Until we meet again

Täna möllas meil säärane tormituul, et traditsioonilist pööripäevalõket süüdata ei tulnud pähegi. See on mõne aasta eest Oregoni kodumurul üles võetud pööripäevapilt.
Üksiti panen 5500 paariks nädalaks pausile, lähen ja kolan paar nädalat mööda Ameerika avarusi koos Pauli ning Lilliga. Pidage siis ennast pühade ajal korralikult üleval, eks, ärge üle sööge, ja nii edasi.
Mõnusaid jõule ja lõbusat aastavahetust ja kõikvõimalikud muud head ja soojad soovid lisaks!
December 21/2019
"People don't notice whether it's winter or summer when they're happy." — Anton Chekhov

Hang Dry or you'll be sad

Mulle kangesti meeldib, kui rõivaste pesujuhised on veidi väljendusrikkamad kui üksnes pesu- ja kuivatusprogrammi ette kirjutavad. No vaadake seda üleeile sekkarist soetatud pliseerseelikut - on teine ühtaegu vanamoodne ja trendikas (võeh, trendikas on nii nõme sõna, kas pole?) - ja lugege silti: „Hang Dry or you'll be sad.“ On ju tore? Hoolitsev tootja hoiab tarbijast kurbuse eemale. Ning ärge laske end sõnast polyester eksitada. Ei midagi võikalt külma või libedat. Materjal tundub ihu vastas siidiselt pehme. Made in USA.

Anyway. Ma üldiselt üritan rakendada Kate Mossi motot „never complain, never explain“ - talle omakorda olla seda hüva nõu andnud ei keegi muu kui ekskallim Johnny Depp - kuid täna küll complainin, et jube kiire on olnud, ning explainin, et põhjuseks pole pühade-eelne päkapikutamine, vaid ikka see va camperituunimine pluss tõsiasi, et otsekohe peale Jõule pühime paariks nädalaks kodutolmu jalgadelt. Maiden voyage nii öelda, camperile ja truckile. (Jeerum. Mul siin eesti ja inglise keel omavahel juba täitsa sõlmes. Andke ületöötanule andeks.) Ja ega siis ainult camper. Workshoppi on kah tihedalt asja olnud, tellimustööd. Samas, kõik need pikkade tööpäevadena realiseeruvad valikud on olnud rangelt vabatahtlikud. Ja eks ma olen ennastpiinavalt perfektsionistlik kah, kui asi käsitööd puudutab. Mõnda asja sai camperis mitu korda ümber tehtud, mõne asja peale tükk maad rohkem aega raisatud, kui ajakava seisukohalt mõistlik oleks olnud.

Kus ma olingi? Ahjaa. Et siis road trip soojale maale. California, Arizona. Natukene sugulaste külastamist ja hulgaliselt loodusimede nautimist. Lilli kaasa, otse loomulikult. Death Valleys plaanime laagris olla lausa nädalajagu. Seal on praegu mõnusalt, talviselt jahe. Jaheduse all pean silmas päevaseid temperatuure pluss kahekümne Celsiuse pügala ümber. Suvel teadagi võib selle numbri vähemalt kahega korrutada. Suvel ei löö ükski mõistlik inimene Surmaorus laagrit püsti, vaid vuhiseb konditsioneeritud sõiduriistas kiirelt läbi oru, isegi fotode tegemiseks ei keera autoakent alla. Või noh, nii nad räägivad. Mina pole suvel Surmaorus käinud.

Siiski, natukene on hingamise aega kah ikka olnud, hoo ja hoobi vahel. Seda dokumentaali oleks muidugimõista mõistlik olnud suurelt linalt vaadata, mitte kodus telekaekraanilt – nimelt Vene dokumentalisti Viktor Kossakovski Aquarelat. Võimas, ma ütlen, võimas. Soundtrack soome sümfoonilise metalli legendilt Apocalypticalt.

“You suddenly realize the power of water. That is what “Aquarela” is about. Kossakovsky chased stunning images of water around the globe, using Arri digital cameras that shoot at 96 frames per second (alas, only a few cinemas are able to project that format; most will be 48 or 24). The movie has no narration to explain where you are, or what’s going on — just crashing Dolby Atmos Sound and a heavy-metal score from Finnish violinist/composer Eicca Toppinen. Kossakovsky improvised locations and shot without a script, trying to show the water’s point of view. The effect is hypnotic, haunting, and terrifying.” Read more: ‘Aquarela’: Inside the Most Dangerous Documentary Ever Made

“It’s a film about water, the role water plays in climates around the world, and how changes in those climates can unleash water’s destructive power. But none of those themes are narrated in the film. Instead, we’re presented with about 90 minutes of lengthy scenes and trusted to draw meaning from them — cars falling through melting ice that used to be solid enough to drive across; rolling high seas; icebergs splitting apart; gale-force storms on highways; enormous, breathtaking waterfalls. Watching Aquarela is less like watching a traditional nature documentary and more like a feature-length music video that roams the globe, without many people onscreen, and no talking heads or explanatory text. Water, in its many forms, is the protagonist, rather than the subject. It’s the sort of film that leaves you in awe.” Read more: Interview with Victor Kossakovsky
December 18/2019
“Whoever said death and taxes were the only guarantees in life obviously never had to do laundry.” ― Unknown

The answers are easy if you have the right questions vol. 2

On avalik saladus, et blogijaile meeldib kangesti omaenda isikust kirjutada. Nii ka mulle. Eraeluliste, laiema avalikkuse jaoks tähtsusetute detailide puhul oleks ilmselt mõistlik edastada infot lugejaküsimustele antud vastuste vormis, et mitte ülemäära edev näida. Kuid siin on üks väike “aga”. Nimelt: mine sa neid lugejaid tea. Küsivad, naljatilgad, viimati midagi kohatut. Mistap vilunud blogija mõtlebki endale esitatavad küsimused ise välja. Sellised, millele pole piinlik vastata, mis blogija parimad küljed kenasti välja toovad, kehvemaid seevastu oskuslikult varjates. Nii ka mina - ise küsin, ise vastan, täpselt nagu mõned kuud tagasi The answers are easy if you have the right questions vol. 1 postituses. Aga olge hoiatatud: seekord tuleb ühiskonnaolulistel teemadel vähe juttu, kui üldse. Jaa, kullakesed, seekord piilume hoopiski minu riidekappi ja meigikotti ja muudesse säärastesse kohtadesse, kuhu 5500 lugejat üldjuhul ligi ei lasta.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?
Hmm. See on nüüd kohe algatuseks selline tagamõttega küsimus, eks ole? Et tänapäeva naine ei tohi mingil juhul tunnistada, et riietub mehe rõõmuks? Vaadake, minul pole oma mehe ega ka teiste meeste inimeste rõõmuks riietumise vastu mitte kõige vähematki. Aga kukub paraku ikkagi niimoodi välja, et riietun eelkõige iseenda rõõmuks. Ei ole ju võimalik, et seisan peegli ees, tõdedes, et seljasolev on lihtsalt jube, aga üksiti hellitan lootust, et kaaskodanikud mind vaadates vaimustuvad. Mkmm. Ma pean eelkõige siiski ise oma peegelpildiga rahul olema, alles seejärel tulevad mängu teised ja kolmandad isikud.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?
Mis mõttes väljakutse? Et kas saan näiteks kleidi tõmbluku ise selja pealt kinni tõmmatud? Saan muidugi, aga see on siiski rohkem meestetöö ju, padupidulike kleitide puhul iseäranis. Ah et küsimuses ei peetud tõmblukke silmas? Vabandust, sain valesti aru. No ses mõttes on riietumine jah väljakutse, et mul ei ole sugugi ükskõik, mis seljas. Ka neil juhtudel, mil mu outfitti iseloomustab sõnapaar “kodutu puuraidur” (blogiavarustest varastatud stiilitermin), on kõik need ülestikku selga laotud kampsikud ja sallid piisava hoolega valitud. Niisiis, võtan ausalt tunnistada, et riietumine on mu jaoks väljakutse. Riietus peab midagi ütlema, isegi igapäevane kodune riietus. Ma ei mäleta, et oleksin ükski kord oma täiskasvanueas niisama tagantkätt midagi ülle visanud, ekstreemolukorrad muidugi välja arvatud (kui koeral on kesk ööd kõhu lahti löönud vms).

Sinu stiili-iidol(id)?
Stiiliküsimustes on mu isiksus lõhestunud. Osa minust tahab olla vohavalt, eklektiliselt crazy nagu näiteks Helena Bonham Carter, teine osa aga väljapeetult, minimalistlikult crazy nagu… noh, ütleme, Tilda Swinton, kuigi ka temal esineb eklektikapuhanguid. Samas ei saa kumbagi neist otseselt mu iidoliks nimetada. Eelistan oma (rõiva)valikutes sõltumatu olla, gurusid mitte kummardada.
 
Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?
Oi, mis heldekäeline pakkumine! Las ma mõtlen… OK, võtan mõne noist ägedatest Etro kleitidest (Helena Bonham Carter!). Etro nimel ei ole küll teab mis kuulsat kõla, aga nad reklaamivad end Vogue kõige kallimatel lehekülgedel, mis peaks olema piisav tõend tuntusest.

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?
26. Neist 11 paari on saapad või saapalaadsed tooted. Susse pole. Kannan kodus aastaringselt flipfloppe, meil on soojad põrandad.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Mitte ühtegi.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Rahalist maksumust silmas pidades? Autentsest Missoni kangast kleit, eritellimus.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Praktiliselt kõik ülejäänud asjad on odavad. Väga odavad. Ma hangin riideid eranditult sekkaritest, “pärispoode” pean… hmm… igavaiks, nagu ma siin korduvalt ka kirjutanud olen. Ning need, mis igavad ei ole, ületavad minu maksejõu. Erandi teen ihupesule, selle eest ei pea ma paljuks kena kopikat välja käia. Kuna Ameerika pesukaupmeeste maitse minu omast suuresti erineb, ründasin suvel Tallinna vastavaid müügikohti erilise innuga. Tulemusrikkalt.

Mida kannad öösiti?
Mitte midagi. Ma kannan riideid päeval.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?
Mütsid! Mul on mütsifetiš. Pauli kurvastuseks, sest talle meeldib, kui mu juuksed on katmata. Teinekord kavaldan ta üle, kodunt lahkudes istun autosse palja peaga, ja kui juba teel oleme, tõmban niuhti mütsi pähe. Mütsidel on erakordne võime outfitile väike, kuid vajalik stiili-lihv anda.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Läikivad retuusid, üks säär roosat, teine musta värvi. Enda õigustuseks lisan, et tegemist oli möödunud sajandi üheksakümnendate algusega.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?
Võrksukki või –sukkpükse.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Oh, see käib hooti. Mul on olnud „ainult must“ periood ja „ainult roosa + tumeroheline“ periood ning igasugu muid nende vahele jäävaid variante. Hiljuti lõppes „pruun + must“ tsükkel, enne seda oli väikest viisi värvihullus, praegu mängin erinevate hallide ja musta ja valgega, tembituna mõningase roosakaspunasega.
 
Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?
Kollast. Helerohelist. Lillat. Viimati nähti mind kollases algkooli lõpupeol. Tõenäoliselt oli see vaatajate jaoks sama traumeeriv kogemus kui kandja jaoks. (Kleiti pean silmas, mitte pidu.)

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?
Issake. Keeruline. No toetume siis faktidele. Lasksin endale aastate eest õmmelda liibuva, maani ulatuva, siidisest kamoflaazh-materjalist kleidi, slepiga, kapuutsiga. Kandsin üheainsa korra, hea sõbra juubelil. Kleit on kõige eakam ese mu garderoobis, nii et võib vist öelda, et sellest ma ei loobuks – vähemsti siiani pole loobunud.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?
Kas ma olen endale rõivaid õmmelnud?? Mis küsimus see on? Olid ajad, kus mul muid riideid polnudki kui enda õmmeldud. Olen isegi klassikalise talvemantliga hakkama saanud, kõikide rätsepakunsti reeglite järgi. Praegu? Praegu ma nö. nullist ei õmble, küll aga tuunin sekkarist hangitud kraami, vahel võtan niisama siit-sealt kitsamaks, teen lühemaks või pikemaks, vahel lõikan kaks või rohkem valmisasja tükkideks ja panen tükkidest ühe uue kokku. Siinkohal on muide paslik kummutada laialt levinud väärarvamus. Olen lugematuid kordi kuulnud ütlemist „mis sul viga, sa nii väike, saad second handidest riideid, vähegi toekamatel naistel on hulga raskem kvaliteetset, stiilset kraami leida“. See ei ole tõsi. Kaks kolmandikku asjadest, mis sekkarist soetan, on mulle vähemasti number või kaks suured, samas kui värv, muster, lõige ja hind on sellised, et ma ei suuda neid poodi riidepuule rippuma jätta. Siis tulebki too eelnimetet tuunimine mängu.

Räägid ehetest ka?
Miks mitte. Mina, kes ma kunagi olin tõeline harakas, oman hetkel vaid kaheksat paari kõrvarõngaid, kõik second handist, kust mujalt, ning suhteliselt suuremõõdulised - ma ei salli väikesi vidinaid. Lisaks lihtne, kitsas, valgest kullast abielusõrmus, üks lai, minimalistlik hõbesõrmus, üks käevõruna dubleeruv vintage käekell, ning läinud suvel Eestist ostetud nahast, hõbedaste metalldetailidega randmekaunistus. Kaelaehteid ma ei kanna. Ühesõnaga - täielik ehtepaast. Samas, kõik kõrvarõngad on hoole ja armastusega valitud, pidevalt kuulen sookaaslastelt komplimente. Ahjaa, teemandiga kihlasõrmus ju ka, aga seda panen sõrme väga harva, väga eriliste sündmuste puhul.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?
Jeerum. Õige oleks vist öelda, et peaaegu ei kasutagi. Minu praeguse eluetapi full face makeup näeb välja nii: Estee Lauderi Sheer Tint Release Moisturizer (võrratu! asendamatu!!), tibake kulmugeeli, tibake päikesepuudrit, ja kui on üle mõistuse pidulik puhk, siis ka tumepruun ripsmetušš. Kõik. Ma ei kasuta lainerit, ei värvi laugusid ega huuli. Huuleläiget siiski teinekord pruugin. Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma põhimõtteliselt ennast ei meigi. Praegu lihtsalt on selline minimaalse näokaunistamise periood. Mine tea, mis tulevik toob - viimaks (taas)avastan veel huulepulgagi?

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?
Olles aastaid varbaküüsi kuldseks lakkinud, läksin läinud suvel hõbedase laki peale üle.

PS. Kui keegi kalleist kaasblogijaist peaks tahtma seda küsimustikku laenata, võtke julgelt. Fotol: naisteajakirja Der Bazar moelehekülg, juuni 1885. Mul on neid moejoonistusi täitsa kena kollektsioon, isalt päritud.
Detsember 01/2019
“Make sure you wear something appropriate, dear. You never know who you’ll run into and it’s always smart to look your best.”  ― Joanne Fluke, Lemon Meringue Pie Murder