Postitus sündis Ritsikust, Indigoaalasest, Katarinast, Kristallkuulist jt. inspireerituna.
Ütlen kohe ära, et nädalamenüüd siit ei tule, toidukorvi üksikasjalikku hinnaülevaadet kah mitte. Ma ei ole arvude-inimene, peate leppima. Tuleb pigem säärane üldisem jutt meie pere toiduvalikust, poodlemis- ning sööma- ja joomatavadest. Ja võtke miskit näksimiseks ligi, järgneb pikem heietus.
ALGATUSEKS: mina ja Paul oleme eraldi leivas. Ei-ei, mitte rahalises mõttes, vaid menüü poolest. Seda mitmel põhjusel. Esiteks muidugi minu toiduallergia, ja peale selle on me kehadel vägagi erinevad ainevahetused, mistap ka erinevad vajadused. Mina kiire, Paul aeglane, kui lühidalt, lihtsustatult väljenduda. Paul on toidu osas avatud, eksperimenteeriv. Mina, nagu Sõnnile kohane, sissejuurdunud harjumustes kinni. Mistap siin majas käivad asjad sedasi, et (kui mõningad erandid välja arvata, pühadesöögid jne) kumbki meist kokkab iseendale ning sööb siis, kui talle sobib. Meil kahel toimuvad igapäevased koosistumised muus vormis, mitte söögilaua taga. Aeglane, mõnulev, kauakestev hommikukohvitamine, kus kõik maailma asjad saavad paika pandud, leiab suveajal aset kanjoniveerel koos Lilliga, talveajal elutoa sügavates tugitoolides, läbi maast laeni akende üle kanjoni ning Rahvuslike Rohumaade kaedes, Lillikene samal ajal köögis oma ööpuuris veel ilu-und magamas. Soojal ajal teeme õues lõunase olengu, mängime koeraga, rüüpame nii- või naasugust jooki. (Eristame kolme sorti päevi: no wine day, low wine day, wine day.) Igaõhtused tund-poolteist kuni paar koosistumist jällegi vastavalt aastaajale – talvel toas, mõnigi kord suure ekraani ees, praeguste suveilmadega teise korruse terrassil, joogid vastavalt sellele, milline päev neist kolmest eelnimetatust juhtub olema.
MENÜÜ on Paulil enamvähem sihuke... ee... vabakäe keto. Tore magustoidunäide: ants on a log. Varsseller, maapähklivõi, rosinad. Mina käin peanut butterist kauge kaarega mööda, toorest sellerist kah (aga puljongit, seda keedan ohtra selleriga, nagu ka läätsesuppi.). Tunnistan, et Paul on osavam, loomingulisem kokk kui mina. Ning ei, ta ei ole üks neist meestest, kes köögis maavärina + uputuse + tuumaplahvatuse korraldavad, või kel käed küljest kukuvad, niipea kui toit valmis (loe: ei korista enda järelt).
Minu toitumus? Noh, teate, see on ausalt öeldes üsna ühekülgne. Loen teiste blogijate nädalamenüüsid või muidu toiduteemalisi kirjutisi ja imestan, et kuidas inimesed ometi viitsivad? Kuidas neil aega ja tahtmist ja inspiratsiooni jagub järjepanu uusi roogi leiutada/katsetada? Ma siin enda õigustuseks olen välja mõelnud teooria, et inimkonna algusaegadest saati ongi toiduvalik tegelikult suht üksluine olnud, seesamune „sööme jube mitmekülgselt, iga päev erinevalt“ on uuema aja leiutis, hiiglasliku valikuga toidupoodide tekkimise kaasnähe. Ja mis puudutab soovitusi à la juurikaid olgu X kogus päevamenuüüst, proteiini Y kogus, süsivesikuid Z, muidu tulevad koledad tervisehädad ja sured noorelt – noh, ma siiamaani täitsa elus ja enam-vähem tervegi. Samas usun raudselt, et inimene on see, mida ta sööb, elik toidu(ainete) kvaliteedi suhtes olen vägagi valiv. Ja selles osas jäärapäine, et toit peab minu eelistustega sobima. Mingi „proovi, proovi, see on nii maitsev ja/või kasulik“ jutuga pole mu poole mõtet pöörduda. Veelkord – Sõnn, eks. Ja üleüldse, igapäevane toiduvalmistamine olgu lihtne ja kiire, roog valmigu väheste vahendite ning ajakuluga. Minu kulinaarse filosoofia võib kokku võtta järgmiselt: „I read recipes the same way I read science fiction. I get to the end and say to myself well, that's not going to happen.” (Rita Rudner)
TÄPSEMALT siis kuidas ja mida söön? Hommik, nagu öeldud, algab kohviga. Peale seda tuleb kruusitäis (omakeedetud) kana- või veisekondipuljongit + banaan. Hei, ma näen küll, et te pööritate silmi – buljong ja banaan!!?? Just. Ja seda igal hommikul, juba aastaid. Kui reisin, asendab puljongit jogurt. Enam-vähem kohe järgneb ka hommikusöök (sest puljong/banaan on hommikuoode), milleks minu puhul on sedasorti toidud, mida teised inimesed lõunaks söövad. Kokkan „söögitegemispäevadel“ enda tarvis kaks-kolm erinevat rooga, tõhusad pajatäied, millest saan söönuks mitu head päeva, teinekord nädala. Mõni päev pruugin ühte ja sama toitu lausa kõigiks söögikordadeks. Sel nädalal on käsil a) pajaroog pruunist riisist, hakklihast ja maguspipardest, b) spagetid + marinara, riivitud parmesani ja punega ja c) keedetud-praetud värsked kartulid võiga, kirsstomatid + kodujuust. Kodujuustu ma jumaldan. Ei mäleta, millises blogisabas mainis keegi, et Eestis toodetud kodujuust kõlbab süüa, mujal on sihuke vedel lurr. Võin kinnitada, et meil siin kesk-Oregonis toodetakse ja müüakse täiesti tasemel kodujuustu – tahke, mõnusalt teraline, ei jää Eesti omale alla. (Ahjaa, ja natuke on mul hetkel veel järel brüsseli kapsaid, mida kutsun hellitlevalt „little heads“, neid aurutan kah suuremate portsude kaupa, ülessoojendamiseks lõikan pooleks, praen kergelt oliivõlis, söön või, suureteralise meresoola ja riivitud parmesaniga. Parmesan on muide mu teine kirg, peale kodujuustu.)
Magustoitudest ja küpsetistest olen võõrdunud, muna-allergia kaasnähe. Kõikvõimalikud munata alternatiivid ei eruta. Minu magustoit on puuviljad. Ja tume shokolaad (70-80% kakaod on parim), või vahel harva jäätis (lihtne, vanilli või shokolaadi oma, ei mingeid kelli ja vilesid palun). Jaa, shokolaadisöömise sain kontrolli alla, tänan küsimast. Imeline, kuidas shokolaadikõht kaob, kui „tahvel päevas“ asemel „tahvel nädalas“ reeglit järgid. Ahjaa, äärepealt oleksin unustanud – magusa poole pealt must koer kah (mõnel pool tuntud kirju koerana.) Söögikorrad on mul vägagi suvalised, liikuvad, kui nii võib öelda. Hommikusöök ainuke kindlalt paika pandud eine, ülejäänud päev kulgeb rütmis „söön siis, kui kõht tühi.“ Mingit traditsioonilisest breakfast/lunch/dinner/supper minu puhul juttu pole. Viimane, õhtune toidukord reeglina üsna tummine, sest tühja kõhuga ei tule magamisest midagi välja.
REISIMISEST rääkides, toiduga seoses. Toiduallerikuna olen omandanud imelised oskused, säärased, mis enamikel tänapäeva inimestel kuhtunud, sest lihtne on ju nälga kustutada, kui nö. tsiviliseeritud ümbruses reisid, kus söögikohad iga nurga peal. (Kõnnumaad, need on hoopis teine teema, neist ei hakka praegu). Mina reisin alati oma toidumärsiga, nagu muiste, mil vahemaa kahe kõrtsi vahel oli päevateekonna, rohkemagi kaugusel. Kusjuures see pole üldsegi keeruline, kui mõnda aega harjutanud oled, ja harjutanud olen tänaseks juba aastaid. Tuleb lihtsalt pisut ette planeerida, vastavalt sellele, kui kaua reis kestab – päevakese, kaks, kolm. (Pikema reisi puhuks on muidugi teised tehnikad, ei hakka siin üksiasjalikuks minema, postitus veniks lõpmatuseni.) Kasutan väikest, kindlalt väljakujunenud valikut end tõestanud reisiroogi, mis toitvad, lihtne kaasa pakkida, ei rikne kiiresti, kõlbavad süüa jahtunultki.
Ahjaa, ja toidu kaasavõtmine on teistpidi tingitud ka megakiirest ainevahetusest. Näiteks jalgsimatkal ma mingi powerbari ja pudeli veega päeva vastu ei pea, ärge lootkegi. Kukun kokku, tuleb helikopter järgi kutsuda või midagi. Samas, kang musta koera veab mu kenasti hommikust õhtusse. Juhul muidugi, kui kaaslased mu käsi selja taha ei vääna, toda koera omaenda nälja kustutamiseks ei kasuta, mida mitte üks ega kaks, vaid rohkemgi kordi juhtunud oleks, poleks ma neid helikopteriarvega hirmutanud. Sest minu käe alt tulnud must koer on siinse tutvusringkonna hulgas kõva, väga kõva valuuta.
POODLEMISEST. Teate seda soovitust, et tervislikult toitumiseks tuleb shopata mööda väljapaneku perimeetrit, selmet sukelduda keskmistesse riiulivahedesse? (Teil sealpool on vist samamoodi, et juurikad, piimatooted, lihakraam müügisaali äärtes, purgikraam, snäkid, magus värk jne keskel, jah?) Novot. Meie Pauliga täpselt nii shoppamegi, mööda poeääri, kuna ostame enamjaolt töötlemata kraami. Ja seda üldse mitte mingist üle mõistuse tervisliku eluviisi taotlusest tingituna, vaid... me lihtsalt ei söö neid snäkke-värke, valmiskastmeid ja muud säärast. Ei taha. Ei maitse. Kuivained, kohvi jms soetame hulgilaost, sellest pikemalt allpool.
PAKENDITE osas oleme üsna planeeti säästvad, ma ütleks. Esiteks eelnimetet põhjusel (näksi- ja purgikraami ei pruugi). Teiseks, enamik lihatooteid soetame naabertalunikelt, hakkliha näiteks on poolekilostes, kõigepealt tsellofaani ja siis lihtsalt paberisse mässitud pakkides, tempel peale löödud, kuupäeva ja võikavõitu tapamajanimega „Central Oregon Butcher Boys“. Kui vahel harva juustu või sinki lõikudena ostame (me kumbki pole suuremat sorti võileivainimesed), laseme kraami viilutada nn. deli-letis, seal pakitakse soovi korral rasvapaberisse, ja muidugi saab ka omaenda karpi vms anumat kasutada. Juur- ja puuviljad võib otse omaenda poekotti pakkida, kassas näitad siis sisu ette. Meil siinkandis on juurikaosakondades senini veel väikesed plastikkotid kasutusel, aga naaberosariikides, Californias ja Arizonas kogesin, et mitmed suuremad toidupoeketid on plastiku täiesti välja visanud. Mõnel pool on paberkottidestki loobutud. Väga äge.
LIHAKRAAMI hangime kohalikelt farmeritelt suuremate kogustena, paneme sügavkülma. Nädalake tagasi ostsime 20 naela (ca 10 kg) hakkliha, maksma läks 162 dollarit (148 eurot). Seda jagub meil umbes pooleteiseks-kaheks kuuks, oleneb asjaoludest. Pisut kallim kui poe-hakkliha, aga see-eest lähinaabruses, rohu peal, heades tingimustes kasvanud, stressivabalt hukatud, või noh, nii stressivaba kui hukkamine olla saab, eks. Tillukestes farmides, säärastes, kust meie liha soetame, käib "tootmine" ühe-kahe veise kaupa. Farmer läheb põllule, läheneb pahaaimamatule loomale, sügab kõrvade vahelt, seejärel tõmbab relva, laseb väljavalitule kuuli pähe. Tapamajaauto ootab seni põlluveeres (sõralised õpivad ruttu ära, mida seesinane sõiduk tähendab, ja ei anna end peremehele kätte, kui "killmobile" silmapiiril) ja sõidab alles siis kohale, kui loom juba surnult maas. Laadib kere autole ning viib töötlemisele. Ei mingit tööstuslikes tapamajades aset leidvat hukkamis-eelset stressi. Pahaaimamatus, pauk, ja valmis.
Mune ostame vahel naabritelt, vahel poest, kuidas juhtub. Jogurtit valmistab Paul enamjaolt ise, aga teinekord, kui laiskus peal, soetame kaubandusvõrgust. Hapukapsast teeme ise. Leivategu on viimasel ajal kahjuks unarusse jäänud, peab tuurid taas üles võtma. Paul küpsetab väga ausat musta leiba, oskab ise juuretist teha ja puha.
KUIVAINED soetame hulgilaost nimega Chief’s Store. Kuna meil on mõnusalt jahe ja ruumikas sahver, siis suurtes kogustes, kuni kümnekilostes kottides. Pruun riis, mitut sorti oad, tatar, herned, läätsed, pasta, kohvi. Maitseaineid suurtes purkides. Kõik see ilu tuleb kätte kordi, no tõepoolest kordi odavama hinnaga kui tasahaaval poest ostes. Pakendivähendamise boonus pealekauba. Hinnanäide: 900 grammine pakk kvaliteetseid kohviube, tume röst (siinpool kutsutakse French Roast) maksab hulgilaos natuke pealt 10 dollari. Poes maksad 8-9 dollarit sama marki kohvi 300 grammise paki eest.
ALKOHOLIST. Täitsa huvi pärast googeldasin, kuhu asetada oma joomisharjumused tervise-spetsialistide poolt kasutataval skaalal. Kõigepealt sattusin säärasele infole: „Emerging research suggests that there is no level of alcohol use that carries no risk, so the healthiest decision is to not drink alcohol.“ Noh, teate... Eat my shorts, ütlen ma selle peale, Bart Simpsonit tsiteerides. Hiljuti just lugesin, et ühe 102 aastase vanaproua pika ea saladus olla igaõhtune naps või kaks. Mina tõenäoliselt nii vanaks ei ela, kuna kanget alkoholi ei võta juba aastakümneid suu sissegi. Minu jook on vein. Soovitavalt valge, soovitavalt kuiv. Kodustes tingimustes alati jääga, kahe-kolme suure jääkuubikuga, väljaspool kodu tarbin teinekord ka lahjendamata kujul.
Vaatame siis koguseid kah, paneme mulle diagnoosi, Google abiks. „Moderate drinking: The U.S. Dietary Guidelines for Americans define moderate drinking as one drink per day for women and two drinks per day for men, among legal drinking-aged adults.“ Hm. Kodused veiniklaasid (lõviosa mu alkoholitarbimist leiab aset kodus) on meil mõõdult väiksemad kui „one drink“ (5fl oz; 147ml), jääkuubikud võtavad samuti ruumi. Aga noh, oletame lihtsuse huvides, et mu veiniklaas on „üks drink“. Mõnel päeval läheb kaks-kolm klaasi – näiteks üks lõuna ajal, kaks õhtul, või vastupidi. Mõnel päeval ei ühtegi. Mõni nädal olen üldse veinita, ja siis juhtub nädal, kus vein igapäevases menüüs. Kas mul sobib oma alkoholitarbimist mõõdukaks nimetada? Kirjade järgi olen „moderate“ joone justkui juba ületanud...
Paul paigutub alkotarbimiskoguste poolest suures plaanis samasse lahtrisse kui mina. Armastab nii veini kui õlut, üliharva võtab klaasikese kallist viskit jääga. (Me kangemat kraami sisaldav baarikapp, hästivarustatud ja mitmekesine, seisab pea puutumatult. Pudelid kenitlevad niisama, koguvad kurvalt tolmu, märjukese vähendamise osas saame vaid külalistele loota. Veini-õlut hoiame sahvris.) Mingeid muid alkohoolseid jooke kumbki meist ei pruugi – siidrid, kokteilid, mis iganes. Lihtsad maainimesed, nagu me siin oleme, eks.
RAHAST. Paradoksaalselt on (söögi pealt) kokkuhoidmine lihtsam neil, kes kokkuhoidu hädasti ei vajakski. Minusugustel. Või vähemasti nii mulle tundub. Sest mul on tahtmise korral võimalik soodushinnaga kraami soetada suuremates kogustes. Teisisõnu, mul on raha, mida panna kraami alla, mida ma otsekohe ei tarbi. Hiljuti juhtus hea näide: pesupesemisvahend, mida pruugime, oli me kodupoe pakkumiste raames müügil tavahinnast pea poole odavamalt ($8 versus $15). Ladusin kuus kolmeliitrist kanistrit (Seventh Generation Liquid Laundry Detergent, made in USA, USDA certified, 0% fragances, dyes, artificial brighteners, recycable canister made from 80% recycled plastic - awww kui planeeti säästev ja teadlik tarbija ma olen!) ostukärusse, sellest jagub hulgaks ajaks. Ostja, kel iga sent arvel, säärast ootamatut kulutust teha ei saa. Ühesõnaga, ei saa nii suurelt säästa kui mina, kel tegelikult säästmist eluliselt tarvis pole. Mis otse loomulikult ei tähenda, et ma säästa ei soovi. Teen seda igal võimalikul juhul, ega ma raha peale vihane ole. Ja siis muidugi need ülalpool mainitud hulgilao-ostud, eks - need toodavad ikka vääääga olulist kokkuhoidu. Kuid jällegi, kehval järjel olevad pered sihukest hamsterdamist, nagu meie Pauliga siin viljeleme, endale lubada ei saa. Ja muidugi on viimasel ajal meiegi pool vett toiduainetele (nagu ka paljule muule) hinda lahke käega juurde keevitatud. Vabanduseks pandeemia, naftahinnad, kuuseis ja mis kõik veel. Eks ta ole. Konn ja tasahaaval soojenev keeduvesi.
FOTOL fragmendid viimatisest poeskäigust. Safeway on kaubandusketi nimi. Põhirõhk toidul, mõningane tööstuskaupade valik. Meil Pauliga on kliendikaart, annavab arvestatavaid allahindlusi ja teenib boonuspunkte, neid kasutame sama keti tanklatest autokütust ostes. Lisasin vaikelule ka ühe noist ülalpool nimetet poolekilostest veisehakkliha pakkidest. Kohvi- ja vahukoort ostame reeglina kartongpakendis, aga sedakorda polnud meie tavapärast marki saada. Ees ootas paaripäevane camperi-reis, mistap haarasime hädaga recyclable plastpudelid.
August 23/2023
“One cannot think well, love well, sleep well, if one has not dined well.” ― Virginia Woolf, A Room of One’s Own
