Holding down the fort*

 

Paul on Prantsusmaal, Biskaia lahe ääres. Pikal, kuuenädalasel töölähetusel. Et miks mina siis kodus olen? Vaadake, mul nimelt on iseeenda algatusel säärane süsteem sisse seatud, et nondesse eksootilistesse raketitreimise- ja lennutamise paikadesse, kus Paul enne töötanud pole, ma kaasa ei lähe. Ikka selleks, et ta saaks 100% ametikohustuste täitmisele keskenduda. Ja muidugi see asi kah veel, et meie kodust USA läänerannikul on jube pikk teekond Prantsusmaale. Reisid vaat et mitu päeva, pluss järgnev jet lag. Kauail käigud tunduvad selle kõrval kökimöki. Aga noh, kui France peaks abikaasa töögraafikus tulevikus ette tulema, eks ma siis vist ikka pingutan ja pakin kohvri, Pauli kirjeldused kõlavad üsna isuäratavalt. (Mitte, et ma sealmaal enne käinud poleks, eks.)  

Õnneks on meil siin Oregonis kah lõpuks suvi saabunud. Mul vahepeal tekkis juba seesamune  Eesti-elu aegadest tuttav ilmapaanika, et appikene, varsti sügis käes, aga suve pole olnudki. Nii vastik tunne. New Mexicos elades vist lausa blogisin sellest, kui mõnus on, kui sul ilma-hirmu naha vahel pole, kui päike ning soojus kestab ja kestab ja kestab… õnneks varsti saan seda jälle tunda. Märksõna: kolimine. Mis teha, mina ei ole nelja aastaaja inimene. Või noh, kui talv vältaks näiteks nädalakese, ja selle järel otsekohe kena kevade tuleks, siis palun, andke need neli aastaaega. Samas, suvi olgu vähemasti viis kuud pikk, ning sügis soe, kuldne. Vihmakest võib olla, lõhnabki mõnusamalt, kuid sopp ja pori ei lähe mitte. 

Kolimisest rääkides. Pean hakkama naabrite hulgas ringi vaatama, nende, kel aiatiik ja keda mina ja Paul vääriliseks peame meie kuldkalu (Slim Bodied Goldfish) adopteerima. Sest siia me kalu ei jäta, issand ise teab, kes järgmisena majja sisse kolivad, ja mida tiikidega ette võtavad. Kalad, tuleb välja, on ülimalt sotsiaalsed elukad. Meil elab neid suuremas tiigis mingi paarkümmend, väiksemas kümmekond. Seesinane sats on ca neli aastat vanad. Eelmised sõi haigur ära, kui meid jupp aega kodus polnud, ning ma polnud taibanud tiikidesse lamedatest kividest ulualuseid ehitada, kuhu kalad ohu korral peitu saanuks pugeda. Noh, vähemasti said haigrupojukesed pesas kuninglikult toidetud.

Ühesõnaga, jah, me kalad on vägagi suhtlusaltid. Vajaliku toidukoguse saavad vaevata oma elukeskkonnast kätte, aga meil on kombeks neid niisama, lõbu pärast, kommerts-kalatoiduga premeerida, enam-vähem igal hommikul. Kalad teavad täpselt, mil Lilliga jalutuskäigult tullakse, kogunevad kaldaäärsesse madalasse vette, suukesed ammuli, mulksuvaid-matsutavaid häälitsusi kuuldavale tuues. Muidugi anname endale aru, et nende tunded meie vastu põhinevad lihtlabasel toiduga äraostmisel, kuid ikkagi tundub nii tore seda indu jälgida. Kusjuures muul päevaajal, kui tiikide ääres asjatame, on nad samuti lupsti kohal, kuigi teavad, et toitmine toimub vaid hommikuti. Näe, olen me kaladest ennegi kirjutanud, siin ja siin ja siin.

*To hold (down) the fort: To maintain the proper functioning or order of some situation or place, typically during someone's absence.

May 29/2023

“The average human attention span was 12 seconds in 2000 and 8 seconds in 2013. A drop of 33%. The scary part is that the attention span of a goldfish was 9 seconds, almost 13% more than us humans. That’s why it’s getting tougher by the day to get people to turn the page. Maybe we writers ought to try writing for goldfish instead.” ― Ashwin Sanghi

Lugemisest ja lõhnadest

 

Paar päeva tagasi skoorisin kasutatud raamatute poest järjekordse kena väikese virna, hinnaga poolteist kuni kolm dollarit köide. Teiste hulgas Anthony Bourdaini „Kitchen Confidential: Adventures in the Culinary Underbelly“. Ma, kujutage ette, polnud siiani mitte ühtegi ta raamatuist lugenud. Mitte ühtegi! Kohe ei teagi, mismoodi säärast vahelejätmist õigustada. Nüüd on hammas muidugi verel. Ja see va Kitchen Confidential on ikka nii hea, et. Seda enam, et lehekülgedelt selgub, et Bourdaini tööriistade hulka kuulus sama marki kööginuga, mida minagi igapäevaselt söögivalmistamisel kasutan. Näikse, et raamat on ka eesti keelde tõlgitud? Hm. Ma tõtt öelda ei kujuta ette, mismoodi Bourdaini üleüldse tõlkida on võimalik, ilma ta maskuliinset köögidialekti kastreerimata. Ja et jutt juba raamatutõlgetele läks, siis tunnistan, et üha vähem ja vähem loen eestikeelset kirjandust. Oih. Äärepealt oleksin kirjutanud „tunnistan häbenedes“. Aga. Kui asjale ausalt otsa vaadata, siis kas ja miks peaksin häbenema? Ma ei tunne emakeelest puudust. Mis muidugi ei tähenda, et ma seda ei armasta. 

Teemat pisut laiendades: täpselt samamoodi on lood isamaaga. Armastan, aga ei tunne puudust. Siingi peaks kirjutamata reeglite kohaselt ilmselt sellesamuse häbenemise lisama. Kuid ma ei lisa. Sest ei häbene. Tõsi, säärast vaatenurka tuleb nii mõnigi kord selgitada, teinekord ka kaitsta. Just hiljuti oli juhus, kus kaaskodanik (ameeriklane) püüdis must sünnimaa tagaigatsemist vägisi välja pigistada. Sest iga viisakas immigrant igatseb sünnimaale tagasi ju? Hõimuvelledest viltuvaatajaist ma üldse ei räägigi. Vähemasti minu kogemuse põhjal käivad „võõrsil“ elamine ja sünnimaaigatus suure osa mu rahvuskaaslaste meelest kokku nagu särk ja püksid. Kes ei igatse, on südametu. Või muidu imelik. Või noh, kui seda va igatsust kusagilt võtta pole, siis tuleb uues elukohariigis vähemasti teiste väliseestlastega sidet pidada. Paraku ei ole mulle karjavaimu näpuotsagagi antud, ei teagi, kas rõõmustada selle üle, või kurvastada. Paar korda olen veebis vastavaid gruppe (eestlased Põhja-Ameerikas jms) ning nende tegemisi piilunud, aga no ei haagi mitte ühestki otsast. Ma ei saa sinna miksit parata, et ei oska ega taha oma tutvus- ja sõprusringkonda rahvuslikule kuuluvusele üles ehitada. Või oma identiteeti kindlate geograafiliste koordinaatidega siduda. Või... just praegu tuli pähe, et ehk Maarjamaal ilmale tulles juhtusin lihtsalt vales kohas sündima, nii nagu osad inimesed sünnivad vales kehas? Ja ma pole seda minu kohta maamunal veel üles leidnud, sest pole sinna sattunud?

Mõtlesin siin ükspäev muide lõhnade peale, tollesama „kohustusliku“ isamaa-igatsusega seoses. Mõtlesin Eestimaa looduslõhnadest, aprilliõhtustest ja septembrihommikustest, maasikavälustest ja mereäärsetest. Ma armastan ja mäletan kõiki neid lõhnu viimse kui molekulini, soovi korral suudan lausa esile manada. Aga ma ei igatse neid (taga(si)). Täpselt samal moel armastan New Mexico kõrbekuuma kreosoodilõhna, California iidsete sekvoiade vaigumagusat aroomi, Oregoni kadakapuude ja salveipõõsaste vihmajärgset hõngu. Kuid ükski neist ei tekita mus tunnet, et just see koht, see lõhn on mu elu alustala ja keskpunkt, et just nimelt seal tahtnuks ma sündida, elada, surra. Ma... ma ei teagi... ei saa lausa öelda, et teadlikult, järjepidevalt uusi lõhnu otsiksin, kuid ükski mulle tuntuist ja armsaist ei oma minu üle ainuvõimu. 

Oot... mismoodi ma nüüd lõhnade juurde välja jõudsin, Bourdainist tulin rääkima ju? Ahjaa, köögilõhnad, raamatutõlked. Ühesõnaga, jah, nii on, et mu siinse üsna mahuka raamatukogu eestikeelne osa ei täida ühte kasinat riiulivahetki. See eest olen paar tükki neist üsna kapsaks lugenud, näiteks Urve Lageda „Kutsika kasvatamise tarkusi“ ja Triinu Merese „Kuigi sa poovid olla hea“. Tõenäoliselt kapsastub (no pun intended) ka "Kitchen Confidential". 

------------

Why You Should read Anthony Bourdain’s ‘Kitchen Confidential’: The book takes the form of a biography of his time in the industry interspersed with chapters on cooking advice,  the love between a chef and his sous chef & the delusions of owners. The biography takes you through from his childhood and his realisation (in France of course) that food was important, his start in the cooking industry, culinary college, and then working his way up through all the positions a chef can take until eventually running a kitchen with his own, as he puts it, brigades of pirates, degenerates and thieves. Filled with wild anecdotes of kitchen misbehaviour, drugs, sex, rock and roll, more drugs, truffle oil. You get the picture. It captures the combination of awful practices, bleak hours, myriad of injuries, sexual harassment and cursing, simultaneously explaining why people still choose to live that life. There is a particularly powerful chapter towards the end of the book where he goes through blow by blow an average day in the life of a chef. 

‘Kitchen Confidential’ and the Early Days of Anthony Bourdain’s Legend: Bourdain’s incendiary industry tell-all was at once a colossal act of mythmaking and one of self-flagellation. Twenty years after its publication, and more than two years after his death, it feels just as urgent today as it did upon its release.

May 17/2023                          Pildil: Kitchen Confidential ja minu kööginuga

“But I do think the idea that basic cooking skills are a virtue, that the ability to feed yourself and a few others with proficiency should be taught to every young man and woman as a fundamental skill, should become as vital to growing up as learning to wipe one’s own ass, cross the street by oneself, or be trusted with money.” ― Anthony Bourdain, Medium Raw

Uus aasta

Kuidas teie muidu sünnipäevi tähistate? Mina näiteks käisin selleaastasel sünnipäeval hammast välja tõmbamas. Korraliselt, raviplaani raames. Väga kena kogemus oli. Ma arrrmastan oma hambakliiniku rahvast, ausalt kohe. Nad on seal kõik nii toredad, et. Kogu protseduur kestis vist mingi kasin kaheksa kuni kümme minutit, ehk vähemgi, ma kella ei vaadanud – nende minutite sisse mahtus ka kohaliku tuimestuse tegemine. Taastumine on olnud probleemivaba (ptüi, ptüi, ptüi). Ja teate, mis iseäranis vahva? Et nad ei kirjuta kergekäeliselt tugevatoimelisi valuvaigisteid välja. Sain lausa väikese selgitava bukleti kaasa: „Manage pain without opioids. Here are some reasons you weren't prescribed opioids today.“ Väga mõistlik, arvestades Ühendriikide opioidisõltuvuse epideemiat. 

Aga jätame nüüd selle hambajutu, eks. Räägime hoopiski sünnipäevast. Või õigemini mitte ainult sünnipäevast, vaid ka jõuludest ja jaanipäevast ja tänupühast ja muust sarnasest. Mul, juhuks kui ma seda siiani maininud pole, on juba aastaid, nagu allolev tsitaatki ütleb, „an innate dislike of scheduled celebration and forced jollity“. Ma kohe sugugi ei salli kalendripõhiseid pidutsemisi. No mõnikord on jah tulnud tunne, et teeks suuremat sorti sünnipäevapeo või tähistaks massiivselt jõule või midagi, siis olen käised üles käärinud, kuid selleks peab seesamune tunne peale tulema. Aga muidu... no hakkab sünnipäev lähenema, sõbrad muidugi ääri-veeri peale käima, et läheks ja oleks ja teeks... ja mul vasardab üksainus mõte peas, et jäetagu mind lihtsalt rahule, palun. Kusjuures see ei ole absoluutselt seotud mingi vananemis-vastase kiiksuga. Tunnen iga elatud aasta üle rõõmu, ja vananemine kui niisugune ei heiduta karvavõrdki. Tõestuseks, olge lahked, kuulutan kõva häälega, et sain kuuskümmend kaks. Mis mind hulluks ajab, on see pagana kohustuse-taak, et justkui pead end sünnipäeval teiste meelevalda andma. Ok, mingit peo korraldamist keegi minult, jumal tänatud, ei nõua, inimesed on mõistlikud, aga pakutakse restoranis välja tegemist, või sosistatakse nurgatagustes, sepitsedes mingeid üllatusi, või muud sarnast. Võeh, ma ütlen. Ärge saage valesti aru - mul pole miskit pidutsemise vastu. Aga miks peab seda justnimelt teatud kindlatel kuupäevadel tegema? 

Loodetavasti mu siinsed sõbrad ei pahandanud, kuna sel aastal olin üsna sõnakalt otsekohene: tahan sünnipäeva normaalselt, ilma mingite kellade ja viledeta veeta, mõnusalt kodus asjatades, seda enam, et sünnipäevahommik möödub hambatõmbamise tähe all. Noh, õnneks võeti kuulda, aga nagu ütlesin, väike kartus siiski on, et kurvastasin kalleid kaaskodanikke. Kuigi, kui järele mõelda, peaks sünnipäev ju nimelt tähtpäevalisele rõõmu tegema? Paraku kujuneb tihtipeale nii, et kaaskodanike rõõm rõõmu tegemisest kaalub päevakangelase soovid ja tahtmised üles. 

Oh jah. Äkki kalendritähtpäevade vaenamine on päritud? Sest... hmm... ma ei tea, kas mul on õigust sellest avalikult rääkida, isa käest enam luba küsida ju ei saa... aga noh, räägin. Omaenda sünnipäevade tähistamine oli mu isale üdini vastumeelne. Samas, tal kui suure asutuse juhtival töötajal (Estonia teatri kauaaegsel peakunstnikul) oli vähemasti juubelite puhul keeruline pidustustest kõrvale hiilida. Kõige markantsem hiilimine toimus, kui isa ühel kaunil juunikuu päeval 50 sai. Estonia rahval oli kombeks sünnipäevalapsi nende kodudes tähtsa päeva hilisõhtul üles laulda, häälteks meeskoori vähendatud koosseis pluss teatrijuhid ja nimekad kunstilised jõud. Noh, isa muidugimõista aimas ette, mis teda ootab. Abikaasa ja lapsed kamandati tol õhtul juba varakult tuppa, kardinad tõmmati ette, tuled kustu, jätmaks muljet, et Nõmme maja täitsa tühi. Et tuldagu, lauldagu, mindagu siva minema, pererahvast pole kodus. 

Paraku, paps tegi väikese valearvestuse. Pidulistel, kes Maarjamaa üürikese suveöö esimesel hämaral tunnil kohale ilmusid, oli lauluhäältele lisaks ka proviant kaasas. Laulud lauldud, estoonlaste traditsiooniline kriuh-va-tsiuh skandeeritud, tõdetud, et sünnipäevalast ei kuskil, tegi lõbus kamp omaalgatuslikult meie välikaminasse tule, korkis kaasavõetud pudelid lahti, ja mingist kiirest kojuminekust polnud juttugi. Ega ma väga palju üksikasju tollest ööst ei mäleta, olin toona kõigest üheksa-aastane, küllap murdis uni mu mingil hetkel maha, aga isal-emal tuli ilmselt tundide viisi suletud kardinate taga kükitada. Vot nii võimas oli mu isa sünnipäevade-vastane instinkt. Mistap pole ime, et dislike of scheduled celebration and forced jollity minugi DNAsse sügavalt sisse on kirjutet. 

May 05/2023                                                                                 Image: Internet

“He had an innate dislike of scheduled celebration and forced jollity, and of all inane practices, having ‘Happy Birthday’ sung to him was one of his least favourites.” ― Robert Galbraith

Lillesööja Lilli

 

Alles see oli, kui Ritsiku juures omaenda ego kõrva tagant sügasin, et issake, kui hästi ma Lillit koolitanud olen - sigadusi ta ei tee, käib nööri mööda, oh küll ma ikka olen kohusetundlik ja oskuslik loomaomanik. Noh, selle peale sai karma mind muidugi otsekohe kätte. Lugu järgmine. 

Olen vist rääkinud, et meil siin kanjonikaldal pole võimalik midagi kaunist ja/või söödavat kasvatada, sest metskitsed ja oravad ja jänesed panevad kõik nahka, viimse kui õie ja juurikani. Muidugi, kui võtaks ette, püstitaks kolm meetrit kõrge, tihedast traatvõrgust piirde ilu- ning köögiviljaaia tarvis, ja kaevaks võrgu veel pool meetrikest maa sisse kah, sest need kuradima oravad, need ju mihklid urge uuristama – noh, ühesõnaga, eks säärasel juhul saaksime ka saaki ja silmailu. Kuid aiandust tuleks ju ka kasta, see aheldaks meid suveperioodiks kodu külge, ei saaks reisida ega miskit. Nojah, jällegi, võiks ju automatiseeritud kastmissüsteemi paigaldada, aga see on paras investeering, ja... ühesõnaga, siiamaani pole me plaani ellu viinud, ning nüüd, kus kolimine nagunii ees ootab, ei hakka seda ammugi tegema.  

Selleks, et maja ümber natukenegi lilleilu oleks, riputan kevadeti teise korruse terrassi toetavate talade külge paar kopsakat, lopsakat, kirevates värvides õitsejatega täidetud lillepotti, ja terrassilegi panen poti või paar, reeglina väikeste võõrasemadega, mida siin meie pool kutsutakse mitmesuguste hellitusnimedega, muuhulgas Johnny jump ups. Novot. Paraku, sel aastal sain kõigest kaks sooja õhtut värskelt istutatud võõrasemasid nautida, terrassil veinikest rüübates. Kolmandamal juhtus järgmist. 

Peale päeva viimast jalutuskäiku saatsin Lilli, nagu ikka, üles terrassile, minnes ise korraks tuppa, et endale klaas Sauvignon Blanci valada. Kohmerdasin veel paar lisaminutit köögis, tühjendasin kuivatusresti nõudest, vahetasin kasutet köögirätikud puhaste vastu, misjärel suundusin Lillile seltsi pakkuma, õhtut veetma. Trepist üles jõudnud, tardusin soolasambaks. Vaid kümmekond minutit tagasi õitega kaetud võõrasemapotil polnud värvilaikugi. Lillikene küürutas poti kohal, endal lõuad veel liikumas, „nonii, nüüd lüüakse mind maha, aga sain vähemasti maitsva viimse õhtusöögi“ nägu ees. Kusjuures see nägu oli tal ees enne, kui ma jõudsin reageeridagi, järelikult teadis loom suurepäraselt, et on millegi keelatuga hakkama saanud. Pean tunnistama, et mul oli raske adekvaatselt käituda, st. koera sarjata, sest nii hirmsasti ajas naerma. Suutsin küll endast mõned noomivad „Lilllliiiiiii, misssssaaaa tegiiiiid?“ välja pigistada, kuid kardetavasti mitte eriti veenvalt, sest Lillikese maadligi olek ja kõrvade ludutamine näis silmnähtavalt silmakirjalik. 

Looma õigustuseks pean siiski märkima, et ega ta niisama huupi silo vohmima hakanud – tuleb välja, et Viola tricolori õied on täiesti söödavad, loetakse lausa delikatessiks. Tõeline gurmaan, see meie Lilli. 

"Surprisingly, Johnny jump ups have an unusual use; they’re one of a group of rare edible flowers. Along with violets and squash blossoms, these blooms can be picked, washed and added to salads, floated in cocktails and even frozen in ice cubes for a decorative touch at parties." 

Pildil pahategija ja kõnealune lillepott. Tänaseks on hea mitu uut õit juba pead tõstnud, ja eks neid tuleb muudkui juurde. Aga Lillit ja lilli ma enam omapäi küll ei jäta. Pean talle vist õuekennelisse personaalse võõrasemapoti paigaldama, harvendagu seda siis nii, kuis süda ihkab. 

May 04/2023

“Nearly everyone wants as least one outstanding meal a day.” ― Duncan Hines