Hakkab lõppema

 

(See foto mu kampsikust oli kaks aastat tagasi kah kasutusel, aga saagu veelkord, sest päevakohane.) 

Pühade ajal sõin üle. Täiesti ilma süümepiinadeta. Jõulutoidud kukkusid sel aastal jube hästi välja, kapsas ja siga ja Must Koer ja Pauli õunapirukas ja. Iga endast lugupidav ameeriklane sööb pirukat koos kuhja vaniljejäätisega, nii et jah… Lemmikpüksipaarid on kere ümber pisut pingul. Samas, alati saab ju kleite päästerõngana kasutada. Ja noh, me igapäevane tantsutund on vähemasti niipalju mõiganud, et püksid lähevad siiski veel jalga, olgugi et luku kinnisaamiseks tuleb pisut nihverdada ja vingerdada.

Teate, mis. Ma sattusin vist pisut sõltuvusse igapäevasest blogimisest. Mitte, et seda nüüd lausa taga igatseks, aga paar päeva pärast joone allatõmbamist oli pisut… ee… tühi tunne. Tänaseks on võõrutusnähud kadunud, jumal tänatud. Veebisõber kirjutas ja ässitas, et võta järgmine väljakutse vastu, blogi aasta otsa iga päev. Minu vastus oli “not just NO but HELL NO!!” Pakun, et kusagil veebruari paiku hakkaks Paul uue abikaasa järele ringi vaatama, säärase, kes ta pöördumistele “oota, ma blogin praegu” ei vastaks. 

Kirjutamisest rääkides. Saatsin siin pühadetervitusi laiali, kirjutades vaheldumisi kahes keeles, ja olen ennegi märganud, et teinekord hakkab mul sel puhul miskit düsleksia ja/või düsgraafia sarnast üles ajama. Vaatan näiteks mõnda eestikeelset sõna oma sõnumis ja kahtlen, kas olen selle ikka õigesti kirjutanud. Inglise keelega tekib teinekord hirm, et kirja sai hoopiski hääldus. Kummaline. Need aistingud on õnneks siiski harvad ning hetkelised. Huvitav, kas kellegi teisega, igapäevaselt kahe- või enamkeelsega, kah säärast juhtub? Andke teada, saan ehk lohutust.

Vana-aasta õhtu kavatseme veeta naabritega, perest peresse pidu nii-öelda. Progressive dinner, nagu siinpool kombeks kutsuda. Kusjuures seesama link andis mulle toredat infot, et on olemas ka säärane ajaveemisvorm nagu Safari supper. Äge ju! Igatahes, alustame õhtut meie pool, lõkke ja suure pajatäie läätsesupiga (leiba lubas üks naabrinaistest küpsetada), seejärel liigume edasi järgmisse majapidamisse, sealt järgmisse, ja nii edasi. Näis, mis kell sedaviisi uuel aastal koju jõuame. Või mis päeval.  

Kaks jõu(lu)list ekraanielamust: “Maestro” ja “A Murder at the End of the World”. Pärast lugesin siit-sealt mõlema kohta arvustusi, imestades, et kriitikutel sedavõrd ohtralt vingumist jagub. “Maestro” puhul ei suudetud muidugi Bradley Cooperi ninaproteesist mööda vaadata, et ai-vai, juutide mõnitamine, ja mis mõttes mitte-juut mängib juuti, oleks ikka tulnud autentne etnilise grupi esindaja Bernsteini rolli täitma valida. Ei anna pead, et järgnev minu väljamõeldud võrdlus on, ehk jäi kusagilt mällu, aga sel põhimõttel osatäitjaid valides oleme ju peagi olukorras, kus näiteks “Luikede järves” pannakse bassein lavale, luiged sisse, ning lastakse Tshaikovskit taustaks, sest luiged muidu äkki tunnevad end solvatuna. Tüllseelikud ja varvaskingad, tulete siin linde narrima või? Aga noh, ma annan endale aru, et arvamusi leidub seinast seina, ja see on täiesti OK. Juutidel on õigus kunstninade peale solvuda, samamoodi nagu minul on õigus käsi ringutada, et kuhu me niimoodi välja jõuame, kui ümberkehastumist enam üldse ei tunnistata? Huvitav, kas näitlejaile ette kleebitud vuntsid on siiani veel aktsepteeritavad? Aga parukad? Aga make-up?  Ja ega siis ainult Cooperi ninast jutt käi, Helen Mirreni oma jäi samuti ette. 

See selleks. Irisemist jätkus ka Bernsteini abikaasa ekraanikuju puhul, et miks ei avatud naist kui persooni sügavamalt, ei toodud esile ta sõjavastaseid väljaastumisi jne. Kulla inimesed, film oli ju Bernsteinist; mu meelest olid Felicia Montealegre eluvalikud Carey Mulligani poolt niigi reljeefselt välja joonistatud, ta osatäitmine absoluutselt vaimustav. Vaimustav oli minu jaoks ka Cooper kui rezhissöör. “A Star Is Born” puhul võis veel arvata, et noh, esimene kord mehel filmi teha, beginner's luck, kuid peale “Maestrot” pole Cooperi rezhissöörivõimetes küll enam kahtlust. Näitlejavõimetes ammugi mitte. 

Ja siis “A Murder at the End of the World” – jah, sari oleks tõesti võinud episood-kaks lühem olla. Aga see on juba sihuke juuksekarva lõhki ajamine. Mina igatahes väidan, et väga haarav vaatamine - no midagi muud olekski imelik oodata tandemilt Brit Marling/Zal Batmanglij. Ainuüksi Marlingi nimi tagab mu jaoks kvaliteedi, olgu ta siis näitlemas või rezhisseerimas või produtseerimas. Ja Emma Corrin peaosas on absoluutselt briljantne. Kusjuures kõige enam tõmbasid mind käima justnimelt need stseenid, kus ajas tagasi vaadatakse, Corrini ja Harris Dickinsoni vaheline keemia. Ning muidugi interjöörid ja eksterjöörid, Islandi võtteplats iseäranis... Igatahes soovitan soojalt.

• "Maestro" arvustused: The New York Times ja mashable
• “A Murder at the End of the World” arvustused: The Guardian ja The New York Times 

December 28/2023

“Reading's the only thing that allows you to use your imagination. When you watch films it's someone else's vision, isn't it?" ― Lemmy Kilmister: Interview in The Independent, October 2005

Kolmkümmend üks

 

TEHTUD! Tervelt kuu aega iga päev blogitud!! 

Blogimisväljakutse sooritasin, vähemasti iseenda arvates, with flying colours, nagu siin meie pool öeldakse. Ei olnud teps mitte hõlbus aktsioon, kuid võtsin asja tõsiselt. Nimelt leppisin  kohe alguses iseendaga kokku, et pean pidevalt olema üks päev ajast ees. Mis tähendas, et järgmise päeva postitus tuli eelmisel päeval valmis kirjutada, fotod ja tsitaat lisada, seejärel ootele panna. Säärane süsteem jättis hädaolukorra-puhvri, mida paaril korral ka kasutasin, kui asjaolud takistasid arvuti taha istumist. (Muide, kas on OK öelda "istusin arvuti taha", kui tegelikult istusin arvuti ette?) Järgmisel päeval pidin siis muidugi kaks postitust treima, et uuesti joone peale saada. Ühesõnaga, imelugu, et nii kenasti suutsin iseenda poolt pealesunnitud distsipliini hoida. Sest üldiselt ma üleliia kohusetundlik pole, prokrastineerimine kukub tunduvalt paremini välja.

Samas, ega ilma ajakirjanduses töötatud aastate hirme elustamata poleks asjaga vist hakkama saanud. Milliseid hirme, küsite. Noh, vaadake, ma kujutasin endale kogu möödunud kuu ette, et töötan X väljaande juures kolumnistina, ja kuri peatoimetaja ootab mult iga päev kindlaks kellaajaks teksti, vastasel juhul /sisesta freelancerite levinuimad hirmud/. Trikk töötas üle ootuste hästi. Old habits fears die hard…

Siiski on selgemast selgem, et igapäevane blogimine ei sobi mu elustiiliga kohe sugugi. Mitte, et ma seda kuud aega nautinud poleks. Nautisin! Kuid jätkuv igapäevapostitamine hammustaks üsna korraliku tüki mu elust, selleks ei leiaks ma väljaspool väljakutset aega. Õigemini, aega tuleks sel juhul kusagilt võtta, millegi-kellegi arvelt. Ja kuigi mul teemadest puudust kätte ei tulnud, pigem jäi paar tükki varukski, siis lõpmatuseni säärane mäng kesta ei saaks. Varem või hiljem läheks asi lahjaks kätte ära, või, vastupidi, üleliia tummiseks. Samas, möödunud kuu aitas mul iseennast mitmest uuest küljest tundma õppida; pisut kirjutasin sel teemal kümnenda postituse esimeses lõigus. Jah, mulle tundub, et blogimiskuuga läksin justkui väheke enam “lahti”. Press püsis ju kogu aeg peal, ei jäänud aega mõelda, et oih ja aih, kas sellest ikka maksab kirjutada, äkki avan end liialt. Loodetavasti jääb säendne ladusus kestma; ma tegelikult meeldin endale blogijana sellisena üksjagu rohkem. Ja kui täitsa aus olla, siis kasarmukord, mille siinses kommentaariumis sisse olen seadnud, aitas mul kah end vabamalt tunda. Ses mõttes, et ei pea pead õlgade vahel hoidma, et äkki tullakse nähvama või trollima. Enda kehtestamine on ära tasunud, minu mätta otsast vaadatuna. 

Kommentaaridest ka. Nendega tegelemine oli hästi tore, olge te tänatud, kes te kaasa rääkisite. Kuigi ma ei vastanud päris igale kommentaarile, püüdsin siiski kätt enam-vähem pulsil hoida, loodetavasti õnnestus. Ja peale selle tuli ju ka kaasvõitlejatel silma peal pidada; neil, kelle blogimisväljakutse kattus üht või teist otsa pidi minu omaga. Tsunftivärk, noh. Vahva väike kogukond. Ühtpidi hajali, teistpidi kompaktne – igatahes säärane, kuhu mul on hiiglama hea meel kuuluda. 

Eks näis, kaua nüüd loorberitel puhkan. Mine tea, äkki tekkis lausa blogimis-sõltuvus? Homme jälle arvuti taha, ja teksti muudkui tuleb? Ja kutsikapilte? Elame, näeme. Aga praegu võtan kätte, panen  seafilee marineeruma, mee ja sinepiga, pipra, soola ja tüümianiga. Homme läheb ahju. Mulle, teate, maitseb just säärane "kuiv" seapraad. Kapsad, need on juba tulel, maja head lõhna täis. Tulgu teilgi mõnusad pühad!

p.s. Läinud kuu postitused leiab sidebaris sildi alt “üks kuu blogimist”. Fotol meie kuusekadakapuu.

December 23/2023

“What part soever you take upon you, play that as well as you can and make the best of it.” ― Sir Thomas More

Kolmkümmend

 

Olen juba mõnda aega tundnud, et Oregon on minu jaoks liiga valge. Ei, ma ei pea päikesevalgust silmas. Räägin inimeste nahavärvist. Kõlab imelikult, eks, aga ausalt, ma igatsen mulle tuttavate lõunapoolsete osariikide rassilist mitmekesisust. New Mexico, Arizona... Eks mitmekesisust leiab Oregoniski mõnes paigas, suuremates linnades näiteks. Aga siin, kus meie praegu elame, on pilt ikka väga üheülbaline. Ja see miskipärast rusub mind. Esimestel Ameerika-aastatel, Las Cruceses, oli sealne sõna otseses mõttes kirju seltskond üks neist asjust, mis mind mu uuel kodumaal vaimustasid. Nüüdseks olen pea kümme aastat kanjonikaldal, kadakate vahel mööda saatnud, toredate valgenahaliste sõprade ja naabrite keskel, ja mõnda teist värvi näolappi kohanud vaid üsna harva. Kesk-Oregonis elab küll omajagu Kesk- ja Lõuna-Ameerika juurtega inimesi ning põlisameeriklasi, aga nad hoiavad kuidagi omaette, pole sellist mõnusat rahvaste paablit, nagu New Mexicos nägema ja kogema harjusin. Nii et jah, tunnistan pisukest tüdimust siinsest värvivaesusest. Andke mulle tagasi mu kirevad Mexico tekstiilid ja oranzhid-türkiissinised päikeseloojangud ja mooniõitest kuldkollased mäeküljed ja muu säärane.

Vahel mõtlen, et mis küll mu geenikombinatsioon võiks olla, et end Ühendriikides nii koduselt tunnen, et ma USAs elavate rahvuskaaslaste seltsi ei otsi, ning et mul üldse pähe tuleb kirjutada „Oregon on liiga valge“. Loen teinekord, kuidas siinsed eestlased maarjamaist rahvuskultuuri elus hoiavad, igasugu üritusi ja koosolemisi korraldavad. Noogutan mõistvalt, aga vähimatki tunnet ei teki, et lööks kampa või miskit. Endal kah vahel imelik, ausalt. Justkui mingi väärakas. Esimestel USA-aastatel rahvustunnet veel mõnevõrra jagus, aga praegu... oh jah. Mitte, et ma end eestlasena ei identifitseeriks. Muidugi olen eestlane. Kuid kõik, mis sellega kaasnema peaks - või tuleks öelda, et see, mida näen teiste väliseestlaste puhul  kaasnevat - seda ei ole mul parimagi tahtmise juures mitte kusagilt võtta. Ise ma tegelikult ei arvagi, et peaks olema. Küll aga arvan miskipärast, et solvan säendse puudujäägiga teisi eestlasi. Ja seetõttu üritan toda lünka enamjaolt varjata, või noh, kui mitte otseselt varjata, siis vähemasti sellest mitte rääkida. Hm. Kena mitterääkimine küll, avalikus blogis kõike seda kirja pannes :)

Fotod: Lillikest on nüüd juba üksjagu näidatud, mistap seekord paar pilti Yarkost. Mõneti justkui põhjustki, sest üheksa aastat tagasi tegi Yarko jõululaupäeval alatu tembu, jättis meid Pauliga maha. Pani, saba seljas, taevaste treeningplatside-jäljepõldude poole ajama. Äärmiselt isekas temast. Ja andke mulle andeks, aga Yarkost lihtsalt ei saa pisaraid kiskuval moel kirjutada. Ta oli niivõrd karismaatiline ja äge peni, talle mõeldes tuleb täna pigem naer peale, kurbus on aastate hõlma vajunud. 

Yarko kasvataja tavatses öelda, et igaühele, pidagu ta elu jooksul nii palju koeri kui tahes, antakse kõigest üksainus koer, kes on just "see" koer. Mulle meeldiks end meelitada mõttega, et mulle on antud kaks – Yarko ning Lilli. Sest Lillikeseski leidub kõike ja rohkematki, et "see" olla. Yarko, tema oli ausalt öeldes paras põmmpea. Lilli on nutikam, mitmetahulisem. Khm... pole ka ime, tegemist ju emasega :) Aga sellegipoolest, kui mul lastaks vaid üks koer valida, kellele „selle koera“ tiitel anda, valiksin Yarko. Kuigi Lillikene on mu musirull ja kullatükk ja silmatera. Aunimetus kuulub Yarkole kasvõi põhjusel, et just tema tegi minuga kaasa mu elu kõige dramaatilisema perioodi, sõidu ameerika mägedel nii kaudses kui otseses mõttes. Yarko on lahutamatult seotud minust lahutamatute läbielamistega. (Vot kus nüüd sai lause, eks. Aga täpselt seda ma tahangi öelda: lahutamatult seotud minust lahutamatute läbielamistega.) Ja mul on jube hea meel, et Paul ja Yarko said tervelt kolm aastat koos veeta! 

December 22/2023

“I think a life looks simple when you leave out the details.” ― Ursula K. Le Guin, The Birthday of the World and Other Stories

Kakskümmend üheksa

 

Ma pole teab mis sportlik inimene. See-eest aga väga liikuv, kui nii võib öelda. Egas Paul mind asjata The Evil Exercise Queen tiitliga austanud. Muuhugas olen ka kiire kõnniga, mistõttu pean maailma kõige jubedamaks piinaks grupiviisilisi üritusi, kus, kui tahad viisakas olla, tuleb oma samme teiste järgi sättida. No näiteks mingid sugulaste kokkutulemised suurlinna-, laada-, messikülastuste raames, kus kogu kamp ühtlases tempos tundide viisi aeglaselt ringi tuiab. See asjab mind hulluks. Pealegi paneb selja valutama. Aga noh, heade suhete nimel kannatan kord-paar aastas siiski ära. 

Vaatamate sellele, et liikuv olen, ei ole ma eluilmas sportimist kui niisugust armastanud. Lapsena kehva tervisega, sain kehalise kasvatuse tundidest ühtepuhku vabastatud. Ja üleüldse oli see õppeaine toona pigem piinamine, selmet noortes inimestes liikumisharjumust tekitada. Mingid jubedad hinde peale kuulitõuked ja murdmaasuusatamine servamata männiplankudega... öäkk, ma ütlen. Vaatamata sellele kasvas minust, nagu öeldud, liikuv inimene.

Kui nüüd mõtlema hakata, milliseid spordilaadseid tegevusi regulaarselt harrastanud olen, tuleb esimesena meelde ülikooliaeg, mil naabritüdrukuga igal hommikul jooksmas käisime, iga ilmaga, ühest Lootuse puiestee otsast teise ja tagasi.

Kahekümnendate lõpul tegin hea tükk aega moderntantsutrenni. Sealt sain ka esimese põlvevigastuse. Teine (sama põlvega) juhtus, kui Yarko kasvatajat sünnipäeva puhul õnnitlesin ning ta mulle kaela viskus, jalgu maast õhku tõstes, mispeale me mõlema keharaskus mu tugijalale langes, põlv lõnksti välja käis.

Kusagil kolmekümnendatel juhtus tai chi. Selleks oli konkreetne põhjus. Mul tekkis korraks mingi müstiline südame-jama, arstid laiutasid käsi, sõber soovitas alternatiivset tervistusviisi. Kas jama kadus idamaise kehakultuuri toel või muul põhjusel, igatahes sain murest mõne aja pärast lahti. Tai chi aga hakkas meeldima, käisin trennis veel tükk aega takkajärele.

No ja siis muidugi kümmekond aastat koerasporti, mida muude alade fännid küll spordiks ei pea, mina aga väidan, et selleks on ikka vägagi korralikku füüsilist vormi tarvis. Lisaks ka vaimset vormi, sest neid va koeri tuleb ju õpetada, ega nad iseenesest jälge aja ja kurjategijat püüa ja kuulekusharjutusi soorita. (Minu ala oli Schutzhund, politseikoerte koolitusel põhinev kolmevõistlus.)

Tuleme nüüd tänasesse päeva. Suur maja, massiivne õueala, aktiivne tööliini koer, aktiivne abikaasa, matkamine mägedes ja lauskmaal - need on praegu minu spordialad. Ja tantsimine, sest nagu siin mõnda aega tagasi juttu tegin, võtsimegi Pauliga tantsu oma nädalakavva. Viimse peal äge on! Vihume kanjoniveerel, avatud ustega garaazhis enam-vähem igapäevaselt tantsu umbes tunnikese jagu. Ja kui ma ütlen „vihume“, siis seda ka mõtlen. Trenn missugune! Oot, otsin, kus ma tantsimisest kirjutasin... ahaa, siin. Et siis jah, selle asjaga on korras, oleme sõltuvuse küüsi langenud. Ja kui nüüd täitsa ausalt kõik ära rääkida, siis teinekord ühendame tantsimise ja sellesama pärastlõunase veini, mida mõni aeg tagasi mainisin. Süda kohe kenasti rahul, et niisama joogiklaasi taga ei moluta, vaid üksiti ka sporti teeme. Paraku pean tantsides põlvetuge kandma, õnneks venivat, liibuvat, mitte mingit plastikust kobakat. Üheski muus olukorras ammune vigastus tunda ei anna, isegi mitte mägedes turnides, aga tantsides, näe, tahab põlv toetamist. Mingit staatilisemat stiili viljeledes saaksin ilmselt ka ilma läbi, kuid sedasorti elumuutust ärge tulge pakkumagi. Kui ma tantsin, siis ma tantsin. Pealegi, põlvetugi näeb trendikas välja, musta värvi, mõnusast materjalist ja puha.

Jah, tantsida on mulle eluaeg hirmsasti meeldinud. Olen selles asjas päris osav. Nii-öelda ööklubitantsimises siis. Klassikaline ja Ladina-Ameerika, need pole minu ampluaa, kuigi vajadusel miskit pigistan välja. Muide, tantsimisega seoses tuli üks keeleteemaline juhtum meelde, Pauli õepoja pulmast. Kandsin tol peol Missoni kangast kleiti (foto 2). Materjal maksis Tallinnas aastal 2011 umbes miljon eurot meeter; lasksin sellest enda ja Pauli pulmadeks teise päeva pruudikleidi õmmelda. Ühesõnaga, tantsisin õepoja pulmas oma tavapärasel moel, mis ilmselgelt ühele noorepoolsele meessugulasele silma jäi, sest hiljem osutas ta minu suunas: „Look at her, she's been cutting the rug!“ Mina, kes ma alles esimesi aastaid Ühendriikides elasin, polnud kohalike kõnekäändudega sugugi kursis. Näiteks pani Pauli tekstisõnum, mis muuhulgss sisaldas lauset „hit the ground running“, mind ükskord paaniliselt talle tagasi textima, et issand, mis juhtus, oled sa vigastatud?? Ühesõnaga, komplimenti tantsuoskuste kohta võtsin halvustava märkusena. Vihjena, et mu võrratu Missoni näeb välja nagu põrandavaip. Noormehel tuli üksjagu selgitustööd teha, et mind solvumisseisundist välja tuua.

Fotod: 

1. Yarkoga koerasportimas, aastal 2006 või sinnakanti. 

2. Minu Missoni.

December 21/2023

“Have you noticed that whatever sport you're trying to learn, some earnest person is always telling you to keep your knees bent? ” ― Dave Barry

Kakskümmend kaheksa

 

Off-grid postituse kommentaariumis said paar mu head kamraadi shokeeritud teadmisest, et USAs käivad inimesed regulaarselt postkontoris; vähe sellest, nad ajavad seal muuhulgas ka raha-asju. Mulle oli kamraadide shokeerumine omakorda shokeeriv. Mistap võtangi nüüd kätte, kirjutan Ühendriikide postkontoritest pisut pikemalt. (Neid oli meil 2022. aasta seisuga 31132 tükki.)

Algatuseks palju tänu Notsule, kes tolles postkontori-lõimes minust mitu korda arusaadavamalt selgitas, et vaadake, armas rahvas, elu ei käi igal pool nii nagu Eestis, ja nö. “vanad” riigid kasutavad paralleelselt uutega ka traditsioonilisi, sissetöötatud, sisseharjunud sidepidamis- ja pangandusmudeleid. Tal on seal mitu selleteemalist sõnavõttu, muuhulgas kirjutab: “… see pole mitte Ameerika ja Eesti, vaid kauem rikkad olnud maade ja Eesti vahe./…/Postkontor täidab Lääne riikides panga ülesandeid (kõige muu kõrvalt, mida seal tehakse). Inimestel on seal konto nagu panga jooksevkonto mullu ja muiste./…/Ühtlasi kasutavad inimesed Läänes rohkem sularaha kui meil siin. Nii et kui raha laekub panka (ja tavaliselt just postkontor-panka, sest see on põhipank, mis tavalised inimesed jutule võtab), siis minnakse ilusti pangakassasse sularaha järele.”

Nagu teate, õigustan ja kaitsen ameeriklasi alailma, mistap kargas pähe googeldada, kuidas siis mujal need asjad käivad. Kas me, ühendriiklased, oleme tõesti ainukesed postkontori-reliktid? Kogu muu maailm talitab moodsamal moel, postkontorid kuuluvad möödunud või ülemöödunud sajandisse? Ühesõnaga, googeldan, ja mida ma näen: vanal heal Inglismaal on olukord veelgi “hullem” kui USAs. Palun väga, postoffice.co.uk: “Access your personal or business bank account at any of our Post Office branches. Pay in cash and cheques, make withdrawals or check your balance. Manage your personal finances and borrowing. Plus, pay bills, top up or transfer money overseas at Post Office and Payzone locations across the UK.” Ja siis inimesed ahhetavad, et küll teil seal Ameeriks on ikka veider elu. Selle peale tahaks põrutada, et teate, jätke mu Ameerika rahule, vaadake omaenda kontinendil kriitilise pilguga ringi. (Igaks juhuks pean vist lisama, et eelnev noomitus on naljaga öeldud, muidu äkki võtategi tõsiselt.) 

OK, tuleme Suurbritanniast Ühendriikidesse tagasi. Siit saab lugeda, milliseid teenuseid The United States Postal Service pakub. Ja samal ajal kui Eestis kuulukse väheasustatud piirkondade postkontorid uksi sulgevat, talitab USPS vastupidiselt, laiendades muuhulgas ka pakutavate pangateenuste nimekirja. Postkontorid on enam-vähem igas väiksemaski asulas. Postkontori leiab isegi säärases jumalast hüljatud kohas nagu Death Valley. Ise oma silmaga olen seda näinud, kontoris seeski käinud. Ahjaa, enne kui meelest läheb mainida: USPS on ebatavalise ülesehitusega institutsioon, üheaegselt erafirma ning riigiettevõte.

Nüüd sellest, kuidas minu ja Pauli posti-asjad on korraldatud. Me post laekub ühele kahest aadressist – füüsilisse elukohta või PO Boxi. Viimast saab igaüks riigi piires rentida  põhimõtteliselt kus iganes, ei pea kohapeal elamagi, vaja läheb üksnes isikut tõendavat dokumenti. Hind sõltub asukohast, meie maksame siin Kesk-Oregonis $170 aastas. (Väheasustatud piirkondades, kuhu USPS korrespondentsi ei toimeta põhjusel või teisel, maastikuolud vms, on PO Box kohalikele elanikele tasuta. Näiteks needsamad off-grid inimesed, kellest paar päeva tagasi kirjutasin, oma naaberlinnas asuva postkasti eest ei maksa.) Ühesõnaga. Osa posti tuuakse mulle ja Paulile kasti, mis asub me sissesõidutee otsas. PO Boxi aadressi anname asutustele, kelle poolt saadetav sisaldab privaatset infot (maksuamet, pangandus, tervisekindlustus jne), sinna laekuvad ka ajakirjad ja jõulukaardid jms, sest PO Box on ilmastikuolude eest kaitstud, kodune postkast mitte. Kirju ja kaarte saab muide postitada ka kodunt lahkumata. Jätad omaenda postkasti, tõstad kasti küljel oleva punase lipukese püstiasendisse, see annab möödasõitvale postiljonile märku, et miskit tuleb üles korjata. Postkontorist saab kätte ka kullerfirmade (FedEx, UPS) poolt edasitoimetetevad saadetised, kui tellimusele koduse aadressi asemel PO Boxi oma märgid.   

Paljude postkontorite PO Boxe sisaldavad fuajeed on klientidele avatud 24/7/365, elik ka siis, kui postkontori teenindussaal suletud. Turvameetmed sõltuvad asukohast, suurlinnades on kord rangem, väiksemates asustatud punktides lõdvem. Me Las Crucese postkontoris oli igal PO Boxi omanikul ka välisukse võti, praeguse postkontori fuajee-uks püsib ööpäev läbi lukustamata. Oh, ja seda pean kah ära märkima, et kuna postkontorid on riiklikud hooned (Federal Buildings), ei tohi sisenejal seaduste kohaselt külm- ega tulirelva ühes olla, isegi mitte taskunuga. Mõnes paigas ehk seaduskuulekust ka kontrollitakse, kuid mina pole üheski postkontoris turvameestki kohanud, politseinikust rääkimata. 

Kuhu ma jäingi? Ahjaa. Et mis asju meie postkontoris ajame. Käime postitarbeid ostmas (ümbrikke, marke, pakisaatmismaterjali), kirju/kaarte/arveid postitamas, PO Boxi tühjendamas. Muu rahvas aga ka sotsiaaltoetusi ja pensione välja võtmas, raha saatmas või saamas. Postkontorist on võimalik enda pangaarvelt teatud summa piires sularaha välja võtta, kaardiga. Teenuste täpsema nimekirja tõin ülalpool juba ära. Ning last but not least – postkontorid töötavad ka suhtluskohana, vähemasti neis paigus, kus mina elanud olen. Kohtutakse tuttavatega, vesteldakse letiteenindajaist postiametnikega. Viimaseid tunneb iga endast lugupidav kohalik elanik vähemasti eesnime pidi, paljudel juhtudel teatakse ka perekonnaseisu ja laste arvu ja automarki ja mida iganes. 

Vot sihukesed lood siinpool postkontoritega. Mäletan, et kui 2019. aastal Eestis käisime, olin õndsas arvamises, et saan iseendale USAsse saadetava paki postitada Tallinna kesklinna Postimajast, no sellest, mis Viru hotelli vastas. Kuid võta näpust. Postimajas oli H&M ja veel mitu poodi, aga postkontorit ei kuskil. Pika otsimise peale leidsime mingi pisikese, Omniva nimelise keldri kusagil Pärnu maanteel :) Ausalt, ma ei oskaks Eestis enam eladagi, kõik puha elektrooniline praeguseks ju... Aga kui teil USA postiteemal küsimusi tekkis, lööge letti. Pead ei anna, et vastata oskan, kuid püüan. 

Fotod (1,2,4,5 võetud veebist): 

1. PO Boxid. Täpselt selline on ka meie oma siin Oregonis.

2. Tüüpilise postkontori tüüpiline PO Boxide osakond.

3. Meie kunagine postkontor New Mexicos. Las Crucese, Mesilla linnaosas. 

4. Death Valley postkontor.

5. Tüüpiline postkast, meilgi on samasugune.  

December 20/2023

“Our mailman was a dance teacher at night & I would watch him sometimes to see if he would deliver mail differently than the others. I expected to see him leap over bushes with his toes pointing like arrows, but all he ever did was walk.” ― Brian Andreas, Still Mostly True

Kakskümmend seitse

 

Noppeid.

Olge head, öelge mulle, mis värk selle õigekirjutamisega on? Ma ei pea silmas keelekorralduslikke apsakaid, millest siin paar postitust tagasi kommentaariumis juttu sai tehtud, vaid lihtsaid ja labaseid kirjavigu, no et jätan kiiruga tähe vahele või trükin vale tähe vms. Ühesõnaga, mu probleem seisneb selles, et kirjutan blogiteksti või meili valmis, loen mitu korda üle, aga viga ei näe enne, kui postitus veebi riputatud/e-kiri ära saadetud. Miks see nii on? Mingi mustkunst või mis? Kas teistel ka nii on? Ahjaa, võtan plaani Morgie tellitud keeleteemalise postituse, ilmselt kirjutan iseenda kui väliseestlase näitel. Pean ainult enne natuke aru pidama, mida ja mismoodi. 

Vaatan, et (blogivad) inimesed teevad aastakokkuvõtteid. Mina, teate, ei ole kokkuvõtete inimene. Nimekirjade inimene küll, nendeta ei oskaks eladagi. Mitte, et mäluga erilisi probleeme oleks, aga nimekirjad, nagu Ritsikki enda juures märkis, hoiavad mu elu koos, pakuvad (petlikku?) tunnet, et asjad kontrolli all. Kuid kokkuvõtted? Nimekirjad ja numbrid aasta jooksul loetust, vaadatust, kuulatust? Ei. Kindel ei. Minu jaoks ei ole aastavahetus mõtteline joon enne ja pärast vahel. Igaks juhuks ei hakka nii suureliseks minema, et "voolamisest" või "kulgemisest" vms jutlustaks, aga no põhimõtteliselt… ee… siiski miskit sinnakanti. Ma lihtsalt ei tunne vajadust aasta lõpus otsi kokku tõmmata, et aasta alguse need uuesti lahti sõlmida. Ma ei tea, mul nagu ei olegi praegusel eluperioodil mingeid otsi? (Elu) algus enam ei paista, lõpp veel ei paista, mis otsi sa sedasi sõlmid. Tõsi, eks ole mulgi omad pidepunktid, aga nendeks on aasta jooksul ette tulnud sündmused, mitte üldtähistatavad (pidu)päevad.

Uue aasta lubadustega on see lugu, et neid üritan kogemuspõhiselt iga hinna eest vältida. Sedasorti lubadustest kinni pidamine tundub jube keeruline. Anda on neid samas vägagi lihtne. Terve aasta ju ees! Siiamaani too camo-kleidi keiss meeles, külmal detsembrilõpu päeval karglesin õhukese kehakattega kanjonikaldal, et pildid blogisse saaks; aasta hakkas lõppema, lubadus oli täitmata. No eks vahel harva saab libastutud ja lubatud kah, selgi aastal käsin kergemeelselt ühe veksli välja, aga üldiselt, jah, üritan vältida.  

Ahjaa, kommentaaridest tahtsin kah kirjutada. Blogger ei paku võimalust vanemate postituste kommentaariume automaatselt sulgeda, niisiis olen seda "käsitsi” teinud. Mingit kindlat süsteemi mul pole, lihtsalt võtan vahetevahel ca kaks-kolm kuud vanad postitused ette, keeran lukku. Esiteks, väldin spämmi, ja teiseks, tõmban justkui joone alla, ei jäta kirjapandut ripakile. Nii et jah, ajalugu kommenteerida 5500-s ei saa. 

Mis veel. Kuuse kadakapuu tõime paar päeva tagasi tuppa, ehtisime kah. Ilus on, ning lõhnab jumalikult. Natuke nukkergi mõelda, et need ilmselt me viimased kadakased jõulud, sest Arizonas... noh, seal dekoreeritakse jõuluks saquarokaktusi. Samas, mine tea... põhja pool ning mägedes kasvavad neil seal männid ja kadakad, ehk satub me uus kodu just säärases paigas olema? Varsti lähebki põnevaks, jaanuaris riputame end internetti üles ja jääme pakkumiste ootele. Senimaani aga tegeleme juba pakkimisega, mitu kolimisfirmatki tüütavad meid vähemasti kord nädalas, et noh, kas aadress juba olemas, kuhu te kraami toimetame. Meie, et hoidke hobuseid, kulla inimesed, ei ole veel aadressi.  

Lõpetuseks teadus-uudis. Ainult et ma ei saa aru, mis selles loomade-lindudega vestlemises nii haruldast on. Mina näiteks vahetan siinsete ronkadega tihtipeale mõtteid. Andke mulle tulnukas, saan ilmselt ka temaga hakkama. "In the absence of any aliens, the researchers hope to use whales to develop strategies for non-human communication. Humpback whales make such a good alien proxy because of their extremely high intelligence and powers of communication": Scientists claim they've had a 20 minute conversation with a whale - and say it could pave the way for conversations with aliens someday.

Fotod: kujukas näide sellest, kuidas sooblivärvi (jah, just, ametlik termin; inglise keeli sable) saksa lambakoera kutsika kasukas värvi muudab. Esimesel pildil kolmekuune Lilli, teisel pea neljakuune. Paari nädalaga hoopis teist karva loom!

December 19/2023

“I don't believe in New Year's resolutions. I think if you want to change something, change it today and don't wait until the New Year. ― Georgina Bloomberg

Kakskümmend kuus

 

Oi, teate, unustasin paar postitust tagasi Lauren Sánchezest kirjutades ühe ülimalt tähtsa üksikasja mainimata. Nimelt selle, et lisaks lennuki ja helikopteri juhtimisele oskab ta ka õmmelda. Ja mitte niisama nööpi pluusi külge nõeluda või seeliku alläärt palistada. Mkmm. Ta on omale lausa kleite õmmelnud. Ja vot see fakt hämmastas mind veelgi enam kui piloteerimisosavus. Ausalt, ma ei tee nalja. Mainisin seda ükshommik ka Paulile, kui oma järjekordset koidueelset kohvitundi pidasime. Sõnastasin umbes nii, et oo, kui haruldane oskus; kui palju leidub neid ameeriklannasid, kes kleidiõmblemisega hakkama saavad? Ja Paul vastas: palju. Avasin suu, et vastu vaidlema hakata, no selsamal vanal heal üleolevalt euroopalikul moel, mis kõik ameeriklased teovõimetuteks hamburgeriõgijateks liigitab. Või veel täpsemalt, vanal heal ida-euroopalikul, sovjeediajas karastunu kombel, et oh mida kõike sai olude sunnil oma kätega tehtud, vastupidiselt vaba maailma asukatele, kellele kõik iseenesest sülle kukkus, kaasa arvatud kleidid. 

Et siis jah, õmblemine ja muu käsitöö. Enam-vähem kõik mu siinsed naabrinaised on oskuslikud õmblejad. Pauli suguvõsa naised samuti. Sama kudumise ja heegeldamisega. Kui mingi aeg tagasi truck camperite kokkutulekust kirjutasin, sai vist mainitud, et mitut sorti õpitubade hulgas oli ka heegeldamise oma. Jaa, see on matkasõiduki-prouade hulgas väga levinud hobi, kudumine samuti. Mees keerab rooli, mõõdab maanteemiile, proual kõrvalistmel vardad vuhisevad. Või heegelnõel. Lapitekikunstist ärme üldse rääkima hakkamegi. Ja kui ma ütlen “kunstist”, siis seda ka mõtlen – riideruutude kokkuõmblemisega on sel üksnes niipalju pistmist, et need õmmeldakse jah kokku. Ühendriikide quilting-traditsioonist võiks tahtmise korral pika postituse kirjutada, lausa mitu. 

Aga rõivaõmblemise juurde tagasi. Võib ju tunduda, et see on kaduv oskus, kuid võta näpust. Noored ameeriklannad (taas)avastavad toda vana kunsti õhinal. Põhjuseid leidub rohkem kui üks, muuhulgas tüdimus kiirmoest, ning sotsiaalmeedia kui lõputu catwalk. (Why Sewing is Becoming Trendy Again.) Nr. 23 postituses läks kõvaks diskussiooniks postkontorite teemal, eks. Sellest peaks tegelikult täitsa eraldi kirjutama, väga huvitav arvamustevahetus toimus. Olgu siinkohal vaid öeldud, et paar kuud tagasi nägin me linnakese postkontoris ühte noort naist, kel ilmselgelt iseõmmeldud mantel üll, mitmest erinevast villase-sarnasest kangast kokku kombineeritud. No nii jumala äge, et. 

Hästi populaarsed on ka heategevusõmblemised, - kudumised, - heegeldamised. Üks mu siinne sõber koob (käsitsi) lausa tööstuslikes kogustes mütse, mis lähevad kehvades oludes peredele. Lapitekirahvas korraldab heategevuslikke oksjone, või siis toimetatakse tekid otse vajajateni. Ühendriiklastel on heategevus vereringes, ütlen ma teile - ükskõik mis meist mujal maailmas ka arvatakse. Et isekad ja kommertsile orienteeritud ja mida kõike. Nii et jah, nagu näha, olen minagi  süüdi eelarvamises, et ameeriklannad sünnivad pöial keset peopesa, ja iseendale kleidi õmblemine on nende jaoks harvaesinev vägitegu ning ennekuulmatu julgustükk.

Mulle on õmblemisoskus juba plikaeast saati ülimalt loomulik tundunud. Taganttõukavaks jõuks ilmselgelt ka edevus, sest, noh... vaata sedasama nõuka-aja lõiku eespool. Oli vaja osata, et soovikohaselt riides käia. Aga see "igaüks oskab ju õmmelda?" on mind teinekord ka ohtlikesse vetesse viinud. Mäletan, mõned aastad tagasi kurtis Rents enda juures, et seelik (või kleit, täpselt enam ei mäleta) pisut pikk. Mina vastu, et milles küsimus, tee lühemaks. Sain muidugi oma õppetunni kohe ka kätte. Samamoodi võiks ju näiteks Sánchez mulle öelda, et milles küsimus, näe, siin on helikopter, võta ja lenda. Või Rents mulle, et kirjuta koodi, või mida iganes ta seal imelises IT maailmas teeb. Et jah, igalühel omad oskused, ja enne enda omadega Eputamist võiksin vähekegi järele mõelda.

p.s. Et IT juba jutuks tuli. Lugeja kurtis, et ei saa siin kommenteerida. Kas kellegi teisel kah 5500-s sama mure on/on olnud? Olge paid, andke mulle siinsamas või meili teel teada, aadressi leiab blogi päisest.

 

Fotod: et te ei arvaks, et Lilli muud polegi oma elus näinud kui kadakaid ja kanjonikaldaid, siis kaks pilti Lillikese esimesest suurlinnakülastusest. Marriott-hotelli fuajee, Seattle, november 2018. Siit saab pikemalt lugeda. 

December 18/2023

"You know that feeling when all your sewing projects are finished? Yeah, me neither." ― Unknown

Kakskümmend viis

 

Sisemine hääl sosistab mulle juba mõnda aega kõrva, et blogimisväljakutse pole kassipiltideta siiski täielik, lao kasvõi kümme nunnut kutsikapilti iga postituse juurde ritta. Ega miskit. Viimases hädas sobrasin vanades varudes, New Mexico aegsetes fotodes. Ja näe, leidsingi mõned! 

Foto 1: Mister Squeaky väisas Pauli elamist juba enne, kui mina areenile ilmusin. Hulkurkass, käis naabreid mööda külakorda. Bipolaarne. Heal päeval ronis sülle, miilustas mis hirmus, halval päeval kargas säärde kinni, ette hoiatamata. Mr. Squeaky halbadel päevadel pidasin igaks juhuks alati põrandaharja käeulatuses, kui õues toimetasin. Pildil me taga-aia istepink. Tundub olevat üks noist headest päevadest. 

Foto 2: Meie tupiktänavasse kolis uus naaber, Vietnami sõja veteran. Tore vaikne mees muidu, paraku oli tal kassifetish. Toitis kõiki ümbruskaudseid hulkureid, kes muidugi siis rõõmsalt paljunesid ja kassikontserte korraldasid ja tänavaelanike uksemattidele sittusid, kassipissihaisust ärme üldse rääkima hakkamegi. Kuid asjal oli ka teine, meeldivam külg – kassipojad. Kümnete kaupa, üks armsam kui teine. Sinnamaani armsad muidugi, kuni suureks kasvasid, omakorda paljunema hakkasid.

Foto 3: Sõjaveterani hoolealused meie terrassi diivanit okupeerimas. Pilt tehtud hilisõhtul, mil paarinädalaselt road-tripilt koju naasime. Autotuledest pimestatud kassid põrnitsesid etteheitvalt, justkui tunginuks meie nende privaat-tsooni, mitte nemad meie omasse. 

Tehniliselt võttes on meil ka siin Oregoni kodus kass olnud, lausa kaks kassi, üks neist praegugi kohal, vist. Poolmetsikud. Tulevad teadmata kust, kaovad teadmata kuhu. Või siiski, aimata ju võib. Tulevad mõnest suuremast farmimajapidamisest, neid ümbruskonnas jagub, ja kaovad koiotite kõhtu. Esimene kass, üleni must, ilmus ühel külmal, rohke lumega talvel. Tegin vea, hakkasin kassikrõbinakausikest ukse taha õue jätma. No ja siis muidugi tekkis mul kassiga emotsionaalne side, ning kui ta enam välja ei ilmunud, olin kurb, nii kurb. Teine kass, triibik, on, nagu öeldud, ilmselt siiani kohal. Tema öiseid tegemisi oleme saanud looduskaamera abil jälgida, Paul pani ühe säendse maja lähedusse üles. Triibikule oleme hingepõhjani tänulikud, ta aitas meil rotiprobleemist vabaneda. Juba kuude viisi ei mingit rotisitta maja ümber. Ma ise üritasin neid elukaid humaanselt ümber asustada, aga üksainus läkski lõksu, teised olid targemad. Sõnaga, Triibik on ülalpidamise välja teeninud. Ülalpidamise all pean silmas luba me väliterritooriumil jahti pidada. 

Kassidest veel niipalju, et mul on ka kodukassid olnud, Eestis. Lausa kolm kassi: Rudolf, Mimmi, Hombre. Aga see on juba üks teine jutt, jäägu mõneks teiseks korraks. 

December 17/2023

“Owners of dogs will have noticed that, if you provide them with food and water and shelter and affection, they will think YOU are god. Whereas owners of cats are compelled to realize that, if you provide them with food and water and shelter and affection, they draw the conclusion that THEY are gods.” ― Christopher Hitchens, The Portable Atheist: Essential Readings for the Nonbeliever

Kakskümmend neli

 

Kui Ühendriikidesse kolisin, algatasin täiesti vabatahtlikult traditsiooni, et jõulukaardid, mis me Pauliga laiali saadame, teen ise. Ja öeldes “teen ise” ei räägi ma mingist paarist kaardist, eks. Ega paarikümnest. Sest me postitame igal aastal… wait for it… kuuskümmend jõulukaarti. Mõnel aastal rohkemgi. Arvatagi, et kuutekümmet kaarti paari päevaga valmis ei viska, kui sääraseid tehnoloogiaid kasutada, nagu fotodel näha. Kusjuures tuleb ju veel sõnum sisse kirjutada, ja ümbrike vormistamine võtab samuti aega. Niisiis, kümme aastat olin pühendunud kaardihull, mitu novembrinädalat läks alati selle töö peale. 

Aga kaks aastat tagasi, 2021, käis mingi klõps. Ühtäkki ei tundunud enam, et jube tore on ise teha. Pealegi, seks ajaks treisin workshopis ka muud sorti asju, ja teate, isegi sünnilt käsitöölisel tuleb kuskilmaal piir ette, kus tahaks kodus ka muudes ruumides viibida peale töötoa. Egas midagi, internet lahti ja otsima, kust kaarte saaks. Vistaprint oli end mulle juba ennegi tõestanud, sai neilt toodete tarvis mõningast promo-mudru tellinud, korda mitu. Töö kiire ja korralik, hinnad mõistlikud. Ühesõnaga, usaldasin Vista-rahvast ka pühadekaartide osas. Sai arvutu hulga valmiskujunduste vahel valida, teksti lisada, ümbrikke pakuti samuti. Kaks aastat postitasimegi 60 + vistaprinditud kaarti, kõik olid väga rahul, nii saajad kui saatjad. 

Aga sel aastal käis mul järjekordne klõps. Ses mõttes, et juba aastaid saadan aasta lõpus pabertervitustele lisaks laiali ka massiivse hulga veebitervitusi, ühes Pauli või minu tehtud foto põhjal kujundatud kaardiga. Virtuaalkaart on alati läinud neilegi, kes selle ka paberil saavad. Duubeldatud tervitused nii-öelda. Novot. Ja sel aastal tundsin, et ei, ma ei taha enam kuuekümne kaardi ja ümbriku ja margiga tegeleda. Aitab praeguseks küll. Ehk kunagi jälle. Mistap juhtuski, et tänavu saatsime välja üksnes mõned kasinad paberkaardid, kõige lähedasematele nii siin- kui sealpool ookeani. Lisaks otsustasime, et ei toeta sedakorda Vistaprinti, vaid hoopiski kohalikke loomeinimesi.

Kunstnik Megan Nielsen elab me naaberlinnakeses nimega Sisters, sattusime ta tööde peale ühe sellesügisese kunsti- ja muusikaürituse ajal, ostsime kohe sealsamas põmmdi! jõulukaardid ära. Näe, sellised. Miks ma just suusatavad rebased valisin, ise murdmaasuuskamist kirgliselt vihates? No see pilt oli lihtsalt nii kelmikas ja helge. Jah, eks elu näitab, kuivõrd lahtine mu kaardi-käsi tulevikus saab olema, kas võtan jälle tuurid üles. Ja kuivõrd me üksnes virtuaaltervituste saatmist edaspidi piisavaks peame. Ehk panen Arizonas elades kaarditehase taas tööle. 

Fotodel paar näidet mu erinevate aastate jõulukaartidest, viimasel pildil tööprotsess. Ärge küsige, kuidas see veiniklaas workshoppi sattus. Punane vein pealegi. Nagu näha, siis mu üle-eelmise postituse "joon ainult valget veini" ei pea paika. Või ei, tänasel päeval enamjaolt siiski peab; foto on mitu head aastat vana.

December 16/2023

“The Supreme Court has ruled that they cannot have a nativity scene in Washington, D.C. This wasn't for any religious reasons. They couldn't find three wise men and a virgin.” ― Jay Leno

Kakskümmend kolm

 

Merriam-Webster dictionary: off-the-grid (adjective) : not connected to or served by publicly or privately managed utilities such as electricity, gas, or water. 

Ma ei teagi, kust pihta hakata – hakkaks asjaolust, et ma ei oska off-the-grid (off-grid) kuidagiviisi emakeelde tõlkida. "Levist väljas" ei tule kõne allagi, sest off-grid elustiili saab harrastada ka levis olles, st. telefoni- ja internetiühendust omades. Tänapäeval ju teadagi võimalus ka paksus metsas kännu otsas istudes muu maailmaga suhelda, satelliidid ja leviboosterid ja mis iganes. Off-grid tähendab, et su alalises elukohas pole elektriliine, kasutad päikese- või tuuleenergiat või fossiilkütusel töötavat generaatorit, vesi tuleb kaevust või allikast või jõest-järvest.

Septembrikuise road-tripi ajal resideerusime nädalakese lähedaste pool. Meievanune abielupaar, kel off-grid elamine Idahos, veedavad oma suvesid sedamoodi juba aastakümneid. Nende kodu võib nurkapidi näha esimesel fotol. Väekas puitehitis, kõik puha peremehe enda kätetöö. Kogu majapidamine töötab päikeseenergial, vett annab puurkaev, sada kakskümmend meetrit sügav. Jep, sada kakskümmend, sest maja asub mäe tipus. No muidugi mitte päris nende mägede tipus, mis teisel ja kolmandal pildil näha. See on Teton Range, väidetavalt Ühendriikide kaunimaid mäeahelikke, ühel pool Idaho, teisel Wyoming. Me lähedased elavad Tetoonide jalamil, pildid ongi tehtud nende kodu suunas sõites. Ühesõnaga. Suveajal pääseb maja juurde autoga, talvel üksnes lumesaaniga. Võiksin pikalt ning värvikalt kirjeldada, kuidas oma truckiga, camper turjal, järsku, kitsukest, rööpalist teed mööda mäe otsa turnisime, ning nädala möödudes, külaskäigu lõppedes jälle alla tagasi. Paul roolis, mina kõndisin ees, andsin käemärkide abil juhtnööre, kuhu ja kuidas, et camperit vastu teeäärseid põliskuuski lömmi ei taoks. Läks õnneks, aga väga napilt. 

Pererahva off-grid igapäeva kuuluvad säärased seigad nagu karud ja põdrad ja igat sorti väiksemad elukad maja ümber, jändamine päikesepaneelidega, veepumpamine, aiapidamine, kord kahes nädalas linnasõit, et poes käia, ja postkontoris ja pesumajas. Kuivõrd kaunilt eksootiline, maailmamuredest vaba see elu seal mäe otsas kõrvaltvaatajale ka ei tunduks, tegemist on siiski päevast päeva töörabamisega. Mitte midagi ei tule iseenesest kätte. “Lihtsa elu” imago, millega asjatundmatuile off-grid'i reklaamitakse, kõlab ideena imeliselt, kuid reaalsuses sobib vähestele. Jah, tõsi, “vanasti” elasid kõik niimoodi. Aga tänapäeva Lääne ühiskonna inimene on hoopis teist sorti elukas. Ja see pole halvustavalt öeldud, ma ise samasugune elukas ju.   

USAs levib off-grid elustiil noorema elanikkonna hulgas hoogsalt, eelkõige muidugi nende hulgas, kel võimalik kaugtöötada, IT rahvas ning muu säärane. Meil on tutvusringkonnas mitu perekonda, kes omale kusagil jumalast hüljatud kandis maalapikese ostnud, sinna väikese elumaja püsti pannud, osa toidust tuleb oma aiamaalt või jahipidamisest, lapsed on koduõppel või siis nii pisikesed, et koolis veel ei käi. Mõnedele see sobib. Teised proovivad paar aastakest, ja kui esimene vaimustus lahtunud ning illusioonid tasapisi murenema hakkavad, kolitakse tsivilisatsiooni rüppe tagasi. Off-grid rahvast ongi suures plaanis kahte sorti: esiteks trendikad öko-inimesed, kel raha (või pangalaene) piisavalt, et peenemat stiili viljeleda (How to live off the grid: the ultimate guide for beginners) ja vähem varakat sorti tüübid, kuid sugugi mitte vähem värvikad (Beginner Moonshine 10 Gallon Recipe Ingredients).

Ühendriikides on muidugi esmajärgulised off-grid eluviisi viljelemise eeltingimused. Tohtu suur riik, (inim)asustamata kohti jagub säärasel määral, et raske hea ning parema vahel valida. Mis pani mind omakorda mõtisklema, kuidas Eestis selle asjaga on. Niipalju kui tean, elavad mõned mu lemmik-blogijad… no kui mitte just off-grid, siis enam-vähem sinnakanti? Kohtades, kuhu ühistransport ei käi, kus talvel teid lumest puhtaks ei lükata, kus igasugu asjadega tuleb ise hakkama saada. Ei ole nii, et helistad… ma ei tea, korteriühistu vanemale? ja kurdad, et radikad külmad. Rääkige, kuidas teil seal on selle vähem või rohkem off-grid värgiga?  

December 15/2023

“Building an off the grid home is one of the hardest, but also one of the most rewarding things you will ever do.” ― Gary Collins, Going Off The Grid: The How-To Book Of Simple Living And Happiness

Kakskümmend kaks

 

Elu esimese lonksu alkoholi (sõstraveini?) neelasin klassiõe sünnipäeval, vist kuuendas klassis. Või seitsmendas. Aga äkki hoopis viiendas? Tüdruku vanemad, arvatagi, tol õhtul kodus polnud. Ja sealt edasi läks niimoodi:

Teismelisena olin vägagi ontlik, vägijoogid mind ei tõmmanud, vaid harva klaasike siin või seal. Mõningane alko-huvi hakkas tekkima kusagil varastes kahekümnendates; järgnes umbes kümmekond säärast aastat, mil... noh... sai ikka kõvasti pidutsetud. Mul on muidu igasuguse nõuka-nostalgia vastu täielik allergia, kuid ütleme nii, et heal mitmel aastal polnud, vähemasti neis ringkondades, kus mina liikusin, rahaga eriti muud peale hakata kui pidutseda – kui mälu nüüd ei peta. Sest täitsa võimalik, et valisin nimme pidutsemise, asjalikumate rahakulutamisviiside asemel. Meenub muuhulgas, et korra oli mu Kreegi tänava kodu pööningul mitu kõrget veinikastidest „torni“. Otse Põltsamaa veinitehasest sai ostmas käidud. Punasesõstravein, magus siirupitaoline jubedus, andke mulle mu vähene patriotism andeks. Teine suht vabalt kättesaadav jook oli vermut. Te ilmselt arvate, et liialdan, kuid tänasel päeval ajab mul ainuüksi sõna Cinzano ja/või vermuti lõhn südame pahaks. Kedagi teist selles muidugi süüdistada pole, üksnes iseennast, sest tollest joogist jõin end, kui asju õigete nimedega nimetada, ikka väga mitu korda väga purju. Kui purju, küsite. No näiteks nii purju, et mingist Tallinna vanalinna baarist õhtu lõpul kõrgendatud meeleolus tänavale, värske õhu kätte tuigerdades hõljudes, valge kurgualusega musta hulkur-kassi silmates üritasin loomale jootraha pakkuda. Pidasin kelneriks, noh. Tume ülikond, valge manisk – teie ei peaks või? 

Säärane lõbus vermuti-nädalalõppude elustiil kestis ikka mitmeid häid aastaid, kuni ühe uusaastapeoni, kus tantsupõrand oli klaasist, altvalgustusega, ning Cinzano voolas ojadena. Kostüümi õmblesin ürituseks muidugi ise, nagu ikka tol eluperioodil. Hõbedasest kangast seelik ja pluus, pluss kaheksakümnendate lõpus kohustuslikud patshokid. Mul kahjuks pole selle diskohiti nime enam meeles, mille ajal põranda, joogi ning muusika koosmõju tundus ühtäkki niivõrd võigas, et võttis isu järgmisel pea kümnelkonnal aastal alkoholi tarbida. (Ehk mängis ka riietus rolli? Täna ei paneks ma miskit sellist tapmisähvarduselgi selga.) Nii et jah, olingi aastaid täiskarske, täitsa omal vabal valikul. Seltskonnas muidugimõista kõrgelt hinnatud kui kaine autojuht. Sellest perioodist on mul üks värvikas seik meeles: viibisin sõpradega kanuumatkal. Soomaal. Õhtul lõkke ääres pruugiti Gammel Danski. Mingil segasel põhjusel hakati mullegi napsutamist peale sundima. Miljon korda „ei“ öelnud, sai mul lõpuks hing täis. Eks ise teate, millega riskite. Võtsin vihaga kohe mitu pitsi üksteise otsa. Tol ööl ei saanud keegi sõba silmale. Ei pakkujad, kes telgis magada üritasid, ega mina, kes ma iga natukese aja tagant telgist välja, häälekalt öökima komberdasin.

Kusagil neljakümnendate alguses hakkasin õige harva taas veini maitsema, sedakorda viinamarjaveini. Veini-inimene olen tänaseni, ühtki teistsorti alkoholi ei võta suu sissegi. Ei, oot, valetan, mõnel üliharval korral head viskit, ja surmade/matuste puhul pits-kaks viina. Ei, ikka valetan. Matkade ajal kah teinekord imepisike kange naps või kaks, külmarohuks. Aga muidu, jah, on kange alkohol minu jaoks täielik „ei“. Õlu mulle ei maitse. Enam ei maitse. Eestis maitses, aga siinpool ookeani miskipärast ei taha. Imelik. Õlled on meil ju väga head, Oregonis iseäranis, ning mainekaid pruulikodasid iga nurga peal.

Nii et jah, vein on minu jook. Tänaseks põhiliselt üksnes ja ainult valge vein, ning üksnes ja ainult kuiv valge, soovitavalt Sauvignon Blanc. Kodus alati jääga, mujal ilma. Õhtune vein mulle ei sobi. Või noh, kui mingi oleng aset leiab, siis muidugi veinitan õhtusel ajal. Ja suveti ülemise korruse terrassil on õhtuvein samuti ok. Aga üldiselt tundub pealelõuna olevat mulle sobilik dringiaeg. Kusjuures kodus olles tuleb drinki tingimata just õues nautida, nii suvel kui talvel. Praegusel aastaajal teeme garaazhiuksed lahti, läidame ukseava ees gaasilõkke, loobime Lillile palli – multitasking ühesõnaga. Ning jaa, ka talvistes tingimustes pruugin veini jääga. 

Ma vist siin kusagil ennegi kirjutama juhtunud, et meil Pauliga on kolme sorti päevi: no wine day, low wine day, wine day. Eile just itsitades arutasime ennastanalüüsivalt, et miks me, kaks täiskasvanud inimest, üritame noil veinipäevadel põhjust leida, miks parasjagu no wine day ei ole? Südametunnistus piinab? Ühiskonnapoolne ajupesu? Sest noh, kohtab ju allikaid, mis rõhutavad, et a) minu vanuses naisterahvas peaks alkoholist üleüldse kaugele hoidma; b) alkoholitarbimine on aktsepteeritav üksnes sotsiaalse tegevusena (ma näiteks naudin klaasi-kahte veini ka üksinda kodus olles), c) kõik need muud hirmujutud. Ja siis loed, et keegi saja-aastane vanaproua väidab, et ta pikaealisuse saladus on igaõhtune kaasike viskit. Mine võta siis kinni. 

Lõpetuseks mõned näited me wine day põhjuste põhjenduse repertuaarist. Veinitada on tarvis, kui parasjagu juhtub olema: 

• ilus ilm
• kole ilm
• mõningane stress
• mõnusalt stressivaba
• tervis hea
• tervis kehv
• nädala lõpp
• nädala algus
• kesknädal

... ning seda loetelu võiks lõputult jätkata. 

p.s. Sobiv teema „aga mul on nii“ kommentaaride jätmiseks! :)

Foto: Neljakuune Lilli jälgib me aiatiigi kuldkalu. Märts 2017.

December 14/2023

“In wine there is wisdom, in beer there is freedom, in water there is bacteria.” ― Benjamin Franklin

Kakskümmend üks

 

Täna tuleb rikkurite-eri.

Esiteks, Elon Musk. Ma pole eales saladust teinud, mida temast arvan. Mu meelest on Elon ärahellitatud põngerjas. Egomaniakk. Nartsissist. See selleks. Ma ei kirjutaks täna ta isikuomadustest, kui me Pauliga poleks paar päeva tagasi vaadanud Leave The World Behind. Film kui niisugune erilist muljet ei jätnud. Visuaal ja üliaeglane pingekruvimine olid tasemel, kuid viimane muutus lõpuks siiski juba niivõrd ülekruvituks, et filmi lõpuviiendikuks enam justkui ei jagunudki, seda va pinget siis. Suures plaanis nõustun NYT arvustusega (tsitaat + viide postituse lõpus). Aga asi pole filmis endas, vaid selles, et see Muski tagajalgadele ajas. NB! Spoilerdan! Ühesõnaga, linateoses leidub stseen, kus automaatjuhtitavad Teslad tohutu ulatusega ahelavarii tekitavad. Põhjus? Häkkerid halvavad sõidukite juhtimissüsteemid. Elon muidugi viskus oma masinate kaitsele, kuulutades, et tema Teslad ei põhjusta mitte iial säherdust pile-up'i, sest: 'Teslas can charge from solar panels even if the world goes fully Mad Max and there is no more gasoline!' Kulla inimene, su Teslad olid filmis miilidepikkuses lasus seetõttu, et häkkerid panid nad üksteisele otsa põrutama, mitte seetõttu, et akud said tühjaks. Netflix users mercilessly mock 'triggered' Elon Musk for whining about Tesla pile-up scene in Julia Roberts' new movie Leave the World Behind.

Teiseks, Lauren Sánchez. Nüüd sai ühte rikkurit kirutud, olen teisega leebem. Te ikka teate, kellega tegemist, jah? Sánchez on Amazoni bossi Jeff Bezose kihlatu. Ühesõnaga, värske Vogue avaldas Laurenist pikema persooniartikli. Kuna lubasin leebe olla, ei hakka siinkohal paljusõnaliselt kritiseerima Vogue lamedat fotoshooti (Annie Leibovitz, mis sinuga juhtunud on??) ega Laureni ülesüstitud huuli (ühel pildil näeb välja nagu Steven Tyler – teravakeelelise twitteri kasutaja sõnad, mitte minu omad!). Sellegipoolest, niipalju kui ma meelelahutuslehekülgi lapanud olen, on Sánchez igas mõttes ületuunitud bimbo mulje jätnud. Aga teate, see Vogue kirjutis pani mind teda teise pilguga vaatama. 54 aastasel Laurenil, kujutage ette, on nii väikelennuki kui helikopteri piloodi paberid. Mõlemad koolitused läbis vanemas eas. Onju äge? Nii et ma võin siin ju “bimbo” või mis iganes plõksida, aga kus minu pilooditunnistus on? Kummaline, kuidas mõni väike seik teinekord vaatenurka ning suhtumist muudab. Või noh, lennuki/helikopteri juhtimisoskust ei saa vist parimagi tahtmise korral “väikeseks seigaks” nimetada. Ja ärme hakkame siinkohal juuksekarva lõhki ajama, eks, et temal on koolituseks biljoneid kordi enam rahalisi vahendeid kui mul, samuti ka isiklikke helikopter(eid) ja lennuk(eid), mida piloteerida. Mis iganes, ikkagi nii äge! 

---------------

The New York Times: /.../ The movie plays like a bulleted list of everything wrong with America — fair enough — but hurled so relentlessly at the audience that you can only assume the goal is for anyone watching the movie to find something they agree with. In the onslaught, the narrative tension dulls into passivity, both for us and for the characters. /.../ There’s a lot of over-signaling dialogue here; the film’s ending seems like a punchline. It’s strongly implied that what will survive the apocalypse is not humanity or beauty or neighborliness or even civilization, but physical media, the DVDs that will still work when the internet and the streamers go down. “Leave the World Behind” is a Netflix movie, so there’s irony in that. /.../ This is the way the world ends: Not with a bang, but a theme song./.../ Read more: 

Fotod: Lilli otsib rahapada. Suvi 2018.

December 13/2023

“The mass of the rich and the poor are differentiated by their incomes and nothing else, and the average millionaire is only the average dishwasher dressed in a new suit.” ― George Orwell, Down and Out in Paris and London

Kakskümmend

 

Julgusest, julmusest, jultumusest

Disclaimer: Pidasin iseendaga tükk aega nõu, kas allolevad mõtted postituseks vormistada või mitte. Nagu näete, jätkus mul julgust? julmust? jultumust?/vali neist kolmest sõnast sinu meelest sobivaim/ seda teha.

Kõigepealt viskan pommi, eks siis allpool jõuab suitsu laiali ajada. Paar päeva tagasi eemaldas ühe kinnise blogi omanik mind lugejate nimekirjast. Eeldan, et eemaldas, sest leidub ju ka kaduvväike IT probleemi tõenäosus, mille tõttu ma enam lugema ei pääse - kuigi see oleks üsna kummaline kokkusattumus. Kui siiski peaks nii olema, võtan otse loomulikult blokkimist puudutavad sõnad tagasi, vabandan siiralt ja südamest, raputan ämbritäie tuhka pähe, tunnen sügavat piinlikust. Samas, kõik allpool öeldu jääb kehtima, kuna mu tänane postitus ei tulene väljaviskamisest, vaid sellele eelnenud sündmustest. Rohkem siinkohal ei selgita. Blogija, ta lugejad ning mina teame. Kuid NB! sama hingetõmbega toonitan, et igal blogiomanikul, olgu kinnise või avaliku, on sada, kakssada, viissada protsenti õigus auditooriumi selekteerida. Ning sama mõõtu õigus oma valikud põhjendamata jätta. Mina ise eelistan teadagi põhjendamist, aga eks inimesed ongi erinevad. 

Ühesõnaga. Kas olen kunagi kusagil juba ennegi maininud, et nn. krüptilised sõnavõtud (muuhulgas blogipostitused) on mu personaalne pet peeve? Juhtun ka ise mõnikord sellele rajale eksima. Noh, et kirjutan, et teate, ma räägiks täpsemalt, aga… ja järgneb hulk rohkem või vähem segaseid selgitusi, miks häman, selmet asju õigete nimedega nimetada. Veelkord, juhuks, kui teil kahe silma vahele jäi: minagi olen seda teinud. Sellegipoolest pean end suures plaanis otseütlejaks, hindan seda omadust ka kaasinimeste juures. Öeldagu või pahasti, kuid ärgu keerutatagu. 

Aga. Kus ning kuidas jooksevad piirid, kui sõnalisest julgusest, julmusest, jultumusest rääkida? Kas ja kuivõrd need kolm mõistet kattuvad? Koeraühingus, kus Eestis elades pikki aastaid tegev olin, leidus paar inimest, kes hobikaaslastele vahetpidamata hinge sittusid, pardon my French. Nad ise nimetasid seda julguseks. Või otsekohesuseks. Need, kellele hinge situti, pidasid säärast käitumist aga julmuseks. Või jultumuseks. Tõsi, koerandus ongi paraku säärane ala, mis ei passi nõrkadele. Kihvad kõigil ühtepuhku paljad, noh. Kuid need paar daami olid ikka vääääga produktiivsed purejad. Ma ise? Hm. Ehk kuskil skaala keskel, enda arvates. Kõhtu allaandmise märgiks ülespoole ei keeranud. Kui kallale tuldi, hammustasin vastu. Küllap mõnikord ründasin esimesena ka. Ma räägin, koerandus on karm business. 

Julgus, julmus, jultumus. Kuidas neil vahet teha? Kusjuures, et häma vähem oleks, täpsustan, et arutlen nii enda kui nimetet blogija kui ka koerainimeste näitel. Ses mõttes, et pean ausamaks allpool öelda “meie”, kuna olen ka ise sihuke… ee... hammustavat tüüpi. Mõnikord. Teinekord. Igal juhul rohkem kui paaril kasinal korral. Lisaks saan otse loomulikult aru, et igale järgnevale küsimusele võib vastata “sõltub olukorrast”. Sellegipoolest juurdlen: 

kas see, kui me kellelegi miskit ebameeldivat otse näkku ütleme, olgu või tegemist tõega, on alati ja igal juhul julgus? Ehk on hoopiski julmus? Või lausa jultumus? Aga kui me sedasama sedastame tagaselja, või siis umbmääraselt, adressaati nimepidi nimetamata, mis see sel juhul on? Ja kumma… las ma otsin sobivat sõna… õigus? on ülimuslik - kas selle, kes ütleb (sõnavabadus) või selle, kellele öeldakse (emotsioonid)? Kas avameelsus kui üldiselt tervitatav isikuomadus vabastab vastutusest oma ütlemiste tagajärgede eest? Kas iseendaks jäämine ja oma väljaütlemiste tsenseerimine on teineteist välistavad olukorrad? 

Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. Pealegi, eks vastused, kui neid leidubki, ole persooniti erinevad. 

Fotod: Neljakuune Lilli ja surnud hiir. Ei, ei, koer pole milleski süüdi! Hiir uppus me aiatiiki, Lillikene lihtsalt püüdis teda suust suhu hingamisega elustada. Märts 2017.

Detsember 12/2023 

“In order that all men may be taught to speak truth, it is necessary that all likewise should learn to hear it.” ― Samuel Johnson, The Rambler

Üheksateist

 

Meil oli paar päeva tagasi vikerkaar koduõue kohal, hommikul kell kaheksa. Väga ebaharilik kellaaeg vikerkaare jaoks. Samuti tundub väga ebaharilik, et laanepäll (maakeeli Western Screech-Owl, ladina keeli Megascops kennicottii) juba mitu nädalat me teise korruse terrassi alustel taladel resideerub (foto sai paraku kehvake). Päeval päll magab, ööseti peab jahti. Identifitseerimisega oli omajagu tööd, sest pälli pea asub uneajal, st. päeval, keha sees. Ei, ärge naerge midagi, teisiti on seda raske kirjeldada. Ta ajab magades keresuled puhevile, pea kaob kusagile nende vahele ära. 

Inimeste, st. minu ja Pauli suhtes ei tunne päll vähimatki kartust. Lillist ei tee väljagi, olgugi et koer tihtipeale otse tala all seisab, uudishimulikult üles vahtides. Meiegi võime rahumeeli seal tala all hängida, pälliga juttugi vesta, teda ei häiri sugugi. Kui suvatseb uinaku siiski katkestada, tõmbab pea kerest välja, vahib meile üksisilmi otsa. Paraku eksisteerib ka pahupool. Päll nimelt roojab koledal kombel, no ikka suurte hunnikute kaupa. Olen terrassialust kiviparketti juba korduvalt pesnud, aga see on vänge kraam, ei tule niisama lihtsalt maha.

Esialgu arvasime, et kodanik Pälli kimbutavad ehk tervisemured, et sedasi maja ning inimeste lähedusse hoiab. Aga nüüd jookseb juba neljas nädal vist, ja ta jätkuvalt väisab meid paaripäevaste, teinekord ka pikemate vaheaegadega. Kõik oleks ju kena (roojamine muidugi välja arvatud), aga see paganama linnuke ihub hammast me kuldkalade peale. Ühe juba sai aiatiigist kätte. Vaatan mina köögiaknast välja, päll kükitab üleval, all aga vedeleb pool kala. Just, pool. Teine pool ilmselt pälli kõhus juba. Millal ja mismoodi ta aiatiikides kalastas, issand seda ise teab. Öösel? Aga öösel kalad magavad oma "koopas" ju, mille neile kividest ehitasin? Otsisin veebist infot, mõned allikad osutavad, et kakulised saavad veest saaki kätte küll, harva ka päevasel ajal. No loodetavasti ei lülita ta kuldkalu põhitoiduna oma menüüsse. Sellisel puhul tuleb tal endale küll mõni teine hangout leida, meie kalasööjat majutada ei kavatse. Püüdku hiiri, nagu korralikule kakule kohane.  

Kakulistest veel niipalju, et Paul ikka oskab… öelda. Kui uue üürilise liiki üritasin määrata, kurtsin, et nii keeruline. Et mine sa võta kinni, kellega täpselt tegu. Paul: “Maybe it’s an International Lumber Owl?” Mina: “International WHAT??” Selgus, et Paul pidas silmas tähnikkakku (Spotted Owl, Strix occidentalis). Sõna 'lumber' märkis asjaolu, et lageraie seda linnuliiki ohustab; 'international' osutas faktile, et metsa võtavad maha muuhulgas väljamaa firmad. Ja siis tänasel vihmasel pealelõunal istusime veinikesega garaazhis, suured uksed kanjoni suunas avali, kuulasime vanamuusikat, muuhulgas Led Zeppelini. Võtsin üles teema, et paljudel karismaatilistel meesvokalistidel pole lauluhäält ollagi, Robert Plant väga kujukaks näiteks. Paul: “But he’s a good screamer.”

Detsember 10/2023

“Owl," said Rabbit shortly, "you and I have brains. The others have fluff. If there is any thinking to be done in this Forest--and when I say thinking I mean thinking--you and I must do it.” ― A.A. Milne, The House at Pooh Corner