan, seda enesekriitilisem üritan olla. Aga no nii halvasti, nagu mind iseloomustati – niimoodi ei osanud (ja ei oska praegugi) end näha. Samas, eks igas kõrvaltvaates on mingi tõetera sees, selle vastu oleks rumal vaielda.
Nimetage seda kinnismõtteks, kui soovite, aga kogu see teema, sündmuste jada püsib jätkuvalt mu mõtteainete hulgas. On, mille üle mõelda, sest blogimine on osa mu elust, vahva ja rahuldustpakkuv. Kas ma kahetsen, et dzhinni pudelist välja lasksin, 5500 kommentaariumi karmiks keerasin? Tsiteerin oma kommentaari ülalpool jutuks olnud blogis: “No natuke kahetsen jah. Aga tulemus (saan rahus blogida, ilma et peaks mulle ebameeldivaid kommentaare seedima) on seda väärt, vähemasti nii tunnen praegu, ning tulevikku ei näe ju keegi.”
October 28/2023 Image: Internet
“You cannot reason people out of a position that they did not reason themselves into.” ― Ben Goldacre, Bad Science
Pealkirjaks võinuks vabalt olla „Paljurahvuselises riigis elamise väljakutsetest“. Aga see kõlanuks kuidagi liiga ametlikult, või mis. Ja veel, et ei tekiks väärarusaamu: mulle hirmsasti meeldib paljurahvuselises riigis elada. Ausalt öeldes tunnen... kuidas öeldagi... valgest Oregonist ära kolimise üle headmeelt. Meie kandi suuremad linnad saavad õnneks mõningase mitmekesisusega kiidelda, kuid muidu on siin kanjonikaldal, kadakate keskel rassiliselt ikka üsna ikaldus. Paraku, minu jaoks Ühendriikide võlu justnimelt selles seisnebki, et tulnukaid leidub siit nurgast ja sealt nurgast, kõik keskpõrandal suhteliselt kenasti koos. Samas, seesinane kena koosolemine pakub ka väljakutseid. Las ma räägin.
Käisime Pauliga paar päeva tagasi naabrite pool õhtut veetmas. Õigemini, sõprade pool. Või ei, kõige õigem oleks öelda, et naabritest sõprade pool. Meievanune paar, prouast olen ennegi kirjutanud. Nende Seattle's elava tütre abikaasa juured on Palestiinas, osa mehe perekonnast elab seal praegugi, õnneks mitte Gazas. (Vahelepõikena: mina olen muide ainuke me seltskonnast, kes väimehe nime – Ahmed – enam-vähem õigesti hääldada oskab, säherduse käriseva, k-häälikule sarnaneva h’ga. Inglisekeelsed ameeriklased ütlevad Amed. No ei õnnestu neil kuidagiviisi h’d vahele sokutada.)
Anyway. Israeli/Palestiina teema tuli sõpradega tol õhtul jutuks. Täpsemalt tõsiasi, kuivõrd keeruline on äial-ämmal praegusest olukorrast oma väimehega vestelda, sest vaata kust otsast tahad, mustvalget vaatenurka pole kusagilt võtta. Aga noortega suheldes ei saa nad ju ka erapooletult õlgu kehitada, et pada ja katel, las tapavad üksteist seal kusagil ida pool. Või noh, põhimõtteliselt isegi saaks, sest meist, ühendriiklastest, on ookeanitagused kannatused tuhandete miilide kaugusel, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ainuke, mis torgib, on sõja tõttu tõusnud autokütuse hind. Paraku, Ahmedil on kütusehinnast hetkel jumala ükskõik, tema mõtted on pere juures. Et kuidasmoodi sa siis käitud ses olukorras, st. USA's elava palestiinlasega suheldes? Kui USA toetab Israeli? Ja Israel okupeerib Gazat? Ja Gaza mehed teevad omakorda Israelis jõledusi? Ei, ärge saage valesti aru, see pole poliitiline postitus. Samas, need pole ka puhtalt retoorilised küsimused, vähemasti mitte me sõprade jaoks, kes on sunnitud vastuseid leidma, taktitundelisi selliseid, sest lähedastele ei taha ju haiget teha.
October 23/2023 Image: Internet
“What else should you be? Human beings didn't evolve brains in order to lie around on lakes. Killing's the first thing we learned. And a good thing we did, or we'd be dead, and the tigers would own the earth.” ― Orson Scott Card, Ender’s Game
