Juhuks, kui sa ei sattunud lugema postitust mu sõbrast ja ALSist - mul oleks hea meel, kui loeksid. Siis ma ei pea eellugu üle kordama. Ole tänatud.
----------
Arvasin, et mul on surmaga sotid enam-vähem selged. (Juurdlen, kas „surm“ kirjutada suure või väikese algustähega. Las ta jääda väikesega.) Olen lähedaste surmasid lähedalt näinud. Noore inimese ootamatut, vana inimese oodatut. Olen olnud lahkujale kõige viimaste vajalike toimingute tegijaks, ja lahkunule kõige esimeste. See on olnud... kuidas öeldagi... mõistusega hallatav. Tõsi, mitte kerge, kuid see-eest elu/surm skaalale mahtutatav. Kuid mõni nädal tagasi tuli tõdemus, et hindasin end üle. Ei olnud need sotid nii selged sugugi. Kõik mu elu- ning surmakogemused kokku ei olnud mind ette valmistanud lühikeseks, kahelauseliseks sõnumiks Margotilt: „Mul oleks hea meel sind ja Pauli sel nädalal näha. Ma suren tuleva nädala kolmapäeval.“
Tollest sõnumist alates toimus mu peas lakkamatu countdown. Või ei, see pole päris täpne. Ütleme nii, et üritasin lakkamatult kujutleda, mismoodi Margot päevi ja tunde loeb, mida sealjuures mõtleb ja tunneb. Püüdsin end tema olukorda panna näiteks hommikukohvi juues. Mis mu hinges sünniks, kui teaksin kindlalt, et see on mu viimane hommikukohv? Või soojal, vaiksel õhtul ülemise korruse terrassil istudes, koer jalge ees lamamas – mismoodi tunneksin, teades, et vaatan viimast korda üle rohumaade mägede poole, viimast korda kuulen kanjonist kakuhõikeid, viimat korda näen tõusvat kuud? Need katsed viisid täiesti sürreaalsesse, mulle senitundmatusse maailma. Ei, mitte hirmutavasse, pigem, nii kummaline kui see ka polnud, lootustandvasse, kindlustunnet pakkuvasse. Sellegipoolest on vist parem, kui inimene on sedasi ehitatud, et suurema osa elust surelikkuse fakti ajus kusagile tahaplaanile lükkab, ning et toda viimast tärminit konkreetsete numbritena silme ees pole. Surematuse illusioonita, vähemasti mõningase selliseta, jääksid minust paljud asjad tegemata-kogemata.
Margot lahkus elust omaenda vabal tahtel, omaenda valitud päeval ja kellaajal, omaenda kodus, ümbritsetuna neist, keda armastas, ja kes teda armastasid. Meie viimane kohtumine leidis aset paar päeva enne ta minekut, osutudes miljon korda ilusamaks ning kergemaks kui kujutluspilt, mille hirm oskamatuse ees olukorraga toime tulla mulle eelnevalt maalis, tembituna sääraste arulagedate mõtetega, nagu „mida ma selga peaksin panema“ või „kas võtan ise pabertaskurätid kaasa või laenan Margotilt“. Tegelikult ei kulunudki neid va taskurätte ülemäära suur hulk. Meid oli Margoti ja ta mehe kaunis kodus kenake seltskond koos tol päeval. Enamuse ajast poleks asjassepühendamatu arugi saanud, mis sorti koosviibimisega tegu. Ainult et lillekullerid andsid iga pooltunni tagant uksekella – lähetused sõpradelt. Mille peale muidugi Margoti must huumor käivitus, et küll mõnel ikka veab, saab matuselilli elus olles nautida.
Aga muidu, jah, oli ta nõrk, nii nõrk. Söötmistoru, käimisraam... kõne siiski veel arusaadav, kui hoolega kuulata, ja kõik muidugi kuulasid, kiirustamata. Sest meil kõigil oli aega küllaga, Margotil enam mitte. Veiniklaase lõime ka kokku, traditsiooniline Shiraz, Margoti lemmik. Tõusis küsimus, kas veini võiks söötmistorusse kallata. Margot oli kohe käsi muidugi. Teoks plaan siiski ei saanud, naerda aga küll, nii et silmad märjad... Enne lahkumist kallistasin teda vist oma kakskümmend korda. Ja kummalisel kombel ei olnud ei minul ega ka Margotil (nii ta vähemasti ütles) tunnet, et see on me viimane hüvastijätt. Esimest korda elus tundsin mõneks sekundiks täiesti selgelt, et surm ei ole lõpp. Ei, mitte religioossel moel, kuid mind tabas kindel teadmine, et me ei lähe Margotiga igaveseks lahku. Mine nüüd võta kinni, mis toda tõdemust põhjustas – hinge vallaolek või ShiraZ - aga see oli väga, väga hea tunne.
Leppisime kokku, et saadan Margotile iga päev paar Lilli pilti – nemad kaks armastasid teineteist tingimusteta. (Iga päev... millist mitmemõttelist tähendust see siinkohal omab.) Saatsingi, koos lühikeste, lõbusate, koerafotosid kommenteerivate sõnumitega, millele Margot samaga vastas. Üks päev. Kaks päeva. Kolm. Viiendal, viimasel, sellel päeval pidasin iseendaga pikka võitlust. Saata või mitte. Sest äkki ta ikkagi ootab. Ja kui ma ei saada, jääb tal oodatu nägemata. Lõpuks vajutasin „send“. Kogu hommikupooliku käisin iga viie minuti järel kirjakasti kontrollimas. Kui keskpäev käes oli, aga vastust mitte, teadsime, mina ja Paul, et Margot, me kallis sõber, hea, ilus, vapper naine, on oma otsuse täide viinud.
May 14/2021
“Becoming fearless isn't the point. That's impossible. It's learning how to control your fear, and how to be free from it.” ― Veronica Roth, Divergent
