Las ma räägin teile me lemmikpubidest-pruulikodadest (siinseks terminiks
tap room). Hoonete ühes osas
valmistatakse õlut, teises
tarbitakse.
Wild Ride nimelisi „kraaniruume“ leidub me kahes naaberlinnas, mõlemasse nii umbes 25 miili autosõitu, elik 40 kilomeetrit. Ja teist samapalju tagasi. Me Pauliga oleme mõlemas üsnagi püsikunded juba mitu aastat. No mitte just iga nädal, aga paar korda kuus käime kindlapeale emmas või kummas. Interjöörid mõlemas mõnusalt valgusküllased, avarad, tööstuslikud. Soojal ajal rullitakse garaazhiuste põhimõttel töötavad klaasseinad tervenisti üles, õhtuti ja külmemal ajal põlevad gaasilõkked, lapsed ning hästikäituvad loomad on teretulnud, õllevalik vaimustav.
Wilde Ride pruulikoja toodangut on mitut sorti loorberitega
pärjatud, muuhulgas pronksmedal tänavuse aasta
World Beer Cup'ilt. Minu õnneks pakuvad nad veini kah, väga hea California Saugvignon Blanc püsivalt menüüs. Õllega on mul sedasi, et Eestis pruukisin seda heal meelel, siin miskipärast ei isuta. Mitte, et me kohalikud õlled Saku omadele vms alla jääksid, kaugel sellest. Lihtsalt... minu jook on tänaseks vein, ja ainult vein. Enamjaolt valge.
Anyway. Söögiga on mõlemas Wild Ride's lihtne – pruulikodade parkimisplatsidel töötavad aastaringselt statisonaarsed
food cart'id, ja, nagu iga vähegi gurmaanluse poole kaldu olev inimene teab, toodavad need pretensioonitud, liikuvad köögid võrratuid meistriteosed. Pauli lemmik on
fish tacos, ja üht kindlat sorti pizza, mida vaid
Redmondi Wild Ride juurest saab,
Prinevillest paraku mitte. Mina? Mina teen oma elu lihtsaks, söön enne või pärast, pubis piirdun veiniga, sest... noh, ma ei hakka siin sajandat korda oma toiduallergiast rääkima, kes blogi loeb, see teab.
Õhkkond on mõlemas asukohas võrratu, mine mis päeval või kellaajal tahes. Teatud söögi/joogikohad kohe on säherdust you can’t go wrong sorti. Me muide võtame tihtipeale Lillikese kah kaasa, kui väljas istumise ilm satub. Koeri on Wild Ride's mõnikord vaat et samapalju kui inimesi, ja niipalju kui mina olen näinud, käitub enamik neist eeskujulikult, st. omanikud käituvad eeskujulikult, hoides oma penisid kontrolli all. Vaid ühel korral juhtusin peale, kui ühe matrooni pisike, tige nähvits, kelle proua oli enda kõrvale toolile istuma sättinud, rahulikule, suuremat sorti penile sõna otsese mõttes selga kargas, kuklast ning kõrvust purema asus. Kuidas lugu lõppes, ma täpselt ei teagi, aga kisa oli igatahes kõva. Kisasid nähvits ja ta omanik, samal ajal kui see vaene loom, keda veristati, püsis stoiliselt vakka.
Ühesõnaga, kuhu ma jäingi. Ahjaa, Lillikene. Tema liigikaaslasi teadagi ei fänna, aga kuna kodune kasvatus on tasemel, püsib kenasti rihmastatuna me laua kõrval, rahulikult lamades, veekauss haardeulatuses (kauss + märjuke pubi poolt, kui omanik just tingimata isiklikku ei soovi pruukida). Et jah, Lilli lamab kenasti koha peal, aga ümbrust jälgib samal ajal kullipilgul, iseäranis teisi koeri. Me muidugi pole teda nö. viimse piirini tõuganud, lauda valides peame ka Lilli huvisid silmas, no et mõne teise peniga lausa külg külje kõrvale ei satuks. Lillikene on pubide loomkülastajad reeglina stoiliselt ära kannatanud, aga sel suvel sattus Redmondis üks hiiglaslik, väheke ülbe olemisega isane malamuut liiga kauaks ja liiga teraselt Lillit vahima jääma, mispeale Lilli... noh... röögatas. Malamuudi poole, jumal tänatud, küll ei sööstnud, kuid ütles selge sõnaga, mis ta säendsest ainitisest jõllitamisest arvab. Mul ja Paulil jube piinlik muidugi, sisistasin Lillile läbi hammaste „NO!"(ei!) ja "LAMA!“ (ta meil trilingual: inglise, eesti, saksa), ja raksasin rihmast, lootuses, et see kaaspubilistel märkamata jääb. Looma korralekutsumine avalikus kohas on paras köielkõnd, sest enam-vähem alati leidub pealtvaatajate hulgas mõni bleeding heart, kelle meelest (saksa lamba)koera tuleks koolitada ainult päänikuga. Piits, olgu see kasvõi üksnes kõvahäälse käskluse vormis, on sedasorti loomasõprade arvates enam kui taunitav, lausa julm. No õnneks tuli Lillikesele otsekohe meelde, kuidas käituma peab, ning intsident lõppes sama äkitselt, kui oli alanud.
Aga lastest tahtsin kah rääkida. Paar päeva tagasi sattus Prineville Wild Ride's kaks vahvat titejuhust. Kõigepealt, me naaberlauas istus noor pere kolme tütrega, vanim kasinalt kolmeaastane, noorim kahenädalane, nagu hiljem vestluse käigus selgus. Too kolmene väike preili oli tõeline vaatamisväärsus, ja seda mitte blondide lokkide või stiilse, helebeezhi kleidikese tõttu, vaid hoopiski lauakommete. Vanemad tellisid talle korvikese friikartuleid pluss topsikese majoneesikastet. Tüdruk, selle asemel et enamike endavanuste sarnaselt näo, käed, laua jne söögikraamiga kokku mäkerdada, toimetas ülima professionaalsusega. Kartulipulk elegantselt nimetissõrme ja pöidla vahel, õngitses ta iga ampsu tarvis täpselt paraja koguse kastet, ilma et see lauale või lõuale oleks tilkunud. Peale söömise lõpetamist tegi liigutuse, justkui tahtnuks käe vastu kleiti puhtaks pühkida, aga siis tuli salvrätik meelde, ja seda ta oskuslikult ka kasutas. Imeline!!
Kuid see polnud veel kõik. Paul läks leti äärde järjekordset pinti tellima. Naastes osutas lauale, mille ääres resideerusid kaks noort naist ja lapsevanker, ja kirjeldas vaimustunult, kui armas beebi seal vankris olevat. Mina vastu, et noh, nähtud ju neid küll, beebisid siis, armsad jah. Paul aga ei jätnud, muudkui korrutas, et mine, mine, vaata, no ausõna, täiesti haruldane indiviid. Ma lõpuks ei viitsinud enam vastu ajada, tõusin püsti, marssisin noorprouade manu ja teatasin, et mu abikaasa käskis tulla te üübernunnut beebit kaema, näidake ette. Naised olid säärasest lähenemisest muidugi vaimustet, lõkerdasid tükk aega naerda, ja no titt oli tõesti super. Neljakuune tüdruk, kõikevõitva, hambutu naeratusega, mingi kelmikas, lehvikesega kaunistus tumedatel lokkis juustel.
Vot sedaviisi käib elu me kohalikes lemmikpubides.
November 08/2023 Images: Internet
“You can't be a real country unless you have a beer and an airline - it helps if you have some kind of football team, or some nuclear weapons, but in the very least you need a beer.” ― Frank Zappa
