Targem oleks see postitus muidugi kirjutamata jätta, sest mul on kahtlane tunne, et järgnevaga toidan trolli. Kuid avastasin endas nii üllatava külje, kogesin nii veidrat aistingut, et lausa pean selle jäädvustama.
Hiljutine arvamustevahetus Kristallkuuli juures, eks. Üks anonüümne/passiivagressiivne kommentaator võttis mind seal põhjalikult pulkadeks lahti, seejärel pani oma parema äranägemise järgi uuesti kokku, et vot Epp on sihuke. See asjaolu mind iseenesest ei kõiguta. Eks igaüks vaatab teisi omaenda silmade läbi. Pealegi, ma pole sajadollariline rahatäht, ei peagi kõigile meeldima. Kõigutas ja häiris (mulle endalegi massiivseks üllatuseks) hoopis asjaolu, et too kommentaator mind korduvalt ning intensiivselt eesnime pidi nimetas. Jep, tean, te kehitate nüüd õlgu. Et issand jumal, mis selles halba on. Aga las ma selgitan, milliseid tundeid see mus tekitas.
Esiteks tunde, et olen väikelaps, kelle eesnime tuleb korrutada, et ta tähelepanu koondada. Teiseks tunde, et olen politseijaoskonna ülekuulamisruumis, säärases peegelklaasist seinaga. Teispool seina olevat kommenteerijat kaitseb nähtamatus, anonüümsus, mind aga mitte miski. Kolmandaks ning kõige olulisemaks: esmakordselt elus tundsin, et mu eesnimi on minu isiklik omand. Et selle kasutamine ilma minu loata on vägivaldne tungimine mu privaattsooni, inimese poolt, kes enda nime keeldub ütlemast, mind aga kutsub nimepidi. Pealetükkivalt, familiaarselt.
Ning jaa, jaa, jaa, iseenesest täiesti jabur minust. Ma ju täiesti vabatahtlikult esinen blogis ja kommentaariumites oma pärisnimega. Elementaarne, et inimesed seda pruugivad. Aga vot kirjeldet juhul tekkis vastik tunne. Ma räägin, ülimalt veider, mõistusele/mõistlikkusele mittealluv kogemus.
October 21/2024
“I learned very early the difference between knowing the name of something and knowing something.” ― Richard P. Feynman
üldse mitte sinuga seotult, aga vahepeal olnud selline jama, et ka Eestis õpetati müügitöötajaid mingi USA turundusteooria järgi "inimestele meeldib, kui neid nimepidi nimetatakse, nii et kui te helistate ja hakkate kellelegi ajakirjatellimust/vitamiini/odavat kulda müüma, siis kindlasti pöörduge nimepidi".
ReplyDeleteNo ja Eestis andnud see kohe tagasilöögi, sest eestlastele ei meeldi.
Mulle ka ei meeldi, selline tunne, et kutsuti õpetajate tuppa, ilmselt on pahandus majas ja saan riielda.
Vohh, just, seda läks mul meelest nimetada, et neljandaks tundsin just sedasama sinu nimetet turundusvaibi!
DeleteMulle nt ei meeldi sinatamine, ükskord ma hakkasin kenakest smuutibaari noormeest rõhutatult teietama ja ma vannun, ta sellepeale sinatas mind vähemalt sama rõhutatult vastu. Mis seal ikka, sae pekki, edaspidi lähen ringiga mööda.
DeleteNo mul siin sinatamise/teietamise suhtes lihtne - neid pole olemas :)
DeleteJaa, selles suhtes on inglise keel mugav küll.
DeleteMu ema sai üksvahe päris tihti kõnesid agressiivsetelt müügi-, või no antud juhul kokkuostuinimestelt, kes soovisid vanainimest "koormast vabastada", ja üks nendest mitte ainult ei sinatanud, vaid kasutas pöördumiseks hellitavat nimeversiooni -- "Vaata, Edakene, meie siin pakume..". Kui ema üldjuhul üritas neile viisakalt ära öelda, siis tookord pahvatas küll otse välja, et "MIS EDAKENE MA SULLE OLEN?!"
DeleteReeglina ka mulle nimega vehkimine ei istu, aga jäin mõtlema, et teatud kontekstis on mulle nimepidi kutsumine isegi sobinud. Näiteks meditsiinisüsteemis olen seda tajunud rahustavalt, aga huvitaval kombel on need juhtumid seotud eelkõige vene rahvusest personaliga, kes on vist mõjunud hoolitsevalt, aga mitte patroniseerivalt. Samas, haletsemist või ninnu-nännutamist ma lausa vihkan (nii et piir on õhkõrn), ja eriti arstidelt ootan pigem rahulikku konkreetsust, ehk ka mõistmist/valideerimist, aga mitte kaastunnet.
Mina kusjuures "lähen lapiliseks" kui keegi jutu sees hakkab mind korduvalt nimeliselt nimetama. See seostub mullegi aktiivse müügitehnikaga. Ja igasugu müügitehnikate vastu on mul millegipärast päris tugev blokk. On juhtunud, et jätan vajaliku ja soovitud asja ostmata kuna müügitöö on liiga "õpitud". Mõned inimesed harrastavad seda nimeliselt nimetamist ja õla puudutamist ka tavasuhtluses, no ei istu...
ReplyDeleteKui nüüd "aga kui" teemasildiga kõvasti sisse tulla, siis on olukordi, mil inimese nime pidev rõhutamine on hädavajalik. Epp, nüüd ma vabandan (hahaha(oih, vabandust, et vabandasin)), lähen teemast kõrvale, lihtsalt tuli meelde -
Delete*meditsiinisüsteemis on kohustuslik mitte ainult lihtsalt patsienti nimepidi nimetada vaid suisa seda nime korduvalt üle küsida
*kui rääkida inimesega, kes on pime, vaegnägija või võtab sõnatuid sotsiaalseid signaale vastu halvasti, siis nimepidi nimetamisest ei pääse
*kui seltskonnas kisub jutt hämamiseks ja gaasivilgutamiseks, siis on inimeste nimepidi nimetamine üks viis jamade pundar lahendada. Näiteks: "Kas ma saan õigesti aru, Ken, et sa arvad, et sina sobid sellele ametipostile paremini kui mina?", vms. (mille peale Ken vastab uue hämamisega, aga vähemalt on probleemi allikas ära nimetatud)
*kui seltskond on suurem
*kui sa osutad teenust, mille puhul inimese identiteedivastavus on ülimalt oluline (nt pangas)
Aga ma saan aru, et praegu selliseid juhuseid silmas ei peetud. Lihtsalt. Ma ei saa mainimata jätta.
Morgie (!! :)), su näited on absoluutselt asjakohased. Ma kõigega nõus.
Deletetõsi küll, blogikommentaarium läheb mingil määral rubriiki "seltskond on suurem". Ma mõtlesin seal lugedes, et järsku ta ei ole lihtsalt kindel, kas on selge, kellele vastus läheb.
DeleteNatuke vilets oli see, et ta ise sealjuures oli püsivalt Anonüümne ja kuigi tundus, et ainuke Anonüümne, siis ei saa selles ju alati 100% kindel olla.
DeleteMäng olgu aus, tingimused olgu võrdsed.
Jaa, nõustun, see "pole kindel, kellele läheb" on igati mõistik vabandus. Aga no nagu ütsin, mu emotsioon ei allunud mõistusele :)
DeleteKuid jah, see on minugi seisukoht, et tingimused olgu võrdsed. Anonüümsed rappijad ja/või holier than thou psühhoanalüüsijad on mu meelest.... OK siinkohal kirjutan nähtamatu tindiga edasi, hoidke arvutit või nutifoni küünla kohal, saate teada, mis ma neist arvan :)
Oo jaa, see nimepidi nimetamine on tõesti kuidagi... ebameeldiv. Huvitav, miks? Selle üle võiks pikemalt mõelda, aga ma hetkel ei viitsi, kell on alles 8 hommikul.
ReplyDeleteMa käin praegu ujumiskursustel ja mind häirib isegi see, kui treener basseiniservalt mu nime hõigub, et mulle tagasisidet anda või öelda, mida ma valesti teen. Ja ma ei saa aru, miks see mind häirib, sest trennis (kaks gruppi korraga basseinis niikuinii) poleks ju muudmoodi mitte kuidagi võimalik mu tähelepanu saadagi üldse - aga ikkagi on mul kogu aeg tunne, et teeskleks, et mul on kõrvad vee all ja ma ei kuule :D
Lugesin ja ma tundsin samuti nagu sina (st sinu suhtes, et hakkas häirima). Ma ise olen võtnud seisukoha, et anonüümsetele kommentaaridele ei reageeri. ( ma olen niigi vilets kommidele reageerija), kuna see pole aus diskussioon. Väga sageli ( ja tollel nimetatud juhtumil) on siiski aimata, kes seal taga on ( ja vahel lihtsalt süsteem ei lase sisse logida ning inimene unustab täpsusustada).
ReplyDeleteAga muidu arvan nii nagu ülalpool. See on mingi uus kultuur ja pärit müügiõpikutest- ürita jõuda privaattsooni. Mind ajab tohutult närvi.
Väga huvitav, et sindki häiris. Ju siis seal mingi vaib ikka oli, mitte niisama minu luul :)
DeleteAga mis aimamisse puutub, siis, tead, mul hea meel, et ma ei aima. Mine tea, äkki tunnen inimest, siis jääb veel halvem maik suhu. Kristallkuuli juures oli mitu aega tagasi mingil teisel teemal diskussioon, ja kui meeenutama hakkan, osales seal samuti üks (minu pihta) sarnase suhtumisviisiga kommentaator, ja lõpuks, kui ma viisakaks jäin (või rätiku ringi viskasin, enam ei mäleta, kumba), flippis täiega ära, viskas oma tsiviliseeritud kesta seljast, nimetas mind Roosamutiks jms :) Aga nagu ütsin, jumal tänatud, et mul aimugi pole, kellega tegu.
Minagi sekundeerin. Ei meeldi. Lisaks ülaltoodule ärritab ka näiteks ilusalongis. Paned aja kirja, soovitakse eesnime. Lähed kohale. Täitsa võõras inimene. "Tere, Pilleke, mis me sulle siis täna teeme, Pilleke?" Eesnimi + sinatamine võõra inimese poolt. Absoluutne no-go. Kindlalt jääb viimaseks külastuseks. Siin, Belgias, kus mina elan, kasutavad inimesed ka nimelist pöördumist veidi rohkem, aga minu oma on õnneks nende jaoks nii imelik, et ei hakka keegi seda ilma äärmise vajaduseta niisama pruukima :-). Ja mul endal on lapsest peale olnud raske inimeste poole nimega pöörduda.
ReplyDelete+1
DeleteIga lausega mu eesnime pruukimine + liigne familiaarsus = viimane külastus/kokkupuude.
Mul ajab kohe kulmu kortsu ja lähen turri nagu siil (või eestlane) :D
Issand, mina vaatan teinekord ingliskeelseid filme ja seriaale (ka realityt) sama õudustundega, et nii palju korratakse üksteise eesnime, mis värk sellega on... "Hey, Jane!" ja "What are your hobbies, Jane?" ja "So, Jane, do you have any siblings?" jne. :D Kas päriselus käib ka USAs suhtlemine nii, et kogu aeg pöördutakse teise poole nimeliselt? Ma ei mõtle üldse müügis, ma mõtlen tavalises suhtluses.
ReplyDeleteKindlalt kultuuriline erinevus, sest eestlasele ei meeldi see tõesti mitte üks teps. Ja jumala kirjeldamatu, et miks, sest nimi ometigi ju ongi meile selleks pandud, et meid saaks lihtsasti kõnetada.
Anonüümse puhul ma ei usu, et ta kasutas su nime selleks, et sind pisendada. Seal taga võib olla hoopis tehniline põhjus. Wordpress lubab kommentaaridele küll edukalt vastata, aga kui saavutatakse vastuste teatud "sügavus", siis ta enam otse vastata ei lase ja siis tuleb vastata kõige viimase taseme "sügavusel" ja seal ei pruugi enam aru saada, kellele see vastus suunatud on, sest see liigub lõime lõppu, mitte aga ei pruugi liikuda otse selle inimese kommentaari juurde, kellele vastata soovitakse. Ehk et laias laastus sama, nagu Klari ujumistreeneri puhul - ta üritas lihtsalt täpsustada, kellele järgnev jutt mõeldud on. Kuigi jah, välistada ei saa muidugi midagi.
Mulle ka meeldiks, kui ta edaspidi endale mingi päris nime võtaks. Siis juba tulevikus teaks, et aa, see on see Kadri vms.
Et kuidas USAs - ei, vähemasti minu siiinses tutvus- ja suhtlusringkonnas küll kogu aeg nimeliselt ei pöörduta. Aga näiteks med-süsteemis, seal pöördutakse jah eesnimeliselt, kui kabinetti kutsutakse, kuid kabinetis keegi su nime enam ei korruta.
DeleteKusjuures sellest tehnilise poole selgitusest saan väga hästi aru. Ma näiteks oma kommentaariumi alguspäevil ei kasutanud liigendamise võimalust, siis vastasingi kõigile nimesid nimetades. Iseenesest ju sama tegu mis Anonüümse puhul, eks; ei saa näppu peale panna, et tema nimekasutus oli pahatahtlik. Aga no selline tunne mul tekkis, mis teha.
Nägin just hiljuti twitteris arutamist, et "bro" on meestel omavahel nii hea võimalus üksteise poole pöörduda, kui nime ei ole meelde jäänud. Nii et pmst eksisteerib ingliskeelses maailmas probleem, et inimesega on raske rääkida, kui nime ei tea.
DeleteEestlastel palju lihtsam ikka, meie oleme juba sajandite viisi öelnud "kuule" (dokumenteeritult!). ja nii võime me kuid ja aastaid põgusalt suhelda inimesega, keda me kuskil näeme, ilma et nime üldse teakski.
Mmmm... ma ei tea, "bro" on üsna familiaarne, ma ei ütleks, et see väga laias kasutuses on. Täiskasvanud pöörduvad enamjaolt meeste poole poole sõnaga "sir" (nii naised meestele kui mehed meestele), naiste poole "miss" või "madam" või "ma'am".
DeleteEga see ei olnud maailma kõige tõsisem jutt ka, ning juttu oli jah vabama tooniga suhtlemisest. Lihtsalt minu pea kohal hõljus seda lugedes suur küsimärk "aga kas peab siis üldse kuidagi pöörduma või?"
DeleteVõiks pöörduda küll, sest lgp sm abikaasa ja palavalt austatud prints-järeltulija ajavad mind veits hulluks, kui nad jalutavad mu hetkedesse sisse, endal jutt juba poole peal ja pahatihti ma ei saa üldse aru, kas see on mulle mõeldud või lihtsalt Muhu monoloog.
DeleteOkei, see "kuule" kõlbab ka, aga selleks ei tohi kohapeal viibida rohkem kui kaks vestlejat.
Deletesellises olukorras ei aitaks minu puhul pöördumine ka, sest ma n.ö ärkan tavaliselt alles siis, kui juba mitu-mitu lauset on öeldud ja ma olen neist viimase ära registreerinud.
DeleteKui on ikka vaja, et ma juttu algusest peale kuuleks, on mõistlik otsa vaadata, kas mul on kuulamise nägu peas.
Ma pidasin silmas sääraseid pöördumisi, kus vestlust ei eelne, no näiteks poes pillab keegi telefoni või rahakoti, ei märka, ja jalutab eemale, ja siis on vaja teda kuidagi hüüda-kõnetada. Tavavestluses on "bro" jah täitsa normaalne.
DeleteSee kommimine seal läks isiklikuks kätte ära tõesti, aga mulle meeldis, et sa alati viisakalt ja konkreetselt vastasid. Ma ise selles situatsioonis vist oleksin irooniliseks kätte ära läinud. Üldse, meeldiv kommentaar võib olla anonüümne, aga kui on midagi vastikut öelda, siis võiks oma aliase all esineda, olgu see siis pärisnimi või mõni valitud variant.
ReplyDeleteVäga nõus. Kui on miskit vastikut öelda, olgu siis otse või passiivagressiivselt, grow a pair, identifitseeri ennast, olgu või aliasega.
DeleteViisakust, seda pidin lõpuks juba endale peale sundima, ega see kergelt tulnud :) Aga eks ma ole neist blogidiskussioonidest midagi õppinud kah. Mõneti kahetsen, et üleüldse nii pikalt ja põhjalikult väitlusse laskusin. Tihtipeale säärastes olukordades less is more.
Nimepidi nimetamine, kui selleks ei ole päriselt vajadust, on tõeliselt võõristust tekitav. Mul, kusjuures, ei ole oma nimega väga tugevat sidet. Ma olen treenitud sellele reageerima, aga see ei identifitseeri mind. Samas - nimetreening on niipalju tõhus olnud küll, et näiteks kirja päisest leitud "Hea A" tekitab automaatselt usaldamatust ja külmavärinaid. Võimalik, et selle taga on varase lapsepõlve kogemus, kus pärisnime sugugi alati ei kasutatud, küll olin Mann, küll midagi muud. Pärisnimi ei kinnistunud ehk nii tugevalt, kui võinuks. Seos pärisnimega on peaaegu selline, nagu oleks mulle sündimisel pandud järjekorranumber külge ja nüüd see number on mu ametlik nimi. Teiseks see, et kui nimepidi nimetatakse, siis 99% tahetakse minult midagi saada. Tee seda, too toda, tule klassi ette vastama ja kas sina lõhkusid lillepoti ära. Nimepidi nimetamine tähendab üldjuhul minu omaette vaiksesse olekusse sisse sõitmist ja käsutamist. Keegi tahab, et ma tema tahtmist teeksin ning lapsepõlve kogemuse najal kipub tulema alateadlik tunne, et see keegi on minust kõrgemal positsioonil ning ma olen kohustatud alluma. Vastik tunne.
ReplyDeleteAppiiii, see "hea" !! Lihtsalt õudne.
DeleteAga see on huvitav, et sul nimega sidet pole. Kirjuta see enda pool lahti? Või siin, kui soovid.
Ma omakorda võin kirjeldada, kuidas mul oma nimega liiga tugev side on :D
DeleteMa vist ei oska seda päriselt lahti kirjutada. Jäin selle üle mõtlema siis, kui sõber rääkis, et ta ei tunne, et tema nimi temaga seostub, aga ta teadis öelda ka sobivamat nime. Inimesed ju ikka aeg-ajalt vahetavad nimesid, perenime oluliselt tihedamini, aga vahetatakse ju ka eesnime. Mu miniagi vahetas oma 4 itaaliapärast eesnime, mida mitte kunagi ei olnud kasutatud, eluaegse lühikese hüüdnime vastu. Ma ka võibolla vahetaks, aga mul ei ole teist ja sobivamat olemaski. Ega mu nimi kole pole, nii et päris koonduslaagri numbriga seda võrrelda ei saa. Ja ma olen dresseeritud sellele reageerima, nii et järelikult see töötab. Aga mu olemusest ei räägi see küll mitte midagi. Mu olemusele oleks vist oluliselt lähem kunstika ajal pandud hüüdnimi Lind, millest on tuletatud ka praegune bloginimi Lendav. Palju kõnekam ja sisukam, hõlmab kogu mu elu, püüdlusi ajada tiivad laiali ja tõustagi vabalt kõrgustesse. Vabadus, julgus, usaldus ja jõud on seal sees.
DeleteNimedel on oma tagapõhi, mu isa ja vanaisa olid Aadu ja Rudolf, nende etümoloogia viib õilsa hundi ja kuulsa hundini. Teades neid, ma näen selgeid seoseid. Minu nimi viib aga lihtsalt ... Jeesuse vanaemani. Heebrea keeles on Hannah (Anna) tähendus "arm" või "teene". Mina, kes ma ka kõige enam sinna agnostikute kilda kuulun, ei tunne kristluse ja nende lugudega mingit erilist seost. Oleks ma näiteks Kalevipoja vanaema, siis oleks palju huvitavam. Linda sündis tedremunast, seega ma oleksingi lind.
heebrea nimede tähendused tulevad palju kaugemast ajast kui kristlus ja ilmselt ka kaugemast ajast kui monoteism. "arm" ja "teene" tundub minevat samasse mõisteauku nagu seal Vahemere kandis kreeklastel 'haris' ja ladinlastel '''gratia', nii et sedapidi on su nimi Graatsia (see gratia on muide mõiste, millega ma olen vanu tantsutekste tõlkides pidevalt maadelnud, sest meil ei ole päris sama sisuga mõistet ja nii on kogu aeg dilemma, kas hoida tekstis mingitki mõistelist ühtsust või valida seekord e.k sõna, mis selle konkreetse 'gratia' sisu siin kõige paremini edasi annab.
Deletemuide, heebrealaste jumal hõljus alguses vete kohal, nii et äkki on tema ka lind.
Kui nii võtta, siis jooksevad paljud müüdid sarnasesse algpunkti. Loomisloo laulus on öeldud, et vete kohal lendas lind. Sukeldus vee alla, tõi noka vahel muda/maad välja, sellest hakkas kasvama see maa, mis on praegugi meie jalge all. Sinna maa peale kasvas õunapuu, kuhu tuli lind pesitsema ja siis saivad sealt kurnast, munakoortest jne kõik kuud ja tähed ja päiksed ja muuseas ka Linda. Verisoone on muidugi erinevaid, kas Linda kohe peale maailma loomist see esimene naine oli või mitte, aga laias laastus umbes nii. Sel juhul oleks see lind inimkonna esiema ema.
DeleteMis selle 'gratia' erinevad tähendused on?
vahel on mul tunne, et lihtsalt kõik head asjad. Tantsutekstides väga tihti midagi nagu "veetlus" või "sundimatu elegants", aga "veetlus" on tglt vale, sest kätkeb justkui sihilikku paelumist ja ligitõmbamist.
Deleteja etümoloogiliselt olevat umbes tervitus ja kiitus ning sedakaudu kõik muu positiivne. Kreeka vaste "charis" on etümoloogiliselt jälle rõõm. Aga kuna mõlemat kasutati piiblitõlkes, siis said nad ka selle heebrea sõna tähendusi külge. Vbla juba enne kristlustki, sest hellenistlikus maailmas oli juutide usu vastu huvi olemas, see tundus polüteismi kõrval kuidagi diip ja müstiline.
Deleteah, mis "võib-olla", hellenistlikku kreeka keelde (koineesse) tõlgiti Vana Testament juba paarsada aastat enne Kristust, lihtsal põhjusel, et selle aja juudid oskasid kreeka keelt rohkem kui heebrea.
DeleteKlari, kirjelda seda tugevat sidet?
DeleteJah, ma olen seda mitme inimese käest kuulnud, et sünniga kaasa saadud nimi kohe üldse olemusega ei haaku. Praegusajal on nime vahetamine ilmselt suhteliselt lihtne protseduur? Ma pole kursis. Lendav, oled sa kaalunud seda teha? Sest, noh, ma mõneti uhuu-usku, nimel on suur jõud mu meelest.
DeleteMul endal oli säärane lugu perekonnanimega. Neiupõlvenimi üldse ei meeldinud, jätsin peale lahutust eksabikaasa nime. Elasin sellega aastaid, kuni üks väga tark ja hingelähedane inimene küsis, miks ma ikka veel selle mehe nime kannan, kellega mu elu ei sobinud, ning soovitas sünniga saadud perenime juurde tagasi pöörduda. Ja - ettevaatust, uhuu!:) - niipea kui seda tegin, hakkasid mu elus Suured Ja Head Asjad juhtuma.
Ahjaa, veel üks uhuu: vahetasin perenime, sain uue passi, biomeetrilise, see oli toona suht uudne asi. Üks mu vanem sugulane märkis, et noh, nüüd saad Ameerikasse sõita, kui soovi (USA nõudis biomeetrilist passi). Mina vastu, et issand jumal, miks ma peaksin Ameerikasse tahtma. Aga ena imet, paar kuud hiljem tutvusin Pauliga, Ameerikasse oligi asja, ja edasine on juba ajalugu :)
Mu ülitugev side enda nimega on põhjustatud sellest, et see nimi on suhteliselt unikaalne, eksole. Seda eesnime kannab Eestis vähem kui 5 inimest (riiklik nimestatistika ei anna alla 5 puhul täpset arvu), aga vähemalt üks, võibolla ka kaks on peale minu veel. Seega olen ma terve elu elanud teadmisega, et MINUL ainukesena on selline nimi. Mul puudub kogemus, et kellelgi veel peale minu võib selline nimi olla. Noh ja siis juhtuski ükskord nii, et kui ma internetis nägin, et üks minunimeline blogi oli veel, siis tekkis mul ajus kohutav error, sest MISMÕTTES on kellegi veel MINU nimi :D
DeleteNimevahetuse üle ma tõsiselt mõelnud ei ole. Pole ju väga head uut nime ka. Nimevahetusel (ja ka lapsele nimepanemisel) on omad reeglid - nimi peab olema maailmas kusagil juba olemas. Võimalik, et Lind on kuskil eesnimena kasutuses, aga ega ma ei tea, kas on. Linda aga on hoopis teine, teistsuguse kõla ja tunnetusega nimi, see pole praegusest grammigi õigem. Lendav sobib blogijanimeks, aga eesnimeks pole see kaugeltki kõige suupärasem. Ja teiseks - õpetada ümber kogu tutvusringkonda, et mul on nüüd selline ebatraditsiooniline uus eesnimi - ma parem ei hakka. Rääkimata sellest, et siis hakkaks tulema kommentaare stiilis "Viru linnukesed" jne.
DeleteMuidu protsess ülikeeruline ei ole, maksumus oli vist 300.- riigilõivu ja kontroll, kas nimi on nimena üldse kasutusel.
Perekonnanime olen vahetanud küll, seoses abiellumisega. Esimese abielu puhul jätsin neiupõlvenime alles, sest laste isa nimi tundus kuidagi võõras ja sobimatu mulle. Teise abielu puhul leelotasin võimalikke nimevariante pikalt laialt, et ära tunda, mis on suupärane ja kas tundub omane. Loobusin neiupõlvenimest ja nüüd kannan abikaasa perenime. Mõni sugulane nurises algul selle üle. Mina aga tunnen, et mul on nüüd täiesti uus elu, uus nimi sobib sellega kokku väga hästi. Nimemaagiasse ma täitsa usun (erinevalt auratransformatsioonist). Kui "maagia" tundub aluseta põhjendus, siis "psühholoogia" on kindlasti töötav selgitus.
Lendav, Sinu pärisnimi on kindlasti üks minu lemmikutest - sest kõik Annad, Hannad, Anned, Annelid ja nii edasi on minu kogemust mööda imetoredad inimesed. Aga Sinu enese tunnetus on Sinu enese oma. Olen kohanud inimest, kelle eesnimi oli Linnu. Ei saanud sõbraks, kui nüüd viisakalt öelda. Lind nimena on jah võõrapoolne, aga meil on olemas Käbi, Kõu, Tähe, Hõbe, Iir... Nii et miks mitte?
DeleteMina muide ei salli oma eesnime üldse, aga vahetama hakata oleks nagu narr. Abikaasa kutsub omapandud nimega, pikkadele bassihäälsetele lastele olen endiselt emme, teised inimesed ei hõika mind piisavalt sageli... aga kui hiljuti arusaamatuste lahendamise käigus üks muidu väga lugupidamisevääriline tuttav muudkui pöördus ja pöördus, et Reet seda ja Reet teist, siis ma küll lõpuks ütlesin talle, et Tõnu, see asi ei tööta tegelikult niimoodi... Sama olukord igasugu müügimeeste jne puhul on lihtsalt naeruväärne.
Klarile: jaa, sul on tõesti harvaesinev nimi. Ja samal ajal lausa teine samanimeline blogi?? Ei imesta, et sul ajus error tekkis :)
DeleteVaatasin enda nime statistikat, üllatusin. Nii palju Eppusid! https://www.stat.ee/nimed/Epp
Hmm, see nimeseadus. Imelik, miks peab võtma juba kasutusel oleva nime? Et keegi miskit üliveidrat oma lapsele külge ei keevitaks?
DeleteNimeseaduses on mitmeid punkte. Ma kõiki peast ei tea, aga üks on see, et eesnimi ja perenimi ei tohiks koos moodustada mingit veidrat kooslust (Aita Leida Kuusepuu näiteks ei ole enam lubatud). See, et soovitav eesnimi oleks kusagil maailmas juba registreeritud on vist jah selle jaoks, et inimesed liiga suure tuhinaga ei hakkaks mingeid täiesti enneolematuid ja jaburaid nimekonstruktsioone kokku keevitama, ma oletan.
Deletemhmh, sestap seal see nõue on tõesti, sest liialt palju veidrusi taheti lastele nimeks panna või endale nimeks võtta. Peeti paremaks reguleerida. Aga eks nagu iga regulatsiooniga, on Nimeseadus ka pahandust tekitanud, sest seadusandja on pisut üle pingutanud. :)
DeleteEhh, minu enda eesnimi on suht tavaline, mitte eriti laialt esinev: rohkem kui Eppusid aga tunduvalt vähem kui Katrineid. :)
DeleteMinu nimega võib olla nii poisse kui tüdrukuid ehkki esimene tuleb pigem väga harva ette. Mulle endale täitsa meeldib mu nimi ja sobib mulle ka.
Abielludes olin tola ja liitsin enda perenimele mehe nime sidekriipsuga otsa. See oli loll otsus, sest nüüd olen selle sidekriipsuga püsti hädas. Mitte üks online vorm ei taha ju seda aktsepteerida. Proovige lennupileteid nt bronnida. ÕÕÕÕÕÕHHHHHHH!
Mingi aeg, kui pass hakkas läbi saama, ütlesin abikaasale, et ma vahetan nime ära ja võtan ainult tema perenime. Abikaasa viskas käega ja ütles "ah, mis sa mässad". :D Noja siis jäigi.
Aga ausalt, kui siin keegi peab pulmaplaane ja mõtleb nimedest, siis õppige minu rumalast otsusest. Muidu üks poole sentimeetrine sidekriips tuleb ja keerab teil elu pahupidi.
Ma napilt pääsesin sellest!
DeleteMõtlesin abielludes, et ühest küljest oleks nagu lahe passis ära markeerida, et olen nüüd abielus, teisest küljest on mul hästi väikeses kultuurinišis juba nimi, mille järgi need, kellel vaja, teavad mind otsida. Võtaks siis mehe oma juurde ja sidekriipsuga.
Aga paberite ajamise käigus läks see info ametnikel kuidagi kaduma, nii et jäi lihtsalt niisama.
Ma võtaks ilma sidekriipsuta, lihtsalt kaks nime kõrvuti. Pojale nime pannes tahtsin ka kaks eesnime lihtsalt kõrvuti, aga kuidagi ametnikel läks see kaduma ja panid sidekriipsu. Nüüd on kriips. Aga näiteks onlainis kasutab ta sageli ainult esimest eesnime. Kui EList liiga tihti väljas ei käi, piisab küll. Miks üldse mitu nime panin - sest tahtsin alati rohkem kui ühe panna. Oleks mul tütar sünnist saati enda oma, oleks tema kindlasti kolm nime saanud. Lihtsalt sobivaid poisinimesid polnud piisavalt. Selle kombinatsiooni leidmisekski läks kolm kuud. Nimed on ise üsna klassiklalised ja universaalsed ja Saksamaal, kus tema elab, on nendega mugav elada.
DeleteIgasugune kiri, mis algab "Hea Pilleke" tekitab automaatselt vastumeelsust, mulle ei sobi ka pöördumine "hea".
ReplyDeleteUuh, brr. Halb turundus!
DeleteSee ja siis kirja lõpus "Päikest!" Mis pagana komme see on ja kust kohast see tulnud on?
DeleteTäpselt! Öäk, ei võta ühtegi päiksesoovijat tõsiselt. Aga kust ja miks see komme tekkis - pole aimugi. Pealiskaudne guugeldus ei anna midagi tarka.
DeletePäikese soovimine on tulnud minuteada maausulistelt. Oli see Vigala Sass või mõni teine, kes päikese soovimise algatas, ma täpselt ei tea.
DeleteMul on üks sõber, kellega alati teineteisele päikest soovime. Et elus oleks valgust ja rõõmu, selline soov. Põuaperioodidel soovime vihma ka, sõber on nimelt aednik. Aga kui kelleltki teiselt kuulen, siis kahtlustan automaatselt mingit potentsiaalset esoteerilist turundusrünnakut ja muutun kahtlustavaks, ega mulle mingit auratransformatsiooni vms üritatata pähe määrida.
Ah, nartsissisti tüüpiline võte. Ära lase ennast kõigutada, sisulist väärtust sellel ei ole. Ja väga hästi selgitasid selle ise lahti praegu!
ReplyDeleteTeine asi, mida sellised manipulaatorid teevad, on leida mõni oponendi nõrk koht, näiteks oletame, et kellegi düsfunktsionaalne suhe oma vanematega, ja hakata panema stiilis: "pole ime, et su vanemad sind ei armastanud".
Või: "Pole ime, et sul ühtegi sõpra pole" - seda on konkreetselt mulle öeldud. Btw, mul on sõpru, ent sel hetkel see päris jahmatas.
Või, hahaa, ühes töökonfliktis mulle purtsatati: "Ja miks sa eelmisest töökohast ära tulid, ma kuulsin, et seal sind ka kiusati, kas see pole mitte mingi muster?", mispuhul ma ei saanud absoluutselt aru, kuidas see käimasoleva vestlusega üleüldse seotud oli, sest see konflikt ise polnud mu eelmise töökohaga seotud.
Nartsissisti klassika. Oot, kas sulle seda seal ei öeldud, et: "Sinuvanune naine* peaks juba teadma/ suhtuma teisiti/ käituma teisiti."? Ma kohe lähen vaatan.
*Homeeriline naer
Ossa jutt...
DeleteTead, see Anonüümne näitab ikka tõelis hämamise meistriklassi. Gaslighting kõige ehedamal kujul. Minu toodud näited on tema taseme kõrval suisa lapsikud.
DeleteNo justnimelt, et ossa jutt :)
DeleteEesnime tihe pruukimine kõnes (või ka kirjakõnes) on tihti patroniseeriv võte. Ma pakun, et tegelt on enamusel sellega vaid ebameeldivad seosed. Paljudel tuleb ju meelde lapsepõlv, kus rõhutatult ja konkreetselt öeldud eesnimele järgnes karm peapesu.
ReplyDeleteTeiseks on mu kogemusel kasutatud seda ka hariliku seksismi väljendina. Nt miski mees on tahtnud mulle "kohta kätte näidata", siis on mulle eesnime pidi manspleininud. Koosolekutel kõigi ees muidugi, sest nii on hästi professionaalne. :)))
Ma lähen ka kohe karvaseks, kui keegi (eriti veel võõras või võõrapoolsem isik) võtab endale vabaduse alustada iga lauset mu eesnimega. Selle saab lõpetada, hakates ise liigselt vestluskaaslase nime kasutama, noh et iga teine sõna on eesnimi "Jah, Mart, ma saan aru, Mart, et sa tahad mulle autot müüa, Mart". Seepeale lõpeb see jura harilikult ära.
Laik sellele taktikale!
DeleteOo, ründavale nimekasutusele samaga vastamine on tõesti hea mõte!
DeleteJah, just: "Paljudel tuleb ju meelde lapsepõlv, kus rõhutatult ja konkreetselt öeldud eesnimele järgnes karm peapesu." Ja iseäranis hapuks tõotas asi kiskuda siis, kui eesnimele veel ka perekonnanimi lisati...
DeleteJaa, hea taktika tõesti. Kuigi passiivagressiivne. Passiivagressiivsus on mu pet peeve, aga ses kontekstis kasutaks vist minagi.
Deletema arvan, et teadlikul ja varjamatul passiivagressiivsusel pole häda midagi, kakluses relv nagu iga teinegi. Iseasi, kui pasiivne ta varjamatuna enam ongi.
DeleteNo just, et varjamatuna pole enam passiivne :)
DeleteJa eks see sõltub ikkagi isiklikest eelistustest ja kogemustest, millised relvad kellegi jaoks aktsepteeritavad on, ausas kakluses, ja millised mitte. Mind igatahes ajab passiivagressiivsus tagajalgadele, olgu peale et põhimõtteliselt relv nagu iga teinegi.
Hahaha, see on vististi esimest korda, kus mulle on passiiv-agressiivsust ette heidetud. Ma harilikult kakluses agressiivne-agressiivne ja ütlen, kui mulle miskit ei meeldi.
DeleteSelle utreeritud nime kasutamine antud situatsioonis on tulus just siis, kui tean, et minu nimega alustatakse lauseid soovist mind avalikult teiste ees pisendada, nt koosolekutel vms. Iseenesest seegi ju passiiv-agressiivne meetod. Siis ma pole tahtnud hakata põrutama, et "kuule, tont, pane suu kinni ja ära patroniseeri", vaid läinud teist rada.
Kuulge aga tegelt väga huvitav. Ma ei olnud seda ise märganudki mitte.
Nüüd analüüsin ja mõtlen, et ma vist pikalt britis elades nakatusin nende passiiv-agressiivsusega. Peale mu ämma on nad selles maailmameistrid. See oli konfliktisituatsioonis ellujäämiseks vajalik, sest otse rünnak seal ei toiminud, nagu teflonilt põrkas kõik tagasi ja voolas lihtsalt maha.
Noh, tead, see, et mulle su taktita passiivagressiivne tundus, et mina seda nii nimetan, ei tähenda veel, et see tingimata passiivagressivne on. Ma ei arva, et just MINU käes on lõplik tõde :) See on lihtsalt arvamus, and I've been wrong before...
DeleteAga see, mida sa brittide kohta mainid, on huvitav. Ja tundub, vähemasti minu kogemuste põhjal, üsna tabav.
Aga antud juhul on sul ju õigus. Ma lihtsalt polnud ise sellele kunagi mõelnud.
DeleteAga kui selline väljenduslaad on neil nii sisse harjunud, et kõik hammustavad kohe läbi, siis kas seegi on passiivagressiivsus?
Deletesest ega otsene sõnasemantika ei pea olema teksti viimane kiht.
Sattusin korra lugema prantsuse vanakooli kirjavahetuse tervitus- ja hüvastijätuvormelitest, mille süsteem käis mul, matsirahvast põlvenul kõrgelt üle pea. Igatahes sain aru, et mõni väljend, mis eesti keelde otse tõlkides võiks mõjuda viisakalt, saab neil olla peen solvang. Umbes et kui ei öelda mitte "suvatsege vastu võtta mu aupaklikemate tunnete väljendus", vaid "suvatsege vastu võtta mu lugupidavaimate tunnete väljendus" (ma ei mäleta täpset sõnastust, aga eestlase pilgule oli vahe umbes sama tühine). Kusjuures ilma igasuguse passiivsuseta solvang, süsteemis sees olijad saavad kõik kohe aru.
Oi, teil on siin nii huvitav olnud. Lähen teen endale õhtuse tassi kohvi ja loen põhjalikult.
ReplyDeleteMu enda nimest. Perekonnalegend räägib, et isa olla tahtud mulle Ingel nimeks panna. Kui ma ei eksi, oli see mingitel aegadel iseäranis Eesti saartel kasutuses. Aga perekonnanimega, st. mu neiupõlvenimega, poleks Ingel kuidagimoodi sobinud, veider kooslus, noh. Ja jumal tänatud, et paps ümber mõtles. Kujutage nüüd ette, et minu karakteriga inimese eesnimi on INGEL :)
Aga Epuga olen üksjagu vaeva näinud, uuel kodumaal iseäranis. Millalgi blogisin kah sellest, ehk leian... näe, siin: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2020/11/ii-pii-pii.html
Muide, iidsel ajal, kui Perekool veel elus oli, loodi seal teema „millist nime te oma lapsele iial ei paneks“, ja keegi kommenteeris, et kõige inetum tüdrukunimi on Epp. No mis ma oskan öelda selle peale :)
Epp on ilus nimi!!! Ja mulel seostub hoopis Viini postmargiga :) ( film):
ReplyDeleteAga identiteedist rääkides tuli meelde ( sry, ma ei jõua enda juures kirjutada). Meil oli koolis vahepeal periood, kus objektiivsuse huvides ei tohtinud õpetajad kasutada meie nimesid st neid ei olnud klassipäevikus. Olid hoopis numbrid. Mina olin 19.
Ilmselgelt oli see üks suur jura, aga samas näitas ka, kui kiiresti inimesed kohanevad oma nn uue nimega.
Minu päris nimi peaks olema Kadi. Ma olen lapsest saadik tundnud end Kadina. Aga vanemad, paraku, leidsid hoopis ühe teise nime. Emal oli rühmas üks paksu patsiga tüdruk, (kes hiljem traagiliselt hukkus) kellest inspiratsiooni sai. Nimi tegelikult väljendab mu loomust, aga seda nad pannes muidugi ei teadnud.
Mu meelest pole Epp niivõrd_ilus_nimi (sest kõla puudub täiesti), kuivõrd_tore_nimi :) Ühtpidi konkreetne, teistpidi kelmikas.
DeleteAga see numbrite asi on psühholoogiliselt vägagi huvitav. Nagu seegi, et oled lapsest saati tundnud, mis su nimi peaks olema. Kas nimemuutmisele oled mõelnud?
Ma tean, et minuga oli lapsevanematel plaan panna mulle nimeks Liisa. Kui ma olin ära sündinud ja mu kaksikõde oma nime juba kätte saanud, siis ema vaatas mind ja ütles, et see küll mingi Liisa ei ole. Sain õige nime.
DeleteMa olen seda siin-seal nimetanud ka, aga katsuge 1.82 pikkuse naisena deminutiivi nimena kanda. (Jah, see on mu pärisnimi). Aga samas - olen sellega nii kaua elanud, et enam ei loobuks ka. Ilmselt olen aja jooksl Pillekeseks kasvanud. Pille oleks igatahes igavam. Ja mulle pidi algul saama nimeks hoopis Lenne. Ei tea, miks nad ümber mõtlesid. Oleks perekonnanimega helisevalt kokku kõlanud. Ma olen eluaeg sama perekonnanime kandnud ja kui keegi vanas eas peaks tahtma must ausa naise teha, siis jään ikka enda perekonnanime juurde. Võib-olla võtan mehe oma lisaks, mulle on alati pikad ja topeltnimed meeldinud.
ReplyDeleteMinagi muide alguses arvasin, et Pilleke ei ole su pärisnimi, vaid alias.
DeleteAga see on nii toredasti väljendatud (vastuoluline, mitmekihiline), et pikk naine on deminutiivsele nimele järele kasvanud :)
Mida kõike siin kommentaariumis teada ei saa. Ma arvasin samuti, et Pilleke on su alias.
DeleteKuidas sa Belgias oled sellega toime tulnud? Neil võib su nimi korralikult juhtmesse ajada....
Saan hakkama. Prantsuskeelsed hääldavad midagi, mis kõlab nagu /bije:k/, kuigi ma pean ütlema, et miskipärast suudavad prantsuskeelsed belglased paremini need kaks l-i keskel välja öelda, kui prantsuskeelsed prantslased. Ja flaamidel on -ke lõpp samuti deminutiiv ja otsetõlkes tähendab pilleke väikest pilli (nagu tablett, mitte instrument) ja spellida tuleb kogu aeg, mõlematele. Noh ja küsimusi, kas see on su pärisnimi, tuleb eriti flaamikeelsetelt umbes samapalju kui eestlastelt.
DeleteTeate, ma sain täna hommikuse üllatuse osaliseks. Sain teada, kes see jutuks olnud anonüümik on.
ReplyDeleteEi noh. Ütlen ainult üht: Dr Jekyll ja Mr Hyde.
Ja et issanda loomaaed on ikka suur ja kirju küll.