LILLIL ON KEELATUD meie aiatiikides solberdamas käia. Keelatud on ka igasugust saasta üles korjata ja seda süüa (naabrite kassi kaka, surnud linnukesed ja pisinärilised ja nii edasi). Kuid nagu fotod tõendavad, lõbustas Lillikene end täna pealelõunal aiatiiki uppunud hiire väljaõngitsemisega. Tegu tehtud, asus mööda õue hullunult ringi kihutama, hiir hambus. Vast lootis hiire nö. uuesti käima joosta? Jooksust väsinud, külitas maha, näksis laibakest esihammastega, õrnalt ning ettevaatlikult. Kui hiir kõigest hoolimata elumärki ei andnud, vaatas Lilli mulle nõutult otsa. Et miks hiir ometi temaga ei mängi. No teate, väga raske oli tõsist nägu sälitada, ehkki kirja läks kaks ilmselget rikkumist: 1) aiatiik, 2) surnud näriline. Mind ajas hoopiski hirmsasti naerma, ja kahju oli koerast kah - ta tundus ikka tõsises mures olevat hiire tervise pärast. Hiirest, kui aus olla, nii väga kahju polnud. Meil neid siin jagub, farmerite viljapõllud ümberringi.

-----------

Lilli 'saved' a very drowned mouse from our garden pond today, trying her hardest to resuscitate the poor small rodent. At least that's how I interpreted her behaviour. Way too often, we tend to humanize our four legged friends...
March 27/2017
“The early bird may get the worm, but its the second mouse that gets the cheese." - Jeremy Paxman

Lilli enne oma elu esimesele jäljele minekut. Oranzh jäljevai ikka seesama vana hea ESLÜ oma, Yarkolt päritud. 

JÄLJETRENN, YEHAA!
Disclaimer: mul ei ole plaanis võistlussporti (koerasporti) naasta.
Tänane päev oli minu jaoks märgiline: Lillikene ajas jälge viisil, millest ma kogu oma mitte väga pika ja mitte just ülearu  kuulsusrikka koeraspordi-karjääri jooksul unistanud olin – noil aastatel, mil Yarkoga treenisin/võistlesin. Nimelt töötas Lilli SABA täna jäljeajamisel kaasa. Teisisõnu, ta vehkis kergelt sabaga kogu jäljetöö jooksul. Kes koerasporti teinud, teab, mida see tähendab. Innukust! Yarkoga muuseas ei saanud ma ilmaski saba tööle. Aga see ei olnud mitte Yarko viga, vaid minu oskamatus teda piisavalt motiveerida.

Ühesõnaga. Jälge olen Lilliga teinud tänaseks 11 korda. Jälgede pikkuseks pluss/miinus 50 sammu, ca 10 minutit vanad, toitu jäljel üsna tihedalt (praetud maksatükid), jälje lõpus toidukarp. Pinnas: muld vaheldub madala rohuga, osa rohust läinudaastane, kuivanud, osa roheline. Üldjoontes sihuke kena kadakane karjamaa. Kuna mul, nagu öeldud, sportlikke ambitsioone käesoleval eluetapil pole, valisin koolitusmeetodiks ’siit nurgast ja sealt nurgast, peaasi et endal ja koeral vahva oleks’. Nö. kutsikaruutudele lõin käega ning tegin paar esimest jälge lühikesed, 10-20 sammused sirged. Jäljel  lasen enamjaolt koeral endal otsuseid teha, samas olen füüsiliselt talle väga lähedal, ühtepuhku puudutan/silitan. Meievahelist distantsi hakkan pikendama millaski hoopis hiljem.

Lillile on juba väga selge, mida see tähendab, kui ma, jäljevai käes ja vöökott (toiduga) vööl, ta kenneli värava taha ilmun.  Kõht on loomal muidugi tühi, kui jälge ajama suundume. Seda ka veel, et lõputud jäljetandrid (põllud, karjamaad) on meil siinsamas kodu ümber volilt võtta, mistap esialgu pole ma veel autotki käima löönud jäljele minekuks. Jäljetrenn mul küll suures plaanis IPO sooritusele üles ehitatud (tehniliselt), aga väga hulluks selle ,nina igase jalajälge’ nõudmisega ei lähe. Pigem rõhun instinktile ning innukusele kui korrektsusele.

Novot. Praeguse seisuga teenib jäljetrenn niisiis puhtalt meelelahutuslikku eesmärki, annab koerale ajutööd. Eks me näe. Ma ei välista, et millaski aasta-paari pärast, juhul kui mul ja Lillil vunki jagub ja ma viitsin kohalikku Schutzhund-klubisse treeningsõite ette võtta (meil siin igavesti pikad vahemaad ju) – ühesõnaga, millaski võib-olla läheme katsetele ja vaatame, kas saame mingi tiitli vöö vahele. Aga nagu ütlesin – JUHUL KUI ja VÕIB-OLLA. Praegu lihtsalt naudime, nii mina kui Lilli. Teineteise seltskonda ja koos töötamist ja kevadise Oregoni soodsaid jäljetrenni tingimusi. Kuuendal märtsil saab Lillikene viiekuuseks.

p.s. Andku koeraspordi-kauged lugejad andeks, et ma tekstis esinevaid termineid lehti seletama ei hakanud. Kirjatükk läheks liig pikale.

March 26/2017
“Ambition is a poor excuse for not having sense enough to be lazy." - Milan Kundera

MIKS MA AMEERIKLASI ARMASTAN*
„What are you going to do with all those apples?“ küsis täna toidupoe kassajärjekorras mu selja taga seisnud nooremapoolne naisterahvas, kui kotitäie Opal õunu (mu lemmikud!) liikurlindile vinnasin. Vastasin, et söön niisama toorelt. Et hirmus head. Natukene aega vestlesime õuntest, misjärel neiu tunnustavalt märkis, et ma näen ’groovy’ välja. Et kust pärit olen, aktsent ja puha. Hmm, ma ei oska ise väga objektiivselt hinnata, kuivõrd ’groovy’ ma parasjagu välja nägin. Roosakaslillad velvetpüksid, pikk lehviv etno-kampsun, kõrvarõngad kõrvas kõlkumas, plaaster põsel (kümme päeva tagasi käisin läätsetera suurust kahjutut kasvajat kirurgiliselt eemaldamas)... vast oli tõesti natuke groovy-poolne, keskhommiku jaoks? Igatahes ajas neiu kommentaar mind itsitama - ta ise polnud ka just kõige tavapärasemalt riides, väikelinna Madrase standardeid arvestades. Niimoodi me siis seal lobisesime, viimaks lõi kassapreili kah sekka, teemaks ümbruskaudsed riidepoed. Mina ei häbenenud kuulutada, et hangin lõviosa oma ’groovyst’ garderoobist second handidest. Kogu ülejäänud kassajärjekord (paar-kolm klienti) ootas kannatlikult, kuni jutud aetud saime. Kusjuures see pole mitte erand, vaid reegel - mingit järjekorras tõmblemist või nägude tegemist pole mina siin Ameerikamaal veel näinud. Võib-olla jah suurlinnades, kus kodanikud end tigedaks töötanud, aga suurlinnade kogemus on mul alles ees. Ja noh, siis loomulikult veel see, et inimesed RÄÄGIVAD üksteisega. Suhtlevad. Mitte pealetükkivalt, aga sedasi mõnusalt. Küsivad näiteks, mida sa õuntega teed. Või et kas läheb peoks (kui veini ostad). Ja küsitaval ei tule pähegi vastata, et mis see sinu asi on. 

Jajah, olen tõega juba suhteliselt amerikaniseerunud. Mul pole üleüldse probleem võhivõõrale komplimenti teha, riietuse või soengu kohta. Või  toidupoes kellegi ostukorvi kommenteerida. Siin on see nii tavaline. Mulle igatahes istub. Miks mitte kaasrändajatega mõned sõbralikud sõnad vahetada, isegi kui sa neid lähemalt ei tunne.

*Armastan sellest hoolimata, et nad Trumpil juhtuda lasid.
March 21/2017
“It's unsettling to meet people who don't eat apples.” ― Aimee Bender, The Color Master: Stories

VÄGA USIN KAEVAJA Lilli õnneks pole, kuid mõned augud on kinnistule siiski tekkinud. Pole probleemi, seni kuni ta iluaeda ei künna. Meie valdustes on 80 aakrit maad (ca 32 hektarit), nii et kaevamisruumi jagub. Hoiab Lilli käppadel küüned kah kenasti lühikesed, mul maniküürimise vaeva vähem. Ühesõnaga, sellest konkreetsest august on ta ise hirmsasti vaimustatud juba mitu päeva. Läheb ja kaevab jälle natuke sügavamaks, misjärel lamab ja jälgib kui hüpnotiseeritult, kuidas mullaosakesed mööda augu külgi alla veerevad. Teinekord poetab mõne väiksema kivi või oksarao auku, sudib seda esikäppadega, ise poolest saadik maa all. See tegevus keerab ta tihtipeale nii üles, et vaja püsti karata ja ülehelikiirusel ümber augu kihutada, selga looka tõmmates, pead kahele poole loopides. Kust seda nalja ikka muidu saab kui ise ei tee, eks ole.

Kaalub Lillikene juba 18 kilo. Ja on muuseas üsna musklis. Sihuke kompaktne tugev kutsikas, ei mingit jäsemete lõngerdamist või midagi. Eks tööliini geenid mängivad oma osa, lisaks veel maastik, mida ta igapäevaselt mõõdab. Üks asi on kutsikat siledatel pargiradadel jalutada - meie kanjon on aga hoopis teine tera. Lilli kasutab pidevalt kõiki oma lihaseid ja liigeseid. Tarvis ju kanjonikaldast üles ja alla, kivirahnudest ja oksadest üle ja alt läbi ronida. Kui nüüd päris aus olla, siis annab see kutsika kehale rohkemgi koormust kui selles vanuses hea oleks. Eks me Pauliga üritame teadlikult raskemaid radu ja väga pikki käike vältida, aga see osutub balanseerimiseks terve mõistuse ja Lilli energiavarude vahel. Sest tema muudkui läheks ja läheks, ümberkukkumiseni. Kõik need lõhnad!

---------

LILLI ON HER WAY TO AUSTRALIA.
March 18/2017
"In the spring, at the end of the day, you should smell like dirt." - Margaret Atwood

SEELIKUTEST JA PÜKSTEST kirjutan täna, et täitsa koera-blogiks kätte ei läheks :-) Mõttelõng hakkas kerima ei millestki muust kui Peetri kooli seeliku-skandaalist. Etteruttavalt, enne kui heietama hakkan, olgu ära öeldud, et minu arvamus ühtib suures plaanis selle blogipostitusega SIIN (üks neist blogidest, mida pisteliselt jälgin, reeglina hea lugemine).

Anyway. Püksid ja seelikud siis. Vägisi meenub vene-aegne suursündmus, kui tüdrukute koolivormile pikad püksid lisati (millaski minu algkooli ajal, täpset aastat ei mäleta) - uuendus, mis mind toona hirmsasti rõõmustas. Sest mul olid sihukesed hiiglama peenikesed jalad, enda arvates kõverad kah. Kes siis selles eas oma välimusega rahul on, eks ole. Peab märkima, et elu jooksul hindamiskriteeriumid üksjagu muutuvad. Käsil olevas vanuses ei huvita mind absoluutselt, on mu jalad paksud või peenikesed, sirged või kõverad. Tunnen hoopiski head meelt ja tänulikkust, et nad mind nii kenasti teenivad. Muuhulgas kannavad iga jumala päev kanjonikaldaid mööda üles ja alla, samal ajal kui vanusekaaslased põlve- ja puusaoppidel käivad, ja kahekorruselisi kodusid ühekorruseliste vastu vahetavad, sest trepp käib üle jõu. Sülgan nüüd kolm korda üle õla kah, igaks juhuks.

Ühesõnaga, kuhu ma jäingi? Ah jaa, tüdrukute koolivorm ja püksid. Mis see aastanumber meil ongi? 2017. Ei noh. Kahekümne esimene sajand täies hoos, aga mehed arutavad tarkade nägudega, kas tütarlaps tohib pükse kanda. Kas naine tohib aborti teha. Ja nii edasi. Mitte et ma miski võitlev feminist oleks, aga no kurat, Peetri kooli direktrissi lause ’õpetame tüdrukuid seelikus kenasti istuma’ ajab harja punaseks. Mida 'kena' poistele samal ajal õpetatakse, ah? Meenutan, et jutt käib riigikoolist. Peened erakoolid tehku mis mis tahavad mu meelest, sest erakool on lapse (vanema) vabatahtlik valik. Aga riigikoolis, tänasel päeval, praeguses ühiskonnas noortel naisehakatistel pükste kandmine keelata on küll kurjast.

Teema jätkuks, küll natuke teise nurga alt. Seelikud vs püksid minu Ameerika-kogemuses. Kõigepealt Las Cruces. Paljud mu sealsed naissoost sõbrad/tuttavad ilmusid tihtipeale seelikus või kleidis. Paar leedit olid lausa hipi-kleitide harrastajad. Väga vinge. Oregoni prouasid, kellega siin lähemalt suhtlen, näeb reeglina pikkades pükstes (enamjaolt teksastes). Mina muuseas pole teksade/T-särgi teele läinud, ja ei lähe ka. Mul pole ÜHTEGI paari teksaseid. Võin lausa öelda, et põhimõtteliselt. Vot ei taha siin teksaste tõotatud maal jeansi-lõksu langeda. Ajan muudkui aga edasi oma euroopalikku stiili. Õigluse huvides tuleb siiski lisada, et Madrase naabriprouade väljanägemine on teksahõngust hoolimata alati väga naiselik ja sätitud, pluusid ikka sihukest peenemat sorti, ehted ka küljes ja nii edasi. Aga pea iga kord, kui mina seelikus/kleidis kohale ilmun, karjatavad nad kooris „Next time I’ll  wear dress too!“ Kuid see ’next time’ muudkui lükkub ja lükkub edasi… Pole mina teisi Doveri Tänava Diivasid (nii me ennast kutsume) veel kleidis näinud. Sellegipoolest oskavad nad kõik väga ’kenasti' istuda.
Foto: Internet.
March 17/2018

Hmm. Vesi? No vaatame seda asja...

Mis mõttes 'ei tohi vette minna'? Pole plaaniski. Ma ju ainult joon.

Hea küll, hea küll, üritan siis kivi peal kõõludes janu kustutada. Aga kui ma libastun ja vette kukun? Kes sel juhul vastutab, ah? Igatahes mitte mina!

AIATIIKIDES SOLBERDAMINE on Lillile keelatud. Oli ka Yarkole. Põhjuseid tervelt paar tükki. Esiteks, külmemal ajal ei taha märga koera õues hoida. Teiseks, tiigivesi on küll puhas, kuid sisaldab siiski piisavalt bio-ollust, et kasukale kerge mudalõhn juurde tekitada. Ühesõnaga, read my lips: KEE-LA-TUD. Aga noh, nagu soomlased ütlevad - yrittänyttä ei laiteta...
March 16/2017

"KUJUTAGE ETTE, mind sunniti sellel totakal punasel pingil tükk aega istuma."
-----------
"CAN YOU IMAGINE? She made me sit on that stupid red bench right on the canyon edge."
March15/2017

LILLIKESE  TITE-IGA ON TÄNASEKS AMETLIKULT LÄBI SAANUD. Mis on ühtaegu tore ja natukene kurb. Üks etapp lõppenud... Täna rullisin elutoavaibad taas põrandale lahti, sest pissi-äpardusi pole enam ei tea mis ajast juhtunud. Pealegi veedab Lilli juba paar päeva jõudeaega õues, oma tuttuues aedikus. Aga see pole veel kõik. Köögi/ööpuuril sai vahesein ära võetud, Lilli kasutab nüüd kogu puuri põrandapinda.  Õhtuti kobib ise kotile, ilma et oleks tarvis utsitada. Ole vaid hea mees ja pane ööseks puuriuks riivi. Meie käsi ta isegi ei ürita enam närida. Mõned 'uued' hambad on juba suus, hulk titehambaid ära tulnud. Enamik kodulähedasi kanjoniradasid selgeks saanud. Jänest ja oravat taga ajanud. Käinud ehitusmaterjalide poes ja pubis. Tunneb ja järgib käsklusi 'sit', 'lama', 'stay', 'siia', 'bring' (jajah, käsklusi anname kahes keeles, sellest teinekord pikemalt). Ühesõnaga, Lillikene on ontlik noor koer juba, teab ilmaelust ja asjadest nii mõndagi.
March15/2017

TÄITSA SELGE S TÄHT OLI LILLIL TAGUMIKU PEAL, nii umbes nädala jagu. Väga sobilik: S nagu saksa lambakoer. Või S nagu soobel (Lilli värvus). Tänaseks on S peaaegu kadunud, täiskasvanu-karv kujuneb täie hooga.

----------

THERE WAS A LETTER S ON LILLI'S LITTLE BUTT for about a week! How very becoming. S like a sable. S like a German shepherd. As for today, she's already been grown out of that S. Her coat changes almost daily you see.
March 14/2017

MIDA SINA TEEKSID, kui oleksid lühikese nööriga kännu külge seotud (sest su peremees ei soovi sinu abi aiatöödel)? Otse loomulikult üritaksid sa esiteks kändu välja juurida. Kui selgub, et see variant pole tulemuslik, ei jää muud üle kui känd ära süüa.
March 13/2017

Käpp! / Paw!

Ninasõõrmed! / Nostrils!

LILLI SAI NELJAKUUSEKS. Täitsa noore koera mõõdu annab välja juba, nii välimuselt kui olemiselt. Tuleval nädalal tuleb pikemat juttu, hetkel tegeleme Lillikese õue-aediku püstitamisega. Kenad kevadised ilmad, lausa lust õues asjatada! Piltidel on Lilli oma köögipuuris.
---------
LILLI FOUR MONTHS. A very fine young dog with brains and beauty:-). Photos: Lilli lounging in her kitchen crate.
March8/2017

Kuradi reha! / That's one mean ass rake!

KEVADISED AIATÖÖD ei kipu kuidagi edenema, kui sul pea neljakuune saksa lambakoera kutsikas kodus. Kolmandik aega võitled õiguse eest tööriista kasutada, kolmandik aega üritad tööriistaga midagi ära teha (samal ajal kui kutsikas vaimustunult ähkides ja silmi punnitades sind aidata püüab) ning kolmandik aega toetad end naerust jõuetuna kadakapuu najale, sest kogu see aianduslik ettevõtmine on NII lootusetu ja samal ajal NII naljakas, et koera korralekutsumisest ei tule tuhkagi välja. Parem siis juba kaasa mängida neid reha, luua ja okkamänge, kuni endalgi hingamine ähkimiseks üle läheb ning silmad pealuust välja tungivad. Tühja täna selle aiatööga. Homme ka päev!

---------

GARDEN WORKS. There isn't any better way to get your puppy tired than get some garden works started. As we all know, tired puppy = good puppy. But please note that I'm using the word STARTED. With the help of nearly 4 month old working line German Shepherd, you won't necessarily get much FINISHED around the house:-)
March 1/2017