Kergemal teemal

 



Nii tore on sekkarist koju tulles ja paari dollari eest hangitud riidetüki tootesilti googeldades avastada, et oled aarde otsa komistanud. Seda isegi mitte niivõrd rahalise võidu mõttes, kuivõrd esemega kaasas käiv lugu tundub põnev. 

Juhtus sedasi. Inspekteerisin mina eile me lähilinnakese taaskasutuspoodi, ja riidepuult vaatas vastu see tikitud jakk. Kvaliteetne materjal, hea rätsepatöö, kangaga kaetud nööbid. Tuttuus, taskudki veel lahti harutamata. Natuke küll minu stiilist mööda, aga no see tikand!! Ehtne Muhu tekk ju! Ükski eestlane, elagu ta või välismaal, ei jäta säärast maiuspala poodi. Tegumoodi annab keha järgi pisut kohendada, mul nagunii siin virn tuunimist vajavaid teise ringi kaupluste leide workshopis ootamas. Paul on praegu tööreisil kah, plaanin kogu järgneva nädalakese iga päev segamatult hommikust õhtuni õmblustööga tegeleda. Iseendasse investeeritud aeg nii-öelda. 

Anyway. Poes ma jaki firmamärki lähemalt ei uurinud, tikand oli enam kui piisav põhjus, et $4.50 välja käia. Kassas selgus, et neil parasjagu senior appreciation day, mistap sain veel 25% allahindlust lisaks. Jaa, teate, mul see va seenioriks olek täitsa käpas juba, hea mitu aastat. Niipea kui siinmail 55 kukub, saad auväärse, lugematutes kohtades kena kopikat säästva tiitli omanikuks. Ühesõnaga, kuhu ma jäingi. Ahjaa, tootesilt. Victor Costa oli mulle täiesti tundmatu nimi. Googeldasin. Algatuseks sattusin mingi musklimehe peale. No vaevalt, et temasugune kangirebimise kõrvalt moeloominguga tegeleb. Googeldasin edasi. Ja mis ma avastasin. Tegemist täitsa tuntud moeloojaga meie mandril. Vähe sellest, Wikipedia ütleb, et Victor Costa hellitusnimeks olla The King of Copycats. Hmmm... Noh, plagiaat või mitte, mul on igatahes väääga vinge jakk nüüd. Tõsi, õige sutsukene tädilik mu maitse jaoks, aga kavatsen seda kanda camo-pükste ja uute Converse ketsidega, need peaks tasakaalustama. Seda ka veel, et näiteks Poshmark müüb samasugust Costa jakki 80 dollariga, ning ka The RealReal, fashionistade armastatuim taaskasutuspood, pakub valiku Victor Costat. Seal on too konkreetne mudel küll juba müüdud, hind oli 125 dollarit. 

Ja et jutt juba (üle)tarbimise peale läks. Sattusin CNNis uudisele: Just keep your returns: Stores weigh paying you not to bring back unwanted items. Lühidalt kokkuvõetuna: lähemas tulevikus on täiesti võimalik stsenaarium, et kui ostad X asja, aga kodus mõtled ümber ja soovid kraami tagastada (meil siin on tagastamine üle mõistuse lihtne, mõned kauplused ei nõua ostutshekkigi.), siis pood maksab sulle kulutet summa tagasi, ning X asja võid samuti endale jätta. Sest kapluseketile läheb tagastatud kraamiga tegelemine lõppkokkuvõttes kulukamaks kui sellest loobumine. Ei noh. Wonders never cease, nagu öeldakse.

--------------

Victor Costa (born 1935) is an American fashion designer. Dubbed the "King of Copycats," he attained international fame in the mid-1970s for mimicking high-end European styles, tailoring them to his American audiences for affordable prices. Costa is known for his extensive list of loyal customers, including Betsy Bloomingdale, Brooke Shields and Ivana Trump; he has also designed for First Ladies Lady Bird Johnson and Rosalynn Carter, as well as President Richard Nixon's daughters, Tricia Nixon Cox and Julie Nixon Eisenhower.

June 27/2022

“I’m very much down to earth, just not this earth.” ― Karl Lagerfeld

Jaanipäev 2022

 



Ma pikalt üldse ei hakka, siin pole midagi rääkida, kõik niigi selge. Kusjuures mul on ka süüdlased varnast võtta, kelle suunas näpuga näidata. Ei, mitte Trump, kuigi nimelt tema oli see, kes presidendina kolm konservatiivset kohtunikku Ülemkohtusse ametisse surus, mistap parlanks nüüd täiesti paigast ära. Üheksast Supreme Court kohtumõistjast kuus on konservatiivid (paar tükki neist lausa padukonservatiivid), kolm liberaalid. Konservatiivne enamus hääletas üleriigiliselt tagatud  abordiõigusele kriipsu peale tõmbamise poolt, andis antud teemal otsustamise voli osariikidele. Tulemus? Aga palun: The 18 states which outlawed abortion as soon as Roe v. Wade was overturned thanks to ‘trigger laws’ set up in anticipation of ruling.

Ühesõnaga, ma ei süüdista Trumpi, või õigem oleks öelda, ma ei süüdista üksnes Trumpi. Ma süüdistan Kongressi vabariiklastest liikmeid, ja eelkõige muidugi nende liidrit Mitch McConnelli, kelle vaimusünnitis ja märg unenägu praegune Ülemkohtu koosseis on. Lisaks, et mitte öelda eelkõige, süüdistan oma kaasmaalasi, kes valijatena Kongressi koosseisu on kujundanud, ja kes presidendivalimistel Trumpi poolt hääle andsid ning veel tänaselgi päeval teda jätkuvalt kummardavad. Donald Trump's lasting legacy will now be the overturning of Roe v. Wade.
 
Siiski tahan siinkohal öelda ühte asja. Ma pole tüüp, kes iga nurga peal woke-tonti näeb. Kaugel sellest. Kuid kui poliitiliselt vasakpoolne väljaanne kirjutab “pregnant people”, selmet öelda “pregnant women”, siis on asi isegi minu arvates liiale läinud: HuffPost: “The hardline conservative ruling will now go nationwide: allowing states to implement strict abortion restrictions that will force some people to continue unwanted and unsafe pregnancies.”

People? People?? Teate, ma olen kahel käel kõikvõimalike vähemuste õiguste ja vabaduste poolt. Ausõna, minust neis küsimustes toleratsemat on raske leida, vähemasti meie kandis, kuid kusagilt jookseb ka minu piir. Muidugi, kui tähte närida, on naised üksiti ka inimesed (people), arvaku republikaanid mis tahavad, aga jäägem siiski teaduslike faktide juurde - üksnes naised on need, kes Looduse poolt loodud rasestuma ja sünnitama. Ja siis demokraadid veel imestavad, miks nende partei populaarsust kaotab. Sellesama "pregnant people" tõttu, kullakesed. Sest kui te ühest otsast taote teaduse-trummi (covid, sundvaktsineerimine), aga teisest otsast leiate, et algkooliõpetajail on õigus, isegi kohustus õpilastele pealetükkiv küsimus esitada, kelleks nad tulevikus saada tahavad (ei, ei peeta silmas elukutset, vaid seda, kas alla kümneaastane laps plaanib olla nais- või meessoost, või hoopis sootu), siis võite oma kehvades valimis-väljavaadetes ja republikaanide võimumasina tagasikäigul edasirühkimises vaid iseennast süüdistada.

Novembris valima, mis mul muud. Demokraate, otse loomulikult. Meil siin ju ainult kaks valikut ongi.

------------

UPDATE #1: Minu postitus sai hea mitu tundi enne Bill Maher Show eetrisseminekut üles. Hmm, ta ehk käis siin lugemas? Bill Maher says Democrats are trying to lose the abortion debate by using woke phrases like 'birthing people' and are driving voters to Republicans


UPDATE #3: Republicans Are Making It Clear They Want To Ban Abortion Nationwide: "The Supreme Court ruling does not ban abortion nationally, though it does trigger laws banning or severely restricting abortions in more than 20 Republican-leaning states. A number of blue states, including Massachusetts, California and Illinois, have passed legislation protecting abortion rights. Republicans and anti-choice activists, however, are making it clear they plan on forcing even those states to ban abortion, either through state-by-state campaigns or a federal law banning the procedure."



June 24/2022                                                                                       Image: Internet

“I cannot understand anti-abortion arguments that centre on the sanctity of life. As a species we've fairly comprehensively demonstrated that we don't believe in the sanctity of life. The shrugging acceptance of war, famine, epidemic, pain and life-long poverty shows us that, whatever we tell ourselves, we've made only the most feeble of efforts to really treat human life as sacred.” ― Caitlin Moran, How to Be a Woman

Truck Camper Rally 2022, osa 1: Quartzsite

 


Armas aeg, õige pea suundume järjekordsele road tripile (Oregon-Nevada-Utah + The Harmon Family Reunion), mistap pean end stardini jäänud paari nädala jooksul kokku võtma, läinudtalvise truck camperite kokkutuleku blogisse tallele panema, come hell or high water. Vastasel juhul kaob see äge üritus uute muljete kuhja alla. Vähe sellest, mõne kuu pärast avatakse registreerimine 2023. aasta camperite kokkutulekule, kuid mina siin lohistan ikka veel jalgu järel. Häbiasi. Arvata, et ega sel teemal ühe postitusega hakkama ei saa, vähemalt kaks tuleb ära, võib-olla ka enam. Mis muud, hakkame aga otsast pihta. Alustuseks asukohast. 

Truck Camper Rally 2022 toimus veebruari keskpaiga pikal nädalalõpul, Quartzsite nimelisest linnakesest mõned miilid eemal, paigas nimega Roadrunner Wash. Nagu Google Maps meile näitab, on Quartzsite näol tegemist pisikese, pretensioonitu asumiga Sonora kõrbes. Kaugel idas suurlinn Phoenix, läänes Los Angeles, põhjasuunal Las Vegas. Mexico piirini veidi üle saja miili. Kuid kui juhtud põhja-ameeriklastega vesteldes toda väikelinna nimetama, ei jää vestluspartner sulle arusaamatuses otsa vahtima, et mis ja kus. Quartzsite on teada-tuntud sihtkoht, motoriseeritud reisisellide Meka. 

Quartzsite on bipolaarne. Põletavkuumadel suvekuudel tagasihoidlik, endassetõmbunud väikelinn, mis talvel sünnib ümber eksalteeritud, valjuhäälseks, ostlevaks ja pidutsevaks persoonide paabliks, kuna siis lisandub linnakese ja selle ümbruskonna kasinale 3000 elanikule ligemale 800.000 matkasõiduki-turisti. Jaa, lugesite õigesti. Kaheksasada tuhat inimest Ühendriikidest ja Canadast. Need, kel kodus talved käredad, võtavad aasta viimastel kuudel suuna Arizona kõrbesse ja lahkuvad sealt alles kevadel, mil kodumail ilmad leebuma hakkavad. “Snow birds”, kutsuvad Quartzsite alalised elanikud kliimapagulasi. Ja juba kolmandat aastat (sedajagu oleme camperiomanikud olnud) kuulume meiegi Pauliga nimetet rändlindude sekka.

Milles seisneb Quartzsite apetiitsus, küsite. Kaks peamist põhjust: talvine mõnus kliima (kuiv, päikeseline, soe, samas mitte liig kuum) ning… wait for it… mõõtmatute mõõdetega parkla. Jah, just nimelt. Linnakest ümbritsev, kümneid ja kümneid ruutmiile hõlmav riigimaa (BLM land) tagab tasuta parkimisvõimaluse kõigile kaheksasajale tuhandele ratastel majades kohale saabunule - ole ainult mees/naine ja vali oma ajutine “koduaed” välja. Mõni eelistab linnalähedust (foto 2), mõni natuke kaugemat kanti (foto 3), mõni, nagu meie, linnakesest jupp maad eemal asuvaid väherahvastatud alasid (foto 4). Ainus piirang on, et valitud laagrikohas tohib matkasõidukiga tasuta resideeruda 14 päeva. Kuid ähvardusest ei tasu ehmuda. Seda, mitu päeva sa kusagil pargid, ei kontrolli põhimõtteliselt keegi. Säärast tohutu ulatusega piirkonda polegi ju võimalik regulaarselt üle vaadata. Ja kui juhtuks ime ning seadus peakski silma peal hoidma, park ranger või highway patrol tuleks uksele koputama, et halloo, su kaks nädalat on täis, ole kena, vabasta koht, siis lööd mootori käima ja veeretad oma kodu paarkümmend meetrit vasakule või paremale, ning ongi juriidiliselt kõik jälle korrektne.

Quartzsite on kõige diskrimineerimisvabam paik maamunal, kuhu minu jalg astunud. Kui ennist nimetasin persoonide paablit, mõtlesin seda täiesti tõsiselt. Hipid. Rikkurid. Kodutud. Trumpistid. Vasak- ja parempoolsed. Veganid ja jahimehed. Geid ja homofoobid. Trailer trash ja ülikooliproffessorid. Maksumuselt miljoni dollari kanti küündivad uhiuued läikivad hiigelsõidukid, sõna otseses mõttes ratastel majad, täismõõtu elu-, magamis- ja vannitoaga, pesumasina ja kuivatiga, nõudepesumasinast rääkimata. Pisikesed, päevinäinud, roostes, ausõna peal koos püsivad, tossavad Volkswagen bussid, rahumärk uksele maalitud, akende ees viledad, kanepisuitsust kollaseks tõmbunud pitskardinad. Quartzsite, jah, on külalislahke. Võtab vastu igaühe, ning kus tahes nood üksteisest nii erinevad maailmad kohtuvad - poes, bensiinijaamas, baaris – kõik on võrdsed. Hierarhiat ei eksisteeri. Keegi pole teistest parem ega halvem. Sest viimne kui üks Quartzsite külaline, olgu ta majanduslik seis või ühiskondlik staatus milline tahes, kuulub ühe ja ainsa nimetaja alla: rändur. 

Kes Nomadland'i vaadanud, see enam-vähem teab, mis Quartzsite kandis toimub. Film näitab Bob Wells'i korraldatavat Rubber Tramp Rendezvous'i, aga peale tolle Hollywoodi toel muu maailma teadvusesse tõusnud ürituse toimub Quartzsite ümbruses talvekuude jooksul lugematuid teisigi mõtte- ja elustiilikaaslaste kogunemisi, alates religioossete rühmituste palvepäevadest lõpetades van-life viljelejate või truck-camper rahva kokkutulekutega. Lisaks erinevad messid (tõmbenumbriks massiivne The Annual Quartzsite Sports, Vacation, & RV Show), kirbuturud, vääriskivilaadad ning mitut muud sorti tingel-tangelid. 

Quartzsite vapiloomaks on muide kaamel. Ei, mitte seetõttu, et kaamel kui loomaliik loomuldasa USA edelakandis eluneks, vaid põhjusel, et Ühendriikide XIX sajandi sõjaväejuhid tulid ideele kasutada küürukandjaid sõjaväelise varustuse transpordiks. Üritust kutsuti The Great Camel Experiment. Ettevõtmine läks paraku aia taha, loomad kisklesid omavahel, 70 kaamelile ei jagunud asjatundlikke hooldajaid ja ajajaid, ja nii edasi. Quartzsite uhkeldab kaameli-logoga põhjusel, et linnakese ümbruses korraldati sõjaväeõppusi, kus osalesid ka “kaamelirügemendid”. Pealegi, üks kaameliajajaist, mees nimega Hadji Ali (ameeriklaste kõnepruugis Hi Jolly) elas oma viimsed eluaastad Quartzsite's, on sinna ka maetud, hauale lausa monument püstitatud.

Quartzsite'st leiab hea hulga bensiinijaamu, lugematu arvu autoparandustöökodasid, paar täitsa korralikku toidupoodi, ühe erakordselt ägeda kasutatud raamatute poe, kuid paraku vaid kaks arvestatavat ajaveetmiskohta elik baari. Miks nii vähe? Külastajaid oleks ju murdu? Mine võta kinni. Ehk on keeruline kohalikult omavalitsuselt alkomüügi luba saada. Ning neistki kahest on üks üsna nõmedavõitu, alailma pooltühi, ainult nimi tundub huvitav: Yacht Club Restaurant Bar. Ärge minult küsige, mis Yacht Club, kesk kuiva kõrbe. Pole aimugi. Aga teine, The Horney Toade Saloon & Grille, oo! Vot sel kohal on karakterit ja klientuuri. Ma kohe ei teagi, kuidas paika kirjeldada, et te maigu suhu saaksite. Teenindus toimub üksnes vabas õhus, mööbel on enam kui askeetlik, köögiks kulunud välimusega treiler. Baarileti taga seisab igal õhtul erinev meesterahvas, enamjaolt sihuke mootorratturi tüüpi, armilises nahktagis, sõrmed sõrmuseid täis, habetunud, vägagi küsitavate baarmenioskustega, kuid jube sõbralik. Juhtub, et tellimuse võtab vastu, raha aga unustab küsida, sest tellimuse esitajaga lobisemine tundub tähtsam. (Edasine sõltub juba kliendi südametunnistusest.) Menüüs on burger ja friikartulid, ja see on ka enam-vähem kõik. Toitu tuleb oodata kaua, väga kaua, kuid kärsituse võid The Horney Toade minnes rahumeeli koju camperisse jätta. Laudu teenindab roosas tanktopis ning hõbedastes retuusides elunäinud olemisega hilises keskeas särtsaks blondiin. Õlle ja kangema alkoholi valik on suhteliselt normaalne, veiniga aga… no veiniga on niimoodi, et baariseinal rippuvale joogimenüü tahvlile on kritseldatud WINE $4. Ja ainult klient, kes The Horney Toade's esimest korda, hakkab taktitult pärima, ons vein valge või punane või hoopiski roosa, hakkab tähtsusetuist pisiasjust numbrit tegema, et kas Cabernet või Shiraz või Chardonnay või Pinot või... Jumal hoidku, vein on vein, suur plasttopsitäis maksab neli dollarit, jätkem peenutsemine, eks. Jaa, ma näen küll, lugejad pööritavad silmi. Aga ma kinnitan teile, et The Horney Toade on üks meeleolukamaid baare, kus aega veetnud olen. (Lugege uuesti teksilõike, mis persoonide paabelist räägivad. Või veel parem, vaadake uuesti üle 1977. aasta Star Wars'i kuulus baaristseen.) Nädalalõppudel mängitakse elavat muusikat, muudel õhtutel on diskorid, enamjaolt sõjaveteranid, enamjaolt ratastoolis. Saab lugusid tellida, saab karaoket laulda. Näksid unistavalt oma friikartuleid, kuulad mussi (täitsa söödav repertuaar, ei ole sugugi iga kolmas lugu kantri, isegi mitte iga kümnes), rüüpad VEINI, sõbruned naaberlaudades istujatega. Õhtune mahedalt soe tuuleke kannab kreosoodipõõsaste uimastavat lõhna, läänekaares loojub päike ahhetamapaneval moel, nagu ta seda vaid Arizonas teeb. Leekiv-oranzhilt, türkiissinises taevas. Jumalik. Kui Quartzsite kanti satute, ärge mingil juhul jätke The Horney Toade külastamata. 

--------------

The Biggest RV Gathering On Earth: “Once a year, beyond the bounds of reason, thousands of RVs all converge in the same place. The spot is a small, dusty nondescript desert town. Under normal circumstances you might drive by without even noticing it’s there, but come January the transformation of a desert phoenix occurs.  The RV’s come, and not just a few of them either…but in the hundreds and thousands! They pack and populate the desert boonies like a giant ant colony, creating a massive sprawl of boondocking RV’s as far as the eye can see.
The town is Quartzsite, AZ and it’s the biggest RV gathering on earth! What follows is a feast of sellers, flea-markets, rummage-sales, gem shows, artists, professionals and every knick-knack shack you can possibly imagine. Although there are people here for many weeks before and after, the “big show” officially runs around the last 2 weeks of January. During this time a giant tent is raised in the very center of town, the desert becomes a massive ad-hoc parking lot and vendors cram the streets.”

June 23/2022

“Welcome to Arizona, where summer spends the winter and hell spends the summer.” – Unknown

Kleit, ketsid, kommentaarium

 


Ma ostsin omale kleidi. Sündmuses kui niisuguses pole iseenesest midagi imelikku. Ega erakordset. Ma armastan kleite. Erakordne ja imelik on aga tõsiasi, et kõneksolev kleit on valge. Ma reeglina ei kanna valget. Tundub minu seljas kuidagi… nõrk? Kuid paar päeva tagasi läksin poodi nimega Ross - nende slogan muide kõlab 'Ross: dress for less', mistap meie Pauliga, halastamatud nimeväänajad, kutsume toda kaubandusasutust 'Cross-dress for less' – anyway, Ross on odav kaltsupood, kaupleb põhiliselt Hiina hilpude ja nimekamate äride kaubajääkidega. Sellegipoolest käin seal teinekord, kuna nad müüvad mu lemmikuid, erksavärvilisi camopükse, teksalõikega, väheke venivast kangast. Noh, pükse seekord polnud. Küll aga silmasin toda valget kleiti, mis lausa karjus: SUVI!! Varrukateta, aga mitte liig paljastava tegumoega, õhukesest, kuid mitte liig läbipaistvast puuvillasest kangast, naiselik, sääremarjapikkusega. Proovisin selga, istus kui valatult. Neliteist dollarit, ja kleit oli minu. 

Saate ju isegi aru, et valget naiselikku kleiti ei ole mul võimalik kanda teistmoodi kui mustade ketsidega. Ma ei hakka ometi kleiti kingadega paari panema, issand hoidku. Ja rääkides ketsidest, pean loomulikult silmas Kõikide Ketside Kuningat, unisex Chuck Taylor All Stars Classic. Paraku, väljaspool internetti müüvad jalatsipoed ainult noid moodsa aja Chuck Taylor'i mudeleid, jubeda paksu tallaga. Minu meelest jubeda, sest iga indiviidi väärmatute inimõiguste hulka kuulub muuhulgas ka ketsitalla paksuse üle otsustamine, ja ilmselgelt on uutmoodi tald populaarne, muidu ju sääraseid kobakaid ei toodetaks ega müüdaks? Ühesõnaga, tuli veebishoppama minna. Ma ei salli seda, iseäranis asjade puhul, mida peaks ideaalses maailmas saama selga-jalga proovida. Aga noh, ehk valitud suurusega näkkab, ja ümbervahetamine on Converse's tasuta. 

(Inim)õigutest rääkides. Ma olen siin nüüd mitu päeva kommenteerimisele ja kommentaariumitele mõelnud, tõugatuna peaasjalikult K von B miljoni kommentaariga esmakohtingu-postitusest, samuti Briti postitusest, kus ta mainib, et ta jälgijad nõuavad oma “õigusi”. Copyn järgnevalt mõned lõigud oma kommetaariumi-teemalistest kommentaaridest Katarina juures. Mu sõnavõtud sündisid vastustena seisukohale, et kommentaatoreil on õigus ja vabadus end blogisabades tsenseerimata väljendada. (Selguse huvides on tekst õige väheke toimetatud.) 

Epp: “Arvan, et rääkides vabast sõnast ja blogikommentaariumitest ühes lauses, aetakse segi kaks veebisuhtluse vormi – blogi ja foorum. Minu arusaamist mööda on nimelt foorum koht, kus igaühel on võimalus end vabalt väljendada, nii-öelda linnaväljak (kuigi tegelikult on ka enamikes foorumites nii- või naasugused reeglid, pluss moderaatorid). Blogi kui veebipäevik, väidan ma, on eelkõige blogiomaniku, päevikupidaja väljaütlemiste koht, ja see, kas üldse, kui palju ja mismoodi teised kaasa räägivad, on ainuisikuliselt päevikupidaja otsustada. Mina näiteks olen nõrga kriitikataluvusega, ja 5500 kommentaariumi karmide reeglitega ma lihtviisiliselt kaitsen iseennast ebameeldivate aistingute eest.”
Epp: “Blogija vääramatu õigus on oma blogis kirjutada, mida ja kuidas tahab, kuid samas on ka arusaadav, et kommentaarium reageerib. Blogijale ebameeldivaid reaktsioone tekitavate väljaütlemiste vastu leidub aga rohtu: avalda klausel, et blogija arvamusest kardinaalselt erinevaid seisukohti ei tohi esitada, või kui, siis hellalt ja diplomaatiliselt :). Nii teen mina oma blogis, ja rahu on majas. Igav, aga rahulik :). ” 

Ühesõnaga. Päriselus olen ma vägagi demokraatlik suhtleja. (Kas olen nimetanud, et paljud, kellega olude sunnil lävin, on Trumpi pooldajad? Juba ainuüksi see fakt kõneleb valjult mu tolerantsusest.) Kuid võetagu heaks või pandagu pahaks, siin 5500's mul ei ole mingit probleemi despoot olla. Mul ei ole soovi oma blogisabas vaielda või ennast tõestada. Ja ma haaraks neil blogijail, kes kommentaariumitega hädas, hea meelega hellalt õlgade ümbert kinni, suunaks nad rahulikumale, kergemale rajale, sellisele, kus ei pea endale vastumeelseid kommentaare või kommentaatoreid taluma, rajale, kus võibki kõval häälel hõikuda, et olge mu vastu kenad, vastupidisel juhul näitan ust.
 
Mu meelest seab päris-elu meile piisavalt väljakutseid inimeste näol, kellega tegelikult suhelda ei sooviks, kuid sel, teisel või kolmandal põhjusel sunnitud oleme. Milleks siis asja veelgi keerulisemaks teha, lastes enda interneti-ellu inimesi, kes vererõhku tõstavad? Teisisõnu, miks mitte öelda oma interneti-inimestele otse ja selgesõnaliselt, mis sorti kommentaarid blogiomanikku ärritavad, ja paluda säärased tegemata jätta? (Välja arvatud muidugi juhud, kus blogija justnimelt tahabki väidelda/vaielda või otsib teravaid elamusi, st. ootab kommentaariumi-kaklust.) 

Influencerid, IG, fb jms on hoopis teine teema, ma pole pädev ses osas sõna võtma, aga rääkides vanakooli blogijaist, minusugustest, seisan risti ja põiki vastu seisukohale, et blogija, kui ta oma tekstid/pildid avalikult veebi üles riputab, on automaatselt 'free game' ja peab, juhul kui kommentaariumi avab, leppima kõigega, mis seal toimub. Ei pea leppima, arvan mina. Vaatan, et täna ütles ka Rents “see on minu blogi, siin ongi kõik minu keelata ja käskida.” GMTA!

June 11/2022

“I try to make my comments like a woman's skirt: long enough to be respectable and short enough to be interesting. ” ― Adam Clayton Powell

Juba linnukesed...

 


Üksõhtu istusime, mina ja Paul, me kodu ülemise korruse terrassil - seekord, ime küll, mitte veiniga. Paulil oli klaasis mineraalvesi, minul kruusis keefir. We must be losing it… Ühesõnaga, istusime seal üleval, nautisime linnu-showd ning otsustasime huvi pärast kokku lugeda, kui mitut liiki sulelisi meil siin maja ümber igapäevaselt näha. Esialgu tundus, et kahe käe sõrmedest piisab, aga võta näpust (pun intended). Tuli veel kaks kätt appi võtta, ja ikka jäi puudu, kuna loetelu kujunes hämmastavalt pikaks. Kujutage ette, meil elutseb/pesitseb maja ümber vähemalt 38 linnuliiki, kellest aastaringselt kohal umbes neljandik, lisaks vähemalt kümmekond sagedast külalist ja/või läbirändajat.

Ma küll hästi ei usu, et lugejate seas hulgemalt ornitoloogia-huvilisi leidub, aga iseenda jaoks koostasin postituse lõpus oleva nimekirja, kus linnurikkus üksikasjalikult üles tähendatud. Võttis omajagu aega ja vaeva, samas oli väga hariv. Selgus, et ma ei teadnud enamike nimekirjas olevate linnuliiginimede eestikeelseid vasteid! Õnneks Eesti Ornitoloogiaühingu sait aitas tõlkimisel hädast välja. Ja oi kui üllatavaid keelelisi leide oli, no näiteks kasvõi piisonturpial (Brown-headed Cowbird) - näeb tõesti piisoni moodi välja, kui pisut kujutlusvõimet rakendada - või tuttvutt (California Quail), või rebaskoolibri (Rufous Hummingbird). Meil Pauliga on muidugi ka komme linnukestele hüüdnimesid panna, näiteks must-valge, nö. rallitriibulise pealaega värvukesi kutsume Sport Sparrow.

Tegelikult on mõlemad loetelud pisut pikemadki, aga kirja said vaid kindlad kandidaadid. Eks ma täiendan nimistut ajapikku. Igaks juhuks lisan, et kuna ei mina ega Paul pole spetsialistid, siis on täitsa võimalik, et mõne liigi määramisega oleme mööda pannud, kuid mitu aastat vaatlusi pluss head binoklid tagavad, et nimekiri on lõviosas usaldatav. Ahjaa, seda ka veel, et teispool kanjonit elav naaber peab kahte väga suurt, eredavärvilist papagoid, kes teinekord meie valdustesse lendama juhtuvad (postitus siin). 

Käsil on pesaheitmise aeg, kõik kohad ringiukerdavaid, täiest kõrist kisavaid punarinna-, varblase- ja sininääripoegi täis. Vanemad rabavad varahommikust hilisõhtuni, et näljaseid järglastehorde toita. Ja see on alles esimene kurn sel hooajal! Sõna otseses mõttes maja küljes, teise korruse terrassi toetavate talade peal pesitsevad meil punarinnad (hetkel 3 pesa) ja koduvarblased (üks pesa, see-eest hiiglaslik, pole aimugi, kui mitu leibkonda seal resideerub). Punarind, American Robin, on muide mu lemmiklind. Intelligentne, viisakate maneeridega, partneri ja lapsevanemana hoolitsev, imeilusa lauluhääle ning rikkaliku repertuaariga. Anyway. Otse maja kõrval kasvavate puude otsas on minu märkamist mööda üks pasknääripesa ja üks turteltuvi oma, aga neid leidub kindlapeale rohkem. Ühes eesõue pesakastidest kasvatab oma poegi mägi-sinilinnu paar, isaslind imeliselt, ergavalt helesinine üle kogu keha, emaslind tagasihoidlikult pruunikas. Olgu “pesakast ei tohi erksavärviline olla”-müüdi kummutamiseks öeldud, et nood eesõue kadakapuude küljes olevad kastid värvisin siia kolides punaseks. Ma ei teadnud siis veel kohalikust linnuasjandusest tuhkagi, vaatasin, et keegi ei pesitse, võtsin kätte, võõpasin üle, sai kena ja dekoratiivne. Ja hoplaa, järgmisel aastal kolisid linnud sisse. Usu veel asjatundjate nõuandeid… Aga kanjonis, kesk toomingavõsa, on harakapesa. Üüratu ehitis, kaootilise väljanägemisega, kuid harakapoegadel ei paista arhitektuurist sooja ega külma olevat, koorub teisi sealt igal aastal neli-viis tükki. Tuttvuti mune võib praegu igast rohupuhmast leida, pääsukesed alles jõudsid kohale, neil läheb soojätkamisega veel aega. Kakupojad peaksid aga juba prisked olema, näevad ilmavalgust külmal ajal, veebruaris-märtsis. 

Nagu nimekirjast näha, on koolibrisid meil aukartustäratavalt lai valik. Mis viga neid ligi meelitada, kui suhkrusiirupipurgi rõdupiirde külge riputad. Koolibrid on vaimustavalt julged, sotsiaalsed linnud. Me istume õhtuti nende toidulauast sõna otseses mõttes käesirutuse kaugusel, Lillikene lamab sealsamas, aga “hummerid”, nagu neid kutsume, ei lase end vähimalgi määral häirida. Ajavad omi asju, söövad, armatsevad, võitlevad. Hämmastavad olendid, hiiglaslik hing imetillukeses kehas. 

Niipalju lindudest. Mis siis muidu veel uudist… olen siin närvide rahustamiseks (USA massitulistamised) nädalajagu värvimisega tegelenud, mulle vägagi sobiv teraapia. Nood kolm punast pinki, mis me mõne aasta eest kodu juurde, kanjonikaldale paigutasime, erinevatesse asukohtadesse, tahtsid värskendamist, olid teised juba üsna pleekinud. Fotol üks pinkidest enne ülevärvimist, tooni nimetus kohalikus kõnepruugis “aidapunane” (barn red), uue värvi soetasin veelgi erksama (crimson). Vohh kus nüüd alles kargavad istekohad silma, roheluse taustal! Mul on üleüldse mingi teema selle punane-roheline kombinatsiooniga, vaata või mu pediküürinurka.  

Aga muidu, jah, on kõik hästi, kui tulistamised, Ukraina ja ahvirõuged välja arvata. Loodetavasti saavad valitsused nii siin- kui sealpool ookeani aru, et mingi järjekordse piirangute-sundvaktsineerimiste-maskiralliga pole tark peale lennata. Enamik inimesi, arvan ma, on nõus pigem evolutsioonilise vähikäigu läbi tegema, taas ahvideks muutuma, selmet kaks aastat kestnud jama uuesti otsast alustada. 

June 05/2022 

“Once upon a time, when women were birds, there was the simple understanding that to sing at dawn and to sing at dusk was to heal the world through joy. The birds still remember what we have forgotten, that the world is meant to be celebrated.” ― Terry Tempest Williams, When Women Were Birds: Fifty-four Variations on Voice

------------

LINNUNIMEKIRI / BIRD LIST
Alalised elanikud / Residents
1. Punasaba-viu / Red-tailed hawk (Buteo jamaicensis)
2. Ameerika tuuletallaja / American Kestrel (Falco sparverius)
3. Ameerika raudkull / Sharp-shinned hawk (Accipiter striatus)
4. Harilik kanakull / Northern Goshawk (Accipiter gentilis)
5. Ameerika kassikakk / Great Horned Owl (Bubo virginianus)
6. Läänepäll / Western Schreech-owl (Otus kennicottii)
7. Videvikusorr / Booming Nighthawk (Chordeiles minor)
8. Kalkunkondor / Turkey vulture (Cathartes aura)
9. Kanada lagle / Canada Goose (Branta Canadensis)
10. Kilatüll /Killdeer (Charadrius vociferous)
11. Ronk / Common Raven (Corvus corax)
12. Harakas / Black-billed Magpie (Pica pica)
13. Akaatsia-turteltuvi / Mourning Collared Dove (Streptopelia decipiens)
14. Punarind-rästas / American Robin (Turdus migratorius)
15. Võsa-sininäär / Western Scrub Jay (Aphelocoma californica)
16. Mägi-sinilind / Mountain Bluebird (Sialia currucoides)
17. Ameerika kaljupääsuke / American Cliff Swallow (Petrochelidon pyrrhonota)
18. Kalifornia tuttvutt / California Quail (Callipepla californica)
19. Täpikrähn / Northern Flicker (Colaptes auratus)
20. Täpik-maasidrik / Spotted Towhee (Pipilo maculatus)
21. Välusidrik / Dark-eyed Junco (Junco hyemalis)
22. Valgekurk-sidrik / White-throated Sparrow (Zonotrichia albicollis)
23. Valgekiird-sidrik / White-crowned Sparrow (Zonotrichia leucophrys)
24. Koduvarblane / House sparrow (Passer domesticus)
25. Piisoniturpial / Brown-headed cowbird (Molothrus ater)
26. Väluturpial / Brewer's Blackbird (Euphagus cyanocephalus)
27. Leekõlg-turpial / Red-winged Blackbird (Agelaius phoeniceus)
28. Lääne-niiduturpial / Western meadowlark (Sturnella neglecta)
29. Väikesiisike / Lesser Goldfinch (Carduelis psaltria)
30. Kanjonikäblik / Canyon Wren (Catherpes mexicanus)
31. Kaljukäblik / Rock Wren (Salpinctes obsoletus) 
32. Koldsäälik / American Yellow Warbler (Setophaga petechial)
33. Siidisaba / Bohemian Waxwing (Bombycilla garrulous)
34. Palukoolibri / Broad-tailed Hummingbird (Selasphorus platycercus)
35. Roosapea-koolibri / Anna’s Hummingbird (Calypte anna)
36. Rebaskoolibri / Rufous Hummingbird (Selasphorus rufus) 
37. Tumekurk-koolibri / Black-chinned Hummingbird (Archilochus alexander)
38. Habekoolibri / Calliope Hummingbird (Selasphorus calliope)

Külalised / Guests
1. Valgepea-merikotkas / Bald eagle (Haliaeetus leucocephalus)
2. Kalakotkas / Osprey (Pandion haliaetus)
3. Ameerika hallhaigur / Great Blue Heron (Ardea Herodias)
4. Metskalkun / Wild turkey (Meleagris gallopavo)
5. Sinikael-part / Mallard (Anas platyrhynchos)
6. Loorkakk / Monkey-faced Owl (Tyto alba)
7. Tutt-sininäär / Steller’s Jay (Cyanocitta stelleri)
8. Harilik kuldnokk / Common Starling (Sturnus vulgaris)
9. Kuhinokk / Black-headed Grosbeak (Pheucticus melanocephalus)
10. Hundinuia-turpial / Yellow-headed blackbird (Xanthocephalus xanthocephalus)
11.   Bullock-turpial Bullock's Oriole (Icterus bullockii)