Muutlik on naisterahva meel

 

Lugesin Jonathan Haidt'i "The Anxious Generation“. Ja kirjutasin pika, tõsimeelse, ühiskonnakriitilise postituse. Haidth nimelt toob statistikale tuginedes välja seosed nutibuumi ja laste/noorte drastiliselt halvenenud vaimse tervise vahel. Jep, ärge siin imestage midagi, olen minagi statistikaga sõber, kui numbrid juhtuvad mu eelarvamusi tõekspidamisi toetama :)

 

Ühesõnaga. Kohe mitu päeva kirjutasin postitust, mõtteid vajasid ilmtingimata kirjapanemist. (Mitu päeva mitte seetõttu, et kirjutamine nii kaua oleks aega võtnud, aga no muu elu tahtis kah ju elamist.) Tiraadile punkt pandud, joon alla tõmmatud, vajutasin vaat et juba „publish“ nuppu ja... korraga kirgastus, et appikene, täielik vanainimese ving ju. Kellele kuradile seda tarvis on? Kellele ma seda kirjutan? Iseendale? Aga ma ju tean, et ajad ja olud muutuvad, sellest pole pääsu. Teistele? Aga ma ju tean, et enamik inimesi pole minuga nagunii ühte meelt, ega muidu asjad tüüriks sinna, kuhu nad vääramatult tüürivat näivad.  Vähe sellest, postituses võtsin jutuks ka Ühendriikide TikToki draama. USA valitsus tahab hiinlaste nina ees ust lukku keerata, mispeale siinsed lapsukesed hakkasid rahvaesindajaile tapmisähvardusi saatma. Mkmm, ei kiputa seaduseloojate elu kallale, vaid hoopiski iseenda, sest surm olla parem kui elu ilma TikTokita. Anyway. Avaldamata kogu see ühiskonnakriitiline nutulaul jääbki, enesetsensuur sõitis postitusest teerulliga üle. 

Siiski, ühe teemakohase positiivse arengu tahan ära märkida. Eile kuulasin mootorrataste ringrajasõidu maailmakarikavõistluste podcasti (issake, millised pikad liitsõnad, lühike termin on MotoGP), ning komistasin tõelisele (reklaami)pärlile. Kõrvalepõige: ma pole üldse podcasti-inimene. Mulle jõuab kirjapandud info tuhat korda paremini kohale, jutt läheb paraku sõna otseses mõttes ühest kõrvast sisse, teisest välja. Lisaks pole ma multitaskimises kuigi osav, no et sõidan autoga või kokkan või teen aiatöid, samal ajal keegi räägib mulle midagi. Ja ärge tulge pakkuma, et see on ealine iseärasus – enam-vähem eluaeg olen sihuke olnud. Lisaks pole ma kõrvaklappide inimene. Ritsik siin millalgi just kirjutas, kuidas talle meeldib, et saab, klapid kõrvas, end maailmamürast välja lülitada, omas mullis olla. Mul, näe, on mullis olemisega mingi kiiks. Täpsemalt, ebaturvalisuse kiiks vist. Tunnen end ebamugavalt, kui ei adu kõigi meeltega, mis mu ümber parasjagu toimub. Olles iseenesest ülimalt müratundlik ning -pelglik, pean paradoksaalsel kombel samal ajal siiski kõike kuulma. Mind ei aita, et klapid hääli summutavad; sellegipoolest tean ju, et see va maailmamelu seal kusagil klappide taga eksiteerib. Jah, tõesti väga imelik, aga no sihuke ma olen, mis parata. 

 

Appi, nüüd kaldusin teemast täitsa kõrvale. Sellestsamusest podcastist tahtsin rääkida. Teinekord peale karikaetappe kuulan motospetsialiste, neil on asjatundlikud, meelelahutuslikud vestlusringid. No ja podcasti pikiti seekord ka lühikesi kommertsteadaandeid, ja kujutage ette: Discover krediitkaarti reklaamitakse sõnadega „24 tundi klienditugi, päringutele vastavad elusad inimesed, mitte kõnerobotid.“ Ennekuulmatu! Päris inimesed telefoniliini teises otsas su probleeme lahendamas!! Mu meelest on selline (taand)areng vägagi kõnekas. Ja tervitatav. Kas tõesti pole ma ainuke, kel kõnerobotitest, nende võimetusest/osavõtmatusest kõrini? Mus tärkas lausa kerge lootuskiir, et ehk pole inimkond AI poolt väljasuretamisele määratud. Siiski, vara ilmselt hõisata, üks reklaam ei pööra ju trendi.

Veel tõendeid, et olen imelik. Mul on uus laptop. Juba hea mitu kuud on, kasutusele võtsin aga alles paar päeva tagasi. Vana sülearvuti oli kohmakas ja aeglane (ja no ikka väga, väga vana juba), piinas mind mitmel moel, kuid miskipärast ei suutnud ma uuele üle minna. Prokrastineerisin täie rauaga. Ikka oli sada muud asja tarvis teha, selmet arvutit vahetada. Samas olen mitte-tehnoloogilistele muutustele ju vägagi aldis. Teisele mandrile kolida? Pole probleemi. Osariigist teise kolida? Saab tehtud. Ning alati pole tehnoloogiagi tabu, näiteks kuukene tagasi kohanesin uue elektripliidiga nigu niuhti, kiireminigi kui Paul, täitsa vabatahtlikult õppisin kõik pliidi imetrikid selgeks ja puha. Mistap ma nüüd ei teagi, mida iseendast arvata. Me, inimesed, oleme ikka nii keerulised. Või noh, kuna üldistamine on libe tee: ma, inimene, olen ikka nii keeruline.

p.s. Fotol värskeim sekkarileid, maksis kõva kolm dollarit. Mkmm, ma ei arva Adidasest suurt miskit, niisama kolme triibu pärast ei ostaks iial. Aga et need kolm triipu jooksevad säendsel magusalt lillelisel põhjal, siis lihtsalt polnud võimalik toda dressipluusi poodi jätta. 

p.p.s. Paar viidet kah. 

Goodreads: Jonathan Haidt, The Anxious Generation. 

Hadith: “We’ve overprotected our kids in the real world while underprotecting them in the virtual one, leaving them too much to their own devices, literally and figuratively.” 

The New York Times, asine raamatuarvustus, mõneti oponeerib Haidt'ile: Coddling Plus Devices? Unequivocal Disaster for Our Kids.

Associated Press: What a TikTok ban in the US could mean for you.

April 30/2024

“We read the weird tales in newspapers to crowd out the even weirder stuff inside us.” ― Alain de Botton

Kultuurselt

 

Ehk aitab seks korraks peegli ees Eputamisest, olen seda siin ju juba hea mitme postituse jagu teinud. Räägiks nüüd millestki... ee... kultuursemast. (Aga ikkagi, kas pole äge, kui su eesnimest saab tegusõna moodustada? Okei, „isiklik“ tegusõna võiks ideaalis ehk miskit tõsisemat, asisemat märkida, kuid olgu peale.) 

Ühesõnaga, kultuurselt. Tulin sarja soovitama ja pikemat arvustust kirjutama, aga viimane jääb täna tegemata, sest teate, mu aju ei tööta. Nimelt olen kahel järjestikusel ööl kell üks üles tõusnud, et Pauli lennujaama sõidutada, töölähetusele. Ah et miks kahel ööl? No seepärast, et esimene üritus läks aia taha, lennuk ei väljunud tehnilise probleemi tõttu. Ei, lennumasina uks ei kukkunud eest, ega ka aken, ega rattad alt (kes soovib, võib googeldada, ei hakka siinkohal pikemalt, Boeing-lennukite hiljutised apsakad teevad mind närviliseks, Paul reisib üsna palju). Küll aga andis enne õhkutõusmist järgi vahesein, mis first class reisijaid lihtrahvast eraldab. No ma ei tea, mu meelest võiksid ju kõik kenasti sõbralikult koos ühes ruumis lennata? Aga kussa sellega, pisike probleem puhuti suureks, tehnikud kutsuti välja, samal ajal muidugi hoiti reisijaid pikka aega lennukis kinni, kuni enamik, ka Paul, oma jätkulendudest sel päeval suu puhtaks pidid pühkima. Ega miskit, kimasin uuesti lennujaama, tõin mehe koju tagasi. Ma ausalt öeldes ei salli öist sõitmist sugugi, iseäranis highway’l, kus kiirused suured ja rekkad sul tagumikus istuvad. Rekkajuhid on ööloomad, neid kesine nähtavus ei häiri, kui spidomeetri järgi otsustada. Anyway. Järgmisel ööl sai uuesti enne kukke ja koitu end maast lahti aetud, sedakorda siiski õnnestunud lõpptulemusega.

Kuna kaks ööd ülilühikesteks jäänud, ei võta ma täna seriaaliarvustuse kirjutamise riski, liiatigi, et ses zhanris nagunii nõrk olen. Lugege parem proffide arvamusi allpool (ettevaatust, spoilerid!), sest ausalt, ma pole juba jupp aega ekraanilt miskit nii head näinud kui "Ripley". Üritasin, tõesti üritasin mitte bindzhida, kuna tegemist delikatessiga, mida tuleks aegamisi nautida, aga no ikkagi sai mõnel õhtul ahmitud, kaks osa järgemööda ära vaadatud.

Mul on ausalt öeldes hea meel, Patricia Highsmith’i "The Talented Mr. Ripley" siiani lugemata (kohe võtan ette, seriaal tekitas hundiisu algallika järele). Sest minu kogemuste kohaselt on raamat pea alati parem kui selle põhjal valminud linateos, ja olnuks mul see loetud, mine tea, kas ma seriaali sedasi nautinuks. Anthony Minghella 1999. aasta Ripley-filmi olen näinud oma paar korda vist lausa. Suurepärane. Ja üsna hiljuti sai vaadatud Liliana Cavani "Ripley’s Game", 2002, John Malkovich'iga. Malkovich tuntud headuses, ülejäänugi meeldis, kuid ei vaimustanud. Aga Zaillian’i "Ripley," kaheksa episoodi – võrratu. Lihtsalt võr-ra-tu. Monokroomne maiuspala. Üheainsa, vähem kui sekundi vältava veripunase värvilaiguga. Blink and you miss it. "Schindleri nimekirja" olete näinud? Seal kasutas Zaillian sama nippi – kogu mustvalge filmi peale üksainus punane välgatus. Vau, ma ütlen. 

Ja näitlejatööd!! Andrew Scott, täiesti hüpnotiseeriv. Dakota Fanning. Eliot Sumner (nepotismisüüdistuseta: ta isaks on Sting). Sumner'i rollisooritust on mõned allikad kritiseerinud, mina ei nõustu. Ning muidugi kaameratöö, mustvalge mustkunst, nautimisi aega võttev, iga viimast kui stseeni põhjani ammutav. Ahh ja ohh... ausõna, mul ei jätku ülivõrdeid. Kes action'i ja/või siirupi peal väljas pole, vaadake. Tõenäoliselt te ei kahetse. Hõrk, meeldejääv elamus. 

-----------

Linda Holmes, NPR: Stephen Zaillian, the screenwriter and director, and Robert Elswit, the director of photography, are both Oscar winners. (Zaillian won for writing Schindler's List; Elswit won for the cinematography on There Will Be Blood.) They collaborate here and create a meticulously built piece of filmmaking that references classic noir and Hitchcock as well as Italian cinema greats, and just looking at it shot by shot is a profound pleasure.

Brian Tallerico, rogerebert.com: Zaillian’s “Ripley” will likely be too slow for Netflix viewers looking for something with more tension, but it is a stunningly well-made piece of television with a pedigree behind the camera that rivals great feature filmmaking. And it impressively stands on its own, hitting many of the beats of the original book and its adaptations but doing so in a way that feels fresh enough to send a chill down your spine.

Lucy Mangan, The Guardian: Ripley is shot entirely in black and white, and the noir element is not soft-pedalled. Rainy nights abound. If there are puddles, we will see Ripley reflected in them. We hear every hiss and crackle of every cigarette, and watch every plume of smoke from those resting in (occasionally fateful) ashtrays. It looks, as we swan around Italy, utterly gorgeous. It also moves incredibly slowly. For those who can lean in and appreciate the capture of a sensibility summarised in Graham Greene’s description of Highsmith as a “poet of apprehension”, this will be one of the best things about it.

April 25/2024                                                                                     Image: Internet

“He liked the fact that Venice had no cars. It made the city human. The streets were like veins, he thought, and the people were the blood, circulating everywhere.” ― Patricia Highsmith, The Talented Mr. Ripley

Ketsid

 

Mu Converse-kollektsioon sai eile täiendust võrratu roosaka paari näol, nendesamade, mis pildil näha. (Mustvalged on kah suhteliselt uued, lisaks jalatsiriiulil mõned varemhangitud eksemplarid.) Värvi täpne nimetus on amaranth pink, eesti keeli vast rebasheina roosa? Mõnikord, õnneks küll haruharva, jookseb mul mõtteist läbi termin eakohane riietumine. Et noh, peagi kuuekümne kolmeseks saaval proual ehk ei passiks ketsikollektsioneerimisele rõhuda, pigem millelegi... kuidas seda öeldagi... konservatiivsemale? Aga no ei ole minust siivsa(t) kinga kandjat, ega ilmselt ka tule. 

Inspiratsiooni järjekordseks edevuspostituseks (eelmised olid ju kah nö. peegli ees kirjutet) sain Klarilt, ta räägib riietest, siin ja siin, ja minagi ükspäev filosofeerisin omaette säendsel sügaval teemal nagu naised ning rõivad. Võtsin nimelt koduses garderoobis ette kevadise selgaproovimise, et mida siis algaval hooajal kanda või nii. Tol päeval jäin peegli ees jube rahule, kõik istus ülikenasti, asjad sobisid omavahel kokku, hulganisti häid mõtteid tekkis, mida-millega-kus-kuidas pruukida. Ja teate, mis. Hakkan mina siis järgmisel päeval naaberlinna minema, mehega pubisse sööma-jooma, ja muud lõbusat, ning ükski, mitte ükski noist päev tagasi selgaproovitud variantidest ei näe mu seljas superhea välja. Täielik müstika. Ilmselgelt sattus Klari tõesoonele, kirjutades enda kommentaariumis: “Ma tean täna, mis riideid ma täna kanda tahan. Ma ei tea, mida ma homme tahan selga panna.” 

See läheb mu meelest väga hästi kokku tollesama peegliteemaga ja asjaoluga, et inimene, antud juhul naine, muutub sõna otseses mõttes iga päev, ning see, mis talle peeglist eile vastu vaatas, ei kajasta tänast seisu. Kuidas muidu seletada asjaolu, et ühel päeval tundub kogu mu garderoob kümnesse tabavat, järgneval aga ei venita kasinat viit-kuut silmagi välja? Riidetükid ju päevaga ei teisene? Järelikult on asi minus. Täpsemalt, minu peas, sest ega kehagi kahekümne nelja tunniga nii palju muutu, et ükski hilp enam tore ei tundu. Müstika, ma ütlen.

-----------

Converse sneakers, sociocultural impact: Although Chuck Taylor All-Stars sneakers had vanished from the professional basketball scene by 1979, they continued to flourish in popular culture and fashion as casual footwear. Chuck Taylors have played a role in several subcultures, which the company has promoted as part of the brand's ongoing cultural popularity. In addition, Chuck Taylor All-Stars have been portrayed in film, art, and music culture, as well as some sports subcultures such as powerlifting and skateboarding. Chuck Taylors are culturally associated with authenticity. They were popularized by James Dean for rebels and outcasts. They were also associated with Andy Warhol, Kurt Cobain, and Karl Lagerfeld. 

April 20/2024

“Nicky turned and bolted. He’d only had about a thirty foot head start and a few were closing ground on him quickly. He cursed his hundred-dollar shoes and his vanity. The shoes looked great, but were definitely not made for running, nor was the suit he was wearing. He vowed that if he made it out of there alive, he’d only wear sneakers and track suits for the rest of his days. "Of course, I’ll probably be laughed out of the mob, but I don’t care at this point.” ― Ian McClellan, One Undead Step

Peegeldused

 

Et jutt juba iluasjanduse peale läks. Tahan rääkida peeglist. Peegelpildist. Sest mu eelmise postituse sabas ütles Klari, et tema, kui end peeglist vaatab, ei märka (ealisi) muutusi, kuigi need peaksid olema aset leidnud; Katarina kirjutas, et tema justnimelt märkab; Rentsi juures tehti välimusevärgist juttu...

Kõigepealt. Olen üsna kindlal arvamusel, et see pole inimese enda teha, kuidas ta end peeglist vaatab. Peeglinägemisega on samamoodi nagu silmavärvi või jalanumbriga – mis meile antud, see ka jääb. Lisaks on peegel kui niisugune ju üsna müstiline ese, ei? Tekitab hulganisti küsimusi, vähemasti minus. Mis mulle peeglist vastu vaatab? Kas see, mida näha tahan, või see, mida ei taha, või hoopiski see, mis tegelikult minu pool peedelduvat klaasi aset leiab? Ja ega siis asi pole üksnes minu peegelpildis. Olen peeglist kaks korda inimesi näinud, keda näha poleks üldse võimalikki, sest neid lihtsalt pole enam. Kahju lausa, et nood hetked on siinses blogis kirjeldamiseks liig isiklikud, kuna kirjeldamist nad tõepoolest vääriksid. Aga ma ei tunne endal õigust olevat nähtuid sedasi avalikkuse ette tirida, mul puudub nende luba. Okei, okei, selle peale võite nüüd julgelt näpuga minu suunas näida, seejärel iseendale meelekohale koputada, “uhuu” öelda :) Ma ei solvu. Sest nägin seda, mida nägin.

  

Peeglindust googeldades leidsin Meghan O’Gieblyn’i kolumni (tõeliselt huvitav peegliteemaline lugemine!), kus ta muuhulgas mainib edevust ning surma siduvat gnostikute müüti, milles peegelpilt kesksel kohal. Aga! O’Gieblyn’i kolumnide üldpealkirjaks on “Objects of Despair”. Lootusetus. Ja tõsi ta on - selge veesilm või spetsiaalselt töödeldud klaas pole üksnes elu peegeldaja, vaid ka kaduvuse armutu kuulutaja.

 

Ühesõnaga, tagasi selle juurde, kui erinevalt inimesed peeglit pruugivad. Mina ise asun seal kusagil Klari ja Katarina vahepeal. Märkan muutusi oma peegelpildis, vägagi hästi märkan, kuid mulle tundub, et oleks lausa imelik, kui klaas neid muutusi ei peegeldaks, sest ma ju olengi muutunud. Ja mitte vähe. Sisu on muutunud, muutub iga aastaga, iga päeva ja tunniga, miks siis ümbris ei peaks teisenema? Samas, teistpidi tunnen kah: näo taga, mis mulle peeglist vastu vaatab, olen ju endiselt mina ise, vanusest sõltumata - mis omakorda paneb peegelpildist läbi vaatama, kesta asemel sisu nägema. Ja kuna ma üha enam (lisanduvate aastate tõttu ilmselt) tunnetan sisu ja kesta lahkukasvamist, siis... oot, kuna mulle siiani meeldib tsiteerida mõningaid lõike oma kolme aasta tagusest juubelipostitusest (no kellele ei meeldiks iseenda häält kuulata:)), lähen seda teed tänagi:

 

“Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Eluaig rasskit tüüd rügänü, eks, käed sellele vastavad. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus. Või võtame näo. Ma armastan naerda, päikese käes silmi kissitada. Paraku pole täitesüstid minu teetassike. Niisiis: kortsud. Aga peeglist näen jällegi üksnes kesta, mistap lasen ükskõikselt pilgu kortsudest üle. Las nemadki olla. Päris-mina on seal kusagil silmaümbruse kanavarvaste ja kulmudevahelise vao taga. Vaikselt muide loodan, et side mind ümbritseva kestaga muutub ajapikku üha nõrgemaks ja nõrgemaks, ja ükskord kauges tulevikus ütleb sisu kestast pikemalt mõtlemata, valutult lahti, vaim ei klammerdu keha külge. Mis sest kulunud kaadervärgist ikka kaasas tassida, eks. Oih. Kiskus morbiidseks väheke? Ma tegelikult ei mõelnud sedaviisi. Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema. Mis omakorda paneb mind nõela ja/või noa abil keha tuunijaist paremini aru saama. Kui ikka elamist segab ja õnnetuks teeb, et välimus ja sisemus kokku ei lähe, no siis tuleb miskit ette võtta. Ja eks eksterjööri kohendamine ole üksjagu lihtsam kui interjööri kallal pusimine.”

Olgu peale, käte osas võtan mõned sõnad tagasi, läinud aastal lausa blogisin sellest, et käed (täpsemalt käelabad) on mind häirima hakanud. Soonilised, ja artriit sõidab sisse. Kuid nad funktsioneerivad siiani suurepäraselt, mistap sel rongil olen tänaseks südamerahuga minna lasknud. No ja tihtipeale vaatab peeglist ju üksnes ülakeha vastu, käed pole enamjagu aega karmi peeglitõe meelevallas nagunii. Aga jah, oma näopeegeldusega valitseb mul üsna neutraalne suhe, valdavateks tunneteks huvi ning uudishimu. Et mismoodi ja mil määral selle va elu elamine inimese välist kesta muudab. Otsisin siin traditsioonilist, postitust lõpetavat tsitaati, leidsin rohkem kui tarvis. Näiteks üks, mis kõnetas, oli selline: “Even a mirror will not show you yourself, if you do not wish to see.” ― Roger Zelazny, Lord of Light. Ses lauses on vägagi tummine mõte sees, mu meelest. No ja siis see: “A beautiful woman should break her mirror early.” ― Balthasar Gracian, The Art of Worldly Wisdom. Jällegi, kümnesse. Et kui miskit tasapisi kaduma hakkab, mille igavest olemasolu sa siiani iseendastmõistetavana oled võtnud, siis teeb haiget küll ju. Mul endal on selle asjaga väheke imelikult - täiskasvanuna pole ilmaski arvanud, et ma kena ei oleks, samas ei defineeri ma muutusi kenaduse kadumisena, pigem teisenemisena. Ons see nüüd ülepaisutatud ego või liigne enesekindlus, või jaanalinnupoliitika, või miskit kolmat-neljat, mine võta kinni. Nagu eespoolgi ütsin, mu meelest pole iseenda peegelpildi interpreteerimine oma teha. Sa lihtsalt näed seda, mida näed, ja ei miskit muud. 

Ahjaa, peegelpildist rääkides tahan tingimata ka (sotsiaal)meediat teemasse tirida, mu meelest on need kaks praegusajal lahutamatult seotud, nagu ka üks mu eelmise postituse kommentaatoreist teraselt märkis. Nägu, mis meile peeglist vastu vaatab, olgu see töödeldud kuitahes profi meigi ja/või iluprotseduuridega, ei pääse ligilähedalegi nägudele, mis digitöötluselt ja/või filtritelt abi saanud. Mul, kui nüüd vanainimeselikku heietusse laskuda, on üüratult hea meel, et mu tüdruku- ning noore naise iga sattusid aastatele, mil ainsaks eeskujuks ja võrdlusmaterjaliks olid reaalselt eksisteerivad sookaaslased, mitte visuaaltehnika viimane sõna. 

Ja noh, et teil saaks pilt silme ette, mida erinevatel eluetappidel peeglisse vaadates nägin, siis sobrasin pisut oma pildialbumites. Esimesel fotol olen tegelikult üheksa-aastane, mitte kümnene, kuid kuna pildid said kümnendite kaupa, las siis olla ilus ümmargune arv. 

------------

Meghan O’Gieblyn, Objects of Despair: No common object has inspired as much dread, confusion, and morbid anxiety as the mirror. Superstitions exist in practically every culture: sickroom mirrors are covered in many countries, lest they lure the soul from the ailing body, and are cloaked after a death in others to prevent the spirit from lingering. A Chinese myth once held that images in the mirror were actually demonic beings who were pretending to be our reflections, while silently plotting our deaths. Narcissus was the first to die from looking at his reflection—though the gnostics perfected the myth by reattributing it to Adam, who lost his divine nature, they said, by gazing at himself in a pool of water. I have always preferred this version of the Fall. The mirror, after all, is an apt metaphor—far more so than the apple—for what the Genesis story is meant to dramatize: the moment when humans evolved to self-awareness and understood, for the first time, that they would die. This primal epiphany persists in the dual meanings of “vanity,” which lock self-love and futility in an etymological death-brace.

April 10/2024                                                                                                

“I know that mirrors give us a false sense of confidence.” I continued. “The reflection that we see everyday has nothing to do with how others see us. The glass lies.” ― Rasmenia Massoud, Human Detritus

Lumi, vari, ilu

 

Esiteks. Te ju teate, mis ma lumest arvan, eks. Meil siin tekkis korraks juba kena kevade, linnukesed laulsid, lillekesed õitsesid, kuni üleeile hommikul vaatas mulle koduaias vastu säärane vaatepilt, nagu fotol näha. Õudne!! Õnneks on ollus tänaseks sulanud, aga meeleolule mõjus hävitavalt. Niigi istume Pauliga nagu naeltel, kibeleme kolima, ja siis üllatab Oregon meid sihukese lahkumiskingitusega, aprillikuus. Kusjuures ajastus poleks saanud parem olla: 4. aprillil täpselt kümme aastat tagasi allkirjastasime oma siinse rendilepingu. Teisisõnu, Universum ütles üleeile kõva ning selge häälega: “Liikuge lõuna poole!”

Teiseks on Põhja-Ameerikas homme täielikku päikesevarjutust oodata. Meist jääb sedakorda nägemata, trajektoor ei soosi, aga kuulukse tulevat jupp maad uhkem kui too 2017. aasta augusti oma, mille teele me kodumaja jäi. NASA saidilt saab lugeda toonase ja homse varjutuse võrdlust (laiem totaalse varjutuse ala, varju teele jääb rohkem ja suuremaid asustatud punkte, jne.) Blogisin "meie" varjutusest kah vist... oot, otsin... näe, siin.  

Ning last but not least - asjast, millest ma miskit ei tea, aga noh, millal säärane pisiasi mind enne on takistanud sõna võtmast. Ühesõnaga, ilusüstid ja -lõikused. Rentsil ilmus paar päeva tagasi väga vinge postitus, ta lähenes ülipõneva nurga alt, klassikuuluvuse nurga alt nimelt. Kommentaariumis fookus paraku pisut küll nihkus, protseduuridele üldisemalt, ja mul tekkis tahtmine iseenda mätta otsast paar sõna lisada. 

Lühidalt: mu meelest on igaühe rangelt isiklik asi, mida ja kuidas ta oma näoga ja kehaga ette võtab. Muidugi pööritan silmi, kui meedias või päris-elus keegi ette jääb, kes ilmselgelt vale ja/või odava teenuse valinud. Samas, silmad pöörlevad pigem heatahtlikult, sest noh, nagu öeldud – igaühe isiklik valik. Mulle ei peagi ju meeldima, põhiline, et inimene ise oma välimusega rahul. 

Aga. Ja see on VÄGA SUUR "AGA", just seesama, mille Rentski välja tõi: praegusajal näikse asjad ses suunas pöörduvat, et kulmu kergitatakse mitte niivõrd ületöödeldud nägude (ja kehade) peale, kui justnimelt nende, mis töötlemata. Stiilis “kas tõesti ei saa endale süstikest lubada, hinnad ju nii taskukohasteks langenud?” Ja sõnakasutus! Kirjutasin Rentsi juures: “Kui aus olla, siis minu kõrva riivab juba ainuüksi asjaolu, et kui kortsude eemaldamisest/vähendamisest juttu, kasutatakse sõna “korrigeerima” – mis, kui ÕS-i uskuda, tähendab “vigu parandama”. Elik öeldakse otsesõnu, et eaga kaasas käivad kortsud jms on vead, mis vajavad parandamist. Veel kirjutasin: “Ühest küljest oleme kõvad feministid, nõuame naistele seda, teist ja kolmandat, aga teisest küljest pressime “korrigeerimist” peale. Mulle muide topitakse täitesüstide reklaame pidevalt postkasti; kahtlustan, et kohaliku väikelinna iluteenindajad on mind toidupoes või kuskil mujal kohanud ja leiavad, et mu välimust tuleks korrigeerida.”

Muidugimõista on piirid ses teemas jube hägused, sest ka silendav-noorendav näokreem on ju korrigeerimine, süstid-lõikused lihtsalt mitu kraadi kangemad meetmed. Mina näiteks pole oma hallide juustega rahul, korrigeerin neid juuksevärviga. Täpselt sama asi ju, välimuse tuunimine. Vea parandamine. Nii et ses mõttes ärge saage valesti aru, ma ei vingu protseduuride kui niisuguste üle. Vingun ühiskonna suhtumise üle neisse, kes oma väljanägemist ei muuda, sest on sellega a) rahul, b) ei pea oluliseks või c) ei saa endale lubada erinevatel põhjustel, majanduslikel näiteks. Ei, tegelikult pean täpsustama: mitte ühiskonna üldiselt, vaid nimelt naiste suhtumist teistesse naistesse. Võib vabalt olla, et elan kivi all, aga ma pole kuulnud või lugenud, et mehed naistele korrigeerimist soovitaks. Või kui, siis on need mehed ise ilualal ametis, teenivad sellega elatist. 

Millest tingimata veel rääkida tahan, on USA värskendavalt mitmekesised ilunormid. Ma ei tea, kuidas asjad idarannikul käivad, aga meil siin Metsikus Läänes leidub lisaks Hollywoodi standarditele ka muid valikuid. Üheks sääraseks toredaks stiiliks on nö. vabaõhu-naine. Cowgirl (või ka sportlane, kui soovite, näiteks kivironija:)) Rikkalik, loomulikku värvitooni juuksepahmaks (paljud siinsed prouad lähevad nii ilusti halliks, kadestan!!), värskest õhust pargitud nägu, väga vähe meiki, kui üldse; vanus näkku kirjutatud, mõni aasta ilmselt lisakski - tuul ja päike, noh. Samas üleni igatpidi hoolitsetud, ilma… kuidas seda öeldagi… kodutu vaibita. Ja pange tähele, ma ei väida ega vihja, et sääraseid naisi kuidagi paremaks pean kui suguõdesid, kes ilusüste pruugivad. Kaugel sellest. Igaüks tehku ja olgu, nagu ta end kõige paremini, kõige ilusamana tunneb. 

Kuid mind jah natukene üllatab, et mitte öelda nörritab, et näo- ja kehatuunimine näikse tasapisi nö. uueks normaalsuseks kujunevat. Et täitesüstid pannakse juba vaat et hambapesuga ühele pulgale. Samas, enda vastu ausaks jäädes – kust, jah, kust läheb piir? Kui ma ise kasutan hüaluroonhappega või retinooliga kreemi, kas mul üleüldse passib invasiivsete iluprotseduuride teemal sõna võtta? Sest noh, kreem pole ju kah teab mis naturaalne lähenemine, ei ole pelgalt hügieen. Kui skaala ühes otsas on näohooldus à la seep ja vesi ja teises otsas põserasva imu, siis kuskohas lõpeb loomulikkus ning algab tuunimine? 

Oeh… keeruline, keeruline on see naisterahva elu, ma ütlen. Jumal tänatud, et ma juba säärases eas, mis võimaldab teemale enam-vähem eemalseisjana vaadata. Mitte, et end käest oleksin lasknud või miskit, mkmm, kaugel sellest. Head geenid tundun kah pärinud olema, pluss enesekindlust piisavalt, arvamaks oma väljanägemisest hästi, et mitte öelda toredasti. Aga jah, eluiga paneb mõnegi asja nii kenasti paika. Suhtumine omaenda peegelpilti muutub. Kuidas täpsemalt, see on juba üks teine jutt – või õigemini, olen seda ennegi rääkinud, kordama ei hakka. 

Aga te kommenteerige teemas julgelt, isegi kui vaielda tahate – hakkan vast vanaks jääma, kuidagi leebena tunnen end viimasel ajal:) 

April 07/2024

“Pray don't talk to me about the weather, Mr. Worthing. Whenever people talk to me about the weather, I always feel quite certain that they mean something else. And that makes me quite nervous.” ― Oscar Wilde