Seattle vol. 1: Stay 6 feet apart

 


Näe, ma Seattle'st tagasi. Nii äge oli! Palju pilte, palju juttu, aga enne, kui rääkima hakkan, pean suurlinnapohmellist jagu saama. Eks minusugusele maainimesele maksab nädalake city-elu veel mitu nädalat takkajärgi kätte. Kodukanjoni kividel olen küll turnima harjunud, aga no andke andeks, asfalt on ikka üksjagu julmem loom, jalad löövad siiani tuld. Trucki parkisime südalinna saabudes hotelli ette ja enne sealt ei liigutanud, kui kojusõiduks mootori käima lõime. Jah, ainult jalgsi liikusimegi, ühistransporti ei pruukinud, sest kõik plaanitud üritused olid kohalekõnnitavad.

Anyway. Algatuseks kuumast teemast (või ehk mitte enam nii kuumast, varsti kaks aastat juba käiatud seda plaati) – koroonapiirangutest. Mul ju siiani sellealased suurlinnakogemused puudusid. Lühidalt - need kaks fotot ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Mõlemad üles pildistatud kuulsal Pice Place Marketil, paaritunnise vahega. Alumisel fotol on laupäevaõhtune jõulutulede süütamise üritus turuesisel platsil. Ma ei tea, mina oma kogemuste põhjal küll ei oska koroonareegleid, sh. maskinõudeid (olemasoleval kujul) muuks kui jaburaiks nimetada, andke lamemaalasele andeks. Võtame või jazzklubi. Ukse taga, sisselaskmist oodates on mask kohustuslik. Kluppi sisenedes kah. Aga niipea, kui lauda istud, võib maski eest võtta. Pleiss viimse kohani välja müüdud, lauad üksteisele nii lähestikku, et ettekandjad vaevu liikuma mahuvad. Inimesed vestlevad, hõiguvad, vilistavad, laulavad lavalolijatega kaasa, igast viimsest kui suust tuleb sooja õhku, muuhulgas pristib ka süljepiisakesi igasse kanti – aga nõuetes näpuga järge vedades on maskitus OK. Samal ajal kui vabas õhus, klubi ukse taga, kus muuhulgas ka distantsihoidmise võimalus olemas - vot seal peab maski kandma. Ajuvaba.  

Või näiteks needsamused vaktsineerimis/testimistõendid. Jah, neid küsiti. Ma meelega kirjutan küsiti, selmet kirjutada vaadati. Sest ega eriti ei vaadatud. Kui pisut utreerida, siis täitsa vabalt oleks võinud markeriga tühjale paberile üheainsa sõna, vaktsineeritud või negatiivne kribada, kontrollijail poleks silm kah pilkunud. Sest Ühendriikides ei eksisteeri üleriigilist vaktsiinipassi, kaitsepookimise/testimisega tegelevad asutused kasutavad erinevaid blankette. Vähe sellest, blanketid erinevad osariigiti, lausa maakonniti. Mina näiteks käisin enne reisi testimas naaberlinna tervisekeskuses, negatiivse tulemuse tunnistusena saadeti väljaprintimeseks tihkelt teksti täis A4, millele kiirelt pilku peale visates on suht võimatu tuvastada kuupäeva, kellaaega, testitulemust. Aga kiire, pealiskaudne pilk visati peale ja viibati lubavalt edasi mitte ühes ega kahes, vaid tükki kümnes Seattle söögi-, turismi-, lõbustuskohas.

Ja see pole veel kõik. Kuna testitulemus kehtib vaid 72 tundi, käisin pulka ninna toppimas ka Seattles. Igaks juhuks sülitan 3x üle õla, aga kui sellest testimispunktist koroonat külge ei saa, siis on küll midagi valesti. Küsimustiku täitmine käis telefoni abil, paraku oli nende äpp väheke hädine, mistap esmakordsed kliendid, sh. mina, olid väheke hädas, ja nii me siis näppisime seal vastastikku üksteist ja telefone, ninapidi koos. Testijad katsusid testitavaid ja nende telefone ja testitavad testijaid ja nende telefone ja kõik olime üleülde üks suur ning sõbralik pere, ime et testitavad omavadel vatipulki ei vahetanud vennastumise märgiks (ninas käinud vatipulki pean silmas). Esialgu sai mu tulemus siiski kenasti negatiivne, eks näis, mis tulevik toob. 
 
No ja nüüd on meil veel see uus omnibus või omicron või mis ta nimi oligi. The sky is fallig!! (Again.) Aga noh. Mis ma siin ikka jauran teraval teemal. Võtke seda kui väikest epidemioloogilist sissejuhatust Seattle postitustele. Lähen nüüd pilte lappama ja jutte juurde kirjutama. Kurivaim, ülearu sai kaamerat kasutatud jälle, teeb valiku keeruliseks.

November 29/2021

“Here in the corner attic of America, two hours’ drive from a rain forest, a desert, a foreign country, an empty island, a hidden fjord, a raging river, a glacier, and a volcano is a place where the inhabitants sense they can do no better, nor do they want to.” ― Timothy Egan, The Good Rain: Across Time & Terrain in the Pacific Northwest

Tõrksa merelõvi juhtum

 


No ei saa minust korralikku reisiblogijat. Suvelõpu rannikumatka lugusid ja pilte on siiani tagataskus, aga Seattle pressib juba peale. Vaatan pisukese kadedusega, et inimesed täitsa vabalt blogivad ka reisil olles, jooksvalt. Jooksu pealt. Müts maha - ma ise küll nii ei oska. (Või ei taha?) Mis teha, one track mind, nagu öeldakse. Korraga kahe asjaga hakkama ei saa, reisimise ja raporteerimisega. Kuid mis seal ikka, on nagu on. Räägin siiski enne suurlinnadzhunglisse sukeldumist veel ühe wilderness-loo.

Tol septembripäeval oli Vaikne ookean täitsa pöörane. Lainepritsmeist tekitet udu võib ka fotodel näha. Rahvast peale minu ja Pauli vaid näputäis, Lilli sai vabalt ringi kihutada ja puha. Aga ta kihutamisel hoidsime valvsalt silma peal, kuna lained rammisid randa sellise jõuga, et nende haardeulatusse sattumine oleks pehmelt öeldes ebatervislik olnud, olgu tegu inimese või koeraga. Noh, lustime siis seal omasoodu, ja järsku jääb silma suur, tumehall, rulluv objekt, mida ookean ikka ja jälle rannale veeretab, et seejärel taas laintesse tagasi tõmmata. Liigume lähemale – väga lähedale ei tihka minna, lained näivad hullult ettearvamatud – ja mis me näeme. Merelõvi. Hiiglaslik. Surnud. Pundunud. Haiseb. Aga pole hullu, meiesugused kanjoniveerel, looduse keskel elajad shokki ei saa. Ikka juhtub, et elus asjad surevad. Õnneks viib tormituul hullema haisu eemale, jätkame oma lõbustusi, Lillikene pulkade järele joostes, meie Pauliga veinikest rüübates.
 
Ühel hetkel hõikab Paul mulle, et Lilli rihma paneksin - inimesed lähenevad. Tõepoolest, meie suunas marsivad kaks meest, labidad õlal. Lähemal vaatlusel osutuvad pargivahtideks (park ranger), vormid seljas ja puha. Selgub, et keegi olla surnud merelõvist kohalikele Humbug Mountain State Park ametnikele teada andnud, ja pargivahid olla kamandatud korjust rannast eemal hoidma, sest… noh… mine sa tea. Lõpnud loom ikkagi, äkki on ohtlik või midagi. Või kui mitte lausa ohtlik, siis vähemasti ebaesteetiline.  

Novot. Tänu kõrgemalt poolt tulnud korraldusele merelõvi ookeani rüppe tagasi saata õnnestus meil mitme tunni vältel jälgida inimeste tulutut võitlust loodusjõududega. Asi nägi välja nii. Laip rullus randa. Pargivahid tõukasid selle tagasi ookeani, labidaid kasutades ja muskleid pingutades. Ookean mõistagi asja nii ei jätnud, viskas kadunukese taas liivale. Pargivahid kasutasid jälle muskleid ja labidaid. Misjärel ookean omakorda kasutas jälle laineid. Vägisi meenus tsitaat* “Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.” Seda me labidameestele muidugi nina alla hõõruma ei läinud, ei tundunud viisakas. Mõned pildid tegime aga küll, sürreaalne olukord lausa karjus jäädvustamise järele. Peategelane, merelõvi, kahjuks pildile ei jäänud. Või pigem õnneks? Ta nimelt polnud tol päeval eriti fotogeeniline.
 
Et kuidas lugu lõppes? No mis te ise arvate, kumb alla andis, ookean või pargivahid? Loomulikult viimased. Lahkusid mõne tunni pärast, kusjuures neil kui lüüasaanutel jätkus mehisust meile hüvastijätuks viibata. Respekt. Viipasime vastu. Publiku naeruturtsatusi polnud mehed tänu lainte möirgamisele kuulnud, jumal tänatud. Mõne aja pärast panime meiegi pillid kotti, õhtusöögiaeg lähenes. Ainus, kes perioodiliselt randa väisama jäi, oli merelõvi.
 
November 20/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.”― *Quote Investigator 

90 minutit



Pole parata, ma vist ikka olen parandamatu kõrbe- ja kõrtside inimene (vt. eelmist postitust). Suurlinn Seattle on mind juba enne sinna teeleasumist suutnud stressi ajada. Eile õhtul üritasin Tänupüha õhtuks mõnes hotellilähedases restoranis lauda broneerida. Juba mõnda aega kasutan OpenTable teenust, neil on väga kliendisõbralik süsteem, lihtne bronnida, lihtne tühistada, boonuspunke kah koguneb. No ja mis te arvate, kas oli tegemist kerge ülesandega? Mkmm. Paistab, et Seattles ei vaevu keegi kodus kalkunit küpsetama, kõik tahavad sel õhtul väljas süüa. 

Viimaks siiski leidsin paar arvestatavat varianti. Hakkasin juba ühes neist broneeringut tegema, kui mulle kargasid näkku järgmised read: Due to COVID restrictions and limited capacity requirements, we kindly ask that you keep your stay under 90 minutes to help us accommodate all our guests. Vabandust??? Et ma tulen ja toon teile oma raha, ja teie kirjutate mulle ette, kui kiiresti oma toidu ja joogi alla pean kugistama? Arvatagi, et sellesse toitlustusasutusse ma oma jalga elu sees ei tõsta. Aga jah, laud õnnestus lõpuks mujal kinni panna, hotellist 15 minutit kõndi, ja ei mingeid ajapiiranguid. Isegi mitte koroona-piiranguid, kui maskid välja arvata. Mida siinkohal kommenteerin Kauri terase tähelepanekuga, mille ta kusagil blogimaastiku avarustes hiljuti välja käis – söögikohtades paned maski ette, kui lauda juhatatakse või lauast lahkud. Kuid lauas istudes võid maski eest võtta, et muuhulgas näiteks kõrvallaua inimestega sülge pritsides suhelda. Aga noh. Mis mina ka epidemioloogilisest etiketist tean. Minu ülesandeks on korralikult maski kanda, seda ka teen, kus ja kunas kästakse. 

Kui veel põgusalt Viirusest  rääkida seoses Seattlega, siis Taj Mahali kuulama saab vaktsineerimistõendiga või negatiivse 72h testiga. Ja näiteks Chihuli klaasiaeda samuti, sinna kavatseme kindlapeale minna. Mistap ajan endale pulga ninna enne reisi ning korra ka Seattles olles, siis ma ei pea tänaval külma vihma käes ligunema, samal ajal kui vaktsineeritud Paul soojades siseruumides kultuuri naudib. Kas ma juba mainisin, et Seattle on see linn, kus kogu aeg sajab? Ahjaa, suur osa asutusi ja üritusi annab siiski teada, et vaccine verification and negative testing is recommended but not required for large indoor and outdoor events.

Foto valisin me hiljutiselt Oregoni rannikureisilt. Ei mingeid broneeringuid. Ei kedagi piitsaga kõrval seismas, et sa oma kausi ruttu tühjaks helbiksid. Ei mingeid vaktsiinitõendeid. Tõsi, samas ka ei mingit suurlinnasära, valgeid laudlinu ja hõbenõusid, Taj Mahalist rääkimata. Hmm… kuidas need asjad selle rohu ja rohelisega olidki?

November 18/2021

“Hospitality is central to the restaurant business, yet it's a hard idea to define precisely. Mostly, it involves being nice to people and making them feel welcome. You notice it when it's there, and you particularly notice it when it isn't. A single significant lapse in this area can be your dominant impression of an entire meal.” ― John Lanchester

Elevil

 


Me veedame ületuleva nädala Seattles. Tänupüha jääb kenasti city tripi sisse, ei pea kodus kalkunit ahju toppima ega midagi. Lillikene seekord kaasa ei tule, läheb boardingusse. Loom polegi ammu oma sealseid kahejalgseid sõpru näinud, tal saab lõbus olema. Meil samuti. Resideerume peenes hotellisviidis, vaatega Elliott Bay'le, Pauli hotelliöödelt kogunenud boonuspunktidel liugu lastes. Et see kõik liiga mesine ei tunduks, siis sviidi saame küll tasuta, aga parkimise eest küsib Marriotti hotellikett 60 dollarit päev. Kuuskümmend. Põrsakari. Samas, eks nemad peavad ju kah kuidagi vorsti leiva peale teenima.
 
Plaane on Seattle tarvis süle ja seljaga, eks vaatab, kuidas ilm on, vastavalt sellele teeme valikud. Teada-tuntud vihmalinn ju. Aga! Kui hakkasime uurima, mis meie sealoleku ajal kohalikul muusikaskeenel toimub, sattusime jackpotile. Tänupühanädalal nimelt õnnistab oma kohalolekuga hotellist 15 minutise jalutuskäigu kaugusel asuvat jazzbaari ei keegi muu kui bluesilegend Taj Mahal. Pikalt ei mõelnud, broneerisime laua kolmapäevaõhtusele hilise algusega setile. Vinge! Ei olegi teab mis ajast inimese moodi väljas käinud, ikka ainult põõsataguseid mööda hiilinud kusagil kõrbes, või siis koredates sadamakõrtsides aega viitnud, aga Dimitrou's Jazz Alley's on klassikalisele jazzbaarile kohaselt lauad ja lambid ja dress code ja puha.

------------   

Taj Mahal, the three-time Grammy winner (ten-time nominee) is one of the most influential American blues and roots artists of the past half-century. A self taught musician, Taj plays over 20 instruments including National Steel and Dobro guitars, and his remarkable voice ranges from gruff and gravelly to smooth and sultry. His music remains a well-seasoned gumbo, spiced with influences that originate in the Caribbean, West Africa, the Southern States, and the inner cities of America.

Were it not for the pandemic, John Dimitriou might have celebrated the 40th anniversary of his world-renowned club Jazz Alley last year, but, alas, that party is still on hold. However, those who only know this longtime Seattle jazz entrepreneur from the Alley, might be surprised to know that he and his extended family comprise a veritable jazz dynasty in the city. 

November 14/2021                                                                          Foto: Internet

“Gospel and the blues are really, if you break it down, almost the same thing. It's just a question of whether you're talkin' about a woman or God.” ― Craig Werner, Higher Ground

Kümme!

 



Täna, kujutage ette, möödus mul täpselt kümme aastat ametlikult Ühendriikidesse kolimisest. Ilus ümmargune kuupäev oli, 11.11.2011. Minu lennuk maandus New Mexico osariigi piirilinnas El Pasos hommikul kell 11 kopikatega, Yarko õhulaev (logistilistel põhjustel reisisime eraldi) sama päeva õhtul täpselt kell 11. Ei hakka vanu jutte üle kordama, siin on postitus kaheksandast kolimis-aastapäevast, juhuks kui keegi tahab üksikasjadesse tungida. 

Seoses aastapäevaga tulid mulle täna mõningad semantilised mõtted. Et näe, siiani leidub küsijaid, nii eesti- kui inglise keeles, kas ma kodumaa järele igatsen. Esiteks, aus ja otsekohene vastus on “ei”. Kui, siis igatsen selle järele, et armsate lähedastega veiniklaase ka muul moel kokku lüüa saaks kui vaid virtuaalselt, aga muidu – ei, Eestimaa järele igatsust ei ole. Kõlab südametult, onju, ja enamjaolt oodatakse muidugi teistsugust vastust, iseäranis eesti keeli küsijate hulgas. Väikerahva esindajal oleks justkui kohustus end sünnimaast eemal olles halvasti, poolikuna, juurtega mullast väljarebituna tunda. Rukkilill peaks kogu aeg vaasis olema, suhtlusringkonnas peotäis väliseestlasi, ja kindel tahtmine vanaduspõli Eestis veeta. Aga no tee või tina, ei ole mus seda kriipivat eemalolemisvalu. Mis ei tähenda, et ma oma rahvust salgaks või sünnimaad ei armastaks. Armastan, kuuni ja tagasi, aga tagasi Eestisse kolimas ei näe end mitte ühegi elustsenaariumi puhul. Ja nüüd tulebki see va semantika mängu.
 
Mul, kui kodumaa-igatsuse kohta uuritakse, on alati üks ja sama vastus: mu kodumaa on USA. Olen siin end sisse seadnud, kodu loonud. Eesti on mu sünnimaa, isasamaa, emamaa, mitte kodumaa. (Muuseas, miks nimelt pigem isamaa, harvemini emamaa? Ok, võrdsuse mõttes, jah. Et mõlemale vanemale tähelepanu jaguks. Isamaa, emakeel.) Ja siis veel see “elad võõrsil”. Jällegi, ma olen siinpool ookeani kodus, mitte võõrsil. Kogu mu elu on nüüd siinpool ookeani, mitte üksnes abielu. 

Kuid eks need asjad ole muidugi väga, väga individuaalsed. Mulle tundub, et olen pigem erand kui reegel, kui teiste väliseestlastega võrrelda, kuna ikka ja jälle loen või kuulen, et teise riiki kolides otsitakse/leitakse eestlastest sõpru-tuttavaid, et kultuuritaust ja keel ühendab, ja nii edasi. Minu jaoks, imelik küll, ei mängi rahvus tutvuste soetamisel või sõprussidemete tugevuses rolli. Mul kas klikib inimesega või ei, rahvuskaaslus ei ole tingimata eelis. Noil kordadel, mil elu siin mind eestlastega kokku viinud, on asi piirdunud vaid ühe kasina kohtumisega. Mitte, et me nende inimestega üksteisele kuidagi ebameeldivad oleksime olnud, aga pakun, et sattusin lävima endasarnastega, st. mõlemad pooled tundsid justkui mingit… ma ei tea… survet. No et eestlane peab eestlasega sobima ja suhtlema jääma, kui sünnimaast eemal olles juhus kokku viib. Eks vist selle sunnitunde tõttu jäidki “võtame taas ühendust” lubadused mõlemalt poolt vaid sõnadeks, kui jõulukaardid välja arvata.

Vot säärased lood nende kümne aastaga. Ning et kord juba kümnest juttu, siis fotoks valisin kümneaastase Yarko, pilt tehtud mõned nädalad peale Eestist Ühendriikidesse kolimist. 2000 meetri kõrgusele vedasime vana looma sel jalgsimatkal New Mexico kodumägedes. 
 
November 11/2021 

“You're always you, and that don't change, and you're always changing, and there's nothing you can do about it.” ― Neil Gaiman, The Graveyard Book

#jutujaht: Proovis igaks juhuks veelkord selga



Kõrini, mõtles Nõel. Rohkem kui kõrini. Tõsi, märkimisväärselt polnud Niit nende kahe suhtesse algusest saati panustanud, kuid viimasel ajal tundus asi ikka juba väga hapuks läinuna. Nõel oli väsinud Niidi vaikivast vastupanust, katkemisest, kui vähegi paksem materjal ette juhtus. Mulle aitab, otsustas Nõel. Tahan viimaks täiel rinnal elada, ilma et oleksin sunnitud Niiti järel lohistama. Nõel tõotas iseendale, et niipea, kui aega ning viitsimist mugavustsoonist väljuda, lõpetab ta juba ammu varjusurmas oleva suhte Niidiga. 

Enam ei suuda, mõtles Niit. Pean lõppude lõpuks enese peale kah mõtlema. Elu Nõelaga on mind täesti ära vanutanud. Ma ei kavatse kauem ta teravust taluda. Üks torge ajab teist taga, mõni ime siis, et olen lakkamatult katkemiseni pingul. Niit mõistis, et tal tuleb senisest passiivagressiivsusest loobuda, kui muutust soovib, kuid hetk ei tundunud veel õige olevat. Küll jõuab, mõtles Niit. Terve igavik juba kannatatud, asi see veel pisut vastu pidada, kuigi on vastik ja väsitav.  

-------------

Kiiva kiskuvat küljeõmblust polnud rätsepmeister märganud enne, kui tellija talvepalitule järele tulles seda igaks juhuks veelkord selga proovis. Vabandanud ning saatnud kliendi uksest välja lubadusega tellimus järgmisel hommikul veatuna üle anda, mattis rätsep ohates maha mõtte vabast õhtupoolikust ning asus kääriotsi appi võttes õnnetut õmblust lahti harutama.

November 10/2021                                                                           Foto: Internet

“Fabrics doesn't make exquisite dresses, it is the stitches.” ― Unknown

Bandon Beach

 


Trucki mootor polnud septembrikuu rannikureisilt koju saabudes jahtudagi jõudnud, kui ma juba arvuti taha (või arvuti ette? kuidas on korrektne öelda?) googeldama tormasin, et kas VRBO või Airbnb pakub paariks päevaks soodsat väikest üürimaja või -korterit Bandon Beachil. Sest noh… vaadake seda esimest fotot. Maja kalju otsas. Ok, nii suurt pinda meil tarvis pole, aga erinevas mõõdus  ja hinnaklassisi majutuskohti on selle kandi kaldapeale tihedalt täis tipitud. Sobivat majutust esimese hooga silma ei hakanud, aga kes otsib, see lõpuks ilmselt ka leiab. Sest ainult rumal laseb mööda võimaluse kaljudelt alla, ookeanile ning tõusu-mõõna meelevallas olevat rannale vaadata, kui talvetorm meetritekõrguseid laineid vastu kivimassiive peksab. Seda kõike tuleb muidugi nautida soojast, maast laeni akendega toast või klaasseintega rõdult, veinipeeker näpus. Sestap seesamune VRBO/Airbnb tuhin, ning ellu me oma plaani igatahes viime. Kui mitte sel talvel, siis järgmisel.
------------



Ja millised mastaabid! Õnneks on inimesed kah pildile jäänud, pisikesed sipelgad hiiglasuurte kivimoodustiste kõrval, muidu oleks mõõtkava raske kirjeldada. Kivivoolimisel pole Loodus fantaasiat kokku hoidnud. Ülemisel fotol võib hea tahtmise korral vees põlvitavat zen-munka näha, alumisel inimkeha anatoomiast tuttavat detaili.   
------------



Koopad! Mõni nii suur, et sees võiks vabalt kontserte korraldada. Akustika on suurepärane, mingit lavakujundust pole tarviski, vorme ja värve jagub niigi. Tõsi, muusikaüritus tuleks plaanida mõõna-ajaks, tõusuveega koopasse jäänuile lõpeks asi halvasti. Neil kaljudel, mis tõusu ajal ookeanilainetega ümbritsetud, on ronimine-turnimine muide keelatud, seda kõikvõimalike mereelukate kaitseks, olgu nad mis mõõtu tahes, kasvõi mikroskoopilised. 

One of the defining features of the Oregon Coast is its many sea stacks, remnants of an ancient marine terrace.  These rocks are amazing structures, home to sea anemones, mussels, barnacles, and starfish that cling to their sides as well as thousands of birds who use them to nest, rest, and care for their young. Visitors are discouraged from climbing the rocks, and any rock surrounded by water at mean high tide is illegal to climb as they are part of the Oregon Islands National Wildlife Refuge and are protected for wildlife.
These impressive rocks, or sea stacks, are actually geological landforms caused by erosion.  They are formed when part of a headland is eroded by the force of the ocean crashing against the rock.  The force of the water weakens existing cracks in the headland, eventually causing the headland to collapse, leaving free-standing stacks and even small islandsRead more:
------------



Bandon Beachi kaljude nimed pakuvad kujutlusvõimele toitu: Elephant Rock, Fish Rock, Cat and Kittens Rocks, ja muidugi kõige kuulsam, Face Rock, imekauni indiaaniprintsessi Ewauna taeva poole vaatav, kivistunud nägu. Ewauna ja ookeanideemoni Seatka traagilisest kohtumisest jutustavad arvukad legendid. 
 
Although details of various tellings of the legend vary, a Coquille Tribe legend says the face belongs to Ewauna, the beautiful daughter of Chief Siskiyou. He and his daughter had traveled to the coast where he was being honored with potlatch feast. And a feast it was, with great quantities of mussels and clams, eight fat bears, a hundred salmon, the meat of deer and elk.
Guards watched for Seatka, the ocean’s evil spirit. Ewauna, who had never seen the ocean, was warned of evil Seatka but ignored the warnings. After the feast, with most drunk from food, Ewauna strayed from the celebrants, taking her dog and her cat and kittens in the moonlit night, wanting to see and swim in the ocean. But once in the water she was snatched by Seatka.
The kittens, who were in a basket by Ewauna, were batted from her hands. As they floated away, their heads just above the surface, they were immediately turned to stone, stones now known as Cat and Kitten rocks. Ewauna’s dog, Komax, who had made cries of danger warning Ewauna, bit Seatka when he grabbed his mistress, but he was thrown off toward shore.
Again, versions vary. Some say Seatka woke Siskiyou that night, some say the next morning. But what he saw was Ewauna turned to stone, still – and now forever — gazing skyward.
Knowing that if she looked in his eyes she would be under his control, Ewauna averted her glance. Some versions say she focused on the North Star, others the moon. Either way, her gaze continues these centuries later, as Face Rock.
------------



Ei, need ratsutajad pole meie Pauliga. Kahjuks. Ja et ratsutamisest juba juttu tuli, siis Paul, tema on elupõline hobuse-inimene, aga mul, näe, pole siin Metsikus Läänes hobusekogemust rohkem kui paari seljasistumise jagu. Kui meil pisut väheliikuvam elustiil oleks, peaksime ilmselt suksut või paari, ja ma ratsutaksin tõenäoliselt juba sama hästi kui mõni indiaaniprintsess. (Ärge seda viimast nüüd tõena võtke, eks.) Aga üldiselt poleks mul jah ratsutamise vastu midagi, antagu ainult mõni taltsas hobu. Või noh, mis ma ärplen, oleks ikka tõsine tahtmine olemas, küll hobuse leiaks, meil pea igal naabril neid vähemalt paar tükki. 
Kuid ma kaldusin teemast kõrvale. Bandon Beachi nautisime kõva pool päeva, Lillikene paraku veetis selle aja truckis oma puuris. Suhteliselt rahvastatud rannas koeral vabalt ringi tormata lasta pole siinkandis hea toon, ja rihma otsas ei tahtnud ma teda kaasa vedada, see oleks mu enda liikumist ja lõbu piiranud. Tean, tean, pagana egoist sihuke. 

November 09/2021                                                                                     Fotod: Paul

“I shall wear white flannel trousers, and walk upon the beach.” ― T.S. Eliot, The Love Song of J. Alfred Prufrock

#jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega



Disclaimer: paluks mitte eeldada, et ma ise olen kasutamisõpetuse läbi lugenud. 

KEERULISTE INIMESTE KASUTAMISÕPETUS 

Keeruliste inimestestega suhtlemine pole sugugi keeruline. Tuleb meeles pidada kõigest ühte ja ainumast fakti: kõik inimesed on lihtsad. Kordame igaks juhuks üle: kõik inimesed on lihtsad. 

Suurim viga, mida nn. "keerulise" inimesega suheldes teha võid, on ülemõtlemine. Endalt küsimine, miks ta seda või teist ütles või tegi, miks seda või teist ei öelnud või ei teinud. Need on täiesti mõttetud, tupikusse viivad küsimused. Sest vaata, niimoodi küsides oled sina ise see, kes asja keeruliseks ajab. Inimene, kellele “keeruline” sildi külge kleebid, tegutseb tema enda seisukohast vägagi lihtsa mustri järgi. No oletame, et ta ütleb sulle halvasti. Või punub mingi intriigi. Või kiidab ennast sinust paremaks. Tema jaoks pole selles mitte midagi keerulist. Ta lihtsalt ongi sihuke solvaja. Või intrigant. Või eneseimetleja. Jah, just - mitte tema mätta otsast pole asi keeruline, vaid sinu omast. 

Keerulise inimese keerud venitab kõige paremini sirgeks ignoreerimine ja/või distantseerumine. Paraku pole see alati võimalik. Sel puhul aitavad keerulisuse vastu teised lihtsad vahendid, näiteks: ära püüa omakorda keerutama hakata. See viib lootusetu sasipuntrani, kuna sõlme lähed ka sa ise. Pigem ütle otse välja, mida sina asjast arvad. Jaa, otseütlemine tundub esialgu jube ohtlik. Mis üksiti tõendab seda, et ka sina võid kvalifitseeruda keeruliseks, kui me juba kord selle sildiga siin vehkima hakkasime, eks. Küsi endalt, miks sa arvad, et otseütlemine ohtlik on, ja vasta ausalt. Panen pea panti, et see tundub ohtlik, kuna sa ei soovi ilmarahvale vaatamiseks välja panna, mis su peas toimub. Tõlge: sa püüad endast mingit muljet jätta, paremat või halvemat, polegi oluline - märksõnaks on “mulje”. Ja mistahes mulje jätmine nõuab pingutust, kuna selleks peab reaalsust väänama. Mis, teadagi, on keeruline. Seda enam, et põhiolemuselt oleme me kõik ühtmoodi lihtsad, nagu juba alguses sai mainitud.

Teised jutujahtijad leiab siit: 

November 05/2021                                                                        Foto: Internet

“Nothing makes a person weaker than complicated thinking.” ― Lee Jin-wook

Let the games begin

 




Ritsik blogis nii toredasti oma koera mänguasjadest. Mõtlesin, et teen Lilli kraamist kah väikese ülevaate, seda enam, et asjaosalisel on juubel tulemas. Jaa, kujutage ette, novembri alguses saab Lillikene viieaastaseks. Viis aastat?! Alles ta ju oli kutsikas?

Lilli esimesel eluaastal kirjutasin ta "tööriistakastist". Vaataks siis nüüd üle, mis vanast kraamist alles ja mida uut juurde tekkinud. Õue-mänguasjadega on lihtne. Tennispallid ja puupulgad ja inimene neid loopimas, rohkem polegi loomale täiuslikuks õnneks tarvis. Tõsi, me Pauliga oleme seda teed läinud, et lisaks Lilli musklitele treenime ka aju, niisiis on pulga- ja pallimängud meie majas väikese vindiga. No näiteks: üks tennispall Lilli valduses, teine minu. Ma ei viska palli enne, kui Lilli on enda oma minu jalge ees olevasse plastiktopsi poetanud. Kõlab käsklus “tops!”, Lilli paigaldab palli, mina viskan enda käes oleva hea hooga eemale, ja kuni Lilli sellele järele kihutab, õngitsen teise palli topsist välja. Tagasi toodud palli poetab Lilli taas käsu peale topsi, minu käes olev pall lendab… ja nii korda kümme-kakskümmend, seni kuni mina viitsin, sest koer viitsiks lõputult. Pulgaloopimised on samuti nipiga, Lilli peab püüdmisloa saamiseks viskajale otsa vaatama, või pulga suunas kihutamise käsu peale katkestama, viskaja juurde tagasi tulema, jala kõrvale istuma, jälle otsa vaatama, enne kui uuesti pulgaloa saab… ühesõnaga, loomaahistamise kõrgem pilotaazh, nagu näete. 

Tubasteks, pikkadeks, pimedateks talveõhtuteks on Lillil väike valik pehmeid mängukanne. Ses mõttes tänuväärselt “kerge” koer, et ei lõhu asju. Me muidugi pakkusime talle kõige hullemas destroyer-vanuses ka piisavalt kraami, mida võis retsida, nii kuis jaksas, ilma et omanikele majanduslikku kahju oleks tekitanud - pappkaste, tühje kodujuustutopse ja veepudeleid. Järelvalve all loomulikult, juhuks kui hullukesel peaks pähe tulema tükke alla neelata või midagi. Ohutus eelkõige. Kahjuks ei taibanud filmida, kuidas mõnekuune kutsikas endast kümme korda suuremate pappkastidega võitles, ise pisike kui püksinööp, hambad aga teravad nagu haikalal, urin ähvardav nagu emalõvil.
 
On nüüd põhjuseks asjaolu, et Lilli sai oma lammutamishimu odava kraami peal rahuldatud, või miski muu, igatahes on tal enamjagu kutsikapõlve kanne siiani alles ning paturegister väga lühike - ainult üks tahtlikult lõhutud mänguasi viie aasta jooksul. Ja mitte ainumastki hävitatud sokki või kinga vms, kuid  see on juba meie teene, mitte tema, sest me lihtsalt ei jätnud neid kuhu iganes vedelema, kutsikale kiusatuseks. Tõsi, ta jumaldas sokke, jumaldab siiani, kuid kui kusagilt kogemata mõne kätte saabki, kohtleb õrnalt. Nätsutab, ei augusta. Aga tagasi selle loojakarja läinud kanni juurde:

Meil, iseäranis Paulil, on komme kõikvõimalikele esemetele nimesid panna. Otse loomulikult ei jää Lillikese mänguasjadki trendist puutumata. Ühe koerasarnase eluka (kutsikamänguasjade postituse fotol tähistet numbriga 3) nimetasime Trumpiks, sellest ei sobi blogis kirjutada ma ei mäleta enam, mis põhjusel. Esialgu ei paistnud Lillil Trumpi vastu mingeid negatiivseid tundeid olema, magasid kenasti teineteise kaisus. Aga ühel heal päeval otsustas ta just nimelt tollel mänguasjal sisikonna välja kiskuda, liiatigi nii jõhkral moel, et kokkunõelumisest polnud enam juttugi. Novot. Ma nüüd ei teagi, kas võtta seda lihtsalt kui pimedat juhust, või oli tegemist mingi kodeeritud salasõnumiga, kuid tänu Lillile lahkus topis-Trump me majast igaveseks.
 
Leidsin ühe nunnu foto, kus pisi-Lilli magab õiglase und Dolorese nimelise kaisulooma, raikala peal. Dolores sai hangitud juba enne kutsika majjatoomist ning on tänaseni hea tervise juures, hoolimata sellest, et kõik need viis aastat iga viimse kui öö Lillikese embuses veetnud ja sadu kordi pesumasinas käinud. Teine viieaastane kaisuloom, jäneselaadne käpik-elukas nimega Night Animal pole siiski nii vapralt vastu pidanud, karv on kerelt maha kulunud ja puha. Esimesel fotol on nii Dolores kui Ööloom näha, viimasel hoiab Lilli käppa peal. Näha on ka mõned Lilli talveõhtute mängukaaslastest, umbes teist samapalju viibib paariks kuuks puhkusel. Ma nimelt roteerin mänguasju, ei anna kõiki korraga kätte, nii püsivad põnevad. Kogu pehmeloomandus on muidugi sekkarist, kust mujalt. Lemmikloomapoest oleme Lillile vaid paar eset ostnud, tal puudus juba kutsikapõlves huvi peente ja kallite koeramänguasjade vastu. Antagu tennispall ja puupulgad aeroobseteks harjutusteks, pehmeid elukaid miilustamiseks, muu ei tõmba.    

Kollase-sinisetriibuline pikkade kõrvadega isend kannab nime Roadkill, ümmargune kala on Bubbles, väike punane koerake Hot Dog, ja siis veel Raccoon Baby, Pterodactyl, Tiger, Tire, ning Lilli konkurentsitu lemmik The Toy, äranätsutatud värviliset lõngast punutis, mis viis aastat tagasi oli pallikujuline, nüüd aga sirutab oma kulendeid igas võimalikus suunas, ning millega Lilli ja Paul mängivad õhtuti mängu nimega Flick. See käib nii: Paul istub tugitoolis, asetab The Toy käetoele, Lilli ootab, silmad punnis, hinge kinni pidades, kuni Paul punutise sõrmenipsuga õhku lennutab, et lasta koeral see hammaste laksudes kinni püüda. Mis täpselt tolle mängu juures Lillit niivõrd paelub, jääb arusaamatuks, meelelahutus ju suhteliselt staatiline. Kuid ta suudab kümnete minutite kaupa liikumatult paigal olla, pilk mänguasjale kinnitatud, kuni Paul kaltsupusa taas lendu nipsata suvatseb. 
   
Teine tubane lemmikmäng on Velcroface. Lilli istub Pauli ees, Paul viskab talle ükshaaval erinevaid pehmeid mänguasju näkku, koer püüab need välgukiirusel lõugu avades ja sulgedes kinni. Kuna seda suuliigutust tänu kiirusele peaaegu näha pole, jääb kõrvaltvaatajale mulje, et mänguasjad kleebivad end koera koonu külge, nagu velcro, noh, takjapael, paned kaks materjali vastakuti, jäävad naksti kokku. Ja siis muidugi veel Bring Me! mäng, kus Lilli peab mänguasjahunnikust konkreetse asja välja valima, ta teab nende nimetusi (“brrrring meeee Roadkilllll!”, “brrrring meee Raccoon Babyyy!”). Pluss otsimismängud - üks või teine asi või toidupala saab kusagile tubadesse-kööki-garaazhi ära peidetud, koer saadetakse otsima. Lillil tunduvad söögi- ja saagiinstinkt praegu suhteliselt võrdselt töötavat, ühtmoodi kõrgelt motiveerib nii mänguasi kui maius. Jah, täitsa kahju kohe, et laiskus ei võimaldanud mul Lillit mõnel koeraspordialal koolitada, temas on materjali enam kui küllalt. Aga noh, kui Lilli käest küsitaks, vastaks ta ilmselt, et ärgu tema pärast muretsetagu, kodukoera elul on omad eelised. Yarko auhinnakarikate rida garaazhiriiulil tundub Lillikest igatahes täitsa külmaks jätvat.

October 30/2021 
                                                                     
“Now I lay me down to sleep,
I pray the Lord my soul to keep,
And if I die before I wake,
I pray the Lord my toys will break.
So none of the other kids can use 'em....
Amen.”
― Shel Silverstein, A Light in the Attic

#jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest

 


Sõnavabriku töötajatele lobisemise eest palka ei makstud. Toodangu tõrgeteta väljastamise nimel rabati kahes vahetuses, tasustamine käis tükitöö alusel. Emmerson oli töölepingut sõlmides valinud öised tunnid. Uneuimasena tulid uudissõnad millegipärast kergemini pähe, lisaks võimaldas see tal päevasel ajal oma hobiga, huulteltlugemisega tegeleda. 

Ootamatult kiire edutamine polnud just kõige mõistlikum käik ülemuste poolt, mõtles Emmerson kohvipausi ajal puhkenurgas selga sirutades. Ta jõudis kõigest paar kasinat kuud nimi- ning arvsõnade osakonnas töötada, kui juba tuli käsk kaks korrust ülespoole, kolmandale kolida, et omadussõnu tootva meeskonnaga liituda. Tavapärane praktika (alustad altpoolt, kõige lihtsamast, ajapikku saad ametikõrgendust tegu- ja hüüdsõnade tiimis teisel korrusel, ning alles kogemuste kogunedes kvalifitseerud epiteedivalmistajaks) heideti tema puhul miskipärast kõrvale. Paraku, tulemustepõhiselt edutatud töötajalt oodati uues ametis tõhusamat panust kui see, milleks Emmerson hetkel võimeline oli. Eks iga algus ole raske, lohutas ta end, loputas kohvitassi kraani all puhtaks, pani restile nõrguma ning suundus tagasi tööpostile. 

Kaastöötajad, jumal tänatud, olid omadussõnade osakonnas siiski hoopis teisest mastist kui korrus või kaks madalamal. Nimi- ja arvsõnade rahvaga ei kõlvanud kõrvutadagi, nood seal tänavatasapinnal, fuih, kivinäod, vähimagi kujutlusvõimeta tuimad tükid. Tegu- ja hüüdsõnadele spetsialiseerunutega polnud Emmersonil kogemusi, see etapp jäi tal ju vahele, kuid kuluaarides teati rääkida, et nood olla tööohutuse kaalutlustel igaüks omaenda helikindlasse, pehmendatud seintega boksi eraldatud, vältimaks kolleegidele psüühiliste ja füüsilisite vigastuste tekitamist ― teisel korrusel kaasnesid tööprotsessiga paratamatult ka kõikvõimalikud impulsiivsed häälitsused ja kehaliigutused.

Siin, kolmandal korrusel, valitses aga hoopis teistsugune õhkkond. Avar tootmissaal oli emotsioonide kaupa tsoonideks jaotatud. Emmersonile anti töölepingu allkirjastamisel valida, millise sõnakategooriaga ta soovib tegeleda. Hetkeuiu ajel sündis otsus negatiivsete omadussõnade genereerija ameti kasuks, kuid olles esimese, elupettumustest tuleneva kirumiskihu rahuldanud, koputas ta paar päeva hiljem vahetusevanema uksele, paludes end positiivsete gruppi üle viia. Muutust polnud põhjust kahetseda. Meeldivamaist töötingimusist olnuks raske unistadagi, ja millised töökaaslased! Imelised, armastusväärsed, empaatilised inimesed. Kui kellelgi juhtuski vahetuse lõpus sõnanorm täitmata jääma, panid teised palumata pead tööle, aitasid hädalist omaenda vabast ajast, sentigi tasuks saamata. Ja muidugi ei unustanud keegi “aitäh” öelda iga hea sõna eest, mille väljamõtlemisel kaastöölistelt abi saadud. 

Kuigi Emmerson oli kursis asjaoluga, et omadussõnaosakond pole ettevõttesisese karjääri lagi (kõrgematel korrustel toodeti määr-, side-, kaas- ja asesõnu ― sõnatööstuse spetsiifikat mittetundja jaoks tühine nipe-näpe, kuid toote kui terviku toimimise huvides vägagi olulised detailid), plaanis ta nimetet üksustes pakutavast paremast palgast ja avaramast vaatest hoolimata jätkata pensionini oma praegusel ametipostil. Juhul muidugi, kui innovatsiooniosakond mõnda uut, põnevat sõnaliiki turule ei too, sellist, mis Emmersoni varjusurma suikunud karjääriambitsioonid taas elule ärataks.  

Jutujaht nr.4 teised jahilised leiab siit: 

October 30/2021                                                                                   Foto: Internet

Eilne rahvakogunemine



Veame viie dollari peale kihla: pealkirja lugedes arvasite, et juttu tuleb Tallinna Vabaduse väljakust. Jään teilt viiedollarilisi ootama, postiaadress on Ameerikamaale, Epule, nõudmiseni. Sest juttu tuleb hoopiski eilsest rahvakogunemisest siin meie kandis. 

Paar naabriprouat panid pead kokku ning saatsid kutsed laiali pealelõunaseks grillipeoks ca kolmekümnele inimesele. Kogunemine toimus ühe naabripere koduhoovis, tavapärases “bring your own beer, side dish and chair” formaadis. Ajastu trendidele vastavalt sisaldas kutse ka koroonaklausleid, et tule ainult siis, kui end tervena ja suurema seltskonna hulgas turvaliselt tunned, maski pole vaja häbeneda, aga ka vastupidist, maskitust. Pidu vabas õhus, distantsivõimalust piisavalt, käesurumised-kallistamised igaühe enda vabal valikul. 

Kuid mitte koroona ise polnud see, mis meid Pauliga enne pidu kõikvõimalikke ebameeldivaid stsenaariume mõtteis läbi pani mängima (üks meist on vaktsineeritud, teine esialgu mittevaktsineerimise kasuks otsustanud), vaid... poliitika. Sest siin kanjoniservases külakeses on üsna kirev seltskond. Ülekaalus republikaanid, neist hea hulk Trumpi pooldajaid. Sekka aga ka demokraate, ning näpuotsaga meiesuguseid, kes end ühele ega teisele parteile kõige naha ja karvadega maha pole müünud, kuid siiski väga tugevalt demokraatide poole kaldu. Ühesõnaga, juba paar päeva enne grillipidu hakkasime omavahel arutama, kuidas situatsioonides A, B ja C toimida, no näiteks kui mõni trumpimeelne mulle või Paulile oma seisukohtadega sisse peaks sõitma. Jaa, kivikõvade põhimõtetega lugeja võib nüüd küsida, et mida paganat sa sellele kogunemisele üldse otsid, kui seal säärased saatana sigidikud osalevad. Aga vaadake, seesama “saatana sigidik” on, kui ta Trumpi-lembus välja arvata, väga hea naaber – sõbralik, abivalmis, kogukonnast hooliv, annab särgi seljast, kui sul juhtumisi särki vaja peaks olema. Kohas, kus elame, pole mõistlik ega ka võimalik endale polariseerumise luksust lubada. Ikka on kellelgi abi vaja, kas siis jooksuläinud vasika püüdmisel või auto lumest väljatõmbamisel, sest vald väiksemaid teid ei hoolda, ja kunagi ei tea, millal sa ise oled see, kes lumme kinni jääb või kelle vasikas plehku paneb.

Novot. Lihvime siis kodus kahekesi neid musti stsenaariume, päris rahule jääme lõpuks, et nüüd peaks kõikvõimalikud variandid kaetud olema, ja viimases hädas saab ju alati öelda, et ma ei nõustu sinuga, aga ei soovi sel teemal vaielda, teeme parem järgmised õlled. No ja arvake, kas läks meil ühtegi neist ettevalmistatud vastustest tarvis? Ei. Null. Zero. Zip. Samas, räägitud sai kõigiga ja kõigest, südamest südamesse. Inimesed olid justkui paisu tagant pääsenud. Otsisid, kujutage ette, mitte erinevusi, vaid justnimelt ühisosa, seda, millest erinevate poliitiliste- ja maailmavaadetega ameeriklased juba hea mitu aastat puudust on tundnud. (Thanks, Trump.) Ja oo kui kirju too seltskond oli – alates vaktsineeritud trumpistidest kuni vaktsineerimata demokraatideni, pluss kõike muud, mis sinna vahele jääb. Nii poliitika kui kaitsepookimise kohta avaldati arvamusi seinast seina. Või oot, tegelikult peaksin kirjutama poliitika ja kaitsepookimise, sest nörritaval ning nõmedal kombel on need kaks praegu vist igas riigis lahutamatult kokku mätsitud. 

Anyway. Täna hõljun mõnusas uimas, mitte et eile üleliia veini oleksin pruukinud, vaid tänu toredale kogunemisele, mis mu usu inimkonda mõningal määral taastas. Tõendas, et vastastikune kõrinärimine, poriloopimine ja sildistamine ei ole vältimatu, isegi siis, kui ollakse radikaalselt eriarvamustel. Et omaenda arvamuse pealesurumine, selle ainuõigeks kuulutamine ei ole ainuvõimalik suhtlusviis praegusel ajal. Küsimusele “kui sa praegusi (sunni)vahendeid ei poolda, mis siis sinu meelest teha tuleks, et olukord paraneks?” ei pea ilmtingimata vastust teadma. Et on täiesti ok mitte rahul olla sellega, mis toimub, oskamata samal ajal paremat lahendust pakkuda.  

Aga kui nüüd eilsest peo-eufooriast pisut kõrvale tüürida, siis mind on viimasel ajal üks mõte painama hakanud. Nimelt mu enda… kuidas nüüd öeldagi… kuuluvus? maailmavaade? Nimelt tunnen end  justkui ühest kogukonnast teise libisemas, õigemini mind libistatakse, kui vaktsiiniteemal sõna võtan. Ma ei ole vaktsiinivastane. Küll aga sundvaktsineerimise vastane. Ja see, vähemasti arvamuste põhjal, mida nii Eesti kui USA peavoolumeediast/blogidest loen, asetab mind otsapidi ekreistide/trumpistide ridadesse. Sa oled kas meie poolt või meie vastu, muid võimalusi pole. Kõik, kes sundvaktsineerimist ei poolda, võrdsustatakse antivaxxeritega, ja muidugi lisandub ka ülalpoolmainitud klassikaline “paku siis midagi paremat välja”. Mistap küsingi endalt, kumb ma siis olen, liha või kala? Kõik muu trumpilikus/ekrelikus maailmanägemises käib mu olemusele risti-põiki vastu, aga sundvaxximise osas olen peamiselt nende poolel. NB! Mitte, et ma nimetatute võitlus- või väljendusvahendeid ühelgi moel heaks kiidaks.  

Ning kogu asja teeb veelgi keerulisemaks mõte, mis mulle paar päeva tagasi pähe torkas: USA püha lehm Second Amendment, vaktsineerimis-sundus ning põhiseaduslikud õigused. Relvalobby tegijad rõhuvad argumendile, et relva omamine, kandmine, kasutamine on iga Ühendriikide seadusliku elaniku puutumatu, konstitutsiooniline õigus. Mina kui anti-gun persoon mõtlen ja olen alati ka välja öelnud, et olgu sinu relvaõigusega kuidas on, mulle peab jääma minu õigus elus olla, selmet massitulistamise või parkladispuudi käigus kuuli kerre saada. Ja nüüd… kas ma nüüd olen ise nende relvasegastega samas paadis, kui ütlen, et mul peab olema õigus ise otsustada, kas vaktsineerin ennast või ei? Kas minu õigus astub varba peale kellegi teise õigusele? Kas seal, kus algab minu õigus, lõpeb kellegi teise oma, või kattuvad me õigused teatud osas, või kuidas see asi täpselt käib? (See, nagu taiplik lugeja mõistab, on pigem retooriline küsimus. Vastus peab mu enda seest tulema, mitte kellegi teise suust või sulest.) Jah, mugavam olnuks mõtteis paralleeli relvad/vaktsiin üldse mitte tõmmata. Veelgi mugavam olnuks seda mitte siia kirja panna. Sestap:

Kaalusin päris pikalt, kas jätta käesoleva postituse kommentaarium avatuks või mitte. Sest ma olen argumenteerimistest tüdinud, iseäranis tulistest, kus pooled teineteist vastastikku  lammasteks või klounideks sõimavad, või kus antivaxxerlus ja sunniviisilise vaktsineerimise vastasus ühte patta pannakse. Aga kuna ise olen kaasblogijate juures vaktsineerimisteemal sõna võtnud, tundus kuidagi ebaõiglane uks kinni lüüa. Kuid mul on palve. Ma ei soovi tagasisidena saada sarkastilis-statistilisi, asjad-käivad-nii-ja-mitte-kuidagi-teistmoodi stiilis arvamusavaldusi. (Jah, sinu poole vaatan, TT.) Mu postituse peamine mõte ja ajend on ühisosa, selle olemasolu ja/või võimalikkus, ja ma väga loodan, et lugejad ei tunne pidurdamatut soovi mu kirjutatut kriitikaga pommitada, mind ümber veenda, omaenda arvamust või oma elukohariigi koroonapoliitikat ainuõigena välja hõigata. Ette tänulik!

October 24/2021                                                                                            Foto: Paul

“As with everything else, the more we separate ourselves from each other, the weaker we become.” ― Teresa R. Funke, Bursts of Brilliance for a Creative Life                   

Skoor!

 


Olen aastaid, aastaid taga otsinud pikka vihmamantlit. Vihmakindlat vihmamantlit, mitte niisama iluasja. Aga samas sellist, mida kannataks linnaskäikude ajal kleidi peale tõmmata, ilma et jääks muljet, et tulen otse pardijahilt. Kusjuures ma ei taha neid kilest või vakstust nökatseid, või siis võikalt krabisevaid, koormakatte sarnasest materjalist asjandusi, mida virnade viisi igal pool müügil. Mantel olgu vanast heast õlikangast, äärmisel juhul mingist moodsast, tehnoloogiliselt kõrgetasemelisest, vingelt vett hülgavast kangast. Ja mitte jope pikkusega, vaid ikka korralikult allapoole põlvi ulatuv. Vihmakindla kinnisega (lukk + trukid), ilmtingimata taskutega, soovitavalt vööga ja kapuutsiga ning musta värvi. Kirjeldet rõivatükki olen taga ajanud sekkaritest, uute rõivaste poodidest, isegi veebiavarustest. Tulutult. Aastad läksid, kuid unistuste mantel end ei ilmutanud. Või kui ilmutaski, siis nii mitmesaja dollari eest, et pani mõtlema, kas mul seda ikka nii hädasi tarvis on. 

Aga kujutage ette. Läksin mina mõned päevad tagasi oma kodulinnakese suhteliselt kasina valikuga taaskasutuskeskusesse, ja mis mulle vastu vaatas? Eddie Baueri vihmamantel, paari hooaja tagune mudel, täpselt selline, nagu mu vaimusilm ette kujutanud ning hing ihaldanud oli. Väljanägemiselt tuttuus, maksis kümme dollarit. Jah, kümme. Ei sentigi rohkem. Filmikunstiga kursis olijad võivad mu välimuses nüüd muidugi kergeid Matrixi mõjutusi täheldada, aga see on nende probleem - minu kere püsib igatahes kuiv. Ahjaa, juhuks kui keegi peaks küsima, miks siin kesk-Oregoni kõrbes vihmamantlit vaja, siis üks põhjustest on näiteks see, et me Seattle-trip hakkab lähenema, ja selles linnas teadagi sajab kogu aeg. 

------------

Eddie Bauer (1899 – 1986) was an American outdoorsman, inventor, author, and businessman. He founded the Eddie Bauer company in Seattle, Washington in 1920.  From a rented workbench inside another man's shop, it grew to become an international brand outfitting mountaineering and scientific expeditions with down-insulated garments and sleeping bags. In 1940 Bauer patented the first quilted down jacket.

October 20/2021                                                                            Image: Internet

“The way I see it, if you want the rainbow, you gotta put up with the rain.” – Dolly Parton

Kaksteist

 


Oleks mulle kaksteist aastat tagasi öeldud, et abiellun mehega, kelle lühike sõnum oli just äsja mu veebipostkasti laekunud, oleksin ütleja kuu peale saatnud. Ses mõttes, et kuupealne tundus sama kauge kui sõnumisaatja elukoht teispool Atlandi ookeani, kusagil Mexico piiri ääres. “Ta lohistab su kõrbesse, tarvitab su kallal vägivalda ja jätab laiba kaktuste vahele vedelema”, ütlesid minu sõbrad Eestis. “Ta algatuseks lüpsab su rahast tühjaks, ja seejärel, olles USA elamisloa kätte saanud, kaob kõigi nelja tuule poole”, ütlesid Pauli sõbrad Ameerikas. Või noh, kas just täpselt neid sõnu kasutati, aga midagi sinnakanti saime mõlemad kuulda, kui me suhe alles nii värske oli, et silmast silma kohtunudki polnud. Aga näe. Kaksteist aastat möödas, mina täitsa elus, Pauli raha täitsa alles, ja me endiselt koos nagu kaks turteltuvikest. 

Kui nüüd tooni tõsisemaks võtta, siis need kaksteist aastat selle mehe kõrval on olnud kõige ilusam, lõbusam, seiklusterohkem, turvalisem aeg mu täiskasvanu-elus. Rääkimata sellest, et ääreni armastust, austust, usaldust, imetlust täis. Paul ütleb, et tema tunneb samamoodi.  

Ühesõnaga, täna täpselt kaksteist aastat tagasi kohtusime esmakordselt internetiavarustes. Meie kahe kõnepruugis on tähtpäeva nimeks Howdyversary. Kes terminile selgitust otsib, leiab selle kümnenda Howdyversary postitusest

October 19/2021                    

“We are not the same persons this year as last; nor are those we love. It is a happy chance if we, changing, continue to love a changed person.” – William Somerset Maugham

Sadamad

 



Tegelikult võiksin sadamate asemel hoopiski oma uuest seljast kirjutada. Sellest, kuidas lõpuks südame rindu võtsin ning laitmatu renomeega, 30+ aastat praktiseerinud kiropraktikul end töödelda lasin, pärast seda, kui mainstream-meditsiin, kust aastaid abi olin otsinud, minuga enam midagi peale ei osanud hakata. Välja arvatud ettepanek “lõikame lahti ja vaatame, mis viga, sest uuringud kahjuks midagi ei näita”. See variant mulle paraku sugugi ei sobinud, kuid seljavaluga elamisest oli samuti villand. Sestap siis kiropraktik. Tänaseks oman täitsa uut, valuvaba selga. Imeline ümbersünd, nagu öeldakse.
 
Mu kiropraktiku-visiitidest, kui neid pikemalt võtaksin kirjeldada, saaks ilmselt korraliku klikimagneti. Kuid olen otsustanud, et te ei kuule seljateemast rohkem kui eelmise lõigu jagu. Sest esiteks, ega see siin mingi meditsiiniblogi pole, ja teiseks, privaatsus. Pealegi, paar postitust tagasi kirjutasin, miks ma end cov19 vastu ei vaktsineeri, ning kui nüüd selle otsa tuleks veel säherdune alternatiivmeditsiini piiril kõikuv jutt, hakataks mind kindlapeale lamemaalaseks pidama. Et mis järgmiseks, Epp? Täiskuuööl kolme tilga musta kuke verega nelja tee ristile, kadunud noorust tagasi nõudma? Ühesõnaga, selja asemel räägin hoopiski sadamatest. 

Juba enne rannikureisile minekut leppisime, Paul ja mina, kokku, et üritame võimaluse korral sadamates ööbida. Väikestes jahi- ja kalasadamates loomulikult, mitte suurtes reisisadamates. Plaan oli, et pargime camperi, jalutame ringi, uudistame veesõidukeid, õhtustame sadamakõrtsides. Sadama-öid tuli paraku kokku vähem kui lootsime, kuid siiski piisavalt, et maiku suhu saada. Tuleb välja, et paljud sadamad lubavad küll päevasel ajal lahkesti oma kaidel parkida, kuid sealsamas on väljas ka sildid “overnight parking prohibited”. Millest võib muidugi aru saada, sest paiku, kus noid keelavaid silte näha polnud, kasutasid kümned ja kümned meiesugused nomaadid rõõmuga oma matkasõidukite öiseks pool-legaalseks ankurdamiseks. Sattusime õnneks siiski mitmele sadamale, kus öökülalisi lausa heal meelel vastu võeti, väikese tasu eest muidugi.
 
Me lemmikuks kujunes Salmon Harbor Marina lihtsakoelises, sõbralikus Winchester Bay külakeses. Veetsime seal kokku kolm ööd, kaks minnes, lõuna poole liikudes, ja ühe tagasi põhja poole tulles. Sadam lõikab automajadega reisijate pealt kenakest tulu, kakskümmend viis dollarit öö per sõiduk. Mõistlik hind tegelikult, kurta oleks patt. Saad avara, nummerdatud parkimiskoha, vaatega veele ja veesõidukitele, krabipüügidokkidele ja loojuvale päikesele. Sadamas on mitu üldkasutatavat WC/dushiruumi, prügi saab ära anda ja puha. Teisel pildil on üks noist parkimisplatsidest natukene näha, suured matkatreilerid reas. Esimene ja viimane foto võetud me camperi ukselt.
 
Kalahaisust muidugi ei pääse, nii värskest kui ka roiskunust, ja kajakatest. Aga selle eest istud valgehakul camperi lävepakul, soojendad kohvitassiga sõrmi ning vaatad, kuidas üks kalapaat teise järel ookeanile suundub, kuidas hülged vaat et käesirutuse kaugusel vees õndsalt ringi rullivad. Õhtuhämaras saabub ookeanilt udu, laotab jahedad linikud üle vee- ja maasõidukite. Parkimisplatsidel süüdatakse lõkked, õhus hõljuvad toidulõhnad, kostub naeru ja nõudekõlinat. Sadama(m)elu...

P.S. Täna lõime lukku ühe talvise plaani, mis meid nii sadamatest kui üleüldse veest väga kaugele viib. Nimelt toimub veebruaris Arizona kõrbeavarustes USA läänekandi truck camperite iga-aastane kokkutulek. Kestab neli päeva. Panime end kirja.

October 15/2021                                                                                      Fotod: Paul

“Rowing harder doesn’t help if the boat is headed in the wrong direction.” – Kenichi Ohmae

Vaade riidekappi/iseendasse

 



Mul ei ole üleliia palju riideid. “Üleliia palju” on muidugi suhteliselt ujuv mõiste, saan ise kah aru. Ütleme siis nii, et mu garderoob on hästi organiseeritud ning pideva kontrolli all, seal ei leidu kuhjade viisi 'ehk kunagi kannan' kraami. Jaa, teil võib seda raske uskuda olla, minusuguse sekkarisõltlase puhul, aga ma viin neid 'ehk kunagi' hilpe regulaarselt heategevuspoodidesse, sinnasamasse, kust nad aegu tagasi hankisin. Olles põhiolemuselt üsna laisk, samas väikestviisi korrafriik, väldin hoolega korralagedust, õigemini ennetan seda. Ei lase riietel kappidesse-kummutisahtlitesse kuhjuda, kuni see lasu omaenda elu elama hakkab, sundides mind abitult kõrvalt vaatama, ainsaks mõtteks peas “mul pole midagi selga panna”.  

Anyway. Seoses garderoobiteemadega, täpsemalt erinevate rõivatükkide kokkusobitamisega, on mul tekkinud enda isikuomaduste suhtes mõningad küsimused. Ma nimelt ei oska ja ei taha varieerida, muganduda, järeleandmisi teha, kui teemaks kahe või enama riidetüki kokkusobitamine. Muudel elualadel olen vanusega üsna olulise osa jäikselgsusest kaotanud - no näiteks uus seinavärv ei pea enam täpselt see toon olema, mida mu vaimusilm nägi, või sõidumarsruut täpselt selline, millisena algselt plaanitud, ja nii edasi. Aga kui läheb riietumiseks, kaob kätteõpitud/elu poolt kätte õpetatud mugandumisvõime kui tina tuhka. Olles pähe võtnud ja peeglist järele kontrollinud, et X alumine ots (seelik, püksid) sobib kõige paremini Y ülemise otsaga (pluus, top, kampsik), olen täiesti võimetu iksi mingi teise, samuti kenasti sobiva ülaosaga kandma, või igrekit mingi teise alaosaga. Ja kui üritangi, on päev läbi täitsa vale tunne. Sarnane lugu ka jalanõudega. See kleit sobib kõige paremini nende saabastega, ja hoidku jumal selle eest, et vahelduse mõttes näiteks tennistega kannaksin. Ja see seelik kõlbab kokku ainult ketsidega, rihmikutega näeb välja täitsa mõttetu.

Nutikas naine laiendab oma garderoobi aksessuaaride abil, paraku mul on nii, et konkreetne kott või sall käib ainult teatud kindla rõivakomplektiga kokku, justkui keevitatult. Mütsid, vot need on miskipärast ainukesed, millele rahuliku südamega “ringi liikumist” luban. Neid leidub kena kogus, mütsifriik, nagu ma olen. Aga jah, mingist mänglevusest pole minu puhul juttugi, garderoobis sitsivad turvalised, kindlakskujunenud komplektid, neist väljaspoole korraldan uurimisretki haruharva. Mis, kui aus olla, teeb mulle natukene muret, sest noh, inspiratsiooniga, loovusega ei tohiks justkui probleemi olla, aastakümneid leiba ju teenitud sellega ja puha. Mistap vaatan mõningase kadedusega suguõdesid, kes improviseerivad ja mixivad, see tundub nii põnev ja tore, aga näe, ise ma säärasega toime ei tule. 

Hmm... riidekapp peegeldab teatud määral omaniku olemust. Milliseid järeldusi peaksin siit tegema? Ja huvitav, kas ka teistel naistel tekitab nende garderoobi sisu sisekaemus-puhanguid?

October 10/2021                                                                                      Foto: Internet

“You know how sometimes you tell yourself that you have a choice, but really you don't have a choice? Just because there are alternatives doesn't mean they apply to you.” ― Rick Yancey, The 5th Wave

The Evil Exercise Queen

 


Ma olen… kuidas seda nüüd sõnastadagi? No ütleme nii, et ma olen väga liikuv inimene. Füüsiliselt aktiivne. (Jätan siinkohal lisamata “oma vanuse kohta”.) Niisiis väga sobiv saksa lambakoera omanikuks. Mingi diivanil lebotav tõug ei pakuks mulle piisavalt väljakutset. Aga, nagu selgub, ka tõuomadustel on piirid. Lillikese pealt on selgelt näha, et talle sobiks nii mõnigi kord, et perenaine rahulikumalt võtaks. Ranniku-reisi ajal vedasin koera me kolme poolt ette võetud jalgsimatkadele lisaks ka pikkadele pissitiirudele, sest noh, mulle endale meeldib kõndida. Ilmselt hakkas Paulile minu ja Lilli liikumis-eelistuste vastandumine silma, tabas ära, et loom oleks mitmel puhul meelsamini niisama chillinud, aga aeti muudkui jälle jalule, rihm külge, ja marss. No ja nii juhtuski, et ühel hilisel õhtupoolikul, kui ma päeva ei tea mitmendat koeratuuri plaanisin, pöördus Paul Lilli poole, pomisedes poolihääli: “Lilli. Don’t go. She’s the evil exercise queen.”

Foto: Paul. Ma vannun, et Lilli kõrvad pole ludus seetõttu, et teda jalutama sunnitakse. Pilt nimelt on tehtud Cape Blanco tipus, hommikuse tormi-ilmaga, Lillil nina vastutuult ja kõrvad laperdamas. Ennäe, Paul suutis ka iseend pildile jäädvustada.

October 07/2021

“Walking a dog is a lesson in the simplicities of happiness, but you need to throw sticks to get maximum benefit from the lesson.” ― Steve Fowler

Kuidas ma süsti ei saanud

 


Mitte et mul oleks siin blogis kombeks privaatset terviseinfot avaldada, kui toiduallergia-postitus välja arvata, ja ehk paar korda veel miskit, lühidalt ning möödaminnes. Aga koroona puhul teen erandi, annan avalikult aru, rahvusvaheliselt huvipakkuv teema ikkagi - cov19 siis, mitte mina, eks.  

Lugu järgmine. Nii umbes nädalake tagasi olin viimaks vaimult enam-vähem valmis end vaktsineerida laskma. Sinnamaani püsisin väga kõhklev, eelkõige nimetet allergia tõttu, ja ka muudel põhjustel, mida siinkohal lahkama ei hakka, ütlen vaid, et sünnilt Sõnn ajab sõrad vastu, kui teda sunnitakse. Mine tea, ehk kallutasid mind süstla poole hiljutisel road tripil kohatud reklaamtahvlid kirjaga „Be A Hero, Get Vaccinated!“ Nali. Billboardid mind nüüd küll ei mõjutanud. Olid teised tõesti täpselt sellise sõnumiga, aga no sügavamat PR ämbrit on üsna raske kolistada – et mis mõttes „be a hero?“ Kas vaccimine on tõesti nii ohtlik, et peab lausa kangelane olema, et end kaitsepookida lasta? 

Ühesõnaga. Vaatasin veebist järgi, kus ja mis vaktsiine pakutakse, tegin valiku, printisin välja küsimustiku, mis vaktsineeritaval täita ning allkirjastada tuleb, ja seadsin sammud kodulinna apteeki, et igaks juhuks veidi eelteavet hankida enne lõpliku otsuse tegemist. Esitasin farmatseutidele info oma muna-allergia kohta (muna oli muide küsimustiku allergeenide loetelus eraldi ära toodud), kirjeldasin sümptomeid ataki puhul ning pärisin, mis nad minusugusest arvavad. Ja mida siis arvati.

Inimest, kel tekivad mistahes loetletud allergeeni peale säärase raskusastmega nähud nagu minul, apteegid ja muud meditsiiniasutustest väljaspool asuvad cov19 vaccimispunktid hea meelega üldse vastu ei võtagi. Soovitavad kaitsepookida kohas, kus, kui allergikul peaks reaktsioon tekkima, saab kohest professionaalset arstiabi. Nagu arvata, kahandas see mu niigi kehvakest entusiasmi hoobilt. Pidanud väikese pausi, esitasin küsimuse, kas saadaolevad vaktsiinid on minusugusele ohutud. Vastus: CDC (USA Tervishoiuameti) info kohaselt on kõik cov19 vaktsiinid muna-allergikutele ohutud. See kõlas ikka vääääga ametlikult, teisisõnu - väheusutavalt. Formuleerisin küsimuse ümber: kas farmatseudid, kui nad minu nahas oleksid, st. muna-allergikud, laseksid end praegu covidi vastu vaktsineerida? Vastati: ei laseks. Ja kui, siis kindlasti meditsiiniasutuses, järelvalve all. 

Niisiis. Selle teema võin (praegu) enda jaoks lõpetatuks lugeda. Mingit "teist arvamust" pole mulle tarvis, piisas ühest korrast kuulmisest, mis mind vaktsineerimise puhul oodata võib, ja seda keskmisest suurema tõenäosusega. Kõhklusel kriips peal, rahu majas, ei pea enam kaaluma, kas süstida või mitte. Kui oht jubedat atakki kogeda (mine tea, ehk miskit hullematki) on väidetavalt lausa nii suur, et EMO brigaad peab kõrval valves seisma, kui mulle süstal käsivarde torgatakse, siis tänan, ei. Õnneks lubab ka mu elustiil „ei“ öelda.  

October 05/2021                                                                                             Foto: Paul

“The art of decision making includes the art of questioning.” ― Pearl Zhu, Decision Master: The Art and Science of Decision Making

The devil is in the details




Florence, väike rannikulinn, reklaamib end turismibuklettides mesimagusalt: 
"With a prime location on the Central Oregon Coast at the mouth of the Siuslaw River, Florence offers all of the region’s perks in one visit. From freshwater lakes and miles of coastal sand dunes to world-class landmarks like Heceta Head Lighthouse and the Sea Lion Caves, Florence is a favorite destination for foodies, adventurers and dreamers."

Aga teie ärge turismi-retoorikat uskuma jääge. Linna tegelik kuulsus põhineb viiekümne aasta tagusel plahvatava vaala juhtumil
"There have been several cases of exploding whale carcasses due to a buildup of gas in the decomposition process. Actual explosives have also been used to assist in disposing of whale carcasses, ordinarily after towing the carcass out to sea. A widely reported case of an exploding whale occurred in Florence, Oregon, in November 1970, when the Oregon Highway Division (now the Oregon Department of Transportation) blew up a decaying sperm whale with dynamite in an attempt to dispose of its rotting carcass. The explosion threw whale flesh around 240 meters away."
 
Meie õnneks tol päeval, mille Florence's veetsime, vaalatükke siiski ei lennanud. Saime pühapäeva, ookeaniõhku, päikesepaistet, veini ja uunikum-autosid nautida. Peatänav oli liikluseks suletud, seda ääristasid läikivad iludused, omanikud lahkesti infot jagamas. Pakun, et umbes 150 meistriteost oli vaatamiseks välja pandud, aga ainult vaatamiseks. Näpuga katsuda polnud viisakas. Põhjus? Noh, nagu fotodeltki näha, iga viimast kui sõidukit võis edukalt peeglina kasutada, ja ega nad ise heast peast garaazhis läikima lähe. Väljanägemise taga peitub päevadepikkune töö hinnalise carnauba vahaga ning omanikel on ilmselt tulnud ohverdada mõnigi peenimast meriinovillast kampsun, sest kõrgläiget mingist suvalisest vanast T-särgist lõigatud kaltsuga ei saavuta. Ma eriline autofänn ei ole, kuid head disaini naudin mistahes vormis. Väga vahva ajaveetmine oli.

October 02/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Never trust a mechanic who drives new cars. They’re either charging too much money for their work, or they can’t keep an old car running – maybe both.” ― Patricia Briggs