Täna, kujutage ette, möödus mul täpselt kümme aastat ametlikult Ühendriikidesse kolimisest. Ilus ümmargune kuupäev oli, 11.11.2011. Minu lennuk maandus New Mexico osariigi piirilinnas El Pasos hommikul kell 11 kopikatega, Yarko õhulaev (logistilistel põhjustel reisisime eraldi) sama päeva õhtul täpselt kell 11. Ei hakka vanu jutte üle kordama, siin on postitus kaheksandast kolimis-aastapäevast, juhuks kui keegi tahab üksikasjadesse tungida.
Seoses aastapäevaga tulid mulle täna mõningad semantilised mõtted. Et näe, siiani leidub küsijaid, nii eesti- kui inglise keeles, kas ma kodumaa järele igatsen. Esiteks, aus ja otsekohene vastus on “ei”. Kui, siis igatsen selle järele, et armsate lähedastega veiniklaase ka muul moel kokku lüüa saaks kui vaid virtuaalselt, aga muidu – ei, Eestimaa järele igatsust ei ole. Kõlab südametult, onju, ja enamjaolt oodatakse muidugi teistsugust vastust, iseäranis eesti keeli küsijate hulgas. Väikerahva esindajal oleks justkui kohustus end sünnimaast eemal olles halvasti, poolikuna, juurtega mullast väljarebituna tunda. Rukkilill peaks kogu aeg vaasis olema, suhtlusringkonnas peotäis väliseestlasi, ja kindel tahtmine vanaduspõli Eestis veeta. Aga no tee või tina, ei ole mus seda kriipivat eemalolemisvalu. Mis ei tähenda, et ma oma rahvust salgaks või sünnimaad ei armastaks. Armastan, kuuni ja tagasi, aga tagasi Eestisse kolimas ei näe end mitte ühegi elustsenaariumi puhul. Ja nüüd tulebki see va semantika mängu.
Mul, kui kodumaa-igatsuse kohta uuritakse, on alati üks ja sama vastus: mu kodumaa on USA. Olen siin end sisse seadnud, kodu loonud. Eesti on mu sünnimaa, isasamaa, emamaa, mitte kodumaa. (Muuseas, miks nimelt pigem isamaa, harvemini emamaa? Ok, võrdsuse mõttes, jah. Et mõlemale vanemale tähelepanu jaguks. Isamaa, emakeel.) Ja siis veel see “elad võõrsil”. Jällegi, ma olen siinpool ookeani kodus, mitte võõrsil. Kogu mu elu on nüüd siinpool ookeani, mitte üksnes abielu.
Kuid eks need asjad ole muidugi väga, väga individuaalsed. Mulle tundub, et olen pigem erand kui reegel, kui teiste väliseestlastega võrrelda, kuna ikka ja jälle loen või kuulen, et teise riiki kolides otsitakse/leitakse eestlastest sõpru-tuttavaid, et kultuuritaust ja keel ühendab, ja nii edasi. Minu jaoks, imelik küll, ei mängi rahvus tutvuste soetamisel või sõprussidemete tugevuses rolli. Mul kas klikib inimesega või ei, rahvuskaaslus ei ole tingimata eelis. Noil kordadel, mil elu siin mind eestlastega kokku viinud, on asi piirdunud vaid ühe kasina kohtumisega. Mitte, et me nende inimestega üksteisele kuidagi ebameeldivad oleksime olnud, aga pakun, et sattusin lävima endasarnastega, st. mõlemad pooled tundsid justkui mingit… ma ei tea… survet. No et eestlane peab eestlasega sobima ja suhtlema jääma, kui sünnimaast eemal olles juhus kokku viib. Eks vist selle sunnitunde tõttu jäidki “võtame taas ühendust” lubadused mõlemalt poolt vaid sõnadeks, kui jõulukaardid välja arvata.
Vot säärased lood nende kümne aastaga. Ning et kord juba kümnest juttu, siis fotoks valisin kümneaastase Yarko, pilt tehtud mõned nädalad peale Eestist Ühendriikidesse kolimist. 2000 meetri kõrgusele vedasime vana looma sel jalgsimatkal New Mexico kodumägedes.
November 11/2021
“You're always you, and that don't change, and you're always changing, and there's nothing you can do about it.” ― Neil Gaiman, The Graveyard Book
Muuseas, minul on veel näiteks ka see dimensioon, et ma olen hakanud mitmeid asju täiesti teises valguses nägema selle peaaegu üheksa aastaga, mil ma Kanadas olen elanud. Eestis on väga palju seda meie-nemad vastandamist ja enese paremaks pidamist kõikidest teistest riikidest ja rahvastest.
ReplyDeleteNoh ja siis mingite pühade ja kommete mõistmine. Nt Halloweeni osas läks mul endalgi aastaid aega, et sisse elada. Ja ma saan aru, miks Eestis see püha vahetult Mardi- ja Kadripäevale eelnedes kohati pahameelt valmistab, aga samas ei saa aru, kuidas Halloween on hirmus võõramaine asi kui sellele kohe järgnes mingi E-Esmaspäev, mida "minu ajal" küll päris kindlasti Eestis polnud ning selle valguses mainitav Must Reede, mis üllatus-üllatus, on samuti mu sünnimaal kanda kinnitanud. Et kuidas need on vähem võõramaised ja vähem tarbimiskultuuriga seotud? Praeguseks ongi juba nii, et kui keegi küsib, et kas sinu sünnimaal ka seda-või-teist asja tähistatakse, siis ma vahel pean tunnistama, et ma ei tea! "Minu ajal" ei olnud seal veel Halloweenigi!
Igatahes olen nõus, et mitte kõigil ei pruugi need juured kindlas kohas maas olla ja seda kohe sünnist saadik. Eesti on mulle oluline, aga kodus tunnen ma ennast Kanadas ja mindki paneb imestama, et paljud inimesed selle hukka mõistavad. Enda kaitseks võin öelda, et mul polnud välismaale kolimine mitte kunagi plaanis, minu tõi siia endine elukaaslane ja edasi juhtus lihtsalt... elu. Ja nii ma jäin. Ja mulle väga meeldib!
Eestis on jällegi tore külas käia.
Mina olen elanud Eestist eemal nüüd seitse aastat ja ma tunnen mingitest asjadest puudust. Kõige rohkem, nagu sinagi, neist headest sõpradest, kes seal on, aga ka eestikeelsetest raamatukogudest, Tallinna kohvikutest-restodest (jah, ma elan Prantsusmaal ja Genfi külje all, aga esimeses pole suurt valikut ja teine on hindadelt lihtsalt ogar) ning asjaajamise sirgjoonelisusest ja lihtsusest. Loodusest tegelikult ka. Põhjamaine meri on mulle oluline. Aga samas ei saa ma oma kodu Alpidele avaneva vaate üle ka kurta :D
ReplyDeleteVarem, Austrias ja ka Saksamaal elades, ei olnud eestlaste leidmine mulle eriti oluline, sest tõesti vahet pole, mis rahvusest tuttav-sõber on (ja pigem on põnevam, kui ta pole eestlane), aga nüüd, kus mul on lapsed, on see natuke muutunud. Ma jätkuvalt ei otsi aktiivselt eestlasi, kuid kui mõni mu teele jääb (ja vahel ikka täiesti hämmastavate kokkusattumustega jääb), siis ma vähemalt saan korra kokku. Eriti, kui neil on samas vanuses lapsed, sest ehkki me suure tõenäosusega ka püsivalt Eestisse ei koli, tahaks ma lastele siiski rohkem eesti keelt sisse puistata. Õnneks on mul vedanud ja olen leidnud paar inimest, kellega näib olevat isiklikul tasandil hea klapp ehk et ei pea hambad ristis "laste nimel" kohtuma.
Minu kogemused on palju väiksemas mastaabis, aga ka seotud kodutunde nihkumisega ühest kohast teise. Linnake, kus ma olen sündinud ja suurema osa oma elust elanud, on selja taha jäänud ja tagasi kolida enam ei taha. Kodu on nüüd siin, maal. Üleüldse on mu jaoks olnud alati oluline paigatunnetus. On piirkondi, mis on kodused ja sealsamas teisi kante, mis millegipärast kodused ei ole. Need võivad ajas muutuda. Kaldun arvama, et seda võiks laiendada ka kaugemale - teistesse riikidesse, üle maakera. Minu kodu on seal, kus ma ise ennast kodusena tunnen, mitte neis paigus, mis teistele (eestlastele) arvates võiks mulle kodune olla.
ReplyDeleteKindlasti on oluline ka kultuur, kuhu satud. Kui ümbritsev ühiskond on temperamendi, usu ja muude näitajate poolest sobiv, siis võib vabalt koduneda. Meil siin võiks arvata, et Soome võiks ju ka olla küllaltki lähedane - põhjamaiselt aeglased inimesed, sarnane kliima jne. Aga ikka kurdab mõni tuttav "kalevipoeg", et tahaks tegelikult koju. Just sellepärast, et seal pole lõuna poolt tulnud mustatöölist ikka päris omaks võetud, et kohalikud inimesed hoiavad distantsi. Ses mõttes on vist Ameerika mandrile või mõnda teise kultuuride sulatusahju lihtsam sulanduda, sest ikka leidub keegi, kes võiks sõbraks sobida. Ja vähemalt pool kodutundest teevad ju inimesed, kes meid ümbritsevad.
Eile oli ETV-s Ööülikool Eva Toulouzega, ka seal oli kodutundest pikemalt juttu. Eva ise on ju Prantsuse-Portugali-Itaalia juurtega, elanud mitmetes riikides, aga kodu on leidnud hoopis siin, Eestis. Tal on ka korter Pariisis. Kord oli küsinud üks laps, kas Eva kodu on siin? Jah, vastanud Eva. Ahah, Pariisis on sul siis maakodu, teinud laps järelduse. Nii nunnu :)
Palju õnne juubelduse puhul!! :)))
ReplyDeleteMina mõistan 100% seda, kui välismaal elav eestlane ei käi ringi, sini-must-valge villane sokk suus. Sünnimaad ei pea tingimata igast küljest ülistama. Ka uus kodumaa võib olla igati armastusväärne ja inimene ei pea sellepärast piinlikkust või süüd tundma, et ta uut koduriiki armastab ja seal end hästi tunneb. Kui ei tunneks hästi, siis oleks ju mõistlik ära kolida, mitte uneledes vinguda, kuidas koju tahaks.
Mina olen elanud natuke välismaal ja kuigi ma olen praegu eluga Eestis väga rahul, ei ole üldse välistatud, et ma pensionipõlveks just kuhugi mujale tahaks. Näiteks kuhugi, kus on veidi pehmem kliima. Üldse ei tunne end seetõttu riigireeturina.
On õnne, et meie, kodused, saame lugeda teie kõigi muljeid välismaal elamisest :) Avardab silmaringi ja on lihtsalt huvitav.
Palju õnne!!
ReplyDeleteMa pole kunagi nii kaua välismaal olnud, aga need lühemad perioodid on pigem olnud keele osas. Ma ikkagi ei valda ühtegi võõrkeelt niipalju kui eesti keelt. Ja isegi, kui ma hakkan võõrkeeles mõtlema, siis eesti keel on mugavam ja parem. Ja ma suudan ennast eesti keele paremini väljendada. See oleks ilmselt minu põhjus, miks ma ei saaks välismaal elada. Aga kunagi ei tea :)
Sinu pärast on hea meel :) hoia meid ikka eluga kursis ja Eesti lippu kõrgel :)
Appi, just avastasin et käin alailma Su endisel kodutänaval jalutamas... koerata, koeraajastul kondasime rohkem Rahumäe kandis ja Nõmme mäel ja Harku metsas.
ReplyDeleteKusjuures, ühed tuttavatuttavad ostsid seal kunagi ühe maja, mida tahtsid lammutada aga ei jaksanud ära oodata ja müüsid edasi, nüüd jään mõtlema, et kas see võis olla Su vana kodu (krunti piiras 2 poolt ühe esoteerilise naisterahva omanduses kinnistu) ja mingist kolmandast küljest ebaseaduslik kortermaja
palju 6nne aastap2evaks :)
ReplyDeleteminule saab j2rjest selgemaks, et kolin kunagi Eestisse tagasi, ja pigem isegi varem kui hiljem. p6hjuseid on mitu, aga esimene vist ikka see, et enamus mu s6pru ja kogu pere on Eestis ja ma tahaksin neid tihemini n2ha ja nendega rohkem koos asju teha.
sellest hoolimata ei kannata mina ka neid "millal siis j2lle kodumaale tuled?" v6i "kas koju ei igatse?" kysimusi. muide, sinna v2ravasse, teisel tasandil l2heb ka "kas sa endale oma kodu ei plaani osta?" ee, kelle kodus ma teie meelest siis praegu elan? omandivormist ja riigist hoolimata - mu kodu on praegu siin, teist mul ei ole. kunagi varem on olnud teisi kodusid ja tuleb veel uusi, aga mis hea p2rast peaks ma end piinama elamisega mingis kohas, mida ma koduna ei suuda tajuda? ikka kodus. mis asub kodumaal. mis ei ole praegu Eesti.
Ega siin elavad inimesed ka kogu aeg vastu rinda tao ja Eestit ülista. Kuidagi loomulik osa minust ja minu keskkonnast. Mul ilmselt oleks samuti keeleteema, ma tahan oma keeles mõelda ja arutleda. Aga sul on väga ilus kirjakeel, kui sa eestlasega ei ela koos, siis müts maha! Mu 10kond aastat Soomes elanud tädilaps nt ei räägi ega kirjuta enam eesti keeles ei vanematega ega FBs oma seinal, sest aktsent on ja kirjutades tulevad vead, ja häbeneb. Elab soomlasest mehega ja laps soomekeelne. Minu meelest on sellest natukene kahju.
ReplyDeleteMumeelest reeglina hakkab koduigatsus mingitest spetsiifilistest toitudest. Tuttav tassib Soome kilodes kohukesi nt ja külmutab neid, kuigi need pole enam aastaid sellise maitsega kui lapsepõlves olid. Mina kui ma elasin Islandil, igatsesin vanaema pannkooke ja hakklihakastet. Tol perioodil ma ei suutnud leida poodi, kust oleks saanud osta hakkliha (isegi sealiha ei olnud) ja ma ei oska ka teha kastet nii nagu ema teeb. Labased asjad, aga no mida nädal edasi, seda hullem isu oli :D Keedetud kartuli, hakklihakastme, hapukurgi ja külma piima järele. Naljakas. Kodus ma eriti sageli neid sööke ei taha nt. Ja islandlasd sõid iga päev kala, hiigeports kala + natukene lisaks kehva kartulit. Meil on kodus kartulite või juurikate osa ikka suurem kui lisandil.
Head aastapäeva!
ReplyDeleteOi, nii toredad pikad kommentaarid.
ReplyDeleteKK – jaa, eesti TOIT on küll asi, mille järele (mõningast) igatsust tunnen, st. kraami järele, mida siin mitte mingil moel võimalik hankida pole. Kohukesed, must vormileib, Merevaik, Salvesti borshisupp. Kui viimati Eestis käisin (suvel 2019), siis ainult neist neljast asjast toitusingi :) Kodus kokatava eestipärasega probleemi pole, hakklihakaste ja hapukapsad ja seapraad jne, need tulevad mul sama maitsega kui vanasti, teispool ookeani. Ning aitäh kirjakeele-komplimendi eest – ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et 10 aastaga võiks keeleoskus oluliselt kehveneda, täiskasvanu puhul. Lastega on küll vist pisut teine lugu?
kitty, väga hea point “kas sa endale kodu ei plaani osta” osas. Just, et kus ma siis teie meelest praegu elan, riigist ja omandivormist hoolimata? KODUS elan, kus mujal. Aga jah, siin mängib ilmselt üüriturgude erinevus rolli, UKs ja USAs on teine olukord ses osas, ja teine suhtumine kui Eestis.
A – small world! :) Jah, justnimelt see maja oli mu Eesti kodu.
Rohelohe – see on küll üllatav, et sa Prantsusmaal elades kohvikutest-restodest puudust pead tundma. Aga mis vaatesse puutub, Alpidesse, siis ma käin su blogis suud vesistamas, matkapildite puhul iseäranis. Pean end kokku võtma ja teinekord kommenteerima, no näiteks see Eigeri matk oli postitusena tõeline elamus, mul nimelt on Nordwandi suhtes mõningane obsessioon :)
Indigoaalane – kui järele mõelda, siis ma mõtlen eesti ja inglise keeles suures plaanis 50/50. Näiteks kui plaanin Pauliga või mõne sõbra-tuttavaga millegi üle arutleda ning panen asju enda jaoks enne peas paika, siis on mõtted inglisekeelsed. Aga näiteks blogimaailma asju mõtlen eesti keeles.
Mariliis, jaa, mul on Eestis praegugi paar sõpra, kes kindlapeale kavatsevad pensionieas soojale maale kolida.
Anu, mul polnud samuti plaanis Eestist ära kolida, kavatsesin kahe maa vahel käima jääda, aastakese jagu proovisin, no ei sobinud. Kurnav ja kallis.
Lendav, väga hästi öeldud – kodutunne nihkub ühest kohast teise.
Ritsik, äitäh!
Huh, kedagi vist välja ei jätnud? :)
See 10+aasta teema, sugulase puhul tajun teatavat häbi. Nagu poleks eesti keeles rääkimine enam teema. Et Eestis on kõik nii halvasti ja Soomes paradiis. Meenutab natuke neid ajalooteemasid, kus preilid saksa keelt purssisid ja eesti keel matsidele jäi :) Ehk et hoiakud.
DeletePalju õnne!
ReplyDeleteMis puutub sellesse "isamaa" ja "emakeel" teemasse, siis see on puhtpraktilistel ja majanduslikel põhjustel nii - ajalooliselt on maavaldused pigem või isegi ainult meestele kuulunud, samas kuna lapsi kasvatavad naised, saadakse esimene kõnekeel just emalt. "Isamaa" on ka teistes keeltes "isamaa", emakeele kohta ma nii täpselt ei tea.
Musta leiba peaks teoreetiliselt ise ka saama teha. Leivaküpsetamismasinat, rukkijahu ja juuretist vaja ja vualaa.
PS: Nodsu teab kindlasti seda "isamaa" ja "emakeel" teemat kõige paremini.
ReplyDeleteMorgie, jaa, tõsi, maavaldused on ikka meeste omad olnud.
ReplyDeleteAga mis musta leiba puutub, siis Paul küpsetabki leiva ise, juuretis ja puha, sõbrad-tuttavad on sillas, täielik eksootika, ta leib on imehea. AGA see ei ole Fazeri või Eesti Pagari must leib, mingi imepisikene nüanss jääb minu jaoks puudu. Vbl see säilitusaine, mis Fazer ja Pagar oma leiva sisse panevad ?:)
Leia oma leivaretsept.
ReplyDeleteKas Paul teeb leiba ikka rukkijahust? Kuidas on lugu lisatud suhkrute ja soolaga? Ja nii edasi. Ega suurte leivatootjate kõik leivad ka sugugi head ei ole. Parim asi on pekileib! Paned natust läbikasvanud suitsusingi kuubikuid taigna sisse, eksole. Mõnele meeldib köömnetega.
Jaa, Paul teeb leiba rukkijahust. Suhkrut ei lisa, natuke soola.
ReplyDeleteAsi pole retseptis - Pauli leib on superhea. Asi on selles, et ma jumaldan konkreetselt Fazeri ja Eesti Pagari musta leiba, ja 100% sama maitsega seda ka parima tahtmise juures järele ei tee.
Pekk?! Öäkk! :)
Mu meelest lisatakse meie tööstuslikele mustadele leibadele midagi, mis musta värvi annab. Ükski teine leib ei ole niiviisi kõrvetatud maitsega. Linnaseid? Oot, ma kohe ütlen, meil on kodus üks Fazeri leib olemas ja saan pakendilt koostisosi lugeda:
ReplyDeleteRukkikroovjahu, rukkitäisterajahu, rukkilinnasejahu, joogivesi, nisujahu, suhkur, nisuvalk, odralinnaseekstrakt, pärm, jodeeritud sool, paksendajad E466 ja guarkummi, emulgaator E482.
Ma ei kujuta ette, kust teie maal linnaseid või linnaseekstrakti võiks saada?
Juuhuu, õnne ja jätkuvalt toredaid seiklusi!
ReplyDeleteMul on nüüd 8 aastat "võõrsil" elatud. Olen samuti kogu selle aja tundnud survet, et oleksin nagu kohustatud tagasi Eestisse kolimisest unistama. Vahel olen isegi mõnd teist Eestist ära kolinud blogijat lugedes mõelnud, et kas ta päriselt, ausalt tõesti vastab lugejatele, et jaa, ikka tahaks tagasi, muidugi, nii igatsen, või ta ütleb seda lihtsalt viisakusest :D Ja siis mõtlen, et kas see igatsus tuleb ajaga, ja kui mitme aastaga? Olen kusjuures seda kümne aasta teooriat kuulnud. Et niikaua jõuab võõrast kultuuri ja inimesi ja harjumusi ära taluda, aga siis läheb see musta leiva ja halli ilma soov nii suureks, et enam ei suuda. Noh, never say never, seda ma muidugi tean.
Minu ainuke kahetsus on vanematega seotud, et tunnen, et neid on see minu kolimine kurvastanud. Lohutan end sellega, et aga pojakesed peavadki ju lõpuks pesalt lendama, nii see eluke käib.
Eesti keel, jah, ma ka ei kujuta ette, kuidas see saaks kümne (või isegi kahekümne) aastaga ära ununeda. Kusjuures. Tean ühe 80-aastast väliseestlast Brasiiliast, kes juba sündis seal (tema vanemad olid eestlased, aga mees nt juba kohalik ja lapsed ka eesti keelt suhu ei saanud). Igatahes, see vana naine räägib siiani väga hästi eesti keelt. Korra oma elus on vaid Eestis käinud.
Pere-igatsust aitavad tänapäeval õnneks telefoni- ja videokõned leevendada ja mu meelest on need mitmenädalased külaskäigud (eriti suunaga Eesti-Hispaania) palju intensiivsemad ja annavad rohkem lähedust, kui oleks see Eestis elades kord kuus paariks tunniks läbi astumine...
Prantsusmaa kolkakülas/piirkonnas elamise häda seisnebki selles, et mul on siin valida pitsa, karri ja paari kohalikku sööki pakkuva resto vahel, sest minu kant pole teps mitte päris õige Prantsusmaa, pigem mingi Genfi kaugem äärelinn, kus enamus elanikkonnast on esimese või vähemalt teise põlvkonna immigrandid (sest no mida muud need expatidki on). Ausalt öeldes on siin küll häid kondiitriärisid, aga seal ei ole kunagi kohapeal söömise võimalust ning mul on tekkimas kuri kahtlus, et riikides, kus puudub tugev kohalik toidukultuur (nt Eesti), on restoranid (ja ka inimesed ise) igasugustele katsetusele rohkem avatud. Aga jällegi, ma ei ela suurlinnas, Pariisis oleks olukord teine. Ega Eestis ka väikestes kohtades suurt valikut pole. Kehras, kus ma suvel elasin, on umbes kaks või kolm söögikoht ja seal saab klassikalist "pitsa, burger, mingi pläust" menüüd :D
ReplyDeleteMa loodan, et uuel aastal tuleb matkapilte rohkem, kui viimastel aastatel. Rõhutan: ma loodan. Ei luba :)
Kümme?? Ei või olla!
ReplyDeleteSamas kaesin just üht pilti, kus sul külas olin. Kotkas oli siis ikka väga tibu veel.
Oi ja chilli ja punane vein..
Vahel mõtlen veel, et kas need vardad, mis sulle kaasa said, on äkitse kasutustki leidnud.
Su lood on siiani puhas inspiratsioon!
Ägedat kulgu!!
Oo, jälle pidu!
ReplyDeleteÕnne, rõõmu ja lugemata hulgal ilusaid aastaid veel!
Mustkaaren, aitäh, ning jah, just, jälle pidu :) Meil neid põhjuseid siin jagub, nagu näha.
ReplyDeleteAlex, vardad on alles, kuid kasutust, tunnistan ausalt, pole leidnud. Aga ega nad süüa küsi, ehk ükskord algab aega, kus kõik vardad kahel otsal jne. Ning oojaa, toonane chili ja vein ja…
Rohelohe, kui järele mõtlema hakata, siis meil siin on tegelikult sama lugu, väikelinn, söögikohtade valik enam kui kesine. Aga no meid vabandab fakt, et USA, eks. Mis söögist me siin räägime. McDonalds ja KFC. (Nali, tegelikult on väheke suuremates naaberlinnades superhäid kohti.) Prantsusmaa kandi elaniku suust mõjus säärane kurtmine siiski üllatavalt.
Lendav, linnaseekstrakt (ingl. k. malt extract) on siin täiesti saadaval, Paul lisab leivale. Niisiis - mis õudne avastus - järelikult justnimelt E466 ja 482 on need, mis Pauli leiva maitses minu jaoks puudu on??
Mar, jaa, kirjutan alla sellele, et pere/sõprade mitmenädalased külaskäigud (jaa, iseäranis Eesti-USA suunal) on intensiivsemad, rohkem lähedust pakkuvad kui tihedamad, kuid põgusad kohtumised neist ajust, mil Eestis elasin. Jah, just, sedapidi meeldib mullegi rohkem, et mulle tullakse külla, sest Eestis käies kipub ikka sihuke ribadeks rebitud tunne tulema, tahaks ju kõiki näha ja kõikjale jõuda ja siis ongi nii, et igaühe jaoks vaid paar tundi, ja pärast kahetsus, et oh, seda ja teist ja kolmandat unustasin öelda/rääkida. Aga siin enda kodus võtan lähedased mõnuga pantvangi ja ei lase enne mitut päeva/nädalat minema :)
Palju õnne, selline juubel juba!
ReplyDeleteIga kord, kui selle Sinu uuele kodumaale kolimise tähtpäeva kohta loen, tekib kummaline igatsus hinge - olen kindel, et mind ootab mu uus kodumaa kuskil ees, ma ei ole lihtsalt veel päris kindel, milline maa see täpsemalt on, äkki kuna pole veel oma rocket engineer'i leidnud :))
Ka minult küsitakse hirmus tihti, et "millal Sa ometi koju tuled", ja ausalt öeldes, peale 8 aastat Rootsis elamist ei oska ma sellele kuidagi reageerida. Ma ju elangi oma kodus. :) Ja kuigi viimase paari aasta jooksul olen 100% kindel, et varsti kolingi kuhugi edasi, siis Eestisse ennast tagasi kolimas ei näe, vähemalt mitte niipea.
Minu kolmest lapsest kaks kolisid ise hiljaaegu Eestisse ja nende jaoks oli see tõesti ainuõige samm, aga minu jaoks tundub palju loogilisem, et pakin oma koera ja muud pudinad kokku ja liigun edasi. Mul on küll paar imelist sõpra ja armsad õed-vend Eestis, aga seda oma kohta seal ei ole. Nostalgia nooruse lemmikmaitsete osas on vahel, aga Eestis käies tuleb tunnistada, et need tooted ja maitsed on ikkagi aastatega pidevalt muutunud ega maitse enam samamoodigi. Fazeri must leib ongi suht ainsana samaks jäänud, ja muidugi mu isa tehtud suitsuliha, aga seda viimast ei saa ühestki poest. Ja huvitaval kombel, Eesti teatrist tundsin küll vähemalt esimesed 5 aastat meeletut puudust siin, aga sellegipoolest on kuidagi hinges üsna kindel tunne, et mu järgmine kodumaa on üks hoopis teine riik.
Aitäh, et jagad oma põnevat elu!
Ma vaatan, et võrreldes minu rohkem kui 30 aasta eemalolekuga on absoluutne enamus väliskommenteerijaid siin algajad ;) Samas pole ju vahet kas oled Eestist eemal aasta või 30 kui ei tunne end kodumaal koduselt.
ReplyDeleteIgatsus pole õige sõna, kui tahan saan ju alati sinna lennata (ok koroonaolukorras mitte nii lihtne). Olen end alati kõige paremini Eestis tundnud - kultuuriruum, inimesed, kombed, suhtlemine, sõbrad, loodus, ... jne ... See ei tähenda, et ma ei tunneks end Kanadas hästi aga ma tunnen end nagu külas, kus mind sõbralikult vastu võetud ja lubatakse viibida nii kaua kui tahan. Kodumaa on Eesti mitte Kanada või Rootsi.
Kogu Ameerika mandri puhul (mitte ainult USA ja Kanada) on immigrandid kõik teised peale põlisindiaanlaste sõltumata sellest kas nad siin sündinud või mitte. Kodakondsus on vaid üks poliitikute poolt välja mõeldud legaalne paberitükk. Me lihtsalt oleme ülbelt põliselanike maa üle võtnud enda tehtud seaduste alusel mida ei muuda asjaolu, et nad ise "müüsid" selle maa maha.
Võõras riigis elamise lojaalsuse lakmustest oleks olukord kus sinu kodumaa ja asukohamaa vahel puhkeb sõjaline konflikt - kummal pool siis oled. Väga suur osa esimese põlvkonna immigrante ja ka paljud teise põlvkonna omad kipuvad kalduma originaalse päritolumaa poole. Ega siis ilmaasjata jaapani päritolu kodanikke Kanadas sõja ajal koonduslaagritesse pandud. Tänapäeva maailmas tekib nii USA's kui Kanadas õige keeruline olukord Hiina või Venemaaga relvastatud kokkupõrke korral. Suur hulk hiinlasi ja venelasi toetavad ilmselt oma rahvusriike - mis nendega teha??? Ma ise oleks iga kell lojaalne Eestile.
Kokkuvõttes olen maailmakodanik selles mõttes, et tunnen end suht hästi paljudes paikades kuid KODUS tunnen end vaid Eestis.
Jah, TT, sõjaolukord lakmustestina – mõte on iseenesest huvitav. Aga. Siin tulevad jällegi terminid mängu. Nagu ma postituses välja tõin, minu jaoks ei ole USA “võõras” maa. USA on minu KODUmaa. Samas, jaa, Eesti on päritolumaa… ja õnneks ka USA liitlane, vähemasti praegu :), niisiis sõjaolukord nende kahe riigi vahel väääääga hüpoteetiline olikord, aga kui valima peaks… mhmm, ma ei oskagi öelda, mida ma teeksin. Pigem oskan öelda mida EI teeks – ei läheks Eestisse USA vastu võitlema.
ReplyDeleteAga mul on sulle küsimus. Täiesti heatahtlik ja siiras, vähimagi tagamõtteta või trollimis-soovita. Sa oled siinses kommentaariumis kogenuim Eestist eemal elaja. 30 aastat on pikk aeg. Samas tundub, et erinevalt mitmest siinkirjutajast on sul Eestiga tugevamad sidemed, tugevam soov sünnimaale alaliselt elama naasta. Sa loomulikult ei pea vastama, kui küsimus liig isiklik, aga – miks sa seda siiani teinud pole? Mis sind kinni hoiab kohas, kus sa end nn. külas tunned, selle asemel et elada kohas, mida koduna tunnetad?
Täiesti legitiimne küsimus, mida olen ise ka endalt aeg-ajalt küsinud. Lihtsaim vastus on asjaolud. Esimesed 5 aastat elasime kohvri otsas valmis iga hetk tagasi minema. Siis tulid lapsed, lükkasime "veidi" edasi. Siis tuli hea tööpakkumine, ei raatsinud ära öelda. Siis ostsime alalise elukoha seoses ülisoodsa turuolukorraga. Äkki oli kõik loksunud mugavalt paika - elu mõnus ja mugav, otsustasime mõnda aega rahulikult võtta, küll jõuab, niikuinii sai pidevalt Eestis käidud. Lama ajal sain töölt lahti, olime pikalt Eestis, lapsed käisid isegi seal koolis. Hakkasime tagasikolimiseks valmistuma. Siis sai kaasa ametikõrgenduse ja mina jälle soodsa tööpakkumise, no paar aastat lükkame veel edasi. No ja siis hakkas juba penskaripõli paistma. Lahtiseletatult olen ilmselt liiga MUGAV (laisk) ega tunne "kõrvetavat koduigatsust" tänu pidevalt Eestis käimisele, pealegi küpsetab kaasa paremat eesti rukkileiba kui seda Eestis tehakse, korraliku kohvi saan Soome sõbralt :D Elu on ilus nii siin külas olles kui seal kodus olles.
ReplyDeleteJah, TT, täiesti mõistetav - eks mugava(ma) elu otsing ole ju aegade algusest inimesi kohast teise liigutanud.
ReplyDelete