Armas aeg, õige pea suundume järjekordsele road tripile (Oregon-Nevada-Utah + The Harmon Family Reunion), mistap pean end stardini jäänud paari nädala jooksul kokku võtma, läinudtalvise truck camperite kokkutuleku blogisse tallele panema, come hell or high water. Vastasel juhul kaob see äge üritus uute muljete kuhja alla. Vähe sellest, mõne kuu pärast avatakse registreerimine 2023. aasta camperite kokkutulekule, kuid mina siin lohistan ikka veel jalgu järel. Häbiasi. Arvata, et ega sel teemal ühe postitusega hakkama ei saa, vähemalt kaks tuleb ära, võib-olla ka enam. Mis muud, hakkame aga otsast pihta. Alustuseks asukohast.
Truck Camper Rally 2022 toimus veebruari keskpaiga pikal nädalalõpul,
Quartzsite nimelisest linnakesest mõned miilid eemal, paigas nimega Roadrunner Wash. Nagu Google Maps meile
näitab, on Quartzsite näol tegemist pisikese, pretensioonitu asumiga Sonora kõrbes. Kaugel idas suurlinn Phoenix, läänes Los Angeles, põhjasuunal Las Vegas. Mexico piirini veidi üle saja miili. Kuid kui juhtud põhja-ameeriklastega vesteldes toda väikelinna nimetama, ei jää vestluspartner sulle arusaamatuses otsa vahtima, et mis ja kus. Quartzsite on teada-tuntud sihtkoht, motoriseeritud reisisellide Meka.
Quartzsite on bipolaarne. Põletavkuumadel suvekuudel tagasihoidlik, endassetõmbunud väikelinn, mis talvel sünnib ümber eksalteeritud, valjuhäälseks, ostlevaks ja pidutsevaks persoonide paabliks, kuna siis lisandub linnakese ja selle ümbruskonna kasinale 3000 elanikule ligemale 800.000 matkasõiduki-turisti. Jaa, lugesite õigesti. Kaheksasada tuhat inimest Ühendriikidest ja Canadast. Need, kel kodus talved käredad, võtavad aasta viimastel kuudel suuna Arizona kõrbesse ja lahkuvad sealt alles kevadel, mil kodumail ilmad leebuma hakkavad. “Snow birds”, kutsuvad Quartzsite alalised elanikud kliimapagulasi. Ja juba kolmandat aastat (sedajagu oleme camperiomanikud olnud) kuulume meiegi Pauliga nimetet rändlindude sekka.
Milles seisneb Quartzsite apetiitsus, küsite. Kaks peamist põhjust: talvine mõnus kliima (kuiv, päikeseline, soe, samas mitte liig kuum) ning… wait for it… mõõtmatute mõõdetega parkla. Jah, just nimelt. Linnakest ümbritsev, kümneid ja kümneid ruutmiile hõlmav riigimaa (
BLM land) tagab tasuta parkimisvõimaluse kõigile kaheksasajale tuhandele ratastel majades kohale saabunule - ole ainult mees/naine ja vali oma ajutine “koduaed” välja. Mõni eelistab linnalähedust (foto 2), mõni natuke kaugemat kanti (foto 3), mõni, nagu meie, linnakesest jupp maad eemal asuvaid väherahvastatud alasid (foto 4). Ainus piirang on, et valitud laagrikohas tohib matkasõidukiga tasuta resideeruda 14 päeva. Kuid ähvardusest ei tasu ehmuda. Seda, mitu päeva sa kusagil pargid, ei kontrolli põhimõtteliselt keegi. Säärast tohutu ulatusega piirkonda polegi ju võimalik regulaarselt üle vaadata. Ja kui juhtuks ime ning seadus peakski silma peal hoidma, park ranger või highway patrol tuleks uksele koputama, et halloo, su kaks nädalat on täis, ole kena, vabasta koht, siis lööd mootori käima ja veeretad oma kodu paarkümmend meetrit vasakule või paremale, ning ongi juriidiliselt kõik jälle korrektne.
Quartzsite on kõige diskrimineerimisvabam paik maamunal, kuhu minu jalg astunud. Kui ennist nimetasin persoonide paablit, mõtlesin seda täiesti tõsiselt. Hipid. Rikkurid. Kodutud. Trumpistid. Vasak- ja parempoolsed. Veganid ja jahimehed. Geid ja homofoobid. Trailer trash ja ülikooliproffessorid. Maksumuselt miljoni dollari kanti küündivad uhiuued läikivad hiigelsõidukid, sõna otseses mõttes ratastel majad, täismõõtu elu-, magamis- ja vannitoaga, pesumasina ja kuivatiga, nõudepesumasinast rääkimata. Pisikesed, päevinäinud, roostes, ausõna peal koos püsivad, tossavad Volkswagen bussid, rahumärk uksele maalitud, akende ees viledad, kanepisuitsust kollaseks tõmbunud pitskardinad. Quartzsite, jah, on külalislahke. Võtab vastu igaühe, ning kus tahes nood üksteisest nii erinevad maailmad kohtuvad - poes, bensiinijaamas, baaris – kõik on võrdsed. Hierarhiat ei eksisteeri. Keegi pole teistest parem ega halvem. Sest viimne kui üks Quartzsite külaline, olgu ta majanduslik seis või ühiskondlik staatus milline tahes, kuulub ühe ja ainsa nimetaja alla: rändur.
Kes
Nomadland'i vaadanud, see enam-vähem teab, mis Quartzsite kandis toimub. Film näitab Bob Wells'i korraldatavat
Rubber Tramp Rendezvous'i, aga peale tolle Hollywoodi toel muu maailma teadvusesse tõusnud ürituse toimub Quartzsite ümbruses talvekuude jooksul lugematuid teisigi mõtte- ja elustiilikaaslaste kogunemisi, alates religioossete rühmituste palvepäevadest lõpetades van-life viljelejate või truck-camper rahva kokkutulekutega. Lisaks erinevad messid (tõmbenumbriks massiivne
The Annual Quartzsite Sports, Vacation, & RV Show), kirbuturud, vääriskivilaadad ning mitut muud sorti tingel-tangelid.
Quartzsite vapiloomaks on muide kaamel. Ei, mitte seetõttu, et kaamel kui loomaliik loomuldasa USA edelakandis eluneks, vaid põhjusel, et Ühendriikide XIX sajandi sõjaväejuhid tulid ideele kasutada küürukandjaid sõjaväelise varustuse transpordiks. Üritust kutsuti
The Great Camel Experiment. Ettevõtmine läks paraku aia taha, loomad kisklesid omavahel, 70 kaamelile ei jagunud asjatundlikke hooldajaid ja ajajaid, ja nii edasi. Quartzsite uhkeldab kaameli-logoga põhjusel, et linnakese ümbruses korraldati sõjaväeõppusi, kus osalesid ka “kaamelirügemendid”. Pealegi, üks kaameliajajaist, mees nimega Hadji Ali (ameeriklaste kõnepruugis Hi Jolly) elas oma viimsed eluaastad Quartzsite's, on sinna ka maetud, hauale lausa
monument püstitatud.
Quartzsite'st leiab hea hulga bensiinijaamu, lugematu arvu autoparandustöökodasid, paar täitsa korralikku toidupoodi, ühe erakordselt ägeda kasutatud raamatute poe, kuid paraku vaid kaks arvestatavat ajaveetmiskohta elik baari. Miks nii vähe? Külastajaid oleks ju murdu? Mine võta kinni. Ehk on keeruline kohalikult omavalitsuselt alkomüügi luba saada. Ning neistki kahest on üks üsna nõmedavõitu, alailma pooltühi, ainult nimi tundub huvitav: Yacht Club Restaurant Bar. Ärge minult küsige, mis Yacht Club, kesk kuiva kõrbe. Pole aimugi. Aga teine, The Horney Toade Saloon & Grille, oo! Vot sel kohal on karakterit ja klientuuri. Ma kohe ei teagi, kuidas paika kirjeldada, et te maigu suhu saaksite. Teenindus toimub üksnes vabas õhus, mööbel on enam kui askeetlik, köögiks kulunud välimusega treiler. Baarileti taga seisab igal õhtul erinev meesterahvas, enamjaolt sihuke mootorratturi tüüpi, armilises nahktagis, sõrmed sõrmuseid täis, habetunud, vägagi küsitavate baarmenioskustega, kuid jube sõbralik. Juhtub, et tellimuse võtab vastu, raha aga unustab küsida, sest tellimuse esitajaga lobisemine tundub tähtsam. (Edasine sõltub juba kliendi südametunnistusest.) Menüüs on burger ja friikartulid, ja see on ka enam-vähem kõik. Toitu tuleb oodata kaua, väga kaua, kuid kärsituse võid The Horney Toade minnes rahumeeli koju camperisse jätta. Laudu teenindab roosas tanktopis ning hõbedastes retuusides elunäinud olemisega hilises keskeas särtsaks blondiin. Õlle ja kangema alkoholi valik on suhteliselt normaalne, veiniga aga… no veiniga on niimoodi, et baariseinal rippuvale joogimenüü tahvlile on kritseldatud WINE $4. Ja ainult klient, kes The Horney Toade's esimest korda, hakkab taktitult pärima, ons vein valge või punane või hoopiski roosa, hakkab tähtsusetuist pisiasjust numbrit tegema, et kas Cabernet või Shiraz või Chardonnay või Pinot või... Jumal hoidku, vein on vein, suur plasttopsitäis maksab neli dollarit, jätkem peenutsemine, eks. Jaa, ma näen küll, lugejad pööritavad silmi. Aga ma kinnitan teile, et The Horney Toade on üks meeleolukamaid baare, kus aega veetnud olen. (Lugege uuesti teksilõike, mis persoonide paabelist räägivad. Või veel parem, vaadake uuesti üle 1977. aasta Star Wars'i kuulus baaristseen.) Nädalalõppudel mängitakse elavat muusikat, muudel õhtutel on diskorid, enamjaolt sõjaveteranid, enamjaolt ratastoolis. Saab lugusid tellida, saab karaoket laulda. Näksid unistavalt oma friikartuleid, kuulad mussi (täitsa söödav repertuaar, ei ole sugugi iga kolmas lugu kantri, isegi mitte iga kümnes), rüüpad VEINI, sõbruned naaberlaudades istujatega. Õhtune mahedalt soe tuuleke kannab kreosoodipõõsaste uimastavat lõhna, läänekaares loojub päike ahhetamapaneval moel, nagu ta seda vaid Arizonas teeb. Leekiv-oranzhilt, türkiissinises taevas. Jumalik. Kui Quartzsite kanti satute, ärge mingil juhul jätke The Horney Toade külastamata.
--------------
The Biggest RV Gathering On Earth: “Once a year, beyond the bounds of reason, thousands of RVs all converge in the same place. The spot is a small, dusty nondescript desert town. Under normal circumstances you might drive by without even noticing it’s there, but come January the transformation of a desert phoenix occurs. The RV’s come, and not just a few of them either…but in the hundreds and thousands! They pack and populate the desert boonies like a giant ant colony, creating a massive sprawl of boondocking RV’s as far as the eye can see. The town is Quartzsite, AZ and it’s the biggest RV gathering on earth! What follows is a feast of sellers, flea-markets, rummage-sales, gem shows, artists, professionals and every knick-knack shack you can possibly imagine. Although there are people here for many weeks before and after, the “big show” officially runs around the last 2 weeks of January. During this time a giant tent is raised in the very center of town, the desert becomes a massive ad-hoc parking lot and vendors cram the streets.”
June 23/2022
“Welcome to Arizona, where summer spends the winter and hell spends the summer.” – Unknown
