Maast ja ilmast

 


Ilmselgelt elasin neid va valimisi sügavamalt läbi, kui endale tunnistada julgesin, ja nüüd on mul poliitpohmakas. Ma ei taha selle jamaga tegeleda, vähemasti hetkel mitte. Mistap lasen kergematel teemadel liugu, juuksed ja ilm ja muu säärane. Seda enam, et demokraatidel tundub laibalahkamine päris edukalt kulgevat. Trumpi slämmimise ja valijate IQ mõnitamise asemel arutatakse, mida sai valesti tehtud, et nii sügavasse auku kukuti (republikaanide käes saab olema Valge Maja pluss Kongressi mõlemad kojad), ja mil moel august välja ronima hakata. (Tsitaat kusagilt ajakirjandusest: The Democratic Party needs to have a better campaign theme than “Not as bad as the other guy.” It’s cost them more than one election in the last 20 years.)

Ühesõnaga. Räägime ilmast. Mul on viimase kuu aja jooksul tekkinud sihuke… kuidas öeldagi… kahjurõõmus komme ilmateate-saidil Oregoni olusid kaemas käia. Sest meil siin New Mexicos on ööd küll jahedad juba, kuid päevad viieteistkümne ringis soojakraadised, päikese käes lausa palav, ja päikest antakse enam-vähem pidevalt (okei, täna anti padusadu, kuid see on kõrbes vaid teretulnud). Neil seal põhjanabal Oregonis ööseti külmetab, lumi maas, pilvine, tuuline, päeval vaid paar kasinat soojapügalat. Õudneee! Ühtepuhku tunnen rahulolulainet üle pea löövat, et lõpuks ometi soojemasse kliimasse tagasi kolisime. Jah, tean, neli aastaaega ja lumevaikus ja mis kõik veel, aga mind lihtsalt ei isuta enam selle järele. Pealegi, lumi meil üleval mägedes talveajal nagunii võtta, peabki Lillikese teinekord sinna mängima ja jooksma sõidutama, ta meil lumehull ju. 

Kui elutoa akendest välja vaatan, näen naabrite palmipuid! Aga samal ajal ka meie aia suurt tammepuud. Ja üleüldse, ma ei tea, elu on kuidagi nii palju lihtsam siin, enamjaolt muidugi seetõttu, et mul pole maja ümber mõõtmatuid aakreid maad, mida sisemine sundus sunniks korras hoidma. Ja siis muidugi seltsielu, sõbrad ja sugulased. Thanksgivingu saame perega veeta, kolme pika autosõidupäeva ja ohtlikult jäiste mäekurude ületamise asemel pruugib vaid kolm ja pool tundi päikeselist highwayd künda, Las Crucesest Albuquerquesse, kus Pauli pojad resideeruvad. Kusjuures ma ei pea ei keetma ega küpsetama, noorema poja fiancée saatis just sõnumi, et teil (st. Paulil ja mul) niigi raske aasta olnud, kolimine ja puha, tulge vaid kohale ja nautige. Mis nii viga elada.

Oh, ja ühe loo tahtsin veel rääkida. Õigeini, mul oli järjekordne vastuvaidlemispostitus plaanis, teemal “meestel on huumorimeel”, aga mis siin ikka vaielda, eks igaüks näeb asju omamoodi, igaühel omaenda elukogemus. Las ma lihtsalt räägin sellesamuse loo. Riputasin elutuppa kardinaid üles, ja no ei saanud esimese ega ka teise korraga säärast tulemust, nagu tahtnuks. Ma muidugi perfektsionist kah neis asjus. Ühesõnaga, oigan kardinate teemal, ja Paul lohutab, et pole hullu miskit, täitsa kena ju. Mul sai hing pisut täis, et mis mõttes kena, kas sa ei näe, et proportsioonid puha valed jne. Paul oli paar sekundit vait, ilmselt pidas iseendaga võitlust, kas teha naisele takkakiitmisega headmeelt või jääda enda arvamuse juurde. Otsustas siiski esimese kasuks, manas surmtõsise näo ette ja ohkas: “Yes. It looks wrong on SO many levels”. Ma pidin naeru kätte ära surema. Sest no seal ei olnud mingeid muid leveleid, kui et need kuradima kardinad lihtsalt rippusid pisut valel kõrgusel. Et jah, mind igatahes on elu jooksul õnnistatud meestega, kel suurepärane (loe: minu omaga haakuv) huumorimeel. Alates isast ja vanaisast lõpetades sõprade, tuttavate ja abikaasaga. 

Assa pagan, praegu tuli meelde, et mul uue kodukoha asjus veel paar lugejaküsimust vastamata, jala käimise ja pillimängimise ja kleitide kandmise teemal. Pean end kokku võtma. 

Foto: Las Cruces, veebruar 2010. Kallistan palmipuud New Mexico State University campuses.

November 17/2024

“But who wants to be foretold the weather? It is bad enough when it comes, without our having the misery of knowing about it beforehand.” ― Jerome K. Jerome, Three Men in a Boat

23 comments:

  1. Probleem on pigem ju selles, et naistel nagu väidetavalt ei oleks huumorimeelt ega oskust nalja teha, mitte selles, kas meestel on. Mõlematpidi on sitt üldistus, aga toda mansplainimise versiooni olen ikka kordades rohkem kuulnud.
    Kui eriti suurt kahjurõõmu tahad tunda, siis vaata Eesti ilma ja ilma kaameraid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nonii, Morgie, kas sul on rehkendus tehtud? Või vähemasti pool sellest? Või prokrastineerid jälle? Näe, ma tunnen end su koolitulemuste eest lausa vastutavana nüüd, pean sul silma peal hoidma :)

      Jaa, Eesti ilm ja kaamerad on mul muide lausa blogis koguaeg silma ees, paremas servas, looduskalender.ee.

      Aga mis huumorimeelde puutub, siis jään sõbralikult eriarvamusele, see tähendab sellelesamale, mida postituseski väljendasin. Samas, ma ei ütle, et sinu arvamus vale on. Meil on nad lihtsalt erinevad, need va arvamused siis, ja see on enam kui OK ju. Sest. Mida tähendab “väidetavalt”? Kes väidab, kus väidab? Mina küll pole kohanud väiteid, et naistel puudub oskus nalja teha.
      Ja mis mansplainimisse puutub, siis ma ütleks sedapidi, et OK, mehed splainvad, aga naised näägutavad. Pole kumbki pool 100% patune või 100% patust puhas. Ja kuna mina ei näe põhjust kurta meeste laiskuse, lolluse, lohakuse huumorimeele jne üle, ning seda ei tee ka enamus mu tutvusringkonna naisterahvaid, siis on ju loomulik, et mind paneb imestama, kui säärast vaatenurka kohtan. Samas, NB!! saan minu omast erinevast vaatenurgast aru, aga see ei tähenda, et ma enda nurka siia üles kirjutada ei võiks. Või et minu nurk mingil moel mõnest teisest nurgast, näiteks sinu omast, halvem või valem oleks :)

      Need ongi tegelikult säärased "aga mul on nii" teemad, arvan ma. Mu elus lihtsalt pole olnud kuigipalju naisi, kes mehi kiruksid. Mine võta kinni, ons see nüüd lihtsalt õnnelik kokkusattumus, või olen ma ise kõrvust kurt ja silmist pime neis asjus. Ja, TMI ehk, aga kuigi mu eelmise abielu põhjal (pluss veel mõne näite, mis tutvus- ja sõprusringkonnast võtta) oleks mõistlik eeldada, et ma vähimagi usu meessoosse kaotanud, pole seda siiski miskipärast juhtunud.

      Delete
    2. Oi kallike, kas sa arvad, et mehed ei oska näägutada? Küll nad juba oskavad. Nii näägutamist kui plainimist esineb mõlema soo juures, küll aga erinevad plainimise teemad soopõhiselt, ehk siis kui rääkida traditsioonilistest soorollidest, siis kumbki pool arvab, et teine on kole saamatu just nendes asjades, mida sooroll talle ette ei näe. Ja samas kipuvad inimesed ennast vahel ka ise plainima, ehk et peitu pugema ettekäände taha, et: "seda oskust pole minu soole ette nähtud" ehk siis vingerdama ära tüütutest kodutöödest, üldistades oma vastusmeelsuse soopõhiseks oskamatuseks. Sitt lugu sealjuures on, et kui kellelegi hoopis meeldib mitte-soostesterotüüpne töö, siis tuleb tal suure hulga eelarvamustega rinda pista.
      Näägutamiste teemad on natuke teistsugused ja olenevad küllaltki palju sellest, mis kedagi just frustreerib, nii et paluks mitte näägutada, et naine näägutab, enamasti on selle näägutamise taga kestev kurnatus veelgi kestvamast ebavõrdsest kodutööde jaotusest.

      Väide, et naised ei oska nalja teha, on igivana ja seda on üritanud ümber lükata väga paljud naiskoomikud ja -näitlejad, aga võtame näiteks ühe mõõdetava suuruse - kui paljud naised on saanud "parima koomiku" auhinna ja kui paljud mehed? Ja palun mitte arvestada "parima naiskoomiku" auhinda vaid ainult uniseksuaalseid, sest huumorimeel tõesti ei sõltu soost.

      Ent väljend naiste väidetava huumorivaeguse kohta tuleneb palju sügavamast allikast, täpsemalt samast allikast, mille tõttu on naisi ka tunnustatud teadlaste ja muu loova töö tegijate hulgas vähem - naisi lihtsalt tunnustatakse üleüldiselt vähem ja paljude nende saavutuste eest kiputakse pärgama hoopis mehi, võtame kasvõi Rosalind Franklini või Cecilia Payne-Gaposchkini. See tulebki sellest veendumusest, millekohaselt naiste looming on ebakvaliteetsem ja vähem tähtis ja naine teadku oma kohta.
      Ma saan aru, et su enda kogemus on märksa positiivsem, ent see on suur, lai ja vana probleem ja päriselt olemas.
      Üks rehkendus tehtud, kolm ootamas, mul pole jah kahjuks rohkem aega seda teemat praegu arendada.

      Delete
    3. Saan aru, et sa püüad mind panna mõtlema nii, nagu sina mõtled; ma ei pane seda sulle pahaks. Aga hoiatan, et see on suhteliselt tulutu ettevõtmine :)

      Anyway. Hakkasin mõtlema, miks tihtipeale summa summarum väljaarvutamiseks (no kasvõi praeguse mõttevahetuse raames) võetakse arvesse üksnes negatiivseid näiteid? Elik minu /kogemus justkui pole tõsiseltvõetav, ei saa kaasata, kuna on positiivne. Seesama, millest SSP juures just juttu oli: kui su elu pole sigaraske, siis oled elukauge/eluvõõras, ja su kogemus ei lähe summa kokkulöömisel arvesse. Muide, mind ei osta ära väitega, et kannatusi eksisteeribki rohkem kui positiivseid kogemusi. Pakun, et positiivsed jäetakse tihtipeale presenteerimata, sest peetakse... ee... normaalseks (kasutan seda sõna, kuna paremat ei tule pähe hetkel).
      Ja rõhutan veelkord, et see on MINU arvamus. Aktsepteerin ka teistsuguseid seisukohaväljendusi, aga mitte seda, et minu oma ilmtingimata ümber tuleb lükata :) Erinevatel seisukohtadel olla on NORMAALNE. Peabki olema. Kõik inimesed ei saagi ühtmoodi mõelda, see oleks väga imelik ju.

      Delete
    4. Ma ei üritagi su seisukohta ümber lükata, juhul kui sina oma "mehed oskavad nalja teha küll" kavatsusega ei üritanud midagi ümber lükata; keegi tegelikult ei kahtlegi, et mehed oskavad nalja teha küll, lihtsalt suurem probleem on kuskil mujal.
      Muide, mis puutub küsimusse, miks negatiivsed ja mitte positiivsed näited? Sest teatud juhtudel, nagu näiteks meeste ja naiste loomingulise ja teadusliku töö erinev kohtlemine (pimetestidega võrreldes, st see erinev kohtlemine ei sõltu töö tasemest) mõjutab inimese elu väga oluliselt. Kui me räägiks juhuslikust inetust käitumisest, siis jah, kindlasti on võimalik palju tuua näiteid, kus kõik oli hoopis vastupidi ja rüütellik ja kena. Kui ma ütlen, et Kaur käitus minu blogis mansplainides nagu sitapea ja hiljem oma kommentaare maha kustutades nagu sitapea ruudus, siis ma üldse ei kahtle ka, et paljudel on tema kohta esile tuua väga armast ja kena ja toredat käitumist, mis võibki, lõppkokkuvõttes, selle negatiivse episoodi ära kompenseerida, nii et ma ehk ei peaks seda vana asja ammu enam meelde tuletama. Kui see ei puudutaks mind isiklikult. Teid see muidugi ei puuduta, nii et lihtne on imestunud nägu teha.

      Aga kui me räägime süsteemsest üldisest suhtumisest töösse ja loomingusse, siis see lõppkokkuvõttes ahendab väga tugevalt naiste valikuvõimalusi ja nende õigust eneseteostusele ja seda ei anna ära kompenseerida mõne üksiku erakordselt tugeva ja õigel ajal õiges kohas olnud naise ärateenitud eduga.

      Delete
    5. Ei, mina ei üritanud midagi ümber lükata. Ma avaldasin omaenda blogis omaenda arvamust, rõhutades sajandat korda, et SAAN ARU, ET ARVAMUSED ON ERINEVAD JA SEE ON OK.

      Aga nüüd. Morgie, sa panid mind selle kommentaariga väga ebameeldivasse olukorda. Kui sa mind ja mu blogi kodukorda vähegi tunned ja austad, siis peaksid teadma, et 5500s me ühise tuttava sitapeaks nimetamine on KEELATUD. See tähendab, Trumpi ja sarnaseid võib vabalt sitapeadeks nimetada, aga mu blogituttavate ja -sõprade vastu palun viisakaks jääda, ja oma vanu arveid palun klaari edaspidi omaenda pinnal.

      Pidasin tükk aega aru, kas su kommentaar kustutada, aga kuna pean sind enda heaks blogisõbraks, pigistan libastumise osas silma kinni. (Anonüümne komm oleks otsekohe prükki lennanud.) Nii et jääb üles.

      Ja mis nais/mees-teemasse puutub, siis mina olen enda arvamuse öelnud, soovijad enda oma. Vt. kommentaari esimene lõik: eriarvamused on OK. Ei pea tingimata ühe või teise arvamus peale jääma. Ei pea ka keskpõrandale kokku tulema. Las jääda igaühele tema maailmavaade ja hingamisruum, issand jumal.

      Last but not least: juhuks kui sa, Kaur, lugema juhtud, võta vastu mu vabandused, et siin minu juures enda kohta säärast pidid kuulma.

      Delete
    6. Mul tekkis seda mõttevahetust lugedes kaks küsimust.
      Esimene - kas oma seisukoha või arvamuse või "aga mul on nii" pisut tummisem ja tulisem kaitsmine on alati soov teist ümber veenda?
      Mu enda tagasihoidliku arusaama järgi ei ole.
      Ja teine blogi kodukorda ja selle austamist puudutav.
      Mulle näib (samas Morgie eest tulle viskumata), et ta soovis tuua näidet siitsamast blogindusest, ehk siis (minu suurtähed)
      "KUI ma ütlen, et Kaur KÄITUS minu blogis mansplainides NAGU sitapea ja hiljem oma kommentaare maha kustutades NAGU sitapea ruudus", on rõhk KUI'l ja tema vastavasisulisel KäITUMISEL, mitte otseselt sitapeaks nimetamisel. Minu vaatenurgast siis, mis on ilmselt üks paljudest erinevatest ses küsimuses.
      Teatud asju, mis on puudutanud või pööraselt üle visanud, ei saa teinekord pikalt hingest välja. Mõnikord viivad need ka blogireeglite kehtestamiseni.
      Loodan, et mu kommentaar siinsetele vastab.

      Delete
    7. Rebane, jaa, su kommentaar vastab kenasti nõuetele. Vastan riburada.

      Minu arvamine on järgmine: "aga mul on nii" seisukohtadega kommentaare tunnetan ümberveenmispüüdena, kui neid tuleb samal teemal ühelt ja samalt kommenteerijalt mitte üks ega kaks, vaid rohkem. Nii lihtne see ongi. Mina olen postituses oma seisukoha väljendanud. Kui kommentaator järjepanu peale pressib, et tegelikult on asi teistmoodi (kusjuures öeldes “nii on”, selmet öelda “mina arvan niimoodi”), siis tunnetan survet, soovi mind ümber veenda.

      Mis nüüd puutub tähenärimisse, et siinses kontekstis “NAGU sitapea” pole sama mis “sitapea”, ja “KUI ma ütlen” pole sama mis “ütlen”, siis… no ma ei tea. OK, täpsustan: minu blogis on keelatud mu blogisõprade- ja tuttavate nime ja sõna “sitapea” kasutamine ühes lauses. Kas see on selgem ja arusaadavam?

      Lõpetuseks: olen sinuga 100% ühte meelt: teatud asju, mis on puudutanud või pööraselt üle visanud, ei saa teinekord pikalt hingest välja. Mis viis mind siin 5500s blogireeglite kehtestamiseni.

      Delete
    8. p.s. ... ja seesama "oma seisukoha või arvamuse pisut tummisem ja tulisem kaitsmine" läheb mu meelest justnimelt sellesse väravasse, millest siin järjepanu juba mitme postituse ja kommentaaride jagu jahunud olen: MIKS me ei võiks eriarvamustel olla? MIKS peab oma arvamust tingimata surmani kaitsma, selmet see välja öelda ja seejärel aktsepteerida, et leidub ka teistsuguseid seisukohti?

      Delete
    9. Ma olen alati arvanud, et inimese käitumise kirjeldamine ei pruugi alati olla inimese enda kirjeldamine. Seetõttu tekkis soov sõnake sekka öelda.
      Ja tummise-tulise osas ma jään samuti eriarvamusele, sest me saame uusi argumente tuues kas 1) oma kogemustele toetudes tekkinud seisukohta selgitada ja sageli isegi ühisosi leida, 2) paremini tuttavaks, 3) mõnusasti maid ja ilmu kokku rääkida.
      Rõhuga mõnusasti. Mulle meeldivad seetõttu ka sarikommentaarid, aga olen saanud aru, et see nii paljudel pole.

      Delete
    10. Su viimatise kommentaari argumendid on vägagi asised. Nõustun, juhul muidugi, kui hoiame rõhku sõnal "mõnusasti". Ses osas jään enda juurde - sõna "sitapea" ei tekitanud mõnusat tunnet ei minus kui blogiautoris, ei "komplimendi" adressaadis. Kuigi, jah, ütlejal endal võis mõnus olla :)

      Mulle sarikommentaarid kui niisugused tegelikult meeldivad, ise toodan neid kah teinekord. Aga jällegi, võtmesõna on "mõnusasti". Kusjuures ma ei väida, et ise alati mõnusaks olen suutnud jääda, sarikommides. Teadlikult kasvatan end ses osas.

      Delete
  2. Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et Eppu kommentaar positiivsete ja negatiivste kogemuste kohta tuletab meelde tsitaati Anna Kareninast: "All happy families are alike; each unhappy family is unhappy in its own way."

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii terane kommentaar!
      Aga kui järele mõelda, siis ma pole siiani selle peale tulnud, et endalt küsida mida ta täpsemalt sellega silmas pidas, Tolstoi siis. Et mis mõttes kõik õnnelikud perekonnad on ühtemoodi? Ma ei saa sellele loogikale pihta. Mu meelest on mõlemal, nii rõõmul/õnnel kui kurbusel/õnnetu olekul vägagi lai spekter. Või?

      Delete
    2. Näed, jälle targem. Ma olen alati seda tsitaati teadnud, aga ei teadnud, et see pärineb Anna Kareninast. Aga selle mõistmisega on veider värk - ma NAGU saaksin aru, mida ta mõtleb, AGA ma ei oska seda seletada.

      Delete
  3. Meil põmst Oregoni ilm, kohe tuleb ka lumi maha. Oh oleks mul ka oma Arizona käepärast, otsekohe asuksin pakkima!
    Ma olen tähele pannud, et parem ja säravam huumorimeel on mitte meestel v naistel sellepärast, et nad on mehed v naised, vaid vilka ja loomingulise mõistusega isikutel - ja minu elus on selleks olnud naised :) samas, kes ja mille peale rohkem naerab, see on kyll sotsiaalsete mustrite ja tavade poolt paika pandud, seda olen märganud kyll. Meie peres on huumorimeel paraku ysna yhtlaselt jaotatud, ja siingi kehtib seos, et mida napakam (ja kunstipärasem) isiksus, seda pöörasem huumorimeel. Md, mida pereliikmed mulle selle kohta ka ei ytleks, ma võtan kõike komplimendina. (Mdg on teatud asjad tabuteema, nt kellegi arvel v solvava alatooniga asju EI serveeri naljana mitte yheski olukorras)
    Tolstoi oli väga tõsine ja synge isiksus, väide õnnelike ja õnnetute perekondade põhimõttelisest erinevusest tuleb sellest, et ta leidis õnnetuses rohkem mõtte- ja kirjutamisainest. Lisaks sellele asjaolu, et traagilistel lugudel oli (ja on tänapäevani) suurem lugejaskond.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh, aitäh, su Tolstoi-selgitus sobib mulle, lõi pildi selgemaks.

      Ja see sobib samuti mu mõtteviisiga: "...parem ja säravam huumorimeel on mitte meestel v naistel sellepärast, et nad on mehed v naised, vaid vilka ja loomingulise mõistusega isikutel..." Just nimelt. Kusjuures minu elus on olnud mõlemast soost vilka ja loomingulise mõistusega inimesi enam-vähem ühepalju. Mehi vaat et rohkemgi, isa ja vend näiteks, kui veresugulastest alustada.

      Delete
    2. Mul on ka tunne, et traagilised lood ja filmid ja nõnda edasi justkui nõuavad suuremat tähelepanu, ning saavad ka igat sorti preemiaid jne. Kunagi olin ka enam-vähem sama usku, aga nüüd... unusta ära. Ma proovin enne "tarbimist" kindlaks teha, et pole liiga traagiline. Ilmselt sellepärast ei istu mulle ka Õnnepalu lood. Ning kui ma kunagi Tolstoi Sõda ja rahu vabatahtlikult kõik osad läbi lugesin (kuigi esimene osa ainult kohustuslik), siis mõni aasta tagasi enam ei suutnud.
      Ma kirjutasin kunagi päris palju luuletusi, millest vist mõni järel. Millegipärast "õnnetu" olemine pani mahlad hulga paremini jooksma. Tundub, et ma pole enam ammu väga õnnetu olnud, et luuletusi kipuks kirjutama. Või olen äkki hoopis rohkem pragmaatiliseks muutunud.

      Delete
    3. Sama siin, ma kah püüan traagika tarbimisest eemale hoida, nii palju kui mu võimuses. Mida aasta edasi, seda teadlikumalt. Ilmselt vanusega kaasnev iseärasus, karikas hakkab täis saama.

      Delete
    4. Ene, mul tuli "Sõja ja rahuga" seoses meelde, et teismelisena lugesin virnade viisi vene kassikuid, ja no seal oli ikka ängi nii et tapab. Praegu ei suudaks ma eales säärast lektüüri tarbida. Miskipärast on üle aastakümnete kõige õudsemana meelde jäänud üks suhteliselt süütu lõik ("Vaiksest Donist"?), kus keegi meeskodanik kusagil metsas mingi puuorgi endale sisikonda kukkus ja suri, naine vist ootas tal last või oli kodus kari lapsi vms. Täiesti arusaamatu, miks just see episood mind eluaeg saatnud on, ja mitte mingid Gulagi- või sõjaväljaõudused vms.

      Nii et jah, igasugu hinge verele kriipivad (kunsti)elamused hoian endast eemale. Kui aidata pole mu võimuses, siis ma ei taha teada.

      Delete
  4. Huumorimeel on sooülene mu meelest. On palju kuivik-mehi ja teist samapalju ka kuivik naisi.
    Tunnustan Mustkaareni seisukohta, et loomingulisus ja vilgas mõistus on sageli huumorimeelega korrelatsioonis.
    Paradoksaalselt on minu elu suurimad naljahambad ja muidu humoristid hoopis mu ametivennad, st juristid, advokaadid jms sama valdkonna esindajad, kes stereotüüpselt peaks olema krõbisevalt kuivad, igavad ja tõsised. Ja pigem torkavad hea huumoriga silma just selle valdkonna mehed.
    Kõige tüütumad ja raskemad tüübid on need, kes võtavad end jube tõsiselt kogu aeg. Hoolimata soost või valdkonnast.
    See on hea viis, kuidas kibestuda ja hulluks minna ja ka teised enda pideva hala ja vingus näoga hulluks ajada.
    Mul on kahju neist, kel pole huumorit ja kes ei suuda ise enda üle naerda. Jube masendav elu võib olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan, et huumori juures ongi kõige tähtsam võime enda üle naerda. Mul üks meesterahvast töökaaslane, kellega koos võisime teineteist tögada või mõne nalja visata kartmata, et see kuidagi teist solvab, pigem vahel tuld alla andnud, kui ennast puudutab. Selline eluterve lähenemine, mis hoiab sind mõistuse juures, kui asjad liiga tõsiseks ümberringi lähevad. Omistan seda meie mõlema hiiu juurtele 😉 Aga tegelikult tuleb meelde ühe Briti ajakirjaniku kogemus, kui ta millalgi kümmekond aastat tagasi käis läbi kõik EL riigid, ning jõudis järeldusele, et eestlastel on kõige parem huumorimeel, on sõbralikud ja kenad, ning eriti meeldis nende oskus enda üle nalja visata. Ma ei mäleta enam, kes ta täpselt oli. Nii et võib vabalt linnalegendi alla panna.

      Delete
    2. Brittidel ja eestlastel on väga sarnane eneseirooniline ja pisut sünge huumor. Sellest ka vastav hinnang ja heakskiit.
      Brittide iroonia on peenem ja nüansirohkem. Lisaks oskavad nad seda viisakusega maskeeritult kasutada ka peene solvanguna. Lihtsameelsemad tüübid naeravad kaasa ega saa arugi, et naersid tegelikult endi üle.
      Lisaks on naljatlemine ja tögamine osa igapäeva kultuurist ja suhtlusviisist. Sh ka töö situatsioonides. See aitab hoida suhtluse piisavalt pinnapealse ja kergena, süvenemata kellegi teise probleemidesse ja jagamata enda omi.
      Eestlaste huumor on rohkem sünguse poole kaldu ja on väljenduselt otsekohesem. Nt meie Tujurikkuja. Seal võib keskmist ja korralikku lääne inimest ehmatada nii teemad, mille üle nalja visatakse (küüditamine, rassism jms), kui suhteliselt robustne esitlus. Aga Tujurikkuja vist ajas nii mõnegi eestlase tagajalgele :)))

      Delete
    3. Üks meeldivamaid ja meeldejäävamaid komplimente, mis mulle tehtud (nii umbes 25 aastat tagasi) kõlas ühe meessoost sõbra suust: "Epp oskab enda üle nalja heita". Siiamaani tunnen uhkust ja headmeelt :)

      Mu meelest on huumor suuresti rahvus- ja kultuuripõhine. Ja muidugi keelepõhine. Olen kuulnud ütlemist, et võõrkeel on suus siis, kui selles keeles nalja oskad visata. Mis eestlaste huumorimeelde puutub, siis sellega on nii ja naa mu meelest, st. see on maitseasi. Teatud osaga lähen mõnuga kaasa, aga nn. traktoristi- ja onu Heino stiil ei istu absoluutselt. (Vabandan nende traktoristide ja onu Heinode ees, kes labaseid nalju EI tee. Samas, mis minu arvates labane, võib nende arvates väga peen ja terane olla, mistap peaksin ses osas pool suud kinni hoidma tegelikult, arvustamisse mitte laskuma.)

      Advokaadid ja juristid, oojaa!! Eesti sõpruskonna kaudu suhtlesin selle ala meestega üsna tihti ja tihedalt nii umbes kümmekond aastat, 35-45; mitte tööalaselt, aga matkad ja peod ja värgid, ja no nende meeste huumor oli ikka tippklass. Või noh, ma ei tea, kas nii võib väita - ütleme siis sedasi, et nende huumorimeel haakus minu omaga kahesajaprotsendiliselt.

      Delete

Kommentaariumi pruukimise reegel:
Kui sul pole midagi head öelda, ole kena, jäta üleüldse ütlemata.