Esi-ja tagakaas/Front and back
Tiitelleht/Title page
Sisu (osa sellest) /Part of content
Lõpp hea, kõik hea/Happily ever after...
KÜLMA oli täna kolmteist kraadi, ei pilveraasugi taevas. Oja all kanjonis suuremalt jaolt jääs, aga vulinat kostab kaane alt ikkagi, ja kaas ise on kaunistet täiesti ulmeliste mustritega.
-----------
IT'S COLD. Just 8F today with no clouds whatsoever in the sky. Creek in the bottom of our canyon is mostly frozen - covered with amazing ice-art.
Dec30/2014
YARKO seisab tollel kuukene tagasi, novembri-lume ajal võetud pildil enam-vähem selles kohas, kuhu ta eile matsime. Imeilus väike ojaäärne välu, kanjoni põhjas, kodu paistab kätte.
Kui Yarkole hauda kaevasime, ei olnud lumest aga juttugi. Sadas hoopis nagu oavarrest. Noh, oligi parem, polnud pisaraid tarvis pühkida, nägu nõretas nagunii. Aga nutmine ei tähenda meele heitmist. Vana hea hauakaevamise kombe kohaselt võtsime kumbki Pauliga kolm pitsi Viru Valget: enne kaevama asumist, kui haud valmis, ja kui kinni ajama hakkasime. Vulkaanilise tekkega pinnases on labidatöö pehmelt öeldes raske, olgu lisatud.
Ning siis veel matus ise kui niisugune. Ma ei taha kurval teemal poolvägisi nalja kiskuda, aga Yarko maine keha alla kanjonisse saada - see oli paras väljakutse. Et kuidas me seda tegime? Aga niimoodi, et koer sõitis Mehhiko tekkidesse mähituna uhkelt suures aiakärus, Paul kärumeheks. Me naersima ja nutsime vaheldumisi, kogu pika sõidu vältel alla välule, konarlikku, sajandivanust vankriteed mööda.
Yarko sai teele kaasa vana truu korvpalli (selle, mis koos koeraga Eestist Ameerikasse kolis), kaelarihma, jalutusrihma pluss kaks lemmik-tennispalli, kirjaga Wilson. Mõnesaja aasta pärast, kui arheoloogid kanjonipõhja uurivad, pannakse annaalidesse kirja, et leiti Wilsoni-nimelise koera rituaalne matusepaik. Arutasime ka, kas peaks kõrvarohtu kaasa panema. Jäi panemata. Ei usu, et kõrvad Yarkole enam vaeva teevad noil imelistel väljadel, kuhu ta ringi tuiskama läks. Kui kalmuküngas tasasemaks langeb, külvame mulla Oregoni aasalillede seemneid täis, õied jäävadki ainsaks tähiseks.
Täna pärastlõunal käisime linnas pabertaskurätikute kesiseks kippunud tagavara täiendamas. Hiljem, õhtupimeduses, jalutasime alla kanjonisse, aeglaselt. Noorkuu annab juba kenasti valgust. Küünal hauakünkal põles, taevas oli must, kõrge, tihedalt tähti täis. Sirius, Koeratäheks kutsutu, vaat et sama kirgas kui kuu. Ojavulin selgelt kuulda, kaks öökulli hõikusid vaikselt vastastikku.
Hiljem, kui juba üleval majas tagasi olime, kutsus Paul mind veel korraks välja, terrassile, et osutada pisikesele küünlatule täpile, mis all kanjonipõhjas vilkus.
Dec 26/2014
Yarko Estrellest
18.mai 2001 - 24.detsember 2014
Yarko elas võrratult koera-elu 13 aastat, 7 kuud ja 6 päeva.
Kahel kontinendil, kolmes kodus - Nõmmel, New Mexicos ning Oregonis.
Oregon pani kirsi Yarko elu-koogile. Kanjon, oja, metskitsed, jänesed, oravad... kõik siinsamas, kodumaja kõrval. Iga päev läks täie ette: jalutuskäigud, ujumine, mustmiljon lõhna ja vaade silmapiirini. Peale hommikuse koibade kanguse ei reetnud miski, et Yarko neljateistkümnes sünnipäev läheneb.
Kuid Surma lõpmatuseni ära ei peta. Jõululaupäeva-eelsel hilisõhtul, peale täisväärtuslikult veedetud päeva tekkis Yarkol maokeerd. Tegime teadliku otsuse teda kliinikusse mitte sõidutada - ta arsti-hirmu teades, tema vägevat vanust arvestades. Yarko ei kannatanud palju ega kaua. Vaid mõni tund ebamugavust paari lühikese valuhooga. Seejärel tund, vast veidi enam väga rahulikku, lahkumist ette valmistavat poolunes olekut, ning lõpuks tasane üleminek teise reaalsusesse. Omaenda koera-voodis, värvikirjul New Mexico tekil. Koera kohust täitis Yarko viimase minutini, surivoodilgi vahetevahel oma uskumatult selgeid silmi avades, et kontrollida, kas kari ikka kenasti koos. Tal ei tulnud pettuda. Me Pauliga ei lahkunud ta kõrvalt hetkekski.
Yarko, ole sa tuhandeks tänatud sõbraks olemast.
Tuhat tänu tark, ustav, rõõmus ja terve koer olemast.
Tuhat tänu väärikalt ning omal jõul siit ilmast lahkumast.
Matame su Jõululaupäeval sinu kuldaväärt kanjonisse.
Mäletame sind eluaeg.
Epp ja Paul
Detsember 24/2014
"When the Man waked up he said, ‘What is Wild Dog doing here?’ And the Woman said, ‘His name is not Wild Dog any more, but the First Friend, because he will be our friend for always and always and always. Take him with you when you go hunting." - Rudyard Kipling
GEMINIIDID /.../pärinevad lagunevalt komeedilt 3200 Phaeton, on jälgitavad detsembri keskpaiku Kaksikute tähtkujus. Et geminiidide lennukiirus on meteooride kohta väike, umbes 35 km/s, kestab iga tähe lend ka kauem, kui näiteks juulis-augustis jälgitavatel perseiididel./.../
Allikas: Internet.
Laupäeva hilisõhtu oli külm ning taevas selge. Ideaalne tähesaju-ilm. Nii umbes kolme-nelja minuti kohta tuli vähemalt üks lendtäht. Toolid, tekid, kuum tee. Öökullid hõikusid all kanjonis, koiotid võtsid meid lausa piiramisrõngasse. Pole neid enne sedasi igast ilmakaarest korraga kuulnudki, tavaliselt ikka vaid kanjoni teisel kaldal, rohumaadel. Sedakorda aga jah nii lähedal ja häälekad, et panime Yarko igaks juhuks rihma. Ta küll täitsa kurt, kuid koiottidel on kindlapeale omad telepaatilised trikid, kuis heausklikke kodukoeri metsa meelitada...
Dec14/2014
------------
THE GEMINIDS - Saturday late evening. Chairs, blankets, hot tea. I'd say there was at least one shooting star for every 3-4 minutes. Lounge chairs, blankets, hot tea. Owls calling down in the canyon, coyotes yapping all around us. Wonderful!
Dec14/2014
ROHELINE postitus passib peale punast väga hästi, ma arvan:) Fotodel grott meie kanjoni lõpus. Peale ohtra lumega niisutamist on sammal nii kenasti puhvis.
-----------
GREEN is today's colour after yesterday's red (see previous post). Photos taken this morning in 'our' grotto, near the house. Seems that moss liked recent snow a lot!
Dec11/2014
JÕHVIKAD, juhhei! Ning kuidas nemad siin Oregonis neid marju korjavad.
Mitte et hetkel jõhvikakorjamise hooaeg oleks, mkmm. Tänupühadki selja taga (jõhvikakaste ja Tänupüha-kalkun kuuluvad lahutamatult kokku). Asi hoopis selles, et laenutasin raamatukogust sületäie Oregoni-teemalist lugemist. Vahelepõikena niipalju, et USAs tuleb lugejakaardi saamiseks väikestviisi vaeva näha: tõestada, et sa ikka tõepoolest tolles piirkonnas elad, mida raamatukogu teenindab. Tõestuseks sobib näiteks üüri- või kommunaalteenuse maksekorraldus. Ühesõnaga. Mitte raamatukogudest ei tahtnud ma kirjutada, vaid jõhvikatest. Oregon on Ühendriikide suurimaid jõhvikatootjaid. Liivane ja happeline muld, sobiv kliima. Arusaadav. Kuid mul kukkus suu lahti, kui ühes laenutet raamatus jõhvikakorjamise fotosid nägin. Polnud säärasest korjamismeetodist eluski kuulnud!
Asi käib niimoodi. Kui saak valmis, ujutatakse jõhvikafarmi esimene põld veega üle. Et taimed koristusmasina all kahjustatud ei saaks. Marjad 'pekstakse' lahti, rehitsetakse mootori või musklijõul kogujasse, sealt liinile, pakitakse. Seejärel mahla-või moositehasesse. Üeujutamiseks kasutatud vesi suunatakse edasi järgmisele põllule, kus kordub sama korjamisprotsess. Sealt edasi järgmisele. Ega säärane hulk vett raisata pole. Jõhvikad, mida poelettidel värskelt või külmutatuna müüakse, tervete marjadena - need korjatakse uputamata, vanal heal kammimismeetodil
Siin lühike VIDEO (5:22) jõhvikakasvatusest ning 'jõhvikamerest'. Üles võetud New Jersey osariigis, kuid Oregonis käib asi täpselt samamoodi. Kindlapeale vaatamist väärt. Tuleb plaani võtta.
Dec11/2014
-------------
CRANBERRIES, yehaa!
It blew my mind how they get harvested here in Oregon. I mean we have cranberries in Estonia too but cranberry SEA?! Never heard something like that.
VIDEO (short, less then 6 minutes) is taken in New Jersey but the process is exactly same here in Oregon.
I'd like to see that one day!
Dec11/2014
Kuna kõht oli tühi ning lõunasöögiks muud sobivat paika silmapiiril polnud, kraamisime proviandi lagedale otse Hollywoody pühapaigas Sierra Nevada jalamil. Möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest alates on siin vändatud 150 kinofilmi ja tosinajagu teleseriaale.
Ah et mis menüüs oli? Pasta ja klaas punast veini kummalegi. Meie matka-pasta käib sedamoodi: kokkan kodus valmis (kana, sibul, pesto, pasta), laon portsud klaaskonteineritesse, parmesani raputan peale. Kui sööma hakkame, mitme tunni pärast, on juust mõnusalt sulanud. Toit pole muidugimõista kuum enam, kuid maitseb oh kui hea.
-----------
Lunch at ALABAMA HILLS.
Dec04/2014
MOUNT WHITNEY - Ühendriikide mandriosa kõrgeim tipp.
4421meetrit merepinnast, Sierra Nevada mäeaheliku au ja uhkus.
Whitney mägi jäi kenasti me Tänupühade road-tripi marsruudile (Oregon > California > Oregon). Et mis muud kui läheme kaeme lähemalt. Alguses oli kena mööda mäekülge üles keerutada, aga tasapisi hakkas kõhe. Tee läks üha kitsamaks, õhk üha külmemaks, puud hiiglaslikumaks. Plaanisime üleval lõunat süüa (st. nii kõrgel, kui sõiduriistaga pääseb), kuid autotee lõppu jõudes oli võdin põlvedes ning söögiisu kadunud. Ainuke mõte ja soov, et pääseks vaid pidureid kärsatamata alla tagasi. Merepinnale lähemale jõudes sai julgus kokku võetud ja üks poseeritud pilt tehtud, Yarkoga. Kaljuservast ohutus kauguses.
December 04/2014
LUMI SULAS ÜHE PÄEVAGA. Vaid riismed järel!
Tänupühadeks road-tripime lõunasse. Californiasse. Yarko ka.
------------
SNOW MELTED IN ONE DAY. I'm not kidding. ONE day.
Next - road trip to California.
Have a great Thanksgiving all of you!
Nov24/2014
USA POSTITEENISTUSEGA on mul ennegi häid kogemusi. Näiteks: läheb me Las Crucese sõber Mesilla väikesesse postkontorisse (sellesse, mida meiegi aastaid kasutasime) mulle ja Paulile chillit postitama (et meil siin Oregonis maitseaine-puudust kannatada ei tuleks). Postkontori Andy (soliidne vanem härrasmees, kellega oli alati tore üle teenindusleti juttu puhuda) tunneb pakil oleva perekonnanime ära ja palub Harmonitele tervitused saata.
Või siis selline näide. USAs on postkast kaheotstarbeline. Sinna laekub sinu nimele saadetud postikraam ning sina saad omakorda kirjad/kaardid kasti jätta - postiljon viib need postkontorisse. Sul pruugib vaid punane 'palun postkontorisse toimetada' lipuke üles tõsta (foto 1). Novot. Meil siin oli mitu sünnipäevakaarti tarvis saata, paaril läinud päeval. Et teeolud kiita polnud (lumi põlvini), mõtlesime, et täname postiljoni väikese sõnumiga (foto 2). Mõeldud, tehtud. Järgmisel päeval oli postkastis tore vastus (foto 3): "Pole tänu väärt!! Mulle anti lumest läbi murdmiseks uus dzhiip :-) Teie posiljon Florence".
-------------
USPS - You just HAVE TO love it!:)
Paul and I left a small note into our mailbox (photo 2)
Our mailwoman's answer (photo 3): "No problem!! I got a new jeep to plow through the snow :-) Your carrier Florence"
Nov21/2014
KÜLMAREKORDEID löödi läinud nädalavahetusel Kesk-Oregonis ridamisi.
Pühapäeva hommikul oli Madrases miinus 23C. Täna, esmaspäeva hommikul väheke soojem, 'kõigest' miinus 20. Meie uus kodu on aga osutunud nii soojaks ja tuulekindlaks, et. Vaatamata maast laeni akendele. Väheke veider tunne paljajalu toas ringi käia, vaid klaas lahutamas lumevallidest, valgest kanjonist ja jäistest mägedest silmapiiril.
Koolid on ikka veel suletud. Temperatuur ei tõuse plussi enne selle nädala lõppu.
-----------
RECORD BREAKING COLD in Central Oregon. /.../Several cities east of the Cascades set records for the date (Nov. 17), including Redmond (our neighbour city) whose low of-11 broke the old record of -4 that had stood since way back in 1941./.../
Here in Madras we had -9F yesterday morning. Our new home being amazingly warm and tight though!
Nov18th/2014
Subscribe to:
Posts (Atom)