Petrified wood. Issand hoidku. Puud muutuvad kivideks?!

Golden Canyon on koha nimi, kus Jocelin elab. Tänavapilt säärane. Kõrb ja Superstition Mountains praktiliselt taga-aias. Keskmisel pildil on laste mänguväljak muide. Ja ärge laske end proportsioonidest petta - mäed tunduvad süütukesed, aga: Superstition Mountains - main peak elevation = 5057 feet, 1541 meters.

Grasslands, Arizona. Mullune rohi. Pehmed kuldsed künkad, kümnete ja kümnete kilomeetrite kaupa, seni kuni mäed vastas.

Oh jah. Elu siinmail okkaline...:)

Jocelinist olen küllap juba kirjutanud. Tema juures olime öömajal möödunud, Arizona-nädalavahetusel. Pauli trennikaaslane jaapani võitluskunstides. Hiilgava huumorimeelega, 30ndates. Trooper on pärit varjupaigast, 2 aastane sharpei-mix, elav, armas, tark ja kuulekas loom. Kass on ca viieaastane ja ülbe nagu kassid ikka, hirmilusa kolmevärvilise kasukaga. Nimi oli tal Hiina restorani menüüst pärit...pean J'lt järele küsime, ei mäleta:) ...ahaa. Kung Pao! Kassi nimi on Kung Pao.
Too pilt, kus Triooper joob, on üsna iseloomulik ses mõttes, et veekraanide juures on siin tihtipeale ka koerakausid. Hoolas omanik muidugi nühib selle enne puhtaks eelmise looma batsillidest)...või kes väga paranoiline on, joodab peost. Aga kauss näitab ühiskonna suhtumist. Cool!
Jocelin on ettevõtlik lady, laskis omale maja ehitada, on võitluskunste mõnda aega ka Jaapanis treeninud, tegeleb alternatiivmeditsiiniga. Mul on temaga väga hea klapp, ta vanavanemad on Saksamaalt pärit muide.

Tagasiteel New Mexicosse. Vaade Arizonale, seal sai nädalavahetus veedetud. Phoenixis on ka talvel pidevalt 15 -20 soojakraadi ringis, T-särgi ilmad. Aga kõrgematel mägedel on lund näha, põhjapoolsetel külgedel, metsa all. Ja jälle see mastaapide asi...silmapiiril olev mäemassiiv on 100 miili kaugusel. 160 km. Appikene.

Üks aasta!:) 30 jaanuaril 2010 nägime Pauliga esimest korda silmast silma; hilisõhtul El Paso lennujaamas. Mina parasjagu ametnikage sahmimas ja pabereid täitmas oma (nagu hiljem selgus, jäädavalt:) kadunud reisikohvri asjus. Muuseas, P sel suvel siiski Eestisse ei tule. Rändame siin USAs jõudumööda, plaanis ka tükk maad põhja poole minna. Saab siis tuleval suvel pikemalt Eestis olla; P jätab osa puhkust sel aastal välja võtmata. Ja peapõhjus on muidugi Yarko. Ei ole kena teda nii ruttu peale ta siiakolimist jälle üksi jätta. Yarko immigreerumine:) on piisavalt suur muutus kõigile kolmele.

Harris's Hawks. Nädalavahetusel, õhtuhämaras Arizona kõrbes sattusime haruldase vaatepildi peale. Istub harris's hawk saquaro-kaktuse otsas. Lendab kohale järgmine, maandub esimese seljas, veedab seal umbes 2 minutit (selgelt aru saada, et tegemist pole kopulatsiooniga). Seejärel lahkub. Mõned hetked hiljem on kohal järgmine, et samal istujal maanduda, ca minutiks. Meil jäid suud ammuli, tekkis muidugi hulk küsimusi.

Goodeldamine andis järgmise tulemuse:
HARRIS HAWKS - 'wolves' of the sky'.
VIDEO:

/.../ Typically, hawks are solitary hunters, however harris hawks are unique since they are the only raptor in North America that hunts in groups. Groups of 3 to 5 birds are common; with more birds working together like a wolf pack, they can take down larger prey by being able to tire it out with persistent pursuing.

Another interesting thing that harris hawks are known for is "stacking". With few good perches available in the desert, one hawk may land on a large cactus, with other hawks landing on their back. The reason of stacking is not known. But the guesses are:
1. not too many safe landing places in the desert,
2. providing a shade
3. pack order (domination) /.../

/.../ Since about 1980, Harris's Hawks have been increasingly used in falconry and are now the most popular hawks in the West (outside of Asia) for that purpose, as they are the easiest to train and the most social./.../

ps. Viimane pilt on veebist, ülejäänud, udusemad, on minu.

Läinud aasta veebruaris Canyonland'is matkates sain säärase haruldase foto spiraali keerdunud oksast. Kummaline; nimelt paar tundi enne olime P'ga seal rääkinud kohaliku põlisrahva sümboolikast; spiraalist kui lõpmatuse, tuule, mao ja muu säärase sümbolist...
Foto petroglüüfist võtsin sellelt veebilehelt. Hmmm...eks kaljujooniseid püütakse tõlgendada ikka läbi kaasaegse inimese arusaamade.

Arvete maksmine - drive in. Siinkandis küll tundub, et mitte kellelgi mitte kunagi mitte kuhugi kiiret pole (suurlinnad on kindlapeale teistsuguse elustiiliga), sellegipoolest on asjaajamised võimalikult lihtsaks ja valutuks tehtud. Raamatukogu 'drop-boxidest' ma juba millaski kirjutasin. Need kaks pilti tegin, kui P käis pangatshekke postitamas (gaasi-ja elektriarve).

Läinud pühapäevane matk Las Crucese lähedal. Kõrb ja mäed on praegu ühtaegu värvivaesed ja värvilised. Sajad erinevad toonid, domnineerib kuldne. Jah, just nimelt kuldne:) ...ja päikeseloojangui lähenedes muutub kuldne hõbedaseks, uskuge või mitte.
Veel pilte:

Ligemale kuus kuud olen ma nüüd siin elanud, uskumatu. Ja ikka veel ei harju teatud asjadega.

MÄED. Paistavad iga päev täies võimsuses kätte. Iga päev panevad ahhetama.

LIIKLUS. See 'esimese õigus' reguleerimata ristmikel. Toimib nagu kellavärk. Ja kogu muu liiklusviisakus sinna otsa. Kus iganes jalakäijad ja autod koos, kehtib kirjutamata seadus 'people first'. Võtame poodide parkimisplatsid. Kinnisilmi võid seal kooberdada, nii aeglaselt kui tahad, ja kõik lähedal olevad autod ootavad su järel. Juhid naeratavad takkapihta. Us-ku-ma-tu.

INIMESED. Hea näide - kaubandus. Pruugib vaid otsivalt ringi vaadata ja kohe küsib lähedal olev saalitöötaja, kas vajad abi, kas leidsid mida otsisid. Ma ei räägi butiikidest. Ma räägin kaubanduskeskustest, meie Selverite/Prismade tüüpi. Täpselt sama abivalmid on seal ka nö. 'pealikud', riietuse ja muu järele otsustades vahetuse vanemad või osakonnajuhatajad ja säärased. Mõni jookseb sinuga pool kilomeetrit mööda riiulivahesid kaasa, et mingi vidin kätte juhatada. Ma saan aru küll, et see on business ja kaamerad vbl jälgivad jne. jne. Aga teenindamise eest ma ju põhimõtteliselt ka maksan, kui oma söögi-joogi-muu tarbekauba järel käin, onju.

Sotol - taim
/.../ TEXAS SOTOL (Desert Spoon) has light green leaves, a short trunk, and spectacular flower stalks from 9 to 15 feet tall. . It grows in arid, rocky limestone. The dioecious flowers (male and female on separate plants) appear from May to August, attracting hummingbirds when they are mature. The leaves have dangerously sharp spines or teeth along their margins, so they must be planted away from pedestrian areas unless they are used for security barriers. Like all dasylirions, they need well-drained soil and full sun to thrive, and are very drought and heat tolerant. Texas sotols are highly ornamental landscape plants. Throughout history Sotols have provided man with material for structures, roofs, baskets, mats, ropes, food and even liquor. They also provide fodder for cattle during droughts./.../

Sotol - jook
/.../ Local Chihuahua Indians fermented sotol juice into a beer-like alcoholic beverage as early as 800 years ago. In the 16th century, Spanish colonists introduced European distillation techniques to produce a spirit. Sotol is now beginning to achieve international recognition like its cousins, mezcal and tequila. The Desert Spoon takes approximately 15 years to mature, and creates only one bottle of Sotol per plant /.../

Pühapäevane pärastlõunatee aias. Bambusepõõsa all.

P'l on üks mõõgaprojekt käsil. Aga sellest pikemalt, kui asi valmis. Tolle päeva sepatööd - nuga ja geoloogihaamer. Loomulikult ei tohi ma blogisse pilte panna enne, kui asjad viimistletud:) Sepikoda on siinsamas aias, seda ma olen vist maininud. Väike, aga töötab hästi.
Paar fotot veel:

Värskeim leid Coas'est. Mõtlesin, et kuna nüüd koiottide keskel elan:), on vast tark neid pisut rohkem tundma õppida. Väga hea teksiga raamat, informatiivne ja inspireeriv, ja fotod on ka võrratud.

Coas! Seda raamatupoodi olen siin korra juba ülistanud:) Loe:
Läinud pühapäeval veetsime seal taas paar mõnusat tundi.
Mõned pildid Coasest veel:

Kohalikust päikesest. Kui kolmekesi mägedes matkal olime, tundis P sõber muret, kas ma ära ei kõrbe - mul polnud mütsi peas ja pluusivarrukad olid lühikesed. Mõnusalt soe, mingit kõrbemistunnet küll polnud. Mida ka ütlesin. Ja et mu nahk eriti päikest ei karda. Paul oli vait, ei kommenteerinud. Hiljem kodus tegi tõsise näo, valas veini klaasidesse ja kutsus mind terrassile istuma. Et tuleb 'jutuajamine':) Ütles, et ta ei hakanud sõbra kuuldes utsitama, aga mu arusaamine asjast on põhjamaalasele tüüpiline ja täitsa vale. "It's a bad ass sun here" - paistab hoopis teise nurga alt kui põhjapoolkeral. Kõrvetab sind ära ka talvel. Lisaks kõrgus merepinnast. "It's not a white man's sun" ja seetõttu kehtib rusikareegel aasta ringi - kella kümnest hommikul kuni kaheni pealelõunal olgu nahk kaetud. Ma sain järgmisel päeval peeglisse vaadates aru küll, millest ta rääkis:) Nina ketendab siiani.

Yarko kolib aprillis New Mexicosse:). Ajan paberiasju, vaja kõikvõimalikke üksikasju täpsustada, et üllatusi ei tekiks. Erinevatel osariikidel erinevad nõudmised. Mnjah, hea saab olema vanal koeral konte soendada siinses kliimas...:)
Kliimast veel niipalju, et arutasime kuuma suve küsimust, et kuis see talutav on. Üks P sõpradest käis välja säärase mõttekäigu - põhjamaades püsivad inimesed/loomad siseruumides talvel, siin varjutakse tuppa suvel. Muud vahet suurt polegi. Ühed kütavad ruume, teised jahutavad. Kõlab täitsa asiselt ju?

Truck'iga linnas käimine ei võta enam selga märjaks, yehaa!:) Kiired tretid lähimasse toidupoodi pole mingi küsimus. Sama tunne mis Eestis, hüppad rooli ja käid ära. 10 minutit sõitu umbes.
Grocery parkimisplatsilt selline vaade. Nii nagu Paul ennustas, on mäed on kiired sõltuvust tekitama. Pead neid iga päev vähemalt korra nägema.

Samblik teeb siin kaljud kenasti kollaseks. Too laiguke meenutas esimesel pilgul sisalikku. Küsisin P'lt, kuidas tema samblikku nimetab, ja googeldades sain teada, et Lichen on seene ja vetika sümbioos! Õpid kuni elad:)

Pühapäeval Orelimägedes. Tegime säärase lühema/kergema treti, umbes kolmetunnise. Carl Dean on parasjagu toibumas moskiitohammustusest saadud palavikust (ei, mitte malaaria). Käis Costa Rical. Paul ja CD kohtusid esmakordselt 20 aastat tagasi, karatetrennis. P ütleb, et tundis niipea kui CD sisse astus - neist kahest saavad kas suurimad vaenlased või parimad sõbrad:). Läks nii nagu viimati mainitud. CD on õpetaja.
Esimesel pildil on all orus olev Las Cruces kenasti näha.
Teisel on paik, kus lunchi võtsime. Võileivad, vein, sigarid kaasas nagu ikka. Parkimisplatsil tagasi, ei saanud mehed jupp aega kaugemale eemale ühest edevast sportautost:)
Vee paar pilti: