Mõtted on õhus

Ammu-ammu, ajal, mil Eesti rakenduskunsti skeenel ekshibitsionistlikult käitusin (loe: oma töödega soolo- ja grupinäitustel üles astusin), saime, mina ja mu metallikunstnikust vend, kutse tuntud tekstiiliguru näituse avamisele. Ise olime parasjagu lõpetanud oma suuremõõtmeliste interjööridekoratsioonide ülesriputamise ühte Tallinna kesklinna galeriisse. Nahk + metall. Väljapaneku avamine oli plaanitud järgmisele päevale. Ei vend ega mina polnud suuremat sorti tsunfti-inimesed, Kunstnike Liitugi astumisele ajasime aastaid sõrgu vastu. Mitmel põhjusel. Muuhulgas leidsime, et teistele loojatele/teiste loomingule liig lähedal olemine, nii otseses kui ülekantud tähenduses, mõjutab me enda oma, ning seda me ei soovinud. Nii et jah, ametikaaslaste näituste avamistel osalemine oli pigem erand kui reegel, kui mälu mind siinkohal alt ei vea.   

Noh, asusime siis tekstiiliväljapanekut imetlema, shampaklaasid näpus, ja mida nägime. Mitmed tööd ülisarnased neile, mida meie järgmisest päevast alates rahvale vaadata pakkumas. Sarnased mõõtmed, sarnane värvivalik... Ainuke asi, et materjal teistsugune, naha ning metalli asemel kangastelje-kudum. Siiani mäletan toda shokki. Et mis siis nüüd?? Saame plagiaadisüüdistuse? Kuidas on võimalik, et erinevate loomeinimeste peades sünnib ning jõuab teostuseni üks ja sama mõte, ühel ja samal ajal? Olukord lahenes mu mäletamist mööda siiski üsna sujuvalt, autoriga klaase kokku kõlistades teatasime, et vaata, meil on enam-vähem samasugused asjad, aga kuna sääraseid suuremõõtmelisi, töömahukaid objekte pole kuidagiviisi võimalik ühe päevaga valmis vihtuda, siis loodetavasti ei kahtlusta sa meid ideevarguses, no et nägime täna sinu asju ja tegime üleöö järele. Muidugimõista ei ta ei kahtlustanud. Kuid fakt, et ideed on õhus, oli taas kord kindla kinnituse saanud.   

Nonii. Vilunud blogilugeja on muidugi juba taibanud, kuhu ma selle jutuga tüürin. Sinnasamasse, kuhu Indigoaalane ja Katarina oma hiljutistes ideevarguse teemalistes kirjutistes. Ainult et minult tuleb pisut teise nurga alt, jätan nende poolt rõhutatu, algallika(te)le viitmata jätmise aspekti kõrvale, räägin sellestsamusest mõtete õhus olemisest, kollektiivsest alateadvusest, sest ma täitsa kindlalt uhuusun, et säärane nähtus eksisteerib.

Tegelikult olen juba ammuaega plaaninud kirjutada, kuidas me (st. „meie ringi“ blogijad) üksteist teema- ning kõnekasutuslikult mõjutame. Kirjapandud kõnet pean silmas. Kõigi eest ei tea rääkida, aga ise tunnen tihtipeale kellegi teise tekstis kellegi kolmanda ära. Teinekord ka iseenda. Või mine tea, ehk see viimane ainult näib mulle, meelitan end, et ennäe, minult laentud väljend või lausa lausekonstruktsioon. Samas, „laenatud“ pole mõeldud etteheitena. Paratamatu ju, et ümbritseval on inimestele mõju, olgu või üksnes alateadvusele.  

Olen vist ennegi maininud, et tihtipeale „kirjutan“ postitused peas sõna-sõnalt valmis, hiljem jääb ainult klahvidele vajutamise vaev.  Ja mul on... las ma mõtlen... no kindlapeale rohkem kui kümme korda juhtunud, et istun arvuti taha, et peas olev sõnastus kirja panna, aga enne juhtun oma blogrolli rullima, ja ena imet, keegi on eelmisel päeval täpselt samast asjast kirjutanud, sama nurga alt, mõni mõte vaat et samas sõnastuseski kui minu ajus. Öelge mulle, mismoodi see võimalik on? Ja kui ma nüüd tahan enda jutu kirja panna, siis mismoodi peaksin talitama? Toda teist (või teisi) kirjutajaid algallikatena, inspiratsiooniandjatena mainima? Aga see ei vasta ju tõele. Mõnel korral olen postituse ikkagi avaldanud, märkega, et näe, seal kirjutati kah sellestsamast. Ja ma ei räägi siin päevakajalistest teemadest, eks. Nonde puhul on enam kui arusaadav, et mitmed võtavad sõna. Räägin teemadest, mis pigem säendsed harvem esinevad ja/või eraelulised. Siinkohal on mul kujukas näide varnast võtta. Kuna kokkulangevus oli niivõrd veider, jäi hästi meelde. 

Mingi aeg tagasi, täpset tärminit ei mäleta, hakkasin üle ei tea mitme aasta uuesti sõrmeküüsi lakkima. (Varbaid lakin kogu aeg, selles vahet sisse pole tulnud). Ise endaga nii rahul, nii rahul, mistap leidsin, et võiks ka lugejaile suurest uudisest teada anda. Kuna teema erutas, sai postitus muidugi kohemaid peas valmis kirjutatud. Hommik koitis (see mu tavapärane blogimisaeg), kohv auras, lõin arvutil kaane valla, aga kuna uni veel silmis, mõtlesin, et kaen enne kirjutamist blogrolli üle. Ja mis ma näen. Katarinal postitus, kuidas ta on sõrmeküüsi lakkima hakanud. Ainus erinevus, et minu küüned on väga lühikesed, tumeda lakiga, tema omad pikemad, heledamad. No mis sa oskad säärase kokkulangevuse peale kosta? Ja mismoodi sa tuled seepeale omaenda „oi, vaadake, ma hakkasin küüsi lakkima!“ jutuga? Postimata mul see jäigi, pool päeva takkajärgi veel mossitasin, et oleksin ikka võinud kohe kirja panna, niipea kui jutule oma peas punkti panin. Oleksin Katarinast ette jõudnud :) Mitte, et see mingi võistlus olnuks või miskit, pealegi on tema käed ning küüned igal juhul vaatamisväärsemad kui minu omad, aga no ikkagi, olge kenad, seletage mulle ära, mismoodi säärased kokkulangevused juhtuvad?

Peaks vist hakkama mõtteis olevaid teemasid avalikult, nö. tooreina üles riputama. Et näete, plaanin kirjutada sellest ja teisest ja kolmandast. Siis vähemasti ei pea poolfabrikaatidest postitusi kalevi alla lükkama, kui keegi teemakäsitlusega ette jõuab. 

October 02/2024                                                                               Image: Internet

“Once is happenstance. Twice is coincidence. Three times is enemy action” ― Ian Fleming, Goldfinger

Maanteemiilid

 

Jätkates sealt, kus viimati pooleli jäi. Mu uhiuus, juhtimisõigust tõendav dokument laekus postkasti täpselt üks päev enne Oregoni kodu ukse viimset korda lukku keeramist, võtme kanjonisse viskamist landlordiga kokku lepitud kohta jätmist, sõidukite ninade lõunakaarde pööramist. Mina me mahtuniversaali roolis, Paul U-Haul kaubiku. Võeh, mahtuniversaal, milline kohmakas termin. Siinpool öeldakse lihtsalt van. Anyway. Ees ootas 1700 miili (2700 kilomeetrit) maanteesõitu. Jaganud olime selle mõistlikult nelja päeva peale, kolmeks ööks koerasõbralikud hotellid broneerinud ja puha. Sest noh, ei Paul ega mina poolda pikki sõidupäevi, pimedal ajal liiklemisest rääkimata. Ja minuga on veel see asi - olen vist ennegi maininud - et ma ei salli kiirteid. Highway valin viimses hädas, ikka püüan leida väiksemaid, vaiksemaid marsruute. Aga autoga kõrvalteid pidi Oregonist New Mexicosse jõudmine võtnuks umbes sama kaua kui muula turjal. Et siis jah, suhteliselt (rõhuga sõnal suhteliselt) lühikesed päevad olid plaanitud, peaasjalikult minu eelistusi arvestades, aga ka seda, et Pauli roolida oli kaubik, mis pole teps mitte ta igapäevane sõiduriist. Neid kaubikuid on mitut mõõtu, meie rentisime suurima, 26 jalga (8 meetrit) pikk, pluss kabiin. 

Kõrvalepõige. U-Haul on siinmail kolimistranspordina ülipopulaarne. Ja miks ka mitte. Valikuvõimalus seinast seina, väikeauto järel veetavast, paari mööblitükki mahutavast treilerist nendesamuste kaheksameetriste hiiglasteni. Broneerimine lihtne ja mugav, hind soodne, klienditeenindus tasemel, müüvad/rendivad ka kolimistarvikuid. Lisaks on sõiduriistad igasugu vahvate, üleelusuuruste piltidega kaunistatud, nii külgedelt kui tagant. Loodusvaated ja loomad, sebrad, kaheksajalad, seened (jaa, need seened), ning muu säärane. Ma olin kohe täitsa põnevil, milline meie pruukida saab olema, elik millist vaadet ma U-Hauli ülestõstetud tagaluugilt neli päeva nautida saan. Kahjuks pidin petttuma. Ei sebrat ega seeni. See-eest sai jäädavalt silmadesse söövitatud: 26’ Supermover! Drives Like a Van, Hauls Like a Truck! 6-Speed Automatic Transmission! Gentle Ride Suspension! Lowest Decks! EZ-Load Ramp! Ja külgedel üksnes igavavõitu isahirv, lisaks Saskatchewani provintsi reklaam. Mitte, et mul miskit põhjanaabrite vastu oleks (lehvitan Anule, Enele, Tomile ja Akadeemikule!), kuid lootsin siiski enamat.  

Anyway. Logistikaga on nii mul kui Paulil muidu suhteliselt hästi. Samas, eks ole üldteada, et inimene mõtleb, jumal juhib. Nii läks sedakorda ka meiega. Start sai planeeritud 6. septembri hommikule, minema saime mitmesegaste asjaolude tõttu paraku alles hilisel pealelõunal. Mis tähendas, et mõte vaid valgel ajal sõitmisest tuli juba eos maha matta, ja kaks „lemmikut“, highway ning pimedasõit, kargasid mulle kambakesi kraesse. Kell oli mingi pool kümme või nii, kui esimese tankimispeatuse tegime. Pikemalt räägin oma imelisest muundumisest allpool, aga kujutage ette, see polnud mina, kes tol hilidõhtul rätiku ringi viskas, vaid hoopiski Paul. Ei imesta. Ta oli kolm pikka päeva me majapidamist U-Hauli laadinud. Tõsi, esimesel päeval kaks tursket noormeest paar tundi abiks, aga sellegipoolest. Ühesõnaga. Tänu liiklusummikutele ja väikeasulate kiirusepiirangutele olime kulgenud teosammul, broneeritud ööbimiskohta jõudmiseks kulunuks veel vähemasti kolm-neli tundi. Tühistasime bronni, leidsime rahakotivaenuliku, kuid koerasõbraliku hotelli, korkisime Saugvignon Blanci lahti, ei jõudnud esimese klaasiga veel poole pealegi, kui kustusime, kurnatult linade vahele vajusime. 

Ei hakka siin sõidust väga pikalt ja üksikasjalikult, sest tegelikult tulin ikka sellest va imelisest muundumisest kirjutama, aga tänu esimese päeva vajakajäämistele pluss järjekordsetele ummikutele ning kehvadele teeoludele sõitsime teisel päeval kaksteist tundi. Järjepanu. Kolmandal kümme. Vaid paari lühikese jalasirutus-kehakergenduspeatusega kõigi kolme jaoks (ärgem Lillikest unustagem, eks). U-Hauli sõiduomaduste tõttu oli 60 miili (95 km) tunnis maksimum, mis kiirteedel kannatas ette võtta. Neljandal päeval... noh, neljandamal olid teeolud head, kõik sujus, päevavalges uude koju jõudmine terendas silme ees. Ja siis, kenal keskpäeval, kui ma kohvi rüübates, laulukest ümisedes rahumeeli mahtuniversaali roolisin, lõhkes sel rehv. Tagumine, juhipoolne. Pauguga. Täiskiirusel. Kohvijoomine sai korrapealt lõpu, ohutuled vilkusid, andurid üürgasid, Pauli U-Haul kadus kaugustesse. Oleks esirattaga tegu olnud, poleks ma ilmselt nii kergelt pääsenud. 95 km/h pole kiirus, mis võimaldab lõhkenud rehviga autot mängleva kergusega teepeenrale roolida. Teepeenar tähendas antud oludes kitsukest kruusariba, kus teised sõidukid sul sõna otsese mõttes kõrva äärest mööda vihisesid. Jumal tänatud, et peale peatumist silmasin sadakond meetrit eespool pisut laiemat „taskut“, need on kiirteede ääres haruldus. Mul õnnestus van selleni lohistada.

  

Et kogemus meeldejäävam oleks, sattus rehv lõhkema Sonora kõrbe läbival lõigul. Asustatud punktid kaugel. Temperatuur 102 Farenheiti soojapügalat (38°C), päike praeb pealage. Lillit autost välja lasta pole võimalik, aga salongis on keemistemperatuur... ja nii edasi. Full enchilada, nagu siinpool öeldakse. Siiski, lõpp hea, kõik hea. Paulil, kui mu telefonisõnum lõpuks temani jõudis, võttis hulk aega, et tagasipööramiseks kiirteelt maha saada. Nagu neetud, olin eelmisel õhtul rampväsinuna walkie-talkie laadimata unustanud. Kutsungnimed on meil muide samad, mis eelmise, kümne aasta taguse kolimisreisi ajal: mul Zebra, Paulil Lonesome Dave. Kas olen maininud, et ta keskmine nimi on David? Me tutvuse alguses uurisin, mida see D ta eesnime järel märgib. Paul vastas, et Danger. Pardon, kaldusin taas teemast kõrvale. Ühesõnaga. Paul on rehvivahetamise maailmameister, ma ütlen. Varuratas alla, ohutuled peale, lugematuid liiklusohtlikke olukordi tekitades (kiirtee!) lähimasse rehvitöökotta. Lähim, olgu öeldud, on USA mastaapides suhteline mõiste. Nii et jah, päevasel ajal Las Crucesesse jõudmisest polnud enam juttugi. Oma uude kodutänavasse keerasime alles peale keskööd.

OK, kõik eelnev oli sissejuhatus, eks. Räägiks viimaks lühidalt asjast kah. Mine võta kinni, ons see nüüd mu legaalse roolisoleku otsene tagajärg, või käis mu peas enne kolimisreisi mingi klõps või mis, aga highwayde võõrastus on kadunud. Oleks siis veel, et nende nelja kiirteepäeva tulemusena, et harjusin, või muutusin väsimusest tuimaks ja tundetuks või miskit. Eip. Juba teeleasumise algusest peale seda hirmu lihtsalt enam polnudki. Kadunud kui tina tuhka. Nii imelik. Me oleme siin rääkinud USA ja Eesti liiklusoludest ja –kultuurist, eks, aga siinsed highwayd, need on omakorda veel kolmas mõõde. Ses mõttes, et no esiteks kiired, ja teiseks, paksult rekkasid täis. Kohalikus kõnepruugis semi-truck, eighteen wheeler, big rig jms. Ja sihukestega pead siis võidu kihutama, sest kiirteele munema ei minda. Mäletan, et teooriaeksamiks õppides oli päris jube liiklusmäärustikust lugeda, et vastupidiselt loogikale (kõrvalteeelt peateele suundudes pidurda ja/või võta kiirust maha) tuleb highway puhul, vastupidi, kiirendada, et liiklusvoogu sulanduda. Õudne ju. Vajuta gaas põhja ja pressi end hiiglaslike rekkade vahale. Muide, teooriaeksamist rääkides – mis pagan teil seal Eestis toimub? "Transpordiamet uuendas autojuhiloa saamiseks vajalikku teooriaeksamit. Tapa autokoolist läks korraga 46 õppijat eksamit tegema, kõik viimseni kukkusid läbi. Autokoolide liidu president Neeme Külmallik ütleb, et midagi on nende uute küsimustega väga valesti.“ Anyway. siinsed kiirteed mul enam sõrmenukke rooli pigistamisest valgeks ei võta. Kohati lausa mõnuga kulgesin need neli päeva, kui rehvi-intsident välja arvata. Ja ka siis ei kadunud pilt eest, kõik turvalisuseks vajalikud liigutused tulid justkui iseenesest, pea jäi selgeks ja puha.

 

Ahjaa, lõpetuseks tahan Lillikest kiita, taevani. Ta on meil ikka üks kuldne koer. Pidas kõik need pikad sõidupäevad vapralt vastu, magas rahulikult, hiirvaikselt oma autopuuris. Lõpuks muutusin lausa paranoiliseks, et kas koer sai ikka peale pissipeatust autosse pandud? Juhiistme taga asuva plastikpuuri sisu inspekteerida oli kiirteel üsna võimatu, pimedal ajal iseäranis. Noh, õnneks sai Lilli siiski iga kord kaasa pakitud. Ning hotelliasjanduses on Lillikene kah vana kala juba, tal polnud igal ööl vahetuva elamispinnaga pisimaidki probleeme.

  

Et siis sedaviisi jah. Elamegi, näe, jälle New Mexicos. Uuest kodust kirjutan järgmises postituses. Paul lendas paari päeva eest tagasi Oregoni, et me truck + camper Las Crucesesse tuua. Tagasi peaks jõudma nädalavahetusel. Juhul muidugi, kui tal ei teki kiusatust reisi võimalikult pikaks venitada, lootuses, et saabumise ajaks on abikaasa jõudnud viimse kui kolimiskasti lahti pakkida, majapidamise viimse kui vidinani töökorda sättida, mistap temal jääb vaid selg vastu palmitüve toetada, lõunamaa elu nautima hakata...

September 26/2024

“Have you ever noticed that anybody driving slower than you is an idiot, and anyone going faster than you is a maniac?” ― George Carlin

Parem hilja kui...

 

Niipalju siis plaanist mitte blogida enne Las Cruceses kanna kinnitamist. Aga no ei saa mitte vaiki olla, Suurt Uudist kuulutamata jätta. Ma nimelt... wait for it... liiklen nüüd lõpuks legaalselt. Sest eilsest on mul kehtiv juhiluba. Enne seda? Noh, enne seda ma a) autoga ei sõitnud; b) sõitsin juhtimisõiguseta (vali variant, mis sulle tõenäolisem tundub). Mu EU load aegusid X aastat tagasi. Et osa süüd endalt ära veeretada, osutan, et Ühendriikide liikluspolitsei tegeleb kõikvõimalike tõsiste keissidega, kiiruseületajte ja narkokullerite ja muu sarnasega, niisama oma lõbuks ja/või riigikukru täitmiseks minusarnaseid, siivsalt liiklevaid kodanikke ei ahistata. Ka pole paikades, kus elanud olen, kombeks juhte niisama lambist liiklusest välja noppida, et uurida ja puurida, kas ülevaatus ikka tehtud ja kindlustus makstud, kas tulekustuti ja ohukolmnurk ja muud vidinad, mida Euroopas nõutakse, olemas – või oot, ma pead ei tea anda, aga neid kahte viimast siin tavakodanikult vist üldse ei nõutagi? (Kommerts-sõidukid on muidugi hoopis teine teema.) Aga ennäe, vaatamata seadusesilma lõdvavõitu suhtumisele püsib siinne liikluskultuur siiski vägagi OK. Ma pole Euroopas küll hiljaaegu liigelnud, aga aastal 2013, mil Tallinnas ning mujal Eestis kuu aega rendiautot roolisin, tundus sealne igatahes tükk maad hektilisem, egotsentrilisem kui Ühendriikides. Anyway. Lubadeta liigeldud aastate arvu kõva häälega välja ei ütle, lugejail ilmselt niigi silmad pöörlevad peas, et ai vai, kuidas nii saama. Kuid nüüd, enne kolimist, otsustasin lõpuks korralikuks hakata. 

Mul puudub asine info, kui lihtne või keeruline on tänasel päeval näiteks Eestis juhilubadeni jõudmise protsess. Tegelikult puudub mul info sellegi kohta, kui lihtne või keeruline oli see möödunud sajandi üheksakümnendate alguses, mil elu esimesed juhiload sain. Need nimelt jõudsid minuni tutvuse kaudu, konjakipudeli eest. (Belõi Aist.) Küll aga võin kinnitada, et siinmail, vähemasti neis osariikides, kus ma resideerunud, on juhilubade saamine... khm... imelihtne. Üleeilne sõidueksam seisnes kümnekonnas minutis naaberlinna väiketänavatel keerutamises, sõbralik eksamineerija, noorepoolne meesterahvas, kõrvalistmel korraldusi jagamas. Ei mingit paralleelparkimist või muid sarnaseid jõledusi, isegi highwayle ei suunanud ta mind. Paar miinuspunkti tuli rolling stop eest, st. stoppmärgi taga mitte-raudpoltselt paigalejäämise, kuigi ma hambad ristis üritasin meeles pidada, et tuleb teha full stop. Paraku, liikluses toimib/toimub enamjaolt justnimelt rolling stop, see talletub lihasmällu, võimatu välja juurida. Aga muidu oli lõpphinnang „you did great“. 

Ahjaa, ja eksami saad teha oma autoga. Kusjuures veider on veel see, et eksamineerijaga kohtuma võid sõita täitsa ise, kuigi lube veel pole; puudub otseselt sõnastatud nõue, et legaalne juht sind kohale sõidutaks. Ma ausalt öeldes ei tea, mis saab neist, kes läbi kukuvad – kas neil lubatakse lubadeta koju tagasi sõita, või kuidas? Või, kuna USA lapsed õpivad autot juhtima nii-öelda enne kõndima hakkamist, siis eeldatakse, et keegi läbi ei kukugi?

Teooriaeksam toimus paar päeva enne, sealt sain nibin-nabin läbi, kuigi tudeerisin kohusetundlikult. Aga no mõned küsimused olid tõesti nii jaburalt sõnastatud, et ükski pakutavaist vastusevariantidest ei tundunud sobivat; tegin entel-tentel, lootes heale õnnele. 35 küsimust, 28 peab täppi saama, et sooritatuks loetaks. Mul tuli tollesama entel-tenteli tulemusena 7 viga, nii et karvapealt sain läbi. Teooriaks õppimine oli tegelikult lõbus, mõned valed vastusevariandid olid nii humoorikalt sõnastatud, et. No näiteks, et kui sõidad jalgratturiga samas suunas, samas sõidureas, ja tahad tast mööduda, siis rulli parempoolne esiaken alla ja röögi jalgratturile, et tõmmaku koomale. Ahjaa, ja siis veel oli küsimus, kas alkohol on depressant või stimulant, ja mina loomulikult vastasin „stimulant“, sest minu jaoks on. Aga tuleb välja, et hoopiski depressant! Vaat mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga lõpuks otsustad seadusekuulekaks kodanikuks hakata.

Ühesõnaga, TEHTUD. 

p.s. Hinnad, juhuks kui huvitab: teooriaeksam $7.00, me kohaliku väikelinna DMV (Department of Moto Vehicles) kontoris. Sõidueksam $75.00, suuremas naaberlinnas kolmanda osapoole, autokooli kaudu. DMV-s oleks maksnud $9.00, aga neil on kuudepikkused järjekorrad, hinnavahe tõttu. Lubade eest (plastikkaart, toimib üksiti ka isikuttõendava dokumendina) tuleb välja käia $45.00. Hinnad on osariigi-spetsiifilised.

August 23/2024                                                                          Image: Internet

“The one thing that unites all human beings, regardless of age, gender, religion, economic status, or ethnic background, is that, deep down inside, we all believe that we are above-average drivers.” ― Dave Barry

Getting ready

 

August küll alles poole peal, kolime septembri alguses, kuid kuna olen otsade kokkutõmbamise lainel, panen blogigi mõneks ajaks lukku. Sest noh, mingit blogimis-aega pole siinmajas lähitulevikus ette näha, kogu vunk kulub pakkimisele ja lahkumispidudele sõprade ja naabritega, ja muule asja- ning ajakohasele. Pidage end siis korralikult üleval, eks, ja nautige suvelõppu!  

August 16/2024                                                                               Image: Internet 

„Nothing is more damaging to the adventurous spirit within a man than a secure future. The very basic core of a man's living spirit is his passion for adventure. The joy of life comes from our encounters with new experiences, and hence there is no greater joy than to have an endlessly changing horizon, for each day to have a new and different sun. If you want to get more out of life, you must lose your inclination for monotonous security.“ ― Jon Krakauer, Into the Wild

Bürokraatia ja muud ilmaimed

 

Sättisime, Paul ja Lilli ja mina, end eile hilisõhtul perseiide imetlema. Kuuma päeva järgses õhtujaheduses, kanjoniservasel õuemurul, veiniklaasid käeulatuses. (Eelnevalt olin Paulile selgitanud, mismoodi sõna “perseiidid” eestlase kõrvus kõlab.) Seda aga ei osanud uneski näha, et ühe vaatemängu asemel lausa kahte pakutakse. Tähesadu sattus sihuke kena keskmine, nähtud nii uhkemaid kui kehvemaid. Mõned tulekerad näitasid siiski vägagi kohevat, kauakestvat saba, ning ühte iseäranis intensiivset, maapinnaga täiuslikult horisontaalse lennu sooritanut nägin kah. Earth grazeri mõõtu kahjuks siiski välja ei andnud.

Kuid selgus, et see, mida me õhtu naelaks pidasime, oli tegelikult üksnes eelmäng. Kesköö paiku, kolmandama veiniklaasi ajal hakkas kirdetaevas veidraid trikke tegema, tõmbudes täiesti loogikavastaselt heledaks, kahvaturohekaks. No nagu hakkaks ahetama või nii. Mõnda aega mängis rohekus erinevate toonidega, ja kui otsustada ei suutnud, millist varjundit valida, kolis roosale värvigammale üle. Kummaline, et kuigi ma virmalisi näinud korduvalt, ei torganud mul enne vaarikavärvi taevakardinate lehvima hakkamist pähe, millega tegu. Vaim sai ju lendtähte show jaoks valmis pandud, ja nüüd äkki virmalised takkaotsa? Meteoorid värvilises taevas? Vaimustav, lihtsalt vaimustav, ma ütlen.

Views of the aurora borealis collided with the peak of the Perseid meteor shower early Monday morning around Portland.

------------

Kolimisteemadel. Kui me Pauliga kohustusi jagasime, paika panime, kes millega tegeleb, pakkusin hetkelises meeltesegaduses välja, et võtan praktiliselt kogu ametlike asjaajamistega seotu enda kanda, alates kolimistranspordist lõpetades postiteenistuse ja tervishoiuasutuste ja muu sellisega. Red tape, me omavahelises kõnepruugis. Tuletame siinkohal meelde, et kuigi mu igapäevane English on suhteliselt sujuv, olen bürokraatiakeeles tükk maad nõrgem. Tuletame meelde ka seda, et USA pole Eesti, siin ei saa asju eranditult online ajada, ühe-kahe klahvilevajutusega. Mis mõnes mõttes hea, sest human touch aitab hädast välja juhul, kui ekraanitagune tehisaju sult viiendat korda ühte ja sama küsimust küsib, sest sa vastad nii, nagu asjad on, mitte nii, nagu ekraanitagusele meeldiks. Paraku, elusa inimesega telefonitsi suhtlemiseks tuleb kadalipp läbida, õigel ajal õigeid numbreid sõtkuda, tundide viisi depressiivset ootemuusikat ja/või kohese õnnetuse või pankrotiga ähvardavaid reklaame kuulata. Samas, harjutamine teeb meistriks. Tänaseks orienteerun, vähemasti mõnevõrra, erinevate erialaste terminte dzhunglis, suudan vajadusel vastaspoole (viisakalt) surnuks rääkida, jalg ei hakka värisema, kui saadetud e-kirjas millegi olulisega mööda olen pannud, lõug ei hakka värisema, kui mulle kolmest kohast eitav vastus antakse - neljas ja viies sarnase asutus on ju kah ometi olemas; ja nii edasi. Ilma naljata, suurepärane treening. Mul ju immigratsiooni-kadalipp selja taga, eks sealgi sain omajagu vatti, aga praegune tundub nõudlikum, sest mitmetahulisem. 

Aga muidu, jah, kolimiseni vaid kolm nädalat jäänud. Laadijateks palkasime tuttava jalgpallitreeneri käealused, keskkoolipoisid. Ameerika jalgpall siis, eks. Tursked sellid. Ja noh, kogu selle pakkimise ja sättimise juures on nii Paulil kui mul musklid üsna head vatti saanud, idee poolest teeksime kahekesigi asja ära, kuid mõistlikum tundub siiski mõistlik olla, tiibklaveri tõstmine noorematele jätta. (Mitte, et meil majapidamises tiibklaver leiduks. Näide oli illustreeriv. Pauli klaver on elektrooniline, kaenlasse võetav.)

Foto veebist, 2023. aasta meiekandi virmalistest. Eilne vaatemäng sattus üsna sarnane.

 August 12/2024

“The Aurora!" Her wonder was so strong that she had to clutch the rail to keep from falling. The sight filled the northern sky; the immensity of it was scarcely conceivable. As if from Heaven itself, great curtains of delicate light hung and trembled. Pale green and rose-pink, and as transparent as the most fragile fabric, and at the bottom edge a profound and fiery crimson like the fires of Hell, they swung and shimmered loosely with more grace than the most skillful dancer. She thought she could even hear them: a vast distant whispering swish.“ ― Philip Pullman, Northern Lights

Reisimisest, peamiselt

Disclaimer: minu “kust tuul, sealt meel” reisimisstiil pole ühestki otsast vastuhakk Marca postituse lõpuosas mainitud plaanipärasemale reisimisele. Allolev jutt oli mul juba peas valmis kirjutatud, kui tema juurde lugema läksin. 

Mulle meeldib endast mõelda kui avarameelsest inimesest, säärasest, kes vanade valude küljes ei ripu. Paraku, reaalsus on, et mõni asi seisab ikka väääga kaua meeles. Enamjaolt mingi tähtsusetu pisiasi, suuremate maharaputamises olen üsnagi andekas ning edukas. Pisiasjade hulka kuulub ka mõne aasta taguse reisipostituse sappa laekunud anonüümne kommentaar, et reisimisel peaks ikka kindel eesmärk olema ja plaan paigas, niisama mööda maanteid uhamine või õunte pealt vaatamine, kuhupoole sel või teisel päeval autonina pöörata, on täitsa mõttetu tegevus ning ajaraisk. Too kommentaar tuleb mulle iga jumala kord meelde, kui me Pauliga omas, vabas stiilis road-tripime. Ja üleüldse iga kord tuleb meelde, kui road-trippidest kui niisugustest juttu. Sest road-trip, see üdini ameerikalik (jaa, jaa, planeedile hukatuslik, kütusekulu ja muud jõledused) ajaveetmisvorm seisnebki peamiselt justnimelt eesmärgituses. Tuulenuusutamises. Vabaduses pöörata ristteel selles suunas, mis parasjagu pähe tuleb, selmet omada kindlat plaani, et täpselt kell X peame paigas Y olema ja siis veedame seal täpselt niipalju aega ja seejärel kiirustame järgmisse sihtpunkti, kus ootavad ees needsamad, kindlalt paika pandud parameetrid. Ühesõnaga, jah, seesinane, nö. lühikese rihma otsas reisimist promov kommentaar ei lase oma hambaid mu küljest siiani lahti, nii veider kui see ka pole. Või ei, oot, asi on hoopis vastupidi ju. Mina ise ei lase kommentaarist lahti. Ega ma muidu poleks toona säärast puhisevat vastulauset kirjutanud.

------------

Nõrgema taluvuslävega inimesed jätavad järgneva nüüd heaga lugemata, sest juttu tuleb pesematusest. Meil seekordsel reisil vedas campgroundidega, enamjaolt kõik sattusid säärased, kus sai dushi alla. Mõnes olid lausa väga peened pesemistingimused, eraldi dushiruumi said enda käsutusse, mitte üksnes dushikabiini. Lisatasu dushitamise eest reeglina maksa ei tule, kuulub su laagriplatsi hinna sisse ( campgroundikoha hind kõigub 7 ja 35 dollari vahel per öö). Siiski juhtus ka perioode, kus olime nö. keset suurt mittemidagit, loota sai vaid camperi veepaagi peale. See mahutab 140 liitrit puhast vett. Pole paha. Samas, laristamist ei võimalda. Ja kui vesi üleülde lõpukorral, aga teada, et algaval päeval tarvis kusagil asustatud punktis respektaabel välja näha (tuletan meelde, et olime majaotsimis-reisil), kasutan järgmisi nippe. Niiskete salvrätikute/baby wipes abil töötlen strateegilisi kehaosi. (Marine bath on asja nimi, termin pärineb Lahesõja päevilt, mil sõjaväelased beebisalfakad avastasid.) Näo ning hammaste pesuks kasutan vett. Seejärel kehakreem pluss antiperspirant. Järgneb kõige olulisem: parfüüm ja kõrvarõngad. Ja… wait for it… mida pesematum tunne, seda uhkemad rõngad :) No mitte päris nagu Prantsuse Revolutsiooni eelses kuninglikus õukonnas, et parfümeerid end kehalõhnade summutamiseks, aga miskit sinnakanti. Jaa, jaa, näen, te pööritate silmi, aga kui ma pole korralikult dushi alla saanud ja sellele lisaks kodutu puuraiduri stiilile rõhun, tunnengi end kodutu puuraidurina. Et siis jah, parfüüm ja kõrvarõngad ja dressed up, see päästab päeva. Või kaks. Kolm on juba pushing it, kuid vähemasti sel reisil ma kolmeni õnneks ei jõudnud. Varasemalt on juhtunud küll ja veel, kuid noil puhkudel oleme in the middle of nowhere olnud, tarviduseta end kinnisvaraagentidele presenteerida.

----------- 

Teate, mind painab viimasel ajal üks hirm. Täpsemalt, painab sestsaati, kui Rentsi blogist lugesin, et ta teeb sel sügisel perereisi USAsse. Ah et miks hirm? No vaadake, ma olen nii siin 5500s kui kõikvõimalikel muudel platvormidel Ühendriike taevani kiitnud, ja äkki Rentsile üldse ei meeldi, ja ta selle kõva häälega välja ütleb, ja siis te mõtlete, et olen teile aastate kaupa puru silma ajanud ja… Aga noh, eks ma siis tõmban (taas kord) taskust “USA suur ja lai, üldistusi teha pole mõtet” kaardi.  Anyway. Tegelikult tahtsin veel paarist USA toredusest rääkida, reisimisega seoses. Kuigi me lõviosas kokkame camperis, käisime viimatise road tripi jooksul paaril korral ka väljas hommikust söömas. Ja hoolimata neljateistkümnest Ühendriikides veedetud aastast olen endiselt vaimustunud sellest, kuidas nad siin praemuna erinevaid valmistamisviise nimetavad. Paul tellib tavaliselt Sunny Side Up (ainult ühelt poolt praetud muna, kollane jääb vedelaks) või Over Easy (kahelt poolt kergelt praetud). No ja siis muidugi see jää-värk. Ses osas olen minagi tõeliseks ühendriiklaseks muutunud. Niimoodi: toidupoodides ja bensujaamades müüakse jääd (kuubikud, purstatud vms) ca neljakilostes ja ca kaheksakilostes õhukestes plastikkottides. Mäletan me esimeste road-trippide päevilt, et vaatasin õudusega, kuidas Paul näiteks bensukast väljudes, jääkott käe otsas, pagasniku avas, et jää külmakasti/coolerisse tõsta, aga enne tõstmist, oh õudust, loopis jääkotti sealsamas bensukas, auto kõrval, ebasanitaarsetes tingimustes vastu maad. Et kott “pehmeks” muutuks, poleks üksainus külmunud kamakas. Kuid tänaseks, kujutage ette, loobin minagi parkimisplatsidel jääkotte vastu asfalti, silm kah ei pilgu. Mu meelest on see nii üdini ameerikalik tegevus, et. Ja samas (pun intended) nii üdini cool, et.  

August 02/2024                                               Fotodel: mõned Pauli peakatetest. 

“I travel not to go anywhere, but to go. I travel for travel's sake. The great affair is to move.” ― Robert Louis Stevenson, Travels with a Donkey in the Cévennes

Suviselt, suvaliselt

 

Mõnikord tunnetan oma vanust ikka üsna teravalt. Kedagi teist peale iseenda kahjuks süüdistada pole, keegi ei käsi ju sopameedias sobramas käia. Aga näe, ikka käin. Ja sealt see tunne tulebki, et olen relikt. Väljasurev liik. Näide: Kanye West and braless wife Bianca Censori look confused as they get locked out of their Tesla Cybertruck following cinema date. Ausalt, nagu kusagilt teiselt planeedilt pärineks see pealkiri ja fotod. Või oot, äkki on vastupidi? Hoopiski mina pärinen teiselt planeedilt? Aga noh, murega segatud kaastunne tekib ju, kui näed, et teine pingutab ninast vere välja, et originaalne (loe: alasti ) olla, ja siis, pagan võtaks, veab Muski imetehnika alt, passid nagu nõme lihtsurelik oma tõrkuva küberauto kõrval, kusjuures su meeskaaslane ei taipa muud teha, kui kapuutsi sügavamale pähe tõmmata, selle asemel et oma kuulsate titaanhammastega ukselukk lahti närida või midagi. Aga tegelikult, teate, kui nüüd sarkasm kõrvale jätta, hakkan Bianca stiili osas tasapisi üles soojenema, sest see on ikka nii camp, et. Mine tea, oleks mul temaga sarnane keha ning sünniaasta, ehk loobuksin minagi end rõivastega katmast? Ja no kui keegi selle cybertrucki mulle niisama, täitsa tasuta maja ette veeretaks, ega ära ei ütleks, hoolimata asjaolust, et mul puudub sügavam usaldus Muski sõidukite vastu. Mu vana hea fosiilkütust põletav Chevrolet truck tundub tükk maad lollikindlam valik, uksed käivad igatahes kinni-lahti ilma mingi müstilise äpita.

Vahel vaatan Bill Maherit. Ta on sihuke... kuidas seda öeldagi... vanainimeste Louis C.K.? Mitte, et ma Billi jumaldaksin või miskit, tal on tõuse ja mõõnu, kuid külalised tihtipeale põnevad ja nii. Anyway. Hiljuti tunnistas Maher oma silmakirjalikkust: promob keskonnasäästlikku elustiili, samal ajal reisimiseks eralennukeid rentides. Vabanduseks tõi, et kuna on oluliselt panustanud planeedi säästmisse/päästmisse, võib private jettide näol dividende välja võtta. Ah et konkreetselt millise panuse andnud? Vaat sellise: pole ühtegi järglast tootnud. Ma selle peale muidugi kohe rõõmsalt käsi hõõruma, et minu poolest võib prügisorteerimine ja recycling nüüd jääda kus seda ning teist, minagi olen ju maailma päästmiseks täpselt samamoodi panustanud. Kusjuures jällegi, kui sarkasm kõrvale jätte, näen siin tõetera – ja paluks lapsevanemail mind mitte võlla tõmmata - fakt ju, et maailm on ülerahvastatud. (Olgu lisatud, et prügi ma siiani siiski sorteerin. Kas sellest ka kasu, st. kas kogu kupatust lõpuks siiski ühte auku ei aeta ja traktoriga tasaseks ei sõideta, selle kohta mul andmed puuduvad.)

Taaskasutusest rääkides, spordivõtmes. Ega Reet Aus pole ainuke, kelle disainitud olümpiarõivad rahva hambus ribadeks rebiti. Juhtub ka kuulsamate moeloojatega. Ralph Lauren on aastaid USA tiimi riietanud, paari päeva tagune Pariisi avatseremoonia outfit aga, luitunud teksa/kiivakiskuva pintsaku kombinatsioon, kriitikute silmis armu ei leidnud. Ralph Lauren Ripped To Shreds For U.S. Outfits At Olympics Opening Ceremony. Tea, kas Reet ja Ralph leppisid omavahel denimi kasutamise osas kokku või mis? Samas, postituse alguse juurde tagasi tulles, vanuse-teema juurde. Ma õnneks suudan end siiani veel kõrvalt vaadata, iseenda üle muiata, kui brave new world mind järjekordselt silmi pööritama paneb, olgu siis põhjuseks Bianca olematud kehakatted või igavad, luitunud, kuid taaskasutuse pühast oreoolist ümbritsetud teksad. Vot kui ise enam aru ei saa, et väljasurev liik oled, et maailm ei liigu ilmtingimata suunas, mis sulle meeldiks, vaid valib trajektoori sinust sõltumatult – vot siis on juba pahasti. 

July 29/2024                                                                        Image: Internet 

"I think they all went too far. Their jeans got too low, their tops got too see-through. Personally, I think that sexy is keeping yourself mysterious. I'm really an old-fashioned girl, and I think I'm totally sexy." ―  Stevie Nicks

Las Cruces, here we come!

 

Lood sedaviisi, et Paulil ja mul on tänase päeva seisuga kaks kodu üheaegselt. Üks Oregonis, teine New Mexicos. Teisisõnu, peale pikavõitu otsinguid on meil Las Cuceses elamine lõpuks olemas. Kogu koduleidmise eesliinitöö langes Pauli õlgadele, ta parasjagu seal komandeeringus. Mina siit põhja poolt võitlesin tagalas, pidades virtuaalset majajahti. Tänaseks tean enam-vähem kõiki LC rendiagente nimepidi :)

Esialgu, jah, rendime, kuid kui kannad kinnitatud saavad, ning pisut hinge tõmmatud, hakkame kinnisvara soetamise plaaniga ringi vaatama. Aga see selleks, räägime käesolevast hetkest, ehk siis säärasest põnevast olukorrast, kus ma kolin majja, mida pole oma ihusilmaga näha ega käega katsuda saanud. Paul seevastu on, ja no eks fotod-videod ütlevad kah miskit. Orelimäed igatahes paistavad me taga-aiast kenasti kätte. Ja hinna-kvaliteedi suhe tundub paigas olevat. Väga kõrget renti ei taha ju maksta, väga odavas kohas (loe: kehva kvaliteediga majas) aga ei taha kah elada, olgu või ajutselt.

No ja mis siis muud nüüd kui tegudele. Esialgu ettevalmistused, igat sorti bürokraatia, end Oregonist lahtirakendamine, ja siis vastupidine protsess New Mexicos. Nende kahe vahel muidugimõista kogu majapidamise ühest kohast teise toimetamine, läbi mitme osariigi. Saab tegus augustikuu olema, seda ma ütlen. Kolimisreis on plaanitud septembri algusesse. 

July 24/2024                                                   Pildil: Las Cruces; foto võtsin veebist. 

“It’s only after you’ve stepped outside your comfort zone that you begin to change, grow, and transform.” ― Roy T. Bennett

Question of the day

 

Teate, ma pikalt pigem ei hakka. Kuluks päevi, et USA praegust poliitilist olukorda asiselt kokku võtta. Sestap ei tule sellest asine postitus, pigem emotsiooniplahvatus. Ja olgu öeldud, et ma pole Kamala Harrise fänn, kuid ta on sada, tuhat, kümme tuhat korda parem riigijuhikandidaat kui zombie-Joe. Trumpist rääkimata. 

Anyway. Tõenäoliselt saab Demokraatliku Partei, kuhu minagi kuulun, presidendikandidaadiks praegune asepresident Harris. Ametlikuks tehakse asi augusti teises pooles. Vabariiklased (Trumpi partei) on sündmuste ootamatu pöörde, Bideni lavalt taandumise tõttu tõsiselt paanikas. Sest papa Joe olnuks kerge vastane. Puhu peale, ja kukub pikali. Aga nüüd? Käre naesterahvas! Endine California peaprokurör!! Mistap republikaanid kraabivad hoogsalt igast nurgast pori kokku, et Harrist sellega loopida, muuhulgas süüdistavad teda... wait for it... lastetuses. Kamala ja teised temasarnased ei sobivat riigitüüri manu, sest pole järeltulijaid tootnud. Tuli välja, et Trumpi asepresidendikandidaat JD Vance nimetas Kamalat paar aastat tagasi lausa “kassimutiks”; teate küll, need veidrad lastetud vanaprouad, kes kassikarja toidavad, eks. 

Selle peale lajatas üks mu Texases elav sõber, vägev, poliitiliselt aktiivne naine täna oma blogis: “Here’s my question of the day: JD Vance has taken to calling Kamala Harris “the cat lady,” and wonders why she’s never been pregnant. No President of the United States has ever given birth. I’m wondering why it’s suddenly an issue.”

Ausalt, ma prindin selle tsitaadi välja ja riputan nähtavale kohale, külmkapi uksele näiteks.

Trump may regret choosing JD Vance as his running mate

July 23/2024                                                                                   Image: Internet 

“I just think it's so important not to take yourself too seriously.” ― Kamala Harris

They tried to make me go to rehab, but I said "no, no, no"

 

Järjekordne kergemat sorti suvepostitus. Või noh, alustan mitte nii väga kergelt, hüppan korraks ATH vankrile jälle. Kuna selleteemalisi kirjutisi ilmus ikka hulganisti, kommentaare veelgi hulgem, siis kahjuks ma ei mäleta enam, kus ja kes mainis (Maarja?), et ATH sümptomite hulka kuulub näiteks ka ühte teatud muusikapalasse või filmiklippi „kinnijäämine“. Et käiad ühte ning sama asja lõputult, maniakaalselt. Aga palun väga, olge lahked, nii ka mina. Kogu oma täiskasvanuea. Näiteid? Olin mingi kakskümmend kolm-neli vist, mul oli Walkman (ei itsita siin!), sõltuvuslooks Don Henley „The Boys of Summer“. Halloo, mis ma just ütlesin? Ei itsita!! Hilisemast ajast, Jeep'i roolis, Yarkoga koeraüritustele sõites Deep Purple, Ted the Mechanic, volüüm põhja keeratud. Siiani jumaldan selle introt. Värskeim sõltuvus? Gotye “Somebody That I Used to Know” + CDK Dance Company. Ja ärge küsige, mitu korda toda hüpnotiseerivat esitust vaadanud olen, ma nagunii üles ei tunnista.

------------

thisiscolossal.com: "CDK Dancers Deliver a Mesmerizing ’70s Inspired Performance to Gotye’s Iconic 2010s Hit. If you were anywhere near a radio in the early 2010s, odds are you’re familiar with Gotye’s “Somebody That I Used to Know.” Then ballad rose to popularity as it topped international charts and won awards, and today, the complicated love song boasts more than 1.6 billion streams on Spotify alone. Over a decade after its release, CDK Company revisited the hit, choreographing a dance performance that’s just as iconic as the track’s original stop-motion music video."

July 19/2024

“And those who were seen dancing were thought to be insane by those who could not hear the music.” ― Friedrich Nietzsche

Mustriliselt

Täiesti suvaline suvepostitus tuleb täna, Eputamispostitus, kui soovite. Oli meil siin allpool juttu mu mustriarmastusest, eks. Aga olge lahked, võtsin kätte, tegin paar pilti, ettenäitamiseks. Selgitused pildiallkirjades. Ahjaa, seda ka veel, et kõik see kraam pärineb sekkarist, originaalis XL või XXL suuruses. No ma ju räägin, minusugustele kribalatele ei raatsita vingeid mustreid raisata, mistap olen sunnitud kogukamate prouade nina eest eest hilpe ära napsama, seejärel enda jaoks parajaks õmblema. 

"Rasedakleidi" lõikega tuunika, napilt põlvikattev, pikad varrukad, otstest kroogitud. Väike püstkaelus. Taskud!! Kannan mustade, läbipaistmatute retuusidega. Suvel tennised, talvel tanksaapad. 

Õhulisest kortsukangast maksikleit, paabulindude ja roosidega. Muidu oleks ehk pisut imal mu jaoks, aga ketsid päästavad.

 

Täislinased, laiade säärtega püksid, natuke pikemad kui kolmveerandpikkusega. Taskutega. Juurde musta värvi tanktop ja ketsid, teinekord ka musta värvi beanie. Üleüldse, beanie-mütse kannan teinekord ka suveajal, mul on neid säärast õhemat sorti kah. Annab, vähemasti mu enda meelest, outfitile... kuidas öeldagi... karakterit? 

 Varrukateta, kehasse töödeldud maksikleit, "vanatädi vaibiga" muster. Must-valgete Converse ketsidega läheb üle mõistuse hästi kokku. 

Siidsegune, vähekese spandexiga pidulikumat sorti maksikleit. Seitsmekümnendate stiilis muster ja lõige. Avar V-kaelus, rinnaosa tihkelt ümber keha, seelikuosa diagonaalkangast. Pikad varrukad, pealmine varrukaõmblus kogu käsivarre ulatuses avatud, varrukaotsad kroogitud. Soojal ajal tennised, külmal tanksaapad. 

July 18/2024

“You can think clearly only with your clothes on.” ― Margaret Atwood, The Handmaid’s Tale

Soliidselt

Mul oli enne road-tripile suundumist kindlalt kavas Indigoaalase üleskutse vastu võtta (“… vastutasuks ootan ma nüüd teilt kõigilt samasuguseid postitusi :) Jagatagu häid ideid ja inspiratsiooni, ja eriti seda, kuidas riideid pildistada"). Lausa idee olemas, kuidas pildistada: omaenda peegeldusi aknaklaasidel. Noh, inimene plaanib, jumal juhib, nagu öeldakse. Kõik see kena plaan lendas vastu taevast, niipea kui blogimaailmast lahkusin, teele asusin. Kõik muu tundus tähtsam kui iseenda hilpude presenteerimine. NB! See pole torge nende suguõdede suunal, kes mu äraolekul moepostitustega tegelesid. Vaimustusin muuhulgas Kertu kelmikast rebasejakist ja Katarina elegantsest pearätik-päikeseprillid kombinatsioonist à la Grace Kelly/Jackie Kennedy. Paraku, jah, mul endal läks reisiriiete pildistamisega nagu läks. Ehk järgmistel tuuridel olen tublim. Kaks pilti siiski, trucki kõrvalistmelt. Põhimõtteliselt ketsipildid, aga lisaks on alumisel näha mu road-trippide raudvara, haaremipüksid, ja ülemisel üks uuem sekkarileid, teksalõikega, puuvilla/spandexi segu. Ülevõlli lilleline-liblikane pole küll otseselt mu maitse, aga noh, sihukesed hea tuju püksid, võtke heaks või pange pahaks. Lillelisus viib kenasti ning sujuvalt postituse peapõhjuse, soliidsuse juurde. Mitte, et ma seda iseendalt küsiks, kõrvalseisjad aga ehk küll: kas 60+ naesterahval sobib sääraseid säärekatteid kanda? Ehk peaks soliiiiidsem olema?

Meenutuseks: soliidsuse teema tõstatus eelmise postituse all, kui ATH pealt sai korraks sujuvalt õpetajate riietusele hüpatud, ja märkisin, et vanasti minu õpetajaks õppimise ajal eeldati, et klassi ees seisja näeb soliidne välja. Mul isiklikult puudub aga soliidsusega sügavam suhe. Surfasin eile sõnastikes, et mida siis täpsemalt see va soliidsus tähendab. EKSS ütleb: kindel ja tõhus, korralik, usaldusväärne, esinduslik, väärikas; põhjalik. Inglisekeelset tõlget otsides leidsin muuhulgas well established, respectable. Ei hakka teemat laiaks ja lõhki ajama, võtame ainuüksi riietuse, väljanägemise. Mina küll ühest vastust anda ei oska, mis nimelt on soliidne seljariie, jalanõu, peakate. Esiti tuli pähe, et äkki soliidne = klassikaline, aga ei, see pole vist päris see. Veel sõnu, mis minu peas soliidse väljanägemisega seostuvad: ohutu, fantaasiavaba, tuim. Hm. Nagu näha, mul pole soliidsuse kohta kuigipalju head öelda. Muidugi, mu elustiil on eluaeg säärane olnud, et soliidsust pole tarvis läinud, matused välja arvata. Ja ehk veel mõned sündmused, ühe käe sõrmedel üles loetavad, tänaseks ajaloohõlma vajunud. 

Mustritest, pükstefotole viidates. Esiteks. Vaatan, et mu riietumisharjumused käivad siinsele mainstreamile vastu. Enamik naisi kasutab minu tähelepanekute järgi kombintsiooni ühevärviline bottom (püksid, seelik) + kirju top (pluus, kampsik, pusa, mis iganes). Mul vastupidi. Pea kõik mu bottomid on mustrilised, üks kreisim kui teine, kamo ja muu säärane, olgu tegu talve- või suvegarderoobiga. Topid aga, need on enamjaolt musta värvi.  Teiseks. Teate, mis suurusnumbritele kõige ägedamaid mustreid pakutakse, mu teise ringi poodide kogemuse põhjal? XXL ja XXXL. Jep. Jumala tõsi. Minusuguseid kiitsakaid arvatakse pisikesi, aravõitu lillekesi-ruudukesi-triibukesi-täpikesi eelistavat, samas kui kogukamatele naistele pakutakse oivalisi, lennukate ornamentidega kaetud kangaid. Mistap tihtipeale ostan mitu numbrit suurema asja, õmblen parajaks. Just eile leidsin sekkarituuril Nike’i talvepüksid, vateeritud, kuhu kolm mind sisse mahuks. Muster? Massiivsed, kirevavärvilised lilled mustal põhjal, no nii äge, et vesi tuleb suhu. Kavatsen õmblused üles harutada, talveseeliku õmmelda, kuigi, kui nüüd mõtlema hakata, siis New Mexicos seda va talveseelikut kuigipalju vaja ei lähe ju? Aga no poodi kah ei saanud jätta säärast varandust (tervelt kolme dollari võrra kergendasin kukrut).

 

Aga jah, rääkige nüüd kaasa, aidake soliidsust defineerida. Ja mismoodi teie garderoobis soliidsusega lood. Mul näiteks pole mitte ühtegi, no mitte ainumastki nö. soliidset jakki/pintsakut. Ma ei suuda ega oska säärast asja kanda, see oleks nagu sadul sea seljas. On paar kleiti-seelikut, mida vastavas kontekstis võiks soliidsena kirjeldada, aga ma ei paku neile seda konteksti. Näiteks ei kanna kleite ilmaski kingadega, ikka ketside või tanksaabastega. Mul ei olegi kingi. Või oot, üks paar suvekingi siiski, aga need on säendsed gladiaatorisandaalid, soliidseks ei liigitu. Kampsikute ja muude üleriietega sama. Mõni võiks hea tahtmise korral ehk soliidsuse-sildi külgegi saada, aga kui paaritan neid beanie-mütside ja kamopükstega, haihtub soliidsus kus seda ning teist. Mine võta kinni, millist puudujääki, mis sorti ebakindlust riietusega kompenseerin, aga mul peab väljanägemisel alati mingi… eee… kiiks juures olema. Et poleks nagu kõigil, noh. Et näe, kui julge, kui eristuv ma olen. Iseenesest nõme, onju. Lapsik kuidagi. Justkui enesekindlusest puudu. Teisalt võib ju ka nii vaadata, et enesekindlust oi kui palju, üldse ei hooli, mida teised arvavad. Mine võta kinni, kumbapidi need asjad mul peas käivad. Ise eelistaksin muidugi viimatinimetet varianti.

   

Aa, aga äkki saab soliidsust enesekindlusega siduda? Ärimaailm jne, kõik kontrolli all, kõik kulgeb soovitud suunas? Mänguruumi (loe: ebaõnnestumisvõimalust) pole? Heakskiit tagatud, halvakspanu välditud? Jep, riietuse teemat võiks pikalt ja laialt psühholoogilisest aspektist lahata, aga mul jooksis mõte kokku siinkohal. Lähen teen ühe kohvi endale. Ja sedajärgi garderoobis väikese harvenduse, sest uut kraami on juurde tulnud, järelikult peab millestki loobuma, riidekapp pole kummist, vähemasti minu oma mitte. 

 

July 10/2024

“You never realize how much of your background is sewn into the lining of your clothes.” ― Tom Wolfe

Ma ja ATH

Allpool nimetan nimesid. Kui sa ei soovi enda oma siinses kontekstis näha või tunned, et olen sind valesti mõistnud või miskit, anna teada. 

------------

Long ago and far away, ajal, mil Malluka blogi tasuta saadaval oli, käisin seal teinekord lugemas. Oma ATH teekonda kirjeldades juhtus ta mainima, et kui näiteks pealelõunal mõni kohtumine või kohustus ees ootab, halvab see ka kogu hommikupooliku. Ei suuda end sundida miskit asjalikku tegema, olgugi et hilisema ürituseni aega tundide viisi. Imestasin, et näe, mul täpselt samamoodi. Kui Lendav ATH teemat lahkama asus, leidsin kokkulangevusi juba rohkem kui üks või kaks. Mõni ime, mul ja tal ju sarnane leivateenimisviis, kunstnik-käsitöölised. Kusjuures teatud käitumismustrid tundusid vaat et identsed, näiteks tellimustöödega toimetulek. Kogu mu aastakümneid väldanud vabakutselisuse jooksul on tähtaegadest kinnipidamine, või õigemini, töö alustamine üks igavene iseenda käe väänamine olnud. Asi käib nii: inspireeriv tellimus, kobe tasu ootamas, ei tehniliselt keerukas ega miskit. Üleandmistärmin läheneb, mina aga ei suuda, no lihtsalt ei suuda toda esimest noalõiget või nõelapistet või haamrilööki teha. Lausa füüsiliselt võimatu, noh. Selle asemel otsin (muidugimõista ka leian) kõikvõimalikke muid toimetusi, mis tol hetkel absoluutselt edasilükkamatutena tunduvad. Näiteks säärased emergency majapidamisvärgid nagu aknapesu või õueriisumine või miskit. Mis kohe kuidagiviisi oodata ei kannata, onju. Kordi, mil tellija ees seetõttu häbisse olen jäänud, ei julge avalikult kokku lugedagi. Või võtame ärevusega tembitud vastumeelsuse ametlikesse veebikanalitesse sisenemisel, mida Lendavgi kirjeldab. Internetipank ja muud säärased kohad. Lükkan muudkui edasi ja edasi ja edasi, lõpuks aga, kui end toore jõuga sooritusele sunnin, saab vajalik paari minutiga tehtud. Pärast imestan jupp aega, mis mind ometi tagasi hoidis. No ja siis muidugi Maarja kirjeldet ATH rännak. Tema veebipäevikust leian äratundmisi kuhjaga. Väga suure kuhjaga.  

----------

Reisides ma üldiselt eemaldun blogimaailmast. Seekordne oli aga üsna kauakestev, mistap Pauli veebikoosolekute ajal lõin teinekord endagi arvuti käima. Justnimelt arvuti, sest telo ja blogid minu maailmas kokku ei kuulu, eelistan täismõõdus ekraani. Muuhulgas lugesin-laikisn Kristallkuuli ATH postitust, laikisin ka paari sealset kommentaari. Kass, nagu öeldakse, on nüüd siis kotist väljas: hoolimata näidetest, millega tänast kirjutist alustasin, kuulun leeri, mida vestluse teistssegi blogidesse laienedes sarkstiliselt “normaalsete inimeste” eksklusiivklubiks tituleeriti, sest inimsoole igiomaselt moodustus otsekohe kaks vastanduvat suguharu: Meie ja Nemad. Diskussiooni kirglikkust ma muidugi mõistan. Aegu tagasi juhtus Ritsiku juures vestlus täiskasvanute toidutalumatuse teemadel. Oi ma läksin leili, kui tuli märkus “allergia ei ole allergia, kui spetsialist seda diagnoosiga kinnitanud pole.” Jumal hoidku, mul pole mingit diagnoosi tarviski, et peale munaproteiini manustamist end poolsurnuna tunda. 

Diagnoosidest rääkides. Tomi küsimus Maarja kodukorra-postituse sabas kõlas justkui minu suust: kus lõpeb laiskus ja lohakus ning algab ATH? On see sujuv skaala, või on tegu selgelt binaarse on/ei ole olukorraga? Mu enda vaatenurgaga haakuv vastus tuli Mustkaarna suust: erinevat laadi ATH-d esineb enamikel inimestest, see on üsna varieeruv ajutegevuse omadus, millega enamus inimesi elatud saab, kuna suudab leiutada toimetulekuviisid ja jooksvalt kohaneda. 

Jättes kõrvale säärased rasked ATH juhud, mispuhul ajukeemia vajakajäämised raskelt või lausa rängalt igapäevaelu mõjutavad, on peen termin toimetulekustrateegiad mu jaoks võtmesõna. Pole ka ime. Egas ainult Ukuaru Minna ajal - minugi põlvkonda kasvatati põhimõttel “sure ära, kui elada ei jaksa”. Pead toime tulema. Laisk, loll ja lohakas oled, kui ei tule. Nii et jah, kadestamisest rääkides kadestan minagi (heatahtlikult kadestan) tänaseid keskmise või kergema ATH-ga inimesi, kel abi psühholoogi, psühhiaatri, ravikeemia näol soovi korral käeulatuses. Raskeid ATH-kaid ei kadesta. Neile tunnen südamest kaasa.

Veel jäi kommentaaridest silma, et ATH-st rääkides võiks ehk muuhulgas pädeda talupojatarkus “kui häirib, on häire; kui ei häiri, siis pole”. Sel juhul võin julgelt öelda, et mul on mul häire. Sest mõned, läbi elu korduvad tegutsemismustrid häirivad mind ennast oluliselt. Neist läbimurdmine (eelnimetet toimetulekustrateegiate abiga) imeb energiat, mida hea meelega toredamatel eesmärkidel kasutaksin. Aga ei, ikka ja jälle on vaja kasvõi selle va prokrastineerimisega rinda pista, või sundida end suure pildiga tegelema, selmet obsessiivselt mingile tähtsusetule detailile keskenduda, vms. 

Muidugi ei hakka ma siin iseendale diagnoosi panema, kaugel sellest. Pean end ausalt öeldes üsna normaalseks, ilma sarkasmi ja jutumärkideta. Asjaolud ning olukorrad, millega maadeldud, on mu senist arusaamist mööda osake inimeseks sündimisega kaasnevast taagast. Aga! Peale ATH postituste-kommentaaride tsunamit pean ehk oma vaatenurka pisut revideerima. Mis saab üksjagu keeruline olema, kuna kuuekümne kolme elatud aasta jooksul olen ju toimvad toimetulekumehhanismid välja kujundanud, miks teised ei võiks? Vähe sellest, mu meelest kuulub seesamune igapäevaelulise vintsklemisega hakkamasaamise tööriistade leidmine ning leiutamine inimeseks olemise juurde, paratamatult, lahutamatult. Sellegipoolet vaatlen end vasttärganud huviga: mis küll on (olnud) mu “edu” saladuseks? Armastavas, kuid paindumatult ranges lastetoas kinnistunud sund läbi lüüa? Täiskasvanu hirm ja/või häbi oma nõrkusi näidata? Kui oleksin mõnikümmend aastat noorem, kas otsiksin tänase ühiskonna vaimuhügieeni standardite foonil oma vajakajäämistele abi väljastpoolt, selmet iseennast seesmiselt piitsutada? (Ajad ja kombed teadagi muutuvad; vanasti piisas, kui korra nädalas sauna saadi, täna on igapäevane dushi all käimine elementaarne.) Vastus: ma ei tea. Ei saa kunagi teadma, sest minu jaoks on see konkreetne rong läinud. Toimivad toimetulekustrateegiad on jäädavalt mu ajju betoneeritud. 

Lõpetuseks miski, mis tähtis tundub: kirjutan alla Indigoaalase pärimisele Kristallkuuli juures: “Kuidas me oleme selleni jõudnud? Et ei ole ok esitada oma, alternatiivset arvamust?” Et kui ma imestan, miks ATH ühtäkki nii hoogsalt pinnale kerkinud (minu arvamist mööda on, ning seda mitte üksnes me väikeses blogikogukonnas), siis pean imestuse endale hoidma? Maarja mõistmise postituse valguses mõtlen: kas mõistvus ei peaks sisaldama ka mõistmist, et kõik ei saa, ei peagi mõistma; et kõike ei saa ega peagi?

June 29/2024

"Understanding is a two-way street." ― Eleanor Roosevelt

Back to the future

 

Freudian slip on asja nimi inglise keeles. Emakeelde paraku panna ei oska. Aidake? Anyway, seesamune slip juhtus mul viienädalase reisi alguspäevadel. Olime parasjagu teel Pauli noorema poja ning ta mõrsja manu, noored elavad Albuquerques (linna nime kirjutamine nõuab aega ja keskendumist :)), kui New Mexico osariigi numbrimärkide uut disaini silmasin. Sa jeerum, kui vinge! Kollane kiri mustal taustal, pluss rohelise ja punase chillipipra kaunad; chili pepper ja New Mexico kuuluvad ju lahutamatult kokku. Mu aju unustas aga miskipärast, et plaanime Arizonasse kolida, mitte New Mexicosse. Hõiskasin rõõmsalt, et oo, vaata, Paul, me saame nüüd säendsed uhked numbrimärgid oma sõidukitele! Järgmisel sekundil sain apsakast midugi aru, ja noh, Arizona autonumbritel pole kah miskit viga, saquarokaktus peal ja puha.

Et siis. Meil nüüd tulevane kodulinn kindlalt paika pandud. Kavatseme seal kinnisvara soetada, aga kolimisjärgsetelt kuudel siiski veel üürime mõnda aega, uurime turgu, egas põrsast kotis saa osta. Ah et kuhu kolime? Las ma räägin. Albuqerques käidud, mõnus pikk nädalalõpp veedetud, võtsime suuna Arizonale. Kaks linna olid juba ammuaega tagasi sõelale jäänud, plaan emmas-kummas kanda kinnitada: Prescott põhja pool, Tucson (hääldada tjuusson) lõunas. Ja mis selgus. Prescott muid tore, aga sooja aega aasta lõikes meie jaoks liig vähe. Tucsoniga olime ennegi üsna tuttavad, kuid lähemal vaatlusel osutus liig suureks linnaks. Hektiliseks. Mispeale hakkas üks asi teisele järgnema, pusletükid kokku sobituma, ja… ta-taaa... trummipõrin…. me kolime tagasi Las Crucesesse!! Ei suur, ei väike, ülikoolilinn, multikultuuri iga nurga peal, imeline loodus ümberringi, soojalembidele sobiv kliima, süle ning seljaga sõpru ja häid tuttavaid, mõistlik elukallidus… võiksin loetlma jäädagi. Kui te nüüd küsite, miks me säendsest paradiisist üleüldse ära kolisime, siis vastus kõlab: mitte seetõttu, et poleks rahul olnud, vaid seetõttu, et tahtsime vaheldust. Täna, peale kümmet aastat Oregoni jahedust tundub kuum, värvikirev Las Cruces täpselt see koht, kuhu järgmine kodu luua. Aga oot, äkki kümne aasta pärast tahame jälle kuhugi mujale? No mis seal ikka, eks siis kolimegi jälle. Hetkel aga on jah nii, et seisame oma eelmise Las Crucese üürikodu landlady juures ootejärjekorras, pluss veel paaris kohas, mistap täpset kolimisaega ning -aadressi hetkel ei tea, kuid üks on kindel: enne novembrikuud, talveilmasid, oleme Oregonist läinud. 

Las Cruceses asjad aetud, otsustasime, et kuhu meil kiiret, teeme väikese road tripi kah. "Väike road-trip" paisus oodatust tükk maad suuremaks, tagasi Oregoni jõudes (hmm, sõrmed tõrguvad miskipärast trükkimast “tagasi koju jõudes”, sest Las Cruces tundub juba praegu rohkem koduna, ma vist eelmises elus sealtkandist pärit?) oli trucki odomeetrile lisandunud 4900 miili. Ligemale 7900 kilomeetrit. Ma pole tükil ajal nii palju loodus-ilu nautinud - üks vaimustav, maagiline, massiivne vaade teise otsa. Teel lõunast põhja ründasime rahvusparke, paar päevakest ühes, paar teises: Canyonlands, Capitol Reef,  Mesa Verde, Great Basin. Osariigid: New Mexico, Arizona, Colorado, Utah, Nevada, California. Eks ma reisijuttu räägin kah jõudumööda, aga järgmine postitus tuleb ATH-st, kuna  kibelen kirjutama. Mis sest, et viibega, ja mis sest, et kõik on selle kohta juba kõik ära öelnud. Ma tahan kah öelda.

Aga jah, see Freudian slip siis, millega postitust alustasin. Näedsa, saamegi omale need vinged, pipardega numbrimärgid!

p.s. Pilt veebist, kellegi kolmanda isiku numbrimärk, loodetavasti ei teki tüli.

June 26/2024 

“I think New Mexico was the greatest experience from the outside world that I have ever had. It certainly changed me for ever.  A new part of the soul woke up suddenly, and the old world gave way to a new.” ― D.H. Lawrence                                                               

On the road (again)

 

Nonii, 5500 läheb nüüd mõneks ajaks lukku jälle. Camper on trucki turjale tõstetud, paari päeva pärast võtme suuna lõunaosariikidesse. New Mexico, Arizona… Kuupikkune reis plaanis, ehk pikemgi. Aga te seal teispool ookeani pidage end senikaua korralikult üleval, onju :) Ja nautige suve. Kui Oregonis tagasi olen, eks siis pajatan, kus ja mis.

May 15/2024                                                                                    Image: Internet

“Travel far enough, you meet yourself.” ― David Mitchell, Cloud Atlas

Tõrges Tesla

Disclaimer: tegemist on emotsioonipostitusega. Paluks mitte üleliia tõsiselt võtta. Lisaks annan endale aru, et järgnev on vanainimese vingumise õpikunäide, aga noh, vahel võib seda lõbu ju lubada, või mis.

Ühesõnaga. Istun mina täna puhkehetkel kohvikruusiga arvuti taha, ning kuna väsinud aju nõuab miskit kerget, skrollin oma armsat Daily Mail’i. Ja satun säärasele pealkirjale: Tesla owner left horrified after getting stuck in her car as temperature hits 103 degrees when she tried to update its software: there was a message displayed on the screen of the car which said driving and charging were suspended until the update was completed.

Klikin artiklile lisatud videol, ja… no mis ma oskan öelda. Esiteks, kulla laps, ära osta Teslat, või ära lase papal-mammal sulle seda osta, kui sa säärase peene masinaga ümber käia ei oska. Sõiduriist, mida tuleb apdeitida, et ta sinu eest mõtleks, ei ole just kõige turvalisem valik. “Leave The World Behind” filmi olete näinud? Kuidas Teslad kollektiivselt lolliks lähevad? Ma lausa kirjutasin tollest stseenist mõni aeg tagasi.

Teiseks, selle asemel et väidetavalt eluohtlikust olukorrast sotsiaalmeedias halada, äkki prooviks hoopiski hädaabinumbril helistada? Kui elu ikka tõesti ohus, ja kole hirm ja puha? Aga ei, ripsmeid sättida ja küünedisaini eksponeerida on ilmselgelt olulisem kui lämbest autosalongist, väidetavalt viiekümnele Celsiuse plusskraadile lähenevast temperatuurist pääseda. Ja ärge tulge jutuga, et olen noore nägusa naisinimese peale lihtlabaselt kade. Vaadake, ma olen juba sellesse vanusesse jõudnud, kus illusioon igavese nooruse säilitamise võimalikkusest on purunenud :), nii et mul pole siin mingit oma lehma ojas, nagu soomlased ütlevad.

Anyway. Vaatan mina siis seda TikTokki ja no teate, tolle tütarlapse näol on mu jaoks tegemist täiesti uue inimrassi esindajaga. Mismoodi need lapsed küll oma eluga hakkama saavad? Kui juhtub, et Tesla käest võetakse? Kui sõiduriista software end miskipärst ei uuenda? Kui autoukse peab, jumal hoidku, manuaalselt avama? Kui kliima soojeneb ja mascara ripmeil ei püsi, geelküüs sõrme küljest lahti sulab, või - õudne mõeldagi - sotsiaalmeedia mingil põhjusel enam ei funksi? Kui tulebki 911 helistada, selle asemel et TikTokki krüptilisi “I will be stuck in my car until further notice” sõnumeid jätta? Ausalt, mul on mure nende laste pärast :)

May 04/2024                                                                                      Image: Internet

“I don't know if this deception qualified as a half-step down the slippery slope. I had no sensation of sliding. But of course we never notice the descent until we're rocketing along at high velocity.” ― Dean Koontz, Brother Odd

Muutlik on naisterahva meel

 

Lugesin Jonathan Haidt'i "The Anxious Generation“. Ja kirjutasin pika, tõsimeelse, ühiskonnakriitilise postituse. Haidth nimelt toob statistikale tuginedes välja seosed nutibuumi ja laste/noorte drastiliselt halvenenud vaimse tervise vahel. Jep, ärge siin imestage midagi, olen minagi statistikaga sõber, kui numbrid juhtuvad mu eelarvamusi tõekspidamisi toetama :)

 

Ühesõnaga. Kohe mitu päeva kirjutasin postitust, mõtteid vajasid ilmtingimata kirjapanemist. (Mitu päeva mitte seetõttu, et kirjutamine nii kaua oleks aega võtnud, aga no muu elu tahtis kah ju elamist.) Tiraadile punkt pandud, joon alla tõmmatud, vajutasin vaat et juba „publish“ nuppu ja... korraga kirgastus, et appikene, täielik vanainimese ving ju. Kellele kuradile seda tarvis on? Kellele ma seda kirjutan? Iseendale? Aga ma ju tean, et ajad ja olud muutuvad, sellest pole pääsu. Teistele? Aga ma ju tean, et enamik inimesi pole minuga nagunii ühte meelt, ega muidu asjad tüüriks sinna, kuhu nad vääramatult tüürivat näivad.  Vähe sellest, postituses võtsin jutuks ka Ühendriikide TikToki draama. USA valitsus tahab hiinlaste nina ees ust lukku keerata, mispeale siinsed lapsukesed hakkasid rahvaesindajaile tapmisähvardusi saatma. Mkmm, ei kiputa seaduseloojate elu kallale, vaid hoopiski iseenda, sest surm olla parem kui elu ilma TikTokita. Anyway. Avaldamata kogu see ühiskonnakriitiline nutulaul jääbki, enesetsensuur sõitis postitusest teerulliga üle. 

Siiski, ühe teemakohase positiivse arengu tahan ära märkida. Eile kuulasin mootorrataste ringrajasõidu maailmakarikavõistluste podcasti (issake, millised pikad liitsõnad, lühike termin on MotoGP), ning komistasin tõelisele (reklaami)pärlile. Kõrvalepõige: ma pole üldse podcasti-inimene. Mulle jõuab kirjapandud info tuhat korda paremini kohale, jutt läheb paraku sõna otseses mõttes ühest kõrvast sisse, teisest välja. Lisaks pole ma multitaskimises kuigi osav, no et sõidan autoga või kokkan või teen aiatöid, samal ajal keegi räägib mulle midagi. Ja ärge tulge pakkuma, et see on ealine iseärasus – enam-vähem eluaeg olen sihuke olnud. Lisaks pole ma kõrvaklappide inimene. Ritsik siin millalgi just kirjutas, kuidas talle meeldib, et saab, klapid kõrvas, end maailmamürast välja lülitada, omas mullis olla. Mul, näe, on mullis olemisega mingi kiiks. Täpsemalt, ebaturvalisuse kiiks vist. Tunnen end ebamugavalt, kui ei adu kõigi meeltega, mis mu ümber parasjagu toimub. Olles iseenesest ülimalt müratundlik ning -pelglik, pean paradoksaalsel kombel samal ajal siiski kõike kuulma. Mind ei aita, et klapid hääli summutavad; sellegipoolest tean ju, et see va maailmamelu seal kusagil klappide taga eksiteerib. Jah, tõesti väga imelik, aga no sihuke ma olen, mis parata. 

 

Appi, nüüd kaldusin teemast täitsa kõrvale. Sellestsamusest podcastist tahtsin rääkida. Teinekord peale karikaetappe kuulan motospetsialiste, neil on asjatundlikud, meelelahutuslikud vestlusringid. No ja podcasti pikiti seekord ka lühikesi kommertsteadaandeid, ja kujutage ette: Discover krediitkaarti reklaamitakse sõnadega „24 tundi klienditugi, päringutele vastavad elusad inimesed, mitte kõnerobotid.“ Ennekuulmatu! Päris inimesed telefoniliini teises otsas su probleeme lahendamas!! Mu meelest on selline (taand)areng vägagi kõnekas. Ja tervitatav. Kas tõesti pole ma ainuke, kel kõnerobotitest, nende võimetusest/osavõtmatusest kõrini? Mus tärkas lausa kerge lootuskiir, et ehk pole inimkond AI poolt väljasuretamisele määratud. Siiski, vara ilmselt hõisata, üks reklaam ei pööra ju trendi.

Veel tõendeid, et olen imelik. Mul on uus laptop. Juba hea mitu kuud on, kasutusele võtsin aga alles paar päeva tagasi. Vana sülearvuti oli kohmakas ja aeglane (ja no ikka väga, väga vana juba), piinas mind mitmel moel, kuid miskipärast ei suutnud ma uuele üle minna. Prokrastineerisin täie rauaga. Ikka oli sada muud asja tarvis teha, selmet arvutit vahetada. Samas olen mitte-tehnoloogilistele muutustele ju vägagi aldis. Teisele mandrile kolida? Pole probleemi. Osariigist teise kolida? Saab tehtud. Ning alati pole tehnoloogiagi tabu, näiteks kuukene tagasi kohanesin uue elektripliidiga nigu niuhti, kiireminigi kui Paul, täitsa vabatahtlikult õppisin kõik pliidi imetrikid selgeks ja puha. Mistap ma nüüd ei teagi, mida iseendast arvata. Me, inimesed, oleme ikka nii keerulised. Või noh, kuna üldistamine on libe tee: ma, inimene, olen ikka nii keeruline.

p.s. Fotol värskeim sekkarileid, maksis kõva kolm dollarit. Mkmm, ma ei arva Adidasest suurt miskit, niisama kolme triibu pärast ei ostaks iial. Aga et need kolm triipu jooksevad säendsel magusalt lillelisel põhjal, siis lihtsalt polnud võimalik toda dressipluusi poodi jätta. 

p.p.s. Paar viidet kah. 

Goodreads: Jonathan Haidt, The Anxious Generation. 

Hadith: “We’ve overprotected our kids in the real world while underprotecting them in the virtual one, leaving them too much to their own devices, literally and figuratively.” 

The New York Times, asine raamatuarvustus, mõneti oponeerib Haidt'ile: Coddling Plus Devices? Unequivocal Disaster for Our Kids.

Associated Press: What a TikTok ban in the US could mean for you.

April 30/2024

“We read the weird tales in newspapers to crowd out the even weirder stuff inside us.” ― Alain de Botton

Kultuurselt

 

Ehk aitab seks korraks peegli ees Eputamisest, olen seda siin ju juba hea mitme postituse jagu teinud. Räägiks nüüd millestki... ee... kultuursemast. (Aga ikkagi, kas pole äge, kui su eesnimest saab tegusõna moodustada? Okei, „isiklik“ tegusõna võiks ideaalis ehk miskit tõsisemat, asisemat märkida, kuid olgu peale.) 

Ühesõnaga, kultuurselt. Tulin sarja soovitama ja pikemat arvustust kirjutama, aga viimane jääb täna tegemata, sest teate, mu aju ei tööta. Nimelt olen kahel järjestikusel ööl kell üks üles tõusnud, et Pauli lennujaama sõidutada, töölähetusele. Ah et miks kahel ööl? No seepärast, et esimene üritus läks aia taha, lennuk ei väljunud tehnilise probleemi tõttu. Ei, lennumasina uks ei kukkunud eest, ega ka aken, ega rattad alt (kes soovib, võib googeldada, ei hakka siinkohal pikemalt, Boeing-lennukite hiljutised apsakad teevad mind närviliseks, Paul reisib üsna palju). Küll aga andis enne õhkutõusmist järgi vahesein, mis first class reisijaid lihtrahvast eraldab. No ma ei tea, mu meelest võiksid ju kõik kenasti sõbralikult koos ühes ruumis lennata? Aga kussa sellega, pisike probleem puhuti suureks, tehnikud kutsuti välja, samal ajal muidugi hoiti reisijaid pikka aega lennukis kinni, kuni enamik, ka Paul, oma jätkulendudest sel päeval suu puhtaks pidid pühkima. Ega miskit, kimasin uuesti lennujaama, tõin mehe koju tagasi. Ma ausalt öeldes ei salli öist sõitmist sugugi, iseäranis highway’l, kus kiirused suured ja rekkad sul tagumikus istuvad. Rekkajuhid on ööloomad, neid kesine nähtavus ei häiri, kui spidomeetri järgi otsustada. Anyway. Järgmisel ööl sai uuesti enne kukke ja koitu end maast lahti aetud, sedakorda siiski õnnestunud lõpptulemusega.

Kuna kaks ööd ülilühikesteks jäänud, ei võta ma täna seriaaliarvustuse kirjutamise riski, liiatigi, et ses zhanris nagunii nõrk olen. Lugege parem proffide arvamusi allpool (ettevaatust, spoilerid!), sest ausalt, ma pole juba jupp aega ekraanilt miskit nii head näinud kui "Ripley". Üritasin, tõesti üritasin mitte bindzhida, kuna tegemist delikatessiga, mida tuleks aegamisi nautida, aga no ikkagi sai mõnel õhtul ahmitud, kaks osa järgemööda ära vaadatud.

Mul on ausalt öeldes hea meel, Patricia Highsmith’i "The Talented Mr. Ripley" siiani lugemata (kohe võtan ette, seriaal tekitas hundiisu algallika järele). Sest minu kogemuste kohaselt on raamat pea alati parem kui selle põhjal valminud linateos, ja olnuks mul see loetud, mine tea, kas ma seriaali sedasi nautinuks. Anthony Minghella 1999. aasta Ripley-filmi olen näinud oma paar korda vist lausa. Suurepärane. Ja üsna hiljuti sai vaadatud Liliana Cavani "Ripley’s Game", 2002, John Malkovich'iga. Malkovich tuntud headuses, ülejäänugi meeldis, kuid ei vaimustanud. Aga Zaillian’i "Ripley," kaheksa episoodi – võrratu. Lihtsalt võr-ra-tu. Monokroomne maiuspala. Üheainsa, vähem kui sekundi vältava veripunase värvilaiguga. Blink and you miss it. "Schindleri nimekirja" olete näinud? Seal kasutas Zaillian sama nippi – kogu mustvalge filmi peale üksainus punane välgatus. Vau, ma ütlen. 

Ja näitlejatööd!! Andrew Scott, täiesti hüpnotiseeriv. Dakota Fanning. Eliot Sumner (nepotismisüüdistuseta: ta isaks on Sting). Sumner'i rollisooritust on mõned allikad kritiseerinud, mina ei nõustu. Ning muidugi kaameratöö, mustvalge mustkunst, nautimisi aega võttev, iga viimast kui stseeni põhjani ammutav. Ahh ja ohh... ausõna, mul ei jätku ülivõrdeid. Kes action'i ja/või siirupi peal väljas pole, vaadake. Tõenäoliselt te ei kahetse. Hõrk, meeldejääv elamus. 

-----------

Linda Holmes, NPR: Stephen Zaillian, the screenwriter and director, and Robert Elswit, the director of photography, are both Oscar winners. (Zaillian won for writing Schindler's List; Elswit won for the cinematography on There Will Be Blood.) They collaborate here and create a meticulously built piece of filmmaking that references classic noir and Hitchcock as well as Italian cinema greats, and just looking at it shot by shot is a profound pleasure.

Brian Tallerico, rogerebert.com: Zaillian’s “Ripley” will likely be too slow for Netflix viewers looking for something with more tension, but it is a stunningly well-made piece of television with a pedigree behind the camera that rivals great feature filmmaking. And it impressively stands on its own, hitting many of the beats of the original book and its adaptations but doing so in a way that feels fresh enough to send a chill down your spine.

Lucy Mangan, The Guardian: Ripley is shot entirely in black and white, and the noir element is not soft-pedalled. Rainy nights abound. If there are puddles, we will see Ripley reflected in them. We hear every hiss and crackle of every cigarette, and watch every plume of smoke from those resting in (occasionally fateful) ashtrays. It looks, as we swan around Italy, utterly gorgeous. It also moves incredibly slowly. For those who can lean in and appreciate the capture of a sensibility summarised in Graham Greene’s description of Highsmith as a “poet of apprehension”, this will be one of the best things about it.

April 25/2024                                                                                     Image: Internet

“He liked the fact that Venice had no cars. It made the city human. The streets were like veins, he thought, and the people were the blood, circulating everywhere.” ― Patricia Highsmith, The Talented Mr. Ripley