Veelkord

Postituse tiitel võiks sama hästi olla Veel Malkovichist, vol. 3. Sest kuigi nii teema ise kui ka pealkiri on mu jaoks juba pisut hapuks läinud, leian asja kohta siiski veel mõtteid. Katsun need kirja panna, mitte ülemäära krüptiliselt, kuid samal ajal kedagi isiklikult solvamata rohkem, kui hädapärast tarvis. (See viimane oli muidugimõista nali. Ma ei ole solvamise peal väljas.)

Kummaline, et enne toda kanepi-kommentaariumi keissi ei andnud ma endale täielikult aru, kuivõrd teatud kommentaarid siin 5500s mu blogi-elu häirsid. Kusjuures see häiritus oli aja jooksul kasvanud kui lumepall, ja ma täitsa ausalt tunnistan, et mitmelgi puhul lugesin enam-vähem neutraalsest kommentaaristki välja miskit, mida seal ilmselt polnud. No nagu päris-eluski, teate küll – hakkab mõni inimene närvidele käima, siis ei suuda teda enam erapooletu pilguga vaadata. Samas, kas peakski? Enamikul meist on oma sümpaatiad ja antipaatiad. Mis ei pruugi olla üldsegi mustvalged. Umbes nii, nagu mul siin mõne trumpistist naabri puhul. Võin temaga vestelda ilmast ja kalapüügist ja valla aastalaadast ja paljust muust, seni, kuni poliitika jutuks ei tule, sest sel teemal käivad me vaated risti üksteisele vastu. Kuid kuna soovime rahulikult kõrvuti eksisteerida ning enam-vähem normaalselt läbi saada, ei hakka me teineteise päästikutele vajutama. Väldime verevalamist. 

Nüüd. Inimesed on ikka nii erinevad, et. Sealhulgas blogijad – eks nemadki ole inimesed. Peale mu kommentaariumi-teemalist käteringutamist sain Veel Malkovichist, vol. 2 postituse alla kaks kardinaalselt lahkukäivat soovitust. Esimene neist, ühelt mu lemmikblogijalt, jahmatas mind. Ei, mitte halvas mõttes, vaid selles, kui erinevalt võib ühte ning sama probleemi lahendada. Soovitus seisnes suures plaanis selles, et minu veebipäeviku kommentaarium võiks olla platvorm, mida lugejad saavad eneseväljenduseks kasutada. Olen soovitaja heatahtlikkuses 200% kindel, ta on äärmiselt tark ja tore inimene, aga mul, teate, kukkus lõug põlvini. Poleks pidanud kukkuma, sest neid lahkeid blogijaid, kelle juures teised, kaasa arvatud mina, vestlemas, tihti ka vaidlemas, mõnikord kaklemaski käime, on ju hea mitu. Ritsik tuleb esimesena meelde, ja soovitaja ise, Indigoaalane. Vaatan neid (ning ka teisi sarnaseid) nüüd, peale seda, kui mul endal ühe kommentaatori järeljätmatuse tulemusena kaas pealt lendas, hoopis teise pilguga. Et kuidas nad küll nii isetud on? Samal ajal kui mina hoian oma omandist, 5500st, kümne küünega kinni, tõrjun kaikaga eemale igaühe, kes siin ruulida, minust üle rullida püüab. (Vaadake, millise tsitaadi ma seekord postituse alla leidsin. No ei oska mina sedamoodi, ei oska. Ilmselgelt pole seda va intelligentsi piisavalt.)

Aga laekus ka teist sorti arvamus. Samuti ühelt mu lemmikblogijalt - jaa, just, mul neid lemmikuid ikka jagub. Lendav ütles täpselt sedasama, mida mina tunnen: „minu blogi, minu maailm, minu tõde“. Ja vot see soovitus sai mult kümme punkti üheteistkümnest. No mis ma teha saan, et just sel moel blogi pidada tahan? Jällegi, võrdlus mitte-virtuaalse eluga – seal ma ju kah ümbritsen end inimestega, kes minuga ühel lainel. Ma ei otsi kohtumistel ja koosolemistel konflikti. Jah, ja tahangi oma blogist üksnes meeldivaid elamusi saada, meeldivaid kommentaare. Ning ei, mitte meelitavaid, vaid meeldivaid. Neil on oluline vahe.  

Olen siin viimastel päevadel Indigoaalase soovituse tuules mõlgutanud mõtteid blogi kinniseks muuta. Välja kuulutada, et need, kes lugema jääda tahavad, andku privas teada. See pakuks ka huvitava võimaluse näha, kui suur või väike osa lugejaist end üles annab. Aga mõte toppab, vähemasti praegu, veidra tunde taga, et sedamoodi saab 5500st justkui... ma ei teagi... seisev vesi? Mitte ühelgi uuel lugejal pole võimalik seda enam avastada. Mitte, et ma, hambad ristis, suuremat külastatavust jahiks, kaugel sellest, aga kinnine blogi on... kinnine. Ta ei kasva. Ja ega ma ses kirjeldet moel kinnikeeratud blogiski ennast suurt rohkem avaks kui praegu. Kirjutan-peaaegu-kõigest-blogis, kui säärase kasuks otsustaksin, oleks mul sõna otseses mõttes vaid mõned üksikud lugejad. Paar blogijat, paar sugulast, ja paar head sõpra. Mkmm, seda teed ma ei lähe, mulle praegune formaat täitsa istub. Kuid too mõne päeva tagune selja sirgu ajamine oli vägagi tarvilik. „Minu blogi, minu maailm, minu tõde“ hakkas mul siin tasapisi käest libisema. Nüüd on kõik hästi jälle. 

September 27 /2023                                               Foto: Paul. Kusagil Idahos.

“The most intelligent people have learnt the art of ignoring what does not make them feel good” ― Sanchita Pandey

Pärleid

Üks paljudest aspektidest, mis mulle siin Ühendriikides meeldib, on… kuidas seda nüüd lühidalt ja arusaadavalt sõnastadagi… pretensioonitus? Ühendriiklaste hulgas kohtab nõudlikkust mu meelest tükk maad vähem kui eurooplaste seas, vähemasti minu kogemuste põhjal. Tõsi, pretensioonitust võib ju ka näiteks matslikkuseks või millekski sarnaseks nimetada, kõik sõltub vaatajast ja vaatenurgast. Kuid mulle see niinimetatud pretensioonitus istub, ja iseäranis häid näiteid sellest leiab muidugi reisides. 

Me seekordne, kolmenädalane road trip käis läbi kolme Northwest osariigi – Idaho, Wyoming, Montana. Las ma näitan teile paari noist lihvimata pärlitest, mis teele sattusid. Esimesed kaks pilti on tehtud Glen’s Ferry nimelises linnakeses, Idahos. Oli pealelõunane aeg, ning meil Pauliga isutas klaasikese veini järele. Linna lühikese, kesist gastronoomilist valikut pakkuva peatänava ääres teatas silt madala puithoone kohal “Coffee. Wine.” Bingo! Parkisime camperi (see on esimesel pildil kenasti näha kah), jätsime Lillikese ta autopuuri uinakut tegema, ja suundusime toda kohvi-veini urgu lähemalt uurima. Uksest sisse astudes vaatas vastu purgiõlle külmik, mesine poster ühel kolmest, näpujälgedest tikitud klaasustest. Seinal ilutses topis, isahirvepea, sarved ja puha. Teenindajat esialgu ei kusagil. Letitagune nägi välja justkui kesise sissetulekuga eraisiku köök. Poolküürakas külmkapp,  mõned vanunud munarestid risti-rästi otsa laotud, paar kahtlase väljanägemisega köögirätikut tööpinnal vedelemas, mõrane tass jahtuva kohviga, ajaleht kõrval - you get the picture. Tagaruum oli veelgi… eee… karakteersem. Jukebox, kulunud kattega piljardilaud, depressiivne valgustus. Aga! Pikk jutt lühikeseks – tolles kohvi-veinibaaris sain maitsta elu parimat Primitivot (Idaho, 2018).

USAs elades olen põhiliselt valgele veinile üle läinud, aga Eestis pruukisin enamjaolt punast, ning Primitivo oli toona üks lemmikutest. Lisan igaks juhuks, et kui ütlen parimat, siis ei maksa arvata, et ma mingi veini-ekspert olen, kõik maitstu tilgapealt meelde jätan. Veini “headus” sõltub minu puhul üksjagu ka asjaoludest. Et kus ja millal ja kelle seltsis. Anyway, see Primitivo tundus mulle antud hetkel elu parim. Tume, tummine, vürtsine. Pika jalaga. (Te ikka teate, mis on veini jalg? Ei? Uurige järele.) Algul mõtsime, et võtame kumbki klaasi, aga klaasi/pudeli hinnavõrdlus kallutas viimase kasuks. Nelikümmend kaks dollarit. Ja kui te nüüd arvate, et ainult loll käib kirjeldet urkas veinipudeli eest nii palju raha välja, siis vaadake uuesti postituste esimest lõiku, pretensioonituse kohta. Maja madalusest ja letitaguse väljanägemisest hoolimata oli veinide valik vaimustav. Esialgu oli plaan, et istume peatänava äärsetes korvtoolides vaid ühe klaasi jagu, aga jook maitses nii hea, nii hea, ja aina paremaks läks, mistap camperi juurde tagasi jalutades loksus Primitivo pudeli põhjas vaid tilgake. (USAs tohib väikese promilliga rooli istuda.)  

 

Need pildid on samuti veiniteemalised. Et taas pretensioonituse versus pretensioonikusega alustada: too kolmandal fotol olev hoone näib, vastupidi, üliväga pretensioonikas. No ikka nii õõvastavalt pretensioonikas, et. Mingi jube pseudo…. ma ei teagi, misasi. Samas, arhitektuurilist horrorit ignoreerides - tegemist Glen's Ferry külje all asuva Y Knot veinimõisa peahoonega, restorani sissekäiguga. Y Knot on üks noist tuhandeist Ühendriikide farmidest, õllepruulikodadest, veinimõisadest, kes meiesugustele automatkajatele ööbimisplatse pakuvad. Süsteemi nimi Harvest Hosts. Ööbimise eest ei küsita sentigi, kuid etikett näeb ette, et matkajad kulutavad pererahva juures mõningase summa raha, pakutavaid tooteid kohapeal tarbides või kaasa ostes. Soovitatavalt ca 25-30 dollari jagu, rohkemat raisata ei keela muidugi keegi. Ühesõnaga. Vaadake neid pilte ja küsige endalt, kas peale pikka, väsitavat, teel veedetud päeva võib õdusamat ööbimiskohta leida? Sõna otseses mõttes kesk viinamarjapõõsaid, restoran ning veinikelder käeulatuses. Ma räägin, pärlid, noh, millele USAs ringi reisides satud. 

September 26/2023

“Spilling a glass of wine is the adult equivalent of letting go of a balloon.”- Anonymous

Veel Malkovichist, vol. 2

Teate mis. Peale kanepi-postituse järelkajasid olen poolel teel astumaks vvn’i “inimesed on lollakad” klubisse. Täitsa tõsiselt. Mõtsin, kas üleüldse sel teemal (taas) blogida, aga kuradile, minu blogi, minu vägi, kirjutan, mida tahan. Sest vaatan, et olen omadega samas punktis, kus Veel Malkovich’ist postituse ilmutamise aegu. Lugege viidatud postitus uuesti läbi. Kommentaarid ka, tingimata. Ja siis lugege kanepipostitust + kommentaare. Ja seejärel küsige endalt, kui mitu korda peaks blogija teie arvates ühte ja sama asja üle rääkima, et lugeja(d) lõpuks aru saaks? Antud juhul konkreetselt sellest, et, nagu Malkovich'i postituses kujundlikult kirjas: 5500sse paluks mitte tulla jutuga “Ahaa, sulle meeldib punane värv? Aga mulle meeldib hoopiski sinine, punane värv on kole, sest (sisesta argimendid või statistika vms), sinine on ilus, sest (sisesta argumendid või statistika vms)." Jättes täiesti tähelepanuta asjaolu, et ma pole kirjutanud “on üldteada fakt, et punane värv on ilus”. Ma kirjutan “mulle meeldib punane värv”. Sulle meeldib sinine? Fain. Aga ole kena, ära tule siia minu blogisse mulle sinist värvi pähe määrima.

Konkreetselt kanepi-postitusest rääkides: kirjeldan omaenda esimest, leebet, tõenäoliselt üliharvaks, ehk lausa ainukeseks jäävat kanepisuitsetamist. Ja selle peale saan kommentaarides narkosurmade statistikat, sarkasmi mu kanepi-kogemuse ettevalmistustöö kohta, hoiatuse, et alko ja narko on “pahad”, tekitavad sõltuvust, jne. Kommentaatorilt, keda olen sada korda palunud mu blogis kommenteerimata jätta, kui ta juhtub eriarvamusel olema. Sest me vaated elule ja asjadele on enamikes küsimustes väga erinevad. Mis on iseenesest jumala ok, inimesed ongi ju erinevad. Aga ei - ikka ei suudeta näppe mu kommentaariumist eemal hoida, ikka on vaja tulla must üle sõitma, omaenda ilmatarkust jagama.

Mul on sellest kõriauguni. Päris-elus lihtsalt väldiksin sääraste inimestega suhtlemist, vesteldes vahetaksin teemat, kui arvamused vääramatult vastuollu tikuksid minema, vms. Blogis olen ses osas võimetu, kuna kommentaar laekub minust sõltumatult, ja siis pean otsustama, mida sellega peale hakata. Kustutada? Ignoreerida? Vastu vaielda? Viimast on mul raske mitte teha, olles iseloomult paras jurakas, ja see siin on lõppude lõpuks minu pind. Miks peab kellegi teise sõna peale jääma à la “alko ja narko on pahad” versus minu väike mõnus kanepi-elamus? Ah? Miks? 

Ei hakka postitust ultimaatumiga lõpetama. Üritan kõigest hoolimata säilitada usku, et inimesed pole siiski päris lollakad, ja kui saja esimest korda sama asja üle korrata, saavad lõpuks ehk aru ning tegutsevad vastavalt. Või õigemini, antud kontekstis: jätavad tegutsemata. 

Foto: Paul. Vaatan üle veiniklaasi ääre kaugustesse, mõtiskledes inimeste, sh. omaenda veidruste üle. Osariik: Wyoming. 

September 24/2023

“My needs are simple and few, thought Valentine. Food. Clothing. A comfortable place to sleep. And no idiots. But of course a world with no idiots would be lonely. If she herself were even allowed there.” ― Orson Scott Card

Somewhere in Montana

 

Ma ei mäleta, kas olen oma ammusest, pikalt hoogu kogunud plaanist siin 5500s kirjutanud. Teiste juures, blogisabades, olen sellest juttu teinud küll. Igatahes, saagu siis veelkord öeldud, et kanepisuitsetamise kavatsus on mind juba mitmeid aastaid saatnud. Tahtmine teada, mis tunnet seesinane mõnuaine tekitab. Lõppude lõpuks elan ju osariigis, kus kanep juba jupp aega täitsa legaalne, mine vaid poodi ja osta. Me kohalikus väikelinnas marihuaana-kauplusi vaat et iga nurga peal, kui väheke liialdada. Ja no kui seaduslikkus kõrvale jätta, siis liikusin Eestiski pikki aastaid seltskonnas, kus kanep (nagu ka muu, kangem kraam) kenasti kättesaadav oli. Kuid kummalisel kombel on mistahes sorti meelemõjutajad (v.a. alkohol) mus enamjagu eluaega mingit... ma ei teagi... irratsionaalset hirmu tekitanud. Mida täpsemalt peljanud olen, ei oskagi seletada. Sõltuvusse jäämist igatahes mitte. Pigem seda, et kehaga juhtub miskit, mida ma kontrollida ei suuda. Mingi attakk äkki, või südamerabandus vms. Ajuvaba, onju. Aga no mis teha, sihuke hirm on mind saatnud. Ehk see äraproovimise mõtegi tuli eelkõige eneseületamise soovist? Mine võta kinni. Ning on sel üldse tähtsust? Tänaseks on tegu igatahes tehtud. 

Seltskonna, kelle seltsis ja juhendamisel oma kanepi-neitsilikkusest vabaneda, olin juba ammuilma välja valinud. Tuttava, usaldatava, asjatundliku. Ja ega ma üksinda pusides poleks ilmselt lendu tõusnudki, sest üritus kujunes üksjagu koomiliseks, stiilis „mitu inimest on tarvis, et Epule kanepisuitsu kopsudesse saada“. No ikka hea mitu oli tarvis, kuna tuli välja, et ma sõna otseses mõttes ei oska/ei suuda suitsu sisse hingata. Õigemini, ei oska/ei suuda sundida oma keha seda tegema. Tõsi, millalgi varastes kahekümnendates „suitsetasin“, aga see oli puhtakujuline show, pahvimine, sest kuidas sa möödunud sajandi kaheksakümnedatel peol või baaris niisama jõude istusid, ikka pidi More sigarett elegantselt sõrmede vahel olema. Vanemad olijad mäletavad, need tumepruunid, pikad, peenikesed, punases karbis. No ja nüüd siis äkitse tuli mul täitsa teadlikult suitsu, kanepisuitsu kopsudesse tõmmata. Pahvimisest polnud juttugi.   

Kusjuures oma meelest tõmbasingi. Kena väikese mahvi, läbi pisikese klaasist pitsi. Mugavas tugitoolis, veeklaas käeulatuses, seltskond hoolitsevalt-ootusärevalt mind jälgimas, et millal mõjuma hakkab. Istume, ootame. Ei midagi. Otsustatakse, et küllap ma ei tõmmanud suitsu sisse. Mina vastu, et mis te ajate, tõmbasin küll. Mõne aja pärast tehakse teine katse, üksteise võidu nõu andes, mismoodi hingata. Taas, ei mingit tulemust. Järgnevad kõikvõimalikud teooriad, et äkki olen kanepi suhtes immuunne, äkki on kraamil miskit viga, kirutakse mu noorpõlve pahvimisharjumust, selmet „korralikult“ suitsetada, jms. Jõutakse otsusele, et ollus pole kopsus, vaid istub kusagil hingamisteedes lõksus, või on üleüldse suu kaudu väljunud, mistap mul tuleb oma vastuvõitlev keha tahtejõuga kuuletuma sundida, süüügavalt välja hingata, ja siis piibu otsas nii süüügavalt sisse, kui vähegi jaksan. Keskendun, kuuletun. Tulemus? Success!! Et kallis raam lõpuks kopsudesse jõudis, oli ilmselge - läkastasin hea tükk aega. Ennäe, saingi lõpuks teada, mis tunne on suitsu kopsu tõmmata, mitte niisama ilu pärast sigaretti näppude vahel hoida. Kuid säärast vaibi, nagu peale kanepimahvi tekkis, More sigaretid eluilmaski tekitanud poleks, selle peale võin mürki võtta. 

Kas te teadsite, et Jethro Tulli Crest of a Knave album kandideeris 1989. aasta Grammy auhinnale Hard Rock/Metal kategoorias? Ja võitis? Jättes Metallica And Justice for All teisele kohale? Jep, just, Jethro Tull oma faunilikult vallatu vilepilliga. Hard Rock/Metal kategoorias. Mina otse loomulikult ei teadnud. Pealegi, JT pole iial mu lemmikute hulka kuulunud (küll aga on seda Metallica). Kuid tol õhtul sain targemaks, sest seltskonna muusika-alane informeeritus oli, kui nii võib öelda, entsüklopeediline. Mis sest, et veidi iganenud. Crest of a Knave on tänaseks rasvaste tähtedega mu elulukku kirjutatud, sest, noh, kuidas sa unustad muusika, mis su esimese, ehk ka ainukeseks jääva kanepikaifi taustaks mängis, eks. Mitte, et kanepikogemus poleks meeldiv olnud. Lausa ülimeeldiv oli. Ei hakka siin pikemalt kirjeldama, teil Eestis kanep ju legaalne pole, mine tea, mõni lugeja ehk pöörab minu õhutusel veel kuritegelikule teele, ons seda tarvis. Aga meeldivus oli säärast sorti, mida ma oma igapäevaelu osana hästi ette ei kujuta. Klaasike veini tundub sobivam variant, vähemasti praeguses eluetapis. Siiski, kui millalgi kaugemas tulevikus samasse seltskonda juhtun sattuma, ega ma ära ei ütle, kui mahvi pakutakse. Sissehingamistehnika nüüd ju selge ja puha. Siiski, järgmisel korral eelistaksin Jethro Tulli asemel Metallicat. 

Marijuana legality by state, map 

September 22/2023

“The longer hair lengths for men seen with the rise of marijuana use in the United States in the 1960s were a textbook case of an influx of apparently feminine values accompanying the use of a boundary-dissolving plant. The hysterical reaction to such a minor adjustment in folkways revealed the insecurity and sense of danger felt by the male ego in the presence of any factor that might tend to restore the importance of partnership in human affairs.”― Terrence McKenna

On the road again...

 

Nonii, kulla sõbrad, ma nüüd keeran blogiukse mõneks nädalaks lukku. Teeme Pauli ja Lilliga camperi-tuuri naaberosariikides. Pidage end siis vahepeal korralikult üleval, eks. (Pilt läinud aasta suvest, kusagilt Utah' mägedest, nii kõrgetest, et hapnikku jagus hingamiseks vähem kui kodus.) 

September 02/2023

“A good traveler has no fixed plans and is not intent on arriving.” ― Lao Tzu

“I travel not to go anywhere, but to go. I travel for travel's sake. The great affair is to move.” ― Robert Louis Stevenson, Travels with a Donkey in the Cévennes

“Though we travel the world over to find the beautiful, we must carry it with us, or we find it not.” ― Ralph Waldo Emerson, Emerson's Essays

“Travel makes one modest. You see what a tiny place you occupy in the world.” ― Gustave Flaubert

Reisiroog/Riisiroog

 

No see on nüüd küll ennekuulmatu, et mina toidu teemal tarka nägu teen ja retsepte jagan, olles üsna keskpärane kokk, kui sedagi. Tõsi, mu söögitegemisoskused on Eesti-ajaga võrreldes küll üksjagu paranenud, aga... aga Söögist ja Joogist postituse sabas uurisid naised mu reisitoitumise kohta ja küsisid nippe, no panen siis üht-teist kirja.

Camperi- ja seljakotimatkadest rääkima ei hakka, pigem sellest, mis päevaks või kaheks teise linna/riiki reisijale huvi võiks pakkuda. Sest camperiga on ju lihtne: tõstan kaasavõetava kraami elumaja köögi külmkapist camperi külmkappi, ja asi ants. Tõsi, camperi külmik on väiksem, aga sellegipoolest üllatavalt mahukas, ja ma olen tänaseks juba väga kogenud mahutaja. Ning seljakotimatkad looduses on omaette ooper. 

Ühesõnaga. Mina, toiduallergik, reisin alati oma leivakotiga. A-la-ti. Oletame, et lähen pikaks päevaks naaberlinna. Ma ei ole snäki- ega võileivainimene. Mul on tarvis sooja toitu. Kusjuures säärast sooja toitu, mis külmalt kah süüa sünnib. Katse-eksituse meetodil olen avastanud, et kõik mulle sobiva ja maitseva reisitoidu nõudmised täidab riisiroog, mille olen geniaalselt nimetatud... wait for it.. Rice Dish. Roog ise pole muidugimõista minu leiutis, ja seda on imelihtne valmistada. Retsept allpool. Transpordiks kasutan superhästi temperatuuri hoidvat toidutermost, maksis Walmartis 24 dollarit. Kausi- mitte purgikujuline,et saaks inimese moodi süüa. Peale selle on alati kaasas väike, keeratava kaanega anum jogurtit (villin suuremast topsist ümber). Miks ma väikesi jogurtitopse ei osta? Aga seepärast, et vahel tahan vaid paari lusikatäit ampsata, siis on topsi lekkekindel sulgemisvõimalus hea. Enamjaolt on ühes ka miskit magusat, vahel shokolaad, teinekord Must Koer (seda ei või kogu aeg saadaval olla, ma maiustaks ennast surnuks), teinekord röstitud leib. Jah, just leib, mitte sai, või ja moosiga, väikeses konteineris, kaks viilu vastamisi, määrded vahel. Või siis lihtsalt niisama paar tükki paljast leiba, täidab minu jaoks samuti magusa aset. 

Ja muidugi on kaasas kahvel riisiroa tarvis ning lusikas jogurti jaoks. Metallist kahvel ja lusikas. Plastiksöögiriistu ma ei salli. Pluss muidugi termoskruus kohviga, ning vesi ja/või mahl korduvkasutatavas pudelis. Ahjaa, tihtipeale ka viinamarjad, jällegi väikeses, keeratava kaanega plastikkonteineris, nagu jogurtki. Täidavad magusa aset, kustutavad janu, annavad kiiret energiat. Sama repertuaar on mul ühes ka lennureisidel, sans jogurt, seda nad ei luba, väidavad, et vedelik, noh. Lennureiside käsipagasi pakin alati sedaviisi, et saan vähese vaevaga proviandi muust kaasavõetust eraldada, sest iga kord tõmmatakse mind söögi tõttu kõrvale. Seesamune riisiroog erutab iga issanda turva-ametnikku, aga läbi olen alati saanud, ja asjapulkade silmapööritused mind enam ammu ei häiri. Kusjuures mu kokakunsti kohta on ka komplimente on tehtud, nii turvakontrollis kui lennukipardal. Kui termoselt kaane võtan, lööb isuäratav toidulõhn lähedalolijad jalust. Aga mis siin pikalt, panen sellesamuse riisiroa retsepti kirja. Ja kuna juba söögijuttudeks läks, kopeerin ka oma Musta Koera retsepti, üle-eelmise postituse kommentaariumist.

RICE DISH: 

Roog iseenesest on naeruväärselt lihtne valmistada. Saladus peitub ebatraditsioonilises maitsestamises. Ma ei mäletagi, mismoodi avastasin, et igasuguste reeglite vastaselt allnimetet maitseaineid kokku kuhjates saab võrratu lõhna ja maitsega roa. Kusjuures see kukub mul imekombel alati täpselt sama maitsega välja, hoolimata sellest, et maitseaineid lisan nö. vaba käega. Ja sama oluline kui roog ise, on juustu lisamine. Riivitud parmesan. Aga mitte mingil juhul peenelt riivitud, pulbritaoline, vaid selliselt. Juustupurul ja juusturibadel on lõpptulemust arvestades oluline maitsevahe, isegi kui nad on riivitud ühest ja samast juustukamakast. Juust lisada, kui kuum toit kausis. Kaussi, olgu siis too termos või mõni, millest kodus sööd, soovitan eelsoojendada. Ma üleüldse olen nõude eelsoojendamise usku, selleks on mingid peened spets riistad kah, aga mina kasutan lihtsalt praeahju või kuuma vett. Ühesõnaga, riisiroog kaussi, korralik kogus parmesani otsa, kahvliga läbi segada, nii sulab juust mõnusalt pehmeks. 

Nagu öeldud, maitseb Rice Dish jahtunult (näiteks peale väga pikka päeva naaberlinnas, sest ega see termos siis lõpmatuseni kah sooja hoia) sama hästi kui kuumalt. Aga trikk on selles, et valmistamisel ei tohi kasutada rohkem rasva kui vaid supilusikatäis, max kaks oliivõli hakkliha praadimiseks.

Koostisosad:

½ kg võimalikult väherasvast veisehakkliha  

1 tassitäis (1 cup/240 ml) pruuni pikateralist riisi

2 punast, 1 roheline maguspipar (bell pepper)

Maitseained: 

(Naerda ei tohi! Ma ju ütlesin, et ebatraditsiooniline kooslus! Lisan kõiki allolevaid nii umbes teelusikaotsatäis. Ostan jahvatatult, hulgilaost, suurtes purkides. Nõudlikum kokk võib muidugi ise värskest kraamist jahvatada.) 

Ingver

Karri

Pune

Muskaatpähkel

Chili

Pihvimaitseaine (Pole muidugi eriti peen kraam, kuid kasutan mitmeski roas, annab lihtsa vaevaga mõnusat vunki.)

Valmistamine: 

Hauta riis näpuotsatäie soola ja karripulbriga ja säärase koguse veega, et jääb sõmer. Jahuta. Kuuma riisiga tuleb roog pigem sihuke… mömm. Mina keedan riisi eelmisel päeval valmis, või hommikul, kui kokkamine õhtul plaanis. Puhasta maguspiprad ja ja haki ribadeks. Prae hakkliha vähese oliivõli ja maitseainetega (karripulber käib nii riisi kui hakkliha hulka). Kui hakkliha valmis, lisa maguspiprad, kuumuta mõned minutid, pipar peab krõmpsuvõitu jääma. Kõige lõpuks lisa riis (enne lisamist aja kahvliga kohevaks) ja sega roog õrnalt, kuid tõhusalt läbi. Võta pott tulelt ja lase tõmmata - tunnike, paar, kolm, et maitsed mõnusalt seguneksid ja rahuneksid. Head isu! Ja head reisi muidugi ka. 

------------------------------

MUST KOER

Mu isapoolse suguvõsa traditsiooniline retsept. Paraku pole mul Euroopa mõõdustikus retsepti enam alles, kõik koostisosad puha oz’ides ja cup’ides, või on pulkades (butter sticks) jne. Ja mu valmiskogus on üsna suur. Arvestasin grammidesse ja milliliitritesse ringi, veidi ümardasin, loodetavasti ei pannud konverteeringuga mööda. Kes kahtleb, kontrollige igaks juhuks üle.

Koostisosad:

Küpsised – 42oz (1200gr)

Kondenspiim, suhkruga - 56oz (1600gr)

Mage või – 14oz (400gr)

Maapähklid (peanuts) - 2 cups (470ml)

Magustamata kakaopulber, tume, 100% kakao – 12 kuhjaga supilusikatäit

Tume rumm – 1fl oz (30ml)

Valmistamine: 

Küpsised olid Eestis vist Ekstra või Tee või miskit? No need kõige lihtsamad, jahust ja veest. Valmistusvõtteid teate vist niigi – suur pott, või sulatada (NB! keema ei tohi lasta), kondenspiim hulka, lasta soojeneda, siis pott tulelt ära. Segada hulka kakao (soovitan tasahaaval sisse sõeluda, muidu läheb tükki), seejärel purustatud pähklid (mina purustan köögikombainis, koos koortega) ja rumm, jälle segada. Kõige lõpuks peenestatud küpsised (jällegi, kombainin, aga vanal ajal kasutasin taignarulli ja musklijõudu, ja pähklid tagusin kilekotis peeneks, haamriga.) Taigen segada soojalt, mina pruugin algatuseks puulusikat ja seejärel käsi, sest kui tahkuma hakkab, lusikaga enam ei jaksa. Kätega segades on lihtne kindlaks teha, et segu korralikult läbi töötatud, et põhjas enam vedelat kraami pole.

Pätse on lihtsam vormida, kui käed niisked - taigen ei hakka külge. Pakin küpsetuspaberisse, ja siis külmkappi. Life hack: pätse vormides ära potti põhjani puhtaks kraabi, ja otsekohe ära pese, nimoodi saad pool päeva jääkide kallal käia :) Kui tahtejõudu jagub, lase külmikus päevake või kaks laagerduda, kolmandast päevast algab parim maitse. Seisab külmkapis nädalaid, kannatab ka külmkapivälist säilitamist ca 2 nädalat, olen proovinud. Üks mu raudpoltkindlatest reisisöökidest, suurepärane kiire energia allikas. Elupäästja. Nagu pemmikan, noh. Kaloripomm.

August 31/2023

“When in doubt, ingest carbs.” ― Rachel Cohn, Dash & Lily's Book of Dares

Sõna sekka kuumal teemal

 

Disclaimer: see ei ole poliitiline analüüs. See on arvamusavaldus. 

Ma äärepealt poleks tundnudki vajadust kirjutada. Sest esiteks, suvi kestab. Teiseks teen ettevalmistusi pikemaks camperi-reisiks. Ja kolmandaks ning peamiseks leian, et olles oma isikliku oleviku ning tuleviku sünnimaast nö. lahti rakendanud, pole justkui paslik siitpoolt vett näppu viibutada, et ai vai, küll nüüd juhtus pahasti teil seal. Aga. Täna kargas mulle pähe võrdlus Eesti ja USA võimuladvikus toimuva osas.

Ei hakka siin pikalt-laialt USA istuva presidendi perekondlikke finantsfopaasid kirjeldama, igaüks võib huvi korral ise googeldada. Pealegi, ses küsimuses on erapooletut allikat keeruline leida, kuna vasakpoolne CNN ütleb üht, parempoolne Fox News teist, ja tõde on tõenäoliselt kusagil vahepeal. Lühidalt: Joe Bideni poeg Hunter Biden on üks paras pätt ja kaabakas. Narkootikumid, loata relvaomamine, ringihooramine, lihase lapse mittetunnistamine, kahtlased äritehingud välisriikidega, muuhulgas enne-sõjaaegse Ukrainaga ja Hiinaga. Biden juunior kasutas kuulsa isa asepresidenditiitlit (mäletate ju, Biden oli Obama VP) oma äritegevuse edendamiseks, muuhulgas kaasates papat telefonikõnedesse ja ärilõunatesse. Raha tõid sugulussidemed muidugi kenasti sisse nii Hunterile endale kui väidetavalt ka issile, pluss veel mõnelegi lähisugulasele. Kellele ja kui palju, seda praegu vabariiklased hooga uurivad, eelkõige muidugi selleks, et vanal Joel enne tuleva aasta presidendivalimisi vaipa alt ära tõmmata. Ja kuigi mina olen demokraat ja hääletasin Joe pukki, tundub igati õiglane, et mu vastaspartei liikmed tollest sahkermahkerist sotti üritavad saada. Sest mu oma partei topib pead liiva alla ja dokumente kalevi alla. 

Biden ise käitub täpselt samuti nagu Kallas. Tema ei tea midagi, oli puu otsas, kui pauk käis, tema peres äriasjadest ja rahanumbrites sõnagi ei räägita, ja nii edasi. No täpselt Kaja repertuaar, kaasa arvatud küsijate üle irvitamine, valijate mõtlemisvõime alahindamine. Sarnane on ka Bideni ja Kallase fännklubide reaktsioon. “Trump (EKRE) on veel hullem! välispoliitikaga saab ta ju kenasti hakkama! poliitika pole mustvalge! tegemist on üksnes PR ämbriga!” Ja Kallase puhul muidugi ka “meil on tingimata naispeaministrit tarvis!” Ma ei tea, mulle isiklikult see kehva PR-töö vabandus tundub kõige absurdsem. Et saadetagu korda mida tahes, peaasi et kõik pärast kenasti ära silutakse, häbematuile küsimustele “õiged” vastused antakse, “õige” intonatsiooniga jne. 

Oh jah. Ei taha sündmustest ette rutata, Biden ehk ei vea 2024. aasta novembrikuuni, presidendivalimisteni väljagi, aga üks on selge: minu häält ta ei saa. Ja kuna demokraatidel teisi normaalseid kandidaate hetkel pole ning pole ka näha, et tuleks, on täitsa võimalik, et teen esimest korda elus sedaviisi, et jätan ülde valimata. Või siis teen midagi, mille eest die hard parteikaaslased mulle eluaegse needuse peale panevad – hääletan vabariiklasest kandidaadi poolt, juhul kui ta mulle istub. Neil on pink pikem, ja üldse mitte lootusetult paremäärmuslik. Oleneb muidugi, kes sealt pingilt presidendiks kandideerimiseks mandaadi saab. Näiteks Chris Christie poolt hääletaksin iga kell. 

August 26/2023                                                                                   Image: Internet

“If you do not want to be lied to, then you need to stop following politics.” ― Steven Magee