Jõuluks koju



Tänupüha ja Jõulude vahel on paras aeg paarinädalane road trip ette võtta. Muuhulgas läheme Californiasse, Palm Springsi, sõpradele külla. Nad olid Oregonis me naabriteks, kuni tüdinesid, nagu meiegi, pikkadest külmadest talvetest, kolisid lõunasse. 

Mul on sedakorda tegelikult pisut kahjugi blogi reisi ajaks kinni panna. Kangesti tahaks advendiblogimist kaasa teha, eelmisest korrast jäi pisik sisse. Igasugu asjadest tahaks kirjutada. Et kui äge oli üle mitme-setme aasta Thanksgivingut New Mexico sugulastega veeta. Liiatigi, et selleks polnud tarvis viiepäevast autoreisi ette võtta. Kasinad kolm-neli sõidutunnikest, ja olimegi kohal. Religioonist tahaks kirjutada, agnostiku mätta otsast. Ja blogimishaavadest ning nende armistumisest, sest haavu, näe, tekib neilgi, kelle turvis pealtnäha läbitungimatu. Vananemisest tahaks kirjutada, et kuidas mul ilmselgelt midagi olulist peas puudu on, sest ma absoluutselt ei haaku selle teemaga, hoolimata sünniaastast. Anyway. Nood paar esimest detsembripäeva on nii tore olnud blogimismaratoni alustanute postitusi lugeda; aastalõpublogimises on sihuke mõnus tsunftitunne sees, vähemasti mulle tundub sedasi. Aga noh, mis parata, kui antakse valida road tripi ja blogimise vahel, valin otse loomulikult tripi.

Pidage end siis jälle korralikut üleval, eks, kuniks ma ära olen, ja hoidke pea selge ja süda soe. 

December 03/2024                                                                            Image: Internet

“Sometimes the most scenic roads in life are the detours you didn't mean to take.” ― Angela N. Blount, Once Upon a Road Trip

Ritsik tahtis Lillikese voodi pilti näha

 


Mõned päevad tagasi kirjutasin: „... maja ette sõitis UPS truck, juht tõstis paki välja, andis signaali ja kimas minema. Pakis oli… arvake, mis? Calming Cuddler Long Fur Donut Dog Bed!! Lillikene nimelt sai omale esimest korda elus spetsiaalse koeravoodi. Ei läinud poolt päevagi, kui loom oli ilmselgelt veendunud, et kogu ta senine eksistents on olnud üksainus suur piin ning kannatus. Et Tõeline Elu seisneb lebotamises pehme, koheva, XXL suurusega koeravoodi kallistavas embuses.“ 

Seesinane koeravoodi sai Lillikese õuekennelisse paigutatud. Loom on oma uude mööbliesemesse kõrvuni armunud, mistap tellisin Furhavenist teisegi, tubaseks tarvitamiseks. Vahemärkus: donut on Lilli jaoks tõesti sõna otseses mõttes mööbliese, sest meie majas on muud voodid, tugitoolid, diivanid eranditult inimeste käsutuses/kasutuses. Koera koht on põrandal. (Aga palun, võtke heaks, täitsa tasuta laskemoon tuleviku tarvis neile lugejaile, kes mind koerapiinajaks tituleerinud :)) Anyway. Kuna õue-donut on JUMBO suuruses, otsustasin toa tarvis veidi väiksema, LARGE tellida. No et võtab vähem ruumi, kakskümmend dollarit odavam pealekauba. Mõeldud, tehtud. Kaup saabus, kuid oh õnnetust, ei sobinud see mõõt ei mulle, ei Lillile. Kurtsin muret Furhaveni rahvale. Et tarvis tagastada, andke juhised, mismoodi. Ja kujutage ette, vastuseks sain, et raha kannavad arvele, aga vaakumpakendist korra väljas käinud kaupa nad tagasi ei soovi, ehk olen nii kena ning annetan voodi mõnele kohalikule koerte varjupaigale. Mul tuli lausa pisar silma. Nii armas neist. Juba vaatasin varjupaiga välja kah (Doña Ana County Humane Society, asutatud 1955, Las Crucese vanim loomade heaolu eest hoolitsev organsatsioon). Lillile aga tellisin LARGE asemel teisegi JUMBO, selle, mis pildil. 

p.s. Ärge jätke kahe silma vahele mu Converse-kolletsiooni uusimat täiendust, sedakorda pruuni värvi.  

November 30/2024                                                                                   Foto: Paul 

“The monsters were never
under my bed.
Because the monsters
were inside my head.
I fear no monsters,
for no monsters I see.
Because all this time
the monster has been me.”
― Nikita Gill

Las ma räägin...

 … kuidas see immigratsiooni-asi meil siin USA lõunapiiri ääres käib. Mitte statistiliselt, vaid päriselt, reaalelus. Õigemini olin veel eile täitsa kindel, et sisserändeteemat ei puuduta ma uuesti niipea, isegi mitte pika tokiga, aga Paul laekus täna paaripäevaselt camperdamiselt Las Crucese lähistel, ja ma lihtsalt pean tema loo edasi rääkima. Et saaksite aimu, mida toob kaasa kehvasti valvatud piir pluss kehv immigratsioonialane seadusandlus inimlikul tasandil, mitte mingites umbisikulistes numbrites. 

Panid Paul ja ta vana hea sõber mõlemad oma camperitele hääled sisse, sõitsid Las Crucesest loodesuunas, Sierra de las Uvas mägedesse. Lõid laagri üles, sõid kõhud täis, nautisid sigarite ja väikese viskiga õhtupoolikut. Ühtäkki nägid kahte border patrol sõidukit teed mööda lähenemas. Asjapulgad peatusid, tervitasid viisakalt ning teatasid, et neil on infot, et "koiotid" (immigrandismuugeldajad, Mehhiko narkokartellide käpa all, tulnukate üleandjad saavad makstud Mehhiko poolel, vastuvõtjad USAs) olla päevake tagasi 25-30 piiriületajat kusagile lähikonda maha poetanud. Olgu laagrisolijad valvel. Ega midagi. Piirivalvurite lahkumisest sai paar tunnikest mööda, ja laagrile läheneski varastes kahekümnendates, räsitud välimusega meesterahvas. Täiesti ilmastikusobimatult riides - teksad, viledaks kulunud T-särk ja flip-flopid. Näljane, janune. Englishit mitte sõnagi. Mingil moel said kolm meest siiski suheldud, ning ilmnes, et poiss tuleb Mehhikost, ta vend konutavat kusagil sealsamas läheduses mägedes. Paul ja ta sõber, veendunud, et “külaline” endast ohtu ei kujuta, panid hädasolijaile kiirkorras proviandipaki kokku, võileivad ja vesi pluss veel üht-teist, ning kutt kadus õhtuhämarusse. 

Möödus järjekordne tunnike-poolteist, needsamad border patrol mehed uuesti laagri juures, kaheksa piiriületajat autodes, samast, eelpool viidatud ligi kolmekümnesest seltskonnast. Turvaliselt autodes, sest ületulijad soovisidki kinni nabitud saada, sooja tuba ja sööki sisserändajate kogu(ne)miskeskuses. Lootuses, et antakse ka advokaat, kes neid siis immigratsioonikohtus esindab, bürokraatiakadalipust läbi aitab, et ei saadetaks üle piiri tagasi. Paulil ja Jeffil sedajärgi muidugi erilist öörahu polnud, tukkusid valmisolekus, täisriides. Kusagil kesköö ajal tiirutanud ka helikopter mägede vahel, ilmselt püüdes ülejäänud seltskonda lokaliseerida, neid, kel ei õnnestunud piirivalvuritega kohtuda.

Vot sedaviisi elame me siin lahtise piiri ääres. Ühendriikide valitsus ei anna sisse rännata soovijaile selgeid signaale. Immigratsiooniseadus on auklik nagu sõelapõhi. Massid liiguvad lõunast põhja suunas lootuses, et USA tulijaid toidab ning katab, seni kuni nad jalad alla saavad. Ja kui ei saagi, toidetakse ja kaetakse sellegipoolest. Ametlikes piiripunktides ei suudeta sisserändajate vooluga toime tulla, ja mitteametlikke ületuskohti haldavad-valdavad needsamad "koiotid", saates inimesed talviselt külma kõrbeöösse (või suviselt kuuma kõrbepäeva) kannatama, halvemal juhul surema. Ja see kõik, kurat, leiab aset põhjusel, et nad seal üleval Washingtonis ei suuda normaalse riigi kombel piiri pidavaks muuta, mõlemad parteid hüpitavad teemat edasi-tagasi nagu kuuma kartulit. Nii et jah, kuigi Trumpi müür oli suurushullustusest tõugatud mõte, siis sellest, miks see mõte idanema hakkas, saan ma aru. Ning kuna me nüüd siia täitsa piiri äärde tagasi kolisime, ei jää küllap viimaseks korraks, mil kirjutan sellest, mismoodi kontrollimatu immigratsioon välja näeb. Reaalselt välja näeb, mitte paberil. 

November 22/2024

Kutsuti välja

 



Kutsuti jah. Tähendab, TT tegi postituse ühest tavalisest päevast oma elus, ässitas teisigi blogijaid sama teed minema. Võtan väljakutse vastu, mööndusega, et mul pole juba jupp aega tavalist päeva olnud, sest kolimine, eks. Uus kodu, uued lõhnad nii-öelda. Aga noh, panen üleeilse elu kirja. Nagu TTgi, keskööst alustades. 

Magamisega on mul hästi. Lausa toredasti. (Sülgan 3x üle õla, koputan vastu puud kah, igaks juhuks). Erinevalt paljudest ei kanna ma mingeid kehategevusi mõõtvaid vidinaid, ei öösel, ei päeval. Üksnes mõtegi säärasest ajab mind stressi, sest, noh, olen see kitsetall, keda lugeda ei tohi. Ma ei taha sekundi- ja grammipealt teada, mis minuga toimub, sest äkki ei toimu nii kuis peab, kus selle mure ots siis. Olen pigem sihuke jaanalinnu tüüpi, kui loomavõrdlustega jätkata. Kits-jaanalind. Anyway. Nagu ütsin, uni on suurepärane, ja seda vajan üsna palju. No nii kaheksa tundi, vähemaga ei mängi eriti välja, pikaajaliselt kindlasti mitte. Magama jään õhtul kümne paiku, ärkan (ilma äratuskellata) hommikul kella kuue paiku. Tõsi, voodisse lähen varem, et lugeda või millegi muu meeldivaga tegeleda. Üleeile õhtul oli lugemiseks värske Vogue (kaanelooks Billie Eilish). Ööst midagi kirjutada pole. Magasin, noh. Ja kuna ei mõõda, siis üksikasju ei tea. Unesid nägin kah, aga milliseid, seekord ei mäleta. Mul on igaöine, äärmiselt sündmusterohke, värviline unenäo-elu muide.
 
Anyway. Ärkasin kümmekond minutit enne kella kuut. Või kella kuute? Nii veidrad näivad mõlemad, kirjapildis. Olin varem jalul kui Paul, pigem reegel kui erand siinmajas. Panin kohvivee tulele, lõin läpaka käima, et ekraani vahtida, sest enne kohvilaksu suur osa mu ajust ajust ei tööta, selle kõnekeskus ammugi mitte. Paul laekus magamistoast ajaks, mil tarvis presskannu sõel alla vajutada, see on hommikuti tema töö. Seejärel tõmbasime kardinad eest, kuigi veel pime, pugesime, nagu igal hommikul, kumbki oma ülemõõdulisse tugitooli, kus veetsime kohvitades järgneva tunni ning viisteist-kakskümmend minutit. Mägedetagust päikesetõusu oodates, igasugu ilmaasju arutades. Ahjaa, ja oma uusi pleede nautides, sest ööd siin jahedad juba. Ma ei saa aru, miks me miskeid sääraseid põhjanabal Oregonis elades ei hankinud. Väheke karvased, õndsalt siidised. Kutsume pleede hellitlevalt our hamsters. Jututeemad? Näpuotsaga poliitikat, kuna meil on kokkulepe, et ei sukeldu varahommikuti igasugu poliitilistesse jäneseurgudesse, ei stressa end ilmaelu ja inimeste kirumisega. Tegime Thanksgivingu-plaane, pluss sellejärgse pikema, paarinädalase reisi omi. Läheme detsembri alguses camperiga Californiasse, sõpradele külla. Neile, kes, nagu meiegi, Oregonist soojemasse kliimasse kolisid.
 
Kohv joodud, aeg koeraga tegeleda. Väike jalutuskäik ümbruskonna tänavatel (brr, jahe, mäetipud lumised!), väikesed hommikused lõbustused loomale (mängu nimi on pebbles, teinekord kirjeldan pikemalt), peni oma õuekennelisse, söök-jook ette. Sedaaegu on päike juba mõnda aega väljas, maailm hakkab üles soojenema, linnukesed laulavad, lillekesed õitsevad… jaa, just, krüsanteemid pottides, nii ees- kui tagaaias jumala kenad veel, nii külm siin nüüd kah pole. 

Teine kann kohvi tulele, hommikusöögiooteks banaan, sedajärgi praekartulid riivitud parmesaniga + kodujuust + kirsstomatid. Yumm. Pean hommikuti korraliku kõhutäie saama, muidu kisub olemine otsekohe hõredaks. Olen vist ennegi maininud, et tulenevalt erinevatest kehaehitustest ja toitumisvajadustest ei kattu minu ja Pauli söögiajad ja söögid pea kunagi. Mis ei tähenda, et me päeva jooksul mitmeid tunde ninapidi koos ei veedaks: juba nimetatud long lasting hommikukohv, lõunane koeralõbustamine + drink siin või seal värskes õhus, kui ilm vähegi lubab, õhtused pikad jutuajamised köök-elutuba lahutava baarileti taga kõõludes. Ühesõnaga, kus ma olingi. Peale hommikusööki pidasin natuke maja, pesupesu ja aknapesu, sest paari päeva tagune padusadu oli New Mexico punaka kõrbetolmu klaaspindadele kunstipäraselt laiali määrinud.
 
Seejärel prokrastineerisin. Peaksin tegelikult ühte sissetulekut tõotavat projekti arendama, aga kuna sisse tuleb nagunii, siis võtsin hoopiski paar hiljuti sekkarist hangitud hilpu ette, et neid parajaks õmmelda. Mis siin salata, eks ma naudin pooleldi prouaelu tänu seigale, et Paul pensionäristaatusest hoolimata siiani pisteliselt töötab, väljakutsete peale. Ja kui nüüd veel üksikasjalikumaks minna, rahateemal, kusjuures mitte niivõrd selleks, et lugejat minu finantsolukorra osas valgustada, kuivõrd selleks, et taas Ühendriike haipida, nagu mul kord juba kombeks, siis mulle maksab Ühendriikide valitsus käesolevast aastast alates samuti pensioni. Peaaegu oleksin kirjutanud “maksumaksja maksab”, aga ei. Selle raha on Paul pika tööelu jooksul mitmekordselt välja teeninud. Mulle makstav summa põhineb tema pensionil. Mäletan, et olin täitsa shokeeritud, kui teadlikuks sain, et riiklikku vanaduspensionit saava USA kodaniku abikaasa (kes nõutava vanuse saavutanud ning nõutav arv aastaid kodanikustaatuses olnud) omab õigust teatud protsendile sellest. Kusjuures minu summat ei võeta Pauli summast maha, tema saab ikka enda jao, minu oma tuleb nö. boonusena, minu nimele. Ma (me) ei pidanud isegi läbi kümne põleva bürokraatiarõnga hüppama seekord, üksnes läbi kahe-kolme. Et jah, nimetangi seda põhiliselt põhjusel, et USA tervishoiusüsteemist ja lastehoiust jms räägitakse (õigusega) õudusjutte, jättes tähelepanuta, et siinses elukorralduses leidub ka positiivseid külgi. No kasvõi seesama pensionivärk, või abikaasade/laste kindlustatus lahutuse puhul, või toetused/väljamaksed immigrantidele. Sest räägitagu USAst mida tahes, kui siin ikka nii jube elu oleks, nagu ülemere kiputakse arvama, ei vooriks inimkaravanid üle me lõunapiiri.
 
Kuna immigratsioonist juttu tuli, kaldun postituse teemast julmalt kõrvale, võtan ses asjas lühidalt sõna. Ma pole enda arvamust ausalt öeldes täielikult välja kujundanud, st. pole teemasse üksipulgi süvenenud. Esimeste USA aastate jooksul oli üsna ükskõik asjaolust, et ma ise panin korraliku summa raha, hea hulga aega ja närve hakkama, et legaalseks residendiks saada, samal ajal kui paljud selle kadalipu tuima näoga läbimata jätsid, nö. avatud uksest sisse kõndides. (NB! kogu käesoleva lõigu jooksul ei räägi ma asüülitaotlejatest, kelle elu, tervis või elementaarne heaolu kodumaal ohus. Räägin endasugustest mugavuspagulastest, neist, kes ei pea, kuid tahavad USAs elada.) Kus ma olingi? Ahjaa. Tänaseks on tekkinud tunne, et miks mina nii palju vaeva pidin nägema, miks minu ees piir kinni oli, kui see praegu sadade tuhandete ees täiesti valla? Pane muudkui kaks kätt taskusse ja jaluta üle. Ning ei maksa arvata, et ma Trumpi müüri pooldan, see on (oli) hullus kuubis. Aga kas teie oleksite päri olukorraga, et näiteks Eesti riik kõigile resideeruda soovijaile täitsa vaba sissepääsu võimaldab? Ja palun, ärme hakka stiilis “Ameerika manner kuulub põliselanikele, valge rass elab siin ebaseadusliku sissetungijana”. Rahvasteränded ja territooriumivallutused on toimunud sest ajast saati, mil puu otsast alla tulime. Kui geopoliitiliselt korrektsed tahaksime olla, hängiksime kõik siiani puntras kusagil Aafrikas. 

Muidugi, siis esineb veel see argument, et kes USAs põllult saaki korjab ja motellitube koristab, kui illegaalsele immigratsioonile hädapidurit tõmbame. Vot sellele ma niisama paugust vastata ei oska, ei peagi oskama, pole majandus- ega sotsiaalteadlane. Pakun huupi, et needsamad inimesed, kes seda praegugi teevad. Nende järeltulijad loodetavasti mitte, sest vanemad on neile paremaid võimalusi andva hariduse võimaldanud. Ehk näeme tasakaalu mõttes mõne aasta pärast hoopiski valgenahalisi California põldudel rügamas, 100+ päikesekaitsega paksult kokku määritud. Deportatsiooni, millega Trump ähvardab, ma absoluutselt ei poolda muide. Näis, kas ja kuidas see plaan üleüldse elujõuliseks saab. Samas aga ei poolda ka seda, et igaüks võib üle USA-Mexico piiri kõndida, et seejärel otsekohe, ilma tööle asumata, makse maksmata näiteks tasuta tervisekindlustust nautida, nagu mõnel pool Californias. Või 18.000 dollarilist deebetkaarti per aasta nagu New Yorgis, esmatarbekaupade ostmiseks. See on mu meelest näkkusülitamine neile legaalsetele (uus)immigrantidele, kes end siin üles töötanud. Vähe sellest, NYs on kehval järjel residentidest peresid küll ning veel, kellele seesama 18.000 hädasti ära kuluks. Pole siis ime, et ajakohase immigratsiooniseaduse koostamist ja vastuvõtmist ootavad ning loodavad eelkõige neist maadest pärit ümberasjujad, kelle kaasmaalased praegu üle piiri marsivad. Ka hetkel kena tööhõiveprotsent võib kolinal kukkuda, kui kontrollimatu immigratsioonilaine jätkub. Äkki teeks kuidagi nii, et legaalne sisseränne vähem tüsilikuks, illegaalne ebamugavamaks? Mh? Usun, et mitmed teist tunnevad nüüd, et tahaks mulle ses teemas vastu vaielda. Aga nagu ütsin, mõelge korraks Eesti USA asemele. Lahtise riigipiiriga Eesti. Ja seda ka veel, et statistilistesse jäneseurgudesse ma pugema ei hakka. Võtan omaks, et mu seisukoht põhineb suures osas emotsioonil, kuid on ka sellisena täiesti lubatud mu meelest.
 
Issand. Ma ikka oskan teemast välja vahutada. Jätkan asjakohaselt. Elik keskpäeva paiku õmblesin natuke. Aga üksnes natuke, sest maja ette sõitis UPS truck, juht tõstis paki välja, andis signaali ja kimas minema. Pakis oli… arvake, mis? Calming Cuddler Long Fur Donut Dog Bed!! Sellest imeasjast pean kindlapeale eraldi postituse tegema, fotodega. Lillikene nimelt sai omale esimest korda elus spetsiaalse koeravoodi. Ei läinud poolt päevagi, kui loom oli ilmselgelt veendunud, et kogu ta senine eksistents on olnud üksainus suur piin ning kannatus. Et Tõeline Elu seisneb lebotamises pehme, koheva, XXL suurusega koeravoodi kallistavas embuses.
 
Nonii. Koeravoodi imetletud, sellele koht leitud, Lillikese rõõmu üle rõõmustatud, pani Paul pizza ahju. Külmutatud pizza, koos kõikide ebatervislike lisa- ja säilitusainetega, oo õudust. Oleme säherdust kõhutäidet aastaid vältinud, paraku kolimisega seoses tekkis igasugu halbu harjumusi, sest stress ja ajapuudus ja nii edasi. Paul tegeleb pizzaga seetõttu, et mina üritan kõigest väest tervislikult toituja aupaistet säilitada, väites, et ei oska seda kivikõva plönni pakendist väljagi võtta, rääkimata söömiskõlblikuks kuumutamisest. Anyway. Pizza valmis, seadsime end elutuppa suure ekraani ette (ei, ei ole telekas, meil pole mitte mingisugust kaabliühendust ega vastuvõtuantenni ega midagi. Me ei vaata telekat. Ongi üksnes ekraan, arvutiekraanide suurem sugulane). Kus ma olingi? Et siis jah, pizza, ja kaks ning pool tundi FIMi galaõhtut, MotoGP maailmakarika auhindade jagamist. (Grand Prix motorcycle racing is the highest class of motorcycle road racing events held on road circuits sanctioned by the Fédération Internationale de Motocyclisme (FIM). Independent motorcycle racing events have been held since the start of the twentieth century.) Kes mind loeb, teab ilmselt, et nii Paul kui ma oleme tolle spordiala andunud fännid juba mingi kuus-seitse aastat. Kusjuures ka tehnikapoole pealt teadlikud fännid, mis minu puhul sugugi iseendastmõistetav pole, kuna Paul on motikamees, aga mina üksnes tagaistmel sõitnud, ja ükskord ammuaega tagasi Eestis külgkorvis. Et siis jah, galaõhtu, punane vaip ja puha. No nii äge oli kõiki neid mehi kenasti klanituna ülikondades-lipsudes näha, abikaasasid-pruute viimse peal üleslööduna. Ringrajal ja selle ääres avaneb teadagi hoopis teine pilt. 

No ja siis oligi õhtu käes, väljas pime. Teen lõpu lühidat, postitus kümme miili pikk juba, issand jumal. Vanaks jäänud, lobisema hakanud… Võtsin Lillikese rihma otsa, tegime pisikese pissituuri, mille käigus Lilli kõik vajalikud kohad ära märgistas. Jaa, ka emased koerad märgistavad muide, Lilli tõstab lausa jalga, mitte küll nii kõrgele nagu isased, kuid siiski. Oma hoovis ei pea vajalikuks, siin lihtsalt kükitab, sest keegi teine ta valdustesse ei tungi. Kodus tagasi, panin Lillikese ta tubasesse ööpuuri, soojendasin endale õhtusöögi (pasta + marinara + parmesan + koriander), seejärel valasime Pauliga kumbki endale klaasi Sauvignon Blanci rohke jääga, ronisime baarileti taha pukkidele. Juttu jätkus kauemaks, valasime teised klaasid veel. Seejärel kadus Paul oma workshoppi mingeid asju ajama, mina klõpsisin mõnda aega arvutis, sedajärgi võtsin kiire kuuma dushi. Tuled said kustu kella kümne paiku.

Mida siis lõpetuseks? Ei ütleks, et kirjeldet päeva tavaliseks saab nimetada, mul ei esine just palju ühtmoodi päevi. Samas, polnud teine ju ka teab mis ebatavaline. Ja andke need lõputud kõrvalepõiked andeks. Ja aitäh TTle väljakutse eest. 

Foto tegin üleeile hommikul me taga-aias. Orelimägede (La Sierra de los Órganos) tippudel moondus paari päeva tagune paduvihm lumeks. Mõni ime, kõrgeim tipp merepinnast pea kolm kilomeetrit ülalpool. Mäletate, me Pauliga abiellusime sealsamas üleval, Orelimägedes? Jaanuarikuus, lumega. 

November 20/2024

“We are all ordinary. We are all boring. We are all spectacular. We are all shy. We are all bold. We are all heroes. We are all helpless. It just depends on the day.” ― Brad Meltzer

Korraks veel

Vaevalt sain eelmises postituses kuulutatud "ei taha selle jamaga tegeleda", kui mulle sattus ette Real Time with Bill Maher segment, kus BM võtab 8 minuti jooksul kenasti kokku need valimistejärgsed mõtted, mida ma siin juba paari postituse ja kommentaariumi jagu väljendada olen püüdnud. (Igaks juhuks lisan, et nii Bill kui mina hääletasime demokraatide poolt.) Tough Love Dems | Real Time with Bill Maher (HBO)

p.s. Luban, et järgmise postituse teen lilledest ja liblikatest. Sest noh, tegelikult mul on poliitikast hetkel kõrini. 

November 19/2024

Maast ja ilmast

 


Ilmselgelt elasin neid va valimisi sügavamalt läbi, kui endale tunnistada julgesin, ja nüüd on mul poliitpohmakas. Ma ei taha selle jamaga tegeleda, vähemasti hetkel mitte. Mistap lasen kergematel teemadel liugu, juuksed ja ilm ja muu säärane. Seda enam, et demokraatidel tundub laibalahkamine päris edukalt kulgevat. Trumpi slämmimise ja valijate IQ mõnitamise asemel arutatakse, mida sai valesti tehtud, et nii sügavasse auku kukuti (republikaanide käes saab olema Valge Maja pluss Kongressi mõlemad kojad), ja mil moel august välja ronima hakata. (Tsitaat kusagilt ajakirjandusest: The Democratic Party needs to have a better campaign theme than “Not as bad as the other guy.” It’s cost them more than one election in the last 20 years.)

Ühesõnaga. Räägime ilmast. Mul on viimase kuu aja jooksul tekkinud sihuke… kuidas öeldagi… kahjurõõmus komme ilmateate-saidil Oregoni olusid kaemas käia. Sest meil siin New Mexicos on ööd küll jahedad juba, kuid päevad viieteistkümne ringis soojakraadised, päikese käes lausa palav, ja päikest antakse enam-vähem pidevalt (okei, täna anti padusadu, kuid see on kõrbes vaid teretulnud). Neil seal põhjanabal Oregonis ööseti külmetab, lumi maas, pilvine, tuuline, päeval vaid paar kasinat soojapügalat. Õudneee! Ühtepuhku tunnen rahulolulainet üle pea löövat, et lõpuks ometi soojemasse kliimasse tagasi kolisime. Jah, tean, neli aastaaega ja lumevaikus ja mis kõik veel, aga mind lihtsalt ei isuta enam selle järele. Pealegi, lumi meil üleval mägedes talveajal nagunii võtta, peabki Lillikese teinekord sinna mängima ja jooksma sõidutama, ta meil lumehull ju. 

Kui elutoa akendest välja vaatan, näen naabrite palmipuid! Aga samal ajal ka meie aia suurt tammepuud. Ja üleüldse, ma ei tea, elu on kuidagi nii palju lihtsam siin, enamjaolt muidugi seetõttu, et mul pole maja ümber mõõtmatuid aakreid maad, mida sisemine sundus sunniks korras hoidma. Ja siis muidugi seltsielu, sõbrad ja sugulased. Thanksgivingu saame perega veeta, kolme pika autosõidupäeva ja ohtlikult jäiste mäekurude ületamise asemel pruugib vaid kolm ja pool tundi päikeselist highwayd künda, Las Crucesest Albuquerquesse, kus Pauli pojad resideeruvad. Kusjuures ma ei pea ei keetma ega küpsetama, noorema poja fiancée saatis just sõnumi, et teil (st. Paulil ja mul) niigi raske aasta olnud, kolimine ja puha, tulge vaid kohale ja nautige. Mis nii viga elada.

Oh, ja ühe loo tahtsin veel rääkida. Õigeini, mul oli järjekordne vastuvaidlemispostitus plaanis, teemal “meestel on huumorimeel”, aga mis siin ikka vaielda, eks igaüks näeb asju omamoodi, igaühel omaenda elukogemus. Las ma lihtsalt räägin sellesamuse loo. Riputasin elutuppa kardinaid üles, ja no ei saanud esimese ega ka teise korraga säärast tulemust, nagu tahtnuks. Ma muidugi perfektsionist kah neis asjus. Ühesõnaga, oigan kardinate teemal, ja Paul lohutab, et pole hullu miskit, täitsa kena ju. Mul sai hing pisut täis, et mis mõttes kena, kas sa ei näe, et proportsioonid puha valed jne. Paul oli paar sekundit vait, ilmselt pidas iseendaga võitlust, kas teha naisele takkakiitmisega headmeelt või jääda enda arvamuse juurde. Otsustas siiski esimese kasuks, manas surmtõsise näo ette ja ohkas: “Yes. It looks wrong on SO many levels”. Ma pidin naeru kätte ära surema. Sest no seal ei olnud mingeid muid leveleid, kui et need kuradima kardinad lihtsalt rippusid pisut valel kõrgusel. Et jah, mind igatahes on elu jooksul õnnistatud meestega, kel suurepärane (loe: minu omaga haakuv) huumorimeel. Alates isast ja vanaisast lõpetades sõprade, tuttavate ja abikaasaga. 

Assa pagan, praegu tuli meelde, et mul uue kodukoha asjus veel paar lugejaküsimust vastamata, jala käimise ja pillimängimise ja kleitide kandmise teemal. Pean end kokku võtma. 

Foto: Las Cruces, veebruar 2010. Kallistan palmipuud New Mexico State University campuses.

November 17/2024

“But who wants to be foretold the weather? It is bad enough when it comes, without our having the misery of knowing about it beforehand.” ― Jerome K. Jerome, Three Men in a Boat

Juuksed!

 


Aitab ehk selleks korraks poliitikast, räägiks nüüd millestki olulisemast. Nimelt juustest. Elupaiga vahetusega kaasneb teadagi vanade, sisseharjunud tavade-teenuste selja taha jätmine, algab valuline etapp, kus lemmikpoed ja –restoranid, pere- ja hambaarstid asuvad mitme tuhande miili kaugusel, mistap tuleb uued leida. Ja mis kõige keerulisem ning kohutavam: tuleb leida ka uus juuksur. Ma olen ses osas tegelikult suhteliselt vähenõudlik, mingeid ulmelisi soove ega ootusi pole, aga no sellegipoolest mõneti jube taas nullist alustada. Õnneks mul siin Las Cruceses häid naissõpru ja -tuttavaid üksjagu, sain maad kuulata, soovitusi küsida. Ning esimene soovitus tabaski kohe kümnesse. Salongi nimi on Armando's. Juuksuri nimi on Marco. Ja teate, see pole niisama suvaline salong, vaid ajalooga asutus. Marco isa Armando pani äri püsti 38 aastat tagasi, tänaseks on poeg selle üle võtnud. Lisaks juuksurivärgile pakutakse muidki iluteenuseid ning massaazhi. Marco alustas massöörina, hiljem koolitas end ka juuksuriks. Varastes neljakümnendates, väikest kasvu, hispaania juurtega mõõdukalt jutukas meesterahvas, äärmiselt soe ja sõbralik, ning, niipalju kui minu kogemus hinnata võimaldab, ülimalt professionaalne. Ma pole juuksuritoolis eluilmaski oma juuste kohta säärast teaduslikku loengut kuulnud, nagu tema mulle pidas, esmakordsete klientide jaoks ette nähtud pikendatud seansi ajal. Tundsin end justkui Hollywoodi diiva, no nii põhjalikku ja personaalset lähenemist pakuti. 

Kui mult küsitaks, kas eelistan nais- või meesjuuksurit, ma miskipärast valiksin mehe. Põhjust ei oska öelda, aga Eestiski oli mul kümmekond aastat meesjuuksur, Haava tänava salongi Tarmo. Megarahul olin ta tööga. Me saime inimestena kah toredasti läbi, läksid nagu sõbrale külla. Tarmo teene on ka stiil, mida vähem või rohkem mugandatult tänaseni pruugin: suurem jagu peast (keemiliselt) lokiline, tukk sirge ja üsna lühike. Vaatab, Marcoga mõtleme ehk kahepeale millagi miskit muud välja, vahelduseks või nii. Padufeministid, jätke järgnev lugemata: ma ise sooviks-prooviks hea meelega poisipead, aga Paulile meedib, kui mul pisut rohkem juukseid, ning miks mitte oma armsale mehele headmeelt valmistada. Samas, vaevalt mind kodunt välja visataks, kui pixiega ukse taha ilmuksin. Pealegi, juuksed ju kasvavad... No vaatame seda asja. 

Ahjaa, te tahate teada, mis Marco lõikus + pesu + hooldus maksis? Kolmkümmend dollarit. Kaheksa dollarit andsin tipiks, sest nii rahule jäin kogu teenusega. (Ja ärme hakka siinkohal õudusjuttudega ameeriklaste tippimis-sundusest, eks. Keegi ei palunud ega käskinud mul peale maksta.) Kui õigesti mäletan, kurtsid blogivad naised mõni aeg tagasi juuksuriteenuste kõrgete hindade üle Eestis? Mu meelest on kolmkümmend dollarit täitsa OK. Ei liiga kallis, ei liiga odav. Juukseid käin lõikamas nii umbes iga kahe kuu tagant, kui just mõnel pikemal reisil pole, või kolimisega ei tegele, või muud sarnast. Värvin ise. Väärikalt vananemine (loe: loomuliku, halliseguse juuksetooni juurde pöördumine) läks juba mitu aastat tagasi aia taha. Sellest olen ennegi pajatanud, ei hakka kordama.  

November 15/2024                                                                            Image: Internet 

“Even geniuses could get things wrong - look at Einstein's unfortunate choice of a hairdresser.” ― Joss Stirling, Stealing Phoenix