Peegeldused

 

Et jutt juba iluasjanduse peale läks. Tahan rääkida peeglist. Peegelpildist. Sest mu eelmise postituse sabas ütles Klari, et tema, kui end peeglist vaatab, ei märka (ealisi) muutusi, kuigi need peaksid olema aset leidnud; Katarina kirjutas, et tema justnimelt märkab; Rentsi juures tehti välimusevärgist juttu...

Kõigepealt. Olen üsna kindlal arvamusel, et see pole inimese enda teha, kuidas ta end peeglist vaatab. Peeglinägemisega on samamoodi nagu silmavärvi või jalanumbriga – mis meile antud, see ka jääb. Lisaks on peegel kui niisugune ju üsna müstiline ese, ei? Tekitab hulganisti küsimusi, vähemasti minus. Mis mulle peeglist vastu vaatab? Kas see, mida näha tahan, või see, mida ei taha, või hoopiski see, mis tegelikult minu pool peedelduvat klaasi aset leiab? Ja ega siis asi pole üksnes minu peegelpildis. Olen peeglist kaks korda inimesi näinud, keda näha poleks üldse võimalikki, sest neid lihtsalt pole enam. Kahju lausa, et nood hetked on siinses blogis kirjeldamiseks liig isiklikud, kuna kirjeldamist nad tõepoolest vääriksid. Aga ma ei tunne endal õigust olevat nähtuid sedasi avalikkuse ette tirida, mul puudub nende luba. Okei, okei, selle peale võite nüüd julgelt näpuga minu suunas näida, seejärel iseendale meelekohale koputada, “uhuu” öelda :) Ma ei solvu. Sest nägin seda, mida nägin.

  

Peeglindust googeldades leidsin Meghan O’Gieblyn’i kolumni (tõeliselt huvitav peegliteemaline lugemine!), kus ta muuhulgas mainib edevust ning surma siduvat gnostikute müüti, milles peegelpilt kesksel kohal. Aga! O’Gieblyn’i kolumnide üldpealkirjaks on “Objects of Despair”. Lootusetus. Ja tõsi ta on - selge veesilm või spetsiaalselt töödeldud klaas pole üksnes elu peegeldaja, vaid ka kaduvuse armutu kuulutaja.

 

Ühesõnaga, tagasi selle juurde, kui erinevalt inimesed peeglit pruugivad. Mina ise asun seal kusagil Klari ja Katarina vahepeal. Märkan muutusi oma peegelpildis, vägagi hästi märkan, kuid mulle tundub, et oleks lausa imelik, kui klaas neid muutusi ei peegeldaks, sest ma ju olengi muutunud. Ja mitte vähe. Sisu on muutunud, muutub iga aastaga, iga päeva ja tunniga, miks siis ümbris ei peaks teisenema? Samas, teistpidi tunnen kah: näo taga, mis mulle peeglist vastu vaatab, olen ju endiselt mina ise, vanusest sõltumata - mis omakorda paneb peegelpildist läbi vaatama, kesta asemel sisu nägema. Ja kuna ma üha enam (lisanduvate aastate tõttu ilmselt) tunnetan sisu ja kesta lahkukasvamist, siis... oot, kuna mulle siiani meeldib tsiteerida mõningaid lõike oma kolme aasta tagusest juubelipostitusest (no kellele ei meeldiks iseenda häält kuulata:)), lähen seda teed tänagi:

 

“Ühte huvitavat fenomeni olen viimastel aastatel hakanud täheldama. Keha ja vaimu eraldatust. Kesta ja sisu erinevust. Ei, oot, ärge naerge, las ma selgitan. No näiteks jääb mu pilk oma kätele pidama. Käelabadele. Eluaig rasskit tüüd rügänü, eks, käed sellele vastavad. Aga kummalisel kombel hindan neid nüüd kõrvalseisja pilguga. Nagu polekski minu jäsemed. Las nad siis olla soonilised. Käed on üksnes tükike kestast, mille sees päris-mina peidus. Või võtame näo. Ma armastan naerda, päikese käes silmi kissitada. Paraku pole täitesüstid minu teetassike. Niisiis: kortsud. Aga peeglist näen jällegi üksnes kesta, mistap lasen ükskõikselt pilgu kortsudest üle. Las nemadki olla. Päris-mina on seal kusagil silmaümbruse kanavarvaste ja kulmudevahelise vao taga. Vaikselt muide loodan, et side mind ümbritseva kestaga muutub ajapikku üha nõrgemaks ja nõrgemaks, ja ükskord kauges tulevikus ütleb sisu kestast pikemalt mõtlemata, valutult lahti, vaim ei klammerdu keha külge. Mis sest kulunud kaadervärgist ikka kaasas tassida, eks. Oih. Kiskus morbiidseks väheke? Ma tegelikult ei mõelnud sedaviisi. Aga ausalt, nii imelik, kuidas olen hakanud end kõrvalseisjana (või peaksin ütlema seespool olijana?) nägema. Mis omakorda paneb mind nõela ja/või noa abil keha tuunijaist paremini aru saama. Kui ikka elamist segab ja õnnetuks teeb, et välimus ja sisemus kokku ei lähe, no siis tuleb miskit ette võtta. Ja eks eksterjööri kohendamine ole üksjagu lihtsam kui interjööri kallal pusimine.”

Olgu peale, käte osas võtan mõned sõnad tagasi, läinud aastal lausa blogisin sellest, et käed (täpsemalt käelabad) on mind häirima hakanud. Soonilised, ja artriit sõidab sisse. Kuid nad funktsioneerivad siiani suurepäraselt, mistap sel rongil olen tänaseks südamerahuga minna lasknud. No ja tihtipeale vaatab peeglist ju üksnes ülakeha vastu, käed pole enamjagu aega karmi peeglitõe meelevallas nagunii. Aga jah, oma näopeegeldusega valitseb mul üsna neutraalne suhe, valdavateks tunneteks huvi ning uudishimu. Et mismoodi ja mil määral selle va elu elamine inimese välist kesta muudab. Otsisin siin traditsioonilist, postitust lõpetavat tsitaati, leidsin rohkem kui tarvis. Näiteks üks, mis kõnetas, oli selline: “Even a mirror will not show you yourself, if you do not wish to see.” ― Roger Zelazny, Lord of Light. Ses lauses on vägagi tummine mõte sees, mu meelest. No ja siis see: “A beautiful woman should break her mirror early.” ― Balthasar Gracian, The Art of Worldly Wisdom. Jällegi, kümnesse. Et kui miskit tasapisi kaduma hakkab, mille igavest olemasolu sa siiani iseendastmõistetavana oled võtnud, siis teeb haiget küll ju. Mul endal on selle asjaga väheke imelikult - täiskasvanuna pole ilmaski arvanud, et ma kena ei oleks, samas ei defineeri ma muutusi kenaduse kadumisena, pigem teisenemisena. Ons see nüüd ülepaisutatud ego või liigne enesekindlus, või jaanalinnupoliitika, või miskit kolmat-neljat, mine võta kinni. Nagu eespoolgi ütsin, mu meelest pole iseenda peegelpildi interpreteerimine oma teha. Sa lihtsalt näed seda, mida näed, ja ei miskit muud. 

Ahjaa, peegelpildist rääkides tahan tingimata ka (sotsiaal)meediat teemasse tirida, mu meelest on need kaks praegusajal lahutamatult seotud, nagu ka üks mu eelmise postituse kommentaatoreist teraselt märkis. Nägu, mis meile peeglist vastu vaatab, olgu see töödeldud kuitahes profi meigi ja/või iluprotseduuridega, ei pääse ligilähedalegi nägudele, mis digitöötluselt ja/või filtritelt abi saanud. Mul, kui nüüd vanainimeselikku heietusse laskuda, on üüratult hea meel, et mu tüdruku- ning noore naise iga sattusid aastatele, mil ainsaks eeskujuks ja võrdlusmaterjaliks olid reaalselt eksisteerivad sookaaslased, mitte visuaaltehnika viimane sõna. 

Ja noh, et teil saaks pilt silme ette, mida erinevatel eluetappidel peeglisse vaadates nägin, siis sobrasin pisut oma pildialbumites. Esimesel fotol olen tegelikult üheksa-aastane, mitte kümnene, kuid kuna pildid said kümnendite kaupa, las siis olla ilus ümmargune arv. 

------------

Meghan O’Gieblyn, Objects of Despair: No common object has inspired as much dread, confusion, and morbid anxiety as the mirror. Superstitions exist in practically every culture: sickroom mirrors are covered in many countries, lest they lure the soul from the ailing body, and are cloaked after a death in others to prevent the spirit from lingering. A Chinese myth once held that images in the mirror were actually demonic beings who were pretending to be our reflections, while silently plotting our deaths. Narcissus was the first to die from looking at his reflection—though the gnostics perfected the myth by reattributing it to Adam, who lost his divine nature, they said, by gazing at himself in a pool of water. I have always preferred this version of the Fall. The mirror, after all, is an apt metaphor—far more so than the apple—for what the Genesis story is meant to dramatize: the moment when humans evolved to self-awareness and understood, for the first time, that they would die. This primal epiphany persists in the dual meanings of “vanity,” which lock self-love and futility in an etymological death-brace.

April 10/2024                                                                                                

“I know that mirrors give us a false sense of confidence.” I continued. “The reflection that we see everyday has nothing to do with how others see us. The glass lies.” ― Rasmenia Massoud, Human Detritus