Muuhulgas pastasalatist

 

No ikka väga maas olen olnud blogi(mis)rajalt sestsaati, kui Paul Euroopast, raketilennutamiselt koju saabus. Oleme siin kauasest lahusolekust taastumiseks kodulähedasi looduskauneid kohti väisanud ja tulevikuplaane lihvinud ja lihtsalt niisama suvest mõnu tundnud, sumedatel õhtutel teise korruse terrassil veinikest rüübates, peale esimest klaasitäit teise-kolmanda järele minnes hoolega ette vaadates, et mõni lõgismadu jalgu ei jääks. Üks juba jäi. Hetkel on olemine paraku ka pisut suitsune, teispool Kaskaade mets jälle põleb, kuid sel sündmusel pole siinkandis enam uudisväärtustki. Business as usual.

Aga tegelikult tulin ühest iseenda eripärast kirjutama. Sellest, kuidas ma meeldima hakanu külge kõvasti kinni jään, vähemasti mõneks ajaks, uue lemmiku leidmiseni. Võtame näiteks toidu. Võin ühte ja sama rooga nädalate kaupa valmistada ning manustada, ilma et vahelduse järele vajadust tunneks. Viimaste nädalate märksõnaks on olnud pastasalat. Paul palus, et ma Independence Day’ks (4. juuli) kausitäie kokku keeraks, ja sealtmaalt on meil nimetet salat pidevalt külmkapis, Paul sellest ammuilma tüdinenud, mina aga söön iga päev vähemasti paar portsu ja teen muudki uue, kui otsa saab. Endalgi ausalt öeldes pisut imelik, kuid elukogemus ütleb, et ilmselt pole ma ainuke roasõltlane. Sest nagu vvn’i juures juttu oli – enamik inimesi arvab ekslikult, et mingid eripärad (et mitte öelda kiiksud) on vaid neile omased. Oo, ei. Kui küsitlema kahata, tuleb välja, et see, mida inimene arvab vaid talle ainuomane olevat, on tegelikult täielik mainstream. Niisiis, tõenäoliselt on teisigi minusuguseid igavaid, rutiini eelistavaid sööjaid. 

Sama muide riietumisega. Mul käib see hooti. Leian garderoobist mingi iseenda jaoks parasjagu apetiitse rõivatüki või kombinatsiooni, ja kui ilma, st. temperatuuri hoiab, kannan sama asja/asju mitu nädalat järjest. Ei, vahepeal ikka pesen neid ka, ärge nüüd arvake, et ma põrsas olen või miskit. Tõtt öeldes pesen rõivaid, nii enda kui Pauli omi, liigagi tihti. Planeet ägab, hilbud kuluvad, aga no mis teha, mulle lihtsalt meeldib värskelt pestud kraami kanda. Samas, tõenäoliselt pole ma selleski osas eriline. Üks mu Maarjamaa klassiõde rääkis kunagi shokeeritult, et kui tal ameeriklastest sõbrad külas käisid, siis pesumasin muudkui huugas, kõik rõivatükid läksid peale ühte kasutuskorda pessu. Ja ta ei pidanud silmas aluspesu ja sokke, neid ju vahetadki iga päev, eks. Või vähemasti püksikuid ja sokke, rinnahoidjate osas pole vist siiani konsensuseni jõutud, mitu korda neid peaks kandma enne pesemist. TMI ehk, aga mina olen sellest koolkonnast, kes bra'd peale iga kandmist pessu ei saada, kui just tegu pole päevaga, mil jubedalt higistamist või musta tööd või midagi. Oot, kuidas ma nüüd pastasalati juurest rinnahoidjateni jõudsin? Ühesõnaga, koostis, kui kedagi huvitab: rotini, mustad oliivid, kirsstomatid, punane sibul, kuiv salaami, „terav“ cheddar-juust, punane ja roheline maguspipar. Kaste: võrdsetes kogustes külmpressitud oliivõli ja punase veini äädikat, maitseks purustatud punet, soola, musta pipart, tibake pruuni suhkrut. Bon appétit!

July 25/2023

“More often than not, those who constantly throw in the towel will be left standing next to a huge pile of laundry.” ― Christine E. Szymanski