Naistest ja meestest

 


Kõigepealt postituse kasutusjuhend. Tegemist tuleb polariseeriva teemaga. Tean raudpoltkidlalt, et mõnigi lugeja arvab asjast totaalselt teisiti. Samas, kuna ise olen sel teemal kaasblogijate kommentaariumeis sõna võtnud, siis selle konkreetse postituse puhul oleks aus ja õiglane 5500 karme kommentaariumi-köidikuid korraks lõdvendada. Niisiis, kui sa tunned, et tahad miskit öelda, tee seda kartuseta, et sulle turja kargan :) Igaks juhuks lisan, et mu postitus on arvamus, mitte lõpliku tõe kuulutus, mistap lepiks ehk sedamoodi kokku, et ärme hakka erinevuste puhul üksteisest tankiga üle sõitma ja käsi väänama. “Aga mina arvan nii” on teretulnud, kuid las igaühele jääda õigus ja vabadus omaenda vaatenurgale, eks. 

------------

Mulle tundub, et meie, naised, võtame mõnigi kord vabatahtlikult ohvrirolli, mõnel puhul lausa naudime seda. See on relv, ja üksiti ka kilp, mis kaitseb. Ning ei, ma ei ole kuldlusikas suus sündinud ullike, kellele mehed eluaeg uksi avanud, keda kätel kandnud. Mind on kätel kantud viimased 13 aastat, aga neile eelnenud 50 jooksul on juhtunud… igasugust. Nii omal nahal kogetut kui kõrvalt nähtut. Sellegipoolest tunnen üha tugevamini, et järeljätmatult naiste õigusetuse trummi tagudes saeme oksa, millel istume. Ühest küljest, jaa, kirjutan alla notsu märkusele kaamose juures: “… vahel tuleb kõigest väest joosta, et ühe paiga peal püsida." See käis küll hoopis teise teema kohta, juttu oli ajaloosündmustest, möödunu rahule jätmisest versus vana asja lakkamatust ülessoojendamisest, aga sobib siinsesse konteksti väga hästi mu meelest. Et ühest küljest, jah, naised peaksid soopõhisest ahistamisest lakkamatult kõnelema. Niipea kui vaiki jääme, toimub tagasilangus. Aga teisest küljest – ja nüüd ma ilma igasuguse irooniata kasutan sedasama Kaja Kallase “vinguge vähem, siis saab elu parem” pommi – äkki saakski parem, kui igast võimalikus ning võimatus olukorras soolise diskrimineerimise kaarti taskust ei tõmmataks? 

Illustreerin näitega teisest vallast. Hiljaaegu sattus mulle pihku raamat “The End of Race Politics: Arguments for a Colorblind America”. Autor, Coleman Hughes, on mustanahaline. Goodreads'i kokkuvõte ütleb muuhulgas: “Through careful argument, Hughes dismantles harmful beliefs about race, proving that reverse racism will not atone for past wrongs and showing why race-based policies will lead only to the illusion of racial equity. Hughes argues for a return to the ideals that inspired the American Civil Rights movement, showing how our departure from the colorblind ideal has ushered in a new era of fear, paranoia, and resentment marked by draconian interpersonal etiquette, failed corporate diversity and inclusion efforts, and poisonous race-based policies that hurt the very people they intend to help.” 

Mu meelest võib sellesinatse rassilise võrdõiguslikkuse vaatenurga üsnagi üks-ühele soolise võrdõiguslikkuse teemasse üle kanda. Hughes räägib neorassismist, suhteliselt värskest tendentsist, nii valitsuse- kui rohujuure tasandil, mille puhul absoluutselt iga eluaspekti käsitletakse läbi inimeste nahavärvi, tehes sellega rassilisele võrdõiguslikkusele karuteene. Ja siinkohal tõmbangi paralleeli: sarnaste vahenditega võideldakse praegusajal ka soolise võrdõiguslikkuse eest. Nagu Hughesi, häirib mindki viis, kuidas… ütleme, kasvõi viimase viiekümne aasta edusammude ja arengute suhtes justkui pimedad ollakse. Seesama kollektiivne alateadvus, mis Kallase väitel majandust mõjutab, mängib rolli ju ka muudel elualadel. Soolist ebavõrdsust igast praost tikutulega taga otsida, progress märkamata, märkimata jätta… ma pole sugugi kindel, et säärane stiil eesmärki teenib. Aga jah, nagu juba mainisin, sama hästi võib ju tegemist olla tolle paigaljooksu-fenomeniga. Edasi ei jõua, aga vähemasti ei liigu tagurpidi tagasi.  

Rentsilt just ilmus hästi äge postitus, äratas hulga mõtteid. Selliseid: mulle tunduvad soorolle ning (kodust) töökoormust puudutavad sõnavõtud üsnagi linnaelu-kesksed, à la pagana mehed, maanduvad töölt tulles teleka ette, neile peab meelde tuletama, et prügikast vaja tühjendada ja poest piima osta; laste kooli ja trenni ja arstile sõidutamine on miskipärast by default naiste töö, ja nii edasi. Järgnev jutt tõenäoliselt ärritab linnafeministe, kuid mina näen lähedalt hoopis teistsuguseid elukorraldusi, kui seda on paaride omad, kelle tööriistadeks arvutid, kelle majapidamiskohustused seisnevad prügi väljaviimises, pesu ning sööginõude masinasse torkamises ja sealt hiljem väljavõtmises; äärmisel juhul muruniitmises, kui tegemist mitte korteri, vaid eramajaga. Ma ja Paul end maainimesteks ei liigita (kirjutasin paar kuud tagasi, kuidas meie kodutöid jagame), aga me naabruskond koosneb puha farmeriperedest. Ja neil, teate, on soorollidega hoopistükkis teine suhe kui linnainimestel. Neil ongi meestetööd ja naistetööd, võtke heaks või pange pahaks. 

Pisut üldistan nüüd, aga: farmerinaised reeglina ei oota meestelt prügikastil ja külmkapil silma peal hoidmist. Ei pea end diskrimineerituks, kui mees hilisõhtul põllult või karjamaalt tulles teleka ees õllekest libistab, samal ajal kui naine köögis “orjab”, õhtusööki valmistades. Muidugi pole nainegi päev otsa käed rüpes istunud, tal on needsamad eelpoolmainitud prügikast ja poeskäik ja laste trennid jne. Aga maainimese terve mõistus ütleb, et kui mees varahommikust ööhakuni ilmaolude meelevallas füüsilist tööd rüganud, ei ole temast pliidi ääres seisjat ega järgmise päeva poenimekirja koostajat. Muidugi, võitlev feminist küsiks siinkohal, miks mees kodus ei kokka ja naine põldu ei künna – tänapäeval tehnika ju puha olmas, ei pea ise adra taga käima ega midagi. Vastus: leidub neidki peresid, kus naine töötab põllul või laudas, mees sõidutab lapsi trenni. Kuid tehnikast, ka kõige vingemast, hoolimata vajavad paljud farmitööd siiski füüsilist jõudu. Pealegi, ega naised köögis ketis pole, neil on omad huvi- ja hobiasjad ajada. Mäletate, millalgi kirjutasin oma üleaedsest prouast, kirglikust maratonijooksjast? (“Üleaedne” tähendab kohalikus kontekstis, et naabrite maja asub meie omast pea miili kaugusel.) Tõsi, kohtab majapidamisi, kus põhjusel või teisel, näiteks partneri puudumine või partneri laiskus/hoolimatus/mölaklus/alkoholism/puue, on kõik tööd üheainsa inimese õlul - kusjuures see inimene pole tingimata naissoost – aga praegu räägin kodutööde jagamisest, ei kaldu teemast kõrvale.  

Ühesõnaga, mis ma öelda tahan: ääretult palju sõltub ju kontekstist, elustiilist. Naiste koduse töökoormuse üle kurtvad sõnavõtud, mis mulle silma hakanud, on tihtipeale, et mitte öelda enamjaolt, linnaelu elajate poolt kirjutet. Nois tingimustes on nn. prügikastiteemaline vingumine täitsa õigustatud. Miksipärst laiendatakse seda rahulolematust aga kogu naissoole, olgu nad kontoritöötajad või farmerid, kusjuures viimastelt reeglina arvamust ei küsita, nad ju nagunii nähtamatud-kuuldamatud, kusagil metsade-põldude vahel peidus. Kas keegi nende naiste käest on uurinud, kuidas nemad soorollidesse suhtuvad? Kas ka nende meelest on soorollid saadanast? Kas nad eelistavad sõnnikut visata ja metsa langetada või lapsi kooli sõidutada ja perele lõunat keeta? 

Pealegi, kui paarissuhtes hakatakse näpuga järge ajama, kes kui mitu korda prügi välja viis… no ma ei tea. Kui naisena tunned, et kodutööde koormus hakkab tasakaalust välja minema, anna asjast oma mehele konkreetselt teada, jeerum küll. Kui sul on tugev vastumeelsus traditsiooniliste soorollide osas, tee see oma mehele selgeks. Kui talle ühe korraga külge ei jää, korruta seni, kuni jääb. Pardon my French, kuid mulle miskipärast tundub, et nois asjus tuginevad naised tihtipeale passiivagressivsetele meetoditele – rääkimise asemel rabavad muudkui ise, lootuses, et mees märkab. Üldjuhul ei märka, ja mõni naine lausa naudib rabamist (loe: märtrirolli). Ning mis me meestest räägime - kõik naisedki ei märka. Teil pole ühtegi naistuttavat, sõbrannat, sugulast, kes rahumeeli, suisa mõnuga teiste seljas sõidab? Töökollektiivis, või matkal näiteks? Mul küll on. Samas, äkki ma elan mingis imelikus, omaenda väljamõeldud reaalsuses, ja naisšovinism, teinekord lausa misandria ongi sajal juhul sajast õigustatud?

Poliitikutest. Tollesama Kaja Kallase teema, nii minu kui Indigoaalase juures kirjutatu tuules. Ma ei tea, ehk mängib riikidevaheline erinevus rolli, aga ma USA-s küll süstemaatilist naispoliitikute ahistamist ei näe. Või ei taha näha, seegi ju võimalik. Kusjuures ma ei ürita väita, ei kuna mina ei näe, järelikult pole probleemi olemas. Kui nüüd statistikat hakkaks lauale lööma, siis jah, meespoliitikud on enamuses, aga koheldakse mõlemat sugu mu meelest küll suures plaanis ühtmoodi, nii valijate kui meedia poolt. Meil siin Oregoni osariigis näiteks on kuberneriks naine, demokraat Tina Kotek. Ei puutu asjasse, kuid ta on avalikult gay. Eelmine kuberner, samuti naissoost, Kate Brown, on avalikult biseksuaal. Kohalikud trumpistid sõidavad ringi, bumper sticker sõnumiga “F#ck Tina Kotek” auto kaitseraual, aga sealsamas kõrval ilutseb kleeps “F#ck Joe Biden”, mistap sõidukiomanikke võib kõiges muus, aga mitte soolises diskrimineerimises süüdistada. Jep, ma tõesti ei saa parimagi tahtmise juures väita, et eelkõige ja justnimelt naispoliitikud meil siin mõnitamise ja/või tagakiusamise ohvriks langeksid, olgu siis põhjusega või põhjusetult. 

Ai, nüüd sai ikka väga pikk jutt juba. Tõmban joone alla.

March 02/2024                                                                                      Image: Internet

“It may be a man's world, but men are easily controlled by women.” ― Ashly Lorenzana

Traditsiooniline veebruari-ving



Katarina kirjutas kikivarvul kõndimisest. Ettevaatlikkus andvat märku, et kõndija ei tunne end omade hulgas olevat. Minugi mõtted on tollesama teema ümber juba jupp aega tiirelnud, paraku pole ma täna targem kui aasta tagasi. Oman kahte teineteisele risti vastukäivat nägemust, ja see muudab elu kohati keeruliseks. Või noh, mitte just keeruliseks, kuid ilmselgelt saaks endal lihtsam, kui seisukoht oleks ühene. Aga tee või tina, ei ole. Vot niimoodi, mitmetahulisena, näen mina seda asja:

Ühest küljest, jaa, elementaarne, et lähedastega, hõimlastega võib ja saab igaüks absoluutselt tema ise olla. Aga. Võtame näiteks perekonna. Lähisugulased. Astuvad muudkui täie tallaga, kikivarvul kõndimist ei kaalugi, sellelsamal “tunnen end oma hõimu hulgas vabalt” põhjusel. Tulemus? Kes meile pahatihti kõige enam haiget teevad? Needsamad lähedased, kõige lähedasemad veel iseäranis. Sest esiteks, nad teavad kõige paremini, kus me turvises augud paiknevad, ja teiseks, seesama somes ülessoojendatud vanarahva tarkus “omade hulgas ei pea kikivarvul käima”. Oot, ei, las ma ütlen “me” asemel “ma”, üldistamine teadagi libe tee. Anyway. Sõpradega sama teema: “õige sõber ütleb sulle suu sisse, mis ta (sinust) arvab”, ning muud samas stiilis elutõed. Mistap, kui asja sellest küljest vaadelda, muutub ju toosama hõimlaste hulgas täiel tallal kõndimise vabadus küsitavaks; juhul muidugi, kui eesmärk pole tahtlikult haiget teha.  

Ettevaatust, sooritan nüüd äkilise hüppe pere- ja sõpruskonna juurest blogimaastikule: need, kellega end blogijate väikeses kommuunis seotuna tunnen, nendega on ausalt öeldes paras nuhtlus. Ühes küljest, jah, nad on minu jaoks omad. Tolle “hõimlaste hulgas tunned end vabalt” teooria kohaselt ei pruugiks ma sugugi kikivarvul käia. Kuid näe, seesama põhjus (ikkagi omad!) üldjuhul sunnib varvastel tippima. Üldjuhul. 

Mismoodi, pagan võtku, ma siis lahendan selle asja? Blogisid lugedes tekib igasugu mõtteid ju. Tahaks pikalt ning põhjalikult kirjutada meestevihkamisest ja naistekiusamisest, menopausi meelesõgedustest, ihuliku ilu ajalikkusest/vajalikkusest… aga mismoodi? Läinudaastase, viidatud postituse kommentaariumis anti nii- ja naasugust, iseenesest üsna head nõu. Et eriarvamused on täitsa ok, mõtted tarvis üksnes kenasti ning kedagi solvamata sõnastada, nimesid ei pruugi nimetada, jms. Aga kui ma raudpoltkindlalt tean, et oma väljaütlemisega astun kellelegi varba peale, ükskõik kui viisakalt ja/või ümmarguselt oma seisukohta ka ei sõnastaks? Mismoodi need kaks ühendada - iseenda vaba väljendamine ning kaasinimeste suunas hoolivaks, hellaks jäämine? Minu jaoks lahendamatu vastuolu, vähemasti siiani. Tunnen end blogimaastikul omade hulgas olevat, samas näib kikivarvul käimine tihtipeale ainuke õige liikumisviis. Sellest hoolimata, et mõnigi kord jubedalt kisub tanksaapaid jalga tõmbama. Ning seda peent kunsti ma paraku kah viljelda ei taha, et nimed jätan välja, kuid kirjutan sääraselt, et sisering saab silmapilguga aru, kellest jutt. 

Jah, teate, täitsa hädas olen. Teinekord mõtlen, et äkki mu kihk kui mitte just otseselt vastu vaielda, siis vähemasti vastu kirjutada tuleb asjaolust, et olen lõviosast minu hõimu blogijaist vähemalt kümme, kui mitte kaks-kolmkümmend aastat eakam? Tunnen vanainimeselikku vajadust “noori” liistule tõmmata? Omaenda kõrge vanuse obese otsast kuulutada “oh, mul see kõik juba läbi elatud, jäin ellu, jääte teiegi”? Ma ei tõesti tea. Olen oma blogilektüüri ju täitsa vabatahtlikult kokku pandud, kuid sealt leiab täpselt minuvanuseid täpselt ühe, kõik ülejäänud on nooremad, ca pooled arvestatavalt nooremad. Et siis… ühest küljest klapib mul generatsiooniväliselt suurepäraselt, teisest küljest isutab tihtipeale omaenda elukogemuse ja/või vaatenurgaga üle sõitma, et kuidas nad ometi aru ei saa… 

Aga. Kolmandast küljest. (Vahelepõige. Iga jumala kord, kui mingit probleemi erinevate nurkade alt vaatlen, meenub mulle nii umbes kolmkümmend aastat tagasi kuuldud filosoofiline tõetera ühelt rokkmuusikult, kellega toona samas seltskonnas sai liigutud. Filosoofia, olgu öeldud, tõmmati neis ringkondades varrukaist reeglina hea mitu tundi peale keskööd ning korralikku kogust mitmesuguseid meelemürke. Tõetera kõlas: “Igal asjal on kaks otsa, mõlemad on valed”. Sest ajast ongi mul kombeks asju rohkemast kui kahest küljest kaeda.) Et siis jah, see kolmas külg. Indigoaalane sai sellega nii hästi hakkama. Kirjutas omaenda blogis vastulause mu Kaja Kallase postitusele. Lugesin huviga, mõnes kohas noogutasin kaasa, pani mõtlema, mõneti lausa revideerisin oma varasemat seisukohta. Muidugi, kui ta oleks 5500-sse sama jutuga tulnud, ma ilmselt nii noogutav poleks olnud. On see üliarenenud omanditunne või mis, aga mul läheb alati hari punaseks, kui 5500 kommentaariumi jõuliseks vastuvaidlemiseks kasutatakse. Tean, tean, iseenesest nõme ja lapsik minu poolt. Kuid mis teha, peate leppima, et käsitlen siinset pinda isikliku veebipäevikuna, selmet avaliku foorumina. Kui ma otsesõnu küsin, mis lugeja arvab, nagu teinekord teinud olen, siis on muidugi teine asi, eks. Ja no mõnetised eriarvamused samuti ok, juhul kui neid mulle järeljätmatult pealuu sisse ei üritata taguda, mind teise usku pöörata või miskit. Anyway. Mis ma öelda tahan: Indigoaalane lahendas mind vaevava dilemma elegantselt, vastas/vastandus, samal ajal minu seisukohta materdamata. Pean talt õppust võtma, sest noh, blogidepõhist koormat on kogunenud, tahab kergendamist. Aga vähemasti sain seks korraks blogimispeetuse-teemalise oigamisega jälle ühele poole, eks tuleva aasta veebruaris võtan vingu taas  üles, traditsioone ei või ometi soiku jätta :)

Foto tegi Paul paar hommikut tagasi me ukselävelt. Tänaseks on enamik lund juba sulanud. 

February 25/2024

“It is the most distressing thing, Eliza, to issue pain to someone, even when you know it is for the best.” ― Sarah Penner, The Lost Apothecary

Mul on Kajaga kana kitkuda

 



Olen seda postitust nüüd oma kümmekond päeva kirjutanud, sestajast, mil allpool viidatud Õhtulehe artikkel ette jäi. Paraku kirjutasin tänaseni üksnes oma peas, arvutiaega jagus kasinalt. Me nimelt viibime juba väga tõsiselt kolimislainel, täpsemalt pakkimislainel. Plaan nimelt säärane, et ajaks, mil hiliskevadel Arizonasse uue kodu otsinguile suundume, on praegune majapidamine juba sama hea kui kokku pakitud. Siis polegi muud, kui kolimisfirmada pakkumiste vahel valida, lasta musklimeestel kraam rekka konteinerisse laadida, Oregoniga hüvasti jätta, sõidukite ninad lõuna poole keerata, Paul trucki, mina minivan'i roolis. (Pardon, just nii kirjutangi, minivan, sest eestikeelne sõna mahtuniversaal kõlab mu kõrvus kohmakalt.)

Pakkimisega oleks muidu ju lihtne. Vähe asju, vähe mööblit. Suhteliselt minimalistlik, läbimõeldult otstarbekohane majapidamine. Üksainus väike “aga”: ei mina ega Paul pole siiani suutnud üheselt ära otsustada, millisesse kategooriasse kuulume, nomaadide või paiksete hulka. Rännata meile meeldib, campergi sai soetanud ja puha. Aga vaadakem tõele näkku – lõviosa ümberasustatavast majakraamist koosneb nii minu kui Pauli töötubade masinapargist + materjalidest. Pole just teab kui nomaadlik? Lisaks me prepperlikult hästisisustatud sahver. Ja raamatukogu. Rändrahvas my ass… Viimased kaks-kolm päeva olemegi kirjanduse kastidesse paigutamisega tegelenud. Kategooriate kaupa, sildistatud ja puha. Mu sisemine Marie Kondo lööb kolimise käigus argipäevaga võrreldes veelgi enam välja. Olgu olla Süsteem ja Ülevaade. Ühesõnaga, pappkaste ja teipi kulub praegu nagu leiba. Õnneks on me mõlema töökojavärk juba aastaid plastikkonteineritesse organiseeritud, sellega siis üksnes laadimise vaev, ja sedagi mitte iseenda musklijõul. Kolimisfirmad tiirlevad me ümber nagu raisakullid, trumpavad üksteist üle, või õigem oleks öelda, et alla, soodsaid ning veelgi soodsamaid pakkumisi tehes. Hea, et eelmise kolimise kogemus vöö vahel, toona sai firma valikul parasjagu pead murtud, sedakorda sedavõrra lihtsam. Ühte ma ütlen: ainult rumal või lihtsameelne valib kõige odavama variandi, laseb oma maise vara mingitel suvalistel gorilladel tagantkätt kuhugi roostes konteinerisse hunnikusse loopida, peaasi, et saaks mõne dollari kokku hoitud. Kvaliteetsesse kolimisse tasub investeerida, see hoiab närve (ning lõpptulemusena ka raha) kokku. 

Issand jumal, olen nüüd juba jupp aega täitsa teemast mööda jahunud! Tegelikult tulin ju hoopiski Kaja Kallast kritiseerima. Ühesõnaga. Algatuseks: teiste eest ei räägi, kuid enda kohta arvan, et pole hea toon, kui minusugune väliseestlane, kes liiatigi valimistel ei osale, sünnimaa poliitikuid vemmeldada võtab. Aga ausalt, seekord mul tõesti kihvatas. Õhtuleht: “Peaminister Kaja Kallase hinnangul kurdavad eestlased rohkem, kui meie naabrid ja lätlased ning see suhtumine võimendab muu hulgas riigi majanduslangust. Tema kogemusel näiteks lätlased ja leedukad ei ole nõnda suured vingujad kui eestlased, ütles Kaja Kallas Äripäeva raadiosaates „Globaalne pilk“. Peaminister selgitas, et negatiivne foon tekitab efekti, kus ettevõtted, kellel ei lähe halvasti, hakkavad samuti tegevuses tagasi tõmbama.” 
Et nagu… halloo?? Parandage mind, kui mu mälu petab, aga kas see mitte kõvasti üle kolmekümne aasta tagasi polnud, kui eestlased olid valmis kartulikoori sööma? Ja kas tänasel päeval ei taheta natukene enamat kui kõigest näruseid koori? Ja kas see mitte Kaja enda partei polnud, kes juba ammuaega tagasi lubas Eesti viia Euroopa viie rikkama riigi hulka? Ja proua peaministril jagub sellegipoolest jultumust nähvata, et pööbel virisegu vähem? Kuulutada, et mitte valitsuse otsused ja teod, vaid rahva rahulolematus on hullude hinnatõusude jms põhjuseks? You’ve got a fucking nerve, öeldaks siin meie pool säärase avalduse peale.

Kuigi ma iseendale pühalikult tõotasin, et poliitilistel teemadel enam leili ei lähe, sattus Kaja keissiga enam-vähem ühele päevale suurem aplaava Bideni teemal. Teate, vanal on kuulid ikka täitsa kokku jooksnud, isegi viimse vindini vasakpoolsed ei saa ta seniilsusest enam mööda vaada. Algallikaid võib igaüks ise huvi korral googeldada, kuid täitsa mõistliku lühiülevaate annab tabloidi-artikkel: The week Biden lost the New York Times: Liberal paper's Editorial Board unleashes astonishing broadside warning of 'a dark moment' as it runs back-to-back opinion pieces knifing the elderly president after damning special counsel report. Bideni vaimsest kuhtumisest võiks näiteid tooma jäädagi, värskemate hulka kuulub keeldumine traditsioonilisest presidendi-intervjuust Superbowl Sunday'l. No ei ole inimesest enam avalikkuse ees veenvalt esinejat, mis teha. Kurb. Siiralt. Aga USA presidendiks, näe, kõlbab veel küll… Mistõttu ongi juba täiesti avalik saladus, et demokraadid plaanivad Joe kandidatuuri väljavahetamist enne novembrikuiseid presidendivalimisi. Võimalikeks areenile astujateks California kuberner Gavin Newsom, Michigani kuberner Gretchen Whitmer, senator Joe Manchin, ja... üllatus-üllatus, endine Esimene Leedi Michelle Obama. Ärge mind sõnast võtke nende nimede peale, esialgu hoiavad kõik neli suud suletuina ning üldsust põnevil. Aga selle peale võin küll juba üsna julgelt kihla vedada, et Bideni lumepallina allamäge veerev ajutervis ei vea valimisteni välja.
 
Ning üks asi veel, mis mind tagajalgadele ajab. Asepresident on meil Kamala Harris, eks, tema kohta olen siin blogis juba arvamust avaldanud. Ma pole ainuke - valijate usk Harrise võimekusse on veelgi nõrgem kui usk Bidenisse. Aga nüüd. Tsiteerin: “…scathing opinion piece published by the New York Times this weekend concerning Biden came from 44-year-old political analyst Ross Douthat. His damning piece was titled: 'The Question Is Not If Biden Should Step Aside. It’s How.'  Douthat wrote in the Times: 'Joe Biden should not be running for re-election. 'The impression the president gives in public is not senility so much as extreme frailty, like a lightbulb that still burns so long as you keep it on a dimmer.' He said if Biden drops out and anoints Vice President Kamala Harris 'she’s even more likely to lose to Donald Trump.' But, he says: 'If he drops out and doesn’t endorse his own number two, he’d be opening himself to a narrative of identitarian betrayal — aging white president knifes first woman-of-color Vice President — and setting his party up for months of bloodletting and betrayal, a constant churn of personal and ideological drama."
Too viimane lause, rassiteemaline, värvilise naise ja valgenahalise presidendi kohta... seriously?? Et (kõrgeimasse riigi)ametisse sobivust ei määra inimese kompetents, vaid tema rass ja sugu? Ja kuigi Harris on oma ametipostil massiivselt feilinud, ei ole viisakas teda vallandada, sest noh, ikkagi naisterahvas; vähe sellest, vähemusrassist naisterahvas? Tule taevas appi, tõesõna. Ma ikka pean oma lubadust tõsisemalt võtma, end poliitikavärgist väevõimuga eemale hoidma. Sellest ei saa muud, kui peavalu ja kõrgenenud vererõhu. 

February 18/2024                                                                  Image: Internet 

“Politicians are like bad horsemen who are so preoccupied with staying in the saddle that they can’t bother about where they’re going.” ― Joseph Alois Schumpeter

Asjad, millega ma püüan harjuda

 



Postituse pealkiri võiks sama hästi olla “Asjad, mis mind närvi ajavad”, aga sel moel kaaperdaksin Suvehiidlase sõnad. Pealegi, kuna Mae on must oluliselt noorem, ei kõla see tema sulest sugugi halvasti, minu puhul aga läheks ilmselt vanainimese vingumisena kirja. Paraku, viisakam sõnastus mõtet ei muuda – täna tulingi põhiliselt vinguma. Samas saate allpool ka aimu, et ma vähemasti üritan endas tolerantsust kultiveerida, mustal pilvel kuldset äärt näha, ajaga kaasas käia, ja nii edasi. Kas ja kuidas see välja kukub, on juba iseasi. Või ei, tolerantsus pole siinkohal päris täpne väljend. Lööge või maha, aga ma ei leia ühtegi eestikeelset sõna, mis sarnaselt või paremini mu püüdlusi edasi annaks kui allowing. Ei, ei ole lubama, võimaldama, järele andma, voli andma. Ongi seesama, minu jaoks tõlkimatu allowing. Kui keegi oskab antud konteksti sobivat emakeelset vastet pakkuda, olen kõrv. 

Asja juurde. Kõigepealt, Mae tuules – tekstirobotid. Kõneks tulevatest ainuke teema, kus ma seda va kuldset äärt mitte kuidagi üles ei leia. Mul nimelt pole Roboti abiga mitte ühelgi korral mitte ühtegi asja õnnestunud ära ajada. Mine võta kinni, ons viga minus või Robotites, aga viimasel ajal ma enam ei üritagi. Ei hakka telefonitoru otsas aega raiskamagi, ajan kohe alguses Robotil juhtmed kokku, mistap tal ei jää muud üle, kui mind elusa inimesega ühendada. Tõesti, siin on mu niigi vähene tolerantsus olematuks kulunud; ma ei näe, et uuendus (inimese asemel masin kõnesid vastu võtmas) ühiskonnaliikmete elu kuidagi kergemaks või meeldivamaks muudaks. Kuid see on ka ainuke ving, mis täna allowing'u suhkruvaabaga katmata jääb, nii et siit edasi läheb kenamaks ja kergemaks. 

Järgmiseks võtan ette… wait fot it… sotsiaalmeedia ehk some. Mul poleks sest uudissõnast aimugi olnud, polnuks hiljuti ERR-ist lugenud intervjuud Kris Lemsaluga. Muidu uudissõnade suhtes väga valiv (telo näiteks tundub jube!), võtsin some miskipärast otsekohe omaks. Nii tore ja lühike, kesse jõuab sotsiaaaaalmeeeedia välja öelda või kirja panna. Et siis some. Üks mu pet peeve'dest, teadagi. Kusjuures viimasel ajal olen somest eelkõige sotsiaalse surve kontekstis mõtlema hakanud. Et me (naisi pean hetkel silmas) vehime siin hangudega ja võitleme ühiskondlike normide vastu, mis meid paika üritavad panna, kuid samal ajal tormame, pea ees, nendesamade normide silmusesse. Kõik peab olema nagu kõigil, kõik peab olema instagrammable – pere- ning paarielu, pulmad ja muud peod, reisid, rõivad… Selmet öelda “tahan ilusaid pulmi” või “tahan head suhet” öeldakse “tahan insta-pulmi” või “tahan instagrammitavat suhet”. Insta ees ja taga, insta kui ihaldusväärsuse sünonüüm, kuldlõige, standardmõõt. Paremal juhul üleõlapilgud ja pöiasirutused, halvemal juhul keel suust väljas ja kaks näppu püsti. (How to Pose For a Perfect Instagram Picture & Other Tricks)
Samas olen mõtlema hakanud, et äkki see polegi halb?  Ehk on justnimelt tore, et inimesed viimast kui liigutust jagada tahavad, teatud trende järgivad, teatud gruppi kuuluvad? Vana hea Zen: kas murduv puuoks toob heli kuuldavale, kui kedagi kuulmas pole? Me ei ole ju erakuteks loodud, jagatud rõõm on alati suurem? Ning see, et rõõm normikohane peab olema, teatud parameetritele vastama, on ehk üleüldse teisejärguline? Rõõm on rõõm, olgu ta millises vormis tahes. 
Novot. Nii ma siis tasapisi kasvatangi sallivust some vastu. Täitsa töötab. Ma pole ju kohustatud kaasa mängima, aga vähemasti ei kurna end trendile vastutöötamisega. Ja noh, ka veebipäevik on sotsiaalmeedia, kui nüüd enesekriitikasse laskuda. Millalgi juhtusin ühele siinsele andunud some-fännist lähisugulasele, hästi toredale, mainima, et pean blogi. Meil on sarnane huumorimeel, samuti olen härra kuuldes korduvalt somet sajatanud, mistap ta põrutas silmagi pilgutamata: “Blogs? Those are roots of all evil!” 

Nonii. Liigume edasi. Trump'i valijate juurde. Vana on teadupärast juba mõnda aega kahjuks jälle pildil, ta poolehoidjad elavnenud. Ning viimaseid mu siinses tutvusringkonnas jagub. Muidu täitsa toredad inimesed. Intelligentsed. Haritud. Mõned lausa väga kõrgelt haritud. Aga kui jutuks juhtuvad valimised, kuulutavad kodanikud rõõmsalt, et on valmis Trump’ile järjekordse “võimaluse andma”. Hoolimata riigipöördekatsest, finants- ning muudest kuritegudest, hoolimata avalikult välja käidud diktaatorlikest ambitsioonidest – loetelu võiks pikalt jätkata. 
Kahe eelmise valimistsükli ajal oli mu süütenöör sääraste inimestega lävides üsna lühike. Ma ei üritanudki nende mõtlemisviisist aru saada. Aga täna üritan, sest enamik neist on igas muus osas äärmiselt meeldivad seltsilised. Lisaks olen hakanud juurdlema küsimuse üle, miks minu maailmavaade peaks kuidagi ülimuslikum olema kui nende oma. Miks ma neid ullikesteks, ennast teadjaks pean; targemaks, toredamaks, tolerantsemaks. Paljud neist, ära kuulanud minu eelistused, ei püüagi mind ümber veenda, vaid sedastavad mõistlikult, et arvamusi leidub erinevaid. Või siis viivad üleüldse jutu poliitikast eemale, muudele radadele. Ja siis olen mina, onju, käsi ringutamas, silmi pööritamas, et appi, kuidas nad ometi saavad nii lollid ja pimedad olla. 
Novot. Allowing. Tänaseks liigungi selles suunas, et teadvustan endale: säärast sorti inimesed on ja jäävad. Nad ei kuku üle maailma serva, ehkki minusarnased nad heal meelel alla lükkaks. Pean nendega samal planeedil, riigis, vallas, tänaval koos elama. Ja kuigi nende valijahääled võivad Ühendriigid viia olukorda, millest ma ei taha mõeldagi, ei ole mulle endale tervislik neid mingiks alamaks rassiks lahterdada. Neil on õigus oma arvamusele, täpselt nagu minulgi. Ja kui peakski juhtuma (ptüi, ptüi, ptüi!), et Trump vabariiklaste presidendikandidaadiks saab ning sedajärgi novembrikuised valimised võidab, on see mu kaasmaalaste enamuse tahe. Asja nimi: demokraatia. Ning mul tuleb too kibe pill alla neelata, lootuses, et nelja aasta pärast seesamune demokraatia siiski veel töötab, et Trump elu lõpuni Valge Maja Ovaalsaalis ei trooni.  

Ning lõpetuseks: ei mäleta, kas ja kuipalju olen oma motorspordi-huvist kirjutanud. Igatahes, juba mingi kuus või seitse aastat fänname, mina ja Paul, vanimat ametlikku motosprdi maailmameistrivõistlust, mootorrataste ringrajasõitu nimega MotoGP. Mitte-asjatundjaile selgituseks: kaherattaliste mootorsõidukite Vormel 1. Igal aastal ostame virtuaalse vaatamisõiguse, mis sisaldab lisaks võistlustele ka treeninguid ja pressikonverentse ja sõitjate social life'e, maksab pisut pealt saja dollari per hooaeg. Karikaetapid toimuvad aprillist novembrini erinevatel ringradadel üle maailma. Olgu öeldud, et olen vägagi teadlik, informeeritud fänn, jagan meeskondadest ja (sõidu)tehnikast ja reeglitest jms üsnagi põhjalikult, üksjagu hooaegu ju juba vöö vahel. Ühesõnaga. Sellel spordil on kolm kategooriat. Alustatakse hilises teismeeas Moto3-st, liigutakse edasi Moto2-e, üksnes andekaimad ning parimad jõuavad kõrgeimasse klassi, MotoGP-sse, kuhu mahub pisut üle kahekümne mehe, kõik oma ala absoluutsed tipud. Pole huvituseta märkida (oi kuidas ma seda arhailisevõitu väljendit armastan!), et tegemist sooülese spordiga: Moto3-s figureerib aeg-ajalt ka naisi. Kuid kuna ala on füüsiliselt nõudlik, naissugu noorteklassist kaugemale ei jõua. Anyway. Kõrgeimas klassis, MotoGPs, on kõik sõitjad väga ägedad isiksused, eetikaga sportlased, välja arvatud üks: Marc Márquez. Üliandekas atleet, kaheksakordne maailmameister, aga spordimehena sihuke sigudik, et. Mõõtmatu egoga, olematu eetikaga, läheb võidu nimel kasvõi üle laipade (täpsemalt, üle kaassportlaste vigastatud kehade ning lõhutud masinate). Suur osa mu MotoGP aastatest on möödunud Márquez'i kirumise tähe all. Arusaadavalt mürgitab see spordielamusi, mistap olengi asunud end ümber kasvatama, endale sisendama, et Marc'il pole minu sajatamisest sooja ega külma, ja et tegelikult ei riku vaatamismõnu mitte tema, vaid ma ise. Tõesti, milleks end karistada? Las ta omaette sigatseb seal, vanuse poolest võidusõitjakarjääri lõpusirgel nagunii, kolmekümneaastane “vanamees”. Lisaks kogub jõhkravõitu sõidustiilist tingitud vigastusi, paar viimast hooaega ongi teda ringrajal suht vähe näha olnud, kasvatab kodus kord üht, kord teist luumurdu kokku. Iseenda kõige suurem vaenlane, nii-öelda. Ja kujutage ette, sest ajast, mil teda pigem kaastunde kui vihkamisega kohtlema hakkasin, on võidusõidu-nädalavahetused tükk maad nauditavamad.
Ahjaa, üks asi veel, lõpetuseks, vist ennegi mainitud, aga: me Pauliga oleme juba mitu aastat plaaninud MotoGP USA etappi vaatama minna, see toimub Texases. Kuid ikka on miskit vahele tulnud, küll Pauli töö, küll miskit muud. Nüüd kolime ringrajale oluliselt lähemale, logistiliselt lihtsam reisi ette võtta. Rallilinn Austin lisaks muule ka elava muusika poolest kuulus: Austin's official motto is the "Live Music Capital of the World" due to the high volume of live music venues in the city.

Fotol: vaade me välisukselt. Talvetormi järgne vikerkaar.

February 05/2024

“The world is always changing. Learn how to allow for it. Someone makes a promise, and then they break it. A play gets good notices, and then it folds. A marriage looks strong, and then they divorce. For a while there's no war, and then there's another war. If you get too upset about it all, you become a stupid, unhappy person—and where's the good in that?” ― Elizabeth Gilbert, City of Girls

Mu kleitide kujuteldav elu

 


Tulin riietusest kirjutama, alustan siiski pisut kaugemalt. 

Ma vist väga mööda ei pane, pakkudes, et kusagil viiekümnenda eluaasta kandis, hiljemalt kuuekümnenda, peaks inimene eeldatavalt juba täpselt teadma, mida elult tahab. Ja soovitavalt selle vähemal või suuremal määral ka saavutanud olema. Pragmaatilisest küljest vaadates saan säärasest vaatenurgast aru. Katus pea kohal, toidupoes sente ei loe, säästud tallel, võimalus reisida, hobidele kulutada, muu säärane. Mõistlik ju. Kuid asja mittemateriaalne külg ei taha minu nägemusega kuidagimoodi sobida. Sest tundub, et üksiti eeldatakse, et nimetet vanuses inimene peaks ka persoonina “valmis” olema. Väljakujunenud isiksus. Mine tea, ehk paljud (või lausa enamus) ongi, mina paraku pole. Ei hakka selles postituses kirjutatut uuesti üle heietama, aga ausalt, aru ma ei mõista, kuidas on võimalik, et mingil eluhetkel on inimene isiksusena “valmis”. Lõpetatud. Igal aastal, igal kuul, päeval, tunnil, minutil toimub minuga ju miskit, kasvõi imetillukest, mis teeb võimatuks “vana mina” eksisteerimise. No näiteks tõstan praegu silmad arvutiekraanilt, vaatan köögiaknast välja. Nähtu muudab mind. Mitte, et ma miskit erilist silmaks, puud ja põõsad ja mõned linnukesed, aga enne toda vaatamist olin ju tibake teistsugune kui nüüd, ei? Teistsugune olin ka enne nende sõnade kirjutamist, mis just praegu mu näppude alt tulid. Tõsi, muutus on märkamatu, kuid eksisteerib siiski. Ja mulle see hirmsasti meeldib. Ma ei tahagi "valmis" olla, see tundub kuidagi igav, tuim, lõplik. Punkt taga, joon all, vot sihuke Epp, ning teistsugust ei saa enam enam iial olema.

Oih, tegelikult tahtsin ju hoopiski riietusest rääkima. Läheme asja juurde. Sarnaselt isiksusena “valmimisele” eeldatakse sama mu meelest ka stiiliküsimustes. Et keskealine või vanem inimene (täpsemalt, naine, kuna räägin endast) võiks ja peaks juba üsna hästi teadma, mis ta kehakujuga, elustiiliga, olemusega sobib. Paraku, mul on ka selle asjaga kehvasti. Ma ei tea. Või õigemini, tean periooditi. Mõnda aega olen kindel, et vot see on minu stiil, vau, super, seda viljelen nüüd surmani. Aga siis muutub miskit, kas oludes või mus endas, ning tasapisi teiseneb ka mu väljanägemine. Tänaseks, näe, on kodutu puuraidur mõnevõrra tagaplaanile lükatud, mu garderoob on… las ma otsin täpset väljendit… edevamaks muutunud. Kusjuures kummaline, et edevus ei tulene oludest, pigem vastupidi. Seda saab natukene keeruline olema selgitada, kuid püüan.

Olen nüüd siin kolimiseelselt oma hilpe inventeerinud, ja mis selgub. Juba paar aastat elan kujuteldavat elu läbi rõivaostude. Mitmeid ja mitmeid ilusaid kleite soetades teadsin ju tegelikult, et praeguses kodus, praeguse elukorraduse juures pole tõenäoline, et neid kusagil näidata saan. Sest kuigi me seltsielu on üsna kenake, sõbrad ja naabrid ja üritused naaberlinnades, asuvad needsamused naaberlinnad me kanjonikaldast siiski oma kuuekümne kilomeetri kaugusel. Seda siis ühtpidi, eks. Edasi-tagasi tuleb üle saja ära. Mis lisaks pikavõitu ning külmale talvele ongi peapõhjus, miks mujale elama tahame asuda. Kümme aastat kadakametsas kivi taga resideeritud, aitab küll. Igatseme inimeste sekka. Ja sedasama, tuleb välja, igatsevad ka mu kaunid kleidid. Asju õigete nimedega nimetades: läbi kandmata kleitide elan oma unistuste elu. Kurb ju, pisut ehk isegi naeruväärne. Järeldus? Tuleb elumuutus ette võtta. 

Natuke teise nurga alt: mäletate, mõnda aega tagasi kurtsin, et saan “dressed up” kommentaare, kui enda meelest täitsa kohases väljanägemises koosviibimistele ilmun. Selles mures lohutas mind suurepärane blogipostitus On the Importance of Overdressing: "I feel almost physical pain when people say that they love something, but have nowhere to wear it. What do you mean? Just wear it. Anywhere. Create an occasion. Throw a party. Have a sandwich. There is nothing quite like sitting in your own kitchen in a silver maxi skirt and having a sandwich with yesterday’s meat balls. There are some good reasons for understated looks, but worrying about what others think is not one of them. Overdressing is underrated. You should get on it." Võite nüüd muidugi täiesti õigustatult märkida, et milles küsimus, kanna oma kleidikesi kanjonikaldal, nagu viidatud postituski soovitab. Ei pea ju seepärast kohe kolima hakkama. Kuid ümber te mind ei veena. “We want new smells”, nagu Paul ütleb.  

p.s. Uutest lõhnadest rääkides. Me sõber-naabrid, needsamad Carl ja Carla, kellest eelmises postituses juttu, lendasid kaks nädalat tagasi Palm Springs'i, Carla õele ja õemehele külla. Viimased elavad alaliselt Oregonis, talvekuud aga veedavad soojemas kliimas. Meiegi oleme nende California rendikodus kahel korral mõneks päevaks kostil olnud. Eile õhtul tuli Carlalt sõnum: "Ostsime Palm Springsi's maja. Kolime märtsis." Kujutage ette! Niisama, põmm, paugust, äkkuiu ajel otsustasid elule uue lehekülje pöörata!! (Mainisin garaazhidisko postituses, et nad on meievanused, aga tegelikult eksisteerib siiski pisuke vanusevahe, proua minust viis, härra Paulist seitse aastat vanem.) Ja mis iseäranis vahva – nad ütlesid, et inspiratsioon tuli meilt, st. Paulilt ja minult, seesama “new smells”. Kusjuures, kas teate, miks ja kuidas too väljend Pauli sõnavarasse sattus? Yarko tõttu. Eestist ära kolides oli Yarko kümnene, ning juba üsnagi…aeglane. No mitte just elule käpaga löönud, aga miskit sinnapoole. Ja kui ta siis New Mexicosse maandus, tõid uued lõhnad loomale uue hingamise. Yarko noorenes nii füüsiliselt kui vaimselt mitme aasta jagu. Ühesõnaga, lõpetuseks sobib suurepäraselt Coelho tsitaat: “If you think adventure is dangerous, try routine; it is lethal.”

January 31/2024

“In my mind, being overdressed is not a bad thing at all. What's the worst case scenario? That you are the best-dressed person in the room? Who cares!” ― Rachel Zoe

Dirty dancing

 



Ühel noist jõleda ilmaga päevadest, millest eelmises postituses kirjutasin, tekkis meil naabritest sõpradega, meievanuse abielupaariga, plaan lemmikpubisse minna. Cabin fever kimbutas, talvemasendus tükkis peale. Paraku, maanteed polnud sõidetavad, vähemasti mitte inimeste jaoks, kes elusate ja tervetena punktist A punkti B soovisid jõuda. Ühesõnaga, tuli leida alternatiiv. Kuna meil Pauliga on avar, köetav, sileda betoonpõrandaga autovaba garaazh (sõidukeid hoiame õues), korraldasime garage disco. Diskokera puudumisel riputasin lakke hulga jõulutulesid, söögiks Pauli pizza, mehed pruukisid õlut, naised veini. Alustasime varasel pealelõunal, pidutsesime hilise õhtuni välja. Mul ja Paulil oli muidugi lihtne, juba oma paar kuud igapäevast tantsutrenni vöö vahel, sõpradel aga said talveunes olnud tantsulihased korralikult vatti. Carla*, kellest siin ennegi juttu tehtud, oli noorpõlves cheerleader, teda polnud tantsupõrandale tirida tarvis. Carl* aga ei tahtnud alguses sugugi vedu võtta. Mõni ime, ta ju erusõjaväelane, allveelaevastiku ohvitser, veealustes tingimustes tuli tantsukeerutamist ilmselt harva ette. Sellegipoolest ei andnud me alla, kasutasime vaheldumisi piitsa ja präänikut, ning õhtu lõpuks tvistis Carl nii, et vähe polnud (vt. ka Pulp Fiction, Vincent Vega). Milline vaka all hoitud anne! 

Kui nüüd minu ja Pauli igapäevase pärastlõunaste tantsutundide juurde tulla (“tunnid” nii ajalises kui oskuste omandamise tähenduses), siis jah, omandanud oleme üksjagu. YouTube!! Kusjuures stiimulgi täitsa olemas: alanud aastal ning järgmisel on oodata ühte kihlus- ja paari pulmapidu. Kutsed käes ja puha. Esiteks, Pauli noorem poeg ning ta elukaaslane vormistavad oma pikaaegse suhte ametlikuks. Mul pole volitusi detailidesse laskuda, ütlen vaid nõndapalju, et nii peig kui pruut on tegevad filmitööstuses, mistap pidustuste sari saab eklektiline, ebatraditsiooniline olema. Lisaks heidavad paari veel paar noort lähemat ja kaugemat sugulast. Ja ma nüüd räägin teile midagi, aga te peate lubama, et mu selja taga pihku ei itsita. Igaüks, kes kasvõi muigabki, saab karistatud. Ma küll täpselt ei tea, mil moel, aga igatahes karmilt :) 

Ühesõnaga. Siinmaal on tänini populaarseks pulmatantsuks vana hea klassik, Time of my Life. No teate küll, Patrick Swayze ja kena neiu, kelle nimi mul ilmaski meelde ei jää… Jennifer Grey. Ja… ei naera nüüd!... me Pauliga harjutame Dirty Dancing filmi lõputantsu, et saaks pulmades tantsuoskusega eputada. Ei, otse loomulikult ilma tolle kuulsa tõsteta, issand jumal - kesse neid kiropraktiku arveid hiljem kinni jõuaks maksta. Aga muidu, jah, enam-vähem hakkab etteaste juba ilmet võtma, YouTube tantsuõpetajate abiga muidugi. Põhisammude ja peenema koreograafia videoid on nimetet kanal tuugalt täis, hoolimata sellest, et film ise 37 aastat vana. Oot, las ma kontrollin, kas näen mõnda muiet? Ei? Kõigil lugejail kenasti pokkerinäod ees? Väga tublid olete. Et siis jah, naudime asja täiega, iseend siiski ülearu tõsiselt võtmata. Kusjuures ka tolleks kuulsaks tõsteks punusime kavala varuplaani. Kasutame Barbie-nukku, õmblen talle mu enda omaga sarnase peokleidi, vajalikul hetkel tõmbab Paul siis Barbie taskust, tõstab pea kohale. Või noh, ehk õnnestub Paulil enne pulmahooeage end Kauaile komandeeringusse sebida, seal saaksime ookeanis tõstet harjutada, ilma vigastusriskita, nagu Patrick ja Jennifer muiste. 

Lisaks oleme üksjagu ka East Coast swingi treeninud, ja muud sihukest kergemat värki. Uskumatu, kuidas keha kohaneb ning kaasa tuleb, kui regulaarselt asjaga tegeled. Ma suudan täitsa vabalt Pauli käe alt juba tervelt neli korda kiirelt läbi keerutada, liikumise pealt, ilma et pärast piruette suunataju kaotaks või sammud segi läheks või miskit. Ja ladina tantsude puusa-kaheksad tulevad mõlemal juba enam-vähema kaheksate moodi välja. 

* Sõprade nimed privaatsuse huvides muudetud.

January 29/2024                                                                                 Image: Internet

“Do a loony-goony dance 'cross the kitchen floor, put something silly in the world that ain't been there before.” ― Shel Silverstein, A Light in the Attic

More champagne, less complain

 


Tundub, et Universum saatis mulle tolle esimesel fotol oleva särgikese näol sõnumi, ega muidu poleks riidetükk sekkaris näppu jäänud. Jaa, kompleininud olen viimase paari nädala jooksul nii, et vähe pole. (Teine shampanjateemaline pilt peaks teile tuttav olema, postitasin selle juba teist aastavahetust tähistama.) Anyway. Vingunud olen põhiliselt ilma üle. Meil on siin tõesti jubedad tingimused valitsenud, viimased kaks nädalat või rohkemgi. Ma muidugi teada-tuntud talvevaenaja, kuid seekord leidsin lugematul arvul mõttekaaslasi, kuna Kesk-Oregonis sadas neli-viis päeva jutti jäävihma. Temperatuur nii miinus kümme Celsiust, samal ajal kui taevast lahmab jäätunud vett. Te nüüd ilmselt arvate, et liialdan, aga ausõna, ma ei saanud kolmel päeval mitte sammugi koera jalutatud, maapind oli igal pool sile ja libe kui klaas, ohtlik mitte üksnes inimesele, vaid ka koerale. Lillikene sõna otseses mõttes ei suutnud õhukese veekihiga kaetud jääl püsti püsida, vaatamata sellele, et tal neli jalga, minu kahe asemel. Oma hädad tegi vastumeelselt, pika sundimise peale kõnniteekividele, neile, mida me maja ülemise korruse terrass taevast sadava jälkuse eest kaitses. Koolid olid suletud. Teed-tänavad olid suletud. Meie piirkonna ainukeses suuremas liikluskoridoris nimega Highway 97 peatati liiklus ca 200 kilomeetri ulatuses kahel korral pikkadeks tundideks päevasel ajal, ning kahel korral kogu ööks. Ausalt, kümme aastat Oregonis elatud, aga no säendseid ilmaolusid pole minu ja Pauli silmad veel näinud. Kusjuures pooleteise sentimeetri paksuse jääkihi tekkimisele eelnes mitu päeva tõsist lumesadu, tembituma krõbedate külmakraadide ning tugeva tormiga. Üks hiiglaslikest kadakapuudest me maja ees kaotas kolmandiku oma kõrgusest, latv murdus keset ööd valju raginaga.  

Kogu selle rõveduse peale tundub Arizona muidugi eriti ahvaltev. Pakkumisi juba tuleb, kuid ükski neist pole säärane, millest keelduda ei suudaks. Jah, võtame omaks, oleme oma uue kodu osas ülimalt valivad, ajame taga parimat hinna/kvaliteedi suhet. Muidugi, kui miljonid tagataskust tõmmata oleks, võiksime kohe homme kolida. Või kui oleks enam-vähem ükskõik, millisesse Arizona piirkonda maanduda. But we want to have our cake and eat it too… Ning kannatlikkus viib teadupärast ka miljoniteta sihile, viis praeguse kodugi puhul. (Olgu see postitus siis veelkord ära toodud.)

Peale selle ajab kompleinima ka kohalik poliitiline tsirkus, kuigi tõotasin endale pühalikult, et juhtugu mis tahes, ei lähe säärasel moel leili nagu 2016. ja 2020. aasta presidendivalimiste eel ning ajal. Ei lase Trumpil mu elu üle võimust võtta. Ning praeguse valimistsükli puhul peaks vist ütlema, et ei lase ka Bidenil, sest no varsti tõesti enam ei tea, kumb geront Ühendriikidele haavavam ning halvavam on. Peale kahe osariigi eelvalimisi, kust T. võitjana välja tuli vastaskandidaadi Nikki Haley ees (DeSantis pani pillid kotti, vaid kaks nime ongi jäänud vabariiklaste pingile), tundub Biden ja ta meeskond väikest räpast mängu mängivat. Selle asemel, et Trumpi võidukäigu üle kurvastada, hõõrutakse Valges Majas hoopis käsi kokku, kuna Haley vastu oleks Bidenil palju vähem shansse kui Trumpi vastu. Juhtub T. novembrikuu üldvalimistel Papa Joe oponendiks, on viimasel kõigest hoolimata (vanus, tervislik seisund, ülimadal reiting) suhteliselt kenad shansid. Nagu üle-eelmises postituse mainisin, olukorras zombi (Biden) versus diktaator-zombi (Trump) hääletab USA tõenäoliselt zombi tagasi pukki, nii jääb vähemasti riigikord muutmata, olgu muuga kuidas on.  

Aga jah, viis, kuidas Biden presidenditoolist kümne küünega kinni hoiab, selmet riigi uuele hingamisele võimalus anda, vot see muutub iga päevaga mu jaoks üha eemaletõukavamaks. Tal tundub kama kaks, et Trump demokraatiale ohtlik – peaasi, et saab vastase, keda ameeriklased veelgi vähem riigijuhiks tahavad kui teda ennast. Paraku, kui eesootav november pakub mulle valikut Trump versus Biden, surun minagi hambad risti, lähen ja hääletan 81 aastase pooldementse vanapapi poolt, sest alternatiiv on tükk maad hullem. Kuid et parim, mida pealt kolmesaja miljonilise elanikkonnaga suurriigil pakkuda, on kaks poolearulist vanurit presidenditooli nimel kähmlemas, see ajab küll käsi ringutama, shampust veini jooma. Samas, mis ma ikka kurdan. Teil endalgi seal teispool ookeani käed-jalad tööd täis igasugu poliitiliste vangerdustega, peaminister keeldub presidendi vastuvõtule minemast, ja nii edasi. Kohalikel moeloojatel tuleb tõenäoliselt kasin veebruarikuu?

After Trump’s NH win, Biden gets the opponent he wants: Biden’s aides believe that Trump poses a far greater threat to the nation’s democracy than any of his Republican rivals would. But they also feel the most confident about their chances in that looming matchup. That’s despite some reasons for concern — top among them Biden’s low approval ratings and recent polls showing the president trailing Trump in key battlegrounds. A wide swath of his own party doesn’t want Biden to seek a second term. Biden’s advisers and allies also think that Trump’s successful performance in the first two nominating states exposed his weaknesses with moderate Republicans, suburbanites and independents. In the Iowa caucuses last week, for example, almost half of Republican voters did not support Trump.

Lõpetuseks häid uudiseid kah! Vähemasti midagi head Bideni Valgest Majast: White House Issues Unprecedented Pardons After FDA Finds Cannabis to Be More Like Tylenol Than HeroinOn Friday, January 20th, the federal government waved the white flag in the war on drugs as it regards the cannabis plant. President Biden issued presidential pardons to any American or lawful permanent resident who has a conviction of cannabis possession on their record. At the same time, he ordered the Dept. of Health and Human Services to compile a case for the reclassifying of cannabis from a Schedule 1 drug, such as heroin and cocaine, to a Schedule 3 drug, like testosterone and fortified Tylenol.

January 25/2024

“There comes a time in every woman's life when the only thing that helps is a glass of champagne.” ― Bette Davis