Kristallkuul
kirjutas hiljuti võõrustamisest, ja Ritsiku juures
tehti samal teemal juttu. Ma tahan kah sõna võtta, iseenda mätta otsast, et kuidas siin Ameerikamaal see va võõrustamine käib. Kogemuspõhiselt, ikka kogemuspõhiselt kõnelen, kuna... noh, säästan teid sedakorda, ei hakka sajandat korda ketrama oma lemmikmantrat „USA on suur ja lai ja mitmekesine, asju ja olusid ilmvõimatu üheselt iseloomustada“.
Algatuseks paar võõrustamiskogemust mu Eesti-elust. Vanematekodu... las ma mõtlen... jah, sest ajast, kui külaliste vastuvõtmist üleüldse mäletama hakkan, oli menüü alati üks ja seesama: kohv ning võileivad. Uduselt meenub siiski ka paar sugulastele serveeritud pidulikku lõunasööki, kuid need olid pigem erandid kui reegel. Et siis jah, kohv ja võileivad, võileivad ja kohv. Ja suitsukonidest tiined tuhatoosid. Jään tagasihoidlikuks, ei hakka kultuuritegelaste nimedega lehvitama siin, ütlen vaid niipalju, et kui Rahvusooperis järjekordset tükki treiti, läksid sigaretid, kohv ning võileivad nagu kerisele, teatri juhtivate kunstiliste jõudude abiga. Isa ja ta töökaaslased sünnitasid sinisesse suitsupilve mähkunuina mu lapsepõlvekodu elutoas lavastust, ema vihtus samal köögis võileibu teha ja keetis liitrite viisi kohvi. Liitrite. Meil oli „mulksuga“ kohvimasin, toona uudne, peenike värk. Mul siiamaani selle hääl kõrvus, meenutab mõnusalt lapseiga ja teismeaastaid.
Aga siis sain ühtäkki täiskasvanuks (või noh, sain kakskümmend), abiellusin, ning sattusin hoopis teistsugusesse toidumaailma. Sattusin Lõuna-Eestist pärit suguvõssa, ja sa armas aeg, mismoodi see mu kulinaarset maailmapilti muutis! Toit seisis kokkutulemistel au- ning esikohal. Ja mitte, et oleksin kogu eelneva elu näljas olnud või miskit, mu ema oli köögis üsna andekas, aga no sääraseid roogi ja sääraseid koguseid polnud ma oma kasina kahekümne eluaasta jooksul uneski näinud. Kui sünnipäev või mõni muu pidu tulemas, kokkasid naised kolm päeva ette, hommikust õhtuni. Pulmadest ärme üldse räägimegi, nendeks valmistuti lausa nädalate viisi. Külm laud, soe laud, magustoidud. Salatid, singirullid, täidetud munad, veisekeel tarrendis, sült, kalamari, kartul-kaste-kapsas-praad, koogid, kompotid, magus tarretis, vahvlid vahukoorega... Suguvõsa kaubamärk, lihapirukad. Pisikesed, kaunilt vormitud, maja kütvas ahjus küdsätü' (jep, tegemist oli võrokestega). Mäletan, et kui noile pirukaile esimest korda ligi sain, siis terve peo jooksul muud ei söönudki, no lihtsalt nii võrratud olid! Ja mingil imelisel moel tehtud küülikupraad ja... noh, igatahes vaimustavad toidumälestused, mida mul parima tahtmisegi juures kopeerida pole õnnestunud, sest kuigi mulle usaldati retseptid ja puha, ja köögis õnnestus teinekord ka abikokaks olla, ei tule tolle suguvõsa firmatoidud minu käe alt kaugeltki sama maitsega kui nende kulinaarselt geniaalsete prouade, keda siiani soojalt meenutan.
Ühesõnaga. Et kuidas võõrustamisega siis siinpool ookeani lood on. No lood vägagi mitmekesised, nagu juba öeldud. Mingit ühest valemit à la USA-s võõrustakse nii- või naamoodi ei eksisteeri, ärge üldse lootkegi. Samas, omaenda muljete pealt panen Ühendriiklaste võõrustamis-filosoofia suures plaanis paika postituse lõpus oleva tsitaadi najal (iirlane versus ameeriklane). Kusjuures mulle isiklikult istub too Ameerika variant tükk maad rohkem. Sest eestlasena sündinuna, kasvanuna, elanuna on mul söömasundimistest kõ-ri-ni. Just seesama „no võta ometi veel kolmas tükk kooki või kümnes küpsis; oled sa ikka kindel, et ei soovi kuuendat tassi kohvi; proovi lisaks kartuli- ja makaronisalatile seda kanasalatit ka...“ Mälestus mu ex-äia viiekümnendast sünnipäevast, palju aastaid tagasi: laud oli muidugi lookas jälle, ja noodsamad võrokestest prouad üritasid juubilari surnuks sööta. Võta seda, võta teist, võta siit liualt ja sealt kausist... Sünnipäevalaps kuulas soovitused kannatlikult ära, seejärel küsis tagasihoidlikult: "Kas ma seda ka tohin võtta, mida ise tahan? "
Näh, nüüd läks jälle Eesti peale jutt, Ühendriikide asemel. Et siis jah, minu tutvusringkonna ameeriklased on toidu ja võõrustamise osas pragmaatilised, ja mulle see istub. „Ei“ tähendab „ei“, „jah“ tähendab „jah“, mingit „oled sa ikka täitsa kindel“-piinamist ei harrastata, jumal tänatud. Küllakutsed saadetakse samuti konkreetsed. Kui pererahvas ütleb, et mitte miskit pole tarvis kaasa tuua, rõõmusta meid oma kohaletulekuga, siis täpselt seda nad ka mõtlevad. Säärasel puhul mingit toiduvärki ühes tassida pole paslik (erandiks pudel veini, kuuspakk õlut ja/või lilled). Kuid enamjaolt antakse juhend
„bring your own beer/beverages“ (BYOB) või, kui suurem õue-koosviibimine plaanis, üksiti ka
„bring your own chair“ (BYOC). Kui sööminguga tegemist, kinnitab pererahvas kutset saates, et toidud on nende poolt. Samas,
potluck'i või Tänupühade vms suurema olengu puhul palutakse ka külalistel miskit söödavat kaasa tuua. Kutsuja koordineerib, kes mida. Tihtipeale on nii, et võõrustaja poolt lihakraam, külalistelt
side dish või magustoit.
Mäletan, kui eestlased hakkasid sovjeediajal väljamaale pääsema, tuli mõnigi sealt shokeerituna tagasi, et issand jumal, igaüks võtab olengule isikliku alkoholi ühes, pruugib seda ainuisikuliselt, ja kui märjukest õhtu lõppedes järel, lööb pudelile korgi peale, viib koju tagasi. Maarjamaalastele, sealhulgas mulle, tundus see karjuva etiketirikkumisena. Aga vot just täpselt niimoodi käivad meil siin USAs asjad praegugi. Näiteks mina, teadagi, armastan Sauvignon Blanc'i (no surmahädaga läheb Pinot Grigio ka). Keegi teine mu tutvusringkonnas kuiva valget veini ei joo. Külla lähen alati oma pudeliga, ja kui õhtu lõppedes miskit järel, kasvõi üheainsa klaasikese jagu, toon selle koju. Õllesõbrad üldiselt siiski maitsevad üksteise jooke, vahetades purke-pudeleid, lisaks soetab pererahvas suurema olengu puhul varud, et keegi kuivale ei jääks, aga varusid niisama lambist lauale ei panda, üksnes vajadusel. Sel süsteemil pole vähimatki pistmist ihnsusega või vähese külalislahkusega – lihtsalt kombed ongi sellised.
Söögiga sarnane lugu. Kui sind näiteks kutsutakse külla „after lunch“ või „before dinner“ või „after dinner“, siis keegi ei imesta, kui jookide (olgu nendeks siis olengu iseloomule vastavalt kohvi, tee, smuutid, alkohol) kõrvale isegi mitte snäkke ei pakuta. Kuid jällegi, tegu pole külalislahkusetusega. Juhtub koosviibimine venima, toob pererahvas miskit näksimiseks lauale, või siis ütleb, mis neil lõuna- või õhtusöögiks plaanis oli, ja küsib, kas hakkame koos kokkama. Vastus oleneb asjaolust, milline (peo)meeleolu selleks hetkeks maad võtnud. Taas, vastaja ei keeruta, et oh mis te nüüd, pole toitu tarvis, endal kõht korisemas ning kange soov kauemaks jääda, pererahvas omakorda ei pressi peale, et no jääge ikka, ise kinnise suuga haigutades ja muretsedes, kas lõunasöögiks varutud kraamist suuremale seltskonnale jagub. Ülimalt väskendav otsekohesus mu meelest. Teeb asja lihtsaks nii võõrustajaile kui võõrustavatele.
Sellest, et enamjagu minu ja Pauli siinseid tuttavaid/sõpru/sugulasi, nii mehed kui naised, on head või lausa suurepärased toiduvalmistajad, olen vist juba kümneid kordi rääkinud, pikalt üle kordama ei hakka. Kui pererahvas sööma kutsub, on alati maitseelamust oodata. Kusjuures maitseelamus ei tähenda, et menüüs ilmtingimata miskit üüberpeent oleks, või valik tohutu. Mu esimene õhtusöögi-küllakutse kogemus siin USA-s, aastaid tagasi, oli eurooplase jaoks täiesti ebaootuspärane. (Ameeriklased õgivad ju hamburgereid ja plaksmaisi ja kulistavad koolat peale?) Pakuti... üllatus, üllatus... mundris küpsekartuleid hapukoore ja võiga ja mitmesuguse maitserohelisega. Issand, kui maitsev oli! Tänaseks mind keelt alla viivad kodused road loomulikult enam ei üllata, ka euroopalikud eelarvamused olen ammuilma maha raputanud.
Aga jah, ei tasu unustada, et erinevad Ühendriikide piirkonnad, erinevad rahvus- või muud grupid ei pruugi kaugeltki sääraselt käituda, nagu mina siin kirjeldan, eks. Küllap leidub ka paiku, kus toitu külalistele vägisi sisse topitakse ja solvutakse, kui kutsutu end haigeks ei söö, või kus pead õunte pealt vaatama, mida külla kaasa võtta, sest midagi on kombeks võtta, kuigi kutsuja vannutab „ärge tooge midagi“. Aga muidu, jah, peale sünnimaal kogetud ebamäärast, teinekord silmakirjalikkugi võõrustamis- ja külastamis-etiketti on ameeriklaste konkreetsus ning ühemõttelisus mu jaoks meeldivalt värskendav.
Foto: võõrustame koopaoravat. Menüü: kirsstomatid. Pilt tehtud mõned aastad tagasi, ajal, mil nii mina kui Paul veel naiivselt uskusime, et me Oregoni kodus on võimalik köögivilja-aiandusega tegeleda, ilma et hirved, oravad, ümisejad, pluss mitut muud sorti närilised kogu saagi nahka paneksid.
March 31/2024
“In Ireland, you go to someone's house, and she asks you if you want a cup of tea. You say no, thank you, you're really just fine. She asks if you're sure. You say of course you're sure, really, you don't need a thing. Except they pronounce it ting. You don't need a ting. Well, she says then, I was going to get myself some anyway, so it would be no trouble. Ah, you say, well, if you were going to get yourself some, I wouldn't mind a spot of tea, at that, so long as it's no trouble and I can give you a hand in the kitchen. Then you go through the whole thing all over again until you both end up in the kitchen drinking tea and chatting.
In America, someone asks you if you want a cup of tea, you say no, and then you don't get any damned tea.
I liked the Irish way better.”
― C.E. Murphy, Urban Shaman
