KAUAI GLASS BEACH on tegelikult ammu aega tagasi hüljatud prügimägi. Prügist kui niisugusest pole tänasel päeval enam jälgegi, kui mõned ookeaniveest puhtaks pestud automootorid ja käigukastid välja arvata. Põhiline, mida Glass Beachile jahtima tullakse, on lainete poolt kildudeks pekstud ja seejärel lihvitud klaas. Ookean kannab iga päev uue valiku kaldale, mõni päev vähem, teine päev rohkem. Tulihingelised kollekstionäärid on kohal juba päikesetõusu ajal.

Meie jõudsime Klaasirannale varasel pealelõunal, kuna polnud korjetöö peal väljas. Selline suhteliselt vaikne, turistidest ummistamata rannariba. Kaks munkhüljest – neist kirjutasin siin - ei lasknud end klaasikorjajatest häirida. Aga kui Paul sattus kogemata liiga lähedale, möiratas suurem isend hoiatavalt. Pean mainima, et Paul oli väga käbe distantsi suurendama. Tollel hülgel (isane?) tundus üldse kehv päev olevat. Väiksem üritas talle lähemale nihkudes miilustada, aga peletati samasuguse möirgega eemale.Vana oli vast eelmisel päeval pikalt pidutsenud, pea haige või miskit.

 -------------

"GLASS BEACH isn't mentioned in most guidebooks, and there are no signs directing drivers to it, but it can be a bonanza for collectors of sea glass. The shoreline of Glass Beach is covered with millions of brown, aqua, clear and blue sea glass pebbles. The beach's regular rock is basalt, but you will find lot of sea glass on this beach from old bottles, flasks, windshields and windows that has been smoothened by moving ocean water and time. It takes the ocean about 10 to 30 years to create each glass frosted, jelly bean-like pebble you will find." Source: kauabeachscoop.com
March 31/2018
“The only problem with looking for sea glass… is that you never look up. you never see the view. you never see the houses or the ocean, because you’re afraid you’ll miss something in the sand.”–Anita Shreve, Sea Glass

„THE ONLY OBSTACLE ON YOUR WAY TO U.S. CITIZENSHIP IS PARALLEL PARKING“, tõdes Paul täna hommikul. Mu kasina parkimisoskuse osas on tal muidugi õigus. Sellele vaatamata pole tõsiasi, et valmistun USA kodakondsuse taotlemiseks vähimalgi moel seotud faktiga, et otsustasin endale lõpuks ka USA juhiload teha.

Võtame algatuseks autoasjanduse. Siiamaani olen EU lubadega sõitnud. USA omade saamiseks pean läbima teooriatesti ja sõidueksami, viimast saab sooritada omaenda autoga. Ega ma suurt ei pabista, kuigi tõe huvides meenutan, et juhiload ostsin kusagil 1990ndate alguses konjakipudeli eest. Sõitma õppisin alles siis, kui paber käes oli. Toonasest sõiduõppest lähedalseisvate isikute käe all võiks omaette pika postituse kirjutada, aga las ta seekord jääda, onju. Sest tänaseks pole mu juhioskustele suurt midagi ette heita. Sain siin paar aastat tagasi hakkama isegi säärase vägitükiga, et roolisin me vana, manuaalkastiga, roolivõimenduseta Nissan pickup truck'i läbi nelja osariigi - mäed ja kiirteed ja mis kõik puha. Siis, kui me New Mexicost Oregoni kolisime. Toataimed olid kõrvalistmel, Yarko oma puuriga taga kastis. Paul juhtis teist sõiduriista, sidet pidasime walkie-talkie’dega. Olid ajad...

Ühesõnaga, tagasi teema juurde - see paganama paralleelparkimine. Manööver, millega end kahe tee äärde pargitud auto vahele nihverdad. Ma ei kasutanud seda Eestiski, rääkimata siis Ameerikast, kus (parkimis)ruumi üldjuhul laialt käes, välja arvatud suurlinnades. Miks ma peaksingi seda oskama? Kui kunagi näiteks New Yorki elama kolime, mis küll vaevalt juhtub, küll siis ära õpin.

Aga nüüd kodakondsusest. Mida mul, olles piisav aeg USA alaline elanik ja USA kodaniku abikaasa olnud, on tänaseks õigus taotleda. Ühendriikide põhiseadus lubab (ja Eesti Vabariigi põhiseadus ei välista) topeltkodakondsust, nii et mis muud kui tuld. Juhul, kui täidad kõik vajalikud eeldused, on USA kodakondsuse taotlemise protsess  abiellumis- ja elamisloa omadega võrreldes suhteliselt lihtne (loe: nõutavate dokumentide virn pole väga kõrge). Riigimasina hammasrattad keerlevad muidugi aeglaselt, nii et vestlusele kutsumist tuleb ca pool aastat, vast isegi aastake oodata. Siis kontrollitakse ka inglise keele oskust ja teadmisi USA ajaloo ning riigikorra kohta, mõlemad testid on algklassi tasemel. No ja lõpuks annad vande ja oledki kodanik. Ahjaa, ja arvestatava obroki maksad ka, kuidas siis muidu. Aga sõiduoskusest ei küsi Kodakondsus- ja Immigratsiooniametis küll keegi, paralleelparkimisest rääkimata.
Image: Internet
March 26/2018
“The one thing that unites all human beings, regardless of age, gender, religion, economic status, or ethnic background, is that, deep down inside, we all believe that we are above-average drivers.”― Dave Barry

KUIDAS TEIE PAGASIT LENNUJAAMAS KAALUTAKSE?
Ega ma täpselt ei tea, kuidas see praegu seal teie pool ookeani käib, aga meil siin Ameerikamaal on niimoodi, et lähed ja tõstad kohvri check in’i puldi kõrval olevale kaalule, ametnik kontrollib, ega ülekaalu pole, kasseerib pagasitasu ning viskab seejärel su kohvri enda selja taha liikurlindile. Isegi kui teed check in'i automaadis, tasud seal pagasi eest ja prindid välja pardakaardi, tuleb sul ikkagi minna kohvrit kaaluma (loe: pead check in’i sabas seisma). Juhul muidugi kui sa vaid käsipagasiga ei reisi.

Novot. Eelkirjeldatu on üldine praktika. Aga Lihue lennujaamas Kauail kehtivad teised kombed. Lennujaam ise pisike nagu püksinööp (ega saar ise kah teab mis suur ole), aga rahvast igal kellaajal murdu. Troopikaparadiisi võlud ja valud. Ühesõnaga, lennufirmade check in’ide ees looklevad aukartusäratavad järjekorrad. Kuid vilunud Kauail käijad, nagu me oleme, Paul iseäranis, kasutavad järgmist trikki:

Lähed teed check in’i automaadis. Siis veeretad oma pagasi lennujaama keskel oleva suureläbimõõdulise toruni, mis lähemal vaatlusel sisaldab pagasilinti. Torusuuet valvab Kerberos aukartustäratava välimusega, kohalikku päritolu Matroon. Juhul, kui su olek Matroonis kahtlust ei ärata ning sul on ette näidata automaadist välja prinditud pardakaart ja pagasitshekk, võtab ta sinu kohvri pagasilindile visata. Kuid kaalumine, kaalumine, küsite te nüüd – kuidas siis kohvri kaal kindlaks tehakse? Aga vaat niimoodi, et Matroon vinnab kohvri maast lahti, hoiab seda paar sekundit õhus, endal silmad taeva (lennujaama lae) poole tõstetud. Olles kõrgemalt poolt märgi saanud, viskab kohvri lindile - või sulle tagasi. Viimasel juhul on tegemist ülekaaluga, ning sul tuleb a) kraam strateegiliselt ümber pakkida või b) otsustada, kas loobud kotitäiest koju kaasa ostetud Hawaii punasest soolast või oma igivanadest, kuid armsatest matkasaabastest.

Jaa, Lihue Airport saaks edukalt ilma elektrooniliste mõõteriistadeta hakkama, pagasi kaalu määratakse vajadusel tunde järgi. Sest Hawaiil on vägevate võimetega naised - nagu Eestiski. Nii et Tallina lennujaamal on mu meelest arenguruumi.
Image: Internet
March 23/2018
"You know… the airport is the only place you can walk around with no shoes, a glazed look on your face, and sleep on the benches and no one judges you.”― Coriander Woodruff, The Call of the Spectacled Owl

TEISIPÄEVAL ALGAS KEVAD! Lillikene tähistas pööripäeva all kanjonis jääkülmas ojavees sumamisega, pärast kuivatas end kuuma päikese käes.

Muuseas, Lilli viienädalasest boardingust kasvataja Shelby juures niipalju, et kokkuvõtlikult ning  kergendunult võib öelda, et ei anna möödunud suvega võrreldagi. Ses mõttes, et seekord läks kõik algusest peale väga kenasti. Eks Lillikene on nüüd juba täiskasvanud kah, enesekindel. Sellest, kuidas ta rõõmsalt hoiukodusse maha jäi, kirjutasin siin. Sellest, kuidas möödunud suvel käitus, kui talle Kauailt tagasi tulles järele läksin, saab lugeda siit.  Nüüd oli ka koju tagasitulek positiivselt teistmoodi. Lillil tundus süsteem juba selge olema – OK, kasvatajaga oli tore, aga aeg taas normaalse elu juurde pöörduda. Koduukse ees autost välja hüpanud, vaatas ta oma valdused kiiresti, kuid põhjalikult üle, seejärel räntsatas külili õuekennelisse ja lasi silma looja, nagu poleks vahepealsed viis nädalat ära olnudki.

Shelby kiitis Lillit taevani – olevat väga kerge koer pidada. Rõõmus, rahulik, leplik, hea söögiisuga. Kuna kasvataja on ka professionaalne dog groomer, sai Lilli kasukas mitu head korda sugeda, pediküür tehtud ja puha. Shelbi oli üllatunud ja vaimustunud Lilli võimest kenasti paigal püsida ja koostööd teha - ikkagi väga noor koer ju veel.

Ega midagi, nüüd on siis see boardingu-mure kah murtud. Kui jälle Kauaile käima läheme, või kusagile mujale, kuhu koera kaasa võtta ei saa või ei taha, võime Lillikese juba täiesti rahuliku südamega hoidu viia.
Foto: Paul
March 22/2018 
"Anyone who doesn't know how soap tastes never washed a dog."- Unknown

VOGUE käib mu postkasti juba umbes aastajagu. Siin kanjonikaldal, Rahvuslike Rohumaade serval elades on ausalt öeldes mõnevõrra keeruline moega sammu pidada. Vaevalt jõuad talvehooaja trendidega harjuda, kui juba on orav, jänes ja metskits kasukad suviste outfittide vastu vahetanud.

Ühesõnaga, tellisin Vogue, kuna pakuti peaaegu ilma rahata, 15 dollari eest sain lausa kaks aastakäiku. Kusjuures, nagu kohalik kõnekäänd ütleb, got more than I bargained for. Sest: esiteks, Ameerika Vogue on avalikult Trumpi-vastane. Teeb kohe südame soojaks, kui Anna Wintour toimetajaveerus Donaldit rapib. Teiseks, Vogue pakub moevärgile lisaks ka üllatavalt palju lugemist, kvaliteetseid kirjatükke arhitektuurist, kunstist, kultuurist, poliitikast.

No näiteks värskes numbris on usutlus komeedina kulinaariataevasse tõusnud Jordan Kahn'iga, Los Angeleses asuva restorani VESPERTINE looja ja peakokaga. Restoran on tegelikult vist liiga lihtsustatud nimetus tolle söögikoha kohta. Kunstiprojekt? Ühesõnaga, artikkel äratas mus kui mitte söögiisu (olen gurmeetoidu suhtes suhteliselt külm), siis igal juhul huvi. Söömaajaks Vespertine's tuleb varuda ca 5 tundi ja 250 dollarit nägu, pluss tax ja tip. Toit, mida serveeritakse, näeb välja kõike muud kui see, mida sõna toit öeldes silmas peame. Teenindav personal on justkui mungakloostrist pärit, napisõnalised, emotsioonivabad. Teatraalsus ja normidest kõrvalekaldumine ruulivad. Kogu etendus on Kahni poolt viimse detailini läbi mõeldud, alates traditsioone eiravatest sööginõudest lõpetades taustahelide ja -lõhnadega.

Kui me kunagi ähmases tulevikus jälle Los Angelese kanti satume ja pead murrame, kuidas ripakil olevat viitsadat dollarit kulutada, siis ma Vespertine'le 'ei' küll ei ütleks. Ainuke häda on selles, et Paul väldib Californiat nagu tuld (ta on seal üles kasvanud), ja ega meil neid dollareid nii väga ripakil kah pole. Näis.

The New York Times’i restoranikriitiku Pete Wells’i restoraniarvustus:
$250 for Dinner, Tradition Not Included, at Vespertine
"Vespertine gets inside your head. If you squirt yourself with the vial of fragrance you get when you leave, it may get under your skin, too. Since it opened here in July 2017, its $250 tasting menus (tax and service charge not included) have left people perplexed, impressed, annoyed or all three." ------ "Anybody inclined to paint the restaurant as a steaming pile of pretentious nonsense will find that Jordan Kahn, Vespertine’s chef and overall impresario, is standing there with an open paint bucket and a brush. Vespertine is dedicated to “exploring a dimension of cuisine that is neither rooted in tradition nor culture,” a press release read. “It is a spirit that exists between worlds.”

Jordan Kahn oma restoranist:
 7 Truths About LA Tasting Menu Sensation Vespertine
While his vision for Vespertine is ultra-specific, Kahn welcomes the challenge of adjusting the menu to the diner’s needs. “I would be super excited if someone only ate white coloured food, that would be fucking killer,” he says. “A total white menu.”

Photo #1: orach, caramelized lobster and quince
Photo #2: hazelnut cream with hyssop
Photo #3: shaved white asparagus with white chocolate
Photo #4: Jordan Kahn
Photo #5: Vespertine
Images: Internet
March 19/2018

ME PAULIGA OLEME NÜÜD KAH MILE HIGH CLUB LIIKMED.  
Mile High Dance Club'i pean silmas. Mida teie siis mõtlesite? :-)

Nimelt sattusime Kauailt koju lendama Alaska Airiga. Nendega on meil muidu head kogemused, aga tänaöine peetud väljanägemisega Boeing 737 osutus piinapingiks. Seljatoed korralikult alla ei käinud, tekke ja patju ei jagatud, mingitest ekraanidest, kust filmikest vaadata, polnud juttugi. Nii et igaüks lõbustas end ise, nagu oskas. Kes norsates, kes nutiseadet näppides, minusugused aga, kes lennukis sõba silmale ei saa ja kel (omaenese vabal valikul) puudub peen telefon, koogutasid niisama need kuus tundi maha.

Ah et mis lugu selle MHCga oli? No me Pauliga istusime teineteisest eraldi, kuna broneerisime tema ja minu pileti umbes nädalase vahega. Mingi kella kolme ajal öösel saime WC juures juhuslikult kokku. Olime seal sel hetkel ainukesed, kondid olid jube kanged, Paul pani ette, et tantsime. Tiirutasimegi siis paar minutit miskit valsilaadset, niipalju kui napp WC ja lennukiköögi vaheline ruum võimaldas. Kabiinitäis kaasreisijaid olid me poole seljaga, stjuuardesid kah kusagil mujal (kokpitis pilootidega flirtimas?), nii jäi etteaste võõrale silmale nägemata. Meil kahel aga oli muidugi lõbu laialt.
March 15/2018
Foto: Paul
“Airplane travel is nature's way of making you look like your passport photo."― Al Gore

TALK STORY BOOKSTORE Hanapepe linnakeses on Ühendriikide kõige läänepoolsem raamatupood. Müügil üle 150.000 väljaande – rariteetsed raamatud, uued ja kasutatud raamatud, hiilgav valik Kauai (ja laiemalt Hawaii) alast kirjandust. Veetsime poes kõva paar tunnikest. Poe vibe on troopikasaarele sobivalt vabameelne, klientideks tüüpe seinast seina. Äge. Soetasin kolm raamatut: Hawaiian Magic & Spirituality, Kauai's Geologic History, ja An Easy Guide To The Hawaiian Language. 

"Hiinalinn" Hanapepe on eklektline, sõbralik, aeglase kulgemisega paik, paljude pisikeste söögi- ja müügiasutustega. Mulle kui (endisele) põhjamaiselt minimalistliku disaini kummardajale on Hanapepe sarnased häbenematult stiilikirjud kohad hirmsati meeldima hakanud. Loovad väga pingutusevaba õhkkonna (versus üksik, gunstipäraselt galerii väärispuidust letile paigutatud minimalistik, monokroomne taies, hinnaks miljon, puutuda ei tohi, sest näpujäljed jäävad peale).

Hanapepe ajalugu on sama kirju kui välimus. Asustati XIX sajandi keskel hiinast immigreerunud riisifarmerite poolt. Elanikkond koosnes toona põhiliselt poissmeestest, kes teiselt poolt ookeani õnne otsima tulnud, tööpäevajärgseteks ajaveetmisvormideks oopiumi suitsetamine, hasartmängud ja baarikaklused. Viimased Hanapepe oopiumiurkad suleti alles 1930ndatel. Halva kuulsusega linnas olla olnud ühepalju kõrtse ja kirikuid. 1924. aasta põllutööliste verise mässu ajal jättis elu 16 filipiinlasest farmitöölist ja neli kohalikku politseinikku. Tänaseks on Hanapepe taltsas turismimagnet, metsikust minevikus räägivad veel vaid raamatud ning siin-seal silma hakkav hiinapärane arhitektuur.

-----------

Hanapepe means “crushed bay”; perhaps so named due the landslides in the valley or the appearance of the cliffs from the sea to the rocks surrounding the deep bay area. The native people of HawaiI inhabited the valley of Hanapepe for centuries before Captain Cook arrived in 1778. Hanapepe Valley is a fertile area, where many foods such as banana, sugar cane, and sweet potato were grown. Also, salt trading was the earliest entrepreneurial legacy of Hanapepe. Hawaiians cultivated salt in saltwater ponds for trade with sailors. The right to harvest salt, handed down through families, continues today.
Source: Internet
March 13/2018 
“What I say is, a town isn’t a town without a bookstore. It may call itself a town, but unless it’s got a bookstore, it knows it’s not foolin’ a soul.”― Neil Gaiman, American Gods

Nonii, nüüd oleme ka Vaikse Ookeani rannal lõket teinud. Eile hilisõhtul.
March 12/2018

KAUAI SAAR ON HOLLYWOODI PRODUTSENTIDE JA REZHISSÖÖRIDE SILMATERA, sest Kauail filmides pole kulisside kohalevedamisega tarvis vaeva näha. Kõik on Emakese Looduse poolt olemas. Siin on üles võetud stseenid selliste kassamagnetite tarvis nagu King Kong, Jurassic Park, Avatar, Raiders of The Lost Ark (Harrison Ford!), Pirates of The Caribbean (Johnny Depp!!), Blue Hawaii (Elvis!!!), kui nimetada vaid mõned tuntumad.

28 kilomeetri pikkune Na Pali rannik Kauai põhjakaldal on muidugi eriline maiuspala. Katamaraani pardalt tundide viisi müstilisi kaljuseinu ja puutumatuid liivarandu imetledes ei teinud ma aga kuigi palju fotosid. Eelkõige seetõttu, et minusugusel tavapildistajal on täitsa võimatu säärast massiivset ilu objektiiviga haarata. Teiseks seetõttu, et talvine ookean sundis aparaadi asemel reelingust kinni hoidma, nii nagu Paul seda esimesel pildil teeb. No ja siis veel selline aspekt kah, et läbi kaamerasilma vaadates läheb pool vaatemängu kaotsi, mu meelest - hiljem on küll tore vaadata ja sõpradele näidata, aga täieliku kohalolu tunne kannatab. Postituse illustreerimiseks näppasin mõned ülesvõtted Internetist, suurusjärkudest annab aimu valge täpp ookeanil (teisel fotol), see on katamaraan.

Kõrvalepõige. Sotsiaalmeedia tarvis pildistamise hullusest ja iseäranis muidugi selfindusest võiks tegelikult omaette pika postituse kirjutada. Me oleme siin sihukesi situatsioone näinud, et. Näide? Olge lahked. Pikajuukseline, brünett, päevitunud kaunitar seisab ookeani rannakividel, taustaks päikeseloojang. Prunditab huuli, lükkab rinnad ette ja tagumiku taha, tõmbab kõhu sisse ning asub klõpsutama. Räägivad, et ühe Instagrami-kõlbliku kaadri jaoks peab vähemalt 50 võtet tegema, erinevates poosides, huuled erinevas prundi-astmes jne. Ühesõnaga, päike juba horisondi taha vajumas, aga näitsikul pole ilmselt ikka veel seda õiget kaadrit käes. Ajanappusest ettevaatlikkuse kaotanud, taganeb ta kivil liigse sammukese võrra, kaotab tasakaalu, ning prink taguots prantsatab karedale ja kõvale laavapinnasele. Õnneks leidub läheduses piisaval hulgal sportlikult palja ülakehaga noori surfareid, kes üksteist jalust maha tormates selfie-kuningannale appi tõttavad. Jääb vaid loota, et neiuke leiab nende neljakümne üheksa kaadri hulgast miskit Instagrammimise-väärilist, muidu ju kõik see vaev, kaasa arvatud marraskil kannikad, maha visatud. Sõna otseses mõttes.

Anyway. Tagasi Na Pali ranniku juurde. Autoga sinna ei pääse. Jääb üle kanuumatk piki rannikut või paadi-ekskursioon (mille meiegi valisime). Või siis edasi-tagasi 17,5  kilomeetri pikkune KALALAU TRAIL. See on seiklus, mida soovitatakse vaid treenitud matkajatele, sest matkaraja lõppu jõudnud, tuleb ju tagasi ka tulla, mis teeb matka kogupikkuseks tervelt 35 km. Rada algab nunnult ja turvaliselt nagu alumisel pildil näha, aga see on nii vaid esimestel kilomeetritel. Edasi kulgeb tee mööda kaljuserva, kitsal, kohati lagunenud ja varisemisohtlikul jalgealusel, ning keskmiselt treenitud matkajal kulub Kalalau Traili round tripiks vähemalt kaks päeva. Kõik valud ja vaevad saavad aga külluslikult tasutud, sest Na Pali ranniku näol olla tegemist ühe kauneima paigaga kogu planeedil.

Sellele väitele on muidugi raske vastu vaielda. Lokkava, metsiku rohelusega kaetud hambulised kaljuseinad, troopiliselt külluslikud orud, mäekülgedest väljapurskuvad kosed, lainete poolt uuristatud koopad, inimtühjad paradiisirannad… aaahhhh. Kusjuures ükski alus ei tohi Na Palil randuda peale kanuude, ja neilgi peab omavalitsuselt luba olema, ning luba tuleb mitu kuud ette taotleda. Mingist “metsikult” ööbimisest Na Pali muinasjutulistel randadel pole juttugi. Põhjus? Hoida rannik nii puhas ja puutumatu kui võimalik. Kusjuures ka kanuumatk ei sobi kaugeltki mitte igaühele. Ookean pole sul läbi Soomaa jooksev Raudna jõgi, kus õlut rüübates end voolul kanda lased.

Niisiis. Kalalau Traili peale ma millaski võib olla isegi mõtleks, mõnede järgmiste Kauai-käikude ajal. Kui vaid seitsmendal kilomeetril seda Crawler’s Ledge’i ees ei oleks. Põhimõtteliselt võib ju vaid osa distantsist kah läbida, nö. poolmaratoni. Et pööraks enne Crawler’s Ledge’i tuldud teed tagasi? Elame, näeme.

The Kalalau Trail Is Hands Down The Most Incredible Hike In America
ja 
Crawler's Ledge, video 4 min.

 -----------------

Spanning 28 km along Kauai’s North shore, THE NA PALI COAST is a sacred place defined by extraordinary natural beauty. These emerald-hued cliffs with razor-sharp ridges tower above the Pacific Ocean, revealing beautiful beaches and waterfalls that plummet to the lush valley floor. The rugged terrain appears much as it did centuries ago when Hawaiian settlements flourished in these deep, narrow valleys, existing only on the food they could grow and the fish they could catch. No wonder Na Pali takes its name from the Hawaiian word for cliff: the coastline is dominated by jagged 1200-meter cliffs that reign supreme over the Pacific Ocean. The coastline is land accessible only by the challenging 17,5 km  Kalalau Trail trek, water accessible by guided Na Pali kayaking trips and Kauai boat tours.  
Source: Internet
Photo 1: Epp. Photos 2-6: Internet
Posted March 09/2018
“No, no! The adventures first, explanations take such a dreadful time.” ― Lewis Carroll, Alice's Adventures in Wonderland

MEHED BALERIINISEELIKUTES, esimesel fotol? Mkmm. Hoopiski kohalikud kaluripoisid, viskevõrgud ümber keha seotud. Kahjuks ei õnnestunud neid võrke viskamas näha, jalutasid meist kallast mööda kaugele eemale. Kaks alumist fotot on illustreerivad. Igavesti vahva püügiviis mu meelest, õngeleotamisest tunduvalt atraktiivsem ja aeroobilisem.
March 08/2018

MUL ON PAULIGA VÕRRELDES TUGEVAD EELISED, mis havai keele kõnelemisse puutub. Sest eestlane hääldab havailaste vokaale loomuldasa õigesti: a-e-i-o-u, samal ajal kui ameeriklane ütleb ei-ii-ai-õu-juu. Konsonantidega k ja l sama teema, eestlase hääldus ühtib havailase omaga, ameeriklase suust kõlavad need teistmoodi - oot, sellel oli mingi peen termin ka, palatalisatsioon?

Anyway. Olen uhkusega mõnegi kohaliku käest koplimenti kuulnud, kui kohanimesid õigesti hääldan. Näide: linn, kuhu me Kauaile lennates maandume, kannab nime Lihu`e. Paul hääldab Lihu´i. Vale!! Mina hääldan kirjapildile vastavalt, kuigi katkestuskoht u ja e vahel ei kuku veel väga hästi välja. St. kui ma sellele ekstra mõtlen, saan hakkama, aga loomulikust panen ikka kõik häälikud ühte ritta, ilma pausita.

Hawaii imeilusat, meloodilist kõnekeelt tänapäeval igapäevaelus kahjuks eriti ei kasutata. Vahepeal oli teine lausa väljasuremise äärel, viimased aastad on toonud rahvusliku liikumise tõusu, huvi ajaloo ja keele vastu kasvab jõudsalt. Hawaii kirjakeel on muide nooruke, esimeste saartele asunud misjonäride looming, nemad lõid havai keele tähestiku. Viis täishäälikut: A,E,I,O,U ja seitse kaashäälikut: H,K,L,M,N,P,W. Havaikeelsed sõnad lõppevad alati vokaaliga ja igale konsonandile peab järgnema vokaal. Nagu eesti keeleski, puudub ka havai keeles grammatiline sugu.

Mulle kui eestlasele on havai keel ses mõttes kummaline kuulata, et ma justkui peaksin aru saama, millest jutt, kuna kõla on mu emakeelele vägagi sarnane. Paul aga, meister nagu ta on erinevaid dialekte imiteerima, on välja töötanud „oma“ havai keele, mis kuuldub jumala õige, aga havailasele jääks muidugi arusaamatuks. Kodus laulab Paul tihtipeale Hawaii meloodiaid paulikeelsete sõnadega, saates ennast ukulelel. Jep, ta hankis omale täitsa ehtsa ukulele paar aastat tagasi.

No aga väike keeleharjutus kah siia lõppu. Hawaii osariigi rahvuskala on humuhumunukunukuapua´a (tõlkes: seaninaga kala). Esiotsa tundub võimatu välja öelda, onju. Aga proovge paar korda aeglaselt, tegelikult on imelihtne.

p.s. Otsides abi hääldusalaste terminite kasutamisel, sattusin sellele eesti keele ortograafiat selgitavale lehele. Sina armas aeg. Frikatiiv, labiodentaal, bilabiaal... Ma justkui peaksin seda kõike (üli)kooliajast mäletama, aga vahtisin sellegipoolest nagu vasikas uut väravat.
March 06/2017
Pildil reef triggerfish (humuhumunukunukuapua´a). Foto: Internet.
“Just remember, when someone has an accent, it means that he knows one more language than you do.”
― Sidney Sheldon, Windmills of the Gods

SEL LAUPÄEVAL PAUL TÖÖLT VABAKS EI SAANUDKI, kuna mingi eluliselt oluline kruvi olla maha kukkunud, kui nad reedel raketti kokku kruvisid, mistõttu lauba pidi kõik see mees tööl olema, et kadunud jubinat mööda põrandapragusid taga otsida. Või midagi sinnakanti. Ega mulle ju ka kõiki tehnilisi üksikasju ei avaldata, eks ole.

Anyway, see-eest võtsime pühapäevast, mis võtta annab. Magasime sügavalt sisse, sõime rõdul hommikust, pakkisime seljakotid ja sõitsime saare idakaldale, et Maha'ulepu rannakaljudel üks korralik matk teha. Ma ei hakka teid siin geoloogia-alaste üksikasjadega pikalt piinama, nimetan vaid lühidalt, et need hämmastavad hambulised kaldakaljud on poolel teel ookeanisedimendist kiviks muutumisel. Makawehi Lithified Cliffs* on rannikuosa nimeks. Müstiline paik!

Iseäranis müstiliseks muudab matka arvukate blowhole'de olemasolu otse matkaraja kõrval. Kõnnid rahulikult, imetled ilu, kui ühtäkki kostab su jalge alt kõrvulukustav möire ja võimas pahvakas maa alt paiskuvat õhku (halvemal juhul lausa vett) viib sul mütsi peast ning sokid jalast. Väga meelelahutuslik on mõne juurde neist puhu-aukudest veidikeseks passima jääda, pahaaimamatute matkasellide reaktsioone jälgida. Kaamera võiks lausa üles panna, teeniks youtube's tõenäoliselt kena kopika.

Peale mitut miili teravatel kividel turnimist jõuab matkaja imelisele, justkui inimkäe poolt hoolitsetud rohuga kaetud avarale rohelisele välule, mil mäeahelik taustaks. Välul õitsevad nunnud pisikesed mitut värvi aasalilled seostusid mulle kangesti põhjamaa suvega. Välu keskel on kividest laotud suur labürint, heausklikele ullikestele esitletakse seda kui iidset Hawaii pühapaika. Reaalsus on siiski hulga vähem müstiline – kohalik ristiusuliider võttis mõned aastad tagasi ette labürint maha märkida, oma hiljuti siit ilmast lahkunud naise mälestuseks. Noh, ega asja uudsus tegelikult muljet ei vähenda, paik mõjub pühalikult sellegipoolest, ookeanikaljudest ja mäemassiivist piiratud. Kui meie labürindini jõudsime, hõljus seal paar hipit ringi, silmad kinni, peopesad taeva poole sirutatud. Ma oleks muidu kah ringe tegema läinud, aga ei tahtnud enda energiat teiste omadega segama hakata. Tegime pehmel rohusel kaldal niisama väikese veinipeatuse ja jälgisime, kuidas sediment kiviks muutub.

Kusjuures Maha'ulepu rand on olnud koletu veretöö tunnistajaks. 1796. aastal viis Hawaii viimane kuningas Kamehameha kümme tuhat sõjameest Kauai saart vallutama. Sõdalasi kandvad 1200 kanuud aga, mis kesköö paiku O'ahu saarelt Kauai poole startisid, et koidu ajaks kohal olla, jäid öösel tõusnud tormi kätte. Kuningas andis taganemiskäsu, paraku eessõudjateni see ei jõudnud. Maha'ulepus kaldale paisatud, langesid loodusjõududega võitlemisest kurnatud mehed rannaliival unne. Magajad olid muidugi kerge saak kohalikele, kes, tapariistad käes, pimeduse varjus kohale hiilisid. Ellu jäeti vaid paar vallutajat, kästi kiiremas korras tuldud teed mööda tagasi kebida ja kuningale teada anda, et ärgu oma jalga enam iial Kauaile tõstku. Legend räägib, et eluga pääsenud sõdalased ei julgenud aga Kamehameha viha kartes O'ahule nägugi näidata, sõudsid selle asemel Hawaiile (Big Island) ning elasid seal undercover elu lõpuni.

Seda ka veel, et mu vana hea point-and-shoot Canon A2100 tuleb nüüd küll pensionile lubada, niipea kui Kauailt koju jõuan. Ei saa talt enam korralikku pilti kätte, nagu ülalolevatelt fotodeltki näha võib. Aga eks ole aeg kah, ta on mind tervelt kaheksa pikka aastat ustavalt teeninud. Ostsin 2010 jaanuaris, vahetult enne esimest korda Pauliga kohtuma sõitmist. 
March 05/2018

*Lithification (from the Ancient Greek word lithos meaning 'rock'): the process in which sediments compact under pressure, expel connate fluids, and gradually become solid rock. Essentially, lithification is a process of porosity destruction through compaction and cementation. Lithification includes all the processes which convert unconsolidated sediments into sedimentary rocks.

LEIDSIN EKSPEDITSIOONIPORTAALIST igavesti toreda postituse Kauai saarest. Koos hulga vägagi vaatamist väärt fotodega:
A Haole's* guide to the South Shore of Kauai

*Haole - nii kutsuvad Kauai põliselanikud valgenahalisi. Ei ole vahet, kas sa oled siin elanud kaks kuud või kolisid su esiisad saarele sajand tagasi - oled ja jääd haoleks. Nimetus on pärit aegadest, mil esimene valge mees saarele astus. Sõna haole otsene tähenus on "eksinu", viidates antud kontekstis päritoluta, taustata inimesele.  
March 05/2018
Photo: pmatusov

JÄLLE VÕTSIN LIIGA PALJU RIIDEID KAASA.
Vaid kolmandik sellest, mis eelmise Kauail käigu ajal, aga näe ikka panin mööda. Mõnd „ülemist otsa“ pole selga saanudki. Kannan-pesen-kannan ikka neid kõige lemmikumaid ja mugavamaid. Ega midagi, järgmisel korral jälle targem. Vaat et kisub juba ainult käsipagasi poole.

Ilmad, olgu troopikasaare järele igatsejate lohutuseks oeldud, on enamjaolt pilvised olnud. Aga soojad. Mulle see väga meeldib, mingi beach bunny pole ma nagunii, ja vette kannatab sellegipoolest kenasti minna, kui soovi. Kohalike jaoks on ookean muidugi jääkülm, nemad sinna ei kipu, kui surfarid välja arvata.
March 03/2018
“Previous journeys had taught me the danger of taking too much stuff.”― Tahir Shah, House of the Tiger King

OLIN VABARIIGI AASTAPÄEVA KINOTEATRI-ETENDUSEST peaaegu üle saamas, kui sattusin Postimehest lugema seda artiklit. Kuramus, oleks võinud lugemata jätta, keeras mu uuesti üles. Kirjutise autor on lahke käega kasutanud väljendeid nagu arhetüüp, ambivalents, ja muud peenemat kõnepruuki, et lihtrahvale Asi lahti seletada. Muuhulgas märgib: “Seda teatrit (No99) aastapäeva lavastama kutsudes võis kindel olla, et mugavat tulemust oodata ei tasu. Lavastuse tegelik tähendus ilmneb muidugi ajas, kuid tekkinud diskussiooni järgi otsustades ei jätnud see kedagi külmaks.”

Njah. Diskussiooni tekkimisest kirjutasin minagi oma aastapäevateemalises postituses. Diskussioon pole iseenesest sugugi halb nähtus. Aga kas nüüd nii hakkabki olema? Et ärgu jumala eest piduõhtul mugav olgu? Ja pidukontsert ärgu jumala eest nauditav olgu kohe ja kohapeal, vaid ikka alles pärast pikka seedimist, diskuteerimist ja lahtimõtestamist? Lihtsal inimesel nagu mina, kes piduõhtult meelelahutust ootab, pole siis tulevastel vabariigi aastapäevadel ilmselt mõtet telekat lahti tehagi, kuna sealt pakutakse kõrgelt üle mu pea käivat ambivalentsust ja arhetüüpe ja värki.
Ai ma läksin pöördesse selle artikli peale!!
March 02/2018
Foto: pilt No99 aastapäevavideost. Allikas: internet
 “Art never expresses anything but itself." ― Oscar Wilde

KUI SELGUS, ET ME KORGITSERI HOTELLI OLIME UNUSTANUD, kuigi vein ja klaasid olid kenasti kaasas, ning Paul teatas, et ta lükkab korgi pudelisse ja tõmbab selle saapanööri abil uuesti välja, ei uskunud ma teda mitte. Kumbki meist ei kavatsenud tööpäeva-eelsel õhtul üle ühe klaasikese rüübata, kaljunukilt aga, kuhu end päikeseloojangut vaatama sättisime, oli tagasi autoni tükk maad konarlikust järsakust laskumist, nii et korgita pooltäis pudel oleks tõesti kehv transportida olnud.

Nööritrikk kõlas minu kõrvus teostamatult hoolimata sellest, et olen Pauli mitmekesistest võimetest tänaseks vägagi teadlik. Ma muide kutsun teda vahel The Renaissance Man. Kui mees mängib arvestataval tasemel bluuskitarri ja omab idamaade võitluskunstides kolme musta vööd (neist viimane vaid 6 aastat tagasi välja teenitud, pole tegu mingite ammuste noorusaja saavutustaga) – kus ma olingi? – ühesõnaga, kui nende kahe nimetet oskuse vahele jääb veel paarkümmend, erinevatelt aladelt, on renessans-mehe  nimetus enam kui õigustatud, ma arvan.

Aga naaseme nüüd abikaasa haipimise juurest postituse teema, veini lahtikorkimise juurde. Paul eemaldas oma matkasaapalt nööri, sidus selle otsa sõlme, lükkas korgi pulga abil pudelisse, laskis nööri järele. Ettevaatlikult sudides sättis sõlme veinis hulpiva korgi alla, udjas mingil imelisel moel korgi püstiasendisse, positsioneerides selle otse pudelikaela alla, ja, sõlm korgi alumist otsa toetamas, tõmbas pudelipunni aeglaselt välja. Voilà! Mina vahtisin toda mustkunstitrikki, suu imestusest ammuli. Must vöö Jaapani võitluskunstis on selle kõrval käkitegu.
March 02/2018
“Wine is one of the most civilized things in the world and one of the most natural things of the world that has been brought to the greatest perfection, and it offers a greater range for enjoyment and appreciation than, possibly, any other purely sensory thing.”― Ernest Hemingway

MAGUSAT LÕUNAUND MAGAVAD HÜLGED JA MERIKILPKONNAD on Kauai liivarandadel tavaline nähtus. Inimestest magajad end häirida ei lase. Kauai munkhülgest kirjutasin eelmise Kauai-käigu järel ka, aga sedasi pundis, nagu nad läinud nädalavahetusel Brennecke's Beachil puhkasid, pole mina veel sattunud neid nägema. Kolm prisket hüljest pluss natuke eemal veel üks, koos kilpkonnaga (fotod 1 ja 2). Kilpkonnad on hiiglasuured. 

Muide, see ookeaniäärne madal müür hotelli ees, kus ma hommikuti istumas ja kohvi joomas käin, on üle saare tuntud kilpkonnavaatlusparadiis. Nad tulevad kalda äärde toituma, tavaliselt näeb vees vähemalt viite-kuute isendit korraga. Kui ka juhtub tuuline olema, ja veepind läbipaistva asemel lainevahune, on show sellegipoolest kindlustatud - kilpkonnad viskavad vees loibadega vehkides vägevaid flippe.

March 01/2018

“A well-known scientist once gave a public lecture on astronomy. He described how the earth orbits around the sun and how the sun, in turn, orbits around the center of a vast collection of stars called our galaxy. At the end of the lecture a little old lady at the back of the room got up and said: 'What you have told us is rubbish. The world is really a flat plate supported on the back of a giant tortoise.' The scientist gave a superior smile before replying, 'What is the turtle standing on?' 'You're very clever, young man, very clever,' said the little old lady. 'But it's turtles all the way down.'

- Stephen Hawking, A Brief History of Time