Seeing red

 


Eelmises postituses kirjutasin “kolimisplaanid on vähemalt praeguseks külmutatud“. Jah, sõna otseses mõttes külmutatud. Meil juba paar hommikut õues mingi miinus kümme-üksteist Celsiust olnud. Kohutav. Päeva peale läheb küll soojemaks, päike sulatab ja puha, aga sellegipoolest – MIINUS KÜMME?? Mistap ei maksa imestada, et ma õudselt tahaks vinguda selle, teise ja kolmanda asja üle... näiteks Trumpi ja Mailis Repsi privilegeerituse üle. Selle üle, et lihtrahva esindaja oleks ammu kinnimajas vee ja leiva peal, aga nendesugustele seadused ei kehti. Või selle üle, et California plaanib igale osariigi kodanikule, kel orjapidamise all kannatanud mustanahalisi eelkäijaid, maksta ca kakssada kakskümmend tuhat dollarit valuraha. Plaani kogumaksumus föderaalvalitsusele (loe: Ühendriikide keskklassi maksumaksjale) kujuneks väidetavalt nii umbes kümme kuni kaksteist triljonit dollarit*. Samas muidugi ei tasu imestada, California on üldtuntud oma kosmiliste plaanide ja ettevõtmiste poolest. No näiteks, et promome jõuliselt elektriautosid, aga infrastruktuuri ei uuenda, mistap „tankimine“ on keeruline, kohati võimatu. Või et võitleme hipilinna San Fransisco uimasti- ja kodutuse probleemiga sel moel, et avame üha uusi mugavaid süstimispaiku, ja et süstijail turvalisem oleks, algatame kampaaniaid stiilis „süsti koos sõbraga“. Igaks juhuks lisan, et rassismiga pole mu oigamisel vähematki pistmist. Meenutagem, mismoodi värskelt vabas Eestis maade ja varade tagastamine käis. Et ühele anda, selleks tuli teiselt ära võtta. 

Ühesõnaga, jah, ma pean siin külmhoones kuidagimoodi oma sisemise soojuse ja (enam-vähem) kõigi vastu kena ja leebe olemise jälle üles otsima. Alustan sellega, et lähen panen päeva teise kohvi vee tulele. Foto: Paul. Võetud Kauail. Väga sündmusrikas prilliklaas, onju?

*Maksukoormust kajastavate numbrite paikapidavuse eest ma pead ei anna, mainisin ajakirjandusest silma jäänut.

December 06/2022

“I dont hate it he thought, panting in the cold air, the iron New England dark; I dont. I dont! I dont hate it! I dont hate it!” ― William Faulkner, Absalom, Absalom!

Jälle ookeani äärde

 



Jumal tänatud, oleme mõnevõrra maha rahunenud. Kuid paanika kestis ikka hea mitu päeva peale Kauailt naasmist. Et tarvis kolida, otsekohe, viivitamatult. Põhjus: säärases kliimas, mis meid koju tulles vastu võttis, pole inimasustus ju ometi võimalik? Tänaseks on asjad muidugi settinud, seadsime end oma mõnusas, hiljuti renoveeritud kodus taas sisse (mäletate, eksju, et mõnda aega tagasi tegelesin Pauli komandeeringute ajal elamise värskendamisega?). Ühesõnaga, kolimisplaanid on vähemasti praeguseks külmutatud. Aga see ei tähenda, et hing ikkagi kuhugi mujale ei ihkaks. Mistap läheme ja veedame aasta alguse taas Vaikse ookeani ääres, küll pisut teist sorti ookeani, kui see, mis Kauai kaldaid embas. Nimelt bookisime viieks päevaks koduosariigi sadamalinna Newporti südames, Nye Beachil asuva maalilise majakese (esimesel fotol too tumedamat sinist värvi ehitis) alumise korruse. Jäine Pacific Ocean lainetab otse tagaukse all, nagu teise foto aknapeegelduselt näha võib. 

Ei miskit udupeent, et kulusid madalal hoida. Interjöör tundub fotode järgi suhteliselt tagasihoidlik, kuid hind on sobivalt soodne, asukoht suurepärane - saame kogu Newporti jalgsi läbi traalida. Majal on ka pisike privaatne taga-aed, nii et iga Lillikese pissitilga jaoks ei pea koera rihma otsas kuhugi vedama. Rendikuulutuses oli muide kirja „dogs under 50 pounds OK“. Lilli, paraku, kaalub 62 naela (28 kg). Võtsin omanikega ühendust, mõningasest ülekaalust ei tehtud probleemi. 

Siinkohal tahan veidi vinguda Vrbo ja Booking.com broneeringute teemal, ja Airbnb on üleüldse kuidagi väga elitaarseks kiskunud, sinna kiikasin kah, hinnad hirmutasid. Vrbo'd pruukisin viimati 2019. aastal, kui Eestis käisime. Siis oli kõik selge ja sirge, sulle näidati algusest peale ühe öö koguhinda - ei mingeid kavalaid, poolvarjatud lisatasusid. Aga nüüd on asjad sedamoodi, et kõigepealt kuvatakse, mis öö maksab, ja seejärel pead peenikeses kirjas loetletud tingimustes näpuga järge ajama - lisanduvad property tax ja resort tax ja cleaning fee jms. Vrbo vähemasti toob need kõik numbriliselt välja, aga Booking.com jätab sinu enda arvutada - lisakulud on kirjas protsentides. Naljatilgad. Nye Beachi elamise avastasin lõpuks hoopiski Expedia'st, aga bronn käis ikkagi läbi Vrbo... Sõnaga, peavalu minusuguse jaoks, kes mitu head aastat pole selle teemaga tegelenud. Reisime ju camperiga, Kauai majutuse broneerib Paul läbi tööandja, suurlinnatripid on kah tema rida, ta Marriotti hotelliketi ustav klient ju.

See selleks. Vingu lõpp. Aasta alguses suundume niisiis üle lumiste Kaskaadide läände, lumeta rannikule. Loodetavasti saab võimsaid talviseid laineid nautida, soojas elutoas diivanil lebotades. Ahjaa, seda ka veel, et Newportis oleme ennegi käinud. Lugeda saab näiteks siit. Hästi äge ja väga elus sadamalinn, turistiatraktsioonid kõrvuti konservitehastega, põnevaid söögikohti ning kunstigaleriisid jalaga segada. Lilli saab päevas ühe pika jalutuskäigu ookeanirannal pluss õhtused ja hommikused tunnid kena vaatega terrassil, ülejäänud aja konutab vaene loom „kodus“, samal ajal kui meie Pauliga linnamõnusid naudime. Reis saab olema nö. kolm ühes - tähistab algavat aastat, Pauli sünnipäeva ja meie üheteistkümnendat pulma-aastapäeva. 

December 04/2022                                                              Fotod: vrbo

“If we were meant to stay in one place, we’d have roots instead of feet” ― Rachel Wolchin

"Where are you REALLY from?"

 



Tänahommikune uudis: Briti kuningakojas on lahvatanud skandaal. Lühidalt: kuningas Charles III abikaasa Camilla õuedaam, 83 aastane vanaproua, uuris mustanahaliselt, eksootiliselt riietatud heategevusorganisatsiooni liikmelt tema päritolu kohta. Küsitletav pidas küsimusi rassistlikeks, postitas solvumise sotsiaalmeediasse, ja edasine on juba ajalugu. Täpsemalt saab lugeda siit ja siit ja ka mujalt, vaja ainult googeldada. Lugesin Daily Maili kommentaare, mis suures plaanis jagunevad pooleks – ühed kaitsevad solvujat, teised vanaprouat. 

Mina ise olen kogu oma USA-elu jooksul “where are you REALLY from” küsimuse osaliseks saanud, kui ütlen, et tulen Oregonist (paaril esimesel aastal New Mexicost.) Seda tänu mu inglise keelt vürtsitavale võõramaisele aktsendile muidugi, ja teinekord ilmselt ka riietusele või käitumisele (näiteks söön kahvli ja noaga, samal ajal kui ameeriklane pruugib enamjaolt vaid kahvlit.) Kauai-käigu ajal kuulsin toda küsimust iseäranis tihedasti, sest Kauail ju puha väljaspoolt tulijad koos, turistid jne, ning “kust pärit” on enam kui normaalne lähenemine. No ja minu puhul järgneb muidugi seesama “kust PÄRISELT pärit.” Kas ma peaksin solvuma? Ma ju täieõiguslik Ühendriikide kodanik, miks mu rahvuslik/rassiline päritolu kellegi asi peaks olema?

Minu teada on näiteks London tänaseks enam-vähem sama multikultuurne kui USA, ja meil siinkandis on pigem auasi oma juuri lehvitada, küsimusele “kust sina/su pere pärit” vastavad inimesed väga hea meelega. Aga ehk on Inglismaal tõesti tabu sääraselt uurida? Ja küsimuse saajal õigus solvuda?

KÜSIN: kummas paadis SINA oled? Mina arvan, et kes solvumiseks põhjust otsib, leiab seda igal pool ja igal juhul. Aga olge head, valgustage mind, avaldage arvamust. Luban pühalikult, et sedakorda on ka minu isiklikku seisukohta vääravad mõtteavaldused teretulnud. :) 

November 30/2022                                                                                Pilt internetist

“Freedom of speech gives us the right to offend others, whereas freedom of thought gives them the choice as to whether or not to be offended.” ― Mokokoma Mokhonoana

Tali tuli

 


Kellakägu küsis, mis on need asjad, mille kandmine/kasutamine õnnelikuks teeb. Ma ei pea kaks korda mõtlema – mind teeb täna väga õnnelikuks metsiku mustriga Columbia omni-heat jope. Sest meil sadas eile öösel see va vastik ollus maha. Jaa, ma ei salli lund, ärge püüdkegi mind ümber veenda, et ilus ja valge ja suusatamine ja mis kõik puha. Mu elu oleks ilma lumeta palju õnnelikum, kindel see. Aga vähemasti on mul säendne vinge/soe/kerge rõivatükk nagist võtta, head tuju tekitama. Tujutõstev on muuhulgas ka fakt, et läinud kevade allahindluste ajal sain jope kätte kolmekümne dollariga, alghinna saja kuuekümne asemel. Ühesõnaga. Ega ma miskit sügavmõttelist tahtnudki seekord öelda. Tulin ainult Eputama.  

November 28/2022

“A lot of people like snow. I find it to be an unnecessary freezing of water.” ― Carl Reiner

Brrrr...

 

… külm! Õues oli täna varahommikul oli -5°C. Noh, 23°F kõlab tunduvalt sõbralikumalt, aga ilma see paraku soojemaks ei muuda. Toas tundus eile samuti jahe, täna juba mõnusam muidugi, maja soojeneb tasapisi üles.

Mulle jääb tõtt-öelda mõistatuseks, mismoodi põhjamaa inimesed talviseid, lühikesi soojamaapuhkusi nautida suudavad, kasinasti nädalapikkusi. Sedasi shokeerid oma keha kaks korda ju, vaid mõnepäevase vahega? Kuid mine tea, ehk annab see samasuguse tervistava efekti nagu saunalavalt jääauku hüppamine. 

Ühesõnaga, terane lugeja on ilmselt juba taibanud, et oleme koduses Oregonis tagasi. Kered karjuvad “KÜLM!!” Ma küll üritasin end nii vaimselt kui füüsiliselt ette valmistada, jätsin viimasel Kauai-nädalal säärekarvadki raseerimata, et päevitunud naha ja jäise välisõhu vahele barjääri tekitada, aga ei tolku miskit. Õnneks täna Tänupüha, praeahi huugab, Paul pani linnu juba ahju ja valmistab parasjagu õunapirukat (traditsiooniline kõrvitsapirukas meile kummalegi ei maitse). Mistap ma pikalt praegu siin ei aega viida, lähen muskaatpähkliga maitsestatud kartuliputru tegema ja rohelisi ube aurutama. 

P.S. Kauaist tuleb veel hea hulk pilte + juttu blogisse, aga enne tahan kurnavast lennureisist ja dramaatilisest kliimamuutusest täielikult toibuda. Selle postituse foto tegin täna me teise korruse terrassilt. 

November 24/2022

“Thanksgiving was nothing more than a pilgrim-created obstacle in the way of Christmas; a dead bird in the street that forced a brief detour.” ― Augusten Burroughs, You Better Not Cry: Stories for Christmas 

You've got to change your evil ways, baby

 

(Ausõna, ma ei kavatse kaaperdada kitty leivanumbrit, laulusõnu postituste pealkirjaks pannes, kuigi viimasel ajal on siin 5500's paaril korral sedasi juhtunud.)

Väidetavalt võib harjumus tekkida vähem kui kolme nädalaga. (According to a 2009 study published in the European Journal of Social Psychology, it takes 18 to 254 days for a person to form a new habit. The study also concluded that, on average, it takes 66 days for a new behavior to become automatic.)

Paraku, veel üksnes mõned päevad, ning minul tuleb kahe kuu jooksul tekkinud harjumusi muuta. Muuhulgas harjumust igal hommikul mööda ookeaniäärt Hoonani tänava sillakeseni jalutada, Waikomo oja ületada, Kukui’ulas asuvast Lappert'si jäätise-/kohvipoest tops kuuma shokolaadi osta, täispiimaga valmistet, vahukooremüts peas. For the record: ma pole latte-investeeringu usku. Tõenäoliselt ei kummardaks ma seda religiooni isegi juhul, kui tükk maad noorem oleksin, sest mis mõtet on elada mingi müütilise helge pensionipõlve nimel, kui see nõuab loobumist igapäevastest väikestest mõnudest? Jaa, mõnele loobumine sobib. Tõenäoliselt sobib lausa paljudele. Mulle mitte.

Kus ma olingi? Ahjaa, harjumused. Päikesetõus, paitav soojus, ookean, palmipuud, rammus hommikujook, sõbralik väikevestlus baristaprouadega. Kõike seda hakkavad asendama talvise Oregoni külmad karged koidikud, kadakad ja kivine kanjon. Kui eelmistel Kauai-käikudel on kahest kuust paradiisisaarel piisanud, siis sedakorda tunnen, et jääb justkui väheks. Koeraigatsus? Jaa, otse loomulikult. Aga kõik muu… “kõige” all pean kliimat silmas. Tänaseks oleme Pauliga jõudnud kindla tõdemuseni, et Oregoni talved on meie jaoks liig külmad. Globaalse kliimasoojenemise vilju meie silmad ilmselt ei näe, vähemasti kesk-Oregonis mitte, mistap elukohavahetuse plaan hakkab jumet võtma. Tõsi, saime kogu elamise just hiljuti renoveeritud, ja elukoht kui niisugune on ju iseenesest muinasjutuline. Aga see pagana talv. Paul veel kannataks, kuid mina olen üha enam ja enam vinguma hakanud. Ilmselt mängib rolli fakt, et mul 50 aastat kehva suusailma vöö vahel. Paulil, kes pea eluaeg kõrbes elanud, pole säärast vastumeelsust lume, jää, tuule, külmakraadide vastu. 

Mõte peab veel küpsema. Tuleb hakata näpuga mööda USA kaarti vedama, et kuhu siis täpsemalt edasi. Tuleb teha plusside ja miinuste tabel iga pähekargava tulevase elukoha kohta, ja oi, kui palju on mõjutavaid faktoreid! Esiteks muidugi juba nimetet ilmastik, pluss lähedaste inimeste kaugus/lähedus, pluss poliitiline kliima, pluss hinnatase, maksumäärad, ja nii edasi, ja muud sarnast. Tornaadode või üleujutuste tsooni, või trumpistidest üleujutatud piirkondadesse ei tõmba, selge see. Ja lõppude lõpuks, mine tea, ehk tuleval nädalal Oregoni naastes langeme valutult vanade harjumuste (külm, kanjon, kadakad) rüppe tagasi, või siis satub kena soojapoolne lumeta talv, ning kolimis-isu läheb seks korraks üle. Pealegi on meil ju camper, sellega saame lõunasse põgeneda, nagu eelnevatel talvedel teinud oleme. Kui järele mõelda, siis isegi mina, va kliimapirts, ei tohiks nuriseda – näiteks käesolevast aastast oleme 2 kuud Arizona kaunis kõrbes veetnud, ja kaks kuud troopilisel Kauail. Ja põhimõtteliselt on mul ju ka oma koduses Oregoni köögis võimalik tass kuuma shokolaadi keeta? Sest hommikused vestlused saan tänu Paulile kätte nagunii, tükk maad kauakestvamad ja tummisemad kui baristadega.     

November 19/2022

“Sometimes the hardest part isn't letting go but rather learning to start over.” ― Nicole Sobon, Program 13

Lõunamaistest aiatöödest


Peenemat sorti kuurort pole koht, kus Kauail vaikust otsida. (Siin on vaikust kui niisugust üleüldse raske leida – ookean mühiseb, linnud karjuvad, palmilehed sahisevad.) Turiste teenindavad  territooriumid tuleb arusaadavatel põhjustel võssa kasvamast hoida, ning see eesmärk nõuab troopilises kliimas pidevat tagasilõikamist, trimmimist, juurimist, ja muud sarnast. Mistap ma polnud eile üldse üllatunud, kui me hotellituppa taas mootorsae vingumist kostma hakkas. Küll aga üllatas suund, kust heli kostus. Kostus nimelt kõrgemalt kui maapinnalt. Noh, lähen mina rõdule, vaatan vasakule (foto 1), ja mida ma näen. Punases särgis mees palmi otsas, saag käes. Vaatan paremale (foto 2), ka sealpool puu otsas saega punasärk. Selge pilt – pügatakse kookospalme. 


USA on teadupärast kohtussekaebamiste tõotatud maa, seetõttu võetakse kookospähklibeebid (foto 2) juba varakult rajalt maha. Või noh, nali naljaks, paremal juhul väga valus, halvemal eluohtlik, kui “noor”, mitte veel täiskaalus kookospähkel juhtub pähe kukkuma. Täiemõõdulistest ärme üldse rääkima hakkamegi, need on kindel kabelimats. Niisiis täiesti arusaadav, et turiste võõrustavad asutused kookospalmide osas väga ettevaatlikud ning ettenägelikud on. Fotol 1 on palmipügaja tööjärjega otse meie rõdu ette jõudnud, puu kasvab rõduäärest kõigest mõne meetri kaugusel. Ma ei hakanud end tagasi hoidma, tõsimeelse turisti kombel klõpsisin hea hulga kaadreid. Töömees ei vaadanud minu poolegi, ajas oma asja, küllap ta sihukese ebadiskreetsusega harjunud. 


Kasutusel oli kaks tööriista. Väiksemat sorti kettsaag, ja suur matsheetetaoline nuga, sellega raiuti toda pruunikat kiudjat ollust tüve ümbert vähemaks. Saapad on "kassidega", vöökoha ja reite ümber käivad rakmed, nende küljes karabiinidega köis, mis puutüve ümbert kinni hoiab. Puu otsa ronimine ja sealt allatulek, aga ka trimmimistöö käib ahvikiirusel, ilma vähimagi nähtava pingutuseta. Selgelt näha, et õppind mehed ja head riistad. Ja et aeg on raha. Ronijaile lisaks tegutses maapinnal koristusbrigaad. Kõik minu vaateväljas olevad kookospalmid (neid on kokku 8) said värske ilme vähem kui tunni ajaga.  


"Meie" palmipuu enne ja pärast pügamist. Tulemus jah pisut hõre, aga ärge muretsege, uued lehed kohe-kohe tulemas. Täitsa kindel, et see mõõgataoline teravik, keskel, lööb end juba paari päeva pärast lehvikuna lahti. 

November 15/2022

“Palm trees are growin’ and a warm breeze is blowin’. I picture myself right there, on some beach, somewhere.” ― Blake Shelton