ET TEGEMIST VERINOORE LÕGISMAOGA, ei tulnud mulle pähegi, kui pildi jaoks poseerisin. Arvasin, ullikene, et on kahjutu ja kasulik Gopher Snake. Neid uitab siin maja ümber ühtepuhku. Väidetakse ka, et 'kohvrimadu' ja lõgismadu on looduses nö. rivaalid, üldjuhul teineteise mängumaale ei tüki. Sestap oleme gophereid pigem tervitanud. See selleks. Käesoleval nädalavahetusel olen mina üksinda kodus, asjatan majas ja maja ümber, ja ühtäkki jääb mu teele ette Väike Madu. No ikka väga, väga väikene. Mis muud kui tuppa fotoka järele. Sätin jala ka kenasti kaadrisse, ussi lähedusse, et skaala paigas oleks. Ühtäkki hakkab peas miskit tiksuma - ohutunne. Ei saa paugust arugi, miks. Gopher Snake ei kujuta endast mingit ohtu, isegi kui ta kahe-kolme küünra pikkune. Aga TOLLE ussipoja käitumises on midagi hoiatavat mu jaoks, agressiivset. Lisaks näeb välja kuidagi... hmmm... rasvasem kui me tavalised külalised. Peakuju kah teistsugune. Saba otsas miski imelik mumm. Mis muud kui tuppa googeldama. Ning ennäe, kõhutunne ei petnud. Selgub, et ma pole ainuke, kes Diamondback Rattlesnake'i ja Gopher Snake'i vahel vahet ei tee.

Kusjuures verinoorte lõgismadudega on veel see lugu, et neil pole lõgistid välja arenenud, mistap võimetud endast märku andma, kui end ohustatuna tunnevad (küll aga jagub noortel mürki sama palju kui täiskasvanuil). Niisiis, kui torkima lähed või peale astud, hammustavad hoiatamata. Tollel, kellega minu tee ristus, oli saba otsas ,button' (joonis Internetist). Sellega veel häält ei tee. Lõgistid arenevad koos nahavahetustega. Noor lõgismadu teeb seda mitu korda aastas, kuna kasv kiire. Vanemad olijad 'koorivad' umbes kord aastas. Arvamus, et lõgistite arvu järgi saab lõgismao vanust määrata ei pea niisiis paika. Lõgistid võivad mao eluaja jooksul ka murduda või kuluda.

Aga see selleks. Kui mina Google'st tagasi jõudsin, oli lõgismadu oma teed läinud. Hmm. Paar aastat tagasi oleks ma kreepsu saanud, tõenäoliselt. Aga siin elame niivõrd looduse keskel, et iga elukas, olgu või ohtlik, tundub justkui pilti sobituvat. Mitte et ma tolle ussiga all kanjonis hiljem kohtuda tahaksin. Ptüi-ptüi ptüi.

Väike jätkulugu ka. Täna, päev hiljem, olen hoos asjade pakkimisega California reisiks. Garderoob/vannituba asub käänulise, loomuliku valguseta koridori lõpus. Aastake siin elatud juba, tuld ma koridoris enam ei vaja, et sihtkohta jõuda. Valgus kumab eest ja tagant niikuinii. Ühesõnaga. Tuiskan mööda koridori, ühtäkki näen silmanurgast - maas lookleb miski pikk ja tume ASI. Koridor on küllalt kõrge, aga vähe puudus, et ma oleks peaga vastu lage lajatanud, kui õhku kargasin. Arvake kolm korda, mis mu esimene mõte oli :-) Lähemal uurimisel selgus, et tegemist siiski vaid mu enda saapa paelaga.

----------

I met BABY RATTLESNAKE next to our house. Thought at first that it's a Gopher Snake, but nooooo... it was Diamondback Rattlesnake. /.../Newborn rattlesnakes do not have the ability to rattle, but come out complete with fangs and venom. Their rattle is just a single segment, called a “button,” at the end of the tail of a newborn. Since the rattling sound is produced by two or more segments rubbing together, then a newborn should not be able to make a sound by shaking its tail. That is, not until it sheds its skin for the first time, at which point a second segment is produced./..../ - from Internet.
The Difference between Gopher Snakes and Rattlesnakes 
Silent baby rattlesnakes posing risks
May31/2015

ÄIKESETORM täna pealelõunal. Kusagil all-ja tagapool, blogis, olen küllap mitmeid kordi New Mexico äikeseilmadest kirjutanud. Võimsad vaatemängud. Mina äikest ei pelga, pigem naudin. Seda, kuidas ilm hakkab end üles kruttima, lüües lõpuks kaane pealt. No nii ka täna - hirmus lämbe ja niiske oli aiatöid teha. Põhjakaares, Mount Hoodi kohal kõrgus uhke äikese-alasi. Aga pauk tuli lõpuks hoopis teisest ilmakaarest, kagust. Jajah. Üks asi on linnaelaniku äikesekogemus - Las Cruceses elasime ju linnas. Asi saab sootuks teise maigu, kui kodu kõõlub kanjoni ääre peal, teisel 'kaldal' üüratud rohumaad. Siin tunned tormi lähenemist iga ihurakuga. Kanjonisse lajatava kõuekõmaka järel tõmbub isegi minusugune äikeselemb hirmunult kössi:). Tänased pilved olid lisaks väga kurjakuulutavad, ma poleks imestanud, kui sealt väiksemat sorti tornaado end alla oleks kruvinud. Mida (õnneks) ei juhtunud. Valgus- ja helishow päädis rammiva paduvihmaga, lähenes teine nagu tumehall müür. Sadas mitu tundi. Homme hommikul võtab kadakalõhn kindlapeale jalust nõrgaks!

-----------

THUNDERSTORM this afternoon. I'm sure that juniper and sagebrush will smell like million bucks tomorrow morning!
May21/2015


Täna YARKO sünnipäev, neliteist. Mitmel erineval moel on Yarko kohal siiani. Tõsi, mitte säherdusel karvasel ja neljajalgsel moel, millest on muidugi pagana kahju, sest inimloom vajab ju eelkõige miskit käega katsutavat, eks ole. Ühesõnaga, täna tegime väikesed sünnipäevanapsud ja pikema jalutuskäigu. Et nutulauluks ei kisuks, saagu jutu juurde paar hullu pilti.

------
YARKO's Birthday today. He would have been fourteen. Or should I say he IS fourteen because he's continually present in more than few ways. Anyway. Let me quote two of my good friends: "Hi Yarko! Happy BD where ever you are! It was a pleasure to know you!" and "He spread good influences in many places.Thank you for your life, Yarko."
Pictures added to keep the spirit up:)
May 18/2015

Sõprade naabrite sokk ja varahommikune triibuline taevas.
----------
The Goat and The Morning Sky.
May18/2015

HÕISSA, PULMAD! Vähemasti kümme me tutvusringkonda kuuluvat inimest abiellub selle aastanumbri sees. Sugulased, sõbrad, sõprade lapsed. Kolme pulma oleme kutsutud ka. Kahte läheme. Too kolmas on kaunis kaugel, Chicagos. Ei mahu me plaanidesse. Aga kaks pulmapidu, mõlemad Californias, on kalendris kirjas. Juunis ning oktoobris. Too juunikuine lausa kolmepäevane! Nagu vanal heal ajal Eestis:)
----------
WEDDINGS! Everyone seems to get married this year. Well, almost everyone. At least considerable amount of people whom we know - relatives, friends, friends' kids. Let everyone live happily ever after!
Photo: Internet.
May18/2015

HAPUKAPSA-SEMINAR Las Cruceses. Road tripist juba mõni aeg möödas, üht ja teist ikka veel üles tähendamata. Ühesõnaga, KRAUTFEST kuulutati välja, naisi kogunes kenake hulk. No kui keegi mulle veel aastajagu tagasi oleks öelnud, et juhendan hapukapsa workshoppi, ma oleks ütleja välja naernud. Mina, kes ma jõuluti Salvesti purgikapsa potti laksasin?! Aga näe, luuavarrest võib pauk tulla küll. Paar kuud tagasi tuurid üles võtnud kapsategu on esimesest korrast saati hiilgavalt õnnestunud. Nii hästi, et kõlbas teisigi õpetama minna:). Et ameeriklased ja kodune hapukapsategu on kattumatud mõisted (kuigi nad siin suured Sauerkrauti fännid), läheb isegi minusugune algaja instruktor täie ette.

Aga asjast. Mul oli kodunt, Oregonist, kogu vajalik riistvara kaasa võetud. Emailpott tampimiseks, klaasanum säilitamiseks, vajutustaldrik ja -kivi,  nuga, tampimisnui, kvaliteetne meresool. Kapsa ostsin Las Crucese turult, Nancy laenas lahkelt oma kööki. TAMPIMISNUI on muide Pauli leiutis. Pesapallikurika toorik, ots siledaks saetud. Tükk maad efektiivsem kui pudrunui.

Anyway, tegin kogu protseduuri publiku ees läbi. Kapsas sai purki, väga hea tegu tuli, reisis meiega koos Oregoni tagasi, elades üle nii Utah' kuumuse kui Nevada lumetormi. Ahjaa, veel mõni sõna tollest hapukapsast, mille seminarile kaasa võtsin, et osalejad  valmisprodukti maitsta saaksid. Tollest purgitäiest ei jäänud midagi järele. Nancil õnnestus hädavaevu paar lusikatäit kõrvale panna, sauerkrauti-sõltlasest abikaasa tarvis.
FOTO: Pamela saadetud. Meie Pauliga olime juba Oregonis tagasi, kui prouad omapäi kapsategu proovisid, Pam'i köögis.

----------

KRAUTFEST (my Sauerkraut-making workshop) was quite a success among my lady friends in Las Cruces:)
PHOTO: Pam. She says: "Laurie and I have sterilized our bats and are making superb Estonian style German American New Mexican sauerkraut. Wish you were here."
May12/2015

METSKITSED olid meil täna varahommikuse kohvi kõrvale vaadata. Fotod kehvad, sest valgust vähe ja päike otse objektiivi, aga see selleks. Ühesõnaga, kell kasinasti kuus hommikul, rüüpame elutoas tugitoolides kohvi, uniselt üle kanjoni vahtides. Järsku tõuseb kanjoniserva tagant PEA. Seejärel veer paar pead. Ja mõned veel. Kena väike kari kitsi, kolm noort vasikat hulgas. Tuiasid me aiamaal ringi, lõpuks läks Paul õue, ajas käed laiali, et no tulge siis ometi, saame sõpradeks!:) Kitsed Pauli sõprusest ei hoolinud, võtsid suuna kadakametsa poole.
----------
Small herd of deer visited this morning, right after sunrise. Paul and I had coffee in the living room when some heads suddenly popped out from the canyon  :)
May9/2015

NO NÄED EI OLE blogimiseks aega leidnud, ei ole. Aega kui niisugust on küll olnud, kuid seda kulutasin mujal. Õmblusmasina taga, ja sae, ja nii edasi. Sest homme on Madrase galeriis mu isikunäituse avamine. Eile riputasin kraami üles. Kõik sujunud nii nagu muiste, kuumil kunstitegemise päevil Eestimaal. Kaasa arvatud "üks päev jääb puudu" sündroom ning magamata öö tööde ülespaneku eel:).  Kunstikraami endaga on ka täpselt nagu muistegi, et selleks ajaks, kui kui näitus valmis ning eksponeeritud saab, on mõtted juba ammu järgmise projekti juures. Sest teostamine, olgem ausad, on suhteliselt mehhaaniline töö. Mõtelda on hulga mõnusam:)
----------
LAZY blogger, shame on you!:) Actually, I haven't been lazy AT ALL. Have been busy with making my art show happen in Madras Art Gallery. Opening reception tomorrow. All has been as in my 'old' art making days in Estonia. Including spending whole night in my workshop before the hanging up day:).
May 6/2015