Rio ääres jalutamas käisime täna enne päikeseloojakut. Imelised kõrbepruunid värvitoonid. Mäed olid korraks roosakaspunased, enne hämaruse saabumist. Uskumatu, et detsembri algus käes. Mitte mingit talvetunnet pole. Kuis saakski olla, kui kampsuni paned selga alles siis, kui pimedaks/jahedaks läheb. Justkui ei oskagi öelda, on see nüüd hea või halb...et aastaajad sedasi piirideta, ma mõtlen. Eelmisel aastal tuli siin jõuluks igatahes veidi lund siiski maha. Nii paariks päevaks. Elame, näeme.
01/12/2012

EL CONCISTADOR  oli peene paiga nimi Arizonas, kus Tänupühade pika nädalavahetuse veetsime. Mitte et me Pauliga miskid kuurorti-inimesed oleks. Aga ka P. vend ja õde peredega otsustasid Thanksgivingu Arizonas isa pool mööda saata. No, me kamp oli kokku ka kümme inimest, see oleks Dad'i ja June'i majapidamisele ilmselgne liigkoormus olnud. Lisaks plaanisime korralikult pidutseda - kuis sa isa ja ta proua elamises seda vabalt teha saad. Niisiis, El Concistador ja kolm sviiti, igale perele oma.

Kalkunit sõime pika laua taga muidugi ikka papsi pool, väga uhke oli. Pidulindu süüakse siin jõhvikamoosiga muuseas. Lisaks kartulipuder ja rohelised oad valges kastmes ja veel paar vigurit, mida ma maitsta ei saanud - munad sees. Igal perel on lisaks traditsioonilisele pühadetoidule veel ka omad, aastatega välja kujunenud leivanumbrid, Pauli sugulastel on selleks täidetud seened.

Anyway, nädalalõpust võtsime, mis võtta andis. Päeval basseinis või päikesevarju all, õhtul hot tub'ides vaheldumisi jääkülma vette kastmistega, brrr, võrratu!!. Vein, meestel sigarid, +20C sooja hilisõhtul (novembrikuus!), tähistaevas palmilehtede tagant paistmas. Assa! Kui veest villand sai, kolisime suurte tuleasemete ümber, neid oli kogu territooriumil siin ja seal laiali. Gaasituli muidugi, aga mõnusalt loomulik tundus. Ma pole ausalt öelda enne ilmaski säärases peenes kohas olnud. Mõlemad Pauliga olime seda meelt, et ega üle kolme päeva vastu ei peaks. Igavaks läheb. Me rohkem kõrbes koiottide keskel laagrit üles lööma harjunud. Aga noh, luksusest oskame ka lugu pidada, vajadusel. Meie sviit andis väikese maja mõõdu välja, suure terrassi uksed avanesid päikesetõusu poole. Voodi oli California King Size (jätab tavalise King'i kaugele tahapoole). Hotelli monogrammidega hommikumantlid, tuttidega tuhvlid jne jne jne.

Haljastus - kui seda kõrbes nii võib nimetada- on siin omaette vaatamisväärsus. Väheste vahenditega luuakse imeilusaid kompositsioone kohalikest taimedest, mis peale juurdumist kastmistki ei vaja.
Ööseti näeb kõik veelgi luksuslikum välja. Oma kilomeetripikkune tee, mis üles mäkke kuurorti juurde viis, oli nii illumineeritud, et. Vaat et iga puuvõra ümber jõulutuled väänatud. Aga oh imet, ei tundunudki ülepakutud. Või on mu maitse juba ameerikalikuks muutumas?

Ah jaa. Üks rassismi-ohtlik vahejuhtum oli mul ka. Tegin nimelt Arizonasse Musta Koera kaasa. Mõni eestlane nimetab ka kirjuks koeraks, meie peres on koer igatahes must. Ühesõnaga. Must koer, klassikaline retsept (küpsis-või-suhkruga kondenspiim-kakao-pähklid). Tükk aega otsisin õiget toorainet, eesti küpsiste sarnast polnud siin kerge leida. Lõpuks õnnestus. Ma pole Musta Koera (kuus kangi võtsin kaasa!) ilmaski nii kiiresti kaduvat näinud kui selsinatsel nädalavahetusel. Nooremad sugulased läksid vaat et käsitsi kokku viimaste viilude pärast. Ja Pauli isa sõi korraga pea terve kangi ära ja langes suhkrukoomasse. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid situatsioonist El Concistadoris, kus ma, valge rannamantli hõlmade lehvides (tuhvlid jätsin tuppa), basseini poole purjetasin, käes taldrik Musta Koera lõikudega. Et hea veini kõrvale näksida. Jalgteel sattusin vastakuti noorepoolse, mustanahalise, meessoost hotelliteenijaga. Tervitasime naeratades, nagu siinmaal kombeks. "Oh, what is it, is it delicious?" jäi poisi pilk mu taldrikule.  "It's our national dessert, it's called A Black Dog. Would you like to try a piece?". Alles peale paarisekundilist pausi ning poisi näoilmet nähes sain aru, et olen väääääga libedal jääl. Black = neeger, siinmail. Poliitiliselt korrektne olles tuleks muidugi n-sõna blogiski vältida, öeldes selle asemel 'afroameeriklane'. Anyway, ahmisime noormehega mõlemad väheke aega õhku. Poisil jätkus siiski mehisust naeratada. Ja tänades Mustast Koerast keelduda. Oops... Minus pole ühtainumastki rassistlikku rakku, aga seekord kukkus küll pahasti välja jah.
29/11/2012

Coffee ladies - kaks vahvat pilti suvest. Reedene kohvijoomine Josephina's on neile võrratutele naistele kindel traditsioon juba aastaid. Tuumik, kes iga nädal koos käib, vaheldub vastavalt ajale ja asjaoludele. Alumisel pildil on praegused kindlad kunded, pluss Laurie ja ta ema Arlene teiselt pildilt.
Eestimaa aastatepikkusi sõbrasuhteid ei asenda muidugi miski, kuid mul on hirmus hea meel, et siin säärase toreda toetava seljataguse olen leidnud, nonde tarkade, elukogenud, säravate ja soojade naiste näol.
Tänud Pam'ile! Tema mind sellesse kogukonda kutsus. Pam (ja ta abikaas Bob) on Pauli ammused perekonnasõbrad, P. eelmise abielu ajast.
28/11/2012

Tree house, yehaa!! Vana tõde, et kõrgemalt näeb kaugemale. Ja mõnusaid kohti pärastlõunate veetmiseks pole kunagi liig palju. Paulil on plaanis taga-aia hiidvana saarepuu okste vahele kui mitte just tree house, siis vähemalt paar istumisplatvormi ehitada. Pehmed padjad istmete peale. Veiniklaasi toetamise kohad ka, loomulikult. Ühesõnaga, nädalavahetusel trimmisime oksi. Yarko all täitsa pöördes, püüdis iga raokest. Muidugi oli meil tarvis ka eeltööd teha, et kuhu ja kuidas istmed kinnitada jne, mistap sai klaasid kaasa võetud ja üles ronitud, niipea kui redel paika sai.
19/11/2011.

Hobuõunast olen korra ammu-ammu vist kirjutanud ka. Säherdune lõbus vili. Süüa kahjuks ei sünni, aga ilus väljanägemine on küll. Peale külmi öid on hiiglaslikud, rohelised, krimpsus kerad end puudelt maha raputanud. Pildid tegin pargis, tolle pesumaja lähedal, kus me Yarkoga iga-neljapäevased  kliendid oleme. Y saab kaks jalutustuuri - pesemise ja kuivatamise ajal. Paar nädalat tagasi sättisin aga pesupäeva kolmapäevale. Hiinlasest pesumajaomanik ajas silmad suureks - "I thought it's Wednesday?". Rahustasin ta maha, et kalender näitab õiget päeva, hoopis mina olen see, kes 'valel' ajal kohal. Sümpaatne hiina perekond: mees, naine ja nende ülikooli-ealised poeg ja tütar. Kõik Yarkosse kahtlaselt kiindunud. Pean igaks juhuks silma peal, mine seda hiinlaste menüüd tea...:)

Anyway. Täna on temperatuur taas üles roninud, +20C päeval. Aasta vaat et suurim püha (peale Jõulude muidugi), Thanksgiving läheneb. Niisiis tuleva nädala teises pooles sõidame neljaks päevaks Arizonasse, Pauli isa juurde tuleb kokku suur osa perest. Yarko jääb kodu valvama, koos oma regulaarse dog-sitteriga. 
 16/11/2012

Ideaalsed matkailmad on kohal, yehaa! Ei liiga palav ega liiga külm. Paradiis! Kihiline riietus on üles mägedesse minnes kohustuslik. Päikesepoolsel küljel kraabid seljast, mis aga vähegi saad; varjupool kulub kogu riidekraam marjaks ära. Vett läheb siiski sama palju kui kesksuvel. Mida talve poole, seda väiksemaks õhuniiskus jääb. Tunne petab - juua justkui ei tahagi, palav ju pole. Aga niipea kui vedelikutase keres langema hakkab, muutud kergelt uimaseks ja jõuetus tuleb ka peale. Lisaks, kui piisavalt ei joo, kuivad krimpsu ja väikeseks nagu muldvanad mehhiko matroonid:)
13/11/2012

Kena väikese pulga leidis Yarko täna mägedes. Päris paras alla linna tassida, onju. Mõeldud, tehtud. Sedasi, kuivanud sotol'i vars hambus, turniski tükk maad allapoole. Lõpuks loobus, heitis pehme kuldse rohu sisse pikali. Rahulolevat nägu pidas ees veel tükk aega, kuid koju jõudes oli läbi nagu läti raha. Tänane maastik polnud kergete killast - teravavõitu laavakivid. Nõudlik jalgealune  inimesele, koera käppadest rääkimata. Aga nonde matkadega on sedasi, et ega ju alustades ei tea, kuhu välja jõuad. Ning meil Pauliga on ikka jätkuvalt see põhimõte, et parem põnev elu vanale koerale, kui kodus kotil küljelt küljele keeramine ja päevakeste õhtusse veeretamine. Eks ma muidugi vaatan iga kord Yarko jalad üle, peale hike'i. Prickly pear kaktuse okkad on tal säärtes iga kord; teravad nagu nõelad, vähemalt 2cm pikad. Need nopin koju jõudes välja. Muidu oskab Yarko kaktustest juba kõrvale hoida, teinekord siiski veab mõni magus lõhn (jänes näiteks) ta joonelt läbi prickly pear' põõsa.  Mingeid tüsistusi - ptüi, ptüi, ptüi - okastest tekkinud pole. Ühesõnaga, täna õhtul on ta õndsalt läbi omadega. Homme aga, olen kindel, tehakse jälle nägu, et siin majas pole koos koeraga ilmaski miskit põnevat ette võetud.
 13/11/2012
Vanad autod, kenasti üles putitatud. Sugugi mitte vaid uunikum-paraadide tarvis. Sõidavad siin nendega iga päev. Näiteks see Chevrolet', täna toidupoe ees, põletuspuud kast täis. Mõni ime - ööseks lubab paari külmakraadi, eks puu läheb hinda nüüd.
13/11/2011

Järjekordne aastapäev oli meil eile. Neid tundub mul ja Paulil jaguvat :). Internetis tutvumise aastapäev, minu esmakordselt New Mexicosse saabumise aastapäev, pulma-aastapäev, ning sedakorda siis Yarko ja minu üle ookeani kolimise aastapäev. 11.11.2011. Tähistasime lõkkega tähistaeva all, vein ning sigar lisaks. Täpselt aasta Eestist eemal oldud. Pikk ja lühike aeg.

Lehtede langemise nädalad. Mooruspuul tulevad suurelt jaolt maha värvi muutmata, roheliselt. Hiigelsuured. Kiviterrassil on lausa kolksatused kuulda:)
12/11/2012
Renaissance ArtsFaire läinud nädalavahetusel. Kogunisti  41 aastat siin Las Cruceses peetud, oktoobri lõpus või novembri alguses. Kaks päeva kunsti ja käsitööd ja sööki-jooki-muusikat-meelelahutust. Igasugu uhkeid ja uskumatuid asju sai nähtud, jah.
SIIN veel pilte, jutt juures
Rotiheitmise VIDEO, 1min 40sek
05/11/2011


Shokolaadikoogi küpsetasin eile, äiapapale:). Pauli isa ja ta abikaas olid eile meie pool ööd, teel Kanadast koju, Arizonasse. Isa sai 80 juba septembris, aga kurtis siin ükspäev telefonis, et omaküpsetet kook oli sünnipäeval puudu. No, võtsin ette ja küpsetasin. Kook sai külaliste saabudes üllatusena välja käidud, küünlad peal ja puha, kuid sabinas unustasin pilti teha. Tänaseks on vaid viimne lõik alles. Ise ma paraku maitsta ei saa (viis muna!!:). Selle järgi otsustades, kui kiiresti ja milliste nägudega maiust hävitati, võib öelda, et väääääga hea retsept. Mulle tundub toda tükki vaadates, et täna on paremgi kui eile. Eks kui P töölt tuleb, annab eksperthinnangu:)
Retsepti ees tänud Katrinile!
ANNI ARRO TÕELINE SHOKOLAADIKOOK
200 g digestive küpsist
100 g võid
5 muna
5 sl suhkrut
500 g mascarponet
200 g 20 % hapukoort
250 g (tumedat)shokolaadi
1 dl vahukoort
3 sl brändit
Eelkuumuta ahi 200 kraadini. Purusta küpsised ja sega toasooja võiga. Lahtikäiva koogivormi põhja pane küpsetuspaber ja suru sinna küpsisepuru põhjaks. 7-8 minutiks ahju. 
Nüüd vispelda kokku munad ja suhkur. Lisa mascarpone ja hapukoor ja sega kõik ühtlaseks massiks. Kuumuta potis vahukoor ja sulata selles tükkideks murtud shokolaad (madalal temperatuuril). Sortsa juurde brändi, sega taas ühtlaseks ja kalla shokolaad hapukooresegusse. Sega veelkord läbi ja vala vormi. Alanda temperatuur ahjus 180 kraadini ja küpseta umbes 1 tund (mul läks poolteist, aga me elame mägedes, keetmine-küpsetamine käib siin üldse teiste loodusseaduste järgi). Valmis on siis, kui raputades ei võdise. Pane jahedasse seisma, mitmeks tunniks. Peale riivitud shokolaad, apelsinikoor, maasikad.
----------------------------------
Minu soovitused: küpseta kook eelmisel päeval valmis ja hoia külmkapis. Kaunista enne serveerimist. Kiht vahukoort (vajad lisakogust ülalnimetet 1dl'ile) üle koogi, riivitud shokolaadi ja shokolaaditükke, ühe värske apelsini koor riivitult, maasikad, mündilehed. Mul oli aiast võtta shokolaadimmmmmmmünti, see on võrratu; tõelise shokolaadi lõhna ja maitsega.
Suht lihtne kook valmistusviisilt, parasjagu kulukas küll, kuid vahel ju võib:)
 07/11/2011

Sügistööd, yehaa!!! Sel sõnal on New Mexicos tükkis teine tähendus kui Eestis. Täna võtsin lehti riisuda. Purukuivad, kuldsed, kerged. Suure platsi tegin puhtaks veerandtunniga. Ülemisel fotol oleva halli truck'i ümbrus pluss vasakule (kaadrist välja) jääv meie maja esine. Kogu lehehunnik sai ühteainumasse, teisel pildil olevasse tünni pressitud. Ausalt. Õhuniiskust pole ollagi, mõni ime et lehed tolmuks pudenevad. Võrkkiike talvituma korjata pole veel mingit mõtet.
-------------------------------
Hommikul maitsesin maailmalõpu-meeleolu.  2012 ....Walmart'is:). Nimelt keeldus nende kassasüsteem korraga rohkem kui ühte pangakaarti töötlemast, seda kogu ostukeskuse peale. Õnneks leidus mul sularaha kotis. Ühesõnaga, kohutavad kassasabad, aga segadust teps mitte. Valgetes pluusides management'ki  oli nö. pukist alla roninud - erandolukord ju - ning vihtus usinalt kassiiritööd teha. St. viimane kui kassa pandi tööle, walkie-talkie'de abil koordineeriti, millises parasjagu tehingut tehakse. Nood ülemused, kellele kassakohta ei jätkunud, orgunnisid vanureid ja lapse-emasid sabades ettepoole. Mulle ei hakanud silma ühtegi vihast nägu või sappi pritsivat kodanikku. Kõik ootasid kannatlikult, sest muud lahendust ju polnud - mis mõtet on kaasinimese peale oma frustratsiooni välja valada? Ega sellest kiiremini kassa ette saa. Ausalt, ma ei ole ameerika elu kiitmise peal väljas, aga see tänane oli täitsa muljetavaldav. Muidugi, siinse aeglasevõitu maanurga rahvas on sõbralikkuse etalon; vast mõnes suurlinnas oleks käinud rabelemine 'kes ees, see mees' stiilis.
EDIT: Tiinalt asine kommentaar mu tekstile: "Nad ei saa ju raha kaotada, sellepärast vöimelvadki managerid ka kassasse- kui seda ei teeks tuleks jube kahjum, sest ostjad laheks ära ja päeva/öhtu kraam jääks kätte riknema. Esimesed lahkujad oleks just lastega emad ja vanurid, sest nemad jaksavad köige vähem sabas kannatada. Samas vahemalt lastega emad ostavad kõige rohkem ja vanurid on jalle püsikliendid. Ma pole senini aru saanud, miks Eestis poodide kaadrit ja juhatust firma kasum ja selle kaotamine vöi töstmine üksköikseks jätab. Töenäoliselt pole motiivi püüdlik olla vöi püüdlikkust demonstreeridagi, sest tööjöupuudus."

p.s. VIDEO 33 sek, väike tänavajupp meie maja taga. Varesed olid eile kuuldavalt kohal. Täna taas vaikus.
05/11/2012
 p.p.s.  See oli, nagu statistika mulle näitab, viiesaja viiesaja viiekümne viies (555) postitus  blogis Viis Tuhat Viissada. !!

Meilgi keerati nädalavahetusel kella. Nüüd saab jälle koos päikesega ärgata...nii kuu aega umbes.
Homme, teisipäeval on presidendivalimised; ka kohalike omavalitsuste omad. Me Pauliga telekat ei vaata ja uudiseid ei kuula, aga igapäevase poliitika-doosi saame kätte ikka, niipea kui kodust välja läheme. Linna peal, toidupoes jne. Obama ja Romney võtavad viimast, lendavad osariidist osariiki, ahistavad (kallistustega) valijate lapsukesi, pühivad ekstaatiliste vanurite pisaraid ja suudlevad kirglikult oma abikaasid iga kord, kui püünele asja või fotograafid läheduses. Paul läheb ka üle mitme aja taas valima.Tundub, et ollakse -  vähemalt siinkandis - poliitiliselt aktiivsed, sest rahulolematus olukorraga on aasta-aastalt kasvanud. Ei rahulda - surprise-surprise!:) - kohalikke sise-ega välispoliitika. Kas on üldse maamunal mõnd riiki, kus normaalset poliitikat aetaks? No, mõnel pool muidugi osatakse asi ikka tükk maad sügavamalt mutta keerata kui mujal. Tundub, et USA on eelnimetatute hulgas. Midagi peab muutuma.
Fotodel tänahommikused päikesemängud elutoas. Bambus aias akna taga ja voolav valgus eesukse kõrval.
05/11/2012

HALLOWEEN!!! Siinmail ei lasta naljalt mööda võimalust seda sügispüha tähistada. Lustivad kõik, vanusest olenemata. Asjal on paganlikud juured ju tegelikult, mistap ei saanud ma kogu triangli peale nina kirtsutada, et Ameerika värk. Ühesõnaga, valmistusime korralikult. Kohalikus veinimajas broneerisime tosinale inimesele laua Halloweeni-õhtuks.

Kostüümid? Paul oli MEL GIBSON ja mina MILLA JOVOVICH. Jajaa, just nimelt. Sellega tõmbasime kaaspidulistel vaiba jalge alt, sest nemad ullikesed arvasid, et Paul on WILLIAM WALLACE  ja mina olen JEANNE d'ARC. Mkmm. Me olime Hollywoodi staarid Mel ja Milla, aga kandsime Braveheart'i ja The Messenger'i  osatäitmiste kostüüme. Kahekordne kostümeerumine nii öelda, Halloweeni kõrgem pilotaazh. Saate pihta? Ei saa? No, pole viga. Sõbrad laua ümber ka ei saanud. Küll aga mõned teised laudkonnad, kes Pauli nähes 'Mel Gibson!!!' röökisid. Paulil on muide täitsa seaduslik õigus shoti kilti kanda, tas on veerand shoti verd. Kusjuures ka jalad on seeliku kandmiseks sobivad, mehiste sääremarjadega, mitte mingid kiitsakad kõrred.

Alguses ma mõtlesin end Sophie Marceau'ks kostümeerida, et saaks ikka printsess olla ja nii. Braveheart'i kallim printsess Isabel. Aga esiteks on see puhas bullshit, mis seal filmis kokku on keeratud  - Prantsuse Isabel polnud ajaloole teadaolevalt ilmaski Williami kallim. Hollywood! Teiseks - kuidagi mage tundus säärane karakter. Noore iluduse mõõtu ma anyway välja ei anna, mis sest kleidistki siis sahistada. Kuna Paul valis militaar-traagilise outfit'i, ei tahtnud minagi maha jääda. Ja kesse ikka traagilisem naiskangelane on kui Orleans'i Neitsi. Muidugi, nime sõna-sõnalt võttes olid siingi omad nükked :-) Aga noh, väike valge vale on kunsti huvides lubatud.

Kostüümidega sai jah omajagu vaeva nähtud, stiliseerimise ja õmblemisega. Parukad ostsin nood kõige tavalisemad. Tumedad, sirged. Tuunisin värvi, kääride ja juukselaki abil. Pauli näomaaling kukkus mul kah üllatavalt hästi välja. Mõõk on tal täitsa ehtne muide, mitte mingi butafooria. Fleur de Lys'idega lipukangast (ja ümber-rinna sidet) hoidsin üleöö porivees. Aerosoolvärviga lipule liiliad peale, tumepunane palistus äärde ja puha.

Aga Halloweeni-õhtu oli äge. Sõprade hulgas leidus surnud kauboisid (lehmasarvest läbi torgatud, sarv jätkuvalt keres), mustlasi, naisteriietes meesterahvaid, nõid, hullult naljaka väljanägemisega lind jne. Restoran oli täiega välja müüdud ja normaalseid riideid kandsid vaid teenindajad. Pärast pidu läksid kohvinäljas Gibson ja Jovovich Starbucks'ist läbi, sellest, mis ülikooli campuse vastas. Kohvipood oli zombisid ja sukkpükstes mehi puupüsti täis. Lahe!!
01/11/2012