MEANWHILE, IN OREGON...
Lilli boarding kulgeb seekord õnneks hoopis teistmoodi kui juulikuine. Lillikese kasvatajal Shelbyl oli õigus – meie eelmine Kauail käik sattus koera jaoks probleemsele arenguetapile. Lilli oli siis napilt kaheksakuune, alles kujunemisjärgus. Nüüd aga saame Shelbilt sootuks teist masti sõnumeid, ainult positiivseid, sest Lilli käitub hoiukodus nagu kala vees. Seda oli arvata juba päev enne me Kauaile lendu, mil ta kasvataja juurde transportisime. Niipea kui Shelbi autoukse vahelt sisse kiikas, läks Lillikene oma sõidupuuris lolliks kätte, et lastagu välja, ja otsekohe!! Shelby rihma otsas järele lohisemas, kündis Lillikene tagasi vaatamata minema, kasvataja õuemurult magusaid koeralõhnu sisse ahmides. Kuigi kaine mõistus kiitis Lilli käitumise igati heaks, olid Pauli ja minu sisemised, emotsionaalsed koeraomanikud üksjagu pettunud, et lahkumine ühepoolselt nii tundetuks kujunes. Mis seal ikka, lehvitasime Shelbyle – Lilli, tema ei pööranud peadki – ning võtsime suuna kodu poole, et viimased asjad kohvrisse pakkida ja varahommikul lennukile istuda.

Shelbyga oleme ühenduses enam-vähem ülepäeva. Ega sealt lumisest Oregonist muid uudiseid ei tulegi, kui et kõik on OK, Lilli naudib elu suure pere keskel (Shelbyl ja ta elukaaslasel on kahe peale kokku 5 teisme-eas last). Lilli on, nagu eelmiselgi korral, majutatud kasvataja elumajja oma avara puuriga, sellesama vana hea PetMate lennukenneliga, millega Yarko Eestist USAsse transportisin. Ühesõnaga, privilegeeritud koerapreili. Ei pea koos teiste penidega kenneliruumides elama. Kontaktid valitud, sõbralike, mittedomineerivate koertega toimuvad eranditult kasvataja järelvalve all, kuna Lillile on kenasti käituvate koerte seltskond meeltmööda, aga “kambakaid” ta kardab. Lisaks palusime härdalt, et Shelby Lillil diivanitel aeleda ei lubaks ja niisama muuseas maiusi ei jagaks, sest kodus on need asjad keelatud. Aga ega me kätt ette panna ei saa, eks ole, kui neil seal söögilaualt kogemata mõni pala pudeneb...
February 21/2018
Foto: Shelby