Katarina juures oli kokkulepetest ja nende ülekinnitamisest juttu. Teisisõnu, (nuti)telefoni kasutamisest. Mispeale mul tuli tahtmine rääkida, kuidasmoodi minul selle asjaga on. Igaks juhuks rõhutan, et järgnev jutt pole skaalal õige/vale - ma lihtsalt kirjeldan enda harjumusi, ja see, et need kellegi teise omadele risti vastu käivad, on täitsa normaalne. Inimesed, teadagi, on erinevad. Ühesõnaga, aitab sissejuhatusest, hakkame pihta.
Mu Eesti-elu ajal oli sõprade hulgas käibel legend stiilis „kui Epule helistad ja esimese kolme-nelja sekundi jooksul oma kõne eesmärki kuuldavale ei too, viskab ta toru hargile.“ Noh, nii hull asi nüüd kah vist ei olnud, aga tõsi ta on, et minu puhul on tegemist telefonisuhtluse veendunud vaenajaga. Nutitelefonide areenile ilmumine süvendas toda vaenulikkust veelgi. Jah, mul on nutiseade. Venitasin soetamisega nii kaua, kui vähegi andis. Aga seadme omamine ei tähenda, et ma seda sihipäraselt (loe: tavakodaniku kombel) kasutaksin. Näiteks jätan telo tihtipeale koju, kui välja lähen, ja kui ka ei lähe, vedeleb aparaat sellegipoolest nukralt kusagil lauaserval, heli maha keeratud. Rutiinsel päeval heidan vaid korra ekraanile pilgu, no mõnikord ka kaks-kolm korda päevas. Kui mingit asjaajamist vms, siis muidugi tihedamini. (Selgituseks niipalju, et nutitelefoni ma netis surfamiseks, blogimiseks, panganduseks, meilide saatmiseks jms ei kasuta.)
Kui nüüd Katarina juures mainitud teema, kohtumiste kokkulepete juurde tulla, siis mina ei tunne vähimatki vajadust kindlalt paika pandud kohtumisi üle kinnitada. Ei oota seda ka teistelt. Enne trehvmist ühenduse võtmine toimub minu maailmas vaid juhul, kui üks või teine osapool miskipärast kohtumise ära peab jätma. Ja ma absoluutselt ei talu seda praegusajal nii levinud... kuidas öeldagi... käe kõril pulsil hoidmist, sõnumite vahendusel. No toome näiteid kah. Olen kellegi, kes elab must 15 minuti autosõidu kaugusel, külla kutsunud - ütleme, et kella viieks pärastlõunal. Kell 4:45 saadab ta mulle sõnumi, et hakkab tulema. Kulla inimene, mida ma selle infoga peale peaksin hakkama? Mis eesmärki see teenib? Lihtsalt, et saaks telefoni näppida? Või võtame veel hullema variandi. Ootan suuremat hulka külalisi. Viimane tunnike enne saabumiseks kokku lepitud aega on, arvatagi, täidetud mõningate kiirete ettevalmistustega. Ja siis hakkab sõnumeid lendama. „Varsti näeme!“ või „Just startisime, kohal kokkulepitud ajal!“ või muud sarnast. Üldiselt jätan niisugustele teadetele vastamata, sest käed-jalad niigi tööd täis. No ma ei tea... kas tulijad tõesti arvavad, et mul enne suuremat sorti olengut muud teha pole kui klaviatuuri näppida? Või olen ma ainuke laisk ja lohakas perenaine, kel viimne kui üksikasi tund enne pidu paigas pole, mistap ei leia aega „telefonivalves“ olla? Või on kõik ülejäänud nii osavad, et ühe käega katavad lauda ja segavad potis podisevat rooga, ja teises käes on telefon, et teel olevate külalistega katkematut sidet pidada? Õnneks olen siin viimaste aastate jooksul lähemad sõbrad/sugulased päris kenasti välja koolitanud - teatakse, et Epp ja telefon pole kokku keevitatud. Pidu X päeval, Y kellaajal, teelolekust kuulutada pole vaja. Kui äkitse selgub, et tulla ei saa, või õnnetul kombel teele jääd, autorike või midagi, vot siis anna teada, viimatinimetet juhul organiseerime abiväge.
Muidugi, mõistliku inimesena teen ka erandeid. Halvad tee- ja ilmaolud, väga kaugelt tulijad, igasugu muud ekstreemsed juhud - noil puhkudel on „hakkasime tulema“ sõnumid minu silmis õigustet. Sellegipoolest ei saa jätta imestamata, kuidas inimesed nii umbes paar- kolmkümmend aastat tagasi oma kohtumised ja kohtamised tehtud said, ilma nende kompulsiivsete „hakkan tulema“ ja „kohe varsti olen kohal“ ja „just praegu pöörasin su väravast sisse“ sõnumiteta. Müstika.
July 28/2023 Image: Internet
“Smartphones are miracles, and they’ve turned us into gods. But in one simple respect, they’re primitive: you can’t slam down the receiver.” ― Richard Powers, Bewilderment
maru huvitav. Ma olen oma tuttavate hulgast üks viimaseid nutifonita sauruseid (huvitaval kombel on üks teine saurus üks kõige nooremaid tuttavaid üldse), tähendab, teistel üldiselt on, aga keegi ei saata nii mõttetuid sõnumeid ega helista sellise tühja-tähja pärast.
ReplyDeleteEttevalmistavad sõnumid-kõned on sel puhul, kui on koos kuhugi sõit, siis paneme üldjoontes paika, et see, kes teised peale võtab, alustab oma "piimaringi" siis-ja-siis, ning sõnum või kõne tuleb piimaringi-järjekorras järgmisele siis, kui eelmise poolt liikuma hakatakse - et see järgmine teaks oma enam-vähem valmisoleku pealt täielikku valmisolekusse minna, et noh õueriided selga ja kingad jalga ja viimase-hetke-pissil ära käia.
või kui on mingi mitte just minuti täpsusega algav ühine pidu plaanis ja inimene, kes liikuma hakkab, küsib "kui sul midagi nüüd viimasel hetkel veel vaja on, siis ma jõuan veel poest läbi".
Jaa, sinu "piimaringi"-sõnumitele sarnane infovahetus on minu maailmas kah täitsa normaalne. Puhuti ka nood "kas on miskit poest vaja" küsimused. Sest noh, meil siin suur maa, eks, osa rahvast elab in the middle of nowhere, poed kümnete milide kaugusel või kaugemalgi.
DeleteViimaste kogemuste valguses ütleksin, et pigem " ma hakkan tulema", kui üldse ei tule ja teada ka ei anna :)
ReplyDeletema ise olen samuti kehv helistaja. Aga kui asi on vaja kiiresti korda ajada, sisi olen pigem see vana kool, kes võtab ja helistab, kui saadab sada meili ja ootab kuude kaupa vastust.
Samuti olen saanud sarjata oma lakoonilisuse pärast. Ei osanud arvatagi, et meilid a la " ok". "just" jne inimesi võivad solvata :) Aga eks ma ka arenen ja paranen
Viimase lõigu osas ma puusalt pakuks, et vägagi oleneb asjaoludest, kas lakooniline vastus on solvav või mitte. Et kas tegu töö- või erameiliga, ja milline on meilivahetajate omavaheline suhe, jne.
DeleteSiinkohal meenub, kuidas üks vanem lähisugulane mu mehe nooremalt pojalt meili teel päris, kuidas noormehel läheb. Viimane võttis aega ning kirjutas pikalt-laialt, kuidas läheb. Lähisugulaselt tuli vastuseks üksainus sõna: "Cool!". Noormees oli üsna solvunud. Mu meelest õigustatult.
Mul pole siiani nutitelefoni ja nii umbes päev hiljem näen tavaliselt Messengerist, et inimesed on mulle enne kohtumist kirjutanud sinna "olen teel" või kehvemal juhul pool tundi enne tulemist, et "ma ikka ei saa täna". Uus normaalsus, et sa pead olema igal hetkel kättesaadav. Ma ei teagi, kuidas teised suhtuvad sellesse, et mina ei ole.
ReplyDeleteMa ei usu, et just kättesaadav. Minu meelest (keissid, mis mul on olnud), on jama olnud selles, et inimesed pigem ei pea kokkulepetest kinni ja üleüldse on jube raske kokkuleppeid teha. Ma ei tea, kas olete sama täheldanud.. või on asi vaid minu tuttavates ja kolleegides. Mul on alati tunne, et inimesed massiliselt soovivad "tagaust lahti hoida".
DeleteSiinkohal olen täielikult Marca parteis - uus normaalus on, et pead kogu aeg kättesaadav olema. See on ka mu postituse peamine mõte. Õnneks, nagu mainsin, olen vähemasti oma lähiringile suutnud selgeks teha, et mina EI OLE kogu aeg kättesaadav. Pealegi, mu meelest neid kokkulepetest mittekinnipidajaid jagus enne nutitelefonide tulekutki.
DeleteMul ei ole see isegi nii nutitelefonis kinni, vaid pigem on selles kaks laiemat teemat: teavituse ajatamine (kui ei saa tulla nt) ja teistega arvestamine, antud lubatuste pidamine. Viimane on eriti nörritav kui korraldaja nt on teatud arvu inimestega arvestanud, teinud kulutusi jne. Ja see ei ole siin see teema, et ma oma tegemisi prioriteediks pean, vaid pigem see 1) kuidas äraütlemist kommunikeeritakse (tahaks lisada, et eriti nutitelefoni ajastul, sest konkreetsete juhtumite korral on olnud tegemist nutiinimestega) ja kas üldse 2) mis hetkel kommunikeeritakse. Ilmselt olen ma kapitaalne oldschool. Üks pisut radikaalne näide - mina nt ei usu, et inimene oma teatrisse minemist 2h enne etendust otsustab ja sellise tuiskamismeeleoluga, et kokkulepped ununevad.
ReplyDeleteAga Eestis tundub see olevat mingi trend ja juba pikemaajalisem. Pean tõenäoliselt ise kohanema ja mitte millelegi kindel olema, siis vast jääb ellu :)
.... samas (viidates mu vastusele Marca kommentaari all), äkki on tõesti sedapidi, et seoses nutiseadmetega (loe: eeldusega, et kõik inimesed on 24/7/365 kättesaadavad), on hakatud loomulikuks pidama, et kokkulepped võivadki sellised "ujuvad", viimasel hetkel äraöeldavad/muudetavad olla?
DeleteEks nutitelefon teeb elu paindlikumaks küll, mitte ainult negatiivses mõttes õnneks. Ses osas olen osaliselt nõus. A mu tunne ütleb, et siin on mingi laiem teema, mis minu jaoks haakub sellise asjaga nagu vanakooli sõnapidamisega. Õnneks on inimesi, kellele saab siiani 99% kindel olla. Teiste osas tuleb siis analüüsida, kas on mõtet ignoreerida või ellimineerida suhtlusest, võimalusel.
DeleteMa kuulun ka pigem sinna gruppi, kes eeldab, et kui midagi on kokku lepitud ja aeg paigas, siis ei ole vaja seda veel vahetult enne üle kinnitada. Ainus erand on ehk juhused, kus on plaan näiteks päeva jooksul läbi tulla ja siis on tõesti kena, kui nt pool tundi enne teavitatakse, et nüüd tullakse. Küll aga tunnen ma ise enam ja enam, et see pagana nutifon kipub käe külge kleepuma ning kavatsen sügisest, kui kodus tagasi, end ses osas kokku võtta. Olen juba suurema osa kõlle telefonil kinni keeranud, et mingi suvaline grupivestluse plõnn mind ei ahvatleks telefoni haarama ning tegelikult peaks massina lihtsalt kuhugi riiulile jätma. Eriti kui jalutama lähen. Jah, vahel on tore pildistada, aga tõele au andes, mida ma hiljem kõigi nende fotodega teen? Iga paari kuu jooksul tõmban arvutisse, sordin talletatava välja ja muu läheb kõige kaduva teed.
ReplyDeleteNo anna siis oma blogis üldsusele kah teada, kuidas kokkuvõtmine edenes, eks :)
DeleteMinu puhul on tegu selle kaugel elajaga, kes enne auto käimapanekut peab kindel olema, kas yritus toimub, kas kyllakutsuja/kaubatellija/töötegija on yldse kodus ja kontaktivõimeline jne. Elu on näidanud, et laisk olla ja kokkulepetele loota ei tohi, sest muidu sa kaotad pool päeva oma elust, paned tellitud kauba alla ilmaasjata raha kinni ja raiskad paagitäie naftat oma niigi kitsast eelarvest. On kyllalt autos istudes helistatud ja siis kuuldu peale riistad uuesti maha laaditud. Samas, kui 4 minuti kaugusel naaberkylas midagi toimub või ära jääb ja mulle unustatakse ette teatamata, siis see pole tõesti suur kaotus. Kõik oleneb, oleneb, oleneb.
ReplyDeleteJumala tõsi, et oleneb, oleneb, oleneb. Mina, arusaadavalt, kirjutasin postituse omaenda mätta (loe: asjaolude) otsast. Aga asjaolusid, neid on ju miljonit sorti.
DeleteSiinse rahva kiituseks pean ütlema, et enamik, kellega mina (nii privas kui tööalaselt) kokku olen puutunud, on sõnapidajad.
Sõnapidamine on md minu kinnisidee, sest tyhja juttu ajades jäävad väga olulised asjad tegemata, teinekord on kaalul päris palju. Niisama jutumehi on nähtud kyllalt, ja ma leian, et neile anda ainult 1 võimalus ongi täiesti piisav.
DeleteÜldiselt olen vägagi seda meelt, et kui on kokku lepitud siis nii on ja üle kinnitama ei pea kui just üritust muuta või tühistada vaja pole. Aga olen täheldanud, et aina rohkem peetakse kokkuleppeid hoopis mingiks ähmaseks variandiks või võimaluseks mitte kindlaks diiliks. Kord oli ka kellegagi kohtumine kokku lepitud, tema mitte ilmumisest sain teada siis kui aeg juba käes ja kui avaldasin närdimust, et äraütlemisest mitte teatada ja minu aega raisata ei ole ülearu viisakas siis sain teada, et mul on kokkulepete pidamisest imelikud vana aja arusaamad... Njah...
ReplyDeleteSiinkohal kordan sedasama mis eespool: ilmselt "tänu" (nuti)telefonidele on hakatud loomulikuks pidama, et kokkulepped võivadki sellised "ujuvad", viimasel hetkel äraöeldavad/muudetavad olla. Aga meiesugused kokkulepetest kinnipidajad on tõenäoliselt jah "vana kool", väljasurev liik :)
DeleteNutikas pidevalt käeulatuses ja vaikerezhiimis vaid uneajal. Kasutan kõigeks, sest tegu ju väiksema ekraaniga mikroarvutiga. Võimalikult palju asjaajamist moblaga justnimelt mugavuse pärast.
ReplyDeleteSamas sõnumeid ja helistamist minimaalselt. Ainult konkreetne info vahetus. Kui kohtumine kokku lepitud teatan ja eeldan teatamist ainult aga kindlalt juhul kui üks pooltest mingil põhjusel ei saa kokkuleppest kinni pidada. Mingit vahepealset kinnitust ei oota, meelespidamiseks on ju kalendriäpp.
Arvan, et niisama lobisemine, sõnumite vahetamine ja "huvi" üles näitamine ikkagi romantilise maiguga suhtluse teema või suhtlusvajaduse all kannatajate pärusmaa.
Mulle ei meeldi helistada. Ja ka mitte eriti kõnesid vastu võtta (kuigi ma ikka võtan, kui helistatakse). Sellepärast on nutielu mulle väga meelejäele, et saab sõnumeid saata. Ma neid "hakkan tulema"-stiilis sõnumeid ise ei saada ja teistelt ka ei oota ja kui olen midagi kokku leppinud, siis nii ka on. Teatatakse äraütlemisest ja võimalikult varakult (mitte tund enne ürituse algust). Samas on mul üks sugulane (küpses eas proua, minust vanem), kes käitub stiilis "sõnapidamine on nõrkadele". Ta broneerib sinu koju ööbimise endale + veel 4 inimesele, näiteks. Ja siis ei hakka teatama, et "kule, me tegelt ei tule ....". Eelmise aasta lõpus broneeris ta minu juurde enda + umbes 8 inimese ööbimise, vana-aasta õhtuks. Kuna olin juba mitu korda "üle lastud", siis otsustasin paar päeva enne nimetet sündmiust siiski üle helistada. Ja kujutage ette, proua pidas end üleval nii, nagu poleks ta iial minu juures ööbida tahtnud. Pigem veniras, "noh, ma võin ju läbi tulla." Nagu ma käiksin talle peale, et ta ometi tuleks. No ei tulnud muidugi :-). Nüüd ongi varsti sugulaste kokkutulek tulemas, päris põnev, kuidas käitub.
ReplyDeleteIssake, säärast sorti sugulane on küll paras nuhtlus. Mul oli mitmeid aastad tagasi sarnane kogemus, ühe noorepoolse ameeriklasest tuttavaga. Peale mitmekordset temapoolset zhongleerimist tulemiste ja mittetulemistega lõpetasin suhtlemise, tõtt öeldes üsna järsult. Ise kah imestasin, et toona niivõrd otsekohene suutsin olla - olin siis siinsel mandril veel suhteliselt värske tulija ju, ei teadnud kohalikke kombeid jne.
DeleteIse mõtlen ka, et kui ta nüüd jälel samalaadse käigu teeb, siis ilmselt lõpetan ka igasuguse suhtluse.
Delete