Vabandamise viiskümmend varjundit

 

See postitus ei ole Soome peaministrist. Samas ei hakka ma muidugi salgama, et Sanna Marini hiljutiste, kõmu tekitanud etteasteteta poleks ma vabandamisteemat üles võtnud. Jätsin paar päeva tagasi ka Rentsi postituse kommentaaridesse vabandamise erinevaid vorme käsitleva mõtteavalduse koos paari asjakohase lingiga. Paraku, keegi mu vaimuvälgatuse peale kaasa rääkima ei kippunud, mistap mossitasin veidi aega pettunult, kuni tuli meelde, et oot, mul ju omaenda blogi täitsa olemas, laiendaks teemat hoopis siin.

Peale Marini keissi tõusis vabandamine kui inimkäitumise vorm minu jaoks (taas) päevakorda. Mispeale googeldasin pisut. Olen muide ennegi veebist abi otsinud, kuidas vabandust asjakohaselt vormistada. Sest noh, vabandamise vajadust on elus ikka ette tulnud, ja mitte üks ega kaks korda, vaid tunduvalt rohkem. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mida vanemaks saan, seda vähem tõrkeid mul vabandamisega seoses tekib. Võiks isegi öelda, et mulle üha enam meeldib vabandada. See on justkui omamoodi teraapia. Koorib kenasti ühe või paar kõvastuma kippuvat kihti maha, vähemasti mõneks ajaks. 

Ühesõnaga. Võtsin siit jupi erinevaid vabandamise tehnikaid kirjeldavat/arvustavat teksti ning kopeerisin postituse lõppu. Tõlkima ei hakanud, et mõte kaduma ei läheks. Sarnast lähenemist pakub 'apology' otsingu peale lõviosa allikaid. Kardinaalselt erinevat vaatenurka vabandamisvariantidele pole ma kohanud, aga see ei tähenda, et neid ei leiduks. Lihtsalt mina pole ehk üles leidnud.

Kui nüüd need 12 välja toodud vabandus-stiili enesekriitiliselt üle vaatan, pean tunnistama, et olen ka ise mitmeid neist kasutanud, minevikus. Viimasel paaril aastal üritanud säärast lähenemist siiski vältida, kui vabandamiseks tarvidus tekkinud. Iseäranis trikikas on mu meelest see esimene “I,m sorry, if…“, mida enamik allikaid nimetab 'conditional apology'. Teate küll, vana hea “vabandan, KUI ma kedagi solvasin”. Olen minagi seda pruukinud, tõsi, parimate kavatsustega. Samas, see on ikkagi ehk parem kui mitte midagi? Või? Teen kasvõi pool vabandust, kui tervet ei jõua? Sisuliselt ju ikkagi vabandan? Et enda arvates midagi valesti ei teinud, aga juhul kui keegi arvab, et tegin, siis olgu kena, võtku vabandused vastu. Samas, jah, näitan sellega, et ma ise küll ei arva, et süüdi olen.

Jaa ... vabandamine on keeruline kunst. Kuid elu on mulle õpetanud, et omaenese tekitatud ebameeldivatest olukordadest välja pääsemiseks on tihtipeale kõige mõistlikum kasutada justnimelt andeks palumise ust. Selle hinged leiad alati õlitatult, lukus pole see kah kunagi, võta ainult julgus kokku ja pane käsi lingile. 

Kuidas teil vabandamisega lood on? 

------------

The Top 12 Fake Apologies -- And What Makes For An Authentic Apology

Faux apologies seek to avoid responsibility, make excuses, shift blame, downplay what was done, invalidate or confuse the hurt or offended person, or move on prematurely:

"I am sorry if . . ." - conditional apology falls short of a full apology by suggesting only that something might have happened.

"I am sorry that you . . ." - blame-shifting apology, no apology at all. Rather, it puts the onus on the person who was hurt as the problem.

"I am sorry but . . ." - excuse-making apology does nothing to heal the wounds caused.

"I was just . . ." - justifying apology seeks to argue that hurtful behavior was okay because it was harmless or for a good cause.

"I have already . . ." - deja-vu apology cheapens whatever is said by implying that there is nothing left to apologize for.

"I regret . . ." - sidestepping apology equates regret with apologizing. There is no ownership.

"I know I . . ." - whitewashing apology, an effort to minimize what happened without owning any hurtful effects. 

"You know I . . ." - nothing-to-apologize-for apology tries to talk you out of your feelings or imply that you shouldnt be upset.

"I will apologize if . . ." - pay-to-play apology, not a clean, freely offered apology. Rather, you have to pay to get it.

"I guess I . . ." - phantom apology. It hints at the need for an apology, but never gives one.

"X told me to apologize . . ." - not-my-apology apology. The person is saying he or she is apologizing only because someone else suggested it.

"Fine! Im sorry, okay! . . ." - bullying apology. Either in words or tone you are given a grudging I'm sorry but it doesn't feel like an apology. It may even feel like a threat.

A true apology, by contrast, has most or all of the following characteristics:

- Is freely offered without conditions or minimizing what was done

- Conveys that the person apologizing understands and cares about the hurt persons experience and feelings 

- Conveys remorse

- Offers a commitment to avoid repeating the hurtful behavior

- Offers to make amends or provide restitution if appropriate

An authentic apology starts with listening. If you seek to apologize, you first need to hear what happened from the other person’s point of view and how it affected them.

August 30/2022                                                                                    Image: Internet 

“An apology is also an admission of guilt” ― Eula Biss, Notes from No Man's Land: American Essays

Airshow!

Paul ütles mulle eile, et olen “militant”. Hm. Tal võib tegelikult õiguski olla. Sest peale läinud nädalavahetuse lennushow külastamist kaalun karjäärialast kannapööret: käsitöölisest-koduperenaisest USA õhujõudude hävituslennuki piloodiks. Ja ärge siin tulge mulle ütlema, et olen asjaga väheke hiljaks jäänud, või muidu süüdistan teid gerontofoobias ja vanusepõhises diskrimineerimises. 

Anyway. Sel aastal võtsid lennushowst osa muuhulgas ka kolm hävitajat - kaks McDonnell Douglas F/A-18 Hornet'it ja üks Fairchild Republic A-10 Thunderbolt II. Wow, ma ütlen. WOW. Kusjuures meil Pauliga oli veel säärane luksus, et saime lausa privaatse demoesinemise osaliseks, kuna päev enne airshowd mängisid Hornetid lennumustreid läbi otse me kodumaja kohal, elame ju keset tühermaad. 

Hävitajate reedeõhtune etendus puhus publikul sõna otseses mõttes sokid jalast. Olete kogenud, kuidas sedasorti lennuk läheneb? (Loodetavasti ei saa kogema, teiepoolset kohalikku konteksti arvestades.) Läheneb täiesti hääletult. Sa näed lennukit, aga (veel) ei kuule. Vaevu kuuled ka siis, kui ta otse su pea kohal on. Või madalal maapinna kohal otse su nina ees, nagu lennushowl. Aga kui lennuk ise juba kaugeneb, tabab sind - BOOM!! - helilaine. Raputab kogu kere läbi, lööb kõrvad lukku, paneb pea kumisema. Vähe sellest. Mõlemad Hornetid tegid peatribüüni ees ka selle hämmastava  manöövri, mida lennukikandjaile maanduvad piloodid sadu tunde harjutavad ja mida nad une pealt oskama peavad: rattad puutuvad sekundi murdosa vältel kindlat pinda, seejärel paiskub lennuk peaaegu vertikaalasendit võttes, kõrvulukustavat möiret kuuldavale tuues taas õhku. Manööver on tarvilik juhuks, kui maandumine nihu läheb, st. lennuki sabakonks trossi taha pidama ei jää, tolle, mis lennukikandja pardal äkkpidurina töötab.  

Lennushowl nägi asi välja nii: vaatad vasakule, sealt läheneb hävitaja, esialgu hiirvaikselt, justkui oleks filmil heli maha keeratud. Kaotab kõrgust, publiku nina all maandumisrajal rammivad rattad hetkeks maad. Müra on talutav, kuid õhk juba väriseb. Oled parasjagu pea paremale pööranud ja kuklasse ajanud, et tagasi taevasse sööstvat lennukit vaadata, kui masinale täies mahus järele jõudnud helilaine su kõikuma lööb. Kusjuures tollel hetkel, mil hävitaja end maast uuesti lahti tõukab, paiskub õhumasina saba alt võimas tuleleek – seal põleb paari sekundi jooksul säärane hulk lennukikütust, millega saaks ilmselt pooles Oregoni osariigis talvel majad soojaks kütta. Aga võtke heaks või pange pahaks, Planeet oli viimane, mis mul noil maandun-tõusen hetkedel meeles oli (nad tegid, jah, seda trikki lausa paar korda, rahva rõõmuks). Musklinäitamine puhus mu ajud kõrvade kaudu välja, järele jäi üksnes imetlus ja imestus, et inimesed säärased monstrumid välja on mõelnud, valmiski ehitanud, ja et mul avaneb võimalus nende jõu- ja ilunumbreid nii lähedalt näha, rahutingimustes. Pole parata, pean nüüd vana hea Tom Cruise uue filmi kah ära vaatama, kuniks vaimustus püsib. Ahjaa, ja helikopter, mille taustal poseerin, on Sikorsky UH-60 Black Hawk. 

Aga muidu oli lennushow nagu lennushow ikka. Ülitore. Imeilus ilm, imeilusad kulissid (Kaskaadide mäeahelik, peaosas Mount Jefferson), rõõmsad rahvamassid, õlu, hea söök, hea muusika, päikeseloojang tuntud headuses, päeva lõpetuseks vinge ilutulestik. Imestusega mõtlen tagasi me Oregoni-elu esimesele aastale, mil Paul mind poolvägisi airshowle vedas, kuna pidasin seda mingiks nõmedaks ameerikalikuks meelelahutuseks. Tänaseks on kaks võimalust: kas eksisin meelelahutuse nõmeduse osas, või olen juba täielikult amerikaniseerunud. 

cascadeairshow.com

August 28/2022                                                                                           Fotod: Paul

“If you can walk away from a landing, it's a good landing. If you use the airplane the next day, it's an outstanding landing.” ― Chuck Yeager

Kohver

 

Eile veeretasin panipaigast reisikohvri välja. Nüüd istub see avatuna mõned nädalad mu workshopis, nagu ikka enne pikemaid reise. Jaa, lend Hawaiile läheneb, vaid mõned nädalad minekuni jäänud. Jaa, olen varane pakkija. Kogu oma reisimis-ajaloo selline olnud. Ma ei tea, kuidas teised inimesed valmistuvad (taas, “aga mul on nii” kommentaarid oodatud - mõnuga ja huviga lugesin kaasblogijate kirjeldusi iluprotseduuridest), minul peab kaasavõetav aegsasti pakitud olema, vastupidine olukord tekitab stressi. Lisaks ka unenägusid stiilis: jõuan kohale, avan kohvri, kuid vajalike asjade asemel vaatab vastu mingi mõttetu mudru. Halvemal juhul pole kohvritki. Mida on minuga muide ka ilmsi juhtunud, selle juurde jõuame hiljem.   

Anyway. Ma olen veendunud nimekirjade-inimene. Mitte, et mul halb mälu oleks. Aga kaasavõetavate asjade nimekiri lihtsalt peab olema, muidu, jällegi, tekib seesamune eelnimetet stress. Et äkki unustan miskit olulist maha. Või noh, tänapäeval leidub neid olulisi asju tegelikult üsna vähe, mida mitte mingil juhul ei või maha unustada, mis on nö. asendamatud, sest enamik puuduolevat saab ju sihtkohast hankida. Eeldades, et sa pangakaarti maha pole unustanud, eks. Siiski, kui mõtlema hakata, mõned riideesemed, jalanõud, kosmeetikatarbed siiski on asendamatud, kui pole laiatarbekaup, vaid hoolega valitud, vaevaga hangitud kraam. 

Niisiis, nimekirjad. Ma ei koosta neid iga reisi eel uuesti, juba hea mitu aastat püsivad samad. Üks nn. nädalalõpureiside tarvis, teine vähe pikemate, kolmas camperi-tuuride ja neljas spetsiaalselt Kauai jaoks. Sest juba hea mitmes kord läheme, Paul ja mina, saarele kaheks kuuks elama, oma köök apartmendis ja puha, mistap Kauai nimekiri sisaldab muuhulgas ka mõningaid majapidamistarbeid. Hawaiil, teadagi, on kõik hinnad tunduvalt kõrgemad kui mandril, näiteks maitseainete ostmine oleks mõttetu kulu, mistap pakin kahe kuu varud kaasa, lisaks mõningad muud spetsiifilised köögividinad. 

Peale toda esimest käiku USAsse Pauli juurde, mil mu tuttuus, udupeen, hinnaline kohver kaduma läks, leppisin iseendaga kokku, et iial enam ei reisi apetiitse väljanägemisega pagasiga (pean silmas pagasit, mille pead check-in'is ära andma ja hiljem pagasilindilt püüdma). Mu praegune kohver on päevinäinud hand-me-down, Pauli isalt päritud. Äärtest narmendab, katteriie plekiline ning võidunud, samas veereb veel kenasti, ja mis kõige tähtsam: tõmblukud töötavad veatult. Carry-on kohvrit oman siiski uut, viisakat, see ju kogu aeg enda silma all nagunii, seda võõrad ei näpi. Lubatud lisapagasina lennukisse sisenemisel (boarding bag) pruugin oma truud matkaseljakotti, sõjaväe oma, camomustriga. Nö. kaks ühes, ei pea tühja camokotti pagasisse (kohvrisse) toppima. Dokumendid ja maksevahendid ja telefon on kõhukotis, nii püsivad taskud tränivabad. Kõhukotti ei võta ma küljest mujal kui lennukis, mistap pole hirmu, et see kuhugi lennujaama vetsu ununeb.

Aga jah, see kohvrilugu 2010. aasta jaanuaris, see oli toona ikka väga valus. Tuttava soovitusel ostsin mingi udupeene firma “kõva”, plastikust kohvri, mis sai arusaadavatel põhjustel mu kauneimat riidekraami täis topitud, sest noh, esimene kohting kuuma internetituttavaga, vaja ju väljanägemise osas endast parim anda. Paraku, kohver koos kraamiga jäi minust Chicago lennujaama, sinna, kuhu ametnik käskis selle veeretada, ja see oli ka viimane kord, mil toda hõbedast iludust nägin. Las Crucesesse kohver igatahes ei jõudnud, ja nii veetsingi need kolm esimest nädalat koos oma tulevase abikaasaga väga minimalistlikus rõivastuses. (Mida hea fantaasiaga lugeja võib muidugi rohkem kui ühel moel tõlgendada, ja ega ta väga ei eksi, kui aus olla.) Aga Timberlandi matkasaapad ja hommikumantel olid mul õnneks käsipagasis, nii et elementaarsed vajadused said kaetud. Tõsi, peale mitmekuist käteväänamist lennufirmaga maksid nad mulle kompensatsiooni, aga see ei katnud kohvri sisu materiaalset väärtust, emotsionaalsest rääkimata. Enamik kaasavõetud ägedaist rõivaist olid asendamatud. Mina kui sekkarishoppaja, eks. 

Ühesõnaga, jah, pakin siin nüüd kohvrit jälle. Riiete osas ma nimekirjas esialgu näpuga järge ei vea, äraproovitud süsteem on selline, et viskan algatuseks ühe ja teise hilbu kohvrisse, nii nagu parasjagu meelde tuleb. Paar päeva enne lendu teen alati karmi harvenduse, viskan hilpe taas välja. Kui ma seekord kah peaksin liig palju rõivaid troopikasse kaasa võtma, nagu iga issanda kord on juhtunud (liigset on siiski üha vähem olnud), no siis võib täie õigusega öelda, et ma pole õppimisvõimeline. Sest paradiislikus kliimas, kus sul hotellitoas ka pesumasin ja kuivati olemas, nagu meil, läheb sõna otseses mõttes vaid paari rõivaeset tarvis. Tõsi, kuna võtame Pauli töövabadel päevadel teinekord ka üsna ekstreemseid jalgsimatku ette (Kauai punane muda!), peab üks komplekt matkariideid kaasas olema, lisaks linna/rannariietele. Ahjaa, eelmisel korral (suvel 2021) võtsin kena peotäie hoolduskosmeetikat kaasa, mõeldes, et mul seal vaba aega lahkelt käes, hea näo ja keha eest hoolitseda. Reaalsus oli see, et troopikasaare sametine, niiske õhk hooldas mu nahka ilma igasuguse lisa-abita, ja nii need kosmeetikatotsikud minuga koju, kõrbekuiva Oregoni tagasi rändasidki. 

Ok, ma nüüd lähen ja jätkan pakkimist. Tänase päeva “norm” on eelnimetet maitseained. Pune, karri, ingver, loorberilehed, must pipar, muskaatpähkel, tüümian, kaneel, chillipulber. Küllap miskit veel, pean seda va nimekirja vaatama. Meresoola ostan kohapealt, Hawaiil on soolavalik lõputu, alates roosavärvilisest lõpetades mustaga, laavasoolaga. 

August 23/2022                                                                                 Image: Internet

“Anyone who needs more than one suitcase is a tourist, not a traveler” ― Ira Levin, Rosemary's Baby

Party girl

 

party : noun 

1. a social gathering of invited guests, typically involving eating, drinking, and entertainment.

2. a formally constituted political group, typically operating on a national basis, that contests elections and attempts to form or take part in a government.

Lugesin Eveliisi postitust Soome peaministriskandaalist. Või noh, lugesin postituse kahte esimest lõiku. Sest ma ei maksa blogide lugemise eest. See ei ole sugugi öeldud hinnanguna. Et mu meelest ei peaks blogipostitusi maksumüüri taha panema. Olen ses asjas jõudnud tõdemuseni, et igatpidi vaba valik. Võib raha küsida, võib ka mitte, võib maksta või mitte maksta. Pole üks parem ega halvem kui teine. Mina ei küsi ja ei maksa, ja mis teised teevad, pole minu asi, ning jutul lõpp. Ühesõnaga, Eveliisi postituse algust lugedes sain ülevaate tema seisukohast. Lasksin silmad üle ka kollases ajakirjanduses avaldatud artikli kommentaaridest, arvamisi oli nii- ja naasuguseid, Sanna Marini käitumist õigustavaid ja hukkamõistvaid enam-vähem pooleks. Mispeale tuli tahtmine ka enda vaatenurk välja käia. 

Minu seisukoht on Eveliisi omale vastupidine. Muidugi saan aru põhjendustest, et ka peaminister on inimene, et poliitika on stampidesse kinni jäänud, et nais-, iseäranis noori naispoliitikuid mõõdetakse teiste standarditega kui nende meessoost ametikaaslasi, ja nii edasi. Aga. Mina rakendan siinkohal vana head põhimõtet “seisus kohustab”. Vähe sellest. Regiooni tuleohtlik poliitiline olukord kohustab. NATOsse pürgiva, Venemaa poolt ähvardava sõjaohu all elava riigi peaminister peaks minu arvates väheke teisi suuniseid järgima kui “oh, ta ju noor inimene, ikka tahab vahel pidutseda”. Peouimas peaministri kuvand pole riigikaitse seisukohast just parim lahendus, või?

Jaa, mu meelest me räägime siin täiesti konkreetsest riiklikust turvariskist. Kas varaste hommikutundideni pidu pannud, ilmselgelt rohkem kui klaasikese alkoholi tarvitanud peaminister oleks paari tunni pärast töövõimeline, kui Venemaa juhtuks ründama? See on ju sama, mis purjakil laevakapten, keda tormi korral on võimatu kiirelt koikust laevasillale saada, sest tasakaal puudub ja pilt silme ees hägune. Lisaks, riskides moraalijüngrina kõlada, see polnud Marinil ju esimene ja ainuke kord, kus ta säärases olekus kaamera ette jäi. Ma tegelikult üleüldse ei saa aru, mismoodi Sanna seda ette kujutas – nägi, et filmitakse, aga sugugi ei osanud kahtlustada, et filmijuppe näiteks väljapressimiseks ei kasutada? Tema kaliibriga poliitiku puhul? Kui mitte poliitilise kapitali, siis kasvõi vana hea sularaha saamiseks? Uskumatu naiivsus ja vastutustundetus mu meelest. Ning ta intervjuus toodud vabandus, et pidu ja filmimine toimus privaattsoonis, sõprade ringis, ei päde. Ilmselgelt ei tunne ta oma “sõpru” nii hästi, et 100% kindel olla, et keegi videomaterjali ei lekita. Sest lekkis. 

Ühesõnaga, võetagu heaks või pandagu pahaks, need olid minu kaks senti antud asjas. Nagu alguses mainisin – seisus kohustab. Kui oled riigis kõrgeimale riigitegelase (loe: rahva teenri) ametikohale kandideerinud, pead arvestama, et postitsioonil on koos headega ka omad vead. Jah, ka peaminister on inimene, nagu me kõik, aga rahvas talle usaldanud hulga suurema vastutuse kui tavakodanikel seda igapäevaselt kanda tuleb. Tavakodanikud maksavad riigijuhile palka selle eest, et ta on valmis iga kell, päeval ja öösel, argi- ja pühapäeval riiki juhtima. Just nimelt sellesamuse suurema vastutuse tõttu on riigijuhi palk tavakodanike omast kopsakam. Palk tuleb välja teenida, kulla Sanna. 

August 19/2022                                                                                       Foto: Internet

“The job of every captain is to be ready at short notice to steer and protect the ship.” ― Anonymous

Ega kaks kolmandata jää

Pean nüüd silmad hoolega lahti hoidma, sest kui vanasõna uskuda, vaatab kolmas tikitud jakk mulle varsti mõnes poes vastu. Esimesest jakist kirjutasin siin. Teine on fotodel, paar päeva tagasi sattus sekkaris ette. Pikkust pisut ülalpoole põlve, istub kenasti ümber kere, paksemat sorti puuvillasest kangast, üleni masinatikandit täis. Taskutega ja puha. Tundmatu firma, made in China. Ühesõnaga, võluv. 

Aga mitte jakist ei tulnud ma rääkima, vaid õnnelikest juhustest. Kuidas teinekord asjad omavahel veatult kokku klapivad. Kõik algas sellest, et mõnda aega tagasi vahetasime mustkaarnaga Kraami. Mina saatsin talle üle ookeani pisut mitmesugust Materjali, tema saatis mulle vastu mitmesuguseid Kärpseid. Jaa, justnimelt kärpseid, kõva peega. (Keelepolitseinikel paluks mind mitte rappida, vaid pöörduda kaarnaproua poole, temap see on, kes oma töö niimoodi nimetanud. Pakun, et kirjapilt vaidlustamisele ei kuulu. Ärge parem proovigegi.) Hoiustasin kärpseid hellalt, spetsiaalses karbis töötoa riiulil, teades, et nende tähetund varem või hiljem tuleb. Ja tuligi, eelmainitud jaki näol. Sest vaadake, kas saab paremat kokkusobimist olla? Ma pole veel otsustanud, kuhu kärpsed aplikeerin, ja kui mitu, sest mul on neid rohkem kui kaks. Kusagile õla peale? Seljale? Puusale? Varrukale? No vaatame. Pilke saab jakk püüdma surmkindlalt, selle eest peab eelkõige muidugi kärpseid (ja kaarnat) tänama. 

August 17/2022

“Trade isn't about goods. Trade is about information. Goods sit in the warehouse until information moves them.” ― C.J. Cherryh, Chanur's Legacy

Meanwhile, in Hollywood

Ma tõesti enam ei tea, ons maailm hulluks läinud, või olen mina reaalsusega kontakti kaotamas, silmaklappidega konservatiiviks muutumas. Öelge teie. Ja öelge ausalt, sest tõotan pühalikult, et sedakorda teen erandi, ei karga nende kommentaatorite kõri kallale, kes mu arvamust ümber lükkama tulevad. Vastupidi, näeksin hea meelega, et see ümber lükataks, kuna pilt, mis mulle avaneb, on hämmastust tekitav. Võiks lausa öelda, et lootusetu. 

Asja juurde. Vaatan vahel Bill Maheri showd. Käesolev postitus ongi Real Time with Bill Maher värskeimast episoodist inspireeritud. Loodetavasti Bill ei pahanda, et mõningaid ta mõtteid kopeerin, kuna need nii kenasti ühtivad minu omadega. Bill, arvatagi, on Hollywoodi staaride tegemistega täpsemalt kursis kui mina - mulle tuli üllatusena, et Tom Hanks esines hiljuti vabandusega “Philadelphias” mängitud rolli teemal. (Tom Hanks says he wouldn't accept role as gay man in Philadelphia in modern times: “I don't think people would accept the inauthenticity of a straight guy playing a gay guy.”) 

Mõttepaus.

Artikkel samal teemal, mis mulle hiljuti näppu sattus: 16 Actors Who Have Admitted They Regret Their Past Problematic Roles. 

Veel üks mõttepaus.

Andestage mu asjatundmatu küsimus, aga kas näitleja töö selles ei seisnegi, et ta kehastab kedagi teist, mitte iseennast? Kuidas jääb näiteks Tom Hanksi puhul siis Forrest Gumpiga? Hanks ise pole ju… kuidas seda poliitiliselt korrektselt väljendada… mentally challenged? Või kangelaspiloodi, inimelusid päästnud Sully rolliga? Hanks teatavasti ei oma reisilennuki juhtimise õigust. Ja kõigi muude osatäitmistega tema karjääri jooksul, kus ta vaatajaile puru silma ajanud, et on keegi teine, mitte Thomas Jeffrey Hanks? 

Ja kas edaspidi hakkabki nii olema, et geisid tohivad ainult geid mängida? Järelikult neile hetero-rolle ei antagi? Ja sõjafilmidesse kaasatakse osatäitjaiks vaid sõjaväelased, soovitavalt tegevteenistujaid? Või kõlbavad hädapärast ka need, kes erus? Mõrvamüsteeriumide puhul kutsutakse castingule tapjad? Zombie- ning tulnukafilme üleüldse enam ei toodetagi, sest autentseid osatäitjaid pole kusagilt võtta? Kuhu tõmmatakse piir, kes võib keda kehastada, ilma, et keegi solvuks, asja poliitiliseks või rassiliseks või seksuaalseks diskrimineerimiseks keeraks?

Kirjutasin ka paar postitust tagasi, et kui WOKE ilmale tuli, olin sellega absoluutselt samal lainel. Mulle tundus pehmem, hoolivam, iga indiviidi soovide ja eelistustega arvestav maailm nii kutsuv, nii turvaline. Tänaseks, paraku, leian end sel teemal ühtepuhku silmi pööritamas. Asi kisub minu arvates ikka täiesti käest ära, ja näiteks kunstist, kultuurist rääkides välistab ülitundlikkus mu meelest loovuse ning kollaboratsiooni. Maher tõi hea näite: West Side Story. Uusimas filmivariandis puges Steven Spielberg nahast välja, et poliitiliselt korrektne olla, sellegipoolest leidus rahulolematuid: "For the most part, the film struggles to engage with the elephant in the room: Puerto Rico is a colony of the United States, and most of what the Sharks experience is directly linked to imperialism on top of your classic American racism and anti-immigrant sentiment. There are weak attempts to address this."

Gimme a break, nagu siin meie pool öeldakse. See on ju muusika- ja tantsufilm, issand halasta. Meelelahutus, mitte poliitiline seisukohavõtt. Ja "elephant in the room" on, kui minult küstaks, hoopiski viimastel aastatel vohama hakanud kõigi ja kõige liistuletõmbamine, loomingulisuse mahasurumine. Võiks isegi öelda, et vaba mõtte ja sõna mahasurumine. Nagu Bill Maher välja tõi: West Side Story geniaalse originaali, Romeo ja Julia lool põhineva Broadway muusikali loojaiks olid kolm juudi rahvusest geimeest – Stephen Sondheim, Leonard Bernstein, Jerome Robbins. Lavateos rääkib heteroseksuaalsete puertoriikolastest teismeliste elust USAs. Retooriline küsimus: kellel neist oleks tänapäeva standardite järgi "õigus" solvunud olla? Geidel? Heterotel? Juutidel? Puertoriikolastel? USA põliselanikel? Teismelistel? Kõigil nimetatuil? 

Mina igatahes olen solvunud Tom Hanksi peale. Selle peale, et ta säherduse totra, näitleja elukutse elementaarset olemust eirava, hetketrendi ees lömitava avaldusega välja tuli. 

August 15/2022                                                                                    Image: Internet

“Whether you try too hard to fit in or you try too hard to stand out, it is of equal consequence: you exhaust your significance.” ― Criss Jami, Healology

Parkimisest ja paarissuhetest

 

Kas oskate ära arvata, mis imevidin on esimesel fotol? Ei? Ma ütlen teile. Tegemist pisitillukese vaaderpassiga (bubble level), mille põhjal saab otsustada, kas camper on loodis või mitte. Elutähtis mõõteriist. Sest kui elamises põrand kaldu või voodi kreenis, on ju võimatu end mugavalt tunda. Vaaderpasse on meil camperi küljes kaks, üks tagumisel, teine külgmisel välisseinal. Ideaalis peab mõlemas õhumullike skaala keskel hulpima, või väga keskme lähedal. Sõnaga, mõlemad vaaderpassid peavad näitama tasakaalus olekut. Riskides külge saada wannabe suhteeksperdi silti, väidan, et vaaderpass on nagu kooselu: keskpõrandale peab kokku tulema, kuid mõlemal osapoolel peab seal keskel ka hea olema. Püsib aga mullike ühtepuhku ühes või teises servas, on camperis asjad kiiga-kääga. Ja kuna juba amatöörlikuks suhtenõustamiseks läks, siis olgu öeldud, et camperi parkimine on parim paarissuhte proovikivi. Kui te ei ole kindlad, kas selle või teise inimesega liini ajama hakata, minge ja rentige matkasõiduk, üks teist võtab koha sisse rooli taga, teine valmistub parkimist juhendama, ja - tuld. Tõhus ning usaldatav meetod, ei pea kohvikus, kinos, loomaaias kohtamas käimisele aega, raha ja energiat kulutama. 

Ja kui te nüüd arvate, et asi see ära ei ole, vaaderpassimullikesi õigesse kohta ajada, siis eksite. Selles mängus on peale mullikeste hea hulk teisigi tegureid. Kohe selgitan. Esiteks, parkimismomendile eelneb reeglina pikk, väsitav päev maanteedel või matkarajal, või külastatud linna tänavatel vms. Nii juht kui kaasreisija on niisiis suhteliselt kurnatud. Teiseks, ilmaolud. Mõnikord satub jube kuumus, päike praeb pealage, valgus nii hele, et loodija ülesannetes kaasreisijal raskusi mullikeste asukoha tuvastamisega. Teinekord jälle nii külm, et vaaderpasside välispinnad härmas. Või siis poriga kaetud. Või lahmab sadada, mistap loodija saab üdini märjaks. Kolmandaks, kommunikatsioon kabiinis istuva autojuhi ja sõiduki küljel/taga viibiva loodija vahel. Kui pargitakse in the middle of nowhere, pole vali häälekasutus probleemiks, asjad saab aetud. Kui aga teisi matkaselle läheduses, liiatigi, kui parkimine juhtub hilisõhtule jääma, pole paslik röökida, mistap tuleb kasutada eelnevalt kokku lepitud käemärke. Paraku, alati ei aita need kah, kui maapind probleemne. Sel juhul palub loodija juhil kabiinist väljuda, et olukorda üheskoos hinnata. Juht, kui teda juba neljandat, kuuendat, kaheksandat korda välja kutsutakse (väsimust, tüdimust ja ärritust tahtejõuga maha suruva loodija poolt), peab oma väsimuse, tüdimuse ja ärrituse samuti maha suruma. Kaks väsinud, tüdinud, ärritunud inimest peavad aega võtma, kenasti ühise keele leidma, mullikesed vaaderpasside keskpaika ajama, hinges pulbitsevaid tundeid ohjes hoides, kurnatud keresid eirates. Vastasel juhul läheb sihituks rapsimiseks ning mullikesed ei liigu sinna, kuhu tarvis. 

Ning siis on veel sellised tegurid, nagu: mispidi truck ja camper parkida, et järgmise hommiku päike kaasreisija istme taga asuvat koerapuuri kuumendama ei hakkaks? Ja camperi külmkapi taga asuvat seina? (sest see soojendaks omakorda külmkappi). Ja millises suunas sättida trucki nina, et camperi uks tuulte eest varjatuks jääks? Ning muud sarnased logistilised lahendused, mis tihtipeale üksteist välistavad. Sel juhul tuleb valida halbadest parim. 

Kui maapind parkijatega ikka üldse koostööd ei taha teha, tuleb kasutada abivahendeid trucki ühe või teise ratta tõstmiseks või langetamiseks. Ka meil on säherdune legoklotside komplekt reisidel kaasas. Tihtipeale aga eelistame hoopiski looduslikku materjali, nagu alumisel fotol näha (kivid tagaratta all). NB! Uuematel, edevamatel camperitel on „kõhu“ all õhkpadjaid, camperit saab nupulevajutusega loodi timmida, st. trucki kastis tõsta/langetada. Arusaadavalt ei ole sääraseid camperimudeleid võimalik paarissuhte toimivuse mõõdupuuna kasutada. Partneri sobivuse hindamiseks võtke mõni vanem aastakäik, nagu meil Pauliga.   

August 13/2022

Traditsiooniline tsitaat postituse lõpus pärineb sedakorda Paulilt. Tutvumissaidil, kus me partnerlus 2009. aastal alguse sai, tuli kasutajaprofiili koostades vastata järgmisele küsimusele: Describe the ideal relationship. Pauli vastus (sõna-sõnalt, mul on me mõlema profiilid alles hoitud, hea vahel üle vaadata, mismoodi end kirjeldasime): “Don't know, "ideal" might leave out a lot of adventures and growth... I'm thinking as I write that maybe the ideal relationship is hand-forged in the heat of a couple’s passion, by all the parts and pieces and elements they mix together. Yeah. I think I like that idea.”

(Iseendale) kulutatud aeg

 

Ma ei tea, mismoodi teised naised oma iluprotseduure organiseerivad ja ajastavad (“aga mul on nii” stiilis kommentaarid igati teretulnud!), mina kasutan rotatsioonimeetodit. Mis tähendab, et ühel nädalal võtan ette juuksed, teisel jalad, kolmandal näo, ja nii edasi. Kerele umbes kuu ajaga ringi peale teinud, alustan uue ringiga. Õigemini, selline näeks asi välja ideaalis, kui mul vaid jätkuks viitsimist ning sihikindlust. Ei, ei maksa nüüd arvata, et end ühtepuhku täitsa käest lasen või midagi, kasimata ja karvasena ringi käin, aga neid tegureid leidub lõputult, mis mu üllastele iluprotseduuri-kavatsustele ikka ja jälle kriipsu peale tõmbavad. No näiteks on kõik parasjagu kenasti graafikus, olen just juukseid värvinud, maniküür-pediküür kah suht värskelt tehtud, kavatsen algaval nädalal näo kallale asuda (aurutamine, mask, kulmud jne), aga siis saabuvad mõnusad aiatöö-ilmad, või lööb pähe uiuke mingi õmblusprojekt ette võtta, või tuleb tuju teha väike camperi-tuur, ning mu aju lülitab ilu lainelt olu lainele, misjärel olengi rongilt maas. 

Kuigi mulle meeldib hoolitsetud välja näha, ei meeldi hooldustöö kui niisugune. Teenindan kogu iluasjanduses end ise, juukselõikus välja arvatud. Ja nii juba aastaid. Või pigem aastakümneid. Ühest põhjust, miks professionaale ei kasuta, ei oskagi öelda. Kindlasti pole esmaseks argumendiks rahaline kokkuhoid. Jaksaksin endale mõistlikul määral iluteenuseid lubada küll, aga mulle tunduvad need protseduurid… kuidas nüüd öeldagi… ajaraiskamisena. Ka siis, kui tulemus kenasti näha. Ka siis, kui neid ise läbi viin, salongides käimisest rääkimata, kus aeg kuluks sinna- ja tagasisõiduks, tuleks teenindajaga suhelda, ja nii edasi. Ühesõnaga, enese välimikuga tegelemine võtab aega. Mõnigi kord vaatan täiuslikult viimistletud naisi (ei pea silmas Kardashiane jms, kel selle tarvis terve meeskond palgatud, vaid nö. tavalisi naisi), kellest tean, et neil palgatöö ja elukaaslane ja lapsed ja kodu ja hobid ja muu, ning arutlen endamisi, kust nad selle aja võtavad, et end sedasi tuunida. Sellele kulub ju tunde, lausa päevi? Või on mingid kiiremad nipid, mida mul siiani pole õnnestunud avastada, hoolimata oma pikast elust? Mingi tõhus enesehoolduse life hack, sarnane sellele, mida hiljaaegu kasutasin?

Olen muuseas ka tähele pannud, et paljud naised ütlevad, et naudivad, kui keegi teine nende juuste, näo, käte, jalgade vms tegeleb. Mina ei naudi. Mulle pole iluteenindajate asjatamine mu keha kallal küll otseselt vastumeelne, kuid naudinguks seda kah ei nimetaks. Samas, head ülekeha-massaazhi naudin täiega, see miskipärast ei lähe ka ajaraiskamisena kirja. Imelik, eks, kuidas meel nii ebaloogiliselt töötab. 

Veel ülestunnistusi. Ma ei saa aru sellest positiivses võtmes “iseendale kulutatud aja” mõistest iluteenuste kontekstis. Mina kulutaksin aega palju parema meelega millelegi põnevamale, tootvamale, no värviks kasvõi seina, või matkaks, või joonistaks-kirjutaks, oleks oma mehega, sõpradega, kammiks koera, loeks, vahiks kasvõi niisama aknast välja. Kui tulemus välja arvata, on iluprotseduuridele kulutet minutid mu jaoks mahavisatud aeg. Üks erand siiski leidub: pedi- ja maniküür suvel, soojal ajal, sest mul ju see jumalik, mitu korda blogiski kirjeldet pediküürinurk otse töötoa ukse taga, vaatega aiale ja kanjonile; linnukesed, kitsed, jänesed, sisalikud ümberringi sebimas. 

Noh, ja kui juba mitte-arusaamistele jutt läks, siis olgu öeldud, et mulle jääb võõraks ka trend (või mis trend, naised tegid sedasi ilmselt juba aastasadu tagasi), kus kambakesi iluteenuseid pruugitakse, sõbrannaga pediküüritooli-kohtumine kokku lepitakse vms. Spaas või saunas on teine asi, olen minagi õndsaid tunde heas seltskonnas veetnud, saunalaval keha koorides, pärast leilitamist maagiliste ampullikeste sisu näkku ja kaelale määrides. Tore! Aga linnatingimustes kohviku asemel koos pediküüri minna – no pole minu teetassike, kohe üldse mitte. Mitte, et ma neid suguõdesid, kes seda teevad, kuidagimoodi halvustaks – jumal hoidku, ei, inimeste eelistused on lihtsalt nii huvitavalt erinevad. 

Veel teemasse. Kohtan siin ja seal mõtteavaldusi, et iluprotseduurid, konkreetsemalt karvaeemaldus, oleks justkui ühiskonna poolt naistele peale surutud tegevus. Mind see argument ei veena. Lõppude lõpuks on igaühe isiklik otsus, kas, kust ja kuidas ta depileerib-epileerib. Mulle tundub (võin eksida, on varemgi ette tulnud, nii umbes üks kord vist), et kurtjad tahaksid justkui mõlemat “head” korraga. Et tahaks mugav ja/või rebel olla, st. karvane, aga samal ajal ka hetke iluideaalidele vastata, siledad sääred jne. Mõlemat üheaegselt ju ei saa. Ja kuniks… ma ei tea, tööta ei jää, kui jalgu ei raseeri, või kuniks selle eest vangi ei panda, ei saa ju kedagi teist omaenda välimust puudutavate otsuste eest vastutama panna. Teised võivad arvata või öelda mis tahes - your legs, your choice. 

Foto iseendast valisin meelega sellise, mis ei anna vähimatki võimalust mu self-service-iluprotseduuride tulemuste arvustamiseks. Pilt Pauli tehtud, mägijärve nimi on Lilly Lake, asub Utah osariigis. 

August 10/2022

“I am different when my nails are done. I am more dynamic. I gesticulate more, I am better at scaring my staff. I can indicate impatience by drumming on tabletops and I can wrap up a meeting with a few choice clatters.” ― Marian Keyes

Õudne lugu

 

Disclaimer: maopelgajatel ja loomakaitsjatel ei soovita lugeda.

Lühidalt: vähe puudus, et mulle oleks lõgismadu kaela kukkunud. Asi juhtus eile õhtul. Täna hommikul läksin ja tegin sündmuskohast ka foto, et lugejal pilt silme ees oleks.

Aga laske ma jutustan pikemalt. Me maja all lookleb mööda kanjonikülge vana, kitsas vankritee. Rohtu kasvanud, aastakümneid kasutamata. Jalgrada siiski leidub - minu, Pauli ja Lilli poolt sisse tallatud, kuna vankritee on osake koera igaõhtusest pissiringist. Talvel, kevadel ja sügisel rihmata, suvel rihma otsas. Sest soojadel suveõhtutel on tõenäoline siia-sinna kargavaid karvaseid ja sulelisi kohata. Ja mööda maad roomajaid. Eelkõige viimaste pärast Lillit rihmas peamegi, muude elukate osas on ta kenasti välja koolitatud, taga ajama ei kipu, aga maole mitte-pealeastumist, jooksuhoos, seda ei ole võimalik koerale külge koolitada. Maost eemale hoidmist Lillikene oskab, instinktiivselt ja pisukese õpetuse abiga. Neil puhkudel aga, mil koer, pea laiali otsas, läbi kõrge rohu kapates lõgismaole, kes õhtust jahieelset uinakut teeb, kogemata peale astub (sülitan 3x üle õla), pole koolitusest vähimatki abi. 

Niisiis, oli lämbelt tuuletu õhtuhämarus, mina Lilliga vankriteel kõndimas, kusjuures mul miskipärast tavalisest enam silmad krillis, meel erk, tundlad ümbrust kompimas, justkui tunnetanuks ette, et oht läheduses. Lillikene nuhutas parasjagu mu vasakul käel, kanjoniserva kivikolakate vahel, kui silmanurgast märkasin, et paremat kätt, mu pea kohalt, pudeneb miskit suurepoolset kividelt alla. Järgmisel hetkel prantsatas sõna otseses mõttes mu jalge ette, umbes kolme meetri kaugusele jõuline, täiskasvanud, (Paul hindas hiljem, et ca 70 cm pikk), jäme, pruunikas-rohekas, raevukalt lõgisev roomaja.

Siinkohal ütlen vahemärkusena, et kui oleksin madusid paaniliselt kartev inimene, siis me oma praeguses kodus enam ammuilma ei elaks. Sest (mao)foobiast vaba olek pole ju enda valida, sa kas kardad neid või ei. Mina ei karda. Ei armasta, aga otsest kartust kah pole. Ja kuna meil siin mingeid mitmemeetriseid elukaid ei leidu, vaid kahjutud, kuigi üsna kopsakad, kuni meetrised gopher-maod ja sutsu lühemad lõgismaod, siis pole mu ebameeldivad tunded isegi mitte niivõrd mu enda ohutundega seotud, vaid eelkõige murega koera pärast. Sest, nagu öeldu, tema võib neile kogemata peale juhtuda, inimese eest lähevad lõgistajad enamjaolt ise ära, väldivad kontakti ja/või hoiatavad. 

Paraku, mitte see eilne isend. Sain esimest korda tunda, mismoodi keha instinktiivselt reageerib, kui madu ründab. Sest sekundi murdosa peale seda, kui lõgismadu oli maapinda puudutanud, viskus ta mu poole, nii et meie vahele jäi kolme meetri asemel tükk maad vähem distantsi. Oleks ma üksinda olnud, töötanuks kaine mõistus ilmselt paremini - mao läheduses, iseäranis ärritatud olekus mao, on parim taktika aeglaselt taanduda. Aga mul oli ju koer kaasas. Niisiis, kui nüüd õigesti mäletan (see konkreetne hetk on arusaadavatel põhjustel mu mälus pisut udune), kargasin pika hüppega tagasi, koera rihmast endaga kaasa rebides. Sedajärgi hakkas mõistus uuesti tööle, taandusime aeglaselt, madu õnneks teist korda ei rünnanud, keris end spiraali, pea võitlusvalmilt püsti, lõgistid täie auruga töötamas. Ohtusse kaugusesse jõudnud, kehutasin koera jooksutempole, minutike hiljem olin juba maja juures ja hõikasin hingeldades Pauli, lootes, et madu püsib enam-vähem samas paigas, kuniks hangudega varustatuina kahekesi koos sündmuskohale tagasi jõuame. 

Olen lõgismao tapmisest varemgi kirjutanud. Ei hakka end uuesti õigustama ega vabandama, lingitud postituses on kõik öeldud. Lisan vaid, et kui eelmistel kordadel on mind südametunnistus vaevanud, siis seekord kahjatsen vähem. Väites, et ma madusid ei karda, pean silmas neid madusid, kes mõistlikult mööda maad roomavad. Kaljudelt kaela kargavad ja minu suunas viskuvad isendid tekitavad mus tugevamaid tundeid. Ning kui reeglina üritavad lõgismaod kohtumiskohalt põgeneda, siis eilne oli ilmselgelt lähivõitluse peal väljas. Tema surm on kahetsusväärne, kuid see oli väga kiire, ja, nagu meil kombeks, avaldasime talle austust, enne kui ta keha üle kanjoniääre saatsime. Keegi saab kõhutäie - raisakullid, koiotid. Kanjonis käib eluring, ka meie Pauliga oleme osa sellest. Kogu armastuse ning lugupidamise juures eluslooduse vastu – kui tullakse praktiliselt me ukse alla meie või me koera elu ohustama, võtame meetmed tarvitusele. Linnainimesele, kelle kontakt loodusega piirdub talvel tihastele peki pakkumisega, jääb mu mõtteviis ilmselt mõistmatuks, aga sinna pole miskit parata. Elud ja olud, näe, on erinevad.  

August 09/2022

“Don't be afraid of being scared. To be afraid is a sign of common sense. Only complete idiots are not afraid of anything.” ― Carlos Ruiz Zafón, The Angel's Game

Made in China

 

Tulin endale tuhka pähe raputama. Diori seeliku konstruktsioon, millest Tule taevas appi postituses juttu, on (kui seelikupikkus välja arvata, ning notsu poolt kommentaariumis viidatud allikaid uskuda - ma oma silmaga kumbagi, ei prototüüpi ega koopiat pole näinud ega ka käega katsunud, et õmblustehnilisi üksikasju inspekteerida) tõepoolest praktiliselt üksühele hiinlaste mamianqun’ilt maha viksitud. Ning jaa, poleks Dior kuulutanud, et täitsa nende endi idee, oleks moemaja kasvõi poole suuga mainitud, et seelik Mingi dünastia rõivastustraditsioonidele tugineb, poleks kõne all olevat skandaali ilmselt tekkinudki. Niisiis, eelmise postituse Diori-osa sõnad võtan tagasi, tunnistan oma pealiskaudsust ning puudulikku allikakriitilisust. Aga sellega mu enesepiitsutamine ka piirdub. Sest no kuulge, hiinlased plagiaadisüüdistusi esitamas, kas see pole pisut irooniline? Kuidas jääb siis kõigi nende Hiinas valmistet võlts-Dioride ja Vuittonide ja Chanelidega, Adidasest ja Nike’ist ja muust säärasest rääkimata? 

Jutustan teile ühe loo. Mõistukõneliselt, mõistagi, kuna mul puuduvad üksikasjade avaldamiseks volitused. Üks mu lähedastest teenib leiba lennumasinatööstuses. Nonde lendavate masinate ehitamiseks on tarvis jubinaid. Jubinad peavad olema kõrgeimal võimalikul kvaliteeditasemel, et lennumasin lendama hakkaks, soovitud kõrgusel, soovitud suunas. Paraku kauplevad jubinamüüjad ka kehvema kraamiga, mis on valmistet Hiinas, kuid mille tootesilt väidab, et kusagil mujal. Puhas pettus ja plagiaat, ühesõnaga. Mistõttu lennumasinate ehitajail, muuhulgas ka minu lähedasel, tuleb muu töö kõrvalt detektiivi mängida, välja nuhkida, ons tegemist Hiinas toodetuga või läänemaailma tehasteliinidelt pärit, kvaliteedikontrollitud toodanguga. Mistap, kui ma seda Diori-asja oma lähedasega arutasin, õhtul terassil veini rüübates, ei järgnenud hiinlaste suunal vähimatki temapoolselt kaastundepuhangut. Eks seelikuteema jätab teda külmaks kah, ta ju seda nagunii ei kannaks - kuigi näiteks shotlaste kilti täitsa isegi võiks, puhta südametunnistusega, ilma ohuta cultural appropriationis süüdistatud saada. Mu lähedase soontes voolab nimelt arvestatav kogus shoti verd. 

Mina muide liigitan tolle seelikujuhtumi pigem plagiaadiküsimuseks, mitte kultuurikaaperdamiseks. Üle võlli aetud kurtmine cultural appropriationi üle, mida ka eelmises postituses ja kommentaariumis materdasin, on mu meelest jätkuvalt mõttetu, kohatu, isegi lapsik. Muidugi, kui mistahes (põlis)rahvuse kultuurielemente lugupidamatult pruugitakse, taunin seda minagi. Aga rastapatsid või haaremipüksid minusuguste peas või seljas, või muhu kirjad kummikutel, kui tegemist just peremärgiga vms pole, on mu meelest täiesti ok. Isegi tervitatav. Muidugi mõistan, et leidub minu arvamusest erinevaid seisukohti, kuid seegi on ju tervitatav. Kõik ei saa ega peagi ühes suunas mõtlema. 

August 07/2022                                                                   Image: Internet

“I've been imitated so well I've heard people copy my mistakes.” ― Jimi Hendrix

Käsivarred ja karukostüüm

 

Anu ütles mu eelmise postituse kommentaariumis: “USAs ja Kanadas ollakse (võrreldes Eestiga) väga tolerantsed riietuse ja muu taolise suhtes. On okei pidžaamas kodust välja minna, on okei kui kantakse vastassugupoole riideid, on okei suvalisel päeval ahvikostüümis poodi kõmpida. Kellelgi ei liigu kulm kah. Ilmselt aitab ka see, et siin on ka muus osas kõvasti kirjum elanikkond kui Eestis, kellest iga grupp oma kultuuri ja kombed kaasa toob ja tolerantsus on lihtsalt norm.” Kisun tsitaadi kontekstist välja ning kirjutan sallivusest teise, hoopis kergemeelsema nurga alt - nimelt iseenda välimust puudutavast tolerantsist.

Kui ma Pauliga deitima hakkasin, 12 aastat tagasi, olin miskipärast veendunud, et mu käsivarred ei kannata eksponeerimist. Mul pole eluaeg küll füüsist puudutava enesehinnaguga erilisi probleeme esinenud, enamjaolt olen iseenda välimusega üsna rahul olnud, kui mõned “issand, mu jalad on peenikesed nagu ämblikul” perioodid välja arvata, aga näe, esimestel New Mexico kuuma kliimasse tehtud trettidel pidasin miskipärast varrukaid ikkagi vajalikuks. Mõneti saab ilmselt Eesti ilmaolusid süüdistada – paljukest seda palja ihu aega Maarjamaal ikka on, enamuse suvesidki oled ju valge nagu keedukana, kui just võltspäevitust ei pruugi. Või oot, ma ju pruukisin, solaariumis, aga näe, ikka kõhklesin avalikus ruumis õlgu paljaks võtmast. Üheks põhjuseks oli ilmselt ka asjaolu, et pidasin oma käsivarsi liiga… kondisteks? Näe, räägin siin kõrgendatud enesehinnangust, aga see va kaaluteema on mind siiski eluaeg vahelduva eduga saatnud. Et söö palju tahad, ikka on iseenda silmis perfektne olemisest paar kilokest puudu. 

Ühesõnaga, varrukad. Ei läinud kuigi palju aega mööda, kui New Mexico kõrbekuumus tegi oma töö. Käsivarte väljanägemine muutus kehajahutamis-vajaduse järel teisejärguliseks. Või lausa kolmanda. Pealegi, Anu tsitaadi juurde tagasi tulles, mu riietustavade alustalad hakkasid kohalikesse kommetesse sisse elades tasapisi murenema. Kui sa ikka toidupoes karukostüümis inimesi kohtad (jaa, olen kohanud, ilmselt oli bear jumpsuit), ja muud sarnast stiili, jätab see su psüühikasse ajapikku jälje. Mitte otseselt selles mõttes, et hakkad ennastki pidzhaamas poodi lohistama, aga kulm ei kerki tõesti enam millegi peale, omaenda käsivarte peale kõige vähem. Mis tänaseks on üksjagu eakamad kui mu USA avastamise aegu, kuid ei tekita enam mõtetki, et neid mingitmoodi varjama peaksin. 

Jalgadega, täpsemalt põlvedega, on teine lugu. Öeldakse, et kael ja põlved on need, mis naise vanusest esimesena märku andma hakkavad. Ei, ärge saage valesti aru, vanuse kui niisuguse vastu pole mul midagi. Aga lühikesi pükse või ülepõlveseelikut ei kipu siiski enam kandma, sest mu põlved on sõna otseses mõttes vanaks jäänud. Väljanägemiselt vanaks. Oma funktsioone täidavad nad, ptüi-ptüi-ptüi, siiani suurepäraselt. Ja ma pole ilmselt ainuke, keda põlveteema puudutab. Vogue'st (appi, ilmselt jääb mulje, et Epp muud ei loegi kui Vogue’t) sattusin mõnda aega tagasi põhjalikule kirjutisele sellest, millised on tänapäeva meditsiinilise ilutööstuse võimalused põlvede tuunimiseks, ja kuivõrd suur nõudmine nende teenuste järele on tekkinud. Rasvaimu ja laser ja igasugu infra-töötlused, just name it. Naised on nõus kenade põlvede eest maksma ja taluma mida iganes. Noh, arvatagi, et minu rahalisest panusest jääb põlvetuunimistööstus ilma, mul ei ole oma välimusega piisavalt tugevat sidet, et kulumismärkidega kõigi saadaolevate vahenditega võidelda. Ja isegi kui mul tuhandeid dollareid tagataskust tõmmata oleks, ma ilmselt lihtsalt ei viitsiks. Samas, see on minu vaade asjale. Neile, kes põlvedesse (ja mujale) ilu pärast panustavad, on välimus ilmselgelt olulisem kui mulle. Absoluutelt ei arvusta/halvusta nende valikuid, kuidas võiksingi - inimesed on ju nii erinevad.

Et siis jah, need põlved. Mul ripuvad küll garderoobis mõningad lühemat sorti seelikud ning kleidid, aga neid kannan retuusidega. Tõsi, kannan retuusidega ka enamikke pisut pikemaid kleite ja seelikuid, sest – oeh, nüüd läheb juba avalikult oma iluvigade ülelugemiseks – mul on jalgadele tekkinud üksjagu veenilaiendeid. Mitte nii tõsiseid ja mitte nii palju, et kirurgilist sekkumist vajaksid, aga siiski, ühtlaselt sileda väljanägemisega säärtest jääb asi kaugele. Karukostüümi ja rõivastustolerantsuse juurde tagasi tulles: minu kogemuste põhjal on ameeriklannad julgemad oma eurooplastest suguõdedest. Või peaksin ütlema, et ükskõiksemad kõrvaltvaatajate arvamuse suhtes? Piidlen siin vahel endavanuseid ja vanemaid naisi, kel nooruse kehakenadustest, pardon my French, pole kuigipalju järel, aga nad kõnnivad ringi superlühikestes pükstes ja tanktopis ja silm kah ei pilgu. Kusjuures ei pilgu ka minul ega teistel kõrvaltvaatajatel. Seesama tolerantsus, noh, et kes oleme meie hindama, kas ja kus sobib karukostüümi kanda. Jaa, eurooplannade stiilitundlikku, maitsekat riietuskultuuri on kaunis vaadata, kuid teisalt, ameeriklannade rõivastumisjulgust jällegi väga vabastav kogeda.  

Foto: Paul. Massacre Rocks State Park, Idaho. 

August 04/2022

“If you change the way you look at things, the things you look at change.” ―  Wayne Dyer

Tule taevas appi

 

Pean end tolerantseks inimeseks. Pange siinkohal sõnastust tähele: ma ei ütle „OLEN tolerantne“, kuna isikuomadused, mis inimestevahelises suhtluses mängu tulevad, on minu arvates nö. ostja turg. Ise võin endale kuldse kuu kukile mõelda, rusikaga rinnale tagudes väita, et olen tolerantne, abivalmis, empaatiline jne jne jne, aga nende karakterijoonte olemasolu peab ju ka praktikas kinnitust leidma, vastasmängija(te) poolset kinnitust. Nimetet omadused peavad kaaskodanike jaoks käegakatsutavad olema. Kuniks need vaid mu enda ettekujutuses, minapildis eksisteerivad, pole neist kellelegi vähimatki tulu ega abi. Objektiivsed otsustajad minu tolerantsususe/heatahtlikkuse/empaatilisuse jne üle on teised, mitte mina.

Ühesõnaga. ENDA ARVATES olen tolerantne inimene, ja kui paljuräägitud woke liikumine alles lapsekingades oli (nii umbes paar aastat tagasi, kui ma mööda ei pane), hääletasin sajal juhul sajast kahe käega tolle mõtteviisi poolt. Laias laastus hääletan siiani, kuid viimasel ajal taban end mõnigi kord kahtluselt: äkki olen tasapisi ekreiidiks muutumas? trumpistiks? Sest üha sagedamini satun seikadele, kus poliitiline korrektsus, pisimate detailideni kõigi ja kõigega arvestamine, kikivarvul kõndimine kipub mu meelest üle võlli käima. Minu, enda arvates tolerantse inimese meelest. Ma ei meeldi iseendale neil kordadel, mil tolerantsi-latt kolksaki madalamale kukub. Pressin teist siis jälle ülespoole tagasi, järgmise korrani.

Olen juba mõnda aega tulutult üritanud sest teemast pikemalt kirjutada. Aga näe, tegudeni pole jõudnud, ei jõua tänagi, peale sellesamuse suhteliselt lühikese, pealiskaudse postituse. Ning ei, kirjutamast ei takista kartus „kustutatud“ saada, ma sotsiaalmeedias ei figureeri nagunii, ja blogi, noh, siin on mul teoreetiliselt ju vaba voli öelda, mida iganes tahan. Teema lahtikirjutamisele paneb käe ette eelkõige omaenda üleüldine vastumeelsus vanainimeselike ohkimiste suhtes, et vat kus vanasti oli rohi rohelisem ja mustikad mustemad. Lisaks olen korduvalt rõhutanud ühes, teises ja kolmandaski kohas, et ei salli nostalgiat. Kohe üldse ei salli. Samas tunnistan ausalt: „hea uus ilm“ paneb kulme kergitama, nagu näiteks värske Vogue kaanelugu lugedes juhtus. Üllatusin iga viimne kui kord, mil Emma Corrinist rääkivas tekstis isikuline asesõna they/them silma ette sattus, eeldatava she asemel. Mitte, et mul miskit gender fluidity VASTU oleks. Jumala eest, ei. Esiteks, mus püsib kindel veendumus, et igal inimesel on õigus oma seksuaalsuse ning sooga mida iganes peale hakata (kuniks see teiste elusolendite heaolule ja vabale tahtele vägisi vastu ei käi, loomulikult). Ja teiseks, mu meelest pole ühegi inimese olemus, ka mitte mu enda oma, terminite "NAINE" või "MEES" külge kümnetolliste naeltega kinni löödud. Meil kõigil on vähemal või rohkemal määral varjundeid, tunnistame seda või mitte. 

Sellegipoolest näen uute sõnastustrendidega harjumisega üksjagu vaeva. Loen näiteks fotoallkirja 'Corrin with their dog' ja esimeseks uiuks on, et oot, kas jätsin lugedes miskit kahe silma vahele? Kas artiklis on kusagil Corrini elukaaslasest juttu, kellestki, kellega koos ta koera peab? Ei, ei ole. Näitlejanna lihtsalt tahab, et teda mitmuses kutsutaks, ta ei soovi end sooliselt identifitseerida. Fair enough. Kuid samas, mina kui lugeja siplen selles isikuliste asesõnade rägastikus üsna abitult, ja kui oma segadusest avalikult piuksatada julgen, saan tõenäoliselt nii- või naasuguse foobi sildi külge. Sellest ma üldse rääkima ei hakkagi, et progressiivne meedia sõna actress enam ei kasuta. Tänaseks on kõik ekraanil, linal ning laval esinevad inimesed actorid, soolisest kuuluvusest olenemata. Pagan, viimane lause kukkus vist mõneti sarkastiliselt  välja, aga ma ausõna ei mõista, miks sõna näitlejanna tabu on. (Omaenda mõningaseks rahustuseks: asi ei pruugi vaid mu suurenevas vanuses olla. Näiteks minust ligi poole võrra noorema maarja juures avastan ikka ja jälle mitmeid minugi mõtlemist mõjutanud/mõjutavaid nimesid.)

Ja nüüd. Lööge maha või känseldage, aga ma lihtsalt ei suuda end tagasi hoida, pean siinkohal ühe kommentaari kirja panema, mille hiljuti liberaalsest väljaandest HuffPostist, erinevaid soolisi identiteete käsitleva artikli sabast avastasin. See on mu meelest lihtsalt NII hea huumor, et. MINU meelest. Praegu, mil seda kirjutan, hakkan endas kahtlema – äkki olen taktitu ja nõme, et selles lõbustavat leian? Äkki on see samasugune labane naljaviskamine, mäherdust ise eluaeg jälestanud olen, ja ma lihtsalt ei oska end (enam) adekvaatselt kõrvalt hinnata? Anyway, võtan julguse kokku, siin see kommentaar: "Even though I was born visible, I identify as invisible. My preferred pronouns are who?/where?" 

Ok, selle peale olen vist küll suure osa blogisõpradest igaveseks kaotanud...  aga lähen siiski ka konkreetse põhjuse juurde, mis mind käesolevat postitust kirjutama tõukas. Paar päeva tagasi sattusin CNNi artiklile Dior accused of 'culturally appropriating' centuries-old Chinese skirt. (Lühem, kokkuvõtlik kirjeldus skandaalist siin.) Jätan kõrvale esimese silmi pööritava paneva asjaolu, et asjaomane seelik maksab 3800 dollarit - ikkagi Dior, eks, imelik olekski, kui nad vähem küsiksid - ning kõnelen teisest. Väidetavalt olla Dior tolle plisseerseelikuga hiinlaste rahvustundeid solvanud. (NB! Minu jaoks pole küsimus üldsegi mitte hiinlastes, mu silmad pöörleksid ka siis, kui tegu oleks jaapanlaste või hindude või türklaste või kellega iganes). Ühesõnaga, asi oli nii, et Diori moemaja kavandas oma 2022. aasta sügiskollektsiooni midipikkusega seeliku, mis lõikelt traditsioonilist hiina rõivast meenutas, ja hiinlannadest fashionistad kukkusid putiikide ees protestidemonstratsioone korraldama, olles väidetavalt “very concerned about cultural appropriation and unwilling to accept cultural arrogance from the West". Teisisõnu: ajal, mil maailm on täis TÕELISI probleeme, olmelisi ja inimõiguslikke ja nii edasi, ajab keegi kusagil näpuga järge, mitu volti mingil suvalisel seelikul on. Tule taevas appi. Miks siis mitte kaevata juba veelgi sügavamalt, teha kindlaks, kellele kuulub esimese seelikulaadse rõivatüki leiutamise au, ja seejärel süüdistada Diori seeliku-idee kui niisuguse varguses? Moemaja, nagu tänapäeval kombeks, laskis muidugi kõrvad lonti, korjas mudeli müügilt ära, et potentsiaalsete klientide rahvustundeid mitte riivata. 

Me Pauliga vaatame parasjagu seriaali The Orville. Esimese hooaja 7. episoodis 'The Majority Rule' on sotsiaalmeedia piiramatut võimu pilav stseen, kus pahaaimamatu kena tütarlaps, kes asjatab võõral planeedil, peas äge potisinine viltmüts, saab möödakäijailt häbistuse ning halvustuse osaliseks. Põhjus? Kellegi vanavanavanavanaema olla paar sajandit tagasi säärast peakatet kandnud, kuidas tütarlaps ometi julgeb, milline räige cultural appropriaton, ai-vai, paha-paha, läbi sõimata, virtuaalsesse võlla tõmmata, canceldada!! (Kui keegi mulle väljendi cultural appropriation täpse ja asise eestikeelse vaste oskab öelda, olen tänulik.)

Hmm... vaikselt loodan, et see postitus nüüd üleliia dogmaatiline välja ei kukkunud. Ma ei taha kivistuda. Tegelikult kõigub mu meel kirjutatust (ning ka mitmetest muudest asjadest) mõeldes ühtepuhku siia-sinna. Ammuaega tagasi suhtlesin tihedalt inimesega, kes vestluste käigus pea iga lauset alustas sõnadega “jah, aga…”. Toona ajas see mind hulluks, täna olen ise vaat et samasugune “jah, aga…” tüüp. Olgu öeldud, et see ei tee elamist kergemaks. Tunduvalt lihtsam oleks raudkindlaid arvamusi omada: asjad käivad täpselt nii ja mitte teisiti, kõik, punkt, jutul lõpp. Mina aga libisen siin muudkui ühest tõekspidamisest teise, üha keerulisem tundub meelt ankurdada. Ja kas üldse peaks? Huviga jälgin, mis minust sel moel jätkates edasi saab. 

------------

"$3,800 Dior Skirt Accused of Appropriating Chinese Culture: Priced at $3,800, the mid-length pleated skirt was launched in May as part of Dior’s Fall 2022 collection. But it was thrusted into the public spotlight last weekend after Chinese social media users noticed the similarity of its pattern and folds to the Chinese horse-face pleated skirt, typically worn by women in the Ming Dynasty."

August 01/2022                                                                                      Image: Internet

“They must often change who would remain constant in happiness and wisdom.” ― Confucius