Juhuks, kui sa ei sattunud lugema postitust mu sõbrast ja ALSist - mul oleks hea meel, kui loeksid. Siis ma ei pea eellugu üle kordama. Ole tänatud.
----------
Arvasin, et mul on surmaga sotid enam-vähem selged. (Juurdlen, kas „surm“ kirjutada suure või väikese algustähega. Las ta jääda väikesega.) Olen lähedaste surmasid lähedalt näinud. Noore inimese ootamatut, vana inimese oodatut. Olen olnud lahkujale kõige viimaste vajalike toimingute tegijaks, ja lahkunule kõige esimeste. See on olnud... kuidas öeldagi... mõistusega hallatav. Tõsi, mitte kerge, kuid see-eest elu/surm skaalale mahtutatav. Kuid mõni nädal tagasi tuli tõdemus, et hindasin end üle. Ei olnud need sotid nii selged sugugi. Kõik mu elu- ning surmakogemused kokku ei olnud mind ette valmistanud lühikeseks, kahelauseliseks sõnumiks Margotilt: „Mul oleks hea meel sind ja Pauli sel nädalal näha. Ma suren tuleva nädala kolmapäeval.“
Tollest sõnumist alates toimus mu peas lakkamatu countdown. Või ei, see pole päris täpne. Ütleme nii, et üritasin lakkamatult kujutleda, mismoodi Margot päevi ja tunde loeb, mida sealjuures mõtleb ja tunneb. Püüdsin end tema olukorda panna näiteks hommikukohvi juues. Mis mu hinges sünniks, kui teaksin kindlalt, et see on mu viimane hommikukohv? Või soojal, vaiksel õhtul ülemise korruse terrassil istudes, koer jalge ees lamamas – mismoodi tunneksin, teades, et vaatan viimast korda üle rohumaade mägede poole, viimast korda kuulen kanjonist kakuhõikeid, viimat korda näen tõusvat kuud? Need katsed viisid täiesti sürreaalsesse, mulle senitundmatusse maailma. Ei, mitte hirmutavasse, pigem, nii kummaline kui see ka polnud, lootustandvasse, kindlustunnet pakkuvasse. Sellegipoolest on vist parem, kui inimene on sedasi ehitatud, et suurema osa elust surelikkuse fakti ajus kusagile tahaplaanile lükkab, ning et toda viimast tärminit konkreetsete numbritena silme ees pole. Surematuse illusioonita, vähemasti mõningase selliseta, jääksid minust paljud asjad tegemata-kogemata.
Margot lahkus elust omaenda vabal tahtel, omaenda valitud päeval ja kellaajal, omaenda kodus, ümbritsetuna neist, keda armastas, ja kes teda armastasid. Meie viimane kohtumine leidis aset paar päeva enne ta minekut, osutudes miljon korda ilusamaks ning kergemaks kui kujutluspilt, mille hirm oskamatuse ees olukorraga toime tulla mulle eelnevalt maalis, tembituna sääraste arulagedate mõtetega, nagu „mida ma selga peaksin panema“ või „kas võtan ise pabertaskurätid kaasa või laenan Margotilt“. Tegelikult ei kulunudki neid va taskurätte ülemäära suur hulk. Meid oli Margoti ja ta mehe kaunis kodus kenake seltskond koos tol päeval. Enamuse ajast poleks asjassepühendamatu arugi saanud, mis sorti koosviibimisega tegu. Ainult et lillekullerid andsid iga pooltunni tagant uksekella – lähetused sõpradelt. Mille peale muidugi Margoti must huumor käivitus, et küll mõnel ikka veab, saab matuselilli elus olles nautida.
Aga muidu, jah, oli ta nõrk, nii nõrk. Söötmistoru, käimisraam... kõne siiski veel arusaadav, kui hoolega kuulata, ja kõik muidugi kuulasid, kiirustamata. Sest meil kõigil oli aega küllaga, Margotil enam mitte. Veiniklaase lõime ka kokku, traditsiooniline Shiraz, Margoti lemmik. Tõusis küsimus, kas veini võiks söötmistorusse kallata. Margot oli kohe käsi muidugi. Teoks plaan siiski ei saanud, naerda aga küll, nii et silmad märjad... Enne lahkumist kallistasin teda vist oma kakskümmend korda. Ja kummalisel kombel ei olnud ei minul ega ka Margotil (nii ta vähemasti ütles) tunnet, et see on me viimane hüvastijätt. Esimest korda elus tundsin mõneks sekundiks täiesti selgelt, et surm ei ole lõpp. Ei, mitte religioossel moel, kuid mind tabas kindel teadmine, et me ei lähe Margotiga igaveseks lahku. Mine nüüd võta kinni, mis toda tõdemust põhjustas – hinge vallaolek või ShiraZ - aga see oli väga, väga hea tunne.
Leppisime kokku, et saadan Margotile iga päev paar Lilli pilti – nemad kaks armastasid teineteist tingimusteta. (Iga päev... millist mitmemõttelist tähendust see siinkohal omab.) Saatsingi, koos lühikeste, lõbusate, koerafotosid kommenteerivate sõnumitega, millele Margot samaga vastas. Üks päev. Kaks päeva. Kolm. Viiendal, viimasel, sellel päeval pidasin iseendaga pikka võitlust. Saata või mitte. Sest äkki ta ikkagi ootab. Ja kui ma ei saada, jääb tal oodatu nägemata. Lõpuks vajutasin „send“. Kogu hommikupooliku käisin iga viie minuti järel kirjakasti kontrollimas. Kui keskpäev käes oli, aga vastust mitte, teadsime, mina ja Paul, et Margot, me kallis sõber, hea, ilus, vapper naine, on oma otsuse täide viinud.
May 14/2021
“Becoming fearless isn't the point. That's impossible. It's learning how to control your fear, and how to be free from it.” ― Veronica Roth, Divergent
Nii kurb lugu, aga ilus ka. Vähestel on võimalus oma viimaseid päevi valida, aga arvan, et selline tseremoonia on hea viis nii elu kui surma pühitsemiseks.
ReplyDeleteKui ilusasti sa oskad sellest kirjutada. Mina sain täna endiselt töökaaslaselt teate, et ta vanem poeg (21) sai üleeile autoõnnetuses surma, Kalifornias. Nad elavad praegu mehe ja noorema pojaga Sri Lankal. Ta palus endale mitte enne sõnumeid saata, kui ta on jälle valmis neid vastu võtma ja ta sellest märku annab. Kuigi olen ise noorena kaks õde kaotanud, ei oska ikka enda meelest teistele kaastunnet nii avaldada.
ReplyDeleteKuna ma ise lähedase surma puhul tahan üksi olla ei oska ka kedagi teist lohutada. Mida iganes öeldaks või ütleksin tundub liialt kunstlik ja näpust välja imetud, parem olen vait.
ReplyDeleteAga minu arust super võimalus kui sellises olukorras saad valida kuidas ja millal lähed.
las jah, surm olla väikse algustähega. kogu austuse juures :) muidu on nagu Sir Terry Pratchetti tegelane või eesti rahva ennemuistsetest juttudest. Kreutzwaldi, tähendab muidugi. kusjuures ma isegi ei mäleta, kui suure tähega seal oli. vist sealgi väiksega. kuigi oli personifitseerit tegelane.
ReplyDeleteTa ei lasknud ennast ära viia, vaid lahkus ise oma tingimustel.
ReplyDeleteVäärikus jäi alles, see on mõnikord nii oluline.
Kurb ikkagi...
Südamest tulnud kommentaarid.
ReplyDeleteAitäh.