Esiteks. Te ju teate, mis ma lumest arvan, eks. Meil siin tekkis korraks juba kena kevade, linnukesed laulsid, lillekesed õitsesid, kuni üleeile hommikul vaatas mulle koduaias vastu säärane vaatepilt, nagu fotol näha. Õudne!! Õnneks on ollus tänaseks sulanud, aga meeleolule mõjus hävitavalt. Niigi istume Pauliga nagu naeltel, kibeleme kolima, ja siis üllatab Oregon meid sihukese lahkumiskingitusega, aprillikuus. Kusjuures ajastus poleks saanud parem olla: 4. aprillil täpselt kümme aastat tagasi allkirjastasime oma siinse rendilepingu. Teisisõnu, Universum ütles üleeile kõva ning selge häälega: “Liikuge lõuna poole!”
Teiseks on Põhja-Ameerikas homme täielikku päikesevarjutust oodata. Meist jääb sedakorda nägemata, trajektoor ei soosi, aga kuulukse tulevat jupp maad uhkem kui too 2017. aasta augusti oma, mille teele me kodumaja jäi. NASA saidilt saab lugeda toonase ja homse varjutuse võrdlust (laiem totaalse varjutuse ala, varju teele jääb rohkem ja suuremaid asustatud punkte, jne.) Blogisin "meie" varjutusest kah vist... oot, otsin... näe, siin.
Ning last but not least - asjast, millest ma miskit ei tea, aga noh, millal säärane pisiasi mind enne on takistanud sõna võtmast. Ühesõnaga, ilusüstid ja -lõikused. Rentsil ilmus paar päeva tagasi väga vinge postitus, ta lähenes ülipõneva nurga alt, klassikuuluvuse nurga alt nimelt. Kommentaariumis fookus paraku pisut küll nihkus, protseduuridele üldisemalt, ja mul tekkis tahtmine iseenda mätta otsast paar sõna lisada.
Lühidalt: mu meelest on igaühe rangelt isiklik asi, mida ja kuidas ta oma näoga ja kehaga ette võtab. Muidugi pööritan silmi, kui meedias või päris-elus keegi ette jääb, kes ilmselgelt vale ja/või odava teenuse valinud. Samas, silmad pöörlevad pigem heatahtlikult, sest noh, nagu öeldud – igaühe isiklik valik. Mulle ei peagi ju meeldima, põhiline, et inimene ise oma välimusega rahul.
Aga. Ja see on VÄGA SUUR "AGA", just seesama, mille Rentski välja tõi: praegusajal näikse asjad ses suunas pöörduvat, et kulmu kergitatakse mitte niivõrd ületöödeldud nägude (ja kehade) peale, kui justnimelt nende, mis töötlemata. Stiilis “kas tõesti ei saa endale süstikest lubada, hinnad ju nii taskukohasteks langenud?” Ja sõnakasutus! Kirjutasin Rentsi juures: “Kui aus olla, siis minu kõrva riivab juba ainuüksi asjaolu, et kui kortsude eemaldamisest/vähendamisest juttu, kasutatakse sõna “korrigeerima” – mis, kui ÕS-i uskuda, tähendab “vigu parandama”. Elik öeldakse otsesõnu, et eaga kaasas käivad kortsud jms on vead, mis vajavad parandamist. Veel kirjutasin: “Ühest küljest oleme kõvad feministid, nõuame naistele seda, teist ja kolmandat, aga teisest küljest pressime “korrigeerimist” peale. Mulle muide topitakse täitesüstide reklaame pidevalt postkasti; kahtlustan, et kohaliku väikelinna iluteenindajad on mind toidupoes või kuskil mujal kohanud ja leiavad, et mu välimust tuleks korrigeerida.”
Muidugimõista on piirid ses teemas jube hägused, sest ka silendav-noorendav näokreem on ju korrigeerimine, süstid-lõikused lihtsalt mitu kraadi kangemad meetmed. Mina näiteks pole oma hallide juustega rahul, korrigeerin neid juuksevärviga. Täpselt sama asi ju, välimuse tuunimine. Vea parandamine. Nii et ses mõttes ärge saage valesti aru, ma ei vingu protseduuride kui niisuguste üle. Vingun ühiskonna suhtumise üle neisse, kes oma väljanägemist ei muuda, sest on sellega a) rahul, b) ei pea oluliseks või c) ei saa endale lubada erinevatel põhjustel, majanduslikel näiteks. Ei, tegelikult pean täpsustama: mitte ühiskonna üldiselt, vaid nimelt naiste suhtumist teistesse naistesse. Võib vabalt olla, et elan kivi all, aga ma pole kuulnud või lugenud, et mehed naistele korrigeerimist soovitaks. Või kui, siis on need mehed ise ilualal ametis, teenivad sellega elatist.
Millest tingimata veel rääkida tahan, on USA värskendavalt mitmekesised ilunormid. Ma ei tea, kuidas asjad idarannikul käivad, aga meil siin Metsikus Läänes leidub lisaks Hollywoodi standarditele ka muid valikuid. Üheks sääraseks toredaks stiiliks on nö. vabaõhu-naine. Cowgirl (või ka sportlane, kui soovite, näiteks kivironija:)) Rikkalik, loomulikku värvitooni juuksepahmaks (paljud siinsed prouad lähevad nii ilusti halliks, kadestan!!), värskest õhust pargitud nägu, väga vähe meiki, kui üldse; vanus näkku kirjutatud, mõni aasta ilmselt lisakski - tuul ja päike, noh. Samas üleni igatpidi hoolitsetud, ilma… kuidas seda öeldagi… kodutu vaibita. Ja pange tähele, ma ei väida ega vihja, et sääraseid naisi kuidagi paremaks pean kui suguõdesid, kes ilusüste pruugivad. Kaugel sellest. Igaüks tehku ja olgu, nagu ta end kõige paremini, kõige ilusamana tunneb.
Kuid mind jah natukene üllatab, et mitte öelda nörritab, et näo- ja kehatuunimine näikse tasapisi nö. uueks normaalsuseks kujunevat. Et täitesüstid pannakse juba vaat et hambapesuga ühele pulgale. Samas, enda vastu ausaks jäädes – kust, jah, kust läheb piir? Kui ma ise kasutan hüaluroonhappega või retinooliga kreemi, kas mul üleüldse passib invasiivsete iluprotseduuride teemal sõna võtta? Sest noh, kreem pole ju kah teab mis naturaalne lähenemine, ei ole pelgalt hügieen. Kui skaala ühes otsas on näohooldus à la seep ja vesi ja teises otsas põserasva imu, siis kuskohas lõpeb loomulikkus ning algab tuunimine?
Oeh… keeruline, keeruline on see naisterahva elu, ma ütlen. Jumal tänatud, et ma juba säärases eas, mis võimaldab teemale enam-vähem eemalseisjana vaadata. Mitte, et end käest oleksin lasknud või miskit, mkmm, kaugel sellest. Head geenid tundun kah pärinud olema, pluss enesekindlust piisavalt, arvamaks oma väljanägemisest hästi, et mitte öelda toredasti. Aga jah, eluiga paneb mõnegi asja nii kenasti paika. Suhtumine omaenda peegelpilti muutub. Kuidas täpsemalt, see on juba üks teine jutt – või õigemini, olen seda ennegi rääkinud, kordama ei hakka.
Aga te kommenteerige teemas julgelt, isegi kui vaielda tahate – hakkan vast vanaks jääma, kuidagi leebena tunnen end viimasel ajal:)
April 07/2024
“Pray don't talk to me about the weather, Mr. Worthing. Whenever people talk to me about the weather, I always feel quite certain that they mean something else. And that makes me quite nervous.” ― Oscar Wilde
Mhmh... ma pikaajalise ja stabiilse Perekooli foorumi lugejana (mingi hobi peab inimesel ju olema :D) olen ammu aru saanud sellest, et "hoolitsetud välimus" ei tähenda juba ammu enam pestud juukseid ja puhtaid riideid... ja ma ei tea, kas sellest või millest tingituna ma kuidagi tajun, et ma muutun ise järjest... no see kodutu puuraiduri stiil hakkab varsti mu jaoks juba enese üleslöömist tähendama :D
ReplyDeleteHästi enam ei saa aru ka, mis kuhu sobib ja mis mitte - laupäeval käisin sünnipäevapeol sada numbrit suurema bändisärgiga (aga see on mu kõige uuem särk!)
"Kõige uuem särk" on täitsa asine argument ju.
DeleteNing jaa, mõiste "hoolitsetud välimus" on ajas kõvasti muutunud.
Naised on kaup ja nad peavad pidevalt ja pingeliselt oma väärtust näitama, juba õhust yhiskonna ootusi ja norme haarama, et mitte kööki kaltsudes orjatydrukute ja vanamuttide sekka maanduda. Teiste välimikus puudusi osutades rõhutakse enda eelistele, et mitte sinnasamma kööki maanduda. Me räägime ju pakendist, eksole. MITTE sisust, MITTE inimestest, vaid naiste mõõdetavast välimikust ja selle saavutamisel kasutatud rahaliselt väljendatavatest vahenditest, jah? Ja et need vahendid peavad nähtavalt hetkemoele vastama? Ja kõrvalekalded pole lubatud? 😀
ReplyDeleteMa mõistan su vaatenurka ja põhjusi, miks sa selle nurga alt vaatad. Aga ise vaatan asjale teistmoodi, samamoodi kui Indigo ja Klari, st. naisõiguslust sisse toomata. Lisaks ei arva ma, et justnimelt_naised_kaup on, vähemasti tänapäeval mitte. Mõlemad sood müüvad end, kui seda rada pidi hakata minema.
DeleteNagu ka postituses kirjutasin, mu meelest justnimelt_naised_võtavad sõna sookaaslaste tuunimisteemadel. Pakun puusalt, et lõviosa praegusaja mehi vaatab naiste juures hoopis miskit muud, üldpilti, atraktiivsust suures plaanis, ja neil on jumala ükstakama, kas naisel on näos mõni korts vähem või rohkem, põsed rasvast tühjaks imetud või mitte. See tuunimise värk on mu meelest puhtalt naiste nö. tsunftivärk. Vähe sellest, võin eksida, ega ma meeste pähe näe ju, aga ületuunimine (nagu ka ülemeikimine) peletab neid, või vähemasti paljusid neist pigem eemale, selmet ligi tõmmata.
Ei mingit naisõiguslust, puhas selge orjandus. Ja teiste naiste osutamine ongi ju "vaadake, tal on kõverad jalad ja paksud käed, aga vaadake, mina olen selle turu ilusaim abessiinitar".
DeleteMinu arust on sul meeste-naiste sas õigus, nii selles kommentaaris siin kui sissekandes üldse. Eks ka mehi on mitmesuguseid. Aga need, kes võiks potentsiaalselt kortse lugeda, pigem vaatavad üldse nooremaid. Mis on üks teispidine jama muidugi.
DeleteJa ma olen Indigoaalase kiitusega su keele üle ka nõus.
Kardan, et õigeks kehatuunimiseks läheb alles siis, kui me oma või järeltulijate geenide kallale saame minna. Tahad blondi või suuretissilist või hea nahaga või intelligentset või sportlikku või elavaloomulist või sihikindlat järeltulijat...? Kõike saab, ainult - maksa. Ehk ei ela me nii vanaks, et seda näha saaks :)
Aitäh hea keele-sõna eest!
DeleteAga geenide kallale minemise osas - jah, ma kah loodan, et nii vanaks ei ela, et seda näha saan. Samas, eugeenikaga on geeniväänamisele sarnast tulemust ju juba üritatud. Pole miskit uut siin päikese all...
Geenidega mängimine tundub jah selline väga ohtlik teema, ise ka pigem loodan seda mitte näha, aga samas kui näiteks saaks tagada, et terve laps sünnib? või nt seda, et lühinägevust ei teki?
DeleteMul pole mitte ühtegi vajadust meestele meeldida. Olen abielus sama mehega 33 aastat, töötan kodukontoris jne. Lisaks olen feminist. Aga ma tahan ikkagi hea välja näha ja mind häirivad nt hallid juuksed ja muu nipet näpet.
ReplyDeleteon tehtud sada uuringut, mis tõestavad, et parema väljanägemisega iniemsed on edukamad. Ja see edu pole ainult karjäär, vaid ka suvalises teeninduasutsues kogetu. See vist on üks põhjustest.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis midagi muud. Lugesin su teksti ja olen hämmingus su laiast sõnavarast. Mitu aastat sa juba välismaal elad? Kui palju eesti keelt kasutad?? ja sellised sõnad, et ma kahtlustan, suur osa alla 20 aastaseid ei saa sinust arugi. ( see lõik oli siis kompliment, igaks juhuks täpsustan). Väga-väga äge!
Ma olen täitsa vallaline ja käin igapäevaselt kontoris tööl jms, aga ma ka ei tunne mingit vajadust meestele meeldida :D Halle juukseid ootan pikisilmi, juba päris palju on!
DeleteAga selles suhtes on sul õigus, et välimus tingib selle, kuidas sind koheldakse. Ma Ritsiku juures juba kirjutasin, kuidas mind lennujaamades alati lõhkeainekontrolli tõmmatakse, sest ma näen välja nagu klassikaline Bostoni pommipanija.
Nii tore kompliment, ole sa tänatud!!
DeleteVälismaal elan 13 aastat juba. Eesti keelt kasutan kõnes väga vähe. Kirjas tükk maad rohkem. Ja enda meelest on mu sõnavara oluliselt kokku kuivanud, mistap hea meel kuulda, et see veel päris skeletistunud pole :)
Meestele ega ka naistele meeldimise nimel ennast küll tuunima ei hakkaks. Hallid juuksed häirivad ja värvin, iga 2 nädala tagant käin juuksuris, sest mulle nii kohutavalt meeldib juukselõikus! Kreemi kasutan aga mitte sellepärast, et meeldida vaid muidu mu näonahk on ebameeldivalt kuiv. Aga vot ühe ilulõikuse peale olen viimane aasta küll mõtlema hakanud - nimelt on mulle lõua alla väikesed kortsud tekkinud ja see kohutavalt häirib mind :D Kummaline aga vot häirib! Mängin mõttega natuke raha koguda ja lasta need sirgu tõmmata... aga kõik see puhtalt selle pärast, et mind ennast segab. Teised tõenäoliselt neid ei näegi ja arvatavasti on neil ka täiesti ükskõik. Mis mind takistab - on hind ja paranemisele kuluv aeg - kas see on ikka seda väärt? Äkki kannataks ära ja ootaks kuni üle keha kortsu lähen... ja selle asemel hoopiski reisiks? Vaatan seda asja veel. Ilmselged I maailma probleemid :D
ReplyDeleteJah, täitsa nõus, et tuunimismõtteid tekitab ilmselt paljudel just seesama “mind ennast häirib”. Sest me oleme enda noorema, siledama peegelpildiga harjunud, ja see uus, vanem, poleks justkui “meie” enam.
DeleteMul muide oli enne Eestist ärakolimimist udune plaan kulmudevahelist “kurjusekortsu” silendada. Aga lõin põnnama, iluteenused polnud siis veel sel tasemel mis täna. Et issake, mis siis saab, kui untsu läheb, ja mul otsaette sarv hakkab kasvama… tobe, noh, aga justnimelt sihuke hirm oligi. Et parem juba korts kui sarv.
Tänaseks on kortse juba sedajagu, et kõigi nende silendamine nõuaks suuremat pühendumist ning korralikku kapitali. Rahas ehk polekski niivõrd küsimus, aga ma ausalt öeldes lihtsalt ei viitsi. Lisaks meeldin endale sellisena, nagu olen. Aga Klari kommentaari tuules võin väheke teist sorti kehakaunistamise saladuse paljastada: mul on plaanis tätoveering teha.
see iseenda peegelpildi mainimine pani mind mõtlema, et suur osa sellest tuunimisvajaduse tundest võib olla kinni liiga heades peeglites ja liiga eredas toavalguses.
Deleteaga midagi sellest on siiski sooline, sest mehi ei kohta nii palju selle üle muretsemas. v.a ehk mehi, kellele meeldivad romantiliselt ja erootiliselt teised mehed.
No selles mõttes jah sooline, et tuunimine on enamjaolt naiste teema, kuigi, niipalju kui mul infot, muutub üha populaarsemaks ka meeste hulgas, ja sugugi mitte ainult omasooiharate.
DeleteMa pidasin silmas seda seisukohta, et tuunime, sest oleme sunnitud, patriarhid nõuavad jne. Nagu ütsin, mu meelest on kõneksolev tuunimine puhtalt naiste tsunftivärgiks kujunenud, meeste silmis pole paaril kortsul naise näos säärast tähtsust nagu naiste endi jaoks.
Peeglite ja valgustuse osas võib sul täitsa õigus olla.
See "enda peegelpilt häirib" eeldab jah, et inimene vaatab peeglisse... süvenenult. Mina vist ei vaata, sest ma ei oskaks relva ähvarduselgi öelda, kas mul on mingeid kortse või on nägu kuskilt ära vajunud või.... no ma võin ju uurida, täna, aga ma ei tea, mis seal varem oli ja ma ei oska seega mingeid muutusi näha. Katariina viimane postitus pani mind tõsiselt selle üle mõtlema, et kuidas tema näeb, et ta pole enam enda nägu ja see häirib teda. Me oleme vist suht ühevanused ja see panigi mind mõtlema, et kas see, et mina enda näos mingeid muutusi ei näe, tähendab seda, et mingeid olulisi muutusi pole või ei ma lihtsalt EI NÄE neid... ma kaldun arvama, et viimane, sest puhas loogika ütleb, et 43-aastane inimene ei näe vist enam samasugune välja kui 16-aastane. Kui ma vaid teaks, milline ma 16-aastaselt välja nägin...
DeleteSee on nii inspireeriv teema tegelikult, et mismoodi me suhtume omaenda peegelpilti, ja kas ning kuidas see suhtumine ajas muutub... Võtan kätte ja söön postituse eelviimases lõigus öeldud sõnu, et kirjutatut üle kordama ei hakka (kirjutasin siin: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2021/04/kuuskummend.html), ja võtan omakuvandi teema veelkord ette, järgmises postituses.
DeleteKlari, ma 43-selt ka veel ei märganud mingit vahet. Ega ma väga peeglisse ei vaata ka. Harva, kaugelt, hämaras ruumis jne. Aga mingi... 45-47 on hakanud sellised muutused tulema, et isegi mina saan aru, et midagi on teistmoodi. Vaatan peeglisse (hämaras ruumis ja kaugelt jne) ja see nagu oleks mina ja nagu ei ole ka. Ma ei ole millegipärast üldse niimoodi vananema ja kortsu minema hakanud, nagu ma olin ette kujutanud, vaid kuidagi teistmoodi. Võõralt. Aga lõikama või süstima ma ikka midagi ei hakka, vaatan lihtsalt veel vähem peeglisse :D Kui just, siis kohendan võibolla kunagi silmalauge, kui need peaks niimoodi ära vajuma, et nägemist takistavad. Pigem meditsiiniline, mitte iluprotseduur.
DeleteMa küll imestan inimesi, kes oma välimust pidevalt ümmardavad, alates miljonist potsikust peeglilaual, küüned-ripsmed-kulmud-depilatsioon-jne kuni ilusüstide ja -lõikusteni välja, et kuidas nad jaksavad? Ma ei jaksaks. Mul on niigi napilt jõudu ja aega (ja raha), ma tahan sellega muid asju teha. Aga ega ma ei vaena ka, las teevad, kui tahavad ja tunnevad, et on vaja. Mina teen jällegi mingeid teisi asju, mis kõrvaltvaatajatele väga mõttetud võivad tunduda.
Ühiskonna survega on nii, et ma isiklikult seda ei tunne. Pealinnast kaugel ja kolkas, olengi selline järjest rohkem krimpsu minev maaeit. Ja tõsi ta on, et tähele panevad ja ühiskondlikku survet kasvõi sääri raseerida, muust tuunimisest rääkimatagi, tekitavad ikka üldiselt naised. Mehed haruharva.
Notsu - ei peeglid ei ole liiga head, sest inimene peeglist näeb end paremast küljest. Aga fotokaamerad on kurja juured, sest lainurk moonutab nägu - no nina suuremaks jms. Liiga palju suvalisi pilte vs pilditöötlus on see, mis meie enesenägemist mõjutab. Ühest küljest "tavalised klõpsud" endast on koledad ja siis näed teiste pilte, kes on kas ilukirurgia või lihtsa photoshopi abil töödeldud.
DeleteJaa, ma ikka mõtlen end peeglist vaadates, et äkki olen koledam tegelt ja sa issanda püha püss, kogu maailm näeb :-). Aga kõige suurem kurja juur on otsene ere päikesevalgus, selle eest ei jää varjule mitte üks kortsupoeg ega lotendav nahariba.
DeleteLendav - jaa, just, see iluprotseduuridele kuluv aeg!! Ma lausa blogisin sellest, pikalt ja põhjalikult, mõni aeg tagasi: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2022/08/iseendale-kulutatud-aeg.html
DeleteMina teen mõningaid iluprotseduure, sest see hoiab aega kokku :D Tund aega iga 3-4 nädala tagant küünehoolduses vs ülepäeviti küüntega mässamine, et need kuidagi normaalses kujus/välimuses oleks. Kulmude kirkumine-värvimine ja aeg-ajalt ka lisaks ripsmete värvimine kosmeetiku juures, selle asemel, et ise sellega tegeleda.
DeleteJah, noh, kui sa seda aja kokkuhoiu asja sedasi esitd, siis ma saan täitsa aru. Aga eks see muidugi sõltub elustiilist ja elukohast jne - et kes, kus, kuidas ja millele aega kulutab. Aga veelkord, jaa, teatud elustiili juures hoiavad spetsialisti juures tehtud hooldused ilmselt tõesti aega kokku.
DeleteElustiil ja elukoht, täpselt. Minu elustiili ja ameti juures ma ei näe absoluutselt mitte mingit vajadust selliseid hooldustoiminguid teha. Ainuke kindel teenus on juuksur, kuigi ka seal käin vist harvemini, kui võiks.
DeleteMul sama kui sul, Lendav - ainus kindel teenus on juuksur.
DeleteÜlejäänud hooldustoimingud teen ise. Kusjuures enda kiituseks pean ütlema, et olen päris osav neis toimingutes :) Aastaid harjutamist, noh.
Ma nt salamisi olen küll unistanud iluoppidest, aga raha puudumine + hirm on eemale peletanud. Tõenäoliselt lihtsalt kortsude silumisest ei piisaks, vaja oleks ringlõikust ja ninaplastikat jms, aga hirm, et läheb nihu on suurem. Tänaseks päevaks muidugi leppinud ka oma välimusega :D Minu jaoks jääb arusaamatuks, miks ilusad inimesed seda teevad, ju siis ei ole enda jaoks ilusad. See vananemise ja muutumise teema ka muidugi, aga milleks võrrelda end enda 20-aastase minaga või kellegi teisega. Samas vaba maailm - igaüks teeb oma näoga või kehaga mida tahab.
ReplyDeleteAga tegelikult ma olen siiski ühe lõikuse teinud, midaga mõnes mõttes võiks ju ka "ilulõikuseks" pidada, nimelt prillidest vabanemiseks opi. Juuksuris käin ja isegi geelküüned on (aga need on pigem laiskusest, et ei peaks ise viilimise ja jumal hoidku lakkimisega tegelema).
No ma ei tea, mu meelest kuulub silmaop selgelt meditsiiniliste näidustuste hulka. (Pealegi oleneb, kust kandist vaadata - prille võib ju lausa moe- ja iluaksessuaariks pidada?) Nii et jah, silmaop vähemasti minu silmis iluopi mõõtu küll välja ei anna, pigem on sihuke tarvilik-tervislik toiming.
DeleteRinglõikus ja ninaplastika... no see kõlab üsna radikaalselt, ja, nagu sinagi osutad, ka üsna kulukalt :)
Prillidest vabanemine pole mingi ilulõiukus :-). Mina, vana pime, ei julgenud seda teha teha, mõtlesin, et kui miinusest lõplikult lahti ei saa (see tõenäosus oli olemas, ma ka VÄGA suure miinusega), siis ei saa enam edaspidi kontaktläätsi kanda - ja see mulle ei sobi, sest alustada iga päeva prillide pähe panekuga ja lõpetada eest võtmisega ei ole vastuvõetav. Samas on sellest tükk aega möödas, kui konsultatsioonil käisin, nüüd võiks prognoos äkki parem olla, aga ei, see jääb minust tegemata, lõikan parem laud ära :-). Ma ise pole ringlõikuse peale kunagi mõelnudki, aga arvan, et see on ainukene protseduur, mida kardaksin teha ja mitte sellepärast, et ma arvaks, et kirurg mu näo ära käkib, vaid sellepärast, et olen inimestelt kuulnud, et pärast on iseennast võõrastav vaadata. Et nagu on kõik ilus ja puha, aga pole oma nägu. Jälle jama, eksole - ühelt poolt ei taha oma vana kortsus ja vajunud nägu, aga teisalt - uus ja ilus on ka võõras. Et olulises küsimsues sõna sekka öelda, siis kinnitan, et ikka iseenda jaoks tuleb ennast kohendada - lihtsalt, et oleks ilusam/parem end vaadata. Mehed enamalt jaolt ei saa arugi, et midagi tehtud. Kortsud, kusjuures, pole minu meelest üldse mingi probleem, kanavarbad on lausa armsad. Peamine vanandav tegur on põlvini rippuv buldogipõsk ja noh, allavajunud suunurk pole ka kõige kaunim. Need kaks kokku annavadki vana ja kulunud välimuse, mis kutsub end kohendama. Suurem jagu möödalaskmisi, minumeelest, tulevad ikka sellest, et inimene läheb liiale. Süste ja veel süste kuni oledki õhupall valmis. Ilmselt on tegemist ka vastutustundetute odavate tegijatega, kes on alati valmis veel natuke juurde süstima ja rahapaki vastu võtma. Paarisaja eurtsi eest uuesti nooreks ei saa. Kommentaari lõpetuseks, täna oli vist Anu Sagaimi sünnipäev (miski 61-62 ta peaks küll saama) ja ta märkis Instas: " ... ja nooruslikkuse säilitamsie saladus on lõbusalt elamine, aeglaselt söömine ja oma vanuse valetamien." Mina olen temaga igatahes nõus. Need paar väikest kohendust teen k aära.
DeleteJah, sellest küljest ei ole kosmeetiline probleem küll, et suure miinusega oled ilma prillide/kontaktläätsedeta pea pime. Aga motivatsioon oli ühest küljest see, et saaks kõiki tegevusi ilma prillideta teha, teisest küljest paksud prilliklaasid, mis silma väiksemaks moonutavad oli puht esteetiline probleem. Mul oli otsust sedavõrra lihtsam teha, et kontaktläätsesid silmad ei kannatanud juba aastaid.
DeleteKui mul kontaktläätsedega probleem oleks, siis ilmselt mõtleksin ka tõsisemalt uuesti opile. Õnneks on ok.
DeletePilleke, just, et "süste ja veel süste ja oledki õhupall valmis"; ja "paarisaja eurtsi eest nooreks ei saa".
DeleteJa Saagimi kahe esimese postulaadiga olen väga nõus, aga oma vanust ma ei valeta :) Samas, seegi on ju igaühe vaba valik, kes soovib, valetagu, ei võta valetajal tükki küljest ega ka neil, kellele valetatakse.
Ning veel üks "jaa" - ikka iseenda jaoks tuleb end kohendada, kui tunned, et vaja ja/või tahad - mitte kellegi teise või kolmanda jaoks.
Mis silmalaugude lõikusese puutub, siis paljudel juhtudel on seegi ju meditsiiniline näidustus; mul 2 naabrinaist on teinud, üks paar aastat tagasi, teine värskelt, kusjuures kindlustus maksis kinni, sest näidustus.
Mul endal muide on kah laud üsna raskeks läinud. Elamist praegu ei sega, aga kui hakkaks segama, teeksin ära.
mis siin ringlõikusest rääkida, mul on juba hästiõnnestunud lavameigi peale tunne, et "ilus naine küll, aga ma ei tea, kes ta selline on ja ei tea isegi seda, kas ta mulle üldse meeldib". Nii võõras on peeglis midagi konventsionaalselt ilusat näha.
Deletenotsu kommi jätkuks: ma olin vist mingi 35, kui mingi suurema peo jaoks lasksin endale esimest korda elus profimeigi teha. (Toona meiksin ise kah pea igapäevaselt). No tulen mina siis linnast, meikari juurest, ja hakkan kodu välisust avama, ja näen ukseklaasil oma peegelpilti - ja TÄIESTI võõras naine vaatab vastu!! Ses mõttes, et meigil polnud miksit viga, superhea oli, aga profi tehtud jumestus oli ikka HOOPIS miskit muud kui mu enda tehtu.
DeleteMul paraku meditsiinilist näidustust ei ole:-). Aga mis vanuse valetamisse puutub - olen seisukohal, et kui küsijal jätkub jultumust küsida, võib proua öelda vastuseks just selle numbri, mis parasjagu pähe tuleb. Te ei kujuta ette, kui vihane oli mu prantslannast kolleeg, kui hollandlasest pankur talt pangas vanust küsis ("ei võinud sisi dokumentidest vaadata, idioot, sundis mind seda välja ütlema"). Ma olen temaga sama meelt :-).
ReplyDeletePfft, mulle ütles eelmisel kevadel ortopeed, et vanus on juba sealmaal küll, et liigeste kulumine ongi täiesti normaalne. Ise ei vaadanud mulle otsagi. Praegu guugeldasin, kui vana ta ise üldse on, minuga täpselt sama vana! Ma ütlen tead...
DeleteOO jaa, see arstide rõhumine, et vanus on juba selline, et ongi loomulik, et valutab - kannata!! Ja no ei tea, kas tasub üldse midagi ette võtta.. heal juhul sured juba ju 20 a pärast ära! Kuluta siin raha. Sa pead nagu ogar ise tõestama, et ma 47 aastaselt olen veel aktiivne ja tegus ja tahan sporti teha ja ei kavatse veel surema hakata :D
DeleteJust, kuskil 46-48 aasta vanuses, täpselt ei mäleta, aga alla 50 olin veel, vigastasin batuudil hüpates põlve. Sa issanda püha püss, ultraheliarst, minust veidi vanem meesterahvas rääkis terve aja, kui ta masinaga mööda mu põlve sõitis, et "alates 35 ollakse spordis ikkagi veteran, seega ei tohiks enam igale poole ronida ..." Jumal hoia, ma tahan ka praegu peaaegu, kümme aastat hiljem, batuudil karelda.
DeleteMeditsiini seisukohalt pead alates 30. eluaastast tegelema kepikõnni ja vesivõimlemisega.
Delete"Meditsiini seisukohalt pead alates 30. eluaastast tegelema kepikõnni ja vesivõimlemisega" - issake, NII hea!! :)
DeleteA te nüüd muidugi ei usu ja arvate, et ma siin jälle pimesi Ühendriike kiidan, kuid minu kogemused siinsete tohtritega (lisaks minuealiste sõprade/tuttavate kogemused, kes neid jaganud) on ei ole säärast sorti.
St. siinne med. personal vanust ei rõhuta, seda nina alla ei hõõru. Samas, äkki neil on see otsesõnu ära keelatud, patsient kaebab muidu kohtusse või miskit....
Mulle ka öeldi juba hea mitu aastat tagasi, et no liigesed on kulunud - mis teha iga juba selline, aga seda siiski röntgeni pilti vaadates. Lõpuks füsioterapeut arvas, et valu põhjus hoopis lihastes, mitte liigestes. No ürgaja inimene eriti üle 35 aasta vastu ei pidanud, seega evolutsiooni algul ei olnud vaja püsivamat keha.
DeleteSee kepikõnd ja vesivõimlemine tuletas meelde, et ammu see aeg oli, kui naisterahvale ei olnud sobilik maratoni ja sellest palju lühemaidki distantse joosta :D
“One should never trust a woman who tells one her real age. A woman who would tell one that would tell one anything.” ― Oscar Wilde
Delete:)
Jaa, selle tsitaadi ma kunagi avastasin ja otsustasin kasutusse võtta.. Kuigi ma oleksin praegu puusalt autoriks arvanud mõnd kuulsat seltskonnategelast.
Deletema jääks vanuse ütlemisega hätta hoopis sellepärast, et see muutub kogu aeg ja ma peaks kõigepealt võtma sünniaasta, käesoleva aasta ja arvutama.
DeleteSelge pilt, Notsu, sul pole vanusega probleemi, selelpärast peadki arvutama :-). Mul on ja seega kogu aeg tean, kui vana olen. Ja mis numbri ütlen, KUI mõnel tõepoolest jätkub jultumust küsida. Viimasel ajal olen küll hakanud valetansie asemel ütlema, et ei soovi vanusest rääkida.
Deletema olen mitu aastat lihtsuse huvides ülespoole ümardanud, küll mul paari aasta pärast läheb raskeks, kui kümnend vahetub ja peab ümber harjuma.
Deletesiis ümardad algul allapoole, harjunult.
Deletemhmh, tundub loogiline. et praegu olen (nagu viimased paar aastat ja nagu paar aastakest veel) "varsti viiskümmend" ja siis edasi mõnda aega "millalgi sain viiskümmend".
DeleteMitte ainult et pole sobilik, vaid suisa polnud lubatud. Esimene naine, kes ametlikku, võistlusvormis maratoni jooksis, tegi seda aastal 1967 ja sedagi pool-illegaalselt, olles end mehena registreerinud, et üldse jooksma pääseda.
ReplyDelete