Veel Malkovich'ist

 

1986. aasta suvel tuli mul (ja exil) valida, kas osta punast värvi Lada’09 või kaks piletit grupireisile Budapesti, Queeni kontserdile. Mõlema nimetet kulutuse jaoks finantse ei jagunud. Sai otsustatud esimese kasuks. Tänaseni kahetsen kibedasti. Viis aastat hiljem polnud Freddie't enam elavate kirjas, ning mul jäigi tema laval nägemise elamus saamata. Punane Lada mulle kustumatut elamust ei jätnud. 

-----

Nonii, kulla sõbrad. Hakatuseks toon ausalt välja põhjuse, miks käsilolev postitus sündis. Sest osa eelmise postituse kommentaariumist tekitas mus meelepaha. Ja kuna see tänaseks pole täielikult üle läinud, tahan seda väljendada. Olgu rõhutatud, et sarnast meelepaha, mida ka ise teiste inimeste blogisabades põhjustanud olen. Ma ei hakka ütlemagi “ilmselt olen”, sest tean, et olen. Mistap mul on põhjust kogu asja õppetunnina võtta, aga saagu ka kirja pandud, jääb ehk paremini meelde. 

Eelmine postitus rääkis sellest, kui väga ma John Malkovich'i laval näha tahaks. Möönan, ehk oleksin võinud naljatooni “miks keegi teine sellest sündmusest ei hõiska” kasutamata jätta, sõnaselgemalt väljenduda, et tegemist minu personaalse unistusega. Teinekord olen targem. Aga point pole selles. Point on, et minu isiklikus veebipäevikus avaldatud emotsionaalsetele hüüatustele “ma tahan teda laval näitlemas näha, maksu mis maksab” ja “miks nad selle koroona-kolliga kontserditeadaandes hirmutavad” sain vastuseks “mina Malkovich'i nägemise eest küll hingehinda ei maksaks “ ja “koroonakolliga hirmutamine on OK, mina küll ei ärritu.” Inimesed, miks me nii teeme? ( Veelkord: ka mina olen nii teinud, ja mitte üks ega kümme korda, vaid kardetavasti palju rohkem.) Olgu, ma saan vastuvaidlemise tagamaadest aru, kui juhtume lugema midagi, mis laia lauaga lööb, üldistab, no näiteks “naised tahavad… ” või “inimestele meeldib…”. Või mida iganes muud, stiilis “minul on nii, ja teistel on ka, ja kel pole, on imelik või lollakas.” Sel puhul mõistan kirjapandule reageerimist, kuna kirjutaja on iseenda kogemuste/arusaamiste/jne põhjal ka kõik ülejäänud kodanikud meelevaldselt ära sildistanud, kaasa arvatud blogilugejad, ning lugeja teisitiarvav või vastuvaidlev kommentaar on mu meelest (vähemasti mõneti) õigustet. 

Aga kui ma kirjutan näiteks midagi sellist nagu “plaanin kõhu kõrvalt kokku hoida ja pataka raha hakkama panna, et Egiptusesse sõita, oma silmaga püramiide näha” ning selle peale tuleb kommentaar “mina küll hingehinda ei maksaks, et korraks keset kõrbe asuvale kivihunnikutele pilku peale heita” siis… jah, miks me sedasi reageerime? Jumal hoidku, las inimene läheb ja vaatab hunnikut kive, kalli raha ees, miks me peame tema pinnal, tema veebikodus ta kivihunniku-vaatamise plaani pisendama, kuulutades, et meie meelest on see aja- ja raharaisk? (Kõrvalepõige: ma olen lausa mitu päeva keset tühermaad asuvat kivihunnikut vaadanud, tõsi, vähese raha eest ja kohalikku.) 

Või kui inimene kirjutab, et tal on ühest või teisest asjast või asjaolust kõrini, miks me peame osutama, et näe minul küll pole, või kui ongi, siis mina olen mõistlik ja kannatan ära? Kui oleks kirjas, et kõigil või enamusel on kõrini, oleks teine asi. Muidugi siis lähed ja ütled, et oot, pea hoogu, räägi enda eest, minul on hoopis niimoodi. Aga kui väljendatakse ainuisiklist arvamust, eelistust, unistust, mida iganes – miks  me (veelkord, kaasa arvatud mina) tunneme vastupandamatut vajadust minna ja suu püsti kuulutada, et minu arvamus, eelistus, unistus on teistsugune? Ja kui siis arvaja/eelistaja/unistaja me kommile vastab ja selgitab, et kõik OK, inimesed ongi erinevad, ei jäta me ikka veel järele, kuigi saame aru, et kirjutaja on millestki vaimustet, või vastupidi, millegi üle nördinud. Ei, kus sa sellega - pressime enda vaatenurga kasvõi praost sisse. Ja ma ei räägi siin asisest mõttevahetusest, arutelust mingil üldhuvitaval teemal. Ma räägin olukordadest, kus näiteks mina olen öelnud, et mulle isiklikult meeldib punane värv, ja kommentaator tuleb ja teatab, et talle meeldib hoopis sinine. No väga tore siis ju. Inimesed ongi erinevad. Aga miks me (sajandat korda: ka mina!) seda endale igapäevaselt ei teadvusta, et on erinevad? Ikka ja jälle läheme punasearmastajate blogisabadesse oma sinisega lehvitama? Isegi puhkudel, kui on sõnaselgelt välja öeldud, et kirjutajale meeldib punane, mingeid eeldusi või üldistusi pole mängu toodud, et ka teistele võiks või peaks just nimelt see värv meeldima? (Jällegi, tahan siinkohal viimse tilgani enesekriitiline olla, ja takkajärgi tark – Malkovich'i postituses poleks vist pidanud “miks kõik ei vaimustu” nalja tegema, kuna inimestel pole ühtmoodi huumorisooned.)

Igatahes, mina nüüd küll üritan seda tunnet, mis eelmise postituse kommentaarium mus tekitas, endas sedavõrra alles hoida, et see takistaks mind ennast edaspidi teiste blogisabades sarnaseid võnkeid edastamast.

March 29/2023

“Everyone has a sense of humor. If you don't laugh at jokes, you probably laugh at opinions.” ― Criss Jami, Killosophy

Miks keegi seda MULLE pole öelnud?!?

 

Jah, miks?? John Malkovich – JOHN MALKOVICH astub Eestis lavale, ja mitte keegi blogijaist ei kirjuta ei hõiska sellest? Ma pean erakordsest, ajaloolisest sündmusest kusagilt Õhtulehe pealkirjast teada saama? Kulla inimesed, mis teil viga on? Umbes et ahjaa, Jeesus Kristus tuleb nädalavahetuseks Tallinna, a ma vist ei viitsi vaatama minna? Paluks otsekohe raporteerida, kes läheb vaatama (Malkovich'i siis, mitte Jeesukest, tema ei tule, veel), ja kui käidud, paluks kirjutada. 

Minu jaoks ainuke tõrvatilk maailma alustalasid raputava sündmuse juures on Alexela Kontserdimaja idiootlik teadaanne Piletilevi lehel: “Terviseameti soovitustest lähtuvalt on külastajatel soovituslik kanda maski, eriti riskirühmadel. Samuti on soovitatav hoida võimalusel mõistlikku distantsi ning pesta või desinfitseerida regulaarselt käsi.”

Hm. Ehk keegi ehk selgitab mulle, lollile, milline on antud (ja sarnaste) ürituste puhul “mõistlik distants”? Ja mida peetakse silmas “regulaarse kätedesinfitseerimise” all? Vahetult enne ja peale etendust? Enne ja peale etendust pluss vaheajal? Enne, peale, vahel, pluss soovitavalt ka etenduse kestel, pimedas saalis naabrite suunas vabandusi pomisedes? Kas me sellest hüsteerilisest kandke-maski-distantseeruge-desinfitseeruge faasist ei peaks juba ammu väljas olema, olgu siis tegu nendega, kes "spetsialiste usaldavad", või nendega, kes "oma peaga mõtlevad"? Jeerum küll.

March 27/2023

“I don't understand how somebody wouldn't have a sense of humor about themselves.” ― John Malkovich

Hakkas meeldima

 

Ma ei mäleta, kas olen rääkinud oma esimesest kogemusest me massiivsest mõõtu trucki roolis. Ja kui olengi, topelt ei kärise. Ühesõnaga, aasta oli 2019, Chevrolet Silverado majapidamises värske tulnukas (ostsime teise ringi sõiduki). Paul broneeris õlivahetuse või midagi, ise aga lendas komandeeringusse. Minul, kes ma trucki alles võõrastasin, ta gabariitide tõttu muidugimõista, tuli masin teenindusse toimetada. Vahemärkusena olgu öeldud, et olen suuri sõidukeid roolinud ennegi. Aga see oli vääääga ammu, millalgi 90ndate keskel või lõpus. Sedajärgi oman vaid väiksemat sorti sõiduriistade kogemust - mu eelmise elu tubli tumeroheline Jeep Cherokee oli ju samuti pigem väike kui suur. Ahjaa, üks kord sattusin ka rekka rooli, Eestis, mingitele ammu unustuse hõlma vajunud väljaannetele kaastöid tehes (loe: kirjutades, millest iganes kästi, alates titemähkmetest lõpetades veoautodega). Automark, kui mu mälu ei peta, oli Scania, igatahes lubati ajakirjanikuproual monstermasinaga tühjal parkimisplatsil väikene tuur teha, rekkajuht muidugi kõrvalistmel, valmis katastroofi korral rooli haarama või käsipidurit tõmbama. 

Ühesõnaga. Kuhu ma jäingi. Ahjaa, see õlivahetus. Noh, töökoda asub meil õnneks kodule suhteliselt lähedal, sinna viib enam-vähem sirge tee, mingeid keerulisi manöövreid sooritada ei tule. Tüürin mina siis ettevatlikult teeninduse laiast väravast sisse, pargin trucki enam-vähem tühjale parkimisplatsile, pühin laubalt higi, et huh, õnnelikult kohal. Kui äkitselt meenub, et issand jumal, ma pean ju siit kuidagi minema kah saama, mis siis, kui plats pargitakse vahepeal täis? Kui mul tuleb tagurdada? Hiigeltrucki turvalise manööverdamisega ma küll toime ei tule, gabariitidest pole kogemuse puudumise tõttu halli aimugi ju. Ega miskit, neelasin uhkuse alla, marssisin töökotta, ulatasin mehhaanikutele võtmed, tunnistades ausalt, et minu jaoks värske masin, oskan ainult edaspidi sõita, sedagi vaid sirget teed pidi. Et kui õli vahetatud, oldagu palun kenad ja pargitagu mu truck nii, et teisi autosid mõlkimata parklast lahkuda saan. Taevas teab, mida minust seal tagaselja räägiti, aga kui paari tunni pärast truckile järele läksin, oli see abivalmilt pargitud otse värava ette, nina mu kodutee suunas, ja väikese liialdusega võib öelda, et parkimisplats oli manööverdamisoskuseta kliendi soovile vastu tulles kõikidest teistest sõidukitest puhtaks tehtud. Mul jäi üle vaid rooli istuda ja (väravaposte vältides) sirget teed mööda koju tagasi kulgeda.

Ning üldiselt kujunes kuidagi niimoodi ka järgnevatel aastatel, et mina sõitsin me sõiduautoga, Paul truckiga. „Meeste auto“ ja „naiste auto“, noh. Seda enam, et kui truckil camper turjal, siis kisuvad mõõtmed minu jaoks juba üleelusuuruseks. Aga sel aastal on Paul raketiehitusmaratoni tõttu tihti lennus, ja keegi peab ju liiklusvahendeid ometi liigutama, kuude viisi paigalseismine pole neile hea. Väiksema neljarattalisega on lihtne, temaga teen nagunii kõik oma käigud. Aga truckiga, vaat siinkohal pidin end kokku võtma. Ja teate, asi on mulle meeldima hakanud! Totaalselt teine tunne, võrreldes väiksemat mõõtu sõiduki roolis olemisega. Esiteks, truckis sa istud kõrgel, ülevaade on jube hea. Teiseks, võimas diiselmootor. (Teeme nii, et ei hakka siin praegu fossiilkütustest ja kliimast, eks.) Ma jumaldan me trucki häält, säherdune madal, ühtaegu rahustav ja ähvardav. Kolmandaks, kuna sa oled nii suur, siis võid oma asja suht aeglaselt ja rahulikult ajada, pole sedasamust sportliku soorituse painet, et ristmikult sajaga minema, muidu annab mõni su taga veel signaali või midagi. 

Tunnistan ausalt, ega ma tiheda asustusega parklasse siiani asja ei tee. Aga isegi vilunud truckijuhid (nagu Paul) mõtlevad kolm sammu ette, kuhu ja kuidas säärast elukat parkida - pole nii, et sipsti siia ja sipsti sinna. Vaikselt sean vaimu valmis ka truckil-camper-kukil hooajaks. Ühest siiski hoian end kindlapeale eemale: camperi laadimisest trucki kasti, st. trucki tagurdamisest camperi alla. See üritus on minu jaoks raketiteadus. Olen enam kui rahul assistendirolliga, mida mul laadimistöö juures täita tuleb - hõiked, käemärgid ja muu säärane. 

Foto: Paul. Võetud oktoobris 2019, värskelt peale trucki ostmist. 

March 22/2023

“I can only drive slowly." - "That's all right." - "And I can only do left turns." Rose ran downstairs, grabbed a road atlas, and ran triumphantly back up again. "Wales is left! Look! It's left all the way!” ― Hilary McKay, Saffy's Angel

Leave it better than you found it

Ai, mu kael on kange. Sest olen kaks päeva köögilage värvinud. Mängime nüüd nii, et te küsite, miks ma seda lage värvin, kui nagunii peagi plaanis ära kolida. Siis saan vastates iseendale õlale patsutada. Ei, lagi polnud võidunud ega miskit, see sattus lihtsalt viimane pind olema, mis mul me Oregoni kodus värske värviga veel üle käimata. Muud ruumid on kõik juba uue hingamise saanud. Kusjuures osutan, et me rendime oma praegust kodu, ning kogu uuenduskuur sündis meie vabal tahtel, mitte majaomaniku soovil või nõudmisel. Vähe sellest, värvidki soetasime omaenda raha eest. Sellelsamal pealkirjas toodud põhjusel: leave it better than you found it. Too põhimõte saadab mind ja Pauli muide igal pool, ka matkaradadel ja campgroundides näiteks. Korjame üles võõra prügi, puhastame lõkkeaseme ümbruse kellegi teise tekitatud klaasikildudest, ja nii edasi. Üldsegi mitte selleks, et end holier than thou tunda, vaid et saaks parem ja puhtam. Meie enda jaoks, ja teiste kah muidugi.

New Mexico üürikoduga oli kusjuures samamoodi – kui lahkusime, säras elamine tänu me kahe aastatepikkusele tegutsemisele kui prillikivi, nii maja kui aed. Landlady kolis uued elanikud sisse järgmisel päeval peale meie lahkumist – tavaline praktika oli, et tal tuli enne värskete üürnike sisselaskmist koristusabilised palgata, paari nädala jagu puhastada ja kraapida.

Jaa, teate, ma olen väga ootusärevil tolle eelseisva elumuutuse tõttu. Uus koht, uued lõhnad... Imelik ning erutav on mõelda, et me järgmine kodumaja on seal kusagil lõuna pool juba täitsa olemas ja ootel, ainult et meie ei tea veel hetkel, kus see asub ja milline välja näeb. Aga praegusele, kanjoniääre kodule, mis meid arvatava kolimise ajaks kümne aasta jagu kaunilt kohelnud, oleme iseenesest mõista lõpmata tänulikud. Siinkohal joonistubki mu meelest väga hästi välja rendikodu eelis. Meil poleks omanikena elu sees võimalik endale kaheksakümne aakri peal asetsevat "mõisa" lubada. Ei kujuta ettegi, mitukümmend miljonit säherduse kinnisvara eest tänapäeval välja tuleks käia. Kuid tänu otsusele rentimist ostmisele eelistada oleme hea hulk aega oma elust säärast paradiisi nautinud. 

Nonii, ja juba kuulengi vastuväiteid stiilis "olgu kodu või väike ja tagasihoidlik, aga peaasi, et seaduslikult iseenda oma“. Selle peale kostan ma esiteks, et täiesti normaalne, et inimesed sätivad oma elusid erineval moel, arvavad erineval viisil. Teiseks, USA ja Eesti üüriturud on äääärmiselt erinevad, neid ei saa omavahel võrrelda. Eestis näikse üürimine justkui poolenisti häbiasi olevat, koduks on sobilik üksnes seda elamist nimetada, mis isiklikult sulle kuulub. Või siis pangale, aga nime poolest sulle, eks. USA's (usun, et mitmetes teisteski riikides) vaadatakse üürimisele sootuks teise pilguga. Pädevad ja pidavad, soovi korral pikaajalised lepingud tagavad kindlustunde nii üürnikele kui omanikele. Üürnikud kohtlevad rendikodusid samamoodi, nagu kohtleksid iseenda eraomandit. Olen seda vist ennegi kusagil maininud, et arhitektuuri- ja sisekujundusajakirjas, mida tellin, on kenake hulk presenteeritavatest interjööridest justnimelt üüripinnad. Stiilis „üürisime Manhattanil penthouse’i, palkasime kuulsa sisekujundaja, olge lahked, imetlege.“ 

Näis, ehk millalgi kirjutame Pauliga ka majaomandilepingule alla. Aga kus ja kunas, selle jätame esialgu veel lahtiseks, sest maailm on suur ja lai. Ning kõik taandub tegelikult ju isiklikele eelistustele. Mõni tahab juba noorena juured maasse ajada, mõni ei soovi end ka vanemas eas kinnisvaraga (loe: kohaga) siduda. Seniks, kuni mõlema vaatenurga eelistajad üksteisele hingamisruumi annavad ega kipu misjonitööd tegema, on kõik hästi. (See viimane lause hoiab loodetavasti eemale patroneerivad kommentaarid üürimise väidetavast ebaökonoomsusest ja majaomamise eelistest ja maailmamajanduse hetkeseisust jne. Kommentaarid „aga mul on nii“ on seevastu vägagi teretulnud.)

March 17/2023

“Home isn't a place, it's a feeling” ― Cecelia Ahern, Love, Rosie

Lugesin blogisid

Marju kirjutab, et sai šoki tšeki ühe ammuse võla katteks. Kusjuures ta ei imesta niivõrd selle üle, et võlg lõpuks ära õiendati, kuivõrd makseviisi üle. Aga vaadake, kulla inimesed, meil siinpool suurt vett on pangatšekk täiesti normaalne, igapäevane maksevahend. Mul on oma isiklik tšekiraamatki olemas. Jaa, jaa, arusaadav, et teie, e-eestlaste jaoks kõlab see kui kiviaeg. Tõsi, poes või restoranis vms. ma tšekke ei kasuta, aga näiteks mõned igakuised arved tasun nendega küll. Väga lihtne ja käepärane. Ja ärge siin itsitage pihku midagi, ma kuulen te reaktsiooni, mis sest, et ookean laiutab vahel. Ja ärge hakake, et "puud surevad" paberist tšekkide tõttu. Teie e-teenuste serveriruum tapab planeeti omal moel. Ja üleüldse, mis te selle tšekikirjutamisest säästetud kaheminutilise kvaliteet-ajaga peale hakkate? Istute Instas või TikTokis? Mh? Ah? :)

Frieda postituse sabas mainib Kaur kannibalismi. Möönan, et tegemist raskestiseeditava teemaga (no pun intended), kuid ei häbene tunnistada, et olles lugenud Margaret Visseri „The Rituals of Dinner“ kannibalismi-peatükki, vaatan juba aastaid asjale pisut avarama pilguga. Ei, ärge nüüd minu kohta mingeid jubedaid järeldusi tehke. Aga. Inimsöömisel on olnud aegade algusest muidki tahke peale näljakustutamise. Näiteks rituaalne/spirituaalne tahk. On söödud lahingus tapetud vaenlast, et ta jõudu omandada. On söödud loomulikku surma surnud pereliiget, et ta nii-öelda igaveseks sööjaga jääks. Hiljutine „The Last of Us“ episood oli kah kannibalismihõnguline, väga õudne kusjuures. Kõrvalepõikena: Ellie't kehastav Bella Ramsey on mu uus lemmiknäitleja! Teeb sarjas fantastilise rolli. Fan-tas-ti-li-se. Teise kõrvalepõikena: Kui Nevada kaudu juhtume Californiasse sõitma, tuleb meil Pauliga Donneri mäekuru läbides iga kord kannibalismist juttu, kuna 1846-47. aasta talvel elasid läände rändajad seal säärast õudust läbi, et. Jaa, muidugi lugesin „The Indifferent Stars Above“, aga selletagi olen üsna kindel, et igaüks, kes kaljukindlalt väidab, et tema küll oma liigikaaslast toiduks ei tarvitaks, olgu olukord milline tahes, meelitab ennast, kuna ei tea absoluutselt, millest räägib. Tal on elus vedanud, pole säärasel moel valiku ette pandud, kohutava ja veelgi kohutavama vahel.

Ritsik ütleb, et kodud vananevad koos inimestega. Jäin selle üle mõtlema. Ma ei tea... ma arvan, et minu kodu pole küll koos minuga vananenud. Sealjuures ei tähenda see, et ma vahetpidamata uut mööblit hangiksin, vastavalt moele või aastaajale aksessuaare vahetaksin. Jaa, värvisin siin hiljuti seinu ja lagesid, eks, ja tegin mõningaid muid, peamiselt kosmeetilisi uuendusi, aga mööbliga ja lampidega ja lauanõudega jms. on kuidagi niimoodi sattunud, et nad on... ee... ajatud? Silmnähtava aastaarvulise templita. Sama lugu oli ka Eesti kodus. Ja no muidugi mängib kodu „mittevananemises“ rolli ka mu nostalgia-sallimatus, millest siin ja seal kuulutanud olen. Ma ei hoia, hambad ristis, elatud elu tunnistajaid alles. Või kui miskit hoiangi, siis üldjuhul ei paikne see otseselt silma all. Mulle meeldib, kui mu ümbrus kajastab tänast päeva, seda eluhetke,  milles parasjagu viibin, või siis vihjab lausa homsele. Hm, siinkohal tundub paslik järjekordne "ei nostalgiale" tegu üles tunnistada. Olles Oregonist ärakolimise plaani juba vägagi konkreetseks ajanud, otsustasin enda ja Yarko koeraspordikarikad, mis ühena vähestest asjadest Ühendriikidesse kaasa tarisin, heategevuseks annetada. Sportliku saavutuse kohta ja aega ning sooritajate nimesid märkivad sildid monteerisin muidugimõista karikate küljest lahti, matsin väikeses karbis kanjonisse, sinnasamasse, kus Yarko puhkab. Paarituhande aasta pärast murravad kaevetöid tegevad arheoloogid pead muuhulgas selle üle, misasi on "ESLÜ 2006. aasta parim isane universaalkoer*". 

TT kurdab raamatute redigeeritud uustrükkide üle. Olen täitsa nõus. Kusjuures ma ei oskagi öelda, kummad on hullemad, kas vasakpoolsed, kes Astrid Lindgreni teoseid kastreerivad, või parempoolsed, kes koolide seksuaalõpetuse buklettidest geiseksi tehnilisi üksikasju tutvustavaid lehekülgi välja rebivad. Mõlemad pooled tituleerivad vastasleeri esindajaid nõiajahtijateks ja raamatupõletajateks. Bingo! Just nimelt seda nad ongi, mõlemad. Pada ja katel. Jajah, maailm on hulluks läinud. Või ei, oot... maailm on alati hull olnud. Meie oleme juhuse tahtel sattunud sündima sellesse konkreetsesse hulluseperioodi. 

Fotol: Yarko poseerib jutuks olnud karikatega, enne Eestist ärakolimist. Pildistas Apelsinimarmelaad. 

*Aasta parima universaalkoera tiitel määrati Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu poolt sellele "sakslasele", kelle aasta jooksul saavutatud koeraspordi- ja näitusetulemused kokkuarvutatuna konkurentidele silmad ette tegid. Teisisõnu, koeral pidi austava tiitli saamiseks olema nii välimust kui ajusid. Ja muidugi ka fanaatikust omanik (yours truly), kes kõik varahommikud, hilisõhtud ning nädalavahetused raatsis koerahobile ohverdada. Õigluse huvides olgu märgitud, et Yarkol tuli esikohta jagada. Täpselt sama punktisumma sai kokku teinegi tark ja ilus, suur ja uhke isane. Neid kahte, Yarkot ja Nobit, sidus vastastikune kirglik vihkamine. Rivaalid, noh, mis siin imestada. 

March 14/2023  

“I had to admit, sometimes I sensed the strangeness of the world tugging at my sleeve, like a mischievous toddler, and I wanted to follow it.” ― Troy H. Gardner, Wakefield

Kastid, mu arm

 

Organiseerimiskuninganna Marie Kondo polnud veel sündinudki, kui mina juba sellesama asjaga tegelesin, millega tema tänaseks terve varanduse kokku on ajanud. Paraku asjaolus, et ma pole oma organiseerimis-geeni raha teenima pannud, võin üksnes iseennast süüdistada, KonMari kadestamine ei aita siin midagi. 

Siiski, praeguses eluolukorras tänan taevast, et mul seesamune... ee... kasti-obsessioon on. Sest tänaseks oleme, mina ja Paul, oma elukohavahetuse plaaniga juba sealmaal, et võtame kolimisfirmadelt hinnapakkumisi, saamaks aimu, kas ja kuivõrd teenus kallinenud võrreldes 2014. aastaga, mil New Mexicost Oregoni ümber asusime. Hea uudisena selgub, et polegi niipalju kulukam, kui esialgu pelgasime. Ei, ei, me ei koli homme-ülehomme. Täitsa vabalt võib juhtuda, et tuleva talve veedame veel Oregonis. Aga võib ka mitte olla. Plaan on säärane: eelseisva suve lõpupoole või sügise hakul lööme truckile-camperile hääled sisse, teeme umbes kuu aega luuret piirkonnas, kus kavatseme kanda kinnitada. Kui meile seal otsekohe mingi megapakkumine sülle peaks sadama, siis Oregonis muidugi enam pikka pidu pole. Kui  sedakorda miskit ei leia, võtame aega, otsime edasi, kiiret iseenesest ju pole, peale asjaolu, et TAHAKS MÕNUSAMASSE KLIIMASSE!!  

Ühesõnaga, praegu plaanisin siiski rääkida kastidest, mitte kolimisest, kuigi üks on teisega lahutamatult seotud. Ses mõttes, et kui kolimiseks läheb, saab meil sedakorda tükk maad lihtsam olema kui 9 aastat tagasi, kuna kodune kastimajandus on viidud tipptasemele. Garaazh, sahver, panipaik – kõikjal ladustub igapäevaselt mittekasutatav kraam kenasti sisu järgi sildistatud kastides. Mistap enne, kui kolimisauto ette sõidab, pole mingit megalt aeganõudvat asjadepakkimist või poolpehkinud pappkastidega rabistamist. Kogu mudru on vastupidavates plastik-konteinerites. Noh, kööginõud ja rõivad ja raamatud ja mööbel, nendega tuleb muidugi tegeleda, aga suures plaanis on me majapidamine siin Oregonis kogu aeg hästi organiseeritud, kompaktselt ladustatud olnud. Juba ammu enne kolimismõtte tekkimist. 

Sama süsteem kehtib ka mu workshopis. Fotod said pisut kehvapoolsed, aga annavad aimu. Ruum ei ole just üleliia avar, kuid peab materjalidele, töövahenditele ja pooleliolevatele projektidele lisaks mahutama ka massiivset töölauda, õmblusmasinat, raamaturiiulit, rõivastanget. Mistap kahes nurgas kõrguvadki säherdused enam-vähem maast laeni kastitornid, nagu esimesel pildil näha. Mõned kastid läbipaistvad, teised, kus silmale vähem isuäratavat kraami, läbipaistmatute seintega. Muidugi ikka jälle sildistatud ja puha. Tornid, need muide muudavad kõrgust. Lõpetatud projekti või otsasaanud materjali puhul tõstan täis kastid tühjade sisse, nad kõik on ühe mõõduga. Väiksemad vidinad leiab samuti kategooriate järgi karpidest, läbipaistvatest, neid on mul hea mitu riiulitäit. Pagan küll, kui Planeedi heaolu seisukohalt vaadata, siis esiteks, toetan oma karbimajandusega Hiina Rahvavabariiki, ja teiseks, reostan keskkonda. Kuhugi peab ju kõik see plastik ka peale seda, kui mina taevastele niitudele kolin, ladustatud saama? No ma ei tea. Ma pigem ei mõtle sellele praegu. Esialgu on plaanis, kastid kaenlas, soojemasse kliimasse kolida, mitte taevasse. 

P.S. Hakkasin juurdlema, et miks mul enamik silte inglisekeelsed on. Hm. Mingit kindlat põhjust nagu polegi. Kusjuures ma kirjutan (toidu)poenimekirju kah inglise keeles, isegi neid, mis üksnes mu enda, mitte Pauli jaoks koostatud. Amerikaniseerunud, ilmselgelt.

March 12/2023

“There is no box. Only the one you put yourself in. You can do whatever you want. If you say you can’t, that is your choice. Choose better.” ― Richie Norton

Elu ja olu

 

Paul taastus peale Shotimaad nädalakese kodus, siis läks jälle lendu. Kuni juunikuu lõpuni tuleb ja läheb sedasi. Minekud on pikad, tulekud lühikesed. Mistõttu käsiloleva aasta esimene pool kulgeb minu jaoks pealkirja all „harjutusi iseseisvaks eluks“. Mitte, et mul iseseisvusega probleeme oleks. No kuulge. Ma seisin enam-vähem ise oma esimese abielu ajalgi, rääkimata neist aastatest, mis esimese ja teise, st. praeguse kooselu vahele jäid. Aga jah, säärast pole tõesti veel ette tulnud, et uuel kodumaal veedan mitmed pikad kuud home alone. Või noh, mitte päris alone, Lillikene ju käepärast, kuid inimese mõõtu ta välja ei anna. 

Omaette olemisega on see asi, et kui sa nagunii üksinda elad, ei ole sellist „elan üksinda“ emotsiooni. Normaalne, igapäevane staatus. Paarissuhtes pikemaks ajaks omapäi jäädes on aga hoopis teine tunne. Ei, mitte tingimata halb tunne, kuid kindlapeale teistsugune. Õnneks olen juba loomuldasa osav üksinda olija, hoolimata sellest, et pealiskaudsel vaatlusel jätan ekstraverdi mulje. Mulle meeldib iseenda seltskond. Mul ei hakka igav ega kurb, üksindus ei võrdu minu jaoks üksildusega. Pealegi, enne, kui Paul tolle viiekuulise raketimaratoni pakkumisele „jah“ ütles, arutasime asja plussid-miinused omavahel põhjalikult läbi. Mul on Pauli lähetuste puhul tegelikult lausa vetoõigus. Kui mainiksin, et ei taha põhjusel või teisel omaette olla, jätaks ta komandeeringusse minemata. Siiani pole ma seda õigust kordagi kasutanud. 

Samas, mingi kiiks mul Pauli eemalviibimisega ikkagi on. Muutun ta äraolekul lausa ebaloomulikult produktiivseks, justkui üritaksin töörabamisega endas midagi summutada, igatsust näiteks. Teen põhjaliku to do nimekirja, käärin käised üles ja hakkan aga otsast pihta. Sedakorda on menüüs muuhulgas köögilae värvimine, köögitoolide katteriide vahetamine (jaa, jaa, piinlik, ma pole siiani sellega ühele poole saanud), majaesiste kadakapuude trimmimine, mütsiäri arendamine, panipaikade sorteerimine ja ettevalmistamine elukohamuutuseks... võiksin loetlema jäädagi. Igasugu aiandus- ja majapidamislikust nippest-näppest ei hakka rääkimagi, ja õmblemisest ja lugemisest jne. Lisaks mõningane seltsi- ja kultuurielu kah muidugi. Kuigi, kui nina maha panen ja projektide lainele lülitun, pean end tihtipeale lausa sundima rahva sekka minema. Vahel siiski vaja, muidu ununeb inimkeeli rääkimine täitsa ära, kodus olles kasutan ju üksnes koerakeelt.

Miksipärast arvavad me sõbrad-tuttavad, et pikkade lahusolekute vältel oleme, mina ja Paul, tihedas telefoni- või veebiühenduses. FaceTime või Skype või mis iganes. Vale puha. Kumbki meist ei salli videokõnesid, ja iga tööpäeva õhtust jutuajamist kah ei toimu. Meie praktika on üks lühike sõnum päevas, tekst, foto või e-mail, andmaks teisele märku, et kõik OK. Nädalavahetustel, teinekord harva ka nädala sees, suhtleme telefonitsi või skaibitsi pikemalt, kuid tundidepikkust toru otsas rippumist, igast sammust ja mõttest teavitamist võõrastame mõlemad. Kusjuures tunneme teineteist juba piisavalt sügavuti, et ka lühisõnumeist käesoleva päeva meeleolusid välja lugeda. Säärane napipoolne suhtlusstiil on iseenesest üllatav, sest muul ajal püsime pigem paljusõnalised, naudime omavahelisi tundidepikkusi vestlusi. Ilmselgelt kummalegi lihtsalt ei sobi suhtlemine tehnika vahendusel. Enim passib tegelikult kirjutamine. E-mailid. Mõni ime, niimoodi me armastuski ju alguse sai, mitu kuud kirglikku meilivahetust. Hm, juba siis ei kasutanud me videovõimalusi, kuigi need olid täitsa olemas. Imelikud inimesed. Two peas in a pod. 

March 10/2023

“I don't like hello. It makes me sound like I have dementia, like I've never heard a phone ring before and I don't know what's supposed to happen next. Hello?” ― Rainbow Rowell, Fangirl

Lambad ja muu

 

Meie majas on kliimapagulus tõusnud peateemaks. Kass on lauale tõstetud, nagu öeldakse. Täna teipsin külmkapi uksele Coelho tsitaadi “If you think adventure is dangerous, try routine; it is lethal.” Ei, ma ei ole Coelho fänn, aga mõttetera tabab käesolevas eluetapis kümnesse. Seesama ütlemine ilutses meil muide külmikul ka enne Las Crucesest ärakolimist. Anyway, kuhu me ka järgmiseks ei maanduks, Shotimaa jääb nimekirjast kindlalt välja. Täpsemalt, nimekirjast jäävad välja Välis-Hebriidid. Paul nimelt on töölähetuselt tagasi, kirjeldab Hebriidide talvist kliimat värvikate omadus- ning vandesõnadega. Viimastega seetõttu, et suur osa ta pikkadest tööpäevadest möödus sedakorda lageda taeva all, ilmastikuolude meelevallas, erinevaid metallikolakaid tuunides ja poleerides, või mida iganes ta sinna teispoole maakera tegema sõitis, ega mulle ju tehnilisi üksikasju ei avaldata. Lühidalt ja viisakalt väljendudes: ilm külm, pilvine, tormine, vihmane. Kahe ja poole nädala jooksul näitas päike end ühel päeval. Ühel. Ja sedagi vaid korraks. Mkmm, Hebriididele me ei koli.

 Aga muidu olla muidugi tore olnud, igat sorti eksootikat, alates kolm korda suurematest ja villarohkematest lammastest kui meil siin Oregonis, ja kohalikust söögist (haggish!) ning joogist (viski!), lõpetades eluohtlikult kitsaste-käänuliste külavaheteedega, kus kohalikud noored kiiruskatseid korraldasid. Ning ärgem unustagem, et ameeriklasest autojuhi jaoks asetses rool täitsa valel pool ju, käigukang kah. Õnneks Paul omab manuaalkäigukasti kogemust, aga ta nooremad töökaaslased, kes üksnes ja ainult automaatkäigukastiga tuttavad ("I can't drive a stick!"), olid püsti hädas. Mu abikaasa on käesoleval aastal üleüldse vaat et rohkem eurooplane kui ameeriklane. Suvehakul läheb ja töötab poolteist kuud Prantsusmaal. Noh, seal vähemasti sõidetakse õigel pool teed. 

March 7/2023                                                                                       Fotod: Paul

“The Scottish sun, shocked by having its usual cloudy underpinnings stripped away, shone feverishly, embarrassed by its nakedness.” ― Stuart Haddon

Kontsad!

Viimati olid mul kontsad all... las ma mõtlen pisut... issand jumal, kas tõesti kümme aastat tagasi? Jah, tõepoolest, peale New Mexicost ärakolimist pole ma kontsaga jalanõusid kandnud. Ärge küsige, miks - mul pole aimugi. Põhjuseks kindlasti mitte mugavus, sest ilu nimel olen mõningaseks pingutuseks täiesti võimeline. Põhjuseks pole ka vanus või vastavate kehaliste oskuste kuhtumine. Kuulge, kontsadel kõndimine on ju nagu jalgrattasõit, see ei unune, ole sa või saja-aastane. No lihtsalt on kuidagi sattunud sihuke 100% madala jalanõu periood, neid mul elus ennegi ette tulnud. Praegune ehk mõneti ka elukohast ja -stiilist tingituna, sest kanjonikaldal kontsadel kõõluda, või kusagil California või Arizona kõrbes - justkui pisut imelik, onju. Aga näe, nüüd ilmselt ütleb mu alateadvus, et miskit on muutumas (elukoht?), sest miks muidu tõin viimatiselt sekkari-safarilt koju pildilolevad iludused. Tõsi, konts pole kontimurdev, kuid sellegipoolest pole tegemist madala tallaga saabastega, ja see on mu eelneva kümne aasta praktikat arvestades ikka väga kõva samm edasi. 

Üksteist sentimeetrit on muide kõige kõrgem konts, millel kõndinud olen. Varastes kahekümnendates, tikk-kontsaga rihmikud. Mis hoidis mind neist, varbad ees, välja libisemast, jääb tänasel päeval mõistatuseks. Ja siis kandsin mingil perioodil jubedaid platvormtallaga musti... ee... tosse? Nii neid toona nimetati. See oli ajal, mil mu Rock Summerite garderoobi kuulusid nabapluus ja retuusid, üks säär musta värvi, teine kärtsroosat. Ja soeng sinna juurde oli klassikaline mullet - ärge arvake, et ma juuste osas mingeid stilistilisi järeleandmisi tegin. 

Aga tuleme nüüd tagasi nonde soetatud saabaste juurde, eks, enne kui ma siin oma mineviku stiilieelistuste kohta liiga palju kaarte avan. Pealsematerjal jätab mulje masintikandist, kangas on siiski kootud. Tundmatu firma, Made in China. Tuttuued, kordagi kandmata. Maksid sekkaris $4.99. Kusjuures üllatuslikult üldsegi mitte ebamugavad, arvestades asjaolu, et mu kontsa-praktika on viimasel ajal täitsa olematu olnud. Ühesõnaga, algus muutusteks sai tehtud, kontsaga jalanõud on taas mu ellu tulnud. Eks paistab, kuhu nad mu viivad.  

March 01/2023                                                             Pildistatud koduaia tiigil. 

“Above all, believe in true love and know that men are like shoes. A couple is like a left and a right foot, and out there is your perfect fit. Sometimes you need to change styles and shop around to find it. Sometimes you have to break styles in, sometimes you feel like something that is unstylish but comfortable, and sometimes a style - as much as you like - just doesn't suit you and will never fit.” ― Camilla Morton, How to Walk in High Heels: The Girl's Guide to Everything

Newport

 

Armas aeg, ma pole ju aasta alguse Newporti-nädalast kirjutanudki? Etteruttavalt tegin ookeani äärde minekust küll juttu, aga käik ise jäi kajastamata. Ühesõnaga, jaanuari esimestel päevadel võtsime ette teekonna läände, üle Kaskaadide mäeaheliku. Kesk-Oregonis elamisega on nimelt see häda, et ükskõik mis suunas sa sõita tahad, pead mägesid vallutama, olgu siis kõrgemaid või madalamaid. Talvisel ajal pehmelt öeldes ebamugav ettevõtmine, muide ka üks põhjustest, miks elukohavahetus jätkuvalt mõtteis püsib. (Ja ühel heal päeval ka teoks tehtud saab.) 

Esimesel fotol Santiam Pass, Wikipedia kirjelduse kohaselt "1468 m. elevation route known for its dramatic mountain scenery". Dramatic, justnimelt. Kehv nähtavus, jubedad teeolud, teelt väljalibisenud sõidukid siin ja seal... Õnneks ei kestnud õudus kuigi pikalt, ja õnneks on me truckil asised rehvid + nelikvedu, mistap teisel pildil oleme juba turvaliselt teispool mäeharju.

Eeldan, et olete siin blogis Vaikse ookeani pilte ennegi imetlenud. Päike, palmipuud, türkiissinised lained, randadel õndsalt lebasklevad hülged ja merikilpkonnad… ühesõnaga, Kauai. Paraku, Oregonis on Pacific Ocean tükkis teise iseloomuga. Piltidel Paul ja hülgekorjus.

Oregoni osariigi väikesed, Newporti mõõtu sadamalinnad on mu meelest üksteisele üsna sarnased, heas mõttes. Eklektilised, pisut kulunud, tuultest räsitud, aeglasevõitu kulgemisega. Adru, kala, õlle ja merekarbihautise järele lõhnavad, kajaka- ja lõvikisased. Tänavail, kauplustes, söögikohtades sebib sõbralik segu kohalikest elanikest ning turistidest. 

Veel natuke ookeani. Noil fotodel paistab rand inimtühi, aga tegelikult oli iga päev mõõna ajal rahvast liival üsna palju liikvel. Koertega, lastega. Ja hoolimata sellest, et vesi on Oregoni rannikul isegi suveajal kärekülm, talvest rääkimata, paistis lainete vahelt paar surfarit, ning kohalikud lapsed jooksid paljajalu veepiiril. Hullud, ma ütlen. Meie Pauliga sisemaa elanikena hoidsime külmast ja märjast ollusest kaugemale, Lillikestki rannal palju ei jooksutanud. Õhutemperatuur iseenesest polnudki ju hull, nii pluss kümne Celsiuse pügala ringis, aga jube tuuline, liiv tuiskas näkku ja puha.

Mõned olustikupildid. See roheline rist teisel, voolumõõtjatega fotol tähistab marihuaanakauplust. Ei, muretseda pole põhjust, täitsa legaalne meil siin Oregonis. Ja ärge mult küsige, miks kunstipoekese kass siili seljas lamab. Silmad on tal igatahes kahtlaselt klaasistunud (kassil, mitte siilil) - mine tea, ehk tegi tuuri kõrvalasuvas Rohelise Risti müügipunktis.

Ah et mis meie siis seal Newportis kõik need päevad tegime? Noh, tegemist polnud vaja kaugelt otsida, me elamine nimelt asus otse Nye Beachi nimelise linnaosa südames, mida kohalikud hellitlevalt ja suurustlevalt kutsuvad “Väike San Fransisco”. Ega see nimi päris tuulest tõmmatud pole, ookeani suunas kõvasti kaldu olevad kitsad tänavad ja hipi-vaib. Ja nii need päevad möödusid, end ühest kunstigaleriist või elustiilikauplusest või restoranist-kohvikust teise vedades, kasutatud raamatute poodides pikki vahepeatusi tehes. Nye Beach on meiesugustele raamatuhulludele tõeline lõks. Lõpuks panime ostusoovidele käe ette, tekkis hirm, et köited ei mahu trucki ära. Poekestest rääkides – no kirjeldamatult põnevaid urkaid leidus. Alates wicca-värgist ja batikatehnikas hilpudest lõpetades peente prantsuse köögitarvikute ja Norrast imporditud karusnahkadega. Ja pagaritöökojad! Ja õllepruulikojad! Ja lakkamatult taevast pähe kukkuda ähvardav kajakasitt! Jaa, sadamalinnadel on iseloomu, selles pole kahtlustki.

 Elukohast kah natuke. Minu ja Pauli päralt oli kaldakõrgendikul kõõluva pisikese sinise majakese alumine korrus. Teisel pildil paistab “meie” katus, kõrvalasuv suurem hoone on hotell. Maja ees meie truck - nagu näete, camperit sedakorda kukil pole. Mõnusalt vaikne tänav, pea kuuldamatud naabrid, ainsateks hääleallikateks kajakad. Ja muidugi ookeanimürin. Justnimelt mürin. Ma vist olen seda kusagil ennegi maininid, et Kauail Vaikne ookean mühiseb, Oregonis aga müriseb. Magad justkui raudteedepoo kõrval. Millest selline erinevus, mine võta kinni... 

Majja sisse kah: hästi puhas, kodune, ei miskit ülearu peent, samas kõik vajalik olemas ning pisut rohkemgi. Mugav voodi, värske olemisega tekid/padjad/linad/rätikud, superhea veesurve ja superkuum vesi, veatult töötav küttesüsteem. Mida veel õnneks vaja! Omanikud vastutulelikud, asiselt sõbralikud suhtlejad (sõnumi/telefonikõne kaugusel 24/7, õnneks ei läinud tarvis). Meil oli Lillikese jaoks puur kaasas, sama mõõtu kui ta kodune köögipuur, niisiis polnud looma majjajätmisega probleemi. Kuna Lilli säärasest asjast nagu üksiolekuängistus kõige vähematki ei tea, veetis ta nood arvukad tunnid, mil me Pauliga linna peal hängisime, rahulikult põõnates. 

Oi, äärepealt oleksin unustanud - palmipuid nägime ka!

February 22/2023             Fotod: Pauli ja minu omad enam-vähem pooleks. 

“Whenever I look at the ocean, I always want to talk to people, but when I'm talking to people, I always want to look at the ocean.” ― Haruki Murakami, Hear the Wind Sing

Köögiminutid

Millega iganes te praegusel hetkel hõivatud olete, visake see, nagu öeldakse, kus seda ja teist, ning vaadake (ja kuulake) kuus minutit, kuidas Jamie Oliveri kümneaastane poeg tuunikalapastat kokkab. Ja vaadake kindlapeale lõpuni, serveerimisprotseduurist ei taha te mingil juhul ilma jääda.

Porrut hakkides: "You should always have an adult around because it can be quite dangerous."

Chili sattus silma: "I can't say it was the best thing that ever happened to me."

Purgitomateid peos puruks litsudes: "I like to have some fun just squeezing it."

Pastat keetes: "So it goes a bit wobbly."

Serveerides: "It's all in a presentation guys. It's all in a presentation."

Lummav, ma ütlen! :)

February 18/2023

“Calvin: Why are you crying mom?

Mom: I'm cutting up an onion.

Calvin: It must be hard to cook if you anthrpomorphize your vegetables.” ― Bill Watterson, The Complete Calvin and Hobbes

Tagasihoidlikult

Tulin, et Lillikest ennast kiita. Täna hommikul täpselt kell 5:34 tõdesin taas, kuivõrd kõva käsi ma koeratreenimises enda elu mugavaks tegemises olen. Kirjeldan situatsiooni. Nagu mainitud, aeg oli varajane. Vedasin end magamistoast kööki, aga selle asemel, et õieti mitte veel ärkvelgi olles piinelda enamike koeraomanike kombel mõtte käes “pean kõigepealt looma välja viima”, ei tundnud mina vähimatki sundust. Lilli, oma köögi-ööpuuris end mugavalt kerra tõmmanud, ei liigutanud kulmukarvagi, ei teinud õieti silmigi lahti, rääkimata püstikargamisest, et noh, aja riided selga, padavai õue asjale. Lilli nimelt teab väga hästi, mismoodi asjad siin majas hommikuti käivad. Panin kohvivee tulele, lülitasin kütte sisse, lõin arvuti käima, ja kui kuum ning kange jook valmis sai (presskannukohv, värskelt jahvatet ubadest, French roast, agaavisiirupi ja koorega), veetsin seda rüübates tunnikese netis surfates. Samal ajal kui Lillikene mu selja taga puuris puhuti poolärkvelisi mõnumõminaid kuuldavale tõi, end küljelt teisele rullides.

Olgu öeldud, et kogu see luksuslikult aeglane hommik (nagu ka kõik teised hommikud) on mu omaenda töö tulemus. Õigemini, mu laiskuse, mugavuseihaluse tulemus. Koera on imelihtne koolitada sundima sind tegema, mida tema tahab. Nad on selles mihklid. Anna sõrm, võtavad käe. Selleks, et harjutada neid elama seesugust elu, mida sina eelistad, tuleb kutsika-eas (või kui vanema koera võtad, siis kodunemis-ajal) hambad risti pigistada, end pidevalt korrale kutsuda, jätkuvatele nõudmistele mitte alluda. Siis on sul hiljem koer, kes elab inimeste päevakava järgi, olles seejuures õnnelik ja rahulolev, kuna ta ei teagi, et teistsuguseid päevakavu võiks olemas olla. 

Igaks juhuks mainin, et ülalöeldu kehtib heas tervises ja toonuses looma puhul. Kui on mingi kõhu- või muu häda, väga noor või väga vana isend, siis käivad asjad muidugi teistmoodi, ega ma mingi loomapiinaja pole. Aga üldiselt, jah, kurtmised sellest, kuidas “mu koer ei taha seda või teist” või “mu koer tahab seda või teist” on tegelikkuses lihtsalt suitsukate viitsimatusele või oskamatusele looma inimeste elurütmiga sobituma õpetada. 

Vot säärane iseennast upitav postitus täna. Ahjaa, üks asi veel. Koerakaka korjamisest. Kuigi me elame siin in the middle of nowhere ja ma võiksin kõik junnid rahumeeli vedelema jätta, teen maja lähiümbruses siiski periooditi puhastust. See näeb välja nii, et kõnnin ämbriga ringi, kummikindad käes, ja kui kuhjakest märkan, korjan ämbrisse, mille siis omakorda tühjendan üle kanjoniserva. Enamjaolt käib Lilli minuga puhastusretkedel kaasas. Ja kujutage ette, ta on õppinud mulle oma väljaheiteid kätte näitama. Jookseb ringi, nina maas, seisatades iga jumala junni juurdes, oodates, et ma tuleks ning selle üles nopiks. Mis teeb mulle asja väga mugavaks, ei pea, silm näpus, ekskremente taga otsima. Mõtlen, et seda Lilli oskust võiks kuidagi ka millegi… ee… kasulikumaga siduda? Õpetada teda seeni otsima? Või kulda Arizona kõrbes? Või vutimune? Neid ta tegelikult isegi näitab juba, me majaümbruse vutipesi rohu sees, aga ma pole mune korjanud, minu viga.

Pildil Lilli oma köögipuuris.   

February 17/2023

“A session of boasting won't attract any real friends.  It will set you up on a pedestal, however, making you a clearer target.” ― Richelle E. Goodrich, Smile Anyway

Sporti ja muusikat

Pealkiri, muide, on eksitav. Jaa, tekst käsitleb tõepoolest sporti, veelgi enam muusikat, aga postitus iseenesest on tõugatud tõdemusest, et olen mõnedes küsimustes võimeline paari tunni jooksul meelt muutma. Mina, kes ma enam-vähem eluaeg üsna kange kaelaga olnud. Hämmastav. Meenub, et mõni aeg tagasi kirjutasin sellest blogiski, kuidas aastate lisandudes hakkan mõnelgi mündil mõlemat külge nägema. Võime, mis teeb elamise ühest küljest mugavamaks, teisalt aga paneb küsima, ons tegu selgrootuks muutumisega? Tuulelipuks küpses eas, või mis?   

Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis meil siin toimus läinud nädalavahetusel iga-aastane patriootlik tippspordi-sündmus, Super Bowl. Mina ameerika jalgpallist ei huvitu, Paul samuti mitte. Õigemini tema enam mitte, sest ajast, kui mänge reklaamidega solkima hakati. Me vaatane hoopiski euroopa jalgpalli, siinses kõnepruugis soccerit. Mitte küll igapäevaselt, aga maailmameistrivõistlusi ja nii. Niisiis, Super Bowl'i sportlik osa läks minust selgi aastal mööda, ja Paul, tema on üleüldse ju teispool ookeani praegu, tormituulises Shotimaa saarestikus, seal ei tule Super Bowl meeldegi. Kuid tol ameeriklaste jaoks pühal üritusel on ka (pop)kultuuriline külg, nimega Half Time Show. Poolajaetenduse traditsioonil oli tagasihoidlik, kodukootud algus, tänaseks aga näidatakse staadionipublikule ning kümnetele miljonitele televaatajatele megastaaride osalusega megaproduktsioone. (Kui kedagi peaks aastate jooksul üles astunud artistide nimekiri huvitama, siis selle leiab siit.) 

Tänavu sisustas mängupoolaegade vahelist viiteist minutit Rihanna. Noh, läksin mina järgmisel päeval juutuubi, järele vaatama. Esimene reaktsioon: issand halasta, misasi see nüüd oli? Õudne! Padjakujulised, tuuleveskitena vehklevad taustatantsijad, Rihanna siivutuvõitu kätetöö – kulla inimesed, Super Bowl ju kogupereüritus, lapsed vaatavad ja puha. Olin shokis. Nii suures, et mõne tunni pärast läksin ja vaatasin uuesti. Ja ennäe, peas lõi põlema “hmm, siin on midagi” lambike. Kerisin tagasi algusesse, vaatasin veelkord. Ja veelkord. Ja tänaseks olen sellest spektaaklist täiesti sisse võetud. Lummatud. Üle mõistuse vinge mu meelest. Mistap lisan postituse lõppu ka paar linki, muuhulgas kirjelduse show tehnilisest teostusest, mind ennast on see aspekt alati huvitanud. Lavakunstniku tütar ikkagi. 

Rihanna, tunnistan, tuli mu muusikamaailma hoopiski Lillasyster'i geniaalse coveri kaudu, ammuaastaid tagasi, kui värskelt vallalisena oma maja renoveerisin, töö taustaks raskemat muusikat mängiv raadiojaam, Rock FM äkki? Anyway, Rootsi poiste töötlus Rihanna 'Umbrellast' oli mu esimene kokkupuude pop/R&B diivaga, kusjuures refrääni röökisin iga kord kaasa laulda - under my umbrella, ella, ella, eh, eh, eh -  juhul muidugi, kui suu parasjagu naelu täis ei juhtunud täis olema. (Renoveerimistööd, eks.) Praeguseks tean Rihannast muidugi rohkem, paari sisuka intervjuu otsagi sattunud, ja kuigi mitte otseselt mu lemmik-artistide hulka kuuluv, leian ta väga vinge olevat, nii muusiku kui persoonina. Üliandekas ürgnaine. 

Ühesõnaga, nagu öeldud, muutsin meelt. Tegin kannapöörde nagu niuhti. Kogu show, arvan ma tänaseks, oli kümnesse. Valgesse riietatud taustatantsijate (astronaudid? covid-politsei? vahukommid? spermatosoidid?) liikumine mõjus täiesti hüpnotiseerivalt. Geniaalne. Ja värvid! Punane, valge, must. Midagi jõulisemat ei ole olemas. Neile kolmele saab kõikvõimalikke sümboleid taha mõelda, vastavalt fantaasiale, vastavalt elukogemusele, vastavalt maailmavaatele. Tõenäoliselt leidub mu alateadvuses iseäranis soe koht tolle värvikombinatsiooni jaoks, sest säärast jõulist lähenemist kasutas ka isa laval tihtipeale. 

Last but not least - üle ega ümber (no pun intended) ei saa ka Rihanna beebikõhust, ahhetamapanevalt ajastatud lapseootuse avalikustamisest. Kõrgel üleval hiigelstaadioni kohal, kümnete miljonite pilkude risttules. Üldse ei imestaks, kui sellest lapsest kasvaks jalgpallitäht.

YouTube: Rihanna’s full Super Bowl Half Time Show (14 min.)

wired.com: The Wild Logistics Behind Rihanna’s Performance

The New Yorker: The Casual Anti-Spectacle of Rihanna’s Super Bowl Half Time Show

February 15/2023                                                                             Image: Internet

"The Super Bowl is Americana at its most kitsch and fun." ― Sting

Lõpetamisest

Eile Ritsiku juures kaitsesin rinnaga oma peamist infoallikat (nali!) Daily Mail'i, et pole seal ühtigi ainult kuulsused ja kuulujutud. Lappan mina tänagi hommikukohvi rüübates nimetet kvaliteetväljaannet (nali!!), ning voilà!, järjekordne mõtlemapanev artikkel hakkab silma. Elu lõpetamisest, teisisõnu abistatud enesetappudest. Kusjuures hiljuti nägin sellessamas ajalehes uudisnuppu, mis sedastas, et me põhjanaabrid, kanadalased, pakuvad toda protseduuri üleliia lahke käega. Näitena toodi liikumisraskustega naisterahvas, sõjaveteran, kes üritas kohalikult omavalitsuselt madalasse korrusmajja personaalset lifti välja rääkida. Lifti ei paigaldatud, selle asemel pakuti surmasüsti, kui tervis tõesti nii kehv, et omal jalal treppidest käia ei suuda.

Nali naljaks. Keerame tõsisemaks. Kes mind loeb, teab, et hiljaaegu lõpetas üks minu ja Pauli lähedane sõber oma ALS'ist vaevatud elu, tänu Death With Dignity programmile. Mistap teema on mulle ilmselt tuttavam ja südamelähedasem kui inimestele, kes sedasorti Surmaga kokku puutunud pole. 

Ühendriikides on assisteeritud enesetapp hetkel legaalne üheksas osariigis, kuid nagu ülalviidatud artikkel sedastab, vaatavad veel seitse osariiki samas suunas. Lisaks, Oregon, esimene osariik, kus Death With Dignity seadustati, kaalub võimalust pakkuda nn. surmaturismi – hakata „teenindama“ ka teiste osariikide residente. 

Osa USA elanikkonnast, kaasa arvatud mina (suures plaanis, sest mulgi on mõningad kõhklused) tervitab sääraseid arenguid. Teine osa näeb väljakujunevat trendi kui küünilist aseainet kvaliteetsele, kõigile kättesaadavale arstiabile riigis, kus tervishoiusüsteem lonkab kahte jalga. Vaatan, et ka Eestis on teema taas päevakorda tõusnud. Kui te paljuks ei pea, või ainest liig süngeks, rääkige kaasa. Mida teie abistatud enesetappudest arvate? Tervitate? Võõrastate? Olete vastu? 

The True Story of How Oregonians Won the Bitter Battle for the Right to Die

February 11/2023

“I do not fear death. I had been dead for billions and billions of years before I was born, and had not suffered the slightest inconvenience from it.” ― Mark Twain

Olmeline

 

Paul, kujutage ette, on praegu teile lähemal kui mulle. Viibib töölähetusel Shotimaal, Välis-Hebriidide lõunaosas asuval saarekesel. (Hm. Kooli geograafiatundides ma ilmselt magasin või puudusin, sest siiani omasin üksnes väga hägusat ettekujutust, mis või kus need Hebriidid on.) Paulis voolab veerandi jagu shoti verd, aga ta pole enne sinnakanti sattunud, kuigi nooruses, laevastikus teenimise aastatel, nägi Euroopat mitmest küljest. Eks näis, kuidas esiisade maa teda kohtleb. Kuulukse, et pubi, kus kohalikud koguneda tavatsevad, olla mu mehe ajutisest elamiskohast vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel... 

Minu aasta on alanud hammaste-teemaliselt. Nii ka jätkub. Ei, ei, ärge muretsege, miskit kuskilt ei valuta, küll aga on suus üht-teist tarvis ära teha. Ja kolmandat. Ja neljandat. Tehnilistesse üksikasjadesse ei lasku, pigem tutvustan personali. Mu suuhügieenik on imearmas, blond, malbe, slaavi päritolu noor naine, Tatjana nimeks. Hell ja emalik, tänab mind iga viie minuti tagant, justkui teeksin talle teene, et oma lõugu lahti hoian. Või noh, ega ma ju ei tea, ehk tal ongi ülekaalus säärased patsiendid, kes üritavad meditsiinitöötajal sõrmi otsast hammustada. Viisin Tanjale peale viimatist hambapuhastust lillekimbu ja tänukaardi, ta jäi üllatusest keeletuks, lõpuks küsis, kas tohib mind kallistada. Tohtis. 

Mu hambaarstiks on tore noorepoolne meesterahvas, lihuniku välimuse ja olemisega, kindla ja kiire käega. Temaga (nagu ka Tanjaga) peame protseduuride ajal elavaid vestlusi. Te muidugi eeldate, et vestlus on ühepoolne, eks, et minul pole arusaadavatel põhjustel võimalust sõna sekka öelda. Eksite. Tihtipeale eemaldavad spetsialistid tööriista mu suust üksnes selleks, et saaksin arusaadavalt artikuleerida. Kahtlustan siiski, et nad teevad seda eelkõige iseenda huvides, kuna vestlused käivad meil põhiliselt koerateemadel. Tanjal on kolmeaastane amstaff, doktoril sama vana musta värvi labrador retriiver, doktori assistendil kah miskine pisike peni. Ja kuna kuidagiviisi tuli jutu sees välja, et tean koertest ja nende treenimisest rohkem kui tavaline Jane või Joe, siis paistab läbi, et med-töötajad kasutavad mind käepärase infoallikana. Ahjaa, muusikavalik on neil kah minu maitset mööda, säärane väheke karmimat sorti, mitte mingi nõme paani flööt või veevulinaga zen vms. (Kas Eestis kah hambaarstikabinettides helitaust on?) Ükskord kommenteerisin repertuaari, nentides, et väga sobilik patsientide karjeid summutama. Tohter oleks selle peale äärepealt toolilt maha kukkunud, niimoodi naeris, noh. Ühesõnaga, mul on personaliga vedanud. Kusjuures tegemist pole kaugeltki mingi peene erakliinikuga, vaid keskmise- ning väiksemat sorti sissetulekuga inimestele suunatud no nonsense hambaparandustöökojaga.

Fotod: arhiivist, hambateemalised. Paarikuine Lilli puukingaga, mida tal närida lubasime. King ei kestnud kuigi kaua.

February 09/2023

“You mean people pay you to do this to them? I thought you had captured these people and brought them here against their will! How do I become a dentist?” ― Michael Buckley, Magic and Other Misdemeanors

Ülestunnistus

Jaa, pealkiri on clickbait. Näis, kas töötab... 

UPDATE, paar tundi hiljem: ennäe, töötabki!

See pole teps mitte esimene kord, mil mõni kaasblogijaist mu peas oleva postituse kaaperdab ning kirja paneb. Seekord osutus patuoinaks Indigoaalane. Mitte küll üksühele minu mõtted, aga täitsa kindel, et ta on mu ajus ringi kolanud, luba küsimata. :) 

Jah, just, ka mul on viimasel ajal „raske kirjutada mõtetest, arvamustest, tunnetest“. Samas, minu puhul ei põhjusta ikaldust kahe blogipostituse vahele jääv aeg, vaid asjaolu, et mida iganes ma ka ütlema hakkan, ikka adun, et astun kellelegi valusasti varba peale. Ja seda ma ei soovi. Iseäranis peale mõttevahetust Kristallkuuli juures. Sest hammustada on tegelikult jube isuäratav, tundud iseendale nii tugev ja tark ja vaimukas ja puha. Kuid see pole sedasorti elukunst, mis kaunistaks. Ma tahaks muuhulgas kirjutada näiteks TikTokist. Et mida see platvorm minu arvates inimeste olemusega teeb. Või sellest, kuidas mu senine „valige naisi“ (või vähemusi) seisukoht on tänaseks pöördunud seisukohaks „valige sobivuse ja võimekuse, mitte soo, rassi vms alusel“. Tahaks igasugu viimastel aastatel esilekerkinud teemasid pikalt, põhjalikult, end tagasi hoidmata lahata. Ja kui ilma roosade prillideta (no pun intended) enda sisse vaatan, siis ega ma tegelikult ei oskagi öelda, kumb mind kammitseb – kas ülalpool nimetet üllas eesmärk mitte haiget teha, või pigem lihtne ja labane laiskus, viitsimatus väljaöeldu võimalike tagajärgedega (loe: kommentaaridega) tegeleda. 

Kui aus olla, heietan juba mõnda aega enam-vähem samu mõtteid mis Frieda. Et alter ego kuluks ära. Sest avalikult kirjutama olen harjunud, seda hobi jätta ei soovi, aga 5500 pole justkui päris see püüne, kus end alasti kiskuda, isiklikku elu üksikasju valgustada, uut ilmakorda inspekteerida. Ma ei ole tüüp, kes säärasele arvule lugejatele, mis mu blogi tagatoas vastu vaatab, end laiemalt, lahkemalt avaks. Paraku, värske, no holds barred veebipäeviku algatamine tundub keeruline. Anonüümseks blogijaks hakates peaksin kirjutamisstiili muutma, muidu olen ilmselt otsekohe äratuntav. Kinnise, kutsutud lugejatega blogiga (juhul kui esineksin jätkuvalt oma nime all) on sedaviisi, et lugema ootaksin ju muuhulgas ka neid, kellega mõnikord mõtetes mõõku ristan, ja nii tuleb taas too haavamise kartuse sein ette. Tasulisest blogist siinkohal rääkima ei hakkagi, seisukoht „tasuline võrdub privaatne“ näib mulle nii silmakirjalik, kui üleüldse olla saab. Niisiis, kulla inimesed, olen hädas. Muutust oleks vaja. Kuid tõenäoliselt saab laiskus must (taas) võitu ning ma ei üritagi kuidagi uutviisi, jätkan viietuhandeviiesaja suhteliselt vaikses vees, paati ei kõiguta... kui, siis harva ning mõõdukalt. 

Ahjaa, üks asi veel. Panen tähele, et teiste blogijate kommentaariumites olen oma väljaütlemistes tihtipeale avatum kui omaenda blogipostitustes. Imelik, miks nii. Üks kirjasõna ju kõik, igaveseks ajaks igavesti veebiavarustesse raiutud?

Fotol: eelmises postituses nimetasin koristustöid fotoalbumis. Leidsin muuhulgas ülesvõtte Yarkost, kunstroos hammaste vahel. Vaene loom poseerib selleks, et saaksin pildi Paulile sünnipäevaks saata, üle ookeani, jaanuaris 2010. 

February 06/2023

"In a faraway land called 'pre-2000,' what Earthlings now call blogging was called 'keeping a diary.' It's hard work to do well. I tried doing it in the early 1990s but had to stop because I no longer had a life - instead I had this thing that generated anecdotes to go into my diary. The diary took over and I had to stop." ― Douglas Coupland