YARKO seisab tollel kuukene tagasi, novembri-lume ajal võetud pildil enam-vähem selles kohas, kuhu ta eile matsime. Imeilus väike ojaäärne välu, kanjoni põhjas, kodu paistab kätte.

Kui Yarkole hauda kaevasime, ei olnud lumest aga juttugi. Sadas hoopis nagu oavarrest. Noh, oligi parem, polnud pisaraid tarvis pühkida, nägu nõretas nagunii. Aga nutmine ei tähenda meele heitmist. Vana hea hauakaevamise kombe kohaselt võtsime kumbki Pauliga kolm pitsi Viru Valget: enne kaevama asumist, kui haud valmis, ja kui kinni ajama hakkasime. Vulkaanilise tekkega pinnases on labidatöö pehmelt öeldes raske, olgu lisatud.

Ning siis veel matus ise kui niisugune. Ma ei taha kurval teemal poolvägisi nalja kiskuda, aga Yarko maine keha alla kanjonisse saada - see oli paras väljakutse. Et kuidas me seda tegime? Aga niimoodi, et koer sõitis Mehhiko tekkidesse mähituna uhkelt suures aiakärus, Paul kärumeheks. Me naersima ja nutsime vaheldumisi, kogu pika sõidu vältel alla välule, konarlikku, sajandivanust vankriteed mööda.

Yarko sai teele kaasa vana truu korvpalli (selle, mis koos koeraga Eestist Ameerikasse kolis), kaelarihma, jalutusrihma pluss kaks lemmik-tennispalli, kirjaga Wilson. Mõnesaja aasta pärast, kui arheoloogid kanjonipõhja uurivad, pannakse annaalidesse kirja, et leiti Wilsoni-nimelise koera rituaalne matusepaik. Arutasime ka, kas peaks kõrvarohtu kaasa panema. Jäi panemata. Ei usu, et kõrvad Yarkole enam vaeva teevad noil imelistel väljadel, kuhu ta ringi tuiskama läks. Kui kalmuküngas tasasemaks langeb, külvame mulla Oregoni aasalillede seemneid täis, õied jäävadki ainsaks tähiseks.

Täna pärastlõunal käisime linnas pabertaskurätikute kesiseks kippunud tagavara täiendamas. Hiljem, õhtupimeduses, jalutasime alla kanjonisse, aeglaselt. Noorkuu annab juba kenasti valgust. Küünal hauakünkal põles, taevas oli must, kõrge, tihedalt tähti täis. Sirius, Koeratäheks kutsutu, vaat et sama kirgas kui kuu. Ojavulin selgelt kuulda, kaks öökulli hõikusid vaikselt vastastikku.

Hiljem, kui juba üleval majas tagasi olime, kutsus Paul mind veel korraks välja, terrassile, et osutada pisikesele küünlatule täpile, mis all kanjonipõhjas vilkus.

Dec 26/2014