2022

Vean viie dollari peale kihla, et arvasite, et postituse pealkirjale järgneb põhjalik kokkuvõte, kuidas isiklikult minul lahkuv aasta kulgenud on. Aga pange nüüd need viiedollarilised heaga teele, sest tagasivaadet siit ei tule. Miks, sellest allpool. Tahan hoopiski jagada paari päeva tagust Politico artiklit, mis tegi mul meele rõõmsaks, turgutas tuleviku-usku. Siin see on:  2022 Is the Year We All Finally Got Tired of Narcissists. (Allpool resümee kah, neile, kes klikkima ei vaevu.) Jah, tõesti, jumal tänatud, miski pole igavene. Isegi mitte Donald Trump.  

Ah et miks siis mina oma aastat kokku ei võta? Noh, vaadake, sellega on nii, et… kuidas nüüd öeldagi. Käisin ja lugesin neid küsimustikke ühes ja teises blogis, ja no tee või tina, ei ärgitanud sulge haarama. Mitte, et küsimustel miskit viga oleks. Kuid kummalisel moel on asi sedasi, et mida aasta edasi, seda ee… tülikam? mõttetum? ebaökonoomsem? tundub vaadata tagasi. Tähendab, ma teen tagasivaatamisi küll, aga seda päevade lõikes. Juba aastaid võtan igal issanda õhtul enne uinumist möödunud päeva ette, loen head asjad üles. Õpetlikud asjad ka. Halvad jätan tähelepanuta. Aga kuidas ma ka üritaks, kogu aastat läbi sõeluda pluss sõelalejäänut sõnastada ei paku mulle praegusel ajahetkel üldse huvi. Samas, muutun ju kogu aeg, ehk detsembris 2023 tunnen vastupandamatut vajadust mingeid verstaposte ja pidepunkte ritta laduda? Never say never. Kuid praegu, jah, aeg lihtsalt voolab, mõnusalt, takistamatult, pole vajadust aastavahetusel veesüsteemi peakraani kinni keerata, et filtrit vahetada. Hm. Oot. Filter pole ummistunud, järelikult on puurkaevust tulev vesi enam-vähem puhas? Siis on ju hästi. (Nagu näete, mul veevärgiteemaline allegooria varrukast võtta - mäletate ju, et peale Kauailt kojujõudmist olid meil siin maja veesüsteemiga suuremat sorti jamad.)

Kuhu ma jäingi? Ahjaa, aastakokkuvõtted. Vaatan imestuse, teinekord ka imetlusega, kuidas inimesed on pidanud täpset rehnungit loetud raamatute, kuulatud muusikapalade, läbitud kilomeetrite, tuntud tunnete üle. Mismoodi nad seda suudavad? Miks mina sedasi tegema ei kipu? Kas ma olen pealiskaudne? Kas ma olen ühepäevaliblikas? Ja oleks siis, et 2022 saanuks kehv. Vastupidi, üle mõistuse hea aasta oli, palju armastust oli, ja sõprust, ja kuude kaupa reisimist, ja töötamist ja õppimist ja tervist ja… just name it. Midagi koledat ei tulegi pähe, peale tolle ühe korra, mil lõgismadu üritas mulle pähe kukkuda. Mistap nimetet küsimustikele oleks kenad vastused täitsa olemas - aga no mis teha, kui ei isuta. Pealegi, need, kes mu vastu päriselt huvi tunnevad, teavad blogi kaudu niigi, mis ja kuidas. Juhuslikele sisseastujatele kergestiseeditavat lühikokkuvõtet koostada… tänan, ei. 5500 arhiivis on 2022. aasta kohta kõik ilusti olemas. Või noh, otse loomulikult kaugeltki mitte “kõik”, küll aga need sündmused ja mõtted, mida kaheteistkümne kuu jooksul jagada olen võtnud.

Pikk jutt lühikeseks: hüva vana lõppu ning hääd ja ilusat uut, kulla sõbrad! 

---------

www. politico: “It’s been a good run for the narcissists. Over the past decade or so, a mix of shameless self-aggrandizement and self-confident charm has served certain people extraordinarily well, turning them into venture-capital darlings, licensed-merchandise magnates, Forbes cover models, social media superstars, Oprah confessors, business-conference keynoters, new-money plutocrats and, in one case, president. Elon Musk, Sam Bankman-Fried, Ye (né Kanye West), Elizabeth Holmes, Meghan Markle, Donald Trump: All of them used attention as currency and ego as fuel, and were rewarded, for a time, with what they craved. ----- We’re drawn to people who love themselves. But it could be that 2022 marks the year our love affair with narcissists started to falter. Many of them met this year with declines in fortunes, falls from grace or newfound public skepticism. Many seemed to overstay their welcome in the public glare. And if this is the moment when we started to crave boring public figures for a change — well, to a large degree, the egotists did it to themselves.” 

December 28/2022                                                                             Image: Internet

“Past and Present I know well; each is a friend and sometimes an enemy to me. But it is the quiet, beckoning Future, an absolute stranger, with whom I have fallen madly in love.” ― Richelle E. Goodrich, Slaying Dragons

Jõul!

 

...

December 24/2022

“CALVIN:

This whole Santa Claus thing just doesn't make sense. Why all the secrecy? Why all the mystery? If the guy exists why doesn't he ever show himself and prove it? And if he doesn't exist what's the meaning of all this?

HOBBES:

I dunno. Isn't this a religious holiday?

CALVIN:

Yeah, but actually, I've got the same questions about God.”

― Bill Watterson, Calvin and Hobbes

Ööloom läks vanaduspensionile

Teada saamaks, kes või mis on Ööloom, loe kõigepealt Let The Games Begin postitust.

Ühesõnaga. Ööloom, kohalikus kõnepruugis Night Animal, sai novembrikuus kuueaastaseks. Nagu Lilligi. Kuid erinevalt Lillikesest näitas Ööloom ekstreemseid kulumismärke (võrdle fotosid 1 ja 2). Mitte, et Lilli teda retsinud oleks. Nagu ka viidatud postituses kirjas, on meie peni äärmiselt õrn ja hoidlik oma maise vara suhtes. Kuid ma pesen Lilli kennelitekke ja kaisuloomi kord nädalas või kahes, nii et võite välja arvutada, mitu korda Ööloom nende aastate jooksul masinast ning kuivatist käis. Niisiis, mõned päevad tagasi lahkus Night Animal ametist. Asemele asus Ööloomaga sarnase pruunika karvkattega kaisumõmmik, nimeks Night Bear, et järjepidevus kestaks. Et Öökaru saaks Öölooma moodi lamedavõitu, kiskusin tal pool sisikonda välja, opereerisin küljest ka ninaotsa ja silmad. Jaa, ma tean, kõlab kohutavalt, aga Lillikese turvalisuse huvides annate mulle selle jõhkra teo ehk andeks.  

Nüüd jääb vaid oodata, et Lilli uue kaisueluka omaks võtab.  

Fotod 3 ja 4 on Öölooma mälestuseks, näitamaks, kui südamest ja sügavalt Lillikene teda armastas. 

December 22/2022

“A toy cannot save a life, but it can save a soul.” ― Robert Dinsdale, The Toymakers

Kambas on kergem kannatada

Lähen mina täna hommikul internetti (mida mulle ja Paulile praeguste ilmaoludega üksnes jaopärast jagatakse, sest teispool kanjonit asuva teenusepakkuja saatja vajab putitamist, aga antennitorni redel on jääs, ja tehnikuid ei saa sundida eluga riskima) – ühesõnaga, lähen mina internetti ja loen kaasblogijate värskete postituste pealkirju: „Lumehala“, „Tuli talv ja tulid tuisud“, „Lumine laul“, ja mu lemmik, dramaatiliselt kauni keelelise kõlaga „Hangehala“. Süda läheb soojaks, hingel hakkab kergem, sest, nagu ütles maailmakuulus koeraspordikorüfee Helmut Raiser, kui ta meil Eestis kohtunikuks käis ja lõviosa SchH tiitli jahtijaid, sh. ka mina ja Yarko, võistlustel läbi kukkusid: "It's easier to suffer in a group". Bingo! Mistap ei hakka salgamagi, et mul on majaümbrust ummistava lume ja kohaliku omavalitsuse poolt lahtilükkamata teedega hulga kergem leppida, kui tean, et teispool ookeani teistelgi sama häda. Ja et juba halamiseks läks ning mängureeglid näevad ette, et võidab see, kel elu kõige raskem, siis panen siia kirja kõik suuremad tragöödiad ja tagasilöögid, mis meid Pauliga peale paradiisisaarelt koju saabumist tabanud on, vähem kui kolme nädala jooksul - seda siis lisaks lumele, eks. Väiksemaid fopaasid ei hakka üldse mainimagi, postitus läheks liig pikaks. 

Niisiis. Hakatuseks selgus, et me trucki akud on surnud. Tõele au andes olid teised eakad kah juba. Tuli oluliselt rahakotti kergendada, uued hankida, sest, nagu juba öeldud, vald siin meie kandis lükkab vaid suuremad teed lumest vabaks, meie hiiglapikk sissesõidutee pole kellegi teise kui me enda mure. Suures osas selleks saigi ju too elajas, hiiglasuur, hiiglavõimas, kütust neelav Chevrolet truck hangitud, et poolde reide ulatuvatest hangedest vajadusel läbi murda. Aga ilma akudeta ju ei murra, eks. 

Vähe sellest. Kauail koju saabudes selgus, et maja veevärgis on surve nullilähedane, korraga saab vett niristada vaid ühest allikast. Näiteks kui üks meist kempsus vett tõmbab, jääb teisel köögis nõudepesemine pooleli. Sai torutohtrid kutsutud, üks, kaks, kolmatki korda. Alles viimasel korral õnnestus probleem lahendada. Seejärel tabas meid 14 tunnine eletrikatkestus, sellest olen juba kirjutanud, eelmises postituses. Elekter tuli viimaks tagasi, päevakese saime kergemalt hingata, seejärel ütles üles gaasikeskkütte katel, samal ajal sai otsa ka kütteaine, ammu tellitud propaan - väidetavalt takistasid ilmastikuolud õigeaegset transporti. Järgnes kaks päeva väga jahedaid tubaseid olusid (ööseti õues -10C kuni -15C, aga me elutuba on nagu akvaarium, kolmes küljes suured aknad). Kolmandal päeval saabusid nii katlatehnik kui ka gaasiauto, ja voilà! - õhtuks oli elu taas elamisväärne.

Kodune wifi, nagu juba öeldud, keeldub siiani tõrgeteta töötamast. Sellest hoolimata, et kergendasime taas kukrut, hankisime uue ruuteri, kutsusime tehniku netiühenduse majavälist vastuvõtjat putitama jne. Ega midagi, jääb vaid eelpoolnimetet torniredelit katva jää sulamist oodata. Kevadeni on veel hea mitu kuud.

Fotol: kohanemisraskused. Paul veini ja sigariga me aiatiigi jääl, hawaii särk sulejope peale tõmmatud. 

December 16/2022

“I personally believe we developed language because of our deep inner need to complain.”― Jane Wagner, The Search for Signs of Intelligent Life in the Universe

Lumememm

 

Lugesin Rentsi juures hoiatavat lugu sellest, kuidas voolukatkestus kohvisõltlasele mõjub. Oojaa, mulle pole toda olukorda tarvis lahti seletada. Ma ise täpselt samasugune - ilma kohvita on võimatu päeva alustada. Või-ma-tu. Ja ärge tulge rääkima, kui kahjulik säärane sõltuvus on, ja mille kõigega hommikukohvi asendada võiks, ja nii edasi. Tean neid asju ise kah suurepäraselt, aga muuta end sellegipoolest ei kavatse. 

Ühesõnaga, meilgi oli läinud pühapäeval voolukatkestus. Kestis tervelt 14 tundi. Põhjus: kogu Kesk-Oregoni räsinud lumetorm. Noh, ja siinmajas toimib enam-vähem kogu elamine elektri peal, eks. Kütab küll propaan, aga katlad töötavad elektri jõul; vesi tuleb isiklikust puurkaevust, aga sedagi pumpab üles elekter. Samas, vilunud in the middle of nowhere elanikena on meil Pauliga plaanid B ja C tagataskust võtta. Kui katkestus ka kauem kestaks, päevi näiteks, saaksime üsna hästi hakkama. Päikesepaneelid, kümnete gallonite kaupa varuvett kanistrites, süsteem olemas ka kaevust käsitsi pumpamiseks, puuküttel töötav kamin-pliit elutoas, ja nii edasi. Lisaks, juhhei, on meil ju propaanil funktsioneeriv camper, seal on soe ja saab süüa teha ja puha. Kuid kuna sedakorda lubati, et katkestus väga kaua ei kesta, ei hakanud me ühtegi noist drastilistest võtetest kasutama, ega ka oma reisimajakesse ümber kolima. Kohvivett keetsime ning lõunasööki soojendasime hoopiski camperi-eelsest ajast pärit kahe põletiga matkapriimusel, maja tuulevarjulises küljes. Päeva jooksul põletasime ohtralt küünlaid. Jõime veini. Tegin lumememme. Pidasime pikki ja sügavmõttelisi vestlusi jahedavõitu elutoas, suurtes tugitoolides mõnusalt kerratõmbunuina, pleedid ümber. Ei, täitsa tore on vahel sedasi mugavalt elektrita olla, paneb asjad perspektiivi. Et kuivõrd haavatav ja seadmeid toitvast jõust sõltuv on arenenud maailm. Mõtted läksid muidugi ka ukrainaste peale, et kuidas nad seal talvekülmas, pimedas, ilma meiesarnastele nii elementaarse „hiljemalt homseks on elekter tagasi“ lootuse ja teadmiseta... 

Tagasi kohvi juurde. Jah, ma olen just seesama tüüp, kes Rentsi kirjelduse kohaselt „ilma kohvita roomab aeglaselt ja pahura näoga kontaktivõimetuna ühest toast teise”. Paul õnneks on sellest iseärasusest teadlik, vabatahtlikult keetis mulle õues priimusel kohvivett ja puha. Ja kui te nüüd küsite, kuidas käituksin kriisisituatsioonis, kus hommikukohvi on üksnes helesinine unistus, siis jään vastuse võlgu. Kas teie teate, mismoodi ühes või teises (seni läbielamata) hädaolukorras käituksite? Kes teab, tõstku käsi, kuulan huviga. 

December 12/2022 

"Snowmen fall from heaven unassembled."― Unknown

Põletavatel päevateemadel

 

Ilmselt leidub paljudel meist, kui mitte enamikul, mõni süütu, kuid samas kahtlasevõitu  avalikustamisväärtusega lugemisharjumus. Mõni käib Perekoolis, mõni Redditis, mina näiteks loen Daily Mail online-väljaannet. Põhimõtteliselt on see nagu kiirtoit: näljaga alla kugistades tunned rahuldust, hiljem ajab kergelt iiveldama. Järgnevalt paar näidet mu tänasest lektüürist.

Cardi B shares she had surgery to remove biopolymers - which she calls 'ass shots' - in her butt as she warns fans against the implants: 'Don't do it'. No mis ma oskan kosta. Mulle, lihtsale inimesele, jääb üleüldse arusaamatuks, miks peaks keegi biopolümeeride peal istuda tahtma, aga noh, maitsed on erinevad, eks. Mu meelest oleks padi tükk maad soodsam ning ohutum variant, kui asi üksnes mugavuses. Ilmselt on mu arusaam asjast siiski lihtsustatud, tagumiku suurendamine ei toimu mugavust silmas pidades, pigem silmailu. Ja kes meist ei tahaks ilus olla. Kole muidugi, kui tehisliku istmiku omanik sellega lõpuks ikkagi rahul pole, kui kogu kallis kraam naha alt välja kiskuda tuleb. Mitte, et Cardi B mulle esineja või persoonina kuidagi eriliselt korda läheks, aga näe, uudisele jäi näpp peale.

Küll aga tunnistan ausalt, et natukene läheb korda H&M reality show, kõik need lõkkelepuhkenud kired Netflixi kuueosalise verivärske sarja ümber. Näiteks: A Royal pity party': US media slam Harry and Meghan's $100M 'snoozefest' Netflix docuseries as 'a hypocritical attention grab või The Megflix hit-job is a three-hour temper tantrum of two entitled brats boiling with jealousy, with one simple, deadly message: If they can't wear the crowns, no one can.” Kerime viis aastat tagasi - H&M tundusid justkui sõõm värsket õhku brittide pisut kopitanud kuningakojas. Paraku, tänaseks on neist saanud kättemaksuhimulised, minevikku klammerduvad, ennasthaletsevad, ennastimetlevad keskealised pool-kuulsused. Hea õppetund laiemale publikule: ei tasu oma hädades kõiki teisi peale iseenda süüdistada. Ei tasu olemasolevat alahinnata (näiteks elades 14 miljonit maksvas Lõuna-California mõisas), samal ajal oiates, mis kõik puudu ja pahasti on. Ei tasu teisi sõnnikuga loopida, kui endal värske laudalõhn juures. Ei tasu eralennukiga liigelda, samal ajal võimalikult väikesest süsinik-jalajäljest jutlustades. Ei tasu end (näideldud?) nutuhoogude ajal filmida ja seda rahvale vaatamiseks üles riputada, samal ajal kurtes, et sulle privaatsust ei võimaldata. Ei tasu… jah, ülimalt õpetlik lugu. Vaatan, et äkki ma väga ei peagi oma Daily Maili sõltuvust häbenema, täitsa psühholoogia-alaste artiklite mõõdu annavad mõned sealsed kirjatükid välja, teinekord lausa psühhiaatria-alaste...

December 09/2022                                                                            Image: Internet

“The public have an insatiable curiosity to know everything, except what is worth knowing.” ― Oscar Wilde

Seeing red

 

Eelmises postituses kirjutasin “kolimisplaanid on vähemalt praeguseks külmutatud“. Jah, sõna otseses mõttes külmutatud. Meil juba paar hommikut õues mingi miinus kümme-üksteist Celsiust olnud. Kohutav. Päeva peale läheb küll soojemaks, päike sulatab ja puha, aga sellegipoolest – MIINUS KÜMME?? Mistap ei maksa imestada, et ma õudselt tahaks vinguda selle, teise ja kolmanda asja üle... näiteks Trumpi ja Mailis Repsi privilegeerituse üle. Selle üle, et lihtrahva esindaja oleks ammu kinnimajas vee ja leiva peal, aga nendesugustele seadused ei kehti. Või selle üle, et California plaanib igale osariigi kodanikule, kel orjapidamise all kannatanud mustanahalisi eelkäijaid, maksta ca kakssada kakskümmend tuhat dollarit valuraha. Plaani kogumaksumus föderaalvalitsusele (loe: Ühendriikide keskklassi maksumaksjale) kujuneks väidetavalt nii umbes kümme kuni kaksteist triljonit dollarit*. Samas muidugi ei tasu imestada, California on üldtuntud oma kosmiliste plaanide ja ettevõtmiste poolest. No näiteks, et promome jõuliselt elektriautosid, aga infrastruktuuri ei uuenda, mistap „tankimine“ on keeruline, kohati võimatu. Või et võitleme hipilinna San Fransisco uimasti- ja kodutuse probleemiga sel moel, et avame üha uusi mugavaid süstimispaiku, ja et süstijail turvalisem oleks, algatame kampaaniaid stiilis „süsti koos sõbraga“. Igaks juhuks lisan, et rassismiga pole mu oigamisel vähematki pistmist. Meenutagem, mismoodi värskelt vabas Eestis maade ja varade tagastamine käis. Et ühele anda, selleks tuli teiselt ära võtta. 

Ühesõnaga, jah, ma pean siin külmhoones kuidagimoodi oma sisemise soojuse ja (enam-vähem) kõigi vastu kena ja leebe olemise jälle üles otsima. Alustan sellega, et lähen panen päeva teise kohvi vee tulele. Foto: Paul. Võetud Kauail. Väga sündmusrikas prilliklaas, onju?

*Maksukoormust kajastavate numbrite paikapidavuse eest ma pead ei anna, mainisin ajakirjandusest silma jäänut.

December 06/2022

“I dont hate it he thought, panting in the cold air, the iron New England dark; I dont. I dont! I dont hate it! I dont hate it!” ― William Faulkner, Absalom, Absalom!

Jälle ookeani äärde

 

Jumal tänatud, oleme mõnevõrra maha rahunenud. Kuid paanika kestis ikka hea mitu päeva peale Kauailt naasmist. Et tarvis kolida, otsekohe, viivitamatult. Põhjus: säärases kliimas, mis meid koju tulles vastu võttis, pole inimasustus ju ometi võimalik? Tänaseks on asjad muidugi settinud, seadsime end oma mõnusas, hiljuti renoveeritud kodus taas sisse (mäletate, eksju, et mõnda aega tagasi tegelesin Pauli komandeeringute ajal elamise värskendamisega?). Ühesõnaga, kolimisplaanid on vähemasti praeguseks külmutatud. Aga see ei tähenda, et hing ikkagi kuhugi mujale ei ihkaks. Mistap läheme ja veedame aasta alguse taas Vaikse ookeani ääres, küll pisut teist sorti ookeani, kui see, mis Kauai kaldaid embas. Nimelt bookisime viieks päevaks koduosariigi sadamalinna Newporti südames, Nye Beachil asuva maalilise majakese (esimesel fotol too tumedamat sinist värvi ehitis) alumise korruse. Jäine Pacific Ocean lainetab otse tagaukse all, nagu teise foto aknapeegelduselt näha võib. 

Ei miskit udupeent, et kulusid madalal hoida. Interjöör tundub fotode järgi suhteliselt tagasihoidlik, kuid hind on sobivalt soodne, asukoht suurepärane - saame kogu Newporti jalgsi läbi traalida. Majal on ka pisike privaatne taga-aed, nii et iga Lillikese pissitilga jaoks ei pea koera rihma otsas kuhugi vedama. Rendikuulutuses oli muide kirja „dogs under 50 pounds OK“. Lilli, paraku, kaalub 62 naela (28 kg). Võtsin omanikega ühendust, mõningasest ülekaalust ei tehtud probleemi. 

Siinkohal tahan veidi vinguda Vrbo ja Booking.com broneeringute teemal, ja Airbnb on üleüldse kuidagi väga elitaarseks kiskunud, sinna kiikasin kah, hinnad hirmutasid. Vrbo'd pruukisin viimati 2019. aastal, kui Eestis käisime. Siis oli kõik selge ja sirge, sulle näidati algusest peale ühe öö koguhinda - ei mingeid kavalaid, poolvarjatud lisatasusid. Aga nüüd on asjad sedamoodi, et kõigepealt kuvatakse, mis öö maksab, ja seejärel pead peenikeses kirjas loetletud tingimustes näpuga järge ajama - lisanduvad property tax ja resort tax ja cleaning fee jms. Vrbo vähemasti toob need kõik numbriliselt välja, aga Booking.com jätab sinu enda arvutada - lisakulud on kirjas protsentides. Naljatilgad. Nye Beachi elamise avastasin lõpuks hoopiski Expedia'st, aga bronn käis ikkagi läbi Vrbo... Sõnaga, peavalu minusuguse jaoks, kes mitu head aastat pole selle teemaga tegelenud. Reisime ju camperiga, Kauai majutuse broneerib Paul läbi tööandja, suurlinnatripid on kah tema rida, ta Marriotti hotelliketi ustav klient ju.

See selleks. Vingu lõpp. Aasta alguses suundume niisiis üle lumiste Kaskaadide läände, lumeta rannikule. Loodetavasti saab võimsaid talviseid laineid nautida, soojas elutoas diivanil lebotades. Ahjaa, seda ka veel, et Newportis oleme ennegi käinud. Lugeda saab näiteks siit. Hästi äge ja väga elus sadamalinn, turistiatraktsioonid kõrvuti konservitehastega, põnevaid söögikohti ning kunstigaleriisid jalaga segada. Lilli saab päevas ühe pika jalutuskäigu ookeanirannal pluss õhtused ja hommikused tunnid kena vaatega terrassil, ülejäänud aja konutab vaene loom „kodus“, samal ajal kui meie Pauliga linnamõnusid naudime. Reis saab olema nö. kolm ühes - tähistab algavat aastat, Pauli sünnipäeva ja meie üheteistkümnendat pulma-aastapäeva. 

December 04/2022                                                              Fotod: vrbo

“If we were meant to stay in one place, we’d have roots instead of feet” ― Rachel Wolchin