Kui seda metsa ees ei oleks

 


San Fransisco > Lihue lend oli puupüsti täis. Lubatud kahetoalisesse apartmenti saame kolida alles paari nädala pärast, seniks peame ühetoalisega leppima. Ookeanivaade me rõdult on kõigest kasinad 90 kraadi, ja sedagi vähest varjavad palmipuud. Mõistliku hinnaga Sauvignon Blanci valik osutus kohalikus külapoes pehmelt öeldes kesiseks. Elu on põrgu, ma ütlen. 

Kuidas eelmine lõik tundus? Kirjutasin spetsiaalselt teile mõeldes, et te hingerahu säästa, mitte kadedaks teha. Tegelikkus on paraku hoopis teine. Kõik eelmainitud faktid vastavad küll tõele, kuid omandavad sootuks teise värvingu, kui pisut lahti seletada. SFO-LIH lend oli jah viimse kui kohani välja müüdud, mul tekkis korraks isegi väike paanikapoeg, et jumal hoidku, kui enne pole viirust külge saanud, siis siit ta nüüd küll tuleb. Reaalsus õnneks rahustas, iga reisija oli vähem kui 72 tundi enne pardaletulekut testitud koroona-negatiivseks. Pluss kabiinis vahetuv õhk, pluss maskid, eks. 

Loodetust väiksemas hotelli-elamises on avar köök-elu-magamistuba, suur vannituba ja mugava mööbliga lahmakas rõdu, mis siinses kliimas dubleerub elutoana. Lubati, et kui USA riigipüha Memorial Day turistid saarelt lahkuvad, kolitakse meid ümber kahetoalisesse apartementi. Mis puudutab fotol näha olevat rõduesist palmivõsa, siis võib ju jalad kõhu alt välja tõmmata ja need viis minutit varuda, mis hotellist ookeanini kõndimine aega võtab, ning vaadet ei varja enam miski. Ja juhuks, kui kohaliku kaubanduse Sauvignon Blanc prouat ei rahulda, on Kauai maakonna pealinna Lihue kaubandusvõrk vaid poole sõidutunni kaugusel. 

Ühesõnaga, ees ootab kaks kuud paradiisis. Mistap panen praegu punkti, tulevatel päevadel aega kirjutada küllalt. Seniks vaadake otseülekannet me hotelli lähedasest rannakaamerast, leiab menüüst rubriigi “ilm” alt. Eelmiste aastate Hawaii postitused leiab “siltide” alt, nagu ka Hawaii turistide erinevad liigid, mida eelnevatel Kauai-käikudel avastanud olen, ning mida seekordse viibimise ajal täiendada loodan. 

May 30/2021

“Whenever I look at the ocean, I always want to talk to people, but when I'm talking to people, I always want to look at the ocean.” ― Haruki Murakami, Hear the Wind Sing

Okkaline

 


OK, näitan teile veel mõningaid kaktusepilte talviselt kõrbereisilt, enne kui Kauailt palmipuu- ja ookeanipiltidega kiusama hakkan. Kaktuse liiginimeks kaisukaru-cholla (hääldatakse choy-ya). Kaisukaru my ass. Chollad on ühed kurjemad kaktused üleüldse, kuigi okkad pealtäha süütukesed. Kuid katsuge neid riiete või ihu küljest eemaldada – ei õnnestu. Iga tillukese okka tipus on mikroskoopilise õngekonksu sarnane oga, mis ohvrist kindlalt kinni hoiab. Fotod tehtud Mojave kõrbes.

Aga muidu, jah, varsti lendame. Pakin kohvrit. Ma olen väga varane pakkija, sihuke, kes näeb hirmu-unenägusid teemal “takso ootab ukse ees, aga kohver pole pakitud ja vajalikke asju ei leia kapist üles”. Kogenud Kauai-hundina võtan kaasa vaid kasina kolmandiku sellest riidehulgast, mida esimestel kordadel ühes tarisin. Viimaks on ka minu mõistusesse jõudnud, et troopikasaarel läheb üksnes paari hilpu vaja, liiatigi kui hotellitoas pesumasin/kuivati ootamas. Kaks paari capripükse, mõned topid, üks pikkade varrukatega õhuke pluus päikesevarjuks, kerged matkasaapad, üks paar flip-floppe, kolm kerget kleiti (“kodu”kleit, rannakleit, restoranikleit), müts, bikiinid, ihupesu, ja ongi enam-vähem kõik. Mu pakkimistehnika näeb välja selline, et kõigepealt kuhjan kokku kraami, mida tahaksin kaasa võtta, seejärel hakkan seda kuhja metoodiliselt vähendama. Toimib.
 
Erinevalt algsest plaanist me tõenäoliselt karanteeruma ei pea, õnnestus saada appointment 72-tundi-enne-väljalendu testiks, mida Hawaii osariik saabujatelt nõuab. Testimine ei ole siin Kesk-Oregonis, tsivilisatsioonist hüljatud kõrbes teps mitte lihtne, pealegi aktsepteerib Hawaii vaid valitud meditsiiniasutuste testitulemusi - “trusted partners”, nagu neid nimetatakse. Visitors and residents traveling to Kauai are subject to a 10-day quarantine, unless granted an exemption through the State of Hawaii Safe Travels program with an approved negative pre-travel test (Amplification Test (NAAT) test taken within the 72 hours before departure of the final leg of their trip to Hawaii), or by participating in the Kauai Resort Bubble program. Travelers who have recently recovered from COVID-19 may also be eligible to be exempt from the travel quarantine. 
Ennetamaks küsimusi – ei, me ei ole vaktsineeritud, ning ei, vaktsineeritus ei vabasta Hawaiile saabujaid lennueelsest testimisest/karantiinist. USA piires reisides ei anna vaktsineerimine mingeid eeliseid, mille üle minul isiklikult on hea meel. Täpsemalt hea meel selle üle, et kodanikke, vähemalt seni, ei liigitata nende privaat-tsooni kuuluva otsuse põhjal (vaktsineerida versus mitte vaktsineerida). 

Lillikene, tema läheb kaheks kuuks pioneerilaagrisse. Oi, ma ei olegi kirjutanud, kuidas ta test-boarding kulges? Me nimelt viisime Lilli mai alguses kaheks ööks ja kolmeks päevaks samasse koertehotelli, kuhu talle mai lõpust juuli lõpuni “toa” broneerisime. (Ise veetsime need kolm päeva koos naabriperedega metsikus looduses. Issand, kui imelik oli ilma koerata campida! Samas tuleb tunnistada, et taga me teda ei nutnud. Koeratusel on omad eelised.) Ühesõnaga. Lillikene läbis kolmepäevase testi hiilgavalt. Deschutes Pet Lodge personalil jagus vaid kiidusõnu – preili olla end eeskujulikult üleval pidanud, hästi söönud, treeneriga mänginud, kõigi töötajatega miilustanud. Ja mis kõige tähtsam ning mulle üksjagu üllatav, kuna ta ju kanjoniserva isoleerituses elanud ning üles kasvanud loom – ei mingit reaktiivsust naaber-kennelite elanike suhtes, ei haukumist, ei urinaid. Well done, Lilli! Me muidugi meenutasime personalile, et ükskõik kui sügavalt nad Lillikesse ka kiinduks, juuli lõpus tuleme ja korjame oma koera üles, ärgu nad lootkugi :)

------------ 

Cholla cactus are found in all of the hot deserts of the American Southwest, with different species having adapted to different locale and elevation ranges. Most require coarse, well-drained soil in dry, rocky flats or slopes. 
TEDDY BEAR CHOLLA - Cylindropuntia bigelovii - has a soft appearance due to its solid mass of very formidable spines that completely cover the stems, leading to its sardonic nickname of "teddy bear" or "jumping teddy bear". The "jumping cholla" name comes from the ease with which the stems detach when brushed. Often the merest touch will leave a person with bits of cactus hanging on their clothes to be discovered later when either sitting or leaning on them. The ground around a mature plant will often be covered with dead stems, and young plants are started from stems that have fallen from the adult.
 
May 22/2021

"Even I'm amazed by My achievement but I confess that there were disappointments. Cacti, for example. I never really got them right. Can't imagine what I meant them to look like, but certainly they turned out wrong." ― From God: The Ultimate Autobiography

Trendsetter

 


Avastasin täna kollast ajakirjandust lapates, et tõusnud on uus trend: inimesed kasvatavad autodes taimi (foto 1). No teate, sel juhul olen mina ikka üksjagu ajast eest. Juba aastal 2014, New Mexicost Oregoni kolimise reisil oli mul trucki kõrvaliste ja selle esine toalillepotte ja bambuse-istikuid täis laotud (foto 2). Juhuks kui keegi imestab, miks äratuskell pildil, siis: väike truu Nissan truck, mida tookord läbi mitme osariigi roolisin, on kaheksakümnendate alguse mudel, säärasest luksusest nagu kell armatuurlaual või elektriaknad või roolivõimendus võis ainult unistada. 

CARDENING! "Forget air fresheners and family car stickers, drivers are now creating mini garden beds inside their vehicles in a bizarre trend that's sweeping social media. Plant enthusiasts are jumping on the 'cardening' craze by transforming their dashboards into a planter filled with cactuses, succulents and even a bonsai." Read more: Daily Mail - Drivers are now creating mini garden beds inside their vehicles in a bizarre trend.
 
May 19/2021

“Weird is a side effect of awesome.” ― Rebekah Crane, The Upside of Falling Down

.

 


Juhuks, kui sa ei sattunud lugema postitust mu sõbrast ja ALSist - mul oleks hea meel, kui loeksid. Siis ma ei pea eellugu üle kordama. Ole tänatud. 

----------

Arvasin, et mul on surmaga sotid enam-vähem selged. (Juurdlen, kas „surm“ kirjutada suure või väikese algustähega. Las ta jääda väikesega.) Olen lähedaste surmasid lähedalt näinud. Noore inimese ootamatut, vana inimese oodatut. Olen olnud lahkujale kõige viimaste vajalike toimingute tegijaks, ja lahkunule kõige esimeste. See on olnud... kuidas öeldagi... mõistusega hallatav. Tõsi, mitte kerge, kuid see-eest elu/surm skaalale mahtutatav. Kuid mõni nädal tagasi tuli tõdemus, et hindasin end üle. Ei olnud need sotid nii selged sugugi. Kõik mu elu- ning surmakogemused kokku ei olnud mind ette valmistanud lühikeseks, kahelauseliseks sõnumiks Margotilt: „Mul oleks hea meel sind ja Pauli sel nädalal näha. Ma suren tuleva nädala kolmapäeval.“

Tollest sõnumist alates toimus mu peas lakkamatu countdown. Või ei, see pole päris täpne. Ütleme nii, et üritasin lakkamatult kujutleda, mismoodi Margot päevi ja tunde loeb, mida sealjuures mõtleb ja tunneb. Püüdsin end tema olukorda panna näiteks hommikukohvi juues. Mis mu hinges sünniks, kui teaksin kindlalt, et see on mu viimane hommikukohv? Või soojal, vaiksel õhtul ülemise korruse terrassil istudes, koer jalge ees lamamas – mismoodi tunneksin, teades, et vaatan viimast korda üle rohumaade mägede poole, viimast korda kuulen kanjonist kakuhõikeid, viimat korda näen tõusvat kuud? Need katsed viisid täiesti sürreaalsesse, mulle senitundmatusse maailma. Ei, mitte hirmutavasse, pigem, nii kummaline kui see ka polnud, lootustandvasse, kindlustunnet pakkuvasse. Sellegipoolest on vist parem, kui inimene on sedasi ehitatud, et suurema osa elust surelikkuse fakti ajus kusagile tahaplaanile lükkab, ning et toda viimast tärminit konkreetsete numbritena silme ees pole. Surematuse illusioonita, vähemasti mõningase selliseta, jääksid minust paljud asjad tegemata-kogemata.

Margot lahkus elust omaenda vabal tahtel, omaenda valitud päeval ja kellaajal, omaenda kodus, ümbritsetuna neist, keda armastas, ja kes teda armastasid. Meie viimane kohtumine leidis aset paar päeva enne ta minekut, osutudes miljon korda ilusamaks ning kergemaks kui kujutluspilt, mille hirm oskamatuse ees olukorraga toime tulla mulle eelnevalt maalis, tembituna sääraste arulagedate mõtetega, nagu „mida ma selga peaksin panema“ või „kas võtan ise pabertaskurätid kaasa või laenan Margotilt“. Tegelikult ei kulunudki neid va taskurätte ülemäära suur hulk. Meid oli Margoti ja ta mehe kaunis kodus kenake seltskond koos tol päeval. Enamuse ajast poleks asjassepühendamatu arugi saanud, mis sorti koosviibimisega tegu. Ainult et lillekullerid andsid iga pooltunni tagant uksekella – lähetused sõpradelt. Mille peale muidugi Margoti must huumor käivitus, et küll mõnel ikka veab, saab matuselilli elus olles nautida. 

Aga muidu, jah, oli ta nõrk, nii nõrk. Söötmistoru, käimisraam... kõne siiski veel arusaadav, kui hoolega kuulata, ja kõik muidugi kuulasid, kiirustamata. Sest meil kõigil oli aega küllaga, Margotil enam mitte. Veiniklaase lõime ka kokku, traditsiooniline Shiraz, Margoti lemmik. Tõusis küsimus, kas veini võiks söötmistorusse kallata. Margot oli kohe käsi muidugi. Teoks plaan siiski ei saanud, naerda aga küll, nii et silmad märjad... Enne lahkumist kallistasin teda vist oma kakskümmend korda. Ja kummalisel kombel ei olnud ei minul ega ka Margotil (nii ta vähemasti ütles) tunnet, et see on me viimane hüvastijätt. Esimest korda elus tundsin mõneks sekundiks täiesti selgelt, et surm ei ole lõpp. Ei, mitte religioossel moel, kuid mind tabas kindel teadmine, et me ei lähe Margotiga igaveseks lahku. Mine nüüd võta kinni, mis toda tõdemust põhjustas – hinge vallaolek või ShiraZ - aga see oli väga, väga hea tunne.  

Leppisime kokku, et saadan Margotile iga päev paar Lilli pilti – nemad kaks armastasid teineteist tingimusteta. (Iga päev... millist mitmemõttelist tähendust see siinkohal omab.) Saatsingi, koos lühikeste, lõbusate, koerafotosid kommenteerivate sõnumitega, millele Margot samaga vastas. Üks päev. Kaks päeva. Kolm. Viiendal, viimasel, sellel päeval pidasin iseendaga pikka võitlust. Saata või mitte. Sest äkki ta ikkagi ootab. Ja kui ma ei saada, jääb tal oodatu nägemata. Lõpuks vajutasin „send“. Kogu hommikupooliku käisin iga viie minuti järel kirjakasti kontrollimas. Kui keskpäev käes oli, aga vastust mitte, teadsime, mina ja Paul, et Margot, me kallis sõber, hea, ilus, vapper naine, on oma otsuse täide viinud. 

May 14/2021

“Becoming fearless isn't the point. That's impossible. It's learning how to control your fear, and how to be free from it.” ― Veronica Roth, Divergent

Saar

 


Kauai läheneb. Pauli töölähetus vältab sedakorda kaks kuud, mai lõpust juuli lõpuni. Yours truly läheb otse loomulikult kaasa, kuigi Viirus on reisiettevalmistused komplitseerituks muutnud. Loodetavasti saame kohale lennata Hawaii Safe Travels programmi raames (72 tundi enne lendu tehtud negatiivne test vabastab 10-päevasest karantiinikohustusest). Juhuks, kui testimisega peaks mingeid meist olenematuid tõrkeid tekkima, oleme arvestanud ka võimalusega, et esimesed kümme Kauai-päeva tuleb hotellitoas veeta. Väga vinguda justkui ei sobi, sest esiteks, meie kasutada saab olema suure rõduga kobe apartement, ja teiseks, hotell makstakse tööandja poolt kinni. Pluss päevarahad. Igatahes googeldame praegu hoolega kahele mängijale sobivaid lauamänge, jõuab veel enne minekut tellida. Soovituste osas olen üksainus suur kõrv. 

Aga mitte võimalikust karantiinist ei tahtnud ma rääkida, vaid Mark Zuckerbergist. Pean end suures plaanis tolerantseks inimeseks, kuid on kaks tüüpi, kes... ma ei hakka siin nii vägeva sõnaga nagu vihkamine vehkima... kes mulle kohutavalt vastumeelsed on. Üks neist Trump, nagu arvatagi võite. Teine on Zuckerberg. Esimese puhul pole vist põhjendusi vaja, aga Zuc’iga on mul omad arved, Kauaiga seotud. Olen sel saarel nüüd juba neli korda üsna pikalt viibinud. Ei, ma ei pea end seetõttu kaugeltki kohalikega võrdseks, ei hõika iga nurga peal aloha, ei tee nägu, et tavaturistist pikaajalisem saarelviibimine annab mulle mingit sorti eristaatuse. Aga Kauai on mulle südame külge kasvanud küll. Ja kui hiljuti uudistest lugesin, et Zuc laiendab sealsel põhjarannikul oma niigi suuri valdusi, tõmbusid mu rusikad rulli. Kuramuse kolonist. Eneseõigustus, et nad koos abikaasa Priscillaga oma era-rannas mingi ülla loodusväärtuste konserveerimisega tegelevad, ei veena mind. Konserveeri, ole lahke, aga ära keela põliselanikel su töö vilju nautida. Praegu aga on asjad nii, et lihtrahvale on Zuckerbergide tuhandetel aakritel laiutavale kinnistule, kaasa arvatud imelisele Pila’a rannale, juurdepääs keelatud. Daily Mail on teemast vahutanud siin, ja kauaitravelblog.com vähem emotsionaalselt siin.

Ega miskit. Võtan jalad kõhu alt välja ja lähen annan allkirja petitsioonile, mis Zuckerbergide tegevust taunib. Ma nüüd ju siinse riigi kodanik, aeg hakata suud mind kõnetavates küsimustes lahti tegema, selmet blogis virtuaalselt käsi ringutada.

April 06/2021 

“You cannot keep blaming the rich people for all of your miseries if you are not willing to act in the first place.” ― Mwanandeke Kindembo, Resistance To Intolerance