Kolm vahvat, väga lühikest videot Yarkost, nädalavahetuse matkal Orelimägedes:
1. Püherdab lumel. Olime ca 2000 meetri kõrgusel, lumelaike jagus, koera rõõmuks:)
2. Veel lumemänge.
3. Mägiojast joomast. Väheke keeruline tal ojasängist tagasi üles pääseda, siiski saab kividel kenasti hakkama, vilunud juba. Oja vulises kõrvulukustavalt, lumevesi tuli mägedest alla. Jääkülm!Vaade oli kividel istudes ja ronimisest huugavaid jalgu jahutades ka muidugi miljonit dollarit väärt.
Pilte on veel, väheke hiljem laen üles.

Muust kah...Immigratsiooniametis asjad liiguvad, üllatavalt kiiresti. Eile oli postkastis kutse USCISe EL Paso kontorisse, sõrmejälgi andma FBI'le. Jajaa. Hoolimata sellest, et need on ju ka passis biomeetriliselt olemas, ja iga kord annad veel uuesti, kui USAsse sisse sõidad. Aga käsk on vanem kui meie, nagu Yarko varrukamees Tõnu tavatses kaitsetrennides ütelda:) Muuseas nädalavahetusel punnitasin artiklit lõpetada, ESLÜ ajakirja jaoks. Yarko elust-olust siinmail. Pealkirjaks panin "Estrellest Yarko: Minu Ameerika".
:)

Oscarite jagamist vaatasime, televiisor oli üle teab mitme aja sihipärases kasutuses. Sest telekanaleid me kumbki Pauliga ei välja ei kannata. DVDdelt filme (mängu ja dokk) seevastu küll. Nii et ma saan ka siin rahulikult oma joont jätkata, hoolimata sellest, et USA on massimeedia tõotatud maa. (Eestis mul ju telekat polnudki, nood viimased neli-viis aastat.). Kuhu ma jäingi? Ah jaa, Academy Awards. Meryl Streep Margaret Thatcher'ina oli enda oma küll auga välja teeninud, filmi näinuna võin kinnitada.
28/02/2012

Head Iseseisvuspäeva, Eestimaa!
'Isepäisuspäeva', nagu Sirje tabavalt ütleb...:)
Valisin pilti tükk aega. Lõpus otsustasin selle, rohelise kasuks. Kindel, et millaski viib elu meid Pauliga mõnda teise osariiki...või riiki. Aga New Mexicos elades on nimelt Eestimaa rohelus see, millest puudus tuleb...
Tõstame klaasid ja soovime õnne!!!
24/02/2012

Eelmisele postitusele lisaks - selline oli minu valik vaikelu-pilte. Hmm. Fotod mõjuvad suurele ekraanile kuvatuna ikka hoopis teistmoodi kui arvutist vaadates...hea kogemus oli. Õpetas mõndagi. Märtsi teema on (auto)portree.

Muinasjutuline hõbedane puu Las Crucese kesklinnas, jalakäijate tänava ääres. Tegime seal õhtul tiiru, ja aega parajaks enne kohaliku fotoklubi kogunemist. Liitusime mõnda aega tagasi, tore punt fotohuvilisi; iga kuu antakse teema kätte, igaüks saadab peotäie pilte, ja siis koos vaadatakse ja arvustatakse. Lisaks workshopid jne, ja seltsielu ka. Veebruari teema oli vaikelu (still life). Meie Pauliga oleme liikmete nö. amatöörsemast otsast. Osa kodanikke on ikka väga peente kaameratega ja tõhusate teadmistega. Samas ma ei ütleks, et meie 'point and shoot' fotod proffide omadele hullusti alla jäävad, kompat ja muud säärast mõtlen. Tehniline pool on teine asi. Paul plaanib asisemat kaamerat osta...elame, näeme.
24/02/2012

Kelvin-Helmholtz pilved (me Pauliga vähemalt arvame, et identifitseerisime need õigesti) olid täna õhtul taevas, päikeseloojangul, kui Yarkoga põldude vahel väikest tiiru tegime.
Märkisin piltidel kõige selgemimi eristatava pilve noolega. Sest fotod ei tee nähtule sugugi õigust, kahjuks. On tükk maad lahjemad kui palja silmaga jälgitu.
'Keerdpilved' tulid tuttavad ette, kuna mõni aeg tagasi nägin kusagil uudistes sellist nuppu:
Loe . Vaata ja imesta! Säärast taevast nähes võib hõlpsasti arvata, et maailmalõpp käes!
24/02/2012

Mõned kirsi-ja mandlipuud linnas juba õitsevad. Viimased kaks varahommikutki on soojad olnud, saab hommikumantli väel terassi pühkida. Eile laotasin aeda sõnnikut, yehaa!
Päike on siin 1200 meetri kõrgusel tõesti teistsugune, nagu Paul hoiatas. Aiatöid tundub mõnusam juba praegu varjus teha, mis siis veel suvel saab...Muide kevade lõhn on siin, nii üllatav kui see ka pole, umbes samasugune kui Eestis. Hoolimata sellest, et loodus ju sootuks teistsugune. Mäed ja kõrb ja puha.
23/02/2012

Werner Herzog'i võrratut dokumentaali Cave of Forgotten Dreams käisime nädalavahetusel vaatamas. See on ka 3D'sse pandud, aga kuna kino (ja selle tehnika) on vanad, siis oli meie filmielamus kahemõõtmeline. Kinomaja, Fountain Theatre (fotodel) on samuti vaatamist väärt, interjöör meenutab üks ühele noid elegantselt lohakaid ja veidi räpaseid pisikesi Pariisi kinosid. Lisaks tooliridadele on seal ka lauad, teate küll, säärased lambikestega. Saad küünarnukki toetades veini rüübata. Nad näitavad seal eranditult väärt-, non-mainstream filme, Asukoht on kah selline, et paremat tahta ei tea- meie kodust jalutuskäigu kaugusel. Jutt räägitakse iga filmi ette, nagu festivalidel. Peale filmi publik plaksutab (või buuab, vastavalt saadud elamusele:). Paljudel linastustel on ka autorid kohal. Ühesõnaga, kõige eelmainitu tõttu
võtsime Pauliga ette ja astusime Mesilla Valley Film Society liikmeteks. Saame kõik piletid Fountaine's soodushinnaga, ja muidki eeliseid.

Herzog'i filmi 3D on eestlaste poolt tehtud muide, vennad Kaur ja Kaspar Kallas. Loe Kallastest siit ja siit. Ütlevad, et Herzogiga koostööd teha oli neile üüratu au ja väljakutse. GO, Eesti, GO!!! :)

Fountain Theatre: "Built in 1905. New Mexico's oldest movie house, and in the early days, presented both cinema and vaudeville performances. In the 1930's it was not uncommon to see the entire Fountain Family, including children, on stage performing with the band. The theatre stands on the site of a Confederate army barracks, used during the Civil War, and is still owned by a member of the Fountain family."
21/02/2012

Jaapani restoranis käisime raketimeeste (ja nende naistega) eile, reede õhtul. FAN-TA-TI-LI-NE!!! Kokk andis vapustava show. Meid oli kenake hulk, ca 20, istusime ringis ümber üleni musta riietatud, vööl rippuvate kööginugadega relvastatud koka, kes hiiglasuurel küpsetusplaadil kulinaarseid imesid korda saatis. Ma pole enne säärast söögitegemist juhtunud nägema; korra või paar olen aastate jooksul steak'i küpsetamist saanud jälgida, Argentiina restoranis näiteks, Tallinnas; aga see on olnud lapsemäng võrreldes eilsega.
Kokk oli varastes 30ndates, Filipiinide hiinlane vbl?, ja algatuseks andis küpsetusplaadil terariistadega ...mhmm... võib öelda et lausa kontserdi. Rütmitaju parem kui mõnelgi muusikul, ma ütleks. Seejärel läks käiku elus tuli, kustutas 'pliidi' kohal valguse ära ja süütas paaril taldrikul õli, ja küpsetusplaadil. Ja siis läks lahti. Nagu mainisin, oli meid 20 ringis, roogasid telliti väga erinevaid, aga kokk valmistas need KÕIK korraga. WOW, ma ütlen. Nugasid (mis ilmsel nii teravad kui üldse olla saab) kasutas hakkimiseks sellise kiirusega, et silma eest võttis häguseks. Hakkis otse kuumal plaadil. Te oleks pidanud nägema tehnikat, kuidas ta schrimp'e puhastas ja poolitas. Ahvikiirusel. Ja nalja viskas ka samal ajal, iga sööja menüüeelistustega arvestades, aga nalja oli parasjagu, mitte pealetükkivalt. Nagu hea kunstnik kunagi, hoidis ta publikut meisterlikult lõa otsas; vahetevahel valjult röögatades - "Butter fly!!!" näiteks, võitükikesi plaadile kõrge kaarega särisema visates, jne. Ja no söök oli lihtsalt võrratu. Mina võtsin soja-kana, sinna juurde, riis, seened, asperaagus ja muud eksootilised juurviljad.
Meie kui publik polnud ovatsioonidega ka muidugi kitsid. Ega ka tip'idega kokale. Kogu õhtu õhkkond on mäletamist väärt, raketimehed olid tõelises hoos. Eks sake mängis ka oma rolli:)
18/02/2012

Ajalooliste hoonete tuuri tegime, läinud nädala lõpul. Sõnal "vana" on siin muidugi teine tähendus kui Euroopas:). Aga ega konteksti vastu saa. Igatahes väga põnev ajaveetmine oli. Maksid $15 ( see läks renoveerimiste toetuseks), said kataloogi, ja väljanäituseks olevad hooned omal suval läbi käia, mistahes järjekorras.
Muust rääkigu pildid:

Me kõiki ette ei võtnud, oleks liiaks läinud. Jõuab, mõni teine kord, ja siin on põnevaid maju ja kvartaleid veelgi. Mulle istus enim Samuel Bean'i maja. Praegune peremees, kes selles adobe-stiilis hoones 12 aastat elanud, on väga hea sisekujundusega maha saanud. Vana ja uus koos. Hiilgav. Ajasin ta'ga juttu ka. Hoopiski mitte interjööridisaini ala inimene, aga omab head silma. Ja üsna silmapaistvad kohalike autorite kunstikogu.
Ja tinalagi Amador Hotellis oli ka midagi säärast, mida varem kohanud polnud.
16/02/1012

Valentine's Day, yehaa! Paul hoiab stiili. Möödunud-aastane oli väga militaar-romantiline (loe meie läinud aasta sõbrapäevast:) Ega seekordne alla jää. Täna hommikul ootas mind elutoas kaks hokikiivrit, mõõgad kõrval. Sildid 'Tema' ja 'Temake' kenasti peal. Ei noh, eks me ole rohkem kui kuu aega abielus kah olnud juba, vast läeb tarvis...:)
Nali naljaks. Romantikat jagub meie kooselus enam kui küllaga, iga jumala päev, niisiis Valentine'i - hullusega me kaasa ei lähe:) Ja pildil on Pauli võitluskunstide treeningvahendid.

Tulin just poeringilt. Kuhu iganes sisse astud - roosid, roosad mõmmikud, südametega aluspesu, õhupallid kirjaga ''I,m Sorry', 'Be My Valentine', 'Forever Your's' jne jne. Äge on vaadata meesterahvaid, kes toda kraami korvi laovad. Aga, nii küüniline kui ka tahaks olla selle roosakaspunase vahu sees - siinmail on elukaaslaste lähedus igapäevaselt palju selgemalt näha kui Eestis. Ka vanemas eas, pikemas kooselus olnud paarid näitavad oma lähedust. Mitte üleliia pealetükkivalt, aga seda on armas vaadata. Põhjamaades seltskonnas olles ei saa tihtipeale arugi, kes kellega koos on. Siin on inimestevahelised sidemed selgemalt näha. Mitte et see parem või halvem oleks. Eelistuste küsimus. Aga mulle meeldib - on hakanud meeldima - siinnne stiil enam.

EDIT: Peale Tiina e-maili, kus ta väga õigesti mainib, et Valentinipäev pole 'hullus', vaid vana kristlik traditsioon, ja osutab, et romantika kulub elus alati ära - ühesõnaga, peale seda olgu lisatud, et minu ja Pauli Valentinipäev (hmm, õigemini küll Valentiniõhtu, teisipäev ju tööpäev ikkagi:) oli üliväga romantiline, ärgu ülalolev pilt lugejat eksitagu:)
14/02/2012

Reede õhtul sõitsime kõrbesse, Paul, mina, Pam, ja Bob. Tegime lõket, jõime veini, vaatasime päikeseloojangut ja täiskuu tõusu. Kuu oli hiiglasuur, kui mägede tagant välja tuli. Läks valgeks nagu päeval. Paar planeeti olid ka kenasti taevas, Mars hästi-hästi punane seekord. Ja ma nägin oma senise elu suurimat langevat tähte, kaua kukkus ka; raske oli uskudegi, et tegu pole UFOga või millegi säärasega.

Pam ja Bob on Pauli ammused sõbrad, vahva varastes 50ndates paar, kolme lapsega; vanim poeg peab sabati-aastat enne ülikooli minekut, ja õppis koera-trimmijaks. Töötab siinsamas lähedal loomapoes. Neil on koertele pesemisteenus, aga ka 'pese oma koera ise' võimalus. Ma pean plaani seda kasutada. Hea suur vann dushiga, kõrgemale tõstetud, et pesija selga säästa. Yarko nimelt ajab karva - arusaadav, keset talve suvesoojus. Niisiis eelmisel korral, kui teda siin meie vannitoas pesin, veetsin pärast pool päeva koristades, pagan küll. Karvu KÕIK kohad täis. Koera pesemine iseteenindevas korras maksab seal 12$, pole kõige hullem.
14/02/12

La Mariposa (Liblikas) on pood Mesilla vanalinnas, naiste riidekraam, pea iga hilp võtab suu vett jooksma... Hinnad pole odavamate killast kahjuks. Eile siiski andsin kiusatusele järele. Käisin Immigratsiooniametile järjekordseid pabereid postitamas; Green Card'i avaldus jne. Ei hakka pikemalt kirjeldama, aga bürokraatia rattad jahvatavad edasi, ja nii minu (meie) jaoks veel kaks aastat. Hoolimata sellest, et nüüd abielus oleme. Ja no raha küstakse masina õlitamiseks ka muidugi korralikult. Olin eelmisel päeval rohelise kaardi avaldusega seoses rahakotti kergendanud, ja mitte vähe. Mispeale La Mariposas lõi protestivaim välja, et lõppude lõpuks võin ju mõne hilbu ka osta, paberikraamile lisaks. Mida ka tegin. Puuvill, Made in USA. Igavene uhke asi, onju.
10/02/2012

Kassivaaltluseks on hiline pärastlõuna parim aeg. Paul pole veel töölt tulnud, aga mina loen oma tööpäeva lõppenuks, viskan pliiatsi lauale (loe: panen arvuti kinni), valan omale klaasikese valget veini ja lähen porch'ile istuma. Hästi soe, pluusikese väel saab olla, tuuletu ka. Mõnus. Tuvid peavad oma iga-õhtust peksu-rituaali ...ei ma ei tee nalja, nad on väga julmad elukad. Peksavad üksteist maja ees kasvavate vanade sükomooripuude otses, nii et suled lendavad ja tiivalakse kostab. Ikka parema magamiskoha nimel. Ühesõnaga. Kassivaatlus. Yarko pärastlõunane lemmiktegevus. Kui kõik naabrite kassid kokku lugeda, on neid üle kümne, ma pakun. Paksud ja ülbed. Neid oleks tänaseks kindlasti hulga vähem, kui ma Yarkot porch'il olles rihma otsa ei paneks, khmmm...
09/02/2012

Veel mõned ilupildid
pühapäevahommikusest jalutuskäigust linna taga kõrbes.
06/02/2012

Sellise pitsi leidsin kõrbest. No loodus ikka oskab! Imeilus ja habras. Paul pakkus, et see on prickly pear kaktuse 'luukere'.
06/02/2012

Paul teeb kaktuse-muusikat:) Vaata lühikest videot siit: Instrumendiks on barrel-kaktus.
Okkad nagu metallpiigid. Video eile, pühapäeval tehtud, käisime kolmekesi (Yarko kaasas) väheke kõrbes kolamas.
Aga kaktus kõlab peaaegu nagu trumm, onju? Ma olen vist juba kirjutanud, et P mängib hiigla hästi idamaade trumme; djembet, doubekit ja dum-dum'i. Ta peab meile suvel Eestis kontserdi andma, ma arvan ...:)
06/02/2012

Ega siis maja renoveerinud naisterahvas ei saa oma aastatepikkusi harjumusi niisama, asja eest teist taga nurka visata. Mitte et meil meest majas poleks:), aga vahel tuleb mul tahtmine siin kodus üht või teist 'projekti' ellu viia. Ja siis on tööriistapoodi asja, kui ka Paul juhtub tööl olema. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid keeleõppest. Emakeeles on ka mehisemad terminid ju kenasti käes mul, aga eks sa katsu neid poes inglise keelde ümber panna, kui oled kodus unustanud sõnastikku vaadata. Ma kujutan ette, et klienditeenindajad said minu kulul kõvasti nalja, kui püüdsin selgitada, et vajan pitskruvisid. Mina muudkui seletan ja ilmestan oma juttu kehakeelega, ja müüjaonud vahivad mind, suu ammuli. Lõpuks üks neist, ilmselt arenenuma kujutlusvõimega, väikeste vuntside ja silmatorkava (õlle?)kõhuga hispaanlane lööb omale käega laksu otsaette ja röögatab: "C-clamp"! Ei no C-clamp muidugi, ma ütlesin ju kohe!:)
Teine väljakutset pakkuv termin oli bungee cord, ma ausalt öeldes pole korrektses terminis eesti keeleski kindel, aga andsin oma parima, et selgitada, mida otsin. Küllap mu näitlemisoskus paraneb iga korraga. Sellest soovist saadi suht kiiresti sotti.
02/02/12

Teil seal on hirmus külm!! Hoidke kered ja südamed soojad!
Siin seevastu saabus eile õhtul soojalaine, sai hämaraski aias kleidiväel olla, kampsik peal. Ööd on ikka külmad muidugi, siinses mõistes ma mõtlen. Praegu, varahommikul, akna taga +6C.
31/01/12