Hakkas meeldima

 

Ma ei mäleta, kas olen rääkinud oma esimesest kogemusest me massiivsest mõõtu trucki roolis. Ja kui olengi, topelt ei kärise. Ühesõnaga, aasta oli 2019, Chevrolet Silverado majapidamises värske tulnukas (ostsime teise ringi sõiduki). Paul broneeris õlivahetuse või midagi, ise aga lendas komandeeringusse. Minul, kes ma trucki alles võõrastasin, ta gabariitide tõttu muidugimõista, tuli masin teenindusse toimetada. Vahemärkusena olgu öeldud, et olen suuri sõidukeid roolinud ennegi. Aga see oli vääääga ammu, millalgi 90ndate keskel või lõpus. Sedajärgi oman vaid väiksemat sorti sõiduriistade kogemust - mu eelmise elu tubli tumeroheline Jeep Cherokee oli ju samuti pigem väike kui suur. Ahjaa, üks kord sattusin ka rekka rooli, Eestis, mingitele ammu unustuse hõlma vajunud väljaannetele kaastöid tehes (loe: kirjutades, millest iganes kästi, alates titemähkmetest lõpetades veoautodega). Automark, kui mu mälu ei peta, oli Scania, igatahes lubati ajakirjanikuproual monstermasinaga tühjal parkimisplatsil väikene tuur teha, rekkajuht muidugi kõrvalistmel, valmis katastroofi korral rooli haarama või käsipidurit tõmbama. 

Ühesõnaga. Kuhu ma jäingi. Ahjaa, see õlivahetus. Noh, töökoda asub meil õnneks kodule suhteliselt lähedal, sinna viib enam-vähem sirge tee, mingeid keerulisi manöövreid sooritada ei tule. Tüürin mina siis ettevatlikult teeninduse laiast väravast sisse, pargin trucki enam-vähem tühjale parkimisplatsile, pühin laubalt higi, et huh, õnnelikult kohal. Kui äkitselt meenub, et issand jumal, ma pean ju siit kuidagi minema kah saama, mis siis, kui plats pargitakse vahepeal täis? Kui mul tuleb tagurdada? Hiigeltrucki turvalise manööverdamisega ma küll toime ei tule, gabariitidest pole kogemuse puudumise tõttu halli aimugi ju. Ega miskit, neelasin uhkuse alla, marssisin töökotta, ulatasin mehhaanikutele võtmed, tunnistades ausalt, et minu jaoks värske masin, oskan ainult edaspidi sõita, sedagi vaid sirget teed pidi. Et kui õli vahetatud, oldagu palun kenad ja pargitagu mu truck nii, et teisi autosid mõlkimata parklast lahkuda saan. Taevas teab, mida minust seal tagaselja räägiti, aga kui paari tunni pärast truckile järele läksin, oli see abivalmilt pargitud otse värava ette, nina mu kodutee suunas, ja väikese liialdusega võib öelda, et parkimisplats oli manööverdamisoskuseta kliendi soovile vastu tulles kõikidest teistest sõidukitest puhtaks tehtud. Mul jäi üle vaid rooli istuda ja (väravaposte vältides) sirget teed mööda koju tagasi kulgeda.

Ning üldiselt kujunes kuidagi niimoodi ka järgnevatel aastatel, et mina sõitsin me sõiduautoga, Paul truckiga. „Meeste auto“ ja „naiste auto“, noh. Seda enam, et kui truckil camper turjal, siis kisuvad mõõtmed minu jaoks juba üleelusuuruseks. Aga sel aastal on Paul raketiehitusmaratoni tõttu tihti lennus, ja keegi peab ju liiklusvahendeid ometi liigutama, kuude viisi paigalseismine pole neile hea. Väiksema neljarattalisega on lihtne, temaga teen nagunii kõik oma käigud. Aga truckiga, vaat siinkohal pidin end kokku võtma. Ja teate, asi on mulle meeldima hakanud! Totaalselt teine tunne, võrreldes väiksemat mõõtu sõiduki roolis olemisega. Esiteks, truckis sa istud kõrgel, ülevaade on jube hea. Teiseks, võimas diiselmootor. (Teeme nii, et ei hakka siin praegu fossiilkütustest ja kliimast, eks.) Ma jumaldan me trucki häält, säherdune madal, ühtaegu rahustav ja ähvardav. Kolmandaks, kuna sa oled nii suur, siis võid oma asja suht aeglaselt ja rahulikult ajada, pole sedasamust sportliku soorituse painet, et ristmikult sajaga minema, muidu annab mõni su taga veel signaali või midagi. 

Tunnistan ausalt, ega ma tiheda asustusega parklasse siiani asja ei tee. Aga isegi vilunud truckijuhid (nagu Paul) mõtlevad kolm sammu ette, kuhu ja kuidas säärast elukat parkida - pole nii, et sipsti siia ja sipsti sinna. Vaikselt sean vaimu valmis ka truckil-camper-kukil hooajaks. Ühest siiski hoian end kindlapeale eemale: camperi laadimisest trucki kasti, st. trucki tagurdamisest camperi alla. See üritus on minu jaoks raketiteadus. Olen enam kui rahul assistendirolliga, mida mul laadimistöö juures täita tuleb - hõiked, käemärgid ja muu säärane. 

Foto: Paul. Võetud oktoobris 2019, värskelt peale trucki ostmist. 

March 22/2023

“I can only drive slowly." - "That's all right." - "And I can only do left turns." Rose ran downstairs, grabbed a road atlas, and ran triumphantly back up again. "Wales is left! Look! It's left all the way!” ― Hilary McKay, Saffy's Angel

Leave it better than you found it

Ai, mu kael on kange. Sest olen kaks päeva köögilage värvinud. Mängime nüüd nii, et te küsite, miks ma seda lage värvin, kui nagunii peagi plaanis ära kolida. Siis saan vastates iseendale õlale patsutada. Ei, lagi polnud võidunud ega miskit, see sattus lihtsalt viimane pind olema, mis mul me Oregoni kodus värske värviga veel üle käimata. Muud ruumid on kõik juba uue hingamise saanud. Kusjuures osutan, et me rendime oma praegust kodu, ning kogu uuenduskuur sündis meie vabal tahtel, mitte majaomaniku soovil või nõudmisel. Vähe sellest, värvidki soetasime omaenda raha eest. Sellelsamal pealkirjas toodud põhjusel: leave it better than you found it. Too põhimõte saadab mind ja Pauli muide igal pool, ka matkaradadel ja campgroundides näiteks. Korjame üles võõra prügi, puhastame lõkkeaseme ümbruse kellegi teise tekitatud klaasikildudest, ja nii edasi. Üldsegi mitte selleks, et end holier than thou tunda, vaid et saaks parem ja puhtam. Meie enda jaoks, ja teiste kah muidugi.

New Mexico üürikoduga oli kusjuures samamoodi – kui lahkusime, säras elamine tänu me kahe aastatepikkusele tegutsemisele kui prillikivi, nii maja kui aed. Landlady kolis uued elanikud sisse järgmisel päeval peale meie lahkumist – tavaline praktika oli, et tal tuli enne värskete üürnike sisselaskmist koristusabilised palgata, paari nädala jagu puhastada ja kraapida.

Jaa, teate, ma olen väga ootusärevil tolle eelseisva elumuutuse tõttu. Uus koht, uued lõhnad... Imelik ning erutav on mõelda, et me järgmine kodumaja on seal kusagil lõuna pool juba täitsa olemas ja ootel, ainult et meie ei tea veel hetkel, kus see asub ja milline välja näeb. Aga praegusele, kanjoniääre kodule, mis meid arvatava kolimise ajaks kümne aasta jagu kaunilt kohelnud, oleme iseenesest mõista lõpmata tänulikud. Siinkohal joonistubki mu meelest väga hästi välja rendikodu eelis. Meil poleks omanikena elu sees võimalik endale kaheksakümne aakri peal asetsevat "mõisa" lubada. Ei kujuta ettegi, mitukümmend miljonit säherduse kinnisvara eest tänapäeval välja tuleks käia. Kuid tänu otsusele rentimist ostmisele eelistada oleme hea hulk aega oma elust säärast paradiisi nautinud. 

Nonii, ja juba kuulengi vastuväiteid stiilis "olgu kodu või väike ja tagasihoidlik, aga peaasi, et seaduslikult iseenda oma“. Selle peale kostan ma esiteks, et täiesti normaalne, et inimesed sätivad oma elusid erineval moel, arvavad erineval viisil. Teiseks, USA ja Eesti üüriturud on äääärmiselt erinevad, neid ei saa omavahel võrrelda. Eestis näikse üürimine justkui poolenisti häbiasi olevat, koduks on sobilik üksnes seda elamist nimetada, mis isiklikult sulle kuulub. Või siis pangale, aga nime poolest sulle, eks. USA's (usun, et mitmetes teisteski riikides) vaadatakse üürimisele sootuks teise pilguga. Pädevad ja pidavad, soovi korral pikaajalised lepingud tagavad kindlustunde nii üürnikele kui omanikele. Üürnikud kohtlevad rendikodusid samamoodi, nagu kohtleksid iseenda eraomandit. Olen seda vist ennegi kusagil maininud, et arhitektuuri- ja sisekujundusajakirjas, mida tellin, on kenake hulk presenteeritavatest interjööridest justnimelt üüripinnad. Stiilis „üürisime Manhattanil penthouse’i, palkasime kuulsa sisekujundaja, olge lahked, imetlege.“ 

Näis, ehk millalgi kirjutame Pauliga ka majaomandilepingule alla. Aga kus ja kunas, selle jätame esialgu veel lahtiseks, sest maailm on suur ja lai. Ning kõik taandub tegelikult ju isiklikele eelistustele. Mõni tahab juba noorena juured maasse ajada, mõni ei soovi end ka vanemas eas kinnisvaraga (loe: kohaga) siduda. Seniks, kuni mõlema vaatenurga eelistajad üksteisele hingamisruumi annavad ega kipu misjonitööd tegema, on kõik hästi. (See viimane lause hoiab loodetavasti eemale patroneerivad kommentaarid üürimise väidetavast ebaökonoomsusest ja majaomamise eelistest ja maailmamajanduse hetkeseisust jne. Kommentaarid „aga mul on nii“ on seevastu vägagi teretulnud.)

March 17/2023

“Home isn't a place, it's a feeling” ― Cecelia Ahern, Love, Rosie

Lugesin blogisid

Marju kirjutab, et sai šoki tšeki ühe ammuse võla katteks. Kusjuures ta ei imesta niivõrd selle üle, et võlg lõpuks ära õiendati, kuivõrd makseviisi üle. Aga vaadake, kulla inimesed, meil siinpool suurt vett on pangatšekk täiesti normaalne, igapäevane maksevahend. Mul on oma isiklik tšekiraamatki olemas. Jaa, jaa, arusaadav, et teie, e-eestlaste jaoks kõlab see kui kiviaeg. Tõsi, poes või restoranis vms. ma tšekke ei kasuta, aga näiteks mõned igakuised arved tasun nendega küll. Väga lihtne ja käepärane. Ja ärge siin itsitage pihku midagi, ma kuulen te reaktsiooni, mis sest, et ookean laiutab vahel. Ja ärge hakake, et "puud surevad" paberist tšekkide tõttu. Teie e-teenuste serveriruum tapab planeeti omal moel. Ja üleüldse, mis te selle tšekikirjutamisest säästetud kaheminutilise kvaliteet-ajaga peale hakkate? Istute Instas või TikTokis? Mh? Ah? :)

Frieda postituse sabas mainib Kaur kannibalismi. Möönan, et tegemist raskestiseeditava teemaga (no pun intended), kuid ei häbene tunnistada, et olles lugenud Margaret Visseri „The Rituals of Dinner“ kannibalismi-peatükki, vaatan juba aastaid asjale pisut avarama pilguga. Ei, ärge nüüd minu kohta mingeid jubedaid järeldusi tehke. Aga. Inimsöömisel on olnud aegade algusest muidki tahke peale näljakustutamise. Näiteks rituaalne/spirituaalne tahk. On söödud lahingus tapetud vaenlast, et ta jõudu omandada. On söödud loomulikku surma surnud pereliiget, et ta nii-öelda igaveseks sööjaga jääks. Hiljutine „The Last of Us“ episood oli kah kannibalismihõnguline, väga õudne kusjuures. Kõrvalepõikena: Ellie't kehastav Bella Ramsey on mu uus lemmiknäitleja! Teeb sarjas fantastilise rolli. Fan-tas-ti-li-se. Teise kõrvalepõikena: Kui Nevada kaudu juhtume Californiasse sõitma, tuleb meil Pauliga Donneri mäekuru läbides iga kord kannibalismist juttu, kuna 1846-47. aasta talvel elasid läände rändajad seal säärast õudust läbi, et. Jaa, muidugi lugesin „The Indifferent Stars Above“, aga selletagi olen üsna kindel, et igaüks, kes kaljukindlalt väidab, et tema küll oma liigikaaslast toiduks ei tarvitaks, olgu olukord milline tahes, meelitab ennast, kuna ei tea absoluutselt, millest räägib. Tal on elus vedanud, pole säärasel moel valiku ette pandud, kohutava ja veelgi kohutavama vahel.

Ritsik ütleb, et kodud vananevad koos inimestega. Jäin selle üle mõtlema. Ma ei tea... ma arvan, et minu kodu pole küll koos minuga vananenud. Sealjuures ei tähenda see, et ma vahetpidamata uut mööblit hangiksin, vastavalt moele või aastaajale aksessuaare vahetaksin. Jaa, värvisin siin hiljuti seinu ja lagesid, eks, ja tegin mõningaid muid, peamiselt kosmeetilisi uuendusi, aga mööbliga ja lampidega ja lauanõudega jms. on kuidagi niimoodi sattunud, et nad on... ee... ajatud? Silmnähtava aastaarvulise templita. Sama lugu oli ka Eesti kodus. Ja no muidugi mängib kodu „mittevananemises“ rolli ka mu nostalgia-sallimatus, millest siin ja seal kuulutanud olen. Ma ei hoia, hambad ristis, elatud elu tunnistajaid alles. Või kui miskit hoiangi, siis üldjuhul ei paikne see otseselt silma all. Mulle meeldib, kui mu ümbrus kajastab tänast päeva, seda eluhetke,  milles parasjagu viibin, või siis vihjab lausa homsele. Hm, siinkohal tundub paslik järjekordne "ei nostalgiale" tegu üles tunnistada. Olles Oregonist ärakolimise plaani juba vägagi konkreetseks ajanud, otsustasin enda ja Yarko koeraspordikarikad, mis ühena vähestest asjadest Ühendriikidesse kaasa tarisin, heategevuseks annetada. Sportliku saavutuse kohta ja aega ning sooritajate nimesid märkivad sildid monteerisin muidugimõista karikate küljest lahti, matsin väikeses karbis kanjonisse, sinnasamasse, kus Yarko puhkab. Paarituhande aasta pärast murravad kaevetöid tegevad arheoloogid pead muuhulgas selle üle, misasi on "ESLÜ 2006. aasta parim isane universaalkoer*". 

TT kurdab raamatute redigeeritud uustrükkide üle. Olen täitsa nõus. Kusjuures ma ei oskagi öelda, kummad on hullemad, kas vasakpoolsed, kes Astrid Lindgreni teoseid kastreerivad, või parempoolsed, kes koolide seksuaalõpetuse buklettidest geiseksi tehnilisi üksikasju tutvustavaid lehekülgi välja rebivad. Mõlemad pooled tituleerivad vastasleeri esindajaid nõiajahtijateks ja raamatupõletajateks. Bingo! Just nimelt seda nad ongi, mõlemad. Pada ja katel. Jajah, maailm on hulluks läinud. Või ei, oot... maailm on alati hull olnud. Meie oleme juhuse tahtel sattunud sündima sellesse konkreetsesse hulluseperioodi. 

Fotol: Yarko poseerib jutuks olnud karikatega, enne Eestist ärakolimist. Pildistas Apelsinimarmelaad. 

*Aasta parima universaalkoera tiitel määrati Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu poolt sellele "sakslasele", kelle aasta jooksul saavutatud koeraspordi- ja näitusetulemused kokkuarvutatuna konkurentidele silmad ette tegid. Teisisõnu, koeral pidi austava tiitli saamiseks olema nii välimust kui ajusid. Ja muidugi ka fanaatikust omanik (yours truly), kes kõik varahommikud, hilisõhtud ning nädalavahetused raatsis koerahobile ohverdada. Õigluse huvides olgu märgitud, et Yarkol tuli esikohta jagada. Täpselt sama punktisumma sai kokku teinegi tark ja ilus, suur ja uhke isane. Neid kahte, Yarkot ja Nobit, sidus vastastikune kirglik vihkamine. Rivaalid, noh, mis siin imestada. 

March 14/2023  

“I had to admit, sometimes I sensed the strangeness of the world tugging at my sleeve, like a mischievous toddler, and I wanted to follow it.” ― Troy H. Gardner, Wakefield

Kastid, mu arm

 

Organiseerimiskuninganna Marie Kondo polnud veel sündinudki, kui mina juba sellesama asjaga tegelesin, millega tema tänaseks terve varanduse kokku on ajanud. Paraku asjaolus, et ma pole oma organiseerimis-geeni raha teenima pannud, võin üksnes iseennast süüdistada, KonMari kadestamine ei aita siin midagi. 

Siiski, praeguses eluolukorras tänan taevast, et mul seesamune... ee... kasti-obsessioon on. Sest tänaseks oleme, mina ja Paul, oma elukohavahetuse plaaniga juba sealmaal, et võtame kolimisfirmadelt hinnapakkumisi, saamaks aimu, kas ja kuivõrd teenus kallinenud võrreldes 2014. aastaga, mil New Mexicost Oregoni ümber asusime. Hea uudisena selgub, et polegi niipalju kulukam, kui esialgu pelgasime. Ei, ei, me ei koli homme-ülehomme. Täitsa vabalt võib juhtuda, et tuleva talve veedame veel Oregonis. Aga võib ka mitte olla. Plaan on säärane: eelseisva suve lõpupoole või sügise hakul lööme truckile-camperile hääled sisse, teeme umbes kuu aega luuret piirkonnas, kus kavatseme kanda kinnitada. Kui meile seal otsekohe mingi megapakkumine sülle peaks sadama, siis Oregonis muidugi enam pikka pidu pole. Kui  sedakorda miskit ei leia, võtame aega, otsime edasi, kiiret iseenesest ju pole, peale asjaolu, et TAHAKS MÕNUSAMASSE KLIIMASSE!!  

Ühesõnaga, praegu plaanisin siiski rääkida kastidest, mitte kolimisest, kuigi üks on teisega lahutamatult seotud. Ses mõttes, et kui kolimiseks läheb, saab meil sedakorda tükk maad lihtsam olema kui 9 aastat tagasi, kuna kodune kastimajandus on viidud tipptasemele. Garaazh, sahver, panipaik – kõikjal ladustub igapäevaselt mittekasutatav kraam kenasti sisu järgi sildistatud kastides. Mistap enne, kui kolimisauto ette sõidab, pole mingit megalt aeganõudvat asjadepakkimist või poolpehkinud pappkastidega rabistamist. Kogu mudru on vastupidavates plastik-konteinerites. Noh, kööginõud ja rõivad ja raamatud ja mööbel, nendega tuleb muidugi tegeleda, aga suures plaanis on me majapidamine siin Oregonis kogu aeg hästi organiseeritud, kompaktselt ladustatud olnud. Juba ammu enne kolimismõtte tekkimist. 

Sama süsteem kehtib ka mu workshopis. Fotod said pisut kehvapoolsed, aga annavad aimu. Ruum ei ole just üleliia avar, kuid peab materjalidele, töövahenditele ja pooleliolevatele projektidele lisaks mahutama ka massiivset töölauda, õmblusmasinat, raamaturiiulit, rõivastanget. Mistap kahes nurgas kõrguvadki säherdused enam-vähem maast laeni kastitornid, nagu esimesel pildil näha. Mõned kastid läbipaistvad, teised, kus silmale vähem isuäratavat kraami, läbipaistmatute seintega. Muidugi ikka jälle sildistatud ja puha. Tornid, need muide muudavad kõrgust. Lõpetatud projekti või otsasaanud materjali puhul tõstan täis kastid tühjade sisse, nad kõik on ühe mõõduga. Väiksemad vidinad leiab samuti kategooriate järgi karpidest, läbipaistvatest, neid on mul hea mitu riiulitäit. Pagan küll, kui Planeedi heaolu seisukohalt vaadata, siis esiteks, toetan oma karbimajandusega Hiina Rahvavabariiki, ja teiseks, reostan keskkonda. Kuhugi peab ju kõik see plastik ka peale seda, kui mina taevastele niitudele kolin, ladustatud saama? No ma ei tea. Ma pigem ei mõtle sellele praegu. Esialgu on plaanis, kastid kaenlas, soojemasse kliimasse kolida, mitte taevasse. 

P.S. Hakkasin juurdlema, et miks mul enamik silte inglisekeelsed on. Hm. Mingit kindlat põhjust nagu polegi. Kusjuures ma kirjutan (toidu)poenimekirju kah inglise keeles, isegi neid, mis üksnes mu enda, mitte Pauli jaoks koostatud. Amerikaniseerunud, ilmselgelt.

March 12/2023

“There is no box. Only the one you put yourself in. You can do whatever you want. If you say you can’t, that is your choice. Choose better.” ― Richie Norton

Elu ja olu

 

Paul taastus peale Shotimaad nädalakese kodus, siis läks jälle lendu. Kuni juunikuu lõpuni tuleb ja läheb sedasi. Minekud on pikad, tulekud lühikesed. Mistõttu käsiloleva aasta esimene pool kulgeb minu jaoks pealkirja all „harjutusi iseseisvaks eluks“. Mitte, et mul iseseisvusega probleeme oleks. No kuulge. Ma seisin enam-vähem ise oma esimese abielu ajalgi, rääkimata neist aastatest, mis esimese ja teise, st. praeguse kooselu vahele jäid. Aga jah, säärast pole tõesti veel ette tulnud, et uuel kodumaal veedan mitmed pikad kuud home alone. Või noh, mitte päris alone, Lillikene ju käepärast, kuid inimese mõõtu ta välja ei anna. 

Omaette olemisega on see asi, et kui sa nagunii üksinda elad, ei ole sellist „elan üksinda“ emotsiooni. Normaalne, igapäevane staatus. Paarissuhtes pikemaks ajaks omapäi jäädes on aga hoopis teine tunne. Ei, mitte tingimata halb tunne, kuid kindlapeale teistsugune. Õnneks olen juba loomuldasa osav üksinda olija, hoolimata sellest, et pealiskaudsel vaatlusel jätan ekstraverdi mulje. Mulle meeldib iseenda seltskond. Mul ei hakka igav ega kurb, üksindus ei võrdu minu jaoks üksildusega. Pealegi, enne, kui Paul tolle viiekuulise raketimaratoni pakkumisele „jah“ ütles, arutasime asja plussid-miinused omavahel põhjalikult läbi. Mul on Pauli lähetuste puhul tegelikult lausa vetoõigus. Kui mainiksin, et ei taha põhjusel või teisel omaette olla, jätaks ta komandeeringusse minemata. Siiani pole ma seda õigust kordagi kasutanud. 

Samas, mingi kiiks mul Pauli eemalviibimisega ikkagi on. Muutun ta äraolekul lausa ebaloomulikult produktiivseks, justkui üritaksin töörabamisega endas midagi summutada, igatsust näiteks. Teen põhjaliku to do nimekirja, käärin käised üles ja hakkan aga otsast pihta. Sedakorda on menüüs muuhulgas köögilae värvimine, köögitoolide katteriide vahetamine (jaa, jaa, piinlik, ma pole siiani sellega ühele poole saanud), majaesiste kadakapuude trimmimine, mütsiäri arendamine, panipaikade sorteerimine ja ettevalmistamine elukohamuutuseks... võiksin loetlema jäädagi. Igasugu aiandus- ja majapidamislikust nippest-näppest ei hakka rääkimagi, ja õmblemisest ja lugemisest jne. Lisaks mõningane seltsi- ja kultuurielu kah muidugi. Kuigi, kui nina maha panen ja projektide lainele lülitun, pean end tihtipeale lausa sundima rahva sekka minema. Vahel siiski vaja, muidu ununeb inimkeeli rääkimine täitsa ära, kodus olles kasutan ju üksnes koerakeelt.

Miksipärast arvavad me sõbrad-tuttavad, et pikkade lahusolekute vältel oleme, mina ja Paul, tihedas telefoni- või veebiühenduses. FaceTime või Skype või mis iganes. Vale puha. Kumbki meist ei salli videokõnesid, ja iga tööpäeva õhtust jutuajamist kah ei toimu. Meie praktika on üks lühike sõnum päevas, tekst, foto või e-mail, andmaks teisele märku, et kõik OK. Nädalavahetustel, teinekord harva ka nädala sees, suhtleme telefonitsi või skaibitsi pikemalt, kuid tundidepikkust toru otsas rippumist, igast sammust ja mõttest teavitamist võõrastame mõlemad. Kusjuures tunneme teineteist juba piisavalt sügavuti, et ka lühisõnumeist käesoleva päeva meeleolusid välja lugeda. Säärane napipoolne suhtlusstiil on iseenesest üllatav, sest muul ajal püsime pigem paljusõnalised, naudime omavahelisi tundidepikkusi vestlusi. Ilmselgelt kummalegi lihtsalt ei sobi suhtlemine tehnika vahendusel. Enim passib tegelikult kirjutamine. E-mailid. Mõni ime, niimoodi me armastuski ju alguse sai, mitu kuud kirglikku meilivahetust. Hm, juba siis ei kasutanud me videovõimalusi, kuigi need olid täitsa olemas. Imelikud inimesed. Two peas in a pod. 

March 10/2023

“I don't like hello. It makes me sound like I have dementia, like I've never heard a phone ring before and I don't know what's supposed to happen next. Hello?” ― Rainbow Rowell, Fangirl

Lambad ja muu

 

Meie majas on kliimapagulus tõusnud peateemaks. Kass on lauale tõstetud, nagu öeldakse. Täna teipsin külmkapi uksele Coelho tsitaadi “If you think adventure is dangerous, try routine; it is lethal.” Ei, ma ei ole Coelho fänn, aga mõttetera tabab käesolevas eluetapis kümnesse. Seesama ütlemine ilutses meil muide külmikul ka enne Las Crucesest ärakolimist. Anyway, kuhu me ka järgmiseks ei maanduks, Shotimaa jääb nimekirjast kindlalt välja. Täpsemalt, nimekirjast jäävad välja Välis-Hebriidid. Paul nimelt on töölähetuselt tagasi, kirjeldab Hebriidide talvist kliimat värvikate omadus- ning vandesõnadega. Viimastega seetõttu, et suur osa ta pikkadest tööpäevadest möödus sedakorda lageda taeva all, ilmastikuolude meelevallas, erinevaid metallikolakaid tuunides ja poleerides, või mida iganes ta sinna teispoole maakera tegema sõitis, ega mulle ju tehnilisi üksikasju ei avaldata. Lühidalt ja viisakalt väljendudes: ilm külm, pilvine, tormine, vihmane. Kahe ja poole nädala jooksul näitas päike end ühel päeval. Ühel. Ja sedagi vaid korraks. Mkmm, Hebriididele me ei koli.

 Aga muidu olla muidugi tore olnud, igat sorti eksootikat, alates kolm korda suurematest ja villarohkematest lammastest kui meil siin Oregonis, ja kohalikust söögist (haggish!) ning joogist (viski!), lõpetades eluohtlikult kitsaste-käänuliste külavaheteedega, kus kohalikud noored kiiruskatseid korraldasid. Ning ärgem unustagem, et ameeriklasest autojuhi jaoks asetses rool täitsa valel pool ju, käigukang kah. Õnneks Paul omab manuaalkäigukasti kogemust, aga ta nooremad töökaaslased, kes üksnes ja ainult automaatkäigukastiga tuttavad ("I can't drive a stick!"), olid püsti hädas. Mu abikaasa on käesoleval aastal üleüldse vaat et rohkem eurooplane kui ameeriklane. Suvehakul läheb ja töötab poolteist kuud Prantsusmaal. Noh, seal vähemasti sõidetakse õigel pool teed. 

March 7/2023                                                                                       Fotod: Paul

“The Scottish sun, shocked by having its usual cloudy underpinnings stripped away, shone feverishly, embarrassed by its nakedness.” ― Stuart Haddon

Kontsad!

Viimati olid mul kontsad all... las ma mõtlen pisut... issand jumal, kas tõesti kümme aastat tagasi? Jah, tõepoolest, peale New Mexicost ärakolimist pole ma kontsaga jalanõusid kandnud. Ärge küsige, miks - mul pole aimugi. Põhjuseks kindlasti mitte mugavus, sest ilu nimel olen mõningaseks pingutuseks täiesti võimeline. Põhjuseks pole ka vanus või vastavate kehaliste oskuste kuhtumine. Kuulge, kontsadel kõndimine on ju nagu jalgrattasõit, see ei unune, ole sa või saja-aastane. No lihtsalt on kuidagi sattunud sihuke 100% madala jalanõu periood, neid mul elus ennegi ette tulnud. Praegune ehk mõneti ka elukohast ja -stiilist tingituna, sest kanjonikaldal kontsadel kõõluda, või kusagil California või Arizona kõrbes - justkui pisut imelik, onju. Aga näe, nüüd ilmselt ütleb mu alateadvus, et miskit on muutumas (elukoht?), sest miks muidu tõin viimatiselt sekkari-safarilt koju pildilolevad iludused. Tõsi, konts pole kontimurdev, kuid sellegipoolest pole tegemist madala tallaga saabastega, ja see on mu eelneva kümne aasta praktikat arvestades ikka väga kõva samm edasi. 

Üksteist sentimeetrit on muide kõige kõrgem konts, millel kõndinud olen. Varastes kahekümnendates, tikk-kontsaga rihmikud. Mis hoidis mind neist, varbad ees, välja libisemast, jääb tänasel päeval mõistatuseks. Ja siis kandsin mingil perioodil jubedaid platvormtallaga musti... ee... tosse? Nii neid toona nimetati. See oli ajal, mil mu Rock Summerite garderoobi kuulusid nabapluus ja retuusid, üks säär musta värvi, teine kärtsroosat. Ja soeng sinna juurde oli klassikaline mullet - ärge arvake, et ma juuste osas mingeid stilistilisi järeleandmisi tegin. 

Aga tuleme nüüd tagasi nonde soetatud saabaste juurde, eks, enne kui ma siin oma mineviku stiilieelistuste kohta liiga palju kaarte avan. Pealsematerjal jätab mulje masintikandist, kangas on siiski kootud. Tundmatu firma, Made in China. Tuttuued, kordagi kandmata. Maksid sekkaris $4.99. Kusjuures üllatuslikult üldsegi mitte ebamugavad, arvestades asjaolu, et mu kontsa-praktika on viimasel ajal täitsa olematu olnud. Ühesõnaga, algus muutusteks sai tehtud, kontsaga jalanõud on taas mu ellu tulnud. Eks paistab, kuhu nad mu viivad.  

March 01/2023                                                             Pildistatud koduaia tiigil. 

“Above all, believe in true love and know that men are like shoes. A couple is like a left and a right foot, and out there is your perfect fit. Sometimes you need to change styles and shop around to find it. Sometimes you have to break styles in, sometimes you feel like something that is unstylish but comfortable, and sometimes a style - as much as you like - just doesn't suit you and will never fit.” ― Camilla Morton, How to Walk in High Heels: The Girl's Guide to Everything