Road trip. Death Valley. Talveööd kõrbes külmad, vähemalt paar Celsiuse miinuskraadi. Telgist väljaronimine on väikestviisi kangelastegu. Niipea aga, kui päike tõuseb, asud ükshaaval vatte seljast viskama.
1. Loojak.
2. Hilisõhtu.
3. Päikesetõus. 
4. Koera veekausi hommikune jääkaan.
5. Kisub tasapisi soojemaks. 
Yarko, olgu öeldud, on vilunud rännumees juba. Iga kell, iga ilmaga. Sõidu ajal magab, vahepeatuste ajal õiendab asjad kiirelt ja korralikult, laagris olles toidukastides ei tuhni, telki magama ei tüki. Miks peakski. Vaat et pool autot on ta hiiglaslikku puuri täis, ööseks visatakse soojad tekid kah veel üle puuri. Komfort missugune. Nali naljaks - tõega vahva, et vana loom ei hallita aianurgas, vaid rändab mööda maad ja ilma. Mugavalt. Mõningaste mööndustega muidugi:). Death Valley's pole haljendavaid  niite kusagilt võtta. Loe: pehmet jalgealust. Laava- ja liivakivid puha. Sekka soola kah. Sestap sai koera käpapadjandid õhtuti üle vaadatud ja õlitatud. Pidasid vastu küll. 
09/12/2013