Kutsuti välja

 

Kutsuti jah. Tähendab, TT tegi postituse ühest tavalisest päevast oma elus, ässitas teisigi blogijaid sama teed minema. Võtan väljakutse vastu, mööndusega, et mul pole juba jupp aega tavalist päeva olnud, sest kolimine, eks. Uus kodu, uued lõhnad nii-öelda. Aga noh, panen üleeilse elu kirja. Nagu TTgi, keskööst alustades. 

Magamisega on mul hästi. Lausa toredasti. (Sülgan 3x üle õla, koputan vastu puud kah, igaks juhuks). Erinevalt paljudest ei kanna ma mingeid kehategevusi mõõtvaid vidinaid, ei öösel, ei päeval. Üksnes mõtegi säärasest ajab mind stressi, sest, noh, olen see kitsetall, keda lugeda ei tohi. Ma ei taha sekundi- ja grammipealt teada, mis minuga toimub, sest äkki ei toimu nii kuis peab, kus selle mure ots siis. Olen pigem sihuke jaanalinnu tüüpi, kui loomavõrdlustega jätkata. Kits-jaanalind. Anyway. Nagu ütsin, uni on suurepärane, ja seda vajan üsna palju. No nii kaheksa tundi, vähemaga ei mängi eriti välja, pikaajaliselt kindlasti mitte. Magama jään õhtul kümne paiku, ärkan (ilma äratuskellata) hommikul kella kuue paiku. Tõsi, voodisse lähen varem, et lugeda või millegi muu meeldivaga tegeleda. Üleeile õhtul oli lugemiseks värske Vogue (kaanelooks Billie Eilish). Ööst midagi kirjutada pole. Magasin, noh. Ja kuna ei mõõda, siis üksikasju ei tea. Unesid nägin kah, aga milliseid, seekord ei mäleta. Mul on igaöine, äärmiselt sündmusterohke, värviline unenäo-elu muide.

 

Anyway. Ärkasin kümmekond minutit enne kella kuut. Või kella kuute? Nii veidrad näivad mõlemad, kirjapildis. Olin varem jalul kui Paul, pigem reegel kui erand siinmajas. Panin kohvivee tulele, lõin läpaka käima, et ekraani vahtida, sest enne kohvilaksu suur osa mu ajust ajust ei tööta, selle kõnekeskus ammugi mitte. Paul laekus magamistoast ajaks, mil tarvis presskannu sõel alla vajutada, see on hommikuti tema töö. Seejärel tõmbasime kardinad eest, kuigi veel pime, pugesime, nagu igal hommikul, kumbki oma ülemõõdulisse tugitooli, kus veetsime kohvitades järgneva tunni ning viisteist-kakskümmend minutit. Mägedetagust päikesetõusu oodates, igasugu ilmaasju arutades. Ahjaa, ja oma uusi pleede nautides, sest ööd siin jahedad juba. Ma ei saa aru, miks me miskeid sääraseid põhjanabal Oregonis elades ei hankinud. Väheke karvased, õndsalt siidised. Kutsume pleede hellitlevalt our hamsters. Jututeemad? Näpuotsaga poliitikat, kuna meil on kokkulepe, et ei sukeldu varahommikuti igasugu poliitilistesse jäneseurgudesse, ei stressa end ilmaelu ja inimeste kirumisega. Tegime Thanksgivingu-plaane, pluss sellejärgse pikema, paarinädalase reisi omi. Läheme detsembri alguses camperiga Californiasse, sõpradele külla. Neile, kes, nagu meiegi, Oregonist soojemasse kliimasse kolisid.

 

Kohv joodud, aeg koeraga tegeleda. Väike jalutuskäik ümbruskonna tänavatel (brr, jahe, mäetipud lumised!), väikesed hommikused lõbustused loomale (mängu nimi on pebbles, teinekord kirjeldan pikemalt), peni oma õuekennelisse, söök-jook ette. Sedaaegu on päike juba mõnda aega väljas, maailm hakkab üles soojenema, linnukesed laulavad, lillekesed õitsevad… jaa, just, krüsanteemid pottides, nii ees- kui tagaaias jumala kenad veel, nii külm siin nüüd kah pole. 

Teine kann kohvi tulele, hommikusöögiooteks banaan, sedajärgi praekartulid riivitud parmesaniga + kodujuust + kirsstomatid. Yumm. Pean hommikuti korraliku kõhutäie saama, muidu kisub olemine otsekohe hõredaks. Olen vist ennegi maininud, et tulenevalt erinevatest kehaehitustest ja toitumisvajadustest ei kattu minu ja Pauli söögiajad ja söögid pea kunagi. Mis ei tähenda, et me päeva jooksul mitmeid tunde ninapidi koos ei veedaks: juba nimetatud long lasting hommikukohv, lõunane koeralõbustamine + drink siin või seal värskes õhus, kui ilm vähegi lubab, õhtused pikad jutuajamised köök-elutuba lahutava baarileti taga kõõludes. Ühesõnaga, kus ma olingi. Peale hommikusööki pidasin natuke maja, pesupesu ja aknapesu, sest paari päeva tagune padusadu oli New Mexico punaka kõrbetolmu klaaspindadele kunstipäraselt laiali määrinud.

 

Seejärel prokrastineerisin. Peaksin tegelikult ühte sissetulekut tõotavat projekti arendama, aga kuna sisse tuleb nagunii, siis võtsin hoopiski paar hiljuti sekkarist hangitud hilpu ette, et neid parajaks õmmelda. Mis siin salata, eks ma naudin pooleldi prouaelu tänu seigale, et Paul pensionäristaatusest hoolimata siiani pisteliselt töötab, väljakutsete peale. Ja kui nüüd veel üksikasjalikumaks minna, rahateemal, kusjuures mitte niivõrd selleks, et lugejat minu finantsolukorra osas valgustada, kuivõrd selleks, et taas Ühendriike haipida, nagu mul kord juba kombeks, siis mulle maksab Ühendriikide valitsus käesolevast aastast alates samuti pensioni. Peaaegu oleksin kirjutanud “maksumaksja maksab”, aga ei. Selle raha on Paul pika tööelu jooksul mitmekordselt välja teeninud. Mulle makstav summa põhineb tema pensionil. Mäletan, et olin täitsa shokeeritud, kui teadlikuks sain, et riiklikku vanaduspensionit saava USA kodaniku abikaasa (kes nõutava vanuse saavutanud ning nõutav arv aastaid kodanikustaatuses olnud) omab õigust teatud protsendile sellest. Kusjuures minu summat ei võeta Pauli summast maha, tema saab ikka enda jao, minu oma tuleb nö. boonusena, minu nimele. Ma (me) ei pidanud isegi läbi kümne põleva bürokraatiarõnga hüppama seekord, üksnes läbi kahe-kolme. Et jah, nimetangi seda põhiliselt põhjusel, et USA tervishoiusüsteemist ja lastehoiust jms räägitakse (õigusega) õudusjutte, jättes tähelepanuta, et siinses elukorralduses leidub ka positiivseid külgi. No kasvõi seesama pensionivärk, või abikaasade/laste kindlustatus lahutuse puhul, või toetused/väljamaksed immigrantidele. Sest räägitagu USAst mida tahes, kui siin ikka nii jube elu oleks, nagu ülemere kiputakse arvama, ei vooriks inimkaravanid üle me lõunapiiri.

 

Kuna immigratsioonist juttu tuli, kaldun postituse teemast julmalt kõrvale, võtan ses asjas lühidalt sõna. Ma pole enda arvamust ausalt öeldes täielikult välja kujundanud, st. pole teemasse üksipulgi süvenenud. Esimeste USA aastate jooksul oli üsna ükskõik asjaolust, et ma ise panin korraliku summa raha, hea hulga aega ja närve hakkama, et legaalseks residendiks saada, samal ajal kui paljud selle kadalipu tuima näoga läbimata jätsid, nö. avatud uksest sisse kõndides. (NB! kogu käesoleva lõigu jooksul ei räägi ma asüülitaotlejatest, kelle elu, tervis või elementaarne heaolu kodumaal ohus. Räägin endasugustest mugavuspagulastest, neist, kes ei pea, kuid tahavad USAs elada.) Kus ma olingi? Ahjaa. Tänaseks on tekkinud tunne, et miks mina nii palju vaeva pidin nägema, miks minu ees piir kinni oli, kui see praegu sadade tuhandete ees täiesti valla? Pane muudkui kaks kätt taskusse ja jaluta üle. Ning ei maksa arvata, et ma Trumpi müüri pooldan, see on (oli) hullus kuubis. Aga kas teie oleksite päri olukorraga, et näiteks Eesti riik kõigile resideeruda soovijaile täitsa vaba sissepääsu võimaldab? Ja palun, ärme hakka stiilis “Ameerika manner kuulub põliselanikele, valge rass elab siin ebaseadusliku sissetungijana”. Rahvasteränded ja territooriumivallutused on toimunud sest ajast saati, mil puu otsast alla tulime. Kui geopoliitiliselt korrektsed tahaksime olla, hängiksime kõik siiani puntras kusagil Aafrikas. 

Muidugi, siis esineb veel see argument, et kes USAs põllult saaki korjab ja motellitube koristab, kui illegaalsele immigratsioonile hädapidurit tõmbame. Vot sellele ma niisama paugust vastata ei oska, ei peagi oskama, pole majandus- ega sotsiaalteadlane. Pakun huupi, et needsamad inimesed, kes seda praegugi teevad. Nende järeltulijad loodetavasti mitte, sest vanemad on neile paremaid võimalusi andva hariduse võimaldanud. Ehk näeme tasakaalu mõttes mõne aasta pärast hoopiski valgenahalisi California põldudel rügamas, 100+ päikesekaitsega paksult kokku määritud. Deportatsiooni, millega Trump ähvardab, ma absoluutselt ei poolda muide. Näis, kas ja kuidas see plaan üleüldse elujõuliseks saab. Samas aga ei poolda ka seda, et igaüks võib üle USA-Mexico piiri kõndida, et seejärel otsekohe, ilma tööle asumata, makse maksmata näiteks tasuta tervisekindlustust nautida, nagu mõnel pool Californias. Või 18.000 dollarilist deebetkaarti per aasta nagu New Yorgis, esmatarbekaupade ostmiseks. See on mu meelest näkkusülitamine neile legaalsetele (uus)immigrantidele, kes end siin üles töötanud. Vähe sellest, NYs on kehval järjel residentidest peresid küll ning veel, kellele seesama 18.000 hädasti ära kuluks. Pole siis ime, et ajakohase immigratsiooniseaduse koostamist ja vastuvõtmist ootavad ning loodavad eelkõige neist maadest pärit ümberasjujad, kelle kaasmaalased praegu üle piiri marsivad. Ka hetkel kena tööhõiveprotsent võib kolinal kukkuda, kui kontrollimatu immigratsioonilaine jätkub. Äkki teeks kuidagi nii, et legaalne sisseränne vähem tüsilikuks, illegaalne ebamugavamaks? Mh? Usun, et mitmed teist tunnevad nüüd, et tahaks mulle ses teemas vastu vaielda. Aga nagu ütsin, mõelge korraks Eesti USA asemele. Lahtise riigipiiriga Eesti. Ja seda ka veel, et statistilistesse jäneseurgudesse ma pugema ei hakka. Võtan omaks, et mu seisukoht põhineb suures osas emotsioonil, kuid on ka sellisena täiesti lubatud mu meelest.

 

Issand. Ma ikka oskan teemast välja vahutada. Jätkan asjakohaselt. Elik keskpäeva paiku õmblesin natuke. Aga üksnes natuke, sest maja ette sõitis UPS truck, juht tõstis paki välja, andis signaali ja kimas minema. Pakis oli… arvake, mis? Calming Cuddler Long Fur Donut Dog Bed!! Sellest imeasjast pean kindlapeale eraldi postituse tegema, fotodega. Lillikene nimelt sai omale esimest korda elus spetsiaalse koeravoodi. Ei läinud poolt päevagi, kui loom oli ilmselgelt veendunud, et kogu ta senine eksistents on olnud üksainus suur piin ning kannatus. Et Tõeline Elu seisneb lebotamises pehme, koheva, XXL suurusega koeravoodi kallistavas embuses.

 

Nonii. Koeravoodi imetletud, sellele koht leitud, Lillikese rõõmu üle rõõmustatud, pani Paul pizza ahju. Külmutatud pizza, koos kõikide ebatervislike lisa- ja säilitusainetega, oo õudust. Oleme säherdust kõhutäidet aastaid vältinud, paraku kolimisega seoses tekkis igasugu halbu harjumusi, sest stress ja ajapuudus ja nii edasi. Paul tegeleb pizzaga seetõttu, et mina üritan kõigest väest tervislikult toituja aupaistet säilitada, väites, et ei oska seda kivikõva plönni pakendist väljagi võtta, rääkimata söömiskõlblikuks kuumutamisest. Anyway. Pizza valmis, seadsime end elutuppa suure ekraani ette (ei, ei ole telekas, meil pole mitte mingisugust kaabliühendust ega vastuvõtuantenni ega midagi. Me ei vaata telekat. Ongi üksnes ekraan, arvutiekraanide suurem sugulane). Kus ma olingi? Et siis jah, pizza, ja kaks ning pool tundi FIMi galaõhtut, MotoGP maailmakarika auhindade jagamist. (Grand Prix motorcycle racing is the highest class of motorcycle road racing events held on road circuits sanctioned by the Fédération Internationale de Motocyclisme (FIM). Independent motorcycle racing events have been held since the start of the twentieth century.) Kes mind loeb, teab ilmselt, et nii Paul kui ma oleme tolle spordiala andunud fännid juba mingi kuus-seitse aastat. Kusjuures ka tehnikapoole pealt teadlikud fännid, mis minu puhul sugugi iseendastmõistetav pole, kuna Paul on motikamees, aga mina üksnes tagaistmel sõitnud, ja ükskord ammuaega tagasi Eestis külgkorvis. Et siis jah, galaõhtu, punane vaip ja puha. No nii äge oli kõiki neid mehi kenasti klanituna ülikondades-lipsudes näha, abikaasasid-pruute viimse peal üleslööduna. Ringrajal ja selle ääres avaneb teadagi hoopis teine pilt. 

No ja siis oligi õhtu käes, väljas pime. Teen lõpu lühidat, postitus kümme miili pikk juba, issand jumal. Vanaks jäänud, lobisema hakanud… Võtsin Lillikese rihma otsa, tegime pisikese pissituuri, mille käigus Lilli kõik vajalikud kohad ära märgistas. Jaa, ka emased koerad märgistavad muide, Lilli tõstab lausa jalga, mitte küll nii kõrgele nagu isased, kuid siiski. Oma hoovis ei pea vajalikuks, siin lihtsalt kükitab, sest keegi teine ta valdustesse ei tungi. Kodus tagasi, panin Lillikese ta tubasesse ööpuuri, soojendasin endale õhtusöögi (pasta + marinara + parmesan + koriander), seejärel valasime Pauliga kumbki endale klaasi Sauvignon Blanci rohke jääga, ronisime baarileti taha pukkidele. Juttu jätkus kauemaks, valasime teised klaasid veel. Seejärel kadus Paul oma workshoppi mingeid asju ajama, mina klõpsisin mõnda aega arvutis, sedajärgi võtsin kiire kuuma dushi. Tuled said kustu kella kümne paiku.

Mida siis lõpetuseks? Ei ütleks, et kirjeldet päeva tavaliseks saab nimetada, mul ei esine just palju ühtmoodi päevi. Samas, polnud teine ju ka teab mis ebatavaline. Ja andke need lõputud kõrvalepõiked andeks. Ja aitäh TTle väljakutse eest. 

Foto tegin üleeile hommikul me taga-aias. Orelimägede (La Sierra de los Órganos) tippudel moondus paari päeva tagune paduvihm lumeks. Mõni ime, kõrgeim tipp merepinnast pea kolm kilomeetrit ülalpool. Mäletate, me Pauliga abiellusime sealsamas üleval, Orelimägedes? Jaanuarikuus, lumega. 

November 20/2024

“We are all ordinary. We are all boring. We are all spectacular. We are all shy. We are all bold. We are all heroes. We are all helpless. It just depends on the day.” ― Brad Meltzer

Korraks veel

Vaevalt sain eelmises postituses kuulutatud "ei taha selle jamaga tegeleda", kui mulle sattus ette Real Time with Bill Maher segment, kus BM võtab 8 minuti jooksul kenasti kokku need valimistejärgsed mõtted, mida ma siin juba paari postituse ja kommentaariumi jagu väljendada olen püüdnud. (Igaks juhuks lisan, et nii Bill kui mina hääletasime demokraatide poolt.) Tough Love Dems | Real Time with Bill Maher (HBO)

p.s. Luban, et järgmise postituse teen lilledest ja liblikatest. Sest noh, tegelikult mul on poliitikast hetkel kõrini. 

November 19/2024

Maast ja ilmast

 

Ilmselgelt elasin neid va valimisi sügavamalt läbi, kui endale tunnistada julgesin, ja nüüd on mul poliitpohmakas. Ma ei taha selle jamaga tegeleda, vähemasti hetkel mitte. Mistap lasen kergematel teemadel liugu, juuksed ja ilm ja muu säärane. Seda enam, et demokraatidel tundub laibalahkamine päris edukalt kulgevat. Trumpi slämmimise ja valijate IQ mõnitamise asemel arutatakse, mida sai valesti tehtud, et nii sügavasse auku kukuti (republikaanide käes saab olema Valge Maja pluss Kongressi mõlemad kojad), ja mil moel august välja ronima hakata. (Tsitaat kusagilt ajakirjandusest: The Democratic Party needs to have a better campaign theme than “Not as bad as the other guy.” It’s cost them more than one election in the last 20 years.)

Ühesõnaga. Räägime ilmast. Mul on viimase kuu aja jooksul tekkinud sihuke… kuidas öeldagi… kahjurõõmus komme ilmateate-saidil Oregoni olusid kaemas käia. Sest meil siin New Mexicos on ööd küll jahedad juba, kuid päevad viieteistkümne ringis soojakraadised, päikese käes lausa palav, ja päikest antakse enam-vähem pidevalt (okei, täna anti padusadu, kuid see on kõrbes vaid teretulnud). Neil seal põhjanabal Oregonis ööseti külmetab, lumi maas, pilvine, tuuline, päeval vaid paar kasinat soojapügalat. Õudneee! Ühtepuhku tunnen rahulolulainet üle pea löövat, et lõpuks ometi soojemasse kliimasse tagasi kolisime. Jah, tean, neli aastaaega ja lumevaikus ja mis kõik veel, aga mind lihtsalt ei isuta enam selle järele. Pealegi, lumi meil üleval mägedes talveajal nagunii võtta, peabki Lillikese teinekord sinna mängima ja jooksma sõidutama, ta meil lumehull ju. 

Kui elutoa akendest välja vaatan, näen naabrite palmipuid! Aga samal ajal ka meie aia suurt tammepuud. Ja üleüldse, ma ei tea, elu on kuidagi nii palju lihtsam siin, enamjaolt muidugi seetõttu, et mul pole maja ümber mõõtmatuid aakreid maad, mida sisemine sundus sunniks korras hoidma. Ja siis muidugi seltsielu, sõbrad ja sugulased. Thanksgivingu saame perega veeta, kolme pika autosõidupäeva ja ohtlikult jäiste mäekurude ületamise asemel pruugib vaid kolm ja pool tundi päikeselist highwayd künda, Las Crucesest Albuquerquesse, kus Pauli pojad resideeruvad. Kusjuures ma ei pea ei keetma ega küpsetama, noorema poja fiancée saatis just sõnumi, et teil (st. Paulil ja mul) niigi raske aasta olnud, kolimine ja puha, tulge vaid kohale ja nautige. Mis nii viga elada.

Oh, ja ühe loo tahtsin veel rääkida. Õigeini, mul oli järjekordne vastuvaidlemispostitus plaanis, teemal “meestel on huumorimeel”, aga mis siin ikka vaielda, eks igaüks näeb asju omamoodi, igaühel omaenda elukogemus. Las ma lihtsalt räägin sellesamuse loo. Riputasin elutuppa kardinaid üles, ja no ei saanud esimese ega ka teise korraga säärast tulemust, nagu tahtnuks. Ma muidugi perfektsionist kah neis asjus. Ühesõnaga, oigan kardinate teemal, ja Paul lohutab, et pole hullu miskit, täitsa kena ju. Mul sai hing pisut täis, et mis mõttes kena, kas sa ei näe, et proportsioonid puha valed jne. Paul oli paar sekundit vait, ilmselt pidas iseendaga võitlust, kas teha naisele takkakiitmisega headmeelt või jääda enda arvamuse juurde. Otsustas siiski esimese kasuks, manas surmtõsise näo ette ja ohkas: “Yes. It looks wrong on SO many levels”. Ma pidin naeru kätte ära surema. Sest no seal ei olnud mingeid muid leveleid, kui et need kuradima kardinad lihtsalt rippusid pisut valel kõrgusel. Et jah, mind igatahes on elu jooksul õnnistatud meestega, kel suurepärane (loe: minu omaga haakuv) huumorimeel. Alates isast ja vanaisast lõpetades sõprade, tuttavate ja abikaasaga. 

Assa pagan, praegu tuli meelde, et mul uue kodukoha asjus veel paar lugejaküsimust vastamata, jala käimise ja pillimängimise ja kleitide kandmise teemal. Pean end kokku võtma. 

Foto: Las Cruces, veebruar 2010. Kallistan palmipuud New Mexico State University campuses.

November 17/2024

“But who wants to be foretold the weather? It is bad enough when it comes, without our having the misery of knowing about it beforehand.” ― Jerome K. Jerome, Three Men in a Boat

Juuksed!

 

Aitab ehk selleks korraks poliitikast, räägiks nüüd millestki olulisemast. Nimelt juustest. Elupaiga vahetusega kaasneb teadagi vanade, sisseharjunud tavade-teenuste selja taha jätmine, algab valuline etapp, kus lemmikpoed ja –restoranid, pere- ja hambaarstid asuvad mitme tuhande miili kaugusel, mistap tuleb uued leida. Ja mis kõige keerulisem ning kohutavam: tuleb leida ka uus juuksur. Ma olen ses osas tegelikult suhteliselt vähenõudlik, mingeid ulmelisi soove ega ootusi pole, aga no sellegipoolest mõneti jube taas nullist alustada. Õnneks mul siin Las Cruceses häid naissõpru ja -tuttavaid üksjagu, sain maad kuulata, soovitusi küsida. Ning esimene soovitus tabaski kohe kümnesse. Salongi nimi on Armando's. Juuksuri nimi on Marco. Ja teate, see pole niisama suvaline salong, vaid ajalooga asutus. Marco isa Armando pani äri püsti 38 aastat tagasi, tänaseks on poeg selle üle võtnud. Lisaks juuksurivärgile pakutakse muidki iluteenuseid ning massaazhi. Marco alustas massöörina, hiljem koolitas end ka juuksuriks. Varastes neljakümnendates, väikest kasvu, hispaania juurtega mõõdukalt jutukas meesterahvas, äärmiselt soe ja sõbralik, ning, niipalju kui minu kogemus hinnata võimaldab, ülimalt professionaalne. Ma pole juuksuritoolis eluilmaski oma juuste kohta säärast teaduslikku loengut kuulnud, nagu tema mulle pidas, esmakordsete klientide jaoks ette nähtud pikendatud seansi ajal. Tundsin end justkui Hollywoodi diiva, no nii põhjalikku ja personaalset lähenemist pakuti. 

Kui mult küsitaks, kas eelistan nais- või meesjuuksurit, ma miskipärast valiksin mehe. Põhjust ei oska öelda, aga Eestiski oli mul kümmekond aastat meesjuuksur, Haava tänava salongi Tarmo. Megarahul olin ta tööga. Me saime inimestena kah toredasti läbi, läksid nagu sõbrale külla. Tarmo teene on ka stiil, mida vähem või rohkem mugandatult tänaseni pruugin: suurem jagu peast (keemiliselt) lokiline, tukk sirge ja üsna lühike. Vaatab, Marcoga mõtleme ehk kahepeale millagi miskit muud välja, vahelduseks või nii. Padufeministid, jätke järgnev lugemata: ma ise sooviks-prooviks hea meelega poisipead, aga Paulile meedib, kui mul pisut rohkem juukseid, ning miks mitte oma armsale mehele headmeelt valmistada. Samas, vaevalt mind kodunt välja visataks, kui pixiega ukse taha ilmuksin. Pealegi, juuksed ju kasvavad... No vaatame seda asja. 

Ahjaa, te tahate teada, mis Marco lõikus + pesu + hooldus maksis? Kolmkümmend dollarit. Kaheksa dollarit andsin tipiks, sest nii rahule jäin kogu teenusega. (Ja ärme hakka siinkohal õudusjuttudega ameeriklaste tippimis-sundusest, eks. Keegi ei palunud ega käskinud mul peale maksta.) Kui õigesti mäletan, kurtsid blogivad naised mõni aeg tagasi juuksuriteenuste kõrgete hindade üle Eestis? Mu meelest on kolmkümmend dollarit täitsa OK. Ei liiga kallis, ei liiga odav. Juukseid käin lõikamas nii umbes iga kahe kuu tagant, kui just mõnel pikemal reisil pole, või kolimisega ei tegele, või muud sarnast. Värvin ise. Väärikalt vananemine (loe: loomuliku, halliseguse juuksetooni juurde pöördumine) läks juba mitu aastat tagasi aia taha. Sellest olen ennegi pajatanud, ei hakka kordama.  

November 15/2024                                                                            Image: Internet 

“Even geniuses could get things wrong - look at Einstein's unfortunate choice of a hairdresser.” ― Joss Stirling, Stealing Phoenix

"Miks ta võitis", täiendatud vol. 2

Eelmise poliitilise postituse hiiglapikaks veninud sabas mainisin poliitilist blogi, mida loen. Blogiomanikku Juanitat, aka Susanit, tunnen muide isiklikult. Või noh, niipalju kui inimest üle veebi isiklikult võimalik tunda. Vahetame juba aastaid sõnumeid ja jõulutervitusi jne. Anyway. Rentsile võlgu olemise postituse kohevas kommentaariumis jääks mu viide ehk tähelepanuta, mistap tänane lühike postitus lingiga Juanita kaasautori Half Empty värskele sõnavõtule "Why He Won". Ja mille muu kui ikka selle pärast, et öeldu ühtib minu arusaamsega asjadest. Iseäranis kaks tsitaati - no pea üks-ühele see, mida minagi demmide peeglisse vaatamise vajadusest rääkides korrutan (tükk maad segasemalt ja kohmakamalt muidugi): “We’re arrogant: we assume our experience is everyone’s and our knowledge ambient” ja “Democrats have become a smarty-pants, suburban, college-educated party. You can’t approach working people like missionaries and say, ‘We’re here to help you become more like us.’ There’s a kind of unspoken disdain, unintended disdain in that.” BINGO!! 

Ja et juba linkide jagamiseks läks, siis üks kollase meedia oma kah. Bill Maher's brutal message for Democratic 'brats and snobs' over Kamala's defeat. (Maher on paadunud liberaal. Ma ei vaata teda regulaarselt, aga sedasinast episoodi ei saanud kuidagiviisi vahele jätta.)

UPDATE: Paluks järnevat mitte võtta kui kriitikat kaasblogijate aadressil, aga paarist veebipäevikust jooksis peale Trumpi võitu läbi mõte, et mida muud oligi oodata, kui lollid valimiskastide juurde lasta. Paraku, valimisõigust ei jagata IQ ja/või kirjaoskuse alusel. Kui minult küsite, siis rumal ning (poliitiliselt) kirjaoskamatu on eelkõige partei, kes eelnimetet elektoraadile tähelepanu ei pööra. Küünilisemalt väljendudes: kes eelnimetet valijaid häältearvu suurendamiseks ära ei kasuta. 

UPDATE vol. 2:  … ja siis lugesin Indigoaalase postitust, kus ta tõdeb, et elab mullis. Ja tundsin… kuidas öeldagi… tänulikkust, et minu mull on lõhkenud. Mitte, et ma selleks ise miskit teinud oleks. Aga kui su tutvusringkonnas, vähe sellest, ka sõprusringkonnas on hea hulk Trumpi valijaid, saad (lõpuks) aru, et nö. teine pool on inimesed nagu sinagi. Et neil pole saba ega sarvi, et neil on, kujuta ette, lausa aju olemas. Et see pole mingi veider alternatiivmaailm, kus nad elavad, vaid sama, mis sinu oma. Nad lihtsalt arvavad asjadest teistmoodi kui sina. Ja vähe sellest, et tasapisi hakkad leppima asjaoluga, et on olemas sinu omast erinevaid arvamusi. Sa hakkad tasapisi lausa aru saama, miks nad sedasi arvavad. 

Nii et jah, mul on hiiglama hea meel, et mu maailm on avardunud. Ilmselgelt aitab see avardumine USA võimuvahetusega valutumalt toime tulla; loodetavasti ei tõmbu ma, nagu Trumpi eelmisel ametiajal, oma väikesesse, viha- ning põlgusvaibiga täidetud, süljepritsmetega kaetud seintega, seestpoolt kinninaelutatud uksega koopasse. Kogemuspõhiselt: sedasorti koobas pole tervislik elupaik.

November 09/2024 

Koerakaka

Arvasite pealkirja põhjal, et taas tuleb juttu Trumpist? Eksisite.

Panin prillid ette, enne kui kirjutama hakkasin, et silmi kaitsta, sest kes vana asja jne, aga VVN mainis enda juures toda iidset blogilahingut (ma täpsustama ei hakka, kes mäletab, see mäletab) ja mulgi tekkis tahtmine teema veelkord üles võtta. Mitte ülemäära tõsiselt, sutsuke teises võtmes, ning iseenesest mõista ei mujal kui siin enda juures, kuna VVNi poole ei riskinud kommenteerima minna:) Anyway. Toona oli küsimuse all eraomand, aga täna räägin… wait for it… haisust. 

Lugu järgmine. Ma elan tegelikult esimest korda elus linnaoludes, iseäranis koerasita seisukohast võetuna. Eestis, Nõmme kodus kaevasin Eduardi, Jeekimi ja Yarko junnid majast kaugeimas aiaääres maasse. USAsse kolides elasin linna ääres, jalutuskohaks peekanpähkli-istandused ja kastmiskanalite veered, seal võis kraami vedelema jätta. Oregonis, no seal oli üleüldse metsik loodus ümberringi, Yarko või Lillikese poolt maja lähiümbrusse poetatud julgad lennutasin kõrge kaarega kanjonisse. 

Aga nüüd. Elan linnas. Koera pissitan-kakatan oma kodu taga-aias, kus junnimatmise võimalusi napib, ning ümbruskonna tänavatel, kus loomaomanik substantsi nagunii plastikkotti peab korjama. Jalutuskäigult naastes viskan need kotikesed isiklikku, garaazhiukse kõrval seisvasse prügikonteinerisse. Õigemini, viskasin. Sest meil on omavalitsuse poolt iganädalane konteineri tühjendusteenus, aga kotti pakitud junnid hakkavad paraku juba paari päeva pärast haisema, kui just külma talveajaga tegu pole. Seda va prügikasti kusagile kaugemale veeretada on võimatu, sest tiheasustus, noh. Egas midagi. Kus häda (no pun intended) kõige suurem, seal väiksemat sorti, tihedalt sulguv plastikkonteiner kõige lähem. Nüüd avan jalutuskäigult tulles suure konteineri kaane, misjärel selle sees oleva väiksema oma, poetan kotikese konteinerisse, kaas kõvasti peale, suurele samuti, ja lõhna ei mingit. Prügi äraveopäeval tühjendan väikese kakakonteineri suuremasse, ja alustan uut ringi. Elu lill.

Kuid tuleme nüüd selle ammuse draama juurde tagasi. Toona oli mu argument, et olles omale personaalse prügikonteineri soetanud ning selle tühjendamise eest maksnud, käib mulle närvidele, kui keegi teine seda oma koera kaka ladustamiseks kasutab. Jätame antud argumendi kõrvale, ei hakka uuesti. Ja kujutame hoopiski ette, et koera jalutavate möödakäijate kilekotikesed poetatakse minu konteinersse, mistap iga jumala kord, kui garaazhiukse üles rullin, pean sitahaisu ninna tõmbama. Vähe sellest, mitte enda peni sita, vaid võõra koera oma. Kahju eraomandile ja rahakotile on selle kõrval köömes! 

Ega ma nüüd täpselt teagi, mis selle postituse moraal võiks olla:) Ehk sama mis toona, et olge inimesed, ärge pange oma koera kakat võõrasse prügikasti. Täitsa võimalik, et prügikasti omanikule ei meeldi hais. 

November 9/2024                                                                          Image: Internet

“Dogs are the leaders of the planet. If you see two life forms, one of them's making a poop, the other one's carrying it for him, who would you assume is in charge.” ― Jerry Seinfeld

Võlgnen Rentsile viis dollarit

 

Või noh, ma ei tea, kas justnimelt Rentsile võlgu olen, aga tema juures ma mõni aeg tagasi kihla vedasin, et Kamala Harris võidab USA presidendivalimised. Ei võitnud. Ja selles ei oska mina küll keskit muud süüdstada kui mu oma parteid. Demokraatide parteiladvikut. Sest kaasmaalaste süüdistamisest à la „viimne kui üks, kes valmiskastide juures minust erinevalt käitub, on idioot“ kasvasin välja juba mitmed aastad tagasi. Ehk seetõttu, et mu tutvusringkonnas on hulganisti Trumpi valijaid, ja sõpradegi hulgas mitmeid. Ning ma ei saa mitte mingil moel väita, et tegu oleks rumalate, harimatute, pahatahtlike, poliitiliselt pimedate inimestega. 

Kõnekas on, et kuigi valimiste ametlikud tulemused veel kinnitamata, on selge, et Trump ei võitnud nibin-nabin, vaid üsnagi suurelt, pannes tasku nii rahva hääled kui ka valijameeste. Isegi Hillary esines aastal 2016 paremini kui Harris, kuna tema päralt oli popular vote, ehkki Electoral College hääled tagasid Trumpile toona presidendiameti. (Electoral College vs. popular vote explained) 

Möönan, valimiseelsel suvel tekkis mulgi korraks kergendus ja lootus, plaksutasin innustunult, kui Biden pillid kotti pani ja Harris areenile astus. Paraku haihtus eufooria üsna ruttu. Aga las ma loen üles, mida demokraatidele süüks panen. Värskeim fopaa, ning pole sugugi võimatu, et õlekõrs, mis kaameli selgroo murdis, oli Papa Joe sõnavõtt kusagilt keldriurkast, kus ta Trumpi valijaid prügiks/jäätmeteks nimetas. Tule jumal appi – Ühendriikide president kuulutab, et tema arvates on rohkem kui pooled riigi kodanikest "garbage"? Ja ärge tulge jutuga, et Trumpi rallil kasutati sedasinast solvangut esimesena. Ralli on ralli. President on president. Ja seejärel ringutasid demmid muidugi käsi, kui keegi republikaanidest omakorda Harrise pihta sõna trash virutas. Et ai vai, kuidas nii saama. Aga vot saama küll, kui president eeskuju näitab. Anyway. Pean vaatama, et postitus liig vahutavaks ei kisu... eks ma kommentaarides elaboreerin üht-teist. Kusjuures sellegi postituse juures luban, et jään leebeks, kui keegi vaielda-vastanduda soovib. 

Ühesõnaga, Kamala (ja demokraatide) möödalaskmised. Minu silmis suurim, olulisim: asepresidendina varjas ja varjab siiani presidendi vaimset ja füüsilist terviuslikku seisundit. See on põhiseaduse vastane tegu, kui minult küsite. Siit tuleneb loogiliselt järgmine punkt: Biden poleks pidanud üleüldse kandideerima. Või siis juba varem oma kandidatuuri maha võtma, mitte vinti viimseni keerama. Ja siit omakorda jõuame faktini, et Harrise näol topiti kandidaat valijatel vägisi kurgust alla, ilma eelvalimisteta. Kusjuures ta kandis Bideni taaka, tekitades õigustatud küsimusi, miks asepresidendina kõiki neid ilusaid lubadusi ellu ei viinud, mida presidendikandidaadina välja kuulutas. 

Harrise viitsepresidendi valik (Tim Walz) oli äärmiselt lahja. Miks ta populaarse astronaudi Mark Kelly ja Pennsylvania karismaatilise kuberneri Josh Shapiro kandidatuurid hülgas, jääb selgusetuks. Walz on hall, vanaonulik, vasakpoolne poliitik. Ameeriklane ei taha vasakule. Ega ka liialt paremale. Ta tahab kenasti keskpaigas olla. Ja kuna Trump on vähemasti sõnades keskpaigale lähemal kui Harris, valis ameeriklane Trumpi. Sest ameeriklane tahab, et riigipiir oleks kindel, autokütus odav, inflatsioon madal, ja et ta lapsi ei õpetaks koolis mees, kes topib kampsiku alla kaks õhupalli, imiteerimaks naisterahva rindu. Demmide enda hulgaski leidus enne valimisi küllalt neid, kes ennustasid, et soosegaduses olijate huvide eelistamine üldrahvalikele läheb kalliks maksma. 

Abordiküsimus päästis demokraadid 2022. aasta vahevalimistel, eile aga, nagu näha, enam mitte. Välisvaatlejad jätavad tihtipeale tähelepanuta fakti, et Ühendriikide ülemkohus ei tühistanud abordiõigust, vaid andis otsustusõiguse osariikidele. Ja kuna suur osa ühendriiklasi ei salli föderaalvalitsust ning leiavad, et osariikidel peaks kõikvõimalikel teemadel suurem otsustusvabadus olema, leidub abordiõiguste eest võitlejate hulgaski neid, kes Ülemkohtu otsust toetavad. Märgin veel, et Kamala valimislubaduste hulka kuulus Roe v. Wade taastamine, st. üleriigilise abordiõiguse seadustamine. Mispeale mul, nagu ka paljudel teistel, kerkib keelele küsimus, et sina ja Joe olite Valges Majas pumba juures, miks te, pagana päralt, jokutasite? Miks ei alustanud seadustamisprotsessi otsekohe, niipea kui Supreme Court otsuse välja kuulutas? 

Ei hakka siin sügavale statistikasse laskuma, aga Harris kaotas Bideniga (2020 presidendivalimistega) võrreldes latiinode hääli, ja aafriklaste-ameeriklaste, ja väheasustatud piirkondade elanike. Poliitikavaatlejate sõnul kajastavad valimistulemused Väikese Inimese, keskmise ameeriklase (mida see termin iganes tähendaks) rahulolematust riigis toimuvaga. Ameeriklane ei soovi prügiks nimetatud saada, või natsiks. Nii et jah, papa Biden, tänu sellele, et sa õigel ajal vanadekodusse ei kolinud, või vähemasti suud kinni ei hoidnud, oleme täna tagasi sealsamas, kus enne su valitsusaega. Thanks for nothing.

Foto: Paul. Pilv Orelimägede kohal, täna varahommikul. 

November 06/2024

„When I was a boy I was told that anybody could become President; I'm beginning to believe it.“― Clarence Darrow

Rohi on teisel pool rohelisem

 

Nonii, ma kohe ei teagi, kust alustada. Alustaks asjaolust, et see on vastuvaidlemispostitus, aga sõbralik selline. Katarina kirjutas kehakaalust, ja Pilleke täiendas kommentaarides, ja mul oli täielik déjà vu. Et appi, jälle leitakse, et küll kõhnadel naistel on ikka kerge elu. Sedasama vastuvaidlemise-trummi olen selsamal põhjusel tagunud mitte üks ega kaks, vaid ikka mitmeid kordi rohkem, siin 5500's ja mujalgi. Sest iga kord, kui loen või kuulen väidet “kõhna seljas istub isegi kartulikott hästi”, tahaks ütlejalt küsida, et kuule, oled sa kõhna inimese nahas elanud? 

Ja öeldes “kõhn”, tahan ka terminid üle käia, kahes keeles. Kõhn, kondine – skinny. Sale – slim, slender. Kõhn ja sale ei ole üks ja sama! Kaugeltki mitte. Mina näiteks olen enamiku elust skinny, st. kõhn, kondine püsinud, vaid viimased kümmekond aastat võib mind hea tahtmise korral saledaks nimetada. Väga hea tahtmise. Niisiis olen omaenda nahal järele proovinud, kas kartulikott kõhna inimese selga sobib. Tulemus: ei sobi. Sest vaadake, kõhn inimene, täpsemalt kõhn naine, on nagu kriipsukuju. Volüüm puudub. Kartulikoti võiks sama hästi riidepuule riputada, ta tolkneks seal ilma vähimagi feminiinse atraktiivsuseta.

Taevas olgu tänatud, et Notsu tolle postituse all välja tõi, et rõivaste sisse võiks naisel ka miskit panna olla, riidepuu-efekti vältimiseks. Minul, paraku, enamjagu elust eriti miskit panna polnud. Mida nooruses põdesin, hiljem harjusin, ja praeguseks on õnneks paar kilokest lisandunud, millega kehakatetele vormi anda, ilma et peaks rinnahoidjasse vatti toppima või saare naiste kombel kolme paari villaseid sukki kandma, et sääred toekamad näiksid.

Kõik, kes te kõhnust ülistate: kõhn (skinny) on halb olla. Vähemasti minul on halb olnud. Niisamuti, nagu teie igatsete kaalulangust, igatsen mina kaalutõusu. Teate ju omast käest, kuidas torgib, kui kaal ei kuku? Novot. Siis saate ehk aru ka sellest, kuidas mind torgb, kui kaal ei lisandu. Grass is always greener on the other side… 

Oh, ja siis on veel see “sa nii väike ja kõhnake, mis sul viga endale rõivaid hankida." Seda olen kuulnud kogu oma täiskasvanuelu, ja see on nii vale arusaam, et. Kõhnal, väikesel naisel ei ole kerge kehakohast kehakatet leida. “Oi, sul veab, saad lasteosakonnas shopata.” Einoh, muidugi saan, aga hoolimata asjaolust, et mu maitse pole teab mis konservatiivne, ei ole “Hello Kitty” nabapluusid siiski minu teetassike. 

Muidugi, iluideaalid muutuvad, nagu Notsugi välja tõi. Kuuekümnendatel olid riidepuu-naised moes, viiekümnendatel pidi rinda ja tagumikku omama, et stiili hoida. Aga küsimus pole mu meelest üksnes trendides, vaid selleski, kuidas naine ise end tunneb. Mina, kel eluaeg pole erilisi naiselike kumerusi ette näidata olnud, olen neist puudust tundnud. Nagu ütsin, nooruses rohkem, nüüd vähem. Mistap mulle jääb üsna arusaamatuks seisukoht, et skinny tagab ilu ja õnnelikkuse. Samas, ega ma arva, et mõned lisakilod mind oluliselt ilusamaks ja õnnelikumaks teeksid, aga mulle siiski meeldiks väljanägemiselt ümaram olla. Et kartulikott paremini istuks, noh:)

OK, nüüd olen seks korraks end jälle maha laadinud, las ma pajatan ühe loo tollest rõivaesemete mitteotstarbekohasest kasutamisest kah, millest Katarina juures juttu. Mu tänaseks siitilmast lahkunud tädid (isa õed) rääkisid, et peale Teise Maailmasõja lõppu, kui saksa okupandid venelaste poolt Eestist minema peksti, jäi fritsudest maha hulk kraami, muuhulgas naisterõivaid ja –pesu. Vene ohvitseriprouad polnud kaugeltki nii moeteadlikud kui saksa omad, kombineede otstarbest näiteks polnud neil aimugi. Auskleidid aga võivad teadagi väga peened olla, mistap vene prouad pruukisid neid pealisrõivaina pidulikel puhkudel, restoranides ja ballidel ja nii edasi. Tänapäeval muidugi ei üllataks see kedagi, pidukleidil ja aluskleidil ei tehta vahet, aga toona olla eestlased ikka päris shokeeritud olnud.

p.s. Lõdvendan korraks kommentaariumi-ahelaid - võib vaielda, ma ei hammusta teil päid otsast, ausõna:) Iseäranis tore oleks saada tagasisidet neilt, kes minu kombel kaaluga kimpus (olnud), st. kes sooviks mitte alla, vaid juurde võtta.

November 01/2024                             Foto veebist: Marilyn Monroe kartulikotis.

“Here's a news flash for the ladies: for every one of you who thinks we all want a girl like Angelina Jolie, all skinny elbows and angles, the truth is, we'd rather curl up with someone like Charlotte - a woman who's soft when a guy wraps his arms around her; a woman who doesn't feel like an exotic vacation but is the home we can't wait to come back to.” ― Jodi Picoult, Handle with Care

Klaustrofoobia-eri

 

Jaa, ma pole unustanud, hea mitu lugejaküsimust veel vastamata. Aga üks Pauli siinseid sõpru viis meid paar päeva tagasi matkale. Paiga nimi on Slot Canyon. Te "127 Hours" olete lugenud? Või samanimelist filmi näinud? No vot. Asukoht küll teine, aga olud samad. Jumal tänatud, kellelgi meist kolmest käsivart nüri noaga küljest nüsida ei tulnud, aga kohati oli ikka väga kitsas. Ja üsngi kõhe. Sest ma olen väikestviisi klaustrofoobik. Väldin liftisõitu, kitsastesse koridoridesse ja koobastesse ei kipu, ja nii edasi. No ja siis veel need tuhatjalgsed, sihukesed laisavõitu, lihavad... Skaalast annab aimu mu matkasaabas. Esimene foto Pauli tehtud, teine ja kolmas minu. 

October 24/2024

“My most memorable hikes can be classified as 'Shortcuts that Backfired'.” ― Edward Abbey, The Journey Home: Some Words in Defense of the American West

Noorus on hukas

euronews.com: A recent report found that companies were dissatisfied with their Generation Z (Gen Z) new hires and may avoid hiring recent graduates in the future. Generation Z is beginning to enter a workforce that isn't fully prepared for them. As many recent graduates face complaints about how they fit into the workplace, employers report increasing hesitancy in hiring them, according to a recent report by the education and career advisory platform, Intelligent. The report, which was based on a survey of nearly 1,000 hiring managers, found that one in six employers were reluctant to hire Gen Z workers mainly due to their reputation for being entitled and easily offended. Read more: 

October 23/2024                                                                               Image: Internet

“I like work: it fascinates me. I can sit and look at it for hours.” ― Jerome K. Jerome

Nii imelik

Targem oleks see postitus muidugi kirjutamata jätta, sest mul on kahtlane tunne, et järgnevaga toidan trolli. Kuid avastasin endas nii üllatava külje, kogesin nii veidrat aistingut, et lausa pean selle jäädvustama. 

Hiljutine arvamustevahetus Kristallkuuli juures, eks. Üks anonüümne/passiivagressiivne kommentaator võttis mind seal põhjalikult pulkadeks lahti, seejärel pani oma parema äranägemise järgi uuesti kokku, et vot Epp on sihuke. See asjaolu mind iseenesest ei kõiguta. Eks igaüks vaatab teisi omaenda silmade läbi. Pealegi, ma pole sajadollariline rahatäht, ei peagi kõigile meeldima. Kõigutas ja häiris (mulle endalegi massiivseks üllatuseks) hoopis asjaolu, et too kommentaator mind korduvalt ning intensiivselt eesnime pidi nimetas. Jep, tean, te kehitate nüüd õlgu. Et issand jumal, mis selles halba on. Aga las ma selgitan, milliseid tundeid see mus tekitas.

Esiteks tunde, et olen väikelaps, kelle eesnime tuleb korrutada, et ta tähelepanu koondada. Teiseks tunde, et olen politseijaoskonna ülekuulamisruumis, säärases peegelklaasist seinaga. Teispool seina olevat kommenteerijat kaitseb nähtamatus, anonüümsus, mind aga mitte miski. Kolmandaks ning kõige olulisemaks: esmakordselt elus tundsin, et mu eesnimi on minu isiklik omand. Et selle kasutamine ilma minu loata on vägivaldne tungimine mu privaattsooni, inimese poolt, kes enda nime keeldub ütlemast, mind aga kutsub nimepidi. Pealetükkivalt, familiaarselt. 

Ning jaa, jaa, jaa, iseenesest täiesti jabur minust. Ma ju täiesti vabatahtlikult esinen blogis ja kommentaariumites oma pärisnimega. Elementaarne, et inimesed seda pruugivad. Aga vot kirjeldet juhul tekkis vastik tunne. Ma räägin, ülimalt veider, mõistusele/mõistlikkusele mittealluv kogemus. 

October 21/2024

“I learned very early the difference between knowing the name of something and knowing something.” ― Richard P. Feynman

Home sweet home

 

Nonii, jätkan üle-eelmise postituse sappa jäetud küsimustele vastamist: kohanemisest, kodutundest. Ja et kas olen uue kodu ümbruses ära eksima juhtunud, või on teed-tänavad juba selged, ja muud sellist. Ei, tänavail pole ära eksinud. Las Cruceses on väga kerge orienteeruda. Orelimäed, suurepärased suunanäitajad, paistavad praktiliselt kõikjalt kätte. Põikan korraks kõrvale: Rents oma Oklahoma-postituses imestas, et ameeriklased juhatavad teed ilmakaari kasutades, selmet tänavanimesid pruukida. Jah, täpselt nii ongi. Mulle oli alguses jube harjumatu, tundus lausa hiina keelena, aga tänaseks valdan seda kunsti täitsa vabalt juba. Tom on Rentsi postituse kommentaariumis ka põhjuse kenasti ära seletanud, miks Ameerikamaal sedasi talitatakse. Ja teinegi kõrvalepõige – Orelimägedest rääkides tundub suupärasem kasutada eestikeelset varianti, sest kui ütlen siinsel kombel The Organs, jääb emakeelseile lugejaile ehk mulje, et kõnelen kõhuõõnest vms.

Anyway. Tagasi teemasse. Ei, me uusasunduse tänavail pole ära eksinud, ja muu Las Crucesega on nii, et ma ju ses linnas neli aastat elanud, 2010 - 2014. Ain't my first rodeo, nagu öeldakse. Kuid ära eksima kippusin, vähemasti esimestel nädalatel, omaenda kodus. Mitte, et see üüratult suur oleks, või palju ja pikki koridore, aga ühtepuhku lõpetasin külaliste vannitos, kui tegelikult plaanisin oma workshoppi minna, või siis jäi ette laundy room, kui magamistoast elutuppa teel olin. Ma ei tea, miskit on siinses ruumide paigutuses minu suunatajule sobimatu, kuigi maja muidu megamõnus. Viimasel ajal saan siiski juba asjale pihta. Ning jaa, mul on pesumasina ja kuivati ja pesukorvide jms tarvis eraldi kena ruum, uued aparaadid ostsime kah, kui sisse kolisime. No nii rahul olen, väikesed väikekodanlikud rõõmud, eks. 

Aga kodutundega, sellega on sihukene lugu, et vist olen eelmise elu siinkandis veetnud, sest kusagil mujal pole ma end rohkem kodus tundnud kui maailmanurgas, mida kutsutakse Southwestern United States - ja olge paid, ärge nüüd toolilt maha kukkuge või solvuge – isegi mitte Eestis. Niipea kui jala 2010. aastal siinkandis maha panin, kogesin kodutunnet. Jaa, muidugi, suurt osa ses tundes mängis ka värske armulugu, aga see polnud ainuke põhjus, ei siis ega nüüd. Ma absoluutselt, silmitult, mõõdutundetult jumaldan siinset avarust. See on midagi, mida Eestis pole. Tõsi, Eestis on mereääre-avarus, aga see on hoopis teistsugune kui kõrbeavarus. Üks pole parem ega halvem kui teine, pingerida sõltub konkreetsest inimestest. Mind vaimustab justnimelt kõrbeavarus. Selle lõhnad, värvid, helid. Eile näiteks kihutas meist üle mitu äikesetormi. Kreosoodipõõsaste lõhn, mis peale põuanädalaid vihmamärjas kõrbes levib, on midagi täiesti ebamaist. Hingad sisse nagu elueliksiiri. Või nagu meelemürki. 

Samas ei saa ju öelda, et Oregonis kodutunne kui niisugune puudus. Need olid vahvad, täisverelised kümme aastat, mis me seal kanjonikaldal elasime, Paul ja mina ja Yarko ja Lilli, aga kui end kõrvalt üritan vaadata, enam-vähem erapooletult, siis sääraseid tundeid, nagu praeguse elukoha vastu, mul seal polnud. Ja no mismoodi sa ei tunne end kodus olevat, kui New Mexico sõbrad-tuttavad tervitavad me saabumist sõnadega „welcome home!“

Ene kirjutas hiljuti, et ta elu üsna Eesti-keskne, kuigi elab Kanadas. Minul risti vastupidi. Mu elu on tänaseks väga Eesti-kauge. Vahel mõtlen, et äkki peaksin seda häbenema, või vähemasti varjata üritama, et noh, juured sedasi jumalt läbi raiunud, Eestis toimuva vastu erilist huvi ei tunne, siinsete rahvuskaaslastega kontakti ei otsi... Sünnimaalgi olen ju ainult kaks korda käimas olnud, sest ajast kui teispoole vett kolisin, ja nende käikude ajal ei tekkinud kordagi säärast tunnet, mis läinudsuvise Arizona/New Mexico koduotsimis-reisi ajal üle pea lõi.

Nii et jah. Kui nüüd see pikk jutt kokku võtta ja küsimusele „kas on kodutunne tekkinud“ vastata, laiemalt, siis New Mexicos on mul alati kodutunne olnud. Kitsamas mõttes aga, konkreetsest majast rääkides, siis see sai kuidagi imekähku kodustatud. Teinekord, kui Pauliga Oregoni kodust juttu tuleb, pean lausa vaeva nägema, et meenutada, mismoodi seal asjad seatud olid. Te ehk ootate uue kodu interjöörist pilte kah, paraku mul ei ole seda kommet. Ajapikku ehk mõnda detaili tutvustan, aga raporteerida, et näe, elan nii ja nii, vaade siit nurgast ja sealt nurgast, see pole minu teetassike. Ma pole lihtsalt seda tüüpi, peate leppima. Või külla tulema. 

Pildi tegin eile me taga-aias. Orelimäed on peidus vikerkaare taga. Täisvikerkaar oli, ei mahtunud pildile.  

October 20/2024

“I was born lost and take no pleasure in being found.” ― John Steinbeck, Travels with Charley: In Search of America

Vahitorn

 

Vean viie dollari peale kihla, et pealkirja lugedes arvasite, et mul jälle misjonärid ukse taga käinud. Või oot, ma pole seda lugu vist rääkinudki? Et käisid? Paar nädalat tagasi. Paul transportis parasjagu me trucki ja camperit Oregonist New Mexicosse, mina üksinda uue kodus, käised üles kääritud, selg higine, seadsin tuttuut majapidamist jonksu. Ühtäkki uksekell. See oli esimene kord muide, mil uue kodu uksekella kuulsin, nii kena kõlaga teine. Anyway. Ukse taga kaks viksi ning viisakat noort meest, tumedates viigipükstes, valgetes triiksärkides, nimesildid rinnas. Ütlematagi selge – jehoovatunnistajad. Et tere päevast, proua, ja kuidas läheb, ja kas nimi Jesus Christ ütleb teie midagi; kui ei, siis me hea meelega tutvustaks. Ma teinekord olen säärastes situatsioonides suht suu peale kukkunud, aga seekord välgatas, ja mõningased näitleja-anded lõid kah välja. Tervitasin sama viisakalt ja sõbralikult vastu, ja poistele sügavalt silma vaadates pihtisin vandeseltslaslikult, et pärinen seitsme maa ja mere tagant, pisikeselt, paganlikult maalt, mille elanikke Jeesuse Kristuse nimel sajandeid rapitud, mistõttu mul nimetet isiku vastu soojad tunded puuduvad. Niipea kui olin sõnad “a small Pagan country” kuuldavale toonud, läksid noormeeste silmad suureks kui tõllarattad, vähe puudus, et risti ette ei löödud, et vanakurja eemal hoida. Lõpetsin lühikese ajaloo-alase loengu heatahtliku soovitusega naabermaju külastada, seal ehk leidub viljakamat pinnast, kuhu religiooni-seemet külvata. Poisid taandusid kiirustades, selg ees, mina jätkasin majapidamistöödega. 

Aga tegelikult ei plaaninud ma postitust üldse nii pikalt sisse juhatada, tulin hoopiski küsimustele vastama, neile, mis heade lugejate poolt eelmise kirjatüki alla jäeti. Võtan ükshaaval ette, sest kõigist teemadest meeldiks mulle pikemalt pajatada, ühteainsasse postitusse ei taha kokku pressida.

Alustame koerast. Et kuidas Lillikesel see va kohanemine läheb siin. No kui aus olla, siis tema ilmselt elanuks hea meelega Oregonis edasi, kui koerapsühholoogia alased teadmised ja kogemused mind nüüd päris alt ei vea. Tal oli seal rohkem vabadust, talle ei meeldi kuum kliima, ja nii edasi. Samas, linnalõhnad tunduvad Lillit vaimustavat. Ja kõrbemaastik veetleb samuti, vähemasti säärane mulje on mulle me jalutuskäikudest jäänud. Aga jah, siin pole tal säärast võrratut vaadet kanjonisse ja üle selle, pole pehmet muru ja varjulisi põõsaaluseid. Vaade kui niisugune puudub taga-aias hoopis, sest see on üsna kõrge müüriga piiratud. Pakume talle küll iga päev mõningast maja ees olelemist, niimoodi on ta naabreid ja nende lapsi ja autosid ja koeri tundma õppinud. See rahuldab mõnevõrra Lilli valvuri-vajadusi, kuigi meelsamini veedaks ta seal muidugi terve päeva. Mida meie Pauliga jällegi endale lubada ei saa – no ei istu ju päev otsa koeraga maja ees. Aeda meil selles küljes pole, krunti piiramas, mistap Lillit hoiame rihmas. Me naabruskonnas on kena komme mitte lasta penisid vabalt ringi kablutada.

Ühesõnaga. Taga-aias oli Lillikesel igav, sest üle müüri ta vaatama ei ulatunud. Aga igavlev koer on teadagi pahandust tegev koer, pealegi Lillikene selles eas juba (novembri alguses saab 8), et aju tuleb tingimata stimuleerida, muidu saabub varane vanadus. No mõtlesime me Pauliga mis mõtlesime, aga välja mõtlesime, kuidas Lillit erksana hoida. Ehitasime keset aeda 70 cm kõrguse puidust platvormi, mehhiko pleediga polsterdatud, millel Lilli vabalt istuma ning lamama mahub. Ja kuna taga-aias on maapind tänavatasapinnast poolteist meetrit kõrgemal, avaneb Lillikesele platvormilt kena ülevaade, kes, kus, millal ja kuhu kõnnib või sõidab. Ja mis iseäranis oluline: milliseid liigikaaslasi tänaval liigub, peremeeste lõa otsas muidugi. 

Lilli on väga heas füüsilises vormis, platvormile hüppamine ei valmista vähimatki raskust (kuigi Paul esialgu planeeris eskalaatorit või midagi, inseneri mõtteviis, noh). Platvormile hüppamise käsklus on “watchtower!” Sellest ka postituse pealkiri. 

October 18/2024                                                                          

“A Native American elder once described his own inner struggles in this manner: Inside of me there are two dogs. One of the dogs is mean and evil. The other dog is good. The mean dog fights the good dog all the time. When asked which dog wins, he reflected for a moment and replied, The one I feed the most.” ― George Bernard Shaw

Uus kodu

Tuleb vist hüplik postitus, aga pikalt olen venitanud juba, niisiis. 

Huh, tasapisi hakkan blogide takkajärgi lugemisega järje peale jõudma. Vaatan, et Kitty on Inglismaal linnast maale kolinud. Mina, näe, talitasin täitsa vastupidi – maalt linna. No kohe ikka linna mis linna, naabrite majad lausa käega katsuda. Ja kui juba siiakanti kolida, siis miks mitte paika, kus kohalik koloriit lausa tänavasiltidelt näkku kargab. Esimene foto võetud me kodutänava nurgal. Jajah, New Mexico ja chili-piprad kuuluvad teadagi kokku nagu... New Mexico ja chili-piprad. "Cayenne vs. Jalopeno: those are two of the most popular chilies in the world. They are both very common in the kitchen, but their looks, heat, and use cases typically differ quite a bit. Let’s compare these two chilies – their heat, flavor, use cases, and more."

Aga mitte ainult majad, vaid ka mäed on lausa käega katsuda. Teine pilt ei tee õigust, Orelimäed on me kodule tegelikult ikka nii lähedal, et. Ja kuigi kolmandal fotol paistavad suhteliselt taltsad, madalad, ulatub mäeaheliku kõrgeim tipp üle kahe ja poole kilomeetri. Nothing to sneeze at, nagu siinpool kombeks öelda. Seesamune kõrgeim tipp paistab koduaiast kätte. Ja kuna mäejalam siinsamas, paari kvartali kaugusel, kuuleme öösiti koiotilaulu ja kakkude huikamist, hommikuti kõrvupaitavat linnukoori. Nii et jah, linn tundub siinkohal suhteline mõiste.

Mul tuli ükspäev üsna diip mõttekäik pähe, naabruskonna arhitektuuriga seotult. Või noh, arhitektuur vast liig kõrgelennuline väljend uusasunduse kohta, kuid kasutan parema puudumisel. Ühesõnaga, nagu meiegi oma, on enamik kodusid siinses ümbruskonnas adobe stiilis. (Tõsi, adobe märgib algselt ehitustehnikat, pealegi on nii meie maja kui naabrite omad võlts-adobed, aga see selleks.) Mis tähendab, et majade esiküljed on justkui kindlustel - suletud, kinniehitatud, eesaed pisike või puudub hoopis. Elu käib taga-aias. Elanikud aga, nemad on suletusest, introvertsusest kaugel. Me siin tupiktänaval vaid paar nädalat elanud, ja tunneme pea kõiki naabreid juba. Astuvad ligi, ütlevad tere tulemast, küsivad, kas abi vaja, tutvustavad kohalikke olusid. Paul ja ma valmistame paraku pisukese pettumuse, pole ju Las Cruceses kaugeltki uustulnukad, siinset elu-olu jagame hästi. Aga tagasi selle diibi mõtte juurde. Eestis on mu meelest pigem eesaia-kultuur levinud, muruplatsid ja lilleklumbid ja ilupuud. Elanikud, vastupidi, sissepoole, endasse tõmbunud, kontaktidest pigem hoidutakse, ei? Sõnaga, arhitektuur ei kajasta kohalikku suhtluskultuuri. 

Orelimäed, need kõrguvad me koduaiast vaadatuna idas, päikesetõusu pool. Läänes, loojangu suunas asuv mäeahelik kannab nime Floridas. Hääldada pika i-ga, mehhikopäraselt. Ja põhjakaares on Doña Ana mäed. Nii me siin mägedevahelises kõrbes, Mesilla orus elame. Mehhiko piirist viiekümne miili (kaheksakümne kilomeetri) kaugusel. 

  

Maja on... suur. Funktsionaalne. Heas mõttes ameerikalik, kuid ütleme nii, et kui millalgi ostmiseks läheb, siis säärast ma ei valiks. Samas, praeguseks eluetapiks sobib mulle ja Paulile suurepäraselt. Mõnusasti sisse oleme kah end seadnud juba, viimne kui kolimiskast lahti pakitud, raamaturiiulid püsti, pildid seintel, ühesõnaga, maja kodustatud. Ja no mis võiks kahe suure vannitoa vastu olla, liiatigi, et master bathroom justkui väike spa. (Kõrvalepõige: kas olen maininud, et enam pole poliitiliselt korrektne kasutada väljendid master bathroom? Sel olla orjanduse maik juures. Nüüd tuleb öelda primari bathroom. Ja master bedroom asemel primary bedroom.) Anyway. Primary bathroom, jah, on lausa kahe aknaga, üks neist väga suur, avaneb me tagaõuele. Ma jumaldan aknaga vannitube, eelmises kodus seda luksust polnud. Elutuba avar, kõrge laega, ruumikas köök baariletiga eraldet. Mul pole üheski kodus nii lahedalt köögitööpinda käes olnud nagu siin. Esimesed nädalad lausa hoidsin vanast harjumusest ruumi kokku, toimetasin ühelainsal väiksemat sorti alal.

 

Mis siis veel. Seltsielu võttis täistuurid, niipea kui majapidamise enam-vähem töökorda olime saanud, meil kohalikke sõpru-sugulasi jagub. Pauli noorema poja kihluspeo pidasime maha, Hot Tunat käisime kuulamas  (kujutage ette, Kaukonen on kaheksakümmend neli, Casady kaheksakümmend, tuuritavad praegu USA lääneosariikides. Tahan sama vitaalne olla, kui suureks saan!), uuendasime kohaliku filmiklubi liikmelisuse (non-mainstream filmiõhtud laudade ja drinkidega), ja muud säärast. Eks peale kümmet aastat kanjonikalda solituudi on ikka magus küll, kui saad õhtul linna minna ja elu nautida, ilma et peaks vähemasti kolmekümnemiilise (viiekümnekilomeetrise) kojusõidu pärast muretsema.

Ja kliima muidugi, oh õndsust. Mis meil ongi praegu, oktoobri keskpaik, eks? Ja ma mekin õhtuti aias suvekleidikese väel veini. Talvehirm puudub. Nii väsisin sellest. Ju pole ikka õige eestlane, sest mõistuse tasandil saan nelja aastaaja imelisusest vägagi aru. Aga ma ei taha ega talu enam külma ja lund ja musta jääd ja jõledaid teeolusid. Oregoni talv pakkus neid lahke käega, no nii viis kuud aastas vähemasti. Mäletan, New Mexicost ära kolides olin kuumusest tüdinenud, neli aastaaega tundus väga värskendav. Aga näe, seejärel tüdinesin omakorda jälle aastaaegadest. Või õigemini mitte aastaaegadest, vaid noist ebamäärastest ilmadest, no teate küll, säärastest, mida Eesti kliimagi lahkelt pakub. Pead ei anna, ehk kümne aasta pärast on mul taas kõrbest kõrini, aga noh, selle üle on praegu vara muretseda. Praegu olen nii õnnelik ja rahul, et sooja kliimasse tagasi sain. 

Eks riburada kirjutan kohalikku kultuuri ja ajalugu ja loodust ja me enda uut elu pikemalt lahti, seks korraks panen punkti, kell hakkab kesköö kanti kippuma, ja mul kolimisväsimus ikka veel kontides, kui aus olla.

  

Kaks esimest fotot minu, kolmas Pauli tehtud, Lillikese esimene jalutuskäik uue kodulinna mägede jalamil.  

October 14/2024

“I’ve learned that home isn’t a place, it’s a feeling.” ― Cecelia Ahern: Love, Rosie

Mõtted on õhus

Ammu-ammu, ajal, mil Eesti rakenduskunsti skeenel ekshibitsionistlikult käitusin (loe: oma töödega soolo- ja grupinäitustel üles astusin), saime, mina ja mu metallikunstnikust vend, kutse tuntud tekstiiliguru näituse avamisele. Ise olime parasjagu lõpetanud oma suuremõõtmeliste interjööridekoratsioonide ülesriputamise ühte Tallinna kesklinna galeriisse. Nahk + metall. Väljapaneku avamine oli plaanitud järgmisele päevale. Ei vend ega mina polnud suuremat sorti tsunfti-inimesed, Kunstnike Liitugi astumisele ajasime aastaid sõrgu vastu. Mitmel põhjusel. Muuhulgas leidsime, et teistele loojatele/teiste loomingule liig lähedal olemine, nii otseses kui ülekantud tähenduses, mõjutab me enda oma, ning seda me ei soovinud. Nii et jah, ametikaaslaste näituste avamistel osalemine oli pigem erand kui reegel, kui mälu mind siinkohal alt ei vea.   

Noh, asusime siis tekstiiliväljapanekut imetlema, shampaklaasid näpus, ja mida nägime. Mitmed tööd ülisarnased neile, mida meie järgmisest päevast alates rahvale vaadata pakkumas. Sarnased mõõtmed, sarnane värvivalik... Ainuke asi, et materjal teistsugune, naha ning metalli asemel kangastelje-kudum. Siiani mäletan toda shokki. Et mis siis nüüd?? Saame plagiaadisüüdistuse? Kuidas on võimalik, et erinevate loomeinimeste peades sünnib ning jõuab teostuseni üks ja sama mõte, ühel ja samal ajal? Olukord lahenes mu mäletamist mööda siiski üsna sujuvalt, autoriga klaase kokku kõlistades teatasime, et vaata, meil on enam-vähem samasugused asjad, aga kuna sääraseid suuremõõtmelisi, töömahukaid objekte pole kuidagiviisi võimalik ühe päevaga valmis vihtuda, siis loodetavasti ei kahtlusta sa meid ideevarguses, no et nägime täna sinu asju ja tegime üleöö järele. Muidugimõista ei ta ei kahtlustanud. Kuid fakt, et ideed on õhus, oli taas kord kindla kinnituse saanud.   

Nonii. Vilunud blogilugeja on muidugi juba taibanud, kuhu ma selle jutuga tüürin. Sinnasamasse, kuhu Indigoaalane ja Katarina oma hiljutistes ideevarguse teemalistes kirjutistes. Ainult et minult tuleb pisut teise nurga alt, jätan nende poolt rõhutatu, algallika(te)le viitmata jätmise aspekti kõrvale, räägin sellestsamusest mõtete õhus olemisest, kollektiivsest alateadvusest, sest ma täitsa kindlalt uhuusun, et säärane nähtus eksisteerib.

Tegelikult olen juba ammuaega plaaninud kirjutada, kuidas me (st. „meie ringi“ blogijad) üksteist teema- ning kõnekasutuslikult mõjutame. Kirjapandud kõnet pean silmas. Kõigi eest ei tea rääkida, aga ise tunnen tihtipeale kellegi teise tekstis kellegi kolmanda ära. Teinekord ka iseenda. Või mine tea, ehk see viimane ainult näib mulle, meelitan end, et ennäe, minult laentud väljend või lausa lausekonstruktsioon. Samas, „laenatud“ pole mõeldud etteheitena. Paratamatu ju, et ümbritseval on inimestele mõju, olgu või üksnes alateadvusele.  

Olen vist ennegi maininud, et tihtipeale „kirjutan“ postitused peas sõna-sõnalt valmis, hiljem jääb ainult klahvidele vajutamise vaev.  Ja mul on... las ma mõtlen... no kindlapeale rohkem kui kümme korda juhtunud, et istun arvuti taha, et peas olev sõnastus kirja panna, aga enne juhtun oma blogrolli rullima, ja ena imet, keegi on eelmisel päeval täpselt samast asjast kirjutanud, sama nurga alt, mõni mõte vaat et samas sõnastuseski kui minu ajus. Öelge mulle, mismoodi see võimalik on? Ja kui ma nüüd tahan enda jutu kirja panna, siis mismoodi peaksin talitama? Toda teist (või teisi) kirjutajaid algallikatena, inspiratsiooniandjatena mainima? Aga see ei vasta ju tõele. Mõnel korral olen postituse ikkagi avaldanud, märkega, et näe, seal kirjutati kah sellestsamast. Ja ma ei räägi siin päevakajalistest teemadest, eks. Nonde puhul on enam kui arusaadav, et mitmed võtavad sõna. Räägin teemadest, mis pigem säendsed harvem esinevad ja/või eraelulised. Siinkohal on mul kujukas näide varnast võtta. Kuna kokkulangevus oli niivõrd veider, jäi hästi meelde. 

Mingi aeg tagasi, täpset tärminit ei mäleta, hakkasin üle ei tea mitme aasta uuesti sõrmeküüsi lakkima. (Varbaid lakin kogu aeg, selles vahet sisse pole tulnud). Ise endaga nii rahul, nii rahul, mistap leidsin, et võiks ka lugejaile suurest uudisest teada anda. Kuna teema erutas, sai postitus muidugi kohemaid peas valmis kirjutatud. Hommik koitis (see mu tavapärane blogimisaeg), kohv auras, lõin arvutil kaane valla, aga kuna uni veel silmis, mõtlesin, et kaen enne kirjutamist blogrolli üle. Ja mis ma näen. Katarinal postitus, kuidas ta on sõrmeküüsi lakkima hakanud. Ainus erinevus, et minu küüned on väga lühikesed, tumeda lakiga, tema omad pikemad, heledamad. No mis sa oskad säärase kokkulangevuse peale kosta? Ja mismoodi sa tuled seepeale omaenda „oi, vaadake, ma hakkasin küüsi lakkima!“ jutuga? Postimata mul see jäigi, pool päeva takkajärgi veel mossitasin, et oleksin ikka võinud kohe kirja panna, niipea kui jutule oma peas punkti panin. Oleksin Katarinast ette jõudnud :) Mitte, et see mingi võistlus olnuks või miskit, pealegi on tema käed ning küüned igal juhul vaatamisväärsemad kui minu omad, aga no ikkagi, olge kenad, seletage mulle ära, mismoodi säärased kokkulangevused juhtuvad?

Peaks vist hakkama mõtteis olevaid teemasid avalikult, nö. tooreina üles riputama. Et näete, plaanin kirjutada sellest ja teisest ja kolmandast. Siis vähemasti ei pea poolfabrikaatidest postitusi kalevi alla lükkama, kui keegi teemakäsitlusega ette jõuab. 

October 02/2024                                                                               Image: Internet

“Once is happenstance. Twice is coincidence. Three times is enemy action” ― Ian Fleming, Goldfinger

Maanteemiilid

 

Jätkates sealt, kus viimati pooleli jäi. Mu uhiuus, juhtimisõigust tõendav dokument laekus postkasti täpselt üks päev enne Oregoni kodu ukse viimset korda lukku keeramist, võtme kanjonisse viskamist landlordiga kokku lepitud kohta jätmist, sõidukite ninade lõunakaarde pööramist. Mina me mahtuniversaali roolis, Paul U-Haul kaubiku. Võeh, mahtuniversaal, milline kohmakas termin. Siinpool öeldakse lihtsalt van. Anyway. Ees ootas 1700 miili (2700 kilomeetrit) maanteesõitu. Jaganud olime selle mõistlikult nelja päeva peale, kolmeks ööks koerasõbralikud hotellid broneerinud ja puha. Sest noh, ei Paul ega mina poolda pikki sõidupäevi, pimedal ajal liiklemisest rääkimata. Ja minuga on veel see asi - olen vist ennegi maininud - et ma ei salli kiirteid. Highway valin viimses hädas, ikka püüan leida väiksemaid, vaiksemaid marsruute. Aga autoga kõrvalteid pidi Oregonist New Mexicosse jõudmine võtnuks umbes sama kaua kui muula turjal. Et siis jah, suhteliselt (rõhuga sõnal suhteliselt) lühikesed päevad olid plaanitud, peaasjalikult minu eelistusi arvestades, aga ka seda, et Pauli roolida oli kaubik, mis pole teps mitte ta igapäevane sõiduriist. Neid kaubikuid on mitut mõõtu, meie rentisime suurima, 26 jalga (8 meetrit) pikk, pluss kabiin. 

Kõrvalepõige. U-Haul on siinmail kolimistranspordina ülipopulaarne. Ja miks ka mitte. Valikuvõimalus seinast seina, väikeauto järel veetavast, paari mööblitükki mahutavast treilerist nendesamuste kaheksameetriste hiiglasteni. Broneerimine lihtne ja mugav, hind soodne, klienditeenindus tasemel, müüvad/rendivad ka kolimistarvikuid. Lisaks on sõiduriistad igasugu vahvate, üleelusuuruste piltidega kaunistatud, nii külgedelt kui tagant. Loodusvaated ja loomad, sebrad, kaheksajalad, seened (jaa, need seened), ning muu säärane. Ma olin kohe täitsa põnevil, milline meie pruukida saab olema, elik millist vaadet ma U-Hauli ülestõstetud tagaluugilt neli päeva nautida saan. Kahjuks pidin petttuma. Ei sebrat ega seeni. See-eest sai jäädavalt silmadesse söövitatud: 26’ Supermover! Drives Like a Van, Hauls Like a Truck! 6-Speed Automatic Transmission! Gentle Ride Suspension! Lowest Decks! EZ-Load Ramp! Ja külgedel üksnes igavavõitu isahirv, lisaks Saskatchewani provintsi reklaam. Mitte, et mul miskit põhjanaabrite vastu oleks (lehvitan Anule, Enele, Tomile ja Akadeemikule!), kuid lootsin siiski enamat.  

Anyway. Logistikaga on nii mul kui Paulil muidu suhteliselt hästi. Samas, eks ole üldteada, et inimene mõtleb, jumal juhib. Nii läks sedakorda ka meiega. Start sai planeeritud 6. septembri hommikule, minema saime mitmesegaste asjaolude tõttu paraku alles hilisel pealelõunal. Mis tähendas, et mõte vaid valgel ajal sõitmisest tuli juba eos maha matta, ja kaks „lemmikut“, highway ning pimedasõit, kargasid mulle kambakesi kraesse. Kell oli mingi pool kümme või nii, kui esimese tankimispeatuse tegime. Pikemalt räägin oma imelisest muundumisest allpool, aga kujutage ette, see polnud mina, kes tol hilidõhtul rätiku ringi viskas, vaid hoopiski Paul. Ei imesta. Ta oli kolm pikka päeva me majapidamist U-Hauli laadinud. Tõsi, esimesel päeval kaks tursket noormeest paar tundi abiks, aga sellegipoolest. Ühesõnaga. Tänu liiklusummikutele ja väikeasulate kiirusepiirangutele olime kulgenud teosammul, broneeritud ööbimiskohta jõudmiseks kulunuks veel vähemasti kolm-neli tundi. Tühistasime bronni, leidsime rahakotivaenuliku, kuid koerasõbraliku hotelli, korkisime Saugvignon Blanci lahti, ei jõudnud esimese klaasiga veel poole pealegi, kui kustusime, kurnatult linade vahele vajusime. 

Ei hakka siin sõidust väga pikalt ja üksikasjalikult, sest tegelikult tulin ikka sellest va imelisest muundumisest kirjutama, aga tänu esimese päeva vajakajäämistele pluss järjekordsetele ummikutele ning kehvadele teeoludele sõitsime teisel päeval kaksteist tundi. Järjepanu. Kolmandal kümme. Vaid paari lühikese jalasirutus-kehakergenduspeatusega kõigi kolme jaoks (ärgem Lillikest unustagem, eks). U-Hauli sõiduomaduste tõttu oli 60 miili (95 km) tunnis maksimum, mis kiirteedel kannatas ette võtta. Neljandal päeval... noh, neljandamal olid teeolud head, kõik sujus, päevavalges uude koju jõudmine terendas silme ees. Ja siis, kenal keskpäeval, kui ma kohvi rüübates, laulukest ümisedes rahumeeli mahtuniversaali roolisin, lõhkes sel rehv. Tagumine, juhipoolne. Pauguga. Täiskiirusel. Kohvijoomine sai korrapealt lõpu, ohutuled vilkusid, andurid üürgasid, Pauli U-Haul kadus kaugustesse. Oleks esirattaga tegu olnud, poleks ma ilmselt nii kergelt pääsenud. 95 km/h pole kiirus, mis võimaldab lõhkenud rehviga autot mängleva kergusega teepeenrale roolida. Teepeenar tähendas antud oludes kitsukest kruusariba, kus teised sõidukid sul sõna otsese mõttes kõrva äärest mööda vihisesid. Jumal tänatud, et peale peatumist silmasin sadakond meetrit eespool pisut laiemat „taskut“, need on kiirteede ääres haruldus. Mul õnnestus van selleni lohistada.

  

Et kogemus meeldejäävam oleks, sattus rehv lõhkema Sonora kõrbe läbival lõigul. Asustatud punktid kaugel. Temperatuur 102 Farenheiti soojapügalat (38°C), päike praeb pealage. Lillit autost välja lasta pole võimalik, aga salongis on keemistemperatuur... ja nii edasi. Full enchilada, nagu siinpool öeldakse. Siiski, lõpp hea, kõik hea. Paulil, kui mu telefonisõnum lõpuks temani jõudis, võttis hulk aega, et tagasipööramiseks kiirteelt maha saada. Nagu neetud, olin eelmisel õhtul rampväsinuna walkie-talkie laadimata unustanud. Kutsungnimed on meil muide samad, mis eelmise, kümne aasta taguse kolimisreisi ajal: mul Zebra, Paulil Lonesome Dave. Kas olen maininud, et ta keskmine nimi on David? Me tutvuse alguses uurisin, mida see D ta eesnime järel märgib. Paul vastas, et Danger. Pardon, kaldusin taas teemast kõrvale. Ühesõnaga. Paul on rehvivahetamise maailmameister, ma ütlen. Varuratas alla, ohutuled peale, lugematuid liiklusohtlikke olukordi tekitades (kiirtee!) lähimasse rehvitöökotta. Lähim, olgu öeldud, on USA mastaapides suhteline mõiste. Nii et jah, päevasel ajal Las Crucesesse jõudmisest polnud enam juttugi. Oma uude kodutänavasse keerasime alles peale keskööd.

OK, kõik eelnev oli sissejuhatus, eks. Räägiks viimaks lühidalt asjast kah. Mine võta kinni, ons see nüüd mu legaalse roolisoleku otsene tagajärg, või käis mu peas enne kolimisreisi mingi klõps või mis, aga highwayde võõrastus on kadunud. Oleks siis veel, et nende nelja kiirteepäeva tulemusena, et harjusin, või muutusin väsimusest tuimaks ja tundetuks või miskit. Eip. Juba teeleasumise algusest peale seda hirmu lihtsalt enam polnudki. Kadunud kui tina tuhka. Nii imelik. Me oleme siin rääkinud USA ja Eesti liiklusoludest ja –kultuurist, eks, aga siinsed highwayd, need on omakorda veel kolmas mõõde. Ses mõttes, et no esiteks kiired, ja teiseks, paksult rekkasid täis. Kohalikus kõnepruugis semi-truck, eighteen wheeler, big rig jms. Ja sihukestega pead siis võidu kihutama, sest kiirteele munema ei minda. Mäletan, et teooriaeksamiks õppides oli päris jube liiklusmäärustikust lugeda, et vastupidiselt loogikale (kõrvalteeelt peateele suundudes pidurda ja/või võta kiirust maha) tuleb highway puhul, vastupidi, kiirendada, et liiklusvoogu sulanduda. Õudne ju. Vajuta gaas põhja ja pressi end hiiglaslike rekkade vahale. Muide, teooriaeksamist rääkides – mis pagan teil seal Eestis toimub? "Transpordiamet uuendas autojuhiloa saamiseks vajalikku teooriaeksamit. Tapa autokoolist läks korraga 46 õppijat eksamit tegema, kõik viimseni kukkusid läbi. Autokoolide liidu president Neeme Külmallik ütleb, et midagi on nende uute küsimustega väga valesti.“ Anyway. siinsed kiirteed mul enam sõrmenukke rooli pigistamisest valgeks ei võta. Kohati lausa mõnuga kulgesin need neli päeva, kui rehvi-intsident välja arvata. Ja ka siis ei kadunud pilt eest, kõik turvalisuseks vajalikud liigutused tulid justkui iseenesest, pea jäi selgeks ja puha.

 

Ahjaa, lõpetuseks tahan Lillikest kiita, taevani. Ta on meil ikka üks kuldne koer. Pidas kõik need pikad sõidupäevad vapralt vastu, magas rahulikult, hiirvaikselt oma autopuuris. Lõpuks muutusin lausa paranoiliseks, et kas koer sai ikka peale pissipeatust autosse pandud? Juhiistme taga asuva plastikpuuri sisu inspekteerida oli kiirteel üsna võimatu, pimedal ajal iseäranis. Noh, õnneks sai Lilli siiski iga kord kaasa pakitud. Ning hotelliasjanduses on Lillikene kah vana kala juba, tal polnud igal ööl vahetuva elamispinnaga pisimaidki probleeme.

  

Et siis sedaviisi jah. Elamegi, näe, jälle New Mexicos. Uuest kodust kirjutan järgmises postituses. Paul lendas paari päeva eest tagasi Oregoni, et me truck + camper Las Crucesesse tuua. Tagasi peaks jõudma nädalavahetusel. Juhul muidugi, kui tal ei teki kiusatust reisi võimalikult pikaks venitada, lootuses, et saabumise ajaks on abikaasa jõudnud viimse kui kolimiskasti lahti pakkida, majapidamise viimse kui vidinani töökorda sättida, mistap temal jääb vaid selg vastu palmitüve toetada, lõunamaa elu nautima hakata...

September 26/2024

“Have you ever noticed that anybody driving slower than you is an idiot, and anyone going faster than you is a maniac?” ― George Carlin

Parem hilja kui...

 

Niipalju siis plaanist mitte blogida enne Las Cruceses kanna kinnitamist. Aga no ei saa mitte vaiki olla, Suurt Uudist kuulutamata jätta. Ma nimelt... wait for it... liiklen nüüd lõpuks legaalselt. Sest eilsest on mul kehtiv juhiluba. Enne seda? Noh, enne seda ma a) autoga ei sõitnud; b) sõitsin juhtimisõiguseta (vali variant, mis sulle tõenäolisem tundub). Mu EU load aegusid X aastat tagasi. Et osa süüd endalt ära veeretada, osutan, et Ühendriikide liikluspolitsei tegeleb kõikvõimalike tõsiste keissidega, kiiruseületajte ja narkokullerite ja muu sarnasega, niisama oma lõbuks ja/või riigikukru täitmiseks minusarnaseid, siivsalt liiklevaid kodanikke ei ahistata. Ka pole paikades, kus elanud olen, kombeks juhte niisama lambist liiklusest välja noppida, et uurida ja puurida, kas ülevaatus ikka tehtud ja kindlustus makstud, kas tulekustuti ja ohukolmnurk ja muud vidinad, mida Euroopas nõutakse, olemas – või oot, ma pead ei tea anda, aga neid kahte viimast siin tavakodanikult vist üldse ei nõutagi? (Kommerts-sõidukid on muidugi hoopis teine teema.) Aga ennäe, vaatamata seadusesilma lõdvavõitu suhtumisele püsib siinne liikluskultuur siiski vägagi OK. Ma pole Euroopas küll hiljaaegu liigelnud, aga aastal 2013, mil Tallinnas ning mujal Eestis kuu aega rendiautot roolisin, tundus sealne igatahes tükk maad hektilisem, egotsentrilisem kui Ühendriikides. Anyway. Lubadeta liigeldud aastate arvu kõva häälega välja ei ütle, lugejail ilmselt niigi silmad pöörlevad peas, et ai vai, kuidas nii saama. Kuid nüüd, enne kolimist, otsustasin lõpuks korralikuks hakata. 

Mul puudub asine info, kui lihtne või keeruline on tänasel päeval näiteks Eestis juhilubadeni jõudmise protsess. Tegelikult puudub mul info sellegi kohta, kui lihtne või keeruline oli see möödunud sajandi üheksakümnendate alguses, mil elu esimesed juhiload sain. Need nimelt jõudsid minuni tutvuse kaudu, konjakipudeli eest. (Belõi Aist.) Küll aga võin kinnitada, et siinmail, vähemasti neis osariikides, kus ma resideerunud, on juhilubade saamine... khm... imelihtne. Üleeilne sõidueksam seisnes kümnekonnas minutis naaberlinna väiketänavatel keerutamises, sõbralik eksamineerija, noorepoolne meesterahvas, kõrvalistmel korraldusi jagamas. Ei mingit paralleelparkimist või muid sarnaseid jõledusi, isegi highwayle ei suunanud ta mind. Paar miinuspunkti tuli rolling stop eest, st. stoppmärgi taga mitte-raudpoltselt paigalejäämise, kuigi ma hambad ristis üritasin meeles pidada, et tuleb teha full stop. Paraku, liikluses toimib/toimub enamjaolt justnimelt rolling stop, see talletub lihasmällu, võimatu välja juurida. Aga muidu oli lõpphinnang „you did great“. 

Ahjaa, ja eksami saad teha oma autoga. Kusjuures veider on veel see, et eksamineerijaga kohtuma võid sõita täitsa ise, kuigi lube veel pole; puudub otseselt sõnastatud nõue, et legaalne juht sind kohale sõidutaks. Ma ausalt öeldes ei tea, mis saab neist, kes läbi kukuvad – kas neil lubatakse lubadeta koju tagasi sõita, või kuidas? Või, kuna USA lapsed õpivad autot juhtima nii-öelda enne kõndima hakkamist, siis eeldatakse, et keegi läbi ei kukugi?

Teooriaeksam toimus paar päeva enne, sealt sain nibin-nabin läbi, kuigi tudeerisin kohusetundlikult. Aga no mõned küsimused olid tõesti nii jaburalt sõnastatud, et ükski pakutavaist vastusevariantidest ei tundunud sobivat; tegin entel-tentel, lootes heale õnnele. 35 küsimust, 28 peab täppi saama, et sooritatuks loetaks. Mul tuli tollesama entel-tenteli tulemusena 7 viga, nii et karvapealt sain läbi. Teooriaks õppimine oli tegelikult lõbus, mõned valed vastusevariandid olid nii humoorikalt sõnastatud, et. No näiteks, et kui sõidad jalgratturiga samas suunas, samas sõidureas, ja tahad tast mööduda, siis rulli parempoolne esiaken alla ja röögi jalgratturile, et tõmmaku koomale. Ahjaa, ja siis veel oli küsimus, kas alkohol on depressant või stimulant, ja mina loomulikult vastasin „stimulant“, sest minu jaoks on. Aga tuleb välja, et hoopiski depressant! Vaat mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga lõpuks otsustad seadusekuulekaks kodanikuks hakata.

Ühesõnaga, TEHTUD. 

p.s. Hinnad, juhuks kui huvitab: teooriaeksam $7.00, me kohaliku väikelinna DMV (Department of Moto Vehicles) kontoris. Sõidueksam $75.00, suuremas naaberlinnas kolmanda osapoole, autokooli kaudu. DMV-s oleks maksnud $9.00, aga neil on kuudepikkused järjekorrad, hinnavahe tõttu. Lubade eest (plastikkaart, toimib üksiti ka isikuttõendava dokumendina) tuleb välja käia $45.00. Hinnad on osariigi-spetsiifilised.

August 23/2024                                                                          Image: Internet

“The one thing that unites all human beings, regardless of age, gender, religion, economic status, or ethnic background, is that, deep down inside, we all believe that we are above-average drivers.” ― Dave Barry