EL CONCISTADOR oli peene paiga nimi Arizonas, kus Tänupühade pika nädalavahetuse veetsime. Mitte et me Pauliga miskid kuurorti-inimesed oleks. Aga ka P. vend ja õde peredega otsustasid Thanksgivingu Arizonas isa pool mööda saata. No, me kamp oli kokku ka kümme inimest, see oleks Dad'i ja June'i majapidamisele ilmselgne liigkoormus olnud. Lisaks plaanisime korralikult pidutseda - kuis sa isa ja ta proua elamises seda vabalt teha saad. Niisiis, El Concistador ja kolm sviiti, igale perele oma.
Kalkunit sõime pika laua taga muidugi ikka papsi pool, väga uhke oli. Pidulindu süüakse siin jõhvikamoosiga muuseas. Lisaks kartulipuder ja rohelised oad valges kastmes ja veel paar vigurit, mida ma maitsta ei saanud - munad sees. Igal perel on lisaks traditsioonilisele pühadetoidule veel ka omad, aastatega välja kujunenud leivanumbrid, Pauli sugulastel on selleks täidetud seened.
Anyway, nädalalõpust võtsime, mis võtta andis. Päeval basseinis või päikesevarju all, õhtul hot tub'ides vaheldumisi jääkülma vette kastmistega, brrr, võrratu!!. Vein, meestel sigarid, +20C sooja hilisõhtul (novembrikuus!), tähistaevas palmilehtede tagant paistmas. Assa! Kui veest villand sai, kolisime suurte tuleasemete ümber, neid oli kogu territooriumil siin ja seal laiali. Gaasituli muidugi, aga mõnusalt loomulik tundus. Ma pole ausalt öelda enne ilmaski säärases peenes kohas olnud. Mõlemad Pauliga olime seda meelt, et ega üle kolme päeva vastu ei peaks. Igavaks läheb. Me rohkem kõrbes koiottide keskel laagrit üles lööma harjunud. Aga noh, luksusest oskame ka lugu pidada, vajadusel. Meie sviit andis väikese maja mõõdu välja, suure terrassi uksed avanesid päikesetõusu poole. Voodi oli California King Size (jätab tavalise King'i kaugele tahapoole). Hotelli monogrammidega hommikumantlid, tuttidega tuhvlid jne jne jne.
Haljastus - kui seda kõrbes nii võib nimetada- on siin omaette vaatamisväärsus. Väheste vahenditega luuakse imeilusaid kompositsioone kohalikest taimedest, mis peale juurdumist kastmistki ei vaja.
Ööseti näeb kõik veelgi luksuslikum välja. Oma kilomeetripikkune tee, mis üles mäkke kuurorti juurde viis, oli nii illumineeritud, et. Vaat et iga puuvõra ümber jõulutuled väänatud. Aga oh imet, ei tundunudki ülepakutud. Või on mu maitse juba ameerikalikuks muutumas?
Ah jaa. Üks rassismi-ohtlik vahejuhtum oli mul ka. Tegin nimelt Arizonasse Musta Koera kaasa. Mõni eestlane nimetab ka kirjuks koeraks, meie peres on koer igatahes must. Ühesõnaga. Must koer, klassikaline retsept (küpsis-või-suhkruga kondenspiim-kakao-pähklid). Tükk aega otsisin õiget toorainet, eesti küpsiste sarnast polnud siin kerge leida. Lõpuks õnnestus. Ma pole Musta Koera (kuus kangi võtsin kaasa!) ilmaski nii kiiresti kaduvat näinud kui selsinatsel nädalavahetusel. Nooremad sugulased läksid vaat et käsitsi kokku viimaste viilude pärast. Ja Pauli isa sõi korraga pea terve kangi ära ja langes suhkrukoomasse. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid situatsioonist El Concistadoris, kus ma, valge rannamantli hõlmade lehvides (tuhvlid jätsin tuppa), basseini poole purjetasin, käes taldrik Musta Koera lõikudega. Et hea veini kõrvale näksida. Jalgteel sattusin vastakuti noorepoolse, mustanahalise, meessoost hotelliteenijaga. Tervitasime naeratades, nagu siinmaal kombeks.
"Oh, what is it, is it delicious?" jäi poisi pilk mu taldrikule.
"It's our national dessert, it's called A Black Dog. Would you like to try a piece?". Alles peale paarisekundilist pausi ning poisi näoilmet nähes sain aru, et olen väääääga libedal jääl. Black = neeger, siinmail. Poliitiliselt korrektne olles tuleks muidugi n-sõna blogiski vältida, öeldes selle asemel 'afroameeriklane'. Anyway, ahmisime noormehega mõlemad väheke aega õhku. Poisil jätkus siiski mehisust naeratada. Ja tänades Mustast Koerast keelduda. Oops... Minus pole ühtainumastki rassistlikku rakku, aga seekord kukkus küll pahasti välja jah.
29/11/2012
