Mu eelmise postituse sabas kommenteeris Katarina, et tal on hea meel inspiratsiooniallikaks olla. Ma siis kohe kasutan tema lahkel loal uuesti juhust, varastan inspireerun jälle, seegi kord ta kinnise blogi postitusest, mis muuhulgas rääkis kodutöödest ja nende jagamisest/jagunemisest soopõhiselt. Rõhk sõnal muuhulgas. Käed mul taas mõnevõrra seotud, sest inspiratsioon tuleb kinnisest blogist, mistap ei hakka sissejuhatust täpsemate selgitustega pikaks venitama, vaid võtan kätte ja kirjutan olmest/majapidamisest partnerlussuhtes enda ja Pauli näitel. Seda tahan siiski algatuseks kah ära märkida, et suures plaanis meiega sarnaselt toimub igapäevaelu mitmete teistegi paaride puhul, kellega mul rõõm lähemalt tuttav olla. “Lähemalt” tähendab, et tean mõndagi ka sõprade-tuttavate-sugulaste kooselude telgitagustest, selmet üksnes fassaadi näha. Samas, ehk on mul lihtsalt sitta kanti vedanud, nii oma praeguse abikaasaga kui tutvusringkonnaga? Pime kana on tera leidnud? Vaevalt. Ma kohe kuidagiviisi ei taha uskuda, et me Pauliga + nood nimetet paarid oleme ainukesed terve ilma peal, kelle suhe olmerindel kenasti töötab (nagu ka muudel rinnetel). See lihtsalt ei ole tõenäoline. Ütleksin suisa, et on võimatu. Vastupidi - tiimitööna toimivaid paarissuhteid leidub küllaga. Ja veel: soopõhistesse üldistustesse (loe: klisheedesse), olgu need siis tehtud majapidamise või mistahes muu nurga alt, tuleks mu meelest äärmise skepsisega suhtuda.
Ühesõnaga, igapäevaelu ja -olme. Meil Pauliga on tänaseks (jaanuaris saab 11 aastat abielus ja 13 aastat paar oldud) kodutööd üsna kindlalt ära jaotatud. Enam-vähem pooleks löödud. Kumbki ei oota ega eelda, et teise marjamaale tuldaks, kui seda just ekstra ei paluta. Kusjuures me ei viljele nö. klassikalist meeste- versus naistetööd värki. Näiteks: ajal, mil meil veel camperit polnud, telgiga matkasime, oli minu ülesandeks telgi püstitamine ja mahavõtmine, Paul samal ajal kokkas ning pesi nõud. Ja et juba camperist juttu tuli, see ju justkui teine kodu, siis sealgi on majapidamistöödel nö. silt küljes, Epp või Paul. Tema näiteks keedab igal hommikul kohvi. Pärast peseb kannu ja termoskruusid, samal ajal kui mina sätin Lilli reisipuuri sõiduvalmis. Üleüldse, kui te tahate paaride sujuvat koostööd näha, tulge camperi-matkajate (või mistahes matkajate) kampa. Sellise elustiili juures ei saa kumbki pool lullilöömist, lihtlabaselt teise turjal liugu laskmist lubada.
Aga pargime nüüd korraks camperi, tuleme kodusesse olmesse tagasi. Mu postituse põhipoint on, et kumbki meist ei eelda, et kui näiteks kohvikoor otsakorral või maja küttev propaan hakkab lõppema, peame mõlemad võrdse hooga barrikaadidele viskuma, ja kes ei visku, see on laisk ja lohakas. Rääkimata sellest, et üks meist imestaks, miks teine ei viskunud. Silmi pole peas? Ei näinud, et koorepudelis viimane tilk, või et propaaninäidik punases? Meie majas ründab barrikaadi see konkreetne persoon, kelle hooleks üks või teine argikohustus on, olgu siis suulisel või vaikival kokkuleppel. Suulisel leppel on muidugi olulised eelised, vaikiv võib viia segadusteni stiilis “aga sina oled ju siiamaani kogu aeg kohvikoort ostnud/propaani tellinud”. Mkmm, meil asjad nii ei käi. Mina näiteks ei oota, et Paul voodipesu vahetaks või Lillit õhtuti jalutama viiks. Paul ei oota, et mina autode rehvirõhku kontrolliks või Lillit hommikuti jalutama viiks. Mina pean sahvri toiduvarude üle rehnutit, hoian kogustel ja säilivusaegadel silma peal, Paul teeb sama muude varudega (joogivesi, kaminapuud, autokütus). Ja nii edasi.
Võib-olla käivad korteritingimustes elavatel paaridel asjad teisiti, aga meil on suur ja mitmekihiline majapidamine (palju ruutmeetreid, vägev õue-ala, panipaigad, töötoad, garaazh), ning me mõlema jaoks on tohutu kergendus, et ei üks ega teine pea kogu virtsahvtil kätt pulsil hoidma, vaid üksnes umbes viiekümnel protsendil. Oleks ju rumal mitte ära kasutada eelist, et meid on kaks, ja panna mõlemat kohvikoore/propaani üle valvet pidama. Mõtle, kui palju vaba aega meil enda ja teineteise jaoks üle jääb, kui ülesanded sedasi ära jagatud.
Mu meelest kooselu üks kõvemaid tõmbenumbreid ongi justnimelt asjaolu, et saab igapäevakohustused konkreetselt partnerite vahel ära jagada. Mina teen seda, sina teed teist. Niimoodi on mõlemal võimalik oma aega ja energiat planeerida. Arusaamatused, vääritimõistmised, nägelemised olme teemal jäävad olemata, seetõttu ka kuhjumata. Muidugi, igasugu erandjuhte tuleb ette, kus asjad vajavad delegeerimist, aga see pole meie peres iial probleem. Ja muidugi leidub ka neid olmetegevusi, kus teeb see, kes esimesena jaole jõuab. No näiteks kumbki meist ei jäta vetsupaberirulli hoidjat tühjaks, kui ise viimase paberitüki tõmbab. Kusjuures, kui nüüd soopõhiseks minna, siis minu kogemuste kohaselt kohtab rullihoidja tühjaksjätjaid (nii otseses kui ülekantud tähenduses) enam-vähem ühevõrra nii meeste kui naiste hulgas. Meeste hulgas ehk sutsu rohkem, kuid väide, et enamus mehi selle töö naispoole osaks jätab, on vägagi far-fetched mu meelest.
Anyway. Rääkides kindlast, väljakujunenud, kokkulepitud töödejaotusest, tahan sama hingetõmbega ka tänamisest, väärtustamisest kõnelda. Meil Pauliga on sihuke tõsieestlase jaoks ehk ülemääraselt moosine komme teineteist ühtepuhku tänada, või peaksin pigem ütlema, et märgata. Märkamine ei pea alati “thank you” vormis olema. Võib vabalt öelda ka “oo, küll täna oli hea kohv” või “nüüd on süda rahul, propaan terveks talveks olemas”. Või “Lilli näeb peale kammimist nii kena välja”. Sest keegi ju kammis koera ja keetis kohvi ja helistas propaanifirmasse, need asjad ei juhtunud iseenesest. Keegi panustas, mis sest, et kokkuleppeliselt oligi tema kohustus. Sellega on mu meelest natuke nagu töölkäimisega, mis ju kah kokkuleppeline kohustus, mille eest saab palka. Koduste tööde tasuks on meie kahe puhul justnimelt märkamine ja/või tänamine.
Et vot sedasi siis on lood siinpool sood. Teistel ehk teistmoodi, igaühel omamoodi. Mina kirjutan ikka iseendast, onju.
Fotol: viiekuune Lilli annab oma panuse majapidamistöödesse - ründab reha.
November 28/2023
“He was my cream, and I was his coffee. And when you poured us together, it was something.” ― Josephine Baker
mõtsin sama postituse puhul, et ma peaks ka ise pikemalt kirjutama.
ReplyDeletemul on nende jagatud kogemustega - mida ma usun! -, kuidas naine peab mehele lapsevanema eest olema, alati see asi, et hakkan hirmuga enda peale mõtlema: äkki mina olen ka just selline? ma ei märka ka pooli asju. Osa sellepärast, et ei huvita nii palju (nt toasoe huvitab mind vähem kui A.-d), osa sellepärast, et mul on mingi kohutav naiivsus asjade koguste suhtes, nt millline kogus vetsupaberit tähendab, et see saab kohevarsti otsa, ja milline tähendab, et aega veel on - ma kipun vaatama kahendsüsteemis, "on või ei ole", ja kuni on, ei muretse. aint et majapidamise sujuvuse huvides tglt peaks muidugi.
ja see oli üksi elades ka, mind ennast väga ei häirinud, sest see oli minu jaoks elu loomulik osa, et aeg-ajalt saavad olulised asjad otsa ja peab loominguliselt lähenema. A. on oma suurema tähelepanelikkusega mind natuke tublimaks arendanud, ma õpin tema pealt.
Kirjuta jah.
DeleteMeil on muide samamoodi, et mõnedki majapidamisnipid olen Paulilt õppinud.
Koduse olme jagunemine, ilma, et peaks paberile kriipse tõmbama või sõnasõda pidama, on mõistlike ja teineteist toetavate kaasade juures üks olulisemaid asju. Meil on samuti väljakujunenud (iseenesest), et maja ja kütte-vee jms süsteemide ning garaaži osaga tegeleb mees. Esimest korda tajusin sel sügisel kui mees pikemalt kodust ära oli, kui mahukas see ettevõtmine on. Maja sisemus on minu pärusmaa. Lisaks lastega kaasuvad kohustused...kui on päevane aeg ja vaja kuhugi viia-tuua - olen see mina ja kui pime aeg - siis mees (haruharva mina ja siis tuleb mees ekstra küsima, et kas ma "saan?", va vihmasadu, mulle ei meeldi pimedas ja vihmaga sõita). Meespool on palju tublim kui mina ja tema najal seisab see majapidamine koos. (muidu koliks kohe korterisse).
ReplyDeleteTänan, kuid harva, et ei muutuks sõnakõlksuks. Igal asjal oma koht ja aeg.
Jah, vägagi nõus, et teise tööpanust näed iseäranis selgelt siis, kui üksinda koju jääd, kogu majapidamisega üksinda hakkama pead saama.
DeleteMul on ainult üks märkus. Mul on avalik blogi ka täiesti olemas, ei pea kinnist üldse lugema, justkui ma seal mingeid hulle saladusi paljastaks, mida siis edasi ei tohi rääkida. 😀
ReplyDeleteJaa, muidugi, avalik blogi on sul ka, aga inspiratsiooni sain siiski kinnisest, ja no ma püüan väga ettevaatlik olla igaks juhuks, seetõttu rõhutangi, et inspiratsiooni osas täpsemalt ei selgita, käed on seotud jne.
DeleteÄkki ma peaks üldse üle mõtlema selle kinnisest inspireerumise? Samas, sa ise oled rõhutanud, et inspiratsioon on inspiratsioon, olgu selle tulemus siis nõustuv või vastuvaidlev sõnavõtt (postitus). Igatahes, anna palun teada, kui üle piiri olen läinud, eks.
p.s. Unustasin lisada, et mõnigi inspiratsioonitükike tuli ka su kinnise blogi kommentaariumist, neid tükikesi poleks ma avalikust blogist saanud.
DeleteAga jah, veelkord, kui sind kasvõi karvavõrdki häirib, et viitan kinnisele, siis ma edaspidi seda otse loomulikult ei tee. Ja kui juhtub, et inspiratsioon on seda mõõtu, et lausa PEAN ise kah samast teemast kirjutama, muidu suren:), siis lihtsalt vaikin algallika maha. Your call, ühesõnaga.
Sa tee ikka nii nagu sina tahad, sinu blogi. Lihtsalt riivas silma, et sa järjest kahes postituses mainisid seda, et kinnisest blogist said inspiratsiooni, nagu mul oleks seal mingi salajane kult, millest väljapoole eriti hingata ei tohi. Minu poolest võid mainida, et minu juurest said inspi, võid ka mitte mainida. Selles mõttes muidugi on aus, et mainid, nagu originaalautorile viitamine või nii, ja ma arvan ikka veel, et inspiratsioon on inspiratsioon, sest sellest sünnib ahelreaktsioon ja ongi ju lahe, kui mõtteid ja kogemusi on inimestel erinevaid. Aga ma ei arva, et sa pead hullult süvenema ja seletama, et mis sind täpselt kõnetas või reaktsiooni tekitas. Kes mu blogi loeb saab niigi aru ja kes ei loe, tema vaevalt hoolib.
DeleteAga sa tee nagu sulle mugav. Ma ainult sellepärast kommenteerisin, et see sõna "kinnine" kuidagi torkas silma. Muud midagi. 🙂
Mulle endale tegelikult torkas kah see korduv "kinnine" silma, aga ma ei osanud seekord kuidagi teistmoodi nö. autorikaitsele läheneda, üritasin võimalikult aus ja ettevaatlik olla, ja läksin väheke üle võlli. :) Väga hea, et sa märkuse tegid, mõtlesin asjad enda jaoks natuke ümber. Edaspidi oskan loodetavasti nii talitada, et hundid söönud, lambad terved. Ühesõnaga, veelkord aitäh inspiratsiooni eest!
DeleteMe päriselt koos ei ela, aga kui kaaslane on pool nädalat meil, tekivad ikkagi teatavad asjad, mida teeb üks - või siis teine. Tema teeb tihedamini süüa - aga ma küsin ikka, kas abi vaja, sest koos kokkamine ju kvaliteeetaeg. Enamalt jaolt on nii, et kes pakub retsepti on ka põhikokk, peamiselt seepärast, et oskab seda konkreetset retsepti paremini. Teine on alati abikokk. Mina ei lõika liha - sest ma ei katsu toorest liha. Seega siis ei vormi ka kotlette ega keeruta frikadelle - ega muud, mis seondub toore liha katsumisega. Mina tavaliselt katan ja koristan laua, tema teeb hommikul kohvi. Kui hommikul on midagi puudu, läheb supermarketisse tema. Pudeleid viime koos, sageliv iib tema prügikoti, kui sobival hetkle kohal on. Kasside tualetti koristan alati mina. Klapib mõlemale. Kasse toitsin ka varemalt mina, aga nüüd on hakanud ka kassidega tegelema. Tänamist ja märkamist (eelkõige) on tihti, ilmselt ikka tihedamalt, kui keskmisel eestlasel tavaks.
ReplyDeleteNo näed siis. Ma ju räägin, ei ole meie pere mingi harvaesinev erand. Inimesed suudavad toimiva tiimina töötada küll.
DeleteSee "põhikokk ja abikokk" juhtub meil Pauliga ka. Ta on muide liinikokana töötanud, mitmetes köögitöödes tükk maad osavam kui mina.
Toores liha - jaa, sa oled seda enne ka maininud. Ma ei imesta tegelikult, saan säärasest reakstioonist aru.
Heh, hea teema ju. Pani mind mõtlema, kuidas meie abielus olme on jagunenud. Taustaks: me elame korteris, meil ei ole lapsi ega autot. On aga üks kass ja abielus jookseb 9s aasta.
ReplyDeleteJagunemine tekkis kuidagi orgaaniliselt sõltuvalt meie suundumustest/eelistest/tugevustest ja käib pigem soorollide traditsioonilisemat rada. Ehk siis mu peal on kogu söögimajandus (planeerimisest ostmise ja valmistamiseni), koristamine ja pesu pesemine. Põhjus lihtne - minu kontrollivajaduse ja hügieenihirmude juures ei tuleks kõne allagi, et keegi teine teeks mu köögis süüa või peseks mu pesu. Hoidku jumal selle eest, et keegi siin julgeks tolmuimeja/lapi järele haarata. Mul lähevad peopesad paljalt sellele mõtlemisestki higiseks ja ärevus tahab hinge matta.
Meie abielu algusaastatel pakkus abikaasa ikka välja, et võtame koristaja ja korra isegi andsin järele ja proovisime. See päädis sellega, et koristaja lahkudes kogu korteri ise otsast lõpuni ikkagi ära koristasin.... Yes, I have a problem and I know it. :D
Ah et mida abikaasa siis olmesse panustab? Ta on nimelt ainuisikuliselt otsinud välja ja orgunninud kõik meie elamised, nii rendikorterid Londonis kui nüüd Kanadas ja korraldanud ära kõik sellega kaasneva, sh rendilepingud+ selleks vajalik paberimajandus/interneti/elektri/telefonide paketid jms. Lisaks organiseerib, planeerib ja broneerib kõik meie reisid alates ideest teostuseni. Minu ülesanne on lennukisse istuda ja kohale sõita ja nautida. Aa, ja kassi liivakastil silma peal hoidmine ja nõudepesumasina tühjendamine on ka kuidagi tema ülesanneteks kujunenud.
Teineteise tunnustamine ja märkamine on meil samuti päevakorral. Muidu oleks ju nukker. :)
Mul on kahtlane tunne, et ka meie peres on konkreetne töödejaotus vähemasti mõnes osas kontrollivajadusest tingitud, seda nii minu kui Pauli puhul. St. kontrollivajadusest ühe või teise majapidamis-aspekti üle, mitte teise inimese üle.
DeleteMul puudub kogemus kellegagi koos millegi ärategemisest ja kohustuste jagamisest, sest mu eripärade tõttu pole iial ykski normintellektiga mees minuga kodu mängida soovinud. Igapäevaeluga toimetulek oleneb 100% sellest, mis inimese peas toimub, ja mul on kogu elu lihtsam olnud kõik vähegi võimalik ja vajalik ise selgeks õppida ja võimalusel ära teha, sest kokkulepped ei pea ja teistele lootmisest tuleb ainult pahandust. Muide, tundub, et see on mingi yldlevinud häda, sest yksteise järel kaovad midagi rääkinud ja isegi kirjalikke pakkumisi teinud inimesed ära.
ReplyDeleteMul oleks oma praeguse elu taustal raske su kommentaarile kaasa noogutada, aru saada. Aga eelmises elus kogetu põhjal mõistan 200%.
DeleteMa mõtlen vahel, et selles asjas võib päris Lääne - või vähemalt Ameerika ning Ida- ja Kesk-Euroopa vahel tegelik statistiline erinevus olla. Siin lõi sõda ja sellele järgnenud terror rahvastikupüramiidi soolises mõttes kiiva - meeste peale ei saanud paljud sõjajärgsetel aastatel loota, sest neid lihtsalt ei jagunud. Millest omakorda tuli kultuur, kus meestele seksuaalse valiku survet peaaegu ei rakendunud. St mehel oli paarilise saamiseks vaja väga vähe pingutada, puhtalt demograafilistel põhjustel. Ja sealt hakkas peale kasvama põlvkondi, kes ei olnud oma kodus võrdsemat rollijaotust näinudki, muudkui üks Saare naine Milvi, kellel on mees rohkem toreduse pärast.
ReplyDeleteMõni inimene on muidugi tubli, toetav jne ka ilma surveta, aga küllap on alati neid, kes libistavad end läbi elu täpselt nii kergesti, kui lastakse.
Lugesin millalgi artiklit Eesti sõjajärgsest olmekirjandusest, kus üks motiiv on tihti "paheline võrgutav naine, kes ausa mehe pere juurest armukeseks käima meelitab"; sellel "ausal mehel" endal neis lugudes moraalne agentsus nähtavasti puudub.
DeleteMmm... ma ei tea. Osalt olen sinuga nõus. Teisalt, USAs oli ju viiekümnendatel nö. koduperenaiste kuldaeg, meest oodati töölt koju, soeng peas ja toit laual - polnud mingit võrdset kodust rollijaotust, millest tänaseks päevaks meesteks sirgunutel õppida olnuks.
DeleteÜhest küljest jah, tänapäeva paarissuhtes esineva ebavõrdse rollijaotuse võib ajaloolisele põhjale laiali laotada, sealt leiab põhjendusi küll ja veel, olgu tegemist USA või Eestiga, kuid lõpuks taandub mu meelest kõik ikkagi konkreetsele indiviidile, suhtele, olukorrale.
Mu meelest ei saa öelda, et kõik, või vähemasti suurem osa praegusaja Eesti mehi on laisad ja lohakad ja mölakad. Kui kasvõi siinset kommentaariumi vaadata, siis näeb ju, et mehed tegelevad koduste asjadega enam-vähem naistega võrdselt, annavad oma osa. Ei vaidle, et leidub küllaga ka laisku-lohakaid-mölakaid, aga kogu meessugu selle sildiga lüüa on mu meelest ebaõiglane.
Notsul maru huvitav mõttekäik. Olen nagu Eppki laias laastus nõus aga väikese kõhklusega siiski.
DeleteMinu eestlasest isa ja minu kanadalasest äi on ühe vanused (80) ja elanud kardinaalselt erinevaid elusid ja elustiile, kuid mõlemad on võimelised triiki täis oleva külmkapi kõrval nälga surema :D
Ehk siis kumbki ei ole kunagi panustanud n-ö "traditsioonilistesse" naiste töödesse. Mu isa on nõukogude inimesele omaselt võimeline tegema igasugu remondi- ja ehitustöid jms; mu äi suudab vaevu muru niitmisega hakkama saada :D
Nii et see meeste vähesus ja vähese pingutamise teooria kindlasti peab paika aga me ei saa alahinnata põlvkondlikke tegureid. Kuigi mõlemad on elanud kradinaalselt erinevates ühiskondades, on nende elukogemus siiski valdavalt selline, kus kodune olme on valdavalt naise kanda.
Üks asi on kodune olme, aga minu arust on Eestis olemas ka see mudel, kus üldse kõik on naise kanda.
DeleteKui ainult kodune olme naise päralt ja mees vastutab jälle ainuisikuliselt ülalpidamisraha eest, siis saab juba rääkida sellest, et kas need rollid peavad nii jäigad olema, või sis teised jälle rääkida, et vat neile just sobib, ja kolmandad, et neile sobib jälle ümberpööratult jne.
Aga siinsamas blogosfääriski suhtleme mitme blogijaga, kellel lapse isa panus on olnud seemendamine või napilt rohkem, ja selle napilt rohkema pärast on pidanud samuti võitlema (ja mõni pole selline võitleja ja pigem loobub). Mul tuleb kohe lambist kolm meelde.
Või sis mõne naisblogijaga, kes avastas, et hoolimata sellest, et enda sissetulek oli kogu aeg mehe omast väiksem, läks elu ikkagi pärast mehe mahajätmist ja üksi mõlema vanema rolli astudes _lihtsamaks_, sest ega see mehe sissetulek majapidamisse tegelikult eriti jõudnud, ja isegi kui pere sissetulek vähenes, siis tänu vähenenud majapidamisstressile tasus ära.
Hüpotees seega, et sellised üldse mitte panustavad meesisendid on kaugemal Läänes haruldasemad.
Pakun, et Eestis mängib nimetet mudeli levikus oma osa ka augulisem ja/või naist mittetoetav seadusandlus, USAga võrreldes.
DeleteOlen 1 neist väga tagasihoidliku meespanusega naisplogijatest. Kuna kogu mu elu on olnud kole, aga see-eest lootusetu, sellest välja ronimine aga pakkunud palju kosutavaid hetki, siis pean natuke õiendama. Nimelt ei ole mul isiklikult mitte iial olnud nii turvalist, kylluslikku ja toetavate lähedastega elu kui praegu. Ja jumala ykskõik, kuidas see ylejäänud inimkonnale paistab, tegu on korraliku loorberihunnikuga.
DeleteEpp, jah, seegi on ju siinne eripära, et kui pereelu algul peaks tehtama otsus, et mees panustab selle tööga, mlle eest raha makstakse, ja naine nende töödega, mille viljad jäävad oma majapidamisse, sis suhte hapuks minnes võib naine kuuse alla jääda, sest kuna raha tuli mehelt, on kõik vara tema nimel. Ma saan aru, et USA seadused seda ei lubaks ja vist ka mitme Lääne-Euroopa riigi omad mitte.
DeleteThis comment has been removed by the author.
Deleteminu kokkuvõte on niisiis see, et on inimesi, kes on nii lahked ja head, nagu oskavad-suudavad, vahet pole, kas seadus ja ühiskond nõuab neilt midagi või mitte. Ja on inimesi, kes kasutavad ära iga võimaluse teiste arvel kergemalt läbi saada.
DeleteÜhiskonnas, kus ärakasutamise võimalused on ahtamad, on seda tüüpi ebavõrdsust vähem, sest siis ei sõltu asi enam ainult indiviidi enda headusest. Aga see ei tähenda, et ühiskonnas, kus on suurem võimalus alatu olla, õnnelikke suhtevariante üldse ei saaks olla, mõni on ju ikka lihtsalt tore inimene.
Su kokkuvõttega täiesti nõus, notsu.
Deletep.s. Eestil oleks aeg vastavad seadused üle vaadata.