HEAD UUT AASTAT !
HAPPY NEW YEAR !
2013/2014
San Augustin.
Mis sa siin ikka aastavahetuse paiku muud teed kui kokkad ja kolad mägedes, eks ole. Lisaks loed, lebotad, istud lõkke ääres. Kui eelnimetatust villand saab, siis töötad kah. Epp's Empire võtab jumet. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid meie eilsest käigust San Augustini mäele. Tippu ei hakanud vallutama, sest Loom oli kaasas. Hoolimata kõrge ea kohta haruldaselt kabedast käigust ja erksast olemisest ei saa ju ometi eeldada, et Yarko pea püstloodis kaljuseinast üles roniks. No, ja kui tõele au anda, ega meiegi seda teeks. Anyway. Ilm oli jälle imeline, +15 C ja õrn tuuleke. Auto parkisime Highway 70 äärde, teisele poole saamiseks kasutasime äravoolutunnelit. Tunnel oli meist peajagu madalam. Tundsin end kui filmis Being John Malkovitch. Soovitan soojalt. Filmi siis, mitte tunnelit:)
Ouch - taas olen teemast kõrvale kaldunud. San Augustin pakkus kuldset, kuivanud, lainetavat rohtu, kivimürakaid, lumelaike, tohututes kogustes mäekristalle. Matka alguses võttis Yarko miski värske lõhna üles ning pani mööda mäekülge ajama, saba seljas. Üsna pea oli silmist kadunud. Kurti koera ju ei hüüa kah. Vahel me laseme tal minna, kui ümbrus on hästi jälgitav. Silmanägemine on Yarkol super, avatud maastikul pole tal probleemi meie leidmisega. Eile aga olid ümberringi kaljud, sügavad veeuhted, kõrged kadakapõõsad. Ega midagi. Ajasin jalad kõhu alt välja ja asusin jälitama. Lõpuks sain ta kurjavaimu kätte kah. Nuhkis, endal silmad pingutusest punnis ja keel ripakil, miskit loomarada. Küllap oli mõne hirve lõhna üles võtnud. Kuna minu silmad olid kah punnis, keel ripakil ja jõud otsakorral, siis klobisin teda vaid moepärast:), misjärel asusime kahekesi taas ülespoole, Pauli poole teele. Viimane oli endal olemise mugavaks teinud. Rüüpas päikesesoojal kivinukil istudes veinikest, nautides all toimuvat klaperjahti. Mõni ikka oskab elada.
30/12/2013
Jõululaupäeval tegime pikema matka. Sihiks Orelimägede lõunapoolne ots, Bishop's Cap. Välimus vastab nimele, kuid jalgealune on saatanlikult ebamugav, linnataguste mägedega võrreldes. Nondega, mis meie kodutänavalt kätte paistavad. Ühesõnaga, teravald liivakivid pluss kaktused, vaene Yarko sai järjekordselt paar tundi kannatada. Tema pärast muutsime lausa marsruuti, et matka lõpp mõnusam oleks. Alumisel pildil oleme 'piinapingilt' juba maas, võtame lunchi, Y laseb suuremat sorti kaktuse varjus sõba silmale. Ilm paraku jõulutunnet ei soosinud, üleval mägedeski oli T-särk enam kui küllalt.
p.s. too valge kraam mu peo peal on tuhatjalgse skelett:)
26/12/2013
Kuusk. Sedakorda mitte toas, vaid õues, terrassil. Värvilised paelad ja riideribad pole mitte ühe soojaga okste külge seotud, vaid mitmes satsis, aega võttes, mõteldes ja kõneldes. Hommikukohvi või pärastlõuna-veini rüübates. Ükspäev lendas isegi Mr Hawk (meile nägupidi tuttav kohalik pistrik) vaatama, misasja me seal kuuse ümber toimetame:). Iga viimane kui paelajupp tähistab soovi või mõtet, kedagi või midagi meile armsat ning olulist.
Rõõmsaid ja rahulikke talvepühi teile kõigile!
23/12/2013
ROAD TRIP. SALT CREEK, DEATH VALLEY.
Soolaoja kaldal jõime teise tassi hommikukohvi, pärast toda jubedat tormiööd. Jah, Death Valleys on vett kah, ning mitte vähe. Lõviosa sellest oru all maasügavustes, hiiglaslik veereservuaar. Räägivad, et Las Vegas ihub selle vee peale hammast, mis looduskaitsjad muidugi tagajalgadele ajab. Anyway. Salt Creek algab ülevalt mägedest, vesi selles tänu aurustumisele nii soolane, et teeb mereveele silmad ette. Yarkol muidugi oli lõbu laialt. Alumisel pildil on ta reisitingimused ka näha.
Yarkost ja autosõidust veel. Mäletatavasti kirjutasin aasta-paar tagasi, et Jõulu road-tripiks oli vaja koer autos vakka saada, niisiis muretsesin elektrilise kaelarihma. Lisan ka käesolevasse postitusse meeldetuletuse, et too riistapuu töötab sihipäraselt, koera meeletervist kahjustamata ainult vilunud treeneri käes. Algajatele ei soovita. Ühesõnaga, tänu rihmale oli koer toonase reisi ajal kenasti vakka, peale seda kui oli esimeste tundide jooksul paar õrna sutsakat saanud, niipea kui ruigama kippus.
Meie lühikeste sõitude ajal siin New Mexicos on ta oma puuriga vana trucki eraldatud tagaosas, seal ruigab nii palju kui torust tuleb, takistada me teda ei saa ega püüagi. Aga jah, käesolevaks reisiks oli taas asi sedasi, et koeraga tarvis autoruumi jagada. Ega midagi, kraamisin rihma lagedale, kuid unustasin patareisid kontrollida. Ärasõidu-hommikul selgus, et rihm on kasutu. Surtsu ei tule kuskilt. Mistap oli hüva nõu kallis. Niimoodi avastasingi hulga efektiivsema vaigistamisvahendi - peenikese, painduva bambuskepi. Oma aia bambus pealegi :-) Aga kui te nüüd arvate, et ma vaese looma vaigistamiseks ta turjal keppi vihistasin, siis eksite. Minu plaan oli hoopis kavalam ning töötas veatult, andes tulemuse juba esimesel katsel. Asi nägi välja nii:
Auto pakitud, loom reisipuuri laaditud, veeresime esimesi meetreid oma road-tripist. Yarko loomulikult võttis ruiged üles. Puuris, auto tagaosas. Mul tarvitses end esiistmel vaid veidi pöörata, pikk ja peenike bambuskepp Yarko puuri õhutusavast sisse pista ja sellega korraks koera kintsu sudida, kui ruig lakkas nagu katki lõigatult. Protseduuri kordasin veel ühe korra esimese sõidutunni jooksul ja max 10 korda kogu ülejäänud, kahenädalase reisi vältel. Sellest piisas, et autos rahu ja vaikus valitseks.
Nimetet korrektsiooni-kontseptsioon töötas üllatusel ja ehmatusel. Kujutage ise ette, et seinast järsku võlukepike välja kargaks, kui parasjagu mingit heli kuuldavale toote. Iga terve mõistusega olend jääb vait, kui ta just kepikese puudutust ei naudi, eks ole. Niimoodi jah see lugu oli ja igaks juhuks lisan veel juurde, et me tegelikult ikkagi väga armastame oma looma, olgu et teda teravatel laavakividel kõnnitame ja soolaojas jooksutame ja bambuskeppidega suskame.
17/12/2013
ROAD TRIP. DEATH VALLEY, CALIFORNIA. TORMITUULE HINGEELUST ehk ära ilmaski telki betooni peale püstita. Isegi mitte siis, kui hilisõhtul laagrit üles lüües valitseb täielik tuulevaikus. Lugu ise on järgmine.
Olime jõudnud Death Valley'st kiviviske kaugusele. Otsustasime siiski öö pargist väljaspool veeta, et hommikul värske peaga sisse sõites vaateid nautida. Hämaraks kiskus ka juba, vaja end öömajale sättida. Kenas kohas, pikaksveninud orus mägede vahel sattusime mahajäetud RV pargile. Hiilgav aluspind auto parkimiseks ja magamiseks, sile kui loodiga timmitud (fotod 1 ja 2). Kuna tuult pold ollagi, kinnitasime telgi vaid sümboolselt. Tegime mõnusasti lõket, sõime, jõime, keerasime magama. (Yarko oma tavalisse öökorterisse, puuri, auto tagaosas). Mõnus vaikus ümberringi, uni tuli peagi. Olime vist nii tunnikese sõba silmale saanud, kui telk laperdama hakkas. Algul tagasihoidlikult. Siis hullemini. Misjärel läks põrgu lahti.
Sellelsinatsel road-tripil kogesin esimest korda, et tuul võib käituda nagu elusolend. Alustas teine madalalt möirates lähenemist oru teisest otsast, ligemale jõudes muutus hääl rongimürina sarnaseks, seejärel rammis ülivõimas puhang telki justkui rusikas. Vaevalt oli üks iil meist üle sõitnud, kui juba kuulsime kaugusest järgmist tulemas. Ja niimoodi tundide kaupa. Vahetustega käisime rebenenud telginööre ning laperdavat katust kinnitamas, käepäraste vahenditega. Kordamööda seetõttu, et teine pidi telki jääma - raskuseks. Muidu oleks kogu krempel tõenäoliselt mööda kõrbe minema rullinud. Autosse ümber kolimist kaalusime kah, kuid siis oleksime pidanud kogu magamiskraami ja telgi kuidagimoodi kokku kraabitud saama, ja see tundus tolles tormis ennasthävitava ettevõtmisena. Niisiis lamasime pärani silmi, kuulates tuule möirgeid, vahtides telgiseinu, mis vaiade paindudes kord kerkisid, kord meile näkku vajusid.
Ühe eriti jõhkra puhangu järel andsid vaiade kinnitused järele. Telgiriie vajus meile otsa. Võitlesin klaustrofoobiaga, kaaludes, kas suudaksin sedasi hommikuni vastu pidada. NING SIIS HAKKAS RAHET SADAMA. Raheterad peksid läbi telgiriide vastu me päid. Kuna ma nagunii juba pooleldi lämbunud olin, otsustasin, et parem väljas olla kui sedaviisi elusalt maetuna hapnikku ahmida, haarasin taas taskulambi hammaste vahele ning roomasin välja, et kinnitusvaiade ja nööridega viimset, otsustavat võitlust alustada. Kasutasin ära kogu oma leidlikkuse ning käeulatuses olevad kinnitusvahendid, saavutades tulemuse, mis kõige alumisel pildil näha. Foto on tehtud varahommikul, peale tormi vaibumist, kui päike kuldas mäetippe ning Pauli keedet kohvi auras tassides.
Võib enam kui kindel olla, et meie peres telki enam IIALGI poole vinnaga ei kinnitata.
12/12/1013
Puuma, vol 2. Huvitav kokkusattumus! Nädalake enne road-trippi saabus postkasti National Geographicu novembrinumber. Sisaldades muuhulgas pikemat artiklit linnastunud puumadest. Lugesin huviga, teadmata, et mõne päeva pärast seisan tolle liigi esindajaga silmitsi. (Rõhutan veelkord: ei väida 100% kindlusega, et kohatud loom oli Cougar/Mountain Lion. Mida ta väga tõenäoliselt siiski oli). Anyway, Los Angelest ja selle eeslinnu ümbritsevates mägedes on puumade eluala. Tingimused pole just kiita, inimasustus tihe. Lisaks, nagu artiklis seisab, kisub tolle regiooni puumade geenivaramu ahtakeseks, kuna värsket (isast) verd ei saabu kaugematelt aladelt piisavalt. Sel lihtsal põhjusel, et isased ei pääse highway'sid ületama. Kaalutakse puuma-tunnelite ehitamist. Kui nad juba LA's ringi kondavad, pole miskit imestada, et California väikelinna tagustel küngastel võib mõne säärasega kokku joosta.
Aga jah, siin üks foto mäelõvist, pluss foto saamislugu.
12/12/2013
Road trip. California. Puuma. Tõenäoliselt.
Ega midagi, nüüd on aeg ka Mountain Lion'i lugu ära rääkida. Eks ta uskumatult kõlab, sestap lisan mõned kaudsete asitõendite fotod.
Ühesõnaga. Tecachapis, otse Kareni maja taga algavad ilusad mäekünkad ja tammesalud (foto 1). Koeraga lust jalutada, justkui pargis. Esimesele käigule läksime koos Pauliga. Kui ümbrus selgeks sai, tiirutasime Yarkoga juba omapäi. Ühel pilvisevõitu õhtupoolikul otsustasin ülespoole turnida. Et vaatan seda mäenuki ümber keerduvat teed lähemalt (foto 2, nooled näitavad). Kolmandal pildil oleme juba üsna tipu juures. Ümberringi hästi vaikne, tuul veidi sahistab. Ühtäkki ilmusid pea kohale kaks imeilusat pistrikku, vahtisin neid, pea kuklas. Mõnus, turvaline tunne oli, olgu et üksik koht. Linn sebis kaugel all. Uudishimu ajas ülespoole, et vaatan, mis sealt kurvi tagant näha. Tagantjärele võin öelda, et veel mõnisada meetrit kõrgemale kõndinud, hoiatas õhkõrn aimus, et edasi pole vaja minna. Mina, ohmu, kõhutunnet kuulda ei võtnud, õieti tähelegi ei pannud teist. Muudkui aga edasi, vahetevahel pilte klõpsides.
Vaatame nüüd fotot nr 4. Olen vahetult enne seda kaadrit Yarkole väiksemat sorti pulga visanud ja ootan teda järele. Yarkol on puujupi leidmisega raskusi, tiirutab ja nuhutab, nuhutab ja tiirutab. Teen klõpsu ära, astun aeglaselt edasi, ülespoole, fotokas käes, suurema pulga järele ringi vaadates. Kaen vasakule, tõusva teeveere poole. Seejärel paremale, kus mäekülg alla kaldub. Seal kena männipuu, kummardan allapoole, et sobivat roigast valida. Miski sunnib taas üles vaatama - ja siis näen Looma.
Mu esimene mõte on, et tegu väga suure hulkuva koeraga. Puuma ei tule pähe enne, kui olen oma taktikalise taandumisega juba poolel teel mäest alla. Kuid kõigest järjekorras. Ühesõnaga, näen enda arvates väga suurt ja väga, väga kõhna koera. Siiamaani on ta ribid silmade ees. Tumebeesh, pika sabaga. Kõrvad - ei saa öelda, et lontis, igatahes pole need kikkis. Nägu (koonu) ei näe, sest Looma pea on minust eemale pööratud, ta sikutab parasjagu väiksema kitse või lamba suuruse eluka paljaksjäratud rinnakorvi mäest üles. Esikäppadega jõuliselt tõugates, tagumik mäetipu, pea alla, oru poole. Hmm, kirjeldus kukub pikavõitu välja. Kohal (ja ohus) olles registreerib aju kogu selle krempli üheainsa klikiga. Koer, suur, hulkuv, näljane. Yarko - vana. Mina - naisterahvas. Järeldus - põgeneda, otsekohe, soovitavalt vaikselt. Järgneb hulk eelnimetet mõttesähvatustest tulenevaid tegevusi. Õhtul, juhtunut analüüsides, patsutan endale õlale, et paanikas pead ei kaotanud. Paari sekundi jooksul sai tehtud järgmist: käes hoitud fotokas taskusse. Välgukiirusel Yarko juurde, rihm külge. Esimene ettejuhtuv korralik puutoigas kätte. (Hiljem, arvatavalt juba veidi ohutumas kauguses olles valisin uue. Suurema, tugevama, terava otsaga oksa. Instinkt ütles, et võimalikus võitlussituatsioonis niisama naljapärast kaikaga vehkimisest kasu pole). Hiirvaikselt allapoole taandudes kaalusin kiirelt, kas laskuda mööda järsku mäekülge (otsetee Pauli õe maja juurde) või tuldud rada mööda. Valisin viimase - ikkagi kindlam jalgealune, kui vastasseisuks läheb. Yarkost jäi Loom märkamata. Ma ei kujuta ette, milliseks oleks asjade seis kujunenud, kui Y oleks must eespool mäetipule jõudnud ja elukat silmanud. Küllap on parem mitte ette kujutadagi.
Tagantjärele saan aru, miks Loom meid ei haistnud/kuulnud. Tuulekohin kostis üsna vali ja ta oli tegevuses. Tuul oli küll me selja tagant, kuid kuna tõus oli järsk, kandus lõhn Loomast nö. üle. Mäest alla laskumine võttis oma 20 minutit, poolel teel tundsin end juba suhteliselt kindlalt. 'Kodus' turgutati mind muidugi veini ja muu hea-paremaga ja õhtu möödus mõnusalt. Väike shokk järgnes öösel, kui iga natukese aja tagant üles ärkasin, olles unes ikka ja jälle toda sekundi murdosa läbi elanud, mil Looma silmasin. Suur, luukerekõhn, beezh. Keskendunult, jõuliselt tegevuses.
Järgmisel hommikul võtsime Kareni, Pauli ning Yarkoga ette matka sündmuskohale. Ega ma hakanud kellelegi kinnitama, et ma nimelt puumat nägin. Sest ma polnud ju kindel, mis loom see oli. Pole tänagi. Võib-olla et oligi suur koer. Kuid see, mida 'kontrollkäigu' raames leidsime, kinnitab siiski puuma-varianti. Foto 6 - suure kaslase käpajäljed. Foto 7 - suure lihasööja väljaheited. Ja mitte üks või kaks hunnikut, vaid hulgal, mis kinnitas, et suur lihasööja peab mäekülge oma koduks. Foto 8 on tehtud tee poolt, sealt, kus mina seisin, kui Looma märkasin. Foto 9 aga kohalt, kus Loom tolle paljaksnäritud rinnakorviga rassis. Vahemaa minu ja tema vahel oli nii 30 meetri ringis, Pauli hinnangul.
Ega siin palju muud polegi lisada. Hea meel, et Yarko turvaliselt ja tervelt alla sain toimetatud. Tema oleks kindlpeale enam kui ohus olnud, kui Loom meid märganud oleks. Või siis Yarko Looma märganud. Enda kohta ma ei oska öelda - nii puumad kui hulkuvad koerad on inimesi rünnanud, kuid see on pigem erand kui reegel.
11/12/2013
Road trip. Nevada. tagasiteel Californiast New Mexicosse lõikasime Nevada osariigi alumist nurka, läbi Las Vegase eeslinnade. Õnnemänge sedakorda reisiplaanis polnud, abielutunnistus kah juba olemas:). Kesklinna kolama ei läinud. Ega seda palju polegi. Paar peatänavat, peotäis kasiinosid, hulk hotelle. Filmides jätab kogu kraam mastaapsema mulje kui tõsielus. Anyway. Enne Vegast tuli mäeahelik ületada (foto 1). Talv andis tuld täie rauaga. Termomeeter kukkus nulli (32F) ja allapoolegi (foto 2). Ühel hetkel hakkasid politse-ja tuletõrjeautod meist huilates mööda vihisema. Mäetipu lähedale jõudes oli vaatepilt värviline, operatiivautodel töötas iga issanda vilkur. Algul ei saanud me sotti, et mis siis juhtunud on. Avariid justkui ei paista, metsloomi teel pole. Misjärel märkasime teekraavis autot. Ja teist. Ja kolmandat. Ja seitsmendat -kaheksandat-üheksandat. Mõni ratastel, mõni katuse peale keeranud. Enamikest kodanikud välja ronimas, tuikuvad ja shokist poolsegased. Siis läks kraavisõitnute lugemine sassi, sest Paul vajutas pidurile ning sekundiga oli selge, et teelõik kaetud musta jääga (foto 3) ning meie oleme enam-vähem ainukesed, kel libedasõidu tehnikast aimu. Küljeaknasse pilku visates nägin üht vanemat prouat meist paremalt mööda libisemas, auto kontrolli alt väljas, näoilme õudusest kivistunud. Järgmine oht lähenes otse eest - vastasuunavööndis lähenev auto hakkas veidralt vänderdama, sai aga enne meieni jõudmist siiski oma sõiduritta tagasi. Politsei ning tuletõrje olid nonde minutite jooksul, mil meie sündmuskohta (jäätunud teelõiku) läbisime, sama abitud kui tavaliiklejad. Valitses ilmselge peataolek, ohvitserid hoidsid raadiosaatjaid kõrva juures ja vehkisid kätega. Liiklusuudistest kuulsime, et väheke hiljem nad siiski kogusid end ning sulgesid tolle ülilibeda teelõigu, kuniks puhastus-ja puistetehnika kohale jõudis.
11/12/2013
Road trip. "Help to keep Wildlife Wild" seisab Death Valley Rahvuspargi pääsmel ($20 per auto, kehtib 7 päeva). Selge pilt - palutakse loomi-linde mitte sööta. Üleskutse, mida kõik külastajad teps mitte väga tõsiselt ei võta, nagu fotod pluss allolev video elavalt illustreerivad. Ühesõnaga. Asutasime end Las Crucese poole tagasiteele, kulgedes aeglaselt, iga hetke nautides. Aeglaselt kulges ka isane koiott, loivates muretult üle sõidutee. Mina muidugi pilte klõpsima. Paul jättis auto seisma, et paremaid kaadreid saaks. Sel ajal kui tähelepanu vasakul, juhiukse suunas hoidsin, vaatas Paul korraks paremale, misjärel ütles rahulikult ja tasaselt: „Look to your right“. Keerasin pead ning jäin, suu ammuli, väikese koiotiprouaga tõtt vahtima. Yarkogi oli selleks hetkeks asjast aimu saanud, kaitstes oma valdusi. Sest mine neid inimesi tea. Viimaks topivad mõne koioti autosse, onju. Emasega võib veel leppida, näib teine üsna kenake, aga isane – no way! :) Kokkuvõttes üsna häiriv kogemus iseenesest, too koiottidega kohtumine. Me pole seda tüüpi inimesed, kes vaimustusest ohhetaks ja ahhetaks, kui wildlife auto külje alla ronib. Sest see ei ole metsloomade loomulik käitumine. Ilmselge, et koiotid tulid (kogemustele toetudes) toidupalu nuiama. Meilt, iseenesest mõista, miskit ei pudenenud. Ei tea, kaua emane oleks meid sedasi hüpnotiseerinud, tal polnud justkui plaaniski lahkuda. Lõpuks olime meie need, kes autole taas hääled sisse lõid ning vaikselt edasi veeresid, jättes koiotipaari jaapani turiste ootama:)
VIDEO 01 min 03 sek.
11/12/2013
Road trip. Death Valley. Olen nüüd mitu päeva hoogu võtnud, Surmaoru kirjeldamiseks. Fotosid lapanud seda- ja teistpidi, et paarigi leida, mis nähtut adekvaatselt edasi annaksid. Suurust ja võimsust ja ürgsust. Täielikku tuulevaikust, tormi möirgamist, pimestavat talvepäikest, tuhandeid mahedaid, üksteisesse sulavaid värvitoone, tuhandeid hele-tumeduse kontraste.
Eks ma olen tänaseks siinsel mandril juba üksjagu looduse vägitegusid näinud. Samas, ega ma ütle, et elamust saab sentimeetriga mõõta. Esimene kevadelõhn Eestis toodab (vähemalt mulle) sama doosi, mis näiteks Grand Canyon. Elamus on seesinane tunne su sees. Ei pea tingimata miskit nägema. Piisab kogemisest, mistahes meeltega. Seda kõike öelnud, tulen tagasi Death Valley juurde – vaata kust otsast tahad, fakt on, et sain seal elu võimsaima looduselamuse. Püüdsin oma tundeid kohapeal Paulile selgitada, jäin inglisekeelsete väljenditega üsna hätta. Ega emakeeleski vist paremini välja tule. Aga proovime.
Death Valley's on Emake Maa täiesti alasti. Kogu see mõõtmatu avarus on sõna otseses mõttes paljas. Katmata. Puudest, rohust, mullast, veest, millest iganes. Ürgne ning samal ajal värske justkui äsjasündinu. Mul oli seal olles tunne, et olen Maale (mitte maapinnale, vaid Planeedile) lähemal kui eales varem. Et kogu aegade jooksul kogunenud inim-, loom- ning taim-asustuse tekitatud tilulilu on maha kooritud ja Maa näitab mulle ennast oma tõelises olemises ja olemuses.
Kahtlemata on Death Valley’s väga erilised energiad liikvel. Kas turist, kes üüritud džiibis läbi Surmaoru kihutab, et sõiduriist viitadega tähistet vaatamisväärsuste juures teeveeres kinni pidada, autoaknast pilte klõpsida – kas tema neid energiad tunnetab – mine sa tea. Meie läksime kohal oleku rada ja ma julgen öelda, et saime noist energiaist osa. Kui väikest sõnamängu mängida, siis Surmaorus õpid üht ja teist Elu kohta. Sest kena keskmisega Death Valley sind ei uinuta. Planeet toob välja kogu oma repertuaari, seinast seina. Kes ekstreemsustest ära ei ehmata, see, ma arvan, vaatab peale Surmaoru külastamist maad ning ilma hoopis teise pilguga.
Aga tõmbame nüüd ilukõne otsad kokku ja vaatame mõnda pilti ja eks neid tuleb siin riburada veel. Death Valley pilte ma mõtlen. Aga mine sa tea, võib-olla ilukõnet ka.
10/12/2013
Road trip. California teeolud. Esimesel fotol kena süütu sirge selge highway, eks ole. Järgmisel hetkel läheneb tolmutorm nagu müür. Seisma jääda ei või, selle kohta on hoiatavad sildid väljas. Ega peatuda pole mõtteski. Vaid rumal jääb ootama, kuni hiiglaslik truck või paremal juhul sõiduauto selja tagant sisse põrutab. Mistap kobadki poolpimedana teosammul edasi. Kui asi väga hulluks kisub, st. nähtavus nullilähedaseks muutub, siis teelõik üldjuhul suletakse, highway patrol’i poolt. Paul räägib, et korra, aastaid tagasi, kihutas ta läbi tolmutormi. Noor mees, sõidusihis ootasid miskid kiired asjaajamised. Niisugune tühine pisiasi nagu kehv nähtavus tema sõitu ei aeglustanud. Noh, eks kombed muutuvad aja jooksul. Läbi tollel alumisel pildil jäädvustatud hämu roolides ta gaasipedaali ei kuritarvitanud:)
10/12/2013
Subscribe to:
Posts (Atom)