CASCADE LAKES SCENIC BYWAY.  Oma Oregoni kodu ümbruses oleme patuselt vähe ringi sõitnud. Ikka need pikemad road tripid, teised osariigid. Pealegi, kaheksakümnel aakril elamine, isikliku kanjoni ja oja ja metsatukaga, vaatega üle rohumaade ja küngaste - see muudab laisaks. Võtad joogi, jalutad (soovi korral toatuhvlites :-) omaenda valdustes ringi, selle asemel et kiirteede liikluses rähelda, mõne muu looduskauni koha nautimiseks. No viimasel ajal oleme ennast siiski parandanud, vahel lausa sundinud nina kodu-uksest kaugemale pistma. Läinud kolmapäeval siis tuur ümber Kaskaadide mäeaheliku järvede. Meile paistab hulk neid suvelgi lumekatte all olevaid kustunud vulkaane koju kätte kah, aga järvi muidugi mitte. Kolmel esimesel pildil  Mount Bachelor, hinnatud suusa- ja lumelauameka, ja mida iganes nad seal üleval mäe peal veel teevad. Jätab mind täiesti külmaks. Mina olen oma lumedoosi Eestis kätte saanud, aitab küll, tänan väga.

Ahjaa, kuna ma ühtepuhku seda isiklikku kanjonit ja kaheksatkümmet aakrit mainin, siis tasub siinkohal taas meenutada, et ei, me Pauliga ei ole miljonärid:-) Me nimelt ei oma, vaid rendime kogu seda ilu. Täiesti teisest reaalsusest pärit üürilepinguga, võileivahinna eest. Olen ikka ja jälle hoogu võtnud, et see lugu kirja panna, mismoodi me neli aastat tagasi omale Oregoni kodu leidsime, kuid hoovõtuks siiani jäänudki. Ehk millalgi...

------------------

AJASIN LILLIKESE PIKNIKULAUA PEALE, et stoikat teha. Mitte-koerainimestele: stoikaks (russism!) kutsutakse näitusepoosi, mille põhjal kohtunik koera välimikku hindab. Stoikast ei tulnud paraku midagi välja. Lilli polnud kuigi vaimustunud, et ma ta jalgu sättima kippusin. See-eest võttis ta aga endale pähe, et vajalik on iga issanda ettejuhtuva piknikulaua otsa ronida. Säärast käitumist ei saa kuidagi soodustada. Üsna kindel, et kaaskodanikud ei rõõmusta, nähes, kuidas koerajurakas inim-einestamiseks mõeldud tasapindu kasutab.

 ------------------

SEAL, KUS LÕPPEB LAAVA. Jajah, see hiiglaslikku killustikuhunnikut meenutav tume vall on laavasein. Täiesti sürr on ette kujutada, kuidas hõõguv mass vulkaani külge mööda alla voolas, aeglaselt jahtudes, lõpuks peatudes. Näib pigem inimkäte tööna, onju, justkui oleks kivikuhi buldooseriga kokku lükatud.

------------------

LILLI PROOVIS MITU JÄRVE JÄRGI, neid näeb järvetuuri tehes ligi kakskümmend, suuremaid ja väiksemaid. Pidasin paremaks looma rihma otsas hoida. Päev oli küll hästi soe, aga mõte üdini märjast koerast autos just ei vaimustanud. Lisaks on osariigi- ning rahvusparkides rihmanõue. Arusaadav. Lilli on muide veehull, oleks vist heameelega sinna järvedemaale jäänudki.
Enamik fotosid Pauli võetud. 

------------------

 CASCADE LAKES SCENIC BYWAY
/.../Alpine lakes scatter across the high country of Central Oregon, where striking volcanic strata and the snowcapped Cascade Range provide the perfect backdrop for this 66-mile/106-kilometer scenic drive where glaciers and volcanoes created a landscape of tremendous beauty, diversity and geologic significance./.../
Images: mostly by Paul.
September 29/2017

FACEBOOKI VALUD JA VÕLUD VALUD.
Eile, pühapäeval,tõmmati mulle sotsiaalmeedia kott pähe. Algatuseks pean vist üle kordama, et mul ei ole Twitteri ega Instagrami kontot ning ka Facebookiga on suhted suhteliselt jahedad. Et mitte öelda külmad. Minu FB-elu piirdub tolle käsitöövärgiga Epp’s Empire lehel, pluss ühe koerainimese sõbraks ja ühe saksa lambakoerte grupi liikmeks olemisega, mõlemad on Lilliga seotud. Epp’s Empire's postitan vaid fotosid oma näputööst koos lühikese kommentaariga, üliharva mõni looduspilt või siis ülesvõte Lillikesest (viimased muuseas koguvad kõige enam laike:-) Nimetage vanamoodsaks, kui soovite, aga mõte oma elu ja olu Facebookis laiali laotamisest ei tule minu puhul kõne allagi. Teiste omad mind kah ei huvita. See tähendab, lähedaste käekäik loomulikult huvitab, kuid ma ei jälgi seda FB vahendusel.

Anyway. Sellest kotist peas siis, millest juttu alustasin. Laupäeval käisid meil head tuttavad külas, neljakümnendates eluaastates vahva, suhteliselt hiljuti kokku kolinud paar, kolm last (kärgpere, moodsas keelepruugis). Paar koera kah kaasas. Veetsime mõnusasti aega, sõime, jõime, matkasime kanjonis, tegime lõket. Proua plõksis telefoniga pilte teha. Lõpetasime hilja, kõigil kõhud täis ja meel rõõmus. Lähen mina järgmisel päeval Facebooki, nimetet proua lehele (tema ongi see mu üks ja ainus FB „sõber“, sedagi vaid põhjusel, et seal, st. tema seinal kogunevad ümberkaudsed saksa lambakoerte omanikud). Ühesõnaga, login sisse ja mida ma näen. Seitse portreefotot minust üles laetud, Lilliga mängimas, jutt juures, et küll oli tore õhtu ja puha, vaadake, siin on eilne perenaine oma koeraga.

Ahmisin õhku, oma silmi uskumata. Tunne oli, et mind on alasti kistud, mu privaatsust räigel moel rikutud. Jaa, muidugi ma tean, et minusugused FB vältijad on vähemuses. Et lõviosale kodanikest on säärane mõtteviis arusaamatu. Ilusad pildid ju, milles probleem? No, võtsin enda kogumiseks aega – esimese hooga oleks mu toon ikka VÄGA terav olnud – ning saatsin külalisele delikaatselt ja sõbralikult sõnastatud privaatsõnumi, et nothing personal, aga I would appreciate a lot kui ta minust tehtud pildid oma seinalt ära korjaks, ja thank you so much for your understanding, ja nii edasi.

Proua kahetses siiralt, et mult eelnevalt luba ei küsinud, ning minuti pärast olid fotod kadunud. Kusjuures, uskuge või mitte, vabanduseks tõigi ta „aga nii vahvad pildid ju“. Issand, sa näed ja ei mürista! Et kui pilt hästi välja kukub, siis on OK üles panna, pildistatavalt küsimata?? Ega mina ka ei tea, võib-olla selles kuradima Facebooki kultuuriruumis ongi. Et ise oled imelik, kui privaatsuse lati keskmisest kõrgemale sead. Ja veel imelikum, kui teistelt sama ootad.

Kusjuures me Pauliga oleme nn. kohalikud sotsiaalmeedia reeglid kehtestanud, kui pere või sõbrad külas, kel teismeeas või varastes kahekümnendates lapsed. Oldagu lahked, tehtagu kanjoniveerel selfisid niipalju kui süda kutsub, aga pilte pererahvast ja me kodust kuhugi üles riputada, meie nõusolekuta, on keelatud. Tundub justkui elementaarne. Kuid ei, ikka peab noortele üle kordama. Nüüdsest siis ka täiskasvanutele?

Aga blogi, küsite. Et ise ju eksponeerid oma elu internetis, miks siis teiste suhtes nii karm? Vastus: minu arvates on blogi ja Facebook kaks vägagi erinevat keskkonda. Blogis valin ise, kas ja kui palju ennast avan, kas ja kuidas ennast ja oma elukohta näitan. Facebook, nagu ülalolev näide veenvalt tõestab, võimaldab läbi kolmandate isikute kellel tahes mu privaat-tsooni piiluda. Blogisse aga ei tulda niisama ajaviiteks laike laduma, blogilugejal peab mingisugunegi süvenemis-soov olema. Nonde kahe nimetet platvormi erinevusest veel niipalju, et viimasel ajal tunduvad isegi businessi jaoks blogid paremini töötavat kui FB. Kui aega ja huvi, saab põhjustest lugeda siit:
16 Reasons a Blog is Better than Facebook
Image: Internet
September 26/2017

KAS MA KAUAI MUNKHÜLJESTEST OLEN KIRJUTANUD?
Vist mitte. Mul on tegelikult hulk juulikuiseid paradiisisaare muljeid ja pilte blogisse panemata. Peaks tasapisi selle augu täitma, enne kui uus Kauai-käik peale tuleb. No ei ole lausa ukse ees, aga üle mõistuse kaugel kah mitte.

Anyway. Nendest hüljestest. Monk seal on inglisekeelne nimi. Tegemist kitsa levikualaga, ohustatud liigiga - vaid ca 1200 isendit jäänud. Kuid hülged, kes Kauai rannal rahulolevalt väherdes aega veetsid, ei tekitanud küll erilist aukartust.  Olid sihukesed prisked ja julged, valisid rannasolijatest välja tegemata endale sobiva lesimispaiga, väikeseks uinakuks või niisama chillimiseks. Kusjuures, kui hüljes randub, ilmuvad justkui maa alt välja vabatahtlikud loomakaitsjad, lüües liiva sisse "ära häiri looma" sildid. Tundub aga, et loivalised ei tee inimeste lähedalolekust mingit numbrit. Kohanenud? Või otsivad lausa teadlikult kontakti? Mine sa võta kinni. Turistidest ummistamata liivaranda on Kauai lõunakaldal küll ja veel, hülged aga näivad seltskonda eelistavat. Ühtegi ülemäära  pealetükkivat loomasõpra me Pauliga õnneks ei märganud, kuigi jalutasime „hülgerannas“ üsna sagedasti.

Seda ka veel, et munkhülge hawaiikeelne nimi kõlab tõlkes "koer, kes jookseb tormises vees". Fotod tehtud Kauai saarel, juulikuus
September 21/2017

DRAMAATILINE JÄRG EELMISELE POSTITUSELE.
NB! Ussi-hirmus inimestel soovitan edasi mitte lugeda!

Asi selles, et üleeile õhtul oli mul madu elutoas. Väiksemat sorti, aga ikkagi madu. Tulen mina Lilliga hiliselt jalutuskäigult, hämar juba. (Paul on töölähetusel.) Elutoast läbi minnes hakkab Lilli miskit põrandal nuhutama. No ja seal ta on, väiksemat sorti roomaja. Esimene instinktiivne mõte oli muidugi kindlaks teha, ega pole lõgismadu. Õnneks ei olnud. Oli hoopis gopher-mao beebi jälle, vast isegi seesama, keda eelmisel päeval sissesõiduteel nägin.

Sumasin Lilli kööki, lõin ukse vahelt kinni. Madu võttis suuna seina ääres seisva, muusikakeskust ja CDsid mahutava kapi taha. Välkkiirelt käisin garaazhis - kõrge säärega kummikud jalga, kindad kätte, liblikavõrk ja puutokk relvastuseks. Toas tagasi, madu ei kusagil. Nihutasin nimetet kapi ettevaatlikult seinast eemale - seal ta õnneks oligi, taskulambi valgusvihus kerra tõmbunud, kuidagi lapseliku, kohkunud olemisega. Udjasin eksinu tokiga ettevaatlikult võrku (võrk on parem kui ämber, ämbrist on nad vägagi osavad välja vonklema), kandsin kanjoniveerele ja lasin vabadusse. Head teed, head ööd, ole kena ja ära palun täna enam tagasi tule!

Ütlen kohe ka ausalt ära, et oleks lõgismaoga tegemist olnud, oleksin valinud hoopis teistsuguse taktika. Tõenäoliselt oleks maopoeg minu käe läbi elu kaotanud. Sest vaadake, kogu mu armastuse ja austuse juures eluslooduse vastu jääb sellises olukorras peale terve mõistus ja ellujäämisinstinkt. Lõgismadudel on siin terve üüratu kanjon ja rohumaad elamiseks. Mina nende mängumaale neid torkima ei lähe. Ärgu tulgu nemad ka minu territooriumile, ehk siis majja. Gopher-mao võrku püüdmine ja loodusesse tagasi toimetamine on üks asi, mürgise lõgismaoga võimlemine hoopis teine. Ega ma täpselt ei oskagi öelda, mida ma seal elutoas relvana oleksin kasutanud, aga mitte mingil juhul poleks ma lõgismadu silmist lasknud, läinud garaazhi millegi käest pikema järele, andes seega maole võimaluse majas kuhugi peituda. Kui väljavaade gopheriga öö ühe katuse all veeta on minu jaoks veel kuidagi vastuvõetav, siis lõgismaoga kohe kindlasti mitte.

Pean tänulik olema, et mul paanilist ussi-hirmu pole. See ei ole end teha muuseas. Tunnen siin mitut inimest (nii mees-kui naissoost), kes ülakirjeldet situatsioonis oleks karjudes diivani või kapi otsa roninud, 911 helistanud või majast evakueerunud, koos koeraga. Muidugi, ega kerge sel ööl magama jääda polnud. Pidin endaga korralikult tööd tegema, et mitte igal pool miskit vonklevat näha. Endale korduvalt kinnitama, et maod ei uita ringi en masse. Aga kõikvõimalikud kapitagused ja mööblialused vaatasin muidugi taskulambi abil läbi, voodiriideid tuulasin ka põhjalikult, enne kui põhku pugesin. Eks ta ole. Kanjoniveerel elamise võlud ja valud.

FOTO: Seal kaugelt alt need maod meile külla tulevadki. Pilt tehtud millalgi selle aasta juunikuus.
September 13/2017
"A simple act of kindness and compassion towards a single animal may not mean anything to all creatures, but will mean everything to one.”― Paul Oxton

LILLIKENE HAUGUB AINULT ASJA PÄRAST.
Mul ausalt öelda ei tule meelde ühtegi korda, mil ta valehäiret oleks andnud. Kusjuures hääl on Lillil sihuke mõnus, madal, nagu Yarkolgi oli. Ma olen neid kiledalt kõlavaid emaseid saksa lambakoeri kuulnud küll, no ei ole tore.

Nüüd juba oskan natuke Lilli “jutust” aru kah saada. Sõnumeid “auto tuleb”, “võõras inimene tuleb”, “tuttav inimene tuleb”, “keegi jalutab/jookseb/sõidab rattaga/ratsutab rohumaadel teispool kanjonit”, “metsloom läheduses” – neid tõlgin inimkeelde juba täitsa sujuvalt. Paar päeva tagasi täiendas Lillikene oma sõnavara. Sedakorda polnud tegemist haugatuste, pigem vaiksete niuksatustega. Tähenduseks, nagu teada sain, “väiksemat sorti, tõenäoliselt kahjutu elukas läheduses”. Lood järgmised.

Mina toas, Lilli õues oma aedikus. Kuulen, et niutsub. Kuna tal muidu kiunumise kommet pole, lähen välja vaatama, et mis toimub. Ei näe midagi erilist. Rohumaad tühjad, kedagi tulemas pole, metsloomi silmapiiril ka mitte. Lähen tuppa tagasi. Natukese aja pärast teeb Lilli jälle sama häält. Taas ei märka ma midagi niutsumisväärset. Kehitan õlgu, jalutan üle sissesõidutee, et alla kanjonisse kiigata, ehk on seal miskit teokil – ja vähe puudub, et oleksin gopher snake beebile peale astunud. (Ma ei tea, kuidas selle mao eestikeelne nimi on, nastiklane, Pituophis catenifer catenifer)
Ühesõnaga, Lilli hakkas aedikus kergendunult keksima – lõpuks ometi märkas tuim inimene “väiksemat sorti, tõenäoliselt kahjutut elukat”. Vaene uss oli ilmselgelt eksinud, ei osanud asfaldilt rohu sisse teed leida. Aitasin teda siis õrnalt tokiga tagant, mispeale läks ludinal.

Ma tegelikult väga loodan, et lõgismao-beebi puhul oleks Lilli teisiti käitunud, näiteks hoiatavalt haukunud niutsumise asemel. Lõgismadudel on muide täiesti teine aura kui gopheritel, hirmutav ja eemaletõukav, kuigi need kaks roomajaliiki on asjatundmatule silmale vägagi sarnased. Mina olen mõlemaid piisavalt näinud, et üheainsa pilguga kindlaks teha, kummaga tegemist, isegi kui ma mao sabaotsa ei näe või lõginat ei kuule. Peale selle on verinoor lõgismadu veelgi ohtlikum kui täiskasvanu. Sellest olen pikemalt kirjutanud siin.

Ussi-juhtumist paar päevakest möödas, Lillil jälle niuks lahti. Kordub sama stsenaarium. Mina välja vaatama, miskit ei märka, tuppa tagasi, Lilli uuesti niutsuma. Seekord sain juba aru, et tegemist on minu tähelepanematusega. Teritasin siis meeli ja seal ta oligi – nooruke kuldvint, pooluimasena aiatoolil, küllap vastu akent põrganud, vaeseke. Lillil taas jumala õigus: “väiksemat sorti, tõenäoliselt kahjutut elukas läheduses”. Lind kogus end suhteliselt kiiresti, kui nii umbes veerandtunni järel oli kadunud. Nagu fotolt näha, pidas Lilli toibujal teraselt silma peal. Mõlemast sündmusest sain foto kah.

Ühesõnaga, niimoodi me siin Lilliga õpime teineteisest aru saama. Edeneb.
September 11/2017
"Dogs feel very strongly that they should always go with you in the car, in case the need should arise for them to bark violently at nothing right in your ear."- Dave Barry

 

KAKS PÄEVA OLEN OMA GARDEROOBI REVIDEERINUD. Sel korral olin täitsa armutu, kuna eelmised „harvendused“ ei andnud oodatud tulemust. Kogu see üleküllus tuleb muidugi mu enda sekkari-fetishi arvele panna. Kedagi teist süüdistada pole. Meil siin naaberlinnades on paar ulmelist second handi, väärt kraam hea hinnaga. (Võtame kasvõi fotol oleva Missoni kleidi. Mingi neli dollarit vist maksin ta eest. No kuidas sa jätad sellise poodi?) Kuid varem või hiljem hakkab riidepuudest puudus kätte tulema. Puid ostaks ju juurde, aga garderoobiruum pole paraku kummist. Mistap otsustasin lageraie kasuks.

Paar viimatist, ebaõnnestunud üritust riidehulka vähendada käisid nii, et lõviosa asju jätsin puutumata. Kuhjasin põrandale vaid need kehakatted, millest loobuda raatsisin või mida aastaid kandnud polnud, ning moodustasin kaks hunnikut. Hunnik “JAH” elik need rõivad, mis jäävad, ning hunnik “EI” ehk need, mis lähevad. EI-kuhi sai alati millegipärast palju väiksem kui JAH-kuhi ja garderoob ajas endiselt üle ääre.

Kuna ainult idioot kordab ühte ja sama tegevust, lootes erinevat tulemust, valisin seekord jõhkrama taktika. KÕIK riided garderoobist välja, põrandale. Ei mingit “seda ma nagunii ära ei anna, las jääb puule rippuma”. Kahe asemel moodustasin KOLM hunnikut: JAH, EI, VÕIB-OLLA. JAH-kraam puudele ja riiulitele tagasi. EI-kraam mustadesse kilekottidesse. Aga nüüd see kõige olulisem osa. Trikk, mis tagab edu. Nimelt: VÕIB-OLLA-hunnik tuleb aru pidamata, tagasi vaatamata, kinnisilmi kilekottidesse ajada, kotid aega viitmata auto peale laadida ning kohalikku taaskasutuskeskusesse sõidutada, koos EI-kottidega. Sest niipea kui aru hakkad pidama, teiseneb pea kogu VÕIB-OLLA-hunnik sujuvalt JAH-hunnikuks ja hiilib garderoobi tagasi.

Novot. Kirjeldatu on ainus (minu puhul) toimiv viis garderoob poole tühjemaks saada. Ma ei liialda – tõesti POOLE tühjemaks. Vaatangi siin nüüd neid kurvalt kolisevaid riidepuid ja pean aru, millal järgmine sekkari-tuur ette võtta... :-)
September 10/2017
"Look for the woman in the dress. If there is no woman, there is no dress." - Coco Chanel

MIKS EESTLASEL NII KURADIMA HEA MEEL ON, KUI TEISEL SITASTI LÄHEB? Ei saa muudmoodi kui kahe käega alla kirjutada Rentsi blogipostitusele, teda käin ikka pisteliselt lugemas. Seekord teemaks Postimehe artikkel eestlastest, kes „ei saanud välismaal hakkama ja tulid tagasi, sabad sorgus“, alates Maire Aunastest lõpetades Alex Lepajõega. Ei hakka ma sellele lollakale artiklile linkimagi, milleks neile klikke koguda, tõepoolest. Lugege parem Rentsi postitust õigustatet küsimusega, KUST nimelt jookseb eestlaste arvates läbikukkumise piir. Et millal sünnimaale naasmine kvalifitseerub tagasi tulekuks, millal võõrsil läbikukkumiseks. Ja mis pagana ühe käega andmine ja teisega võtmine see käib, et talendid koju, aga samal ajal oled luuser, kui väljamaale ei jää. Siinkohal võiks siis ju teisegi küsimuse esitada - kust jookseb talendi/talendituse piir?

p.s. Ei, mul ei ole vähimatki plaani taas Eestisse elama asuda. Samas, never say never. Kuid tõenäosus on siiski ülimalt väike, kui mitte olematu.
Foto: Internet
September 09/2017

 

WHILE THE HURRICANES BATTER THE SOUTH, THE WEST IS ON FIRE
/.../While the South drowns amid a succession of unprecedented and record-shattering hurricanes, the West is burning. Some 172 fires are burning across the region, 78 of which the National Interagency Fire Center considers “large”. So far this year, more than 8 million acres have burned, scarring and scorching western Montana and the Pacific Northwest, and smothering cities as far away as Denver in thick smoke. That’s nearly twice the 10-year average of 5.5 million acres, and it’s taking its toll everywhere, including on state budgets./.../

Ühesõnaga arusaadav, miks meil siin Kesk-Oregonis päike ei paista, kuigi ilmad kuumad ja pilvitud. Suits! Klikkige ülalolevale lingile, seal on artikkel, paar fotot, lühike video kah. Saate aimu, mis meie kandis toimub. Millised on põlengute mastaabid.

Aga. Great minds think alike:-) Ei ole mina ainuke, kes arvab, et käesolev loodusjõudude möll (orkaanid + tulekahjud) on taevane karistus selle eest, et ameeriklased Trumpi presidendiks valisid (keri kaks postitust allapoole ja loe). Tänastest uudistest näen, et näiteks Jennifer Lawrence arvab samamoodi. Siia võiks nüüd järjekordse :-) panna, et mu juttu liiga tõsiselt ei võetaks...aga samas, mine sa tea, mismoodi need asjad siin maamunal käivad. Kusjuures nende kahe osariigi kubernerid, mis enim räsida saanud või saavad (Texas ja Florida) on kõige kangemad mehed climate change'i eitama. Nii et Harmon-Lawrence teoorial võib tõepõhi all olla?:-)

FOTOD: Paul, Idarannikult. Temal seal töölähetusel on, nagu näha, vägagi zen olemine, samal ajal kui meie siin läänes suitsuga ning lõunaosariigid orkaanidega võitlevad.
September 08/2017

TÄNA HOMMIKUL PEALE EILEÕHTUST VIHMA oli kõik nii tänuväärselt värske ja lõhnas mis jaksas. Kadakad ja salveipõõsad. Päikesetõus küll veel väheke suitsune, aga hingata siiski hoopis kergem. Alumisel pildil on Lilli peadpidi minu termostassis. Või noh, tundub, et on:-) Tegelikult nuusutab ta vihmamärga maad, aga tassi tõstsin meelega objektiivi ette.

Lillikese vanuse kasvades oleme talle tasapisi vabadust juurde andnud. Lootes (loodetavasti õigustatult:-) et vanus kasvab võrdeliselt aruga. Ühesõnaga, usaldame ta kanjoniserval ja põõsastikus vabalt ringi jooksma, samal ajal kui ise metsatukas hommikukohvi rüüpame. Ega Lilli kaugele ei lähe, hüüdmise peale on alati kähku kohal. Jahib jäneseid ja oravaid. Mitu korda on juhtunud, et kõigepealt tuhiseb jänes me kohvilauast mööda, siis läheb mitu head sekundit sekundit, enne kui põõsastest kargab välja Lilli, silmad punnis, keel ripakil, kündes ninaga maad, et lõhna paremini üles võtta. Jänku-Juss on muidugi juba ammu kanjonisse kadunud, kui Lilli ikka veel ringi tuiskab, lootes jänesehaakide rägastikus õiget suunda leida.
September 08/2017

Let's make sure my tail remains dry.

Still got that tail wet. Darn it.

Hmm, Epp seems to be back from town already. 

Who cares. I need to complete my beauty nap.

PAAR LILLIPILTI TÄNASEST PÄEVAST. 

Kuum ja suitsune oli, kuni hilise pealelõunani. Siis ajas äikesepilve üles (mitte et seda pilve suitsu seest näha oleks olnud, aga müristamine oli kõva) ning tuli sihuke padusadu, et. Milline õnnistus! Vihma oli NII väga vaja. Ehk aitab ka meie metsatulekahjusid kustutada, vähemalt mõnda neist, vähemalt natukene. Kusjuures ma pakun, et USA pinnal toimuv loodusjõudude möll on Issanda karistus selle eest, et ameeriklased Trumpi presidendiks valisid. Kagurannikut materdab üks orkaan teise järel, meie siin lääne pool lämbume suitsu kätte.

Trump ise kliimamuutusesse muidugi ei usu, inimtegevuse mõjusse ilmastikule. Pigem toetab sedasorti teooriad, et orkaan Harvey tabas Texast, kuna üks linnapea sealkandis on lesbi. Ja Californias on pidev põud ning loodustulekahjud, kuna seal elab hulgaliselt homosid. Eks ta ole.

Aga minul näe on teooria, et vanajumal saadab Floridat ähvardava orkaani Irma sinnakanti selleks, et Trumpi residents ja golfiväljakud maatasa teha. Vanajumalal on viimasel ajal sihtimisega raskusi, traditsiooniline välgunoole värk vist enam ei tööta, et tabaks konkreetset lesbit või homo või presidendiks hakanud kinnisvaraärimeest. Ikka vaja terved linnad uputada või tormituultega lõhkuda. Väga ebaprofessionaalne.

September 07/2017

LILLIKENE SAAB HOMME KÜMNEKUUSEKS. Selle puhul räägin teile kaks Lugu.

ESIMENE LUGU on mu vanast koerast Jeekimist, kelle 14 eluaastat möödusid millaski eelmise sajandi kaheksa- ja üheksakümnendatel. Jeekim oli ilus, suur, must, karvane koer. Segu saksa lambakoerast, njuufast ning ilmselt veel millestki. Pehme iseloomuga, sõnakuulelik. Ühesõnaga. Võtsin mina noil ammustel aegadel ühel päeval vorstivõileibu teha, Doktorivorstiga. Kusjuures Doktorivorst (ee...mmm...kas seda tuleks suure või väikese tähega kirjutada?) polnud toona üleüldse iseendastmõistetav leivakate, pigem kvalifitseerus delikatessiks. Noh, tegin kaks võileiba valmis (leib, või, vorst, tomativiilud), viisin elutuppa telekalauale, ise läksin kööki veel millegi järele, küllap joogi. Tagasi elutoas, ei osanud ma esiti midagi kahtlustada, kuigi Jeekim nägi veelgi ujedam välja kui tavaliselt. Alles siis, kui võileiba hammustasin, sain aru, et miski puudub. Vorst nimelt. Leib, või, tomat olid kenasti ülestikku, aga mida polnud, oli vorst. Minu köögiskäigu ajal kedagi teist toas ei viibinud (kass, mees, vanatädi Vilma, vanem koer Eduard), nii ei jäägi mul tänini muud üle kui mõistatada, mismoodi Jeekim vorstiviilud leiva ja tomati vahelt välja sikutas, võileiva välimust rikkumata.

TEINE LUGU on Lillist, värske selline, nädalavanune. Magamistoas öökapi peal seisab meil pakk mängukaarte. Pauli omad. Alati perfektses virnas, servad sirgeks koputatud. Paar õhtut tagasi aga avastas Paul voodi alt räbaldunud, läbilutsutatud mängukaardi. Ruutu kaheksa. Mina paberit ei lutsuta, iseenda süütuses oli Paul kah enam kui kindel, mistap jäi kurjategijana sõelale kolmas majaelanik – Lilli. Ruutu kaheksa oli omadega õhtal, koera sõimata polnud mõtet. Mis aga meile mõtteainet andis, oli viis, kuidas Lillikene tolle kaardi kätte sai, kogu pakki laiali puistamata. Kusjuures risti kaheksa polnud teps mitte kõige pealmine kaart, seda teadis Paul kindlalt. Küllap saate nüüd aru, miks ma need kaks lugu ühte postitusse koondasin. Vorst võileiva vahelt ning kaart pakist kätte saada, hammastega – täielik mustkunst mu meelest. Koerad, nemad ikka oskavad...

Fotod Lillikese lemmik-vaatluspostilt, maja eest murult, vaatega alla kanjonisse. Ärge pange seda suitsu tähele, see on meil siin viimastel päevadel normaalne. Üheksat lääneosariiki laastavad metsatulekahjud, suits koguneb kenasti Kesk-Oregoni kokku.
September 05/2017

TÄITSA TAVALINE EESTIMAINE KURGI-TOMATISALAT, ÜTLETE? Mis siin nii erilist, et peab pildistama ja puha? Aga vaadake, kullakesed, see on ameeriklanna tehtud salat. Kõigi nende kaheksa aasta jooksul, mis ma siinpool ookeani olen elanud, pole mulle mitte keegi mitte kusagil seda klassikalist suvist eesti salatit serveerinud. TÄPSELT sellist, nagu Eestis tehakse - tomat, kurk, till, hapukoor, pluss väheke soola ja pipart. Mitte midagi rohkem ega vähem. Lugu järgmine:

Eile olime naabrite poole õhtusoogile kutsutud, koos kahe teise paariga. Niipea kui Deaneri ja Larry kööki astusin, lõi mulle äravahetamiseni tuttav lõhn ninna. Tomat-kurk-till-hapukoor. Ükski teine toidukooslus ei lõhna sedamoodi. Eriti veel selles ninas, mis aastaid Eestimaast eemal olnud. Mina muidugi kohe õnnest hõiskama ja kätega vehkima ja perenaiselt aru pärima, et mis teema selle salatiga on, et kas ta googeldas spetsiaalselt minu tarvis retsepti või mis? Aga tuli hoopis välja, et Deaneri ema, kel Rumeenia päritolu, olla tihtipeale seda salatit teinud. D. ei osanud seda Eestiga seostadagi. Novot, vedas mul ühesõnaga. Pandi karbiga koju kaasa kah.

Eilsest menüüst veel niipalju, et sõime koorega küpsetet kartuleid võiga ja mõnusalt piprast loomalihapraadi. Magustoiduks olid värsked maasikad ja mustikad, peenelt maitsestatud vahukoorega. Alla loputasime Pinot Noir'iga (naised) ja õllega (mehed). Kordan juba vist sajandat korda: kust kurat on pärit müüt, et ameeriklased vaid hamburgereid ja muud kiirtoitu söövad? Kogu meie tutvusringkond kokkab kuninglikult.
Septembet 03/2017