Ilmast ja sensatsionalismist

 


Kõigepealt olgu öeldud, et ma ei ole kliimamuutus(t)e eitaja. Paraku, tänases põhjalikult polariseeritud ühiskonnas on imelihtne igasugu silte külge saada. Mitte, et sildid kui niisugused mind eriti häiriksid. Kui minu vanuses ikka veel ei oskaks omaenda mina ja teiste arvamust minust lahus hoida, no siis poleks enam erilist lootustki selgroogne olla, sureksingi molluskina. Mistap, ei, sildid mind ei häiri. Küll aga häirib sildistamise trend. Võtame või sellesama ärakäiatud vaktsiiniteema. Ma lasen oma peni vaktsineerida. Usun koledate lastehaiguste vastaste vaktsiinide vajalikkusse. Teeksin iga kell malaariasüsti, kui kusagile dzhunglisse asja oleks. Millimeeter jäi puudu, et oleksin end lasknud ka koroona vastu süstida, täitsa vabatahtlikult. Aga sellegipoolest on mul teatud ringkondades küljes antivakseri silt, kuna pidasin (ja pean siiani) valitsus(t)e koroona-aegseid mõjutusmeetodeid vääraks. Ühesõnaga, lepime ehk kenasti kokku, et ma ei ole climate change denier, kuigi allolev jutt tüürib kliimapaanika kritiseerimise radadele. 

Lugu järgmine. Avan mina täna hommikul kohvitassi kõrvale oma armsa Daily Maili, ja mida näen. Suur, rasvast pealkirja Searing Arizona heatwave that's delivered 110F weather for 30 days straight kills off state's iconic cactuses, as locals bake cookies in cars and complain of melting roads. Noh, teate... mõnele Ühendriikide edelaosa kõrbeoludega kursisolematutele lugejatele läheb selline headline ilmselt peale nagu ahjusoe sai (no pun intended). Aga vaadake, kulla ajakirjanikud, mind ärge tulge säärase teabega hirmutama. Mina olen sealkandis mitmeid aastaid elanud, ja mu tuttavate ning sugulaste hulgas on nimetet suurlinna põliseid asukaid. Phoenix ning seda ümbritsevad alad on juba aastakümneid, et mitte öelda –sadu USA teada-tuntud hot spot, kus kesksuvised päevased kolmekohalised Farenheiti näidud on normaalsus, mitte erakorralisus. Samas, öised arvestatavad mahajahtumised, mida artiklis taga nutetakse, on pigem erakorralisus. Selguse mõttes Celsiuse-rahvale mõned numbrid ka: Phoenix, juulikuu, päeval 110°F = 43°C, öösel 90°F = 32°C. Keda huvitab, saab siit aastakümnete taha vaadata. Tõsi, talvisel ajal on ööd Arizonas vägagi jahedad. Aga mitte juulis, kullapaid. Me eakad sugulased räägivad, kuidas lapsepõlves sai Phoenixis kliimaseadmeteta majapidamistes õues magatud, kui öine temperatuur ei langenud alla 90°F. 

Jeerum küll. No mida paanikat. Pealegi, artiklis mainitud, botaanikaaia töötajate poolt kirjeldatud saquaro-kaktuste „lontivajumine“ leiab aset enam-vähem igal suvel. Ja seejäral tulevad monsuunvihmad, augustis-septembris, ja saquarod kaanivad end veest taas uhkelt paksuks. Ning asfalt sulas ja selle peal sai muna praadida minu teada juba aastakümneid tagasi igas lõunapoolsemas suurlinnas. Lisaks, iga metropol kogub ju ka passiivset päikesenergiat, mistap Arizona kivilinlaste unistus arvestatavatest öisestest temperatuuritaandumistest jääbki unistuseks. Kusjuures üldse ei vaidle, planeedi kliima kisub tõepoolest kannikasse, aga säärast sorti kollast vahtu ülespeksvad artiklid olukorda ei paranda. Note to self: loe hommikukohvi kõrvale Daily Maili asemel muid, asisemaid allikaid. 

Foto ühelt me talviselt kõrbematkalt. Koolnud ja elusad saquaro-kaktused sõbralikult kõrvuti. Saquarod, olgu öeldud, surevad muuhulgas ka vanadusse, haigustesse, putukate/lindude hävitustöö tulemusena.  

July 29/2023

“Intelligence is analysing things as they are. - Imagination is conceiving them as they could be. - Morality is conceiving them as they should be. - Magic is making them occur the way you conceive them." ― Jean Baudrillard, Cool Memories V: 2000 - 2004

You have a message

 


Katarina juures oli kokkulepetest ja nende ülekinnitamisest juttu. Teisisõnu, (nuti)telefoni kasutamisest. Mispeale mul tuli tahtmine rääkida, kuidasmoodi minul selle asjaga on. Igaks juhuks rõhutan, et järgnev jutt pole skaalal õige/vale - ma lihtsalt kirjeldan enda harjumusi, ja see, et need kellegi teise omadele risti vastu käivad, on täitsa normaalne. Inimesed, teadagi, on erinevad. Ühesõnaga, aitab sissejuhatusest, hakkame pihta. 

Mu Eesti-elu ajal oli sõprade hulgas käibel legend stiilis „kui Epule helistad ja esimese kolme-nelja sekundi jooksul oma kõne eesmärki kuuldavale ei too, viskab ta toru hargile.“ Noh, nii hull asi nüüd kah vist ei olnud, aga tõsi ta on, et minu puhul on tegemist telefonisuhtluse veendunud vaenajaga. Nutitelefonide areenile ilmumine süvendas toda vaenulikkust veelgi. Jah, mul on nutiseade. Venitasin soetamisega nii kaua, kui vähegi andis. Aga seadme omamine ei tähenda, et ma seda sihipäraselt (loe: tavakodaniku kombel) kasutaksin. Näiteks jätan telo tihtipeale koju, kui välja lähen, ja kui ka ei lähe, vedeleb aparaat sellegipoolest nukralt kusagil lauaserval, heli maha keeratud. Rutiinsel päeval heidan vaid korra ekraanile pilgu, no mõnikord ka kaks-kolm korda päevas. Kui mingit asjaajamist vms, siis muidugi tihedamini. (Selgituseks niipalju, et nutitelefoni ma netis surfamiseks, blogimiseks, panganduseks, meilide saatmiseks jms ei kasuta.) 

Kui nüüd Katarina juures mainitud teema, kohtumiste kokkulepete juurde tulla, siis mina ei tunne vähimatki vajadust kindlalt paika pandud kohtumisi üle kinnitada. Ei oota seda ka teistelt. Enne trehvmist ühenduse võtmine toimub minu maailmas vaid juhul, kui üks või teine osapool miskipärast kohtumise ära peab jätma. Ja ma absoluutselt ei talu seda praegusajal nii levinud... kuidas öeldagi... käe kõril pulsil hoidmist, sõnumite vahendusel. No toome näiteid kah. Olen kellegi, kes elab must 15 minuti autosõidu kaugusel, külla kutsunud - ütleme, et kella viieks pärastlõunal. Kell 4:45 saadab ta mulle sõnumi, et hakkab tulema. Kulla inimene, mida ma selle infoga peale peaksin hakkama? Mis eesmärki see teenib? Lihtsalt, et saaks telefoni näppida? Või võtame veel hullema variandi. Ootan suuremat hulka külalisi. Viimane tunnike enne saabumiseks kokku lepitud aega on, arvatagi, täidetud mõningate kiirete ettevalmistustega. Ja siis hakkab sõnumeid lendama. „Varsti näeme!“ või „Just startisime, kohal kokkulepitud ajal!“ või muud sarnast. Üldiselt jätan niisugustele teadetele vastamata, sest käed-jalad niigi tööd täis. No ma ei tea... kas tulijad tõesti arvavad, et mul enne suuremat sorti olengut muud teha pole kui klaviatuuri näppida? Või olen ma ainuke laisk ja lohakas perenaine, kel viimne kui üksikasi tund enne pidu paigas pole, mistap ei leia aega „telefonivalves“ olla? Või on kõik ülejäänud nii osavad, et ühe käega katavad lauda ja segavad potis podisevat rooga, ja teises käes on telefon, et teel olevate külalistega katkematut sidet pidada? Õnneks olen siin viimaste aastate jooksul lähemad sõbrad/sugulased päris kenasti välja koolitanud - teatakse, et Epp ja telefon pole kokku keevitatud. Pidu X päeval, Y kellaajal, teelolekust kuulutada pole vaja. Kui äkitse selgub, et tulla ei saa, või õnnetul kombel teele jääd, autorike või midagi, vot siis anna teada, viimatinimetet juhul organiseerime abiväge.

Muidugi, mõistliku inimesena teen ka erandeid. Halvad tee- ja ilmaolud, väga kaugelt tulijad, igasugu muud ekstreemsed juhud - noil puhkudel on „hakkasime tulema“ sõnumid minu silmis õigustet. Sellegipoolest ei saa jätta imestamata, kuidas inimesed nii umbes paar- kolmkümmend aastat tagasi oma kohtumised ja kohtamised tehtud said, ilma nende kompulsiivsete „hakkan tulema“ ja „kohe varsti olen kohal“ ja „just praegu pöörasin su väravast sisse“ sõnumiteta. Müstika. 

July 28/2023                                                                                 Image: Internet

“Smartphones are miracles, and they’ve turned us into gods. But in one simple respect, they’re primitive: you can’t slam down the receiver.” ― Richard Powers, Bewilderment

Muuhulgas pastasalatist

 


No ikka väga maas olen olnud blogi(mis)rajalt sestsaati, kui Paul Euroopast, raketilennutamiselt koju saabus. Oleme siin kauasest lahusolekust taastumiseks kodulähedasi looduskauneid kohti väisanud ja tulevikuplaane lihvinud ja lihtsalt niisama suvest mõnu tundnud, sumedatel õhtutel teise korruse terrassil veinikest rüübates, peale esimest klaasitäit teise-kolmanda järele minnes hoolega ette vaadates, et mõni lõgismadu jalgu ei jääks. Üks juba jäi. Hetkel on olemine paraku ka pisut suitsune, teispool Kaskaade mets jälle põleb, kuid sel sündmusel pole siinkandis enam uudisväärtustki. Business as usual.

Aga tegelikult tulin ühest iseenda eripärast kirjutama. Sellest, kuidas ma meeldima hakanu külge kõvasti kinni jään, vähemasti mõneks ajaks, uue lemmiku leidmiseni. Võtame näiteks toidu. Võin ühte ja sama rooga nädalate kaupa valmistada ning manustada, ilma et vahelduse järele vajadust tunneks. Viimaste nädalate märksõnaks on olnud pastasalat. Paul palus, et ma Independence Day’ks (4. juuli) kausitäie kokku keeraks, ja sealtmaalt on meil nimetet salat pidevalt külmkapis, Paul sellest ammuilma tüdinenud, mina aga söön iga päev vähemasti paar portsu ja teen muudki uue, kui otsa saab. Endalgi ausalt öeldes pisut imelik, kuid elukogemus ütleb, et ilmselt pole ma ainuke roasõltlane. Sest nagu vvn’i juures juttu oli – enamik inimesi arvab ekslikult, et mingid eripärad (et mitte öelda kiiksud) on vaid neile omased. Oo, ei. Kui küsitlema kahata, tuleb välja, et see, mida inimene arvab vaid talle ainuomane olevat, on tegelikult täielik mainstream. Niisiis, tõenäoliselt on teisigi minusuguseid igavaid, rutiini eelistavaid sööjaid. 

Sama muide riietumisega. Mul käib see hooti. Leian garderoobist mingi iseenda jaoks parasjagu apetiitse rõivatüki või kombinatsiooni, ja kui ilma, st. temperatuuri hoiab, kannan sama asja/asju mitu nädalat järjest. Ei, vahepeal ikka pesen neid ka, ärge nüüd arvake, et ma põrsas olen või miskit. Tõtt öeldes pesen rõivaid, nii enda kui Pauli omi, liigagi tihti. Planeet ägab, hilbud kuluvad, aga no mis teha, mulle lihtsalt meeldib värskelt pestud kraami kanda. Samas, tõenäoliselt pole ma selleski osas eriline. Üks mu Maarjamaa klassiõde rääkis kunagi shokeeritult, et kui tal ameeriklastest sõbrad külas käisid, siis pesumasin muudkui huugas, kõik rõivatükid läksid peale ühte kasutuskorda pessu. Ja ta ei pidanud silmas aluspesu ja sokke, neid ju vahetadki iga päev, eks. Või vähemasti püksikuid ja sokke, rinnahoidjate osas pole vist siiani konsensuseni jõutud, mitu korda neid peaks kandma enne pesemist. TMI ehk, aga mina olen sellest koolkonnast, kes bra'd peale iga kandmist pessu ei saada, kui just tegu pole päevaga, mil jubedalt higistamist või musta tööd või midagi. Oot, kuidas ma nüüd pastasalati juurest rinnahoidjateni jõudsin? Ühesõnaga, koostis, kui kedagi huvitab: rotini, mustad oliivid, kirsstomatid, punane sibul, kuiv salaami, „terav“ cheddar-juust, punane ja roheline maguspipar. Kaste: võrdsetes kogustes külmpressitud oliivõli ja punase veini äädikat, maitseks purustatud punet, soola, musta pipart, tibake pruuni suhkrut. Bon appétit!

July 25/2023

“More often than not, those who constantly throw in the towel will be left standing next to a huge pile of laundry.” ― Christine E. Szymanski