Ennäe, kuupikkuse blogimismaratoni kümnes päev käes. Ma pole veel poole pealgi, kuid juba tunnetan muutust. Ses mõttes, et mu blogimise… hmm… mehaanika? mõtteviis? on muutunud. Vabamaks. Tekstis see tõenäoliselt kuigivõrd ei väljendugi, pigem leiab aset mu enda peas. Kuidagi kerge tundub kirjutada, justkui julgust rohkem öelda. End väheke rohkem avada. Kui ma sama rada ka peale blogimiskuud jätkaks, elik igapäevaselt postitaks, muutuks 5500 üsna oluliselt. Ah et miks ja mismoodi? Noh, tõenäoliselt pöörduksin rohkem iseenese siseilma suunas, selmet kirjutada enamjaolt välistest sündmustest, nagu siiani kõigi nende 13 aasta jooksul, mil veebipäevikut olen pidanud. Sest iga päev lihtsalt ei toimu mu elus säärast, millest tahaksin maailmale teada anda, või millest maailm minu arusaamist mööda huvituda võiks. Mis omakorda sunnikski pilku sissepoole pöörama. (Mitte, et ma praegugi enesevaatlusi ei viljeleks - reeglina lihtsalt ei kirjuta neist siin.) Et siis jah, igapäevaselt blogides vaataksin tunduvalt rohkem enda sisse ja vähem enda ümber, selles olen peale nimetet kümmet päeva üsnagi kindel.
Mis juhib omakorda järgmise jututeemani, kinnise blogi teemani. Mõtet olen juba liiga mitu korda ja mitmel moel peas keerutanud, et see millalgi, olgu kasvõi kaugemas tulevikus, ainuüksi mõtteharjutuseks jääks. Aga siin on üsna mitu “aga”. Esiteks, kahte blogi ma pidada ei taha. Põhjusteks mu elukorraldus ja elustiil, blogimisele kuluv aeg ja energia. Teine, veel agam "aga" on, et ma pole siiani suutnud oma peas valemit kokku panna, keda kinnist blogi lugema ootaksin. Mingi aeg tagasi mängisin mõttega, et lasen lugejail, kes suletud uste taha pääseda soovivad, endast teada anda. Selle idee olen sügavale maha matnud. Süüdistage mind suurushullustuses ja/või eneseimetlemises, kuid usun, et sooviavalduste arv kaotaks mus vähimagi kihu end eelpoolkirjeldet, sisekaemuslikul moel avada. Järelikult jääb järele kutsutud lugejatega variant. Mis esitab järjekordse “aga”: konkreetselt kellele (nii päriselu- kui veebisõprade hulgast) ma südant puistaksin? Kuhu privaatsuse-joone tõmbaksin? Kuramuse keeruline. Ja kui selle joone ühel päeval enda jaoks maha märgingi, siis mis saab 5500st, mille lõpetamisega lõikaksin enda elust välja need head inimesed, kellega praegu blogi kaudu sidet hoian (või kes selle kaudu minuga sidet hoiavad), kuid keda ma kinnisesse veebipäevikusse lugejaiks ei soovi? Sest kui juba sedasorti blogimise südamepuistamise ette võtaksin, kooriksin end ikka korralikult paljaks. Kes need inimesed on, kelle seltskonnas see turvaline tunduks? OK, teen mõtteharjutuse: jätan esialgu nimed, persoonid kõrvale, vaatan üksnes numbreid. Kui mitmele inimesele tunduks turvaline end avada? Kümnele? Mõningate mööndustega ehk kahekümnele? Veel veidi venitades kolmkümnele? Aga kolmekümnega on juba see häda, et siis pean hakkama mõtlema, kas täitsa paljaks tahangi võtta, või jätan mõne hilbu selga... ja see omakorda kaotab ju kinnise blogi mõtte?
No ma räägin, keeruline. Pidin nüüd siis seda va blogiväljakutset tegema! Avastan endas kui blogijas praegu täitsa uusi ja huvitavaid tahke nimelt tänu igapäevasele postitamisele, aga rakendada neid paraku ei saa ei taha ei oska ei julge. Ehk aeg annab arutust.
p.s. Igapäevane postitamine on mu meelest ses mõttes hea, et kaotab nn. kirjutamiskrambi. Muidu on sedasi, et juhtub postituste vahele pikem intervall jääma (umbes paar-kolm nädalat minu puhul), tunnen justkui kohustust millegi vinge ja põhjapaneva ja lugemist väärivaga lagedale tulla - ei hakka ju ilmast kirjutama, kui tükk aega näole pole andnud. Kuulen teisigi blogijaid sama muret kurtmas. Nii et jah, postitus päevas-kahes aitaks kenasti soorituspainetõbe ravida. Kuid olgem realistid - minu puhul, niipea, kui 23. detsember kukub, kuu aega täis saab, ei tule säärane intensiivblogimine kõne allagi.
Fotod: Kasinasti kaheksanädalase Lilli elu esimene autosõit, kasvataja juurest päriskoju, minu ja Pauli juurde. Ja Lillikese esimene uinak uues kodus. Õllepurk annab suurusjärkudest aimu. Detsember 2016. (Teil loodetavasti on ikka meeles, miks ma blogimismaratoni ajal koerapilte presenteerin? Sest teised maratoonarid presenteerivad kassipilte. Mul kassi pole.)
Detsember 02/2023
“It isn’t a sadness, but a joy, that we don’t do the same things for the length of our lives.” ― Gabrielle Zevin, Tomorrow, and Tomorrow, and Tomorrow
Jaa, ma loeksin su kinnist blogi huviga, kui see kunagi tuleb (kui muidugi kvalifitseerun). Sest sinu oma on just üks selline, et tihtipeale on tekkinud mõte, et oot-oot, ma tahaks veel seda teada (ära hakka konkreetset näidet küsima). Ma tihtipeale blogingi harva sellepräast, et lihtsalt ei ole maailmale midagi öelda, mis neile ka huvi võiks pakkuda. Seepärast jääb ilmselt ka mu surematu tähtteos kirjutamata - sest no millest, mida on maailmas uut?
ReplyDeleteMa ütlen ausalt, et ka mina oleks väga huvitatud kinnise blogi lugemisest, sest sa oled VÄGA huvitav inimene ja ma nii väga tahaksin teada, mida sa mingitest asjadest mõtled ja arvad :) Aga eks otsus muidugi on sinu oma, keda oma lugejaks tahaksid... (see on praegu täpselt see passiiv-agressiivne "ei no eks sa muidugi ise tead paremini, aga..." :D :D :D)
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
Delete+1
DeleteAga mul pole lootustki, sest blogi ei pea ja ilmselt kunagi ei hakka ka. Kirjutamine ja üldse igasugune sotsmeedia pidamine on mu jaoks liialt energiakulukas ettevõtmine.
Naudin tänulikult siis kuni seda võimaldatakse 🙂
Mu plaanid muutuvad küll sama kiiresti kui Oregoni novembrikuine ilm :), kuid tänaste mõtete kohaselt jätan 5500 ikka kah alles, kui juhtungi kinnist blogi alustama. KUI juhtun. Ma siin niisama mängin praegu ideega ja kütan lugejaid üles, endal kah juba piinlik... :)
DeleteNii hea, et sa sel teemal kirjutasid, mul nimelt on pikemalt üks asi seoses nende kinniste blogidega pitsitanud. Nimelt kui sa saadad sellise kinnise blogi pidajale soovi, et tahaks ka lugeda, aga ei saa mingit vastust. Kas ma olen tõesti nii vastik? Kas ta üldse sai mu kirja kätte? Kui imelik oleks selgitust paluda? Ma kujutan ette, et eks ikka ju saadab sooviavalduse ka mõni selline, kellele sa seda parooli pigem anda ei sooviks.
ReplyDeleteHalb loomaomanik olen ka, mul küll pole kassist nii palju pilte, et kuu aega nendega välja vedada....
Jep, saan aru. Ma ise olen üks kord (postituse parooli) küsinud, avalikus blogis. Öeldi viisakalt ja vägagi põhjendatult ära. Ahjaa, teine kord oli veel - soovisin ühe teise avaliku blogi parooli, aga ei julgenud omanikult küsida, kurtsin oma muret siin 5500 postituses, ja kujutage ette, saadeti lahkelt parool. mAga muidu, jah, olen ise paari-kolme kinnise blogi sissepääsu saanud sedapidi, et saadeti kutse.
DeleteTean niisiis seda tunnet, et küsid, ja ei anta. Seda on muidugi palju kergem alla neelata kui lihtsalt vaikust, et hõikad, ja keegi ei vasta, isegi mitte äraütlevalt. Selgitust paluda... ma ei tea, mu meelest oleneb blogijast, kellelt palud, ja su enda sisetundest. Mõnel puhul oleks mu meelest täitsa OK uurida, et kuule, vabandan tüütamast, aga kas said mu palve kätte jne.
ja mina olen kaks korda, kumbki kord ise kinnise blogi omanikult küsinud, kui neid teise kommentaariumis kohtasin, ja jäänud lihtsalt üldse ilma vastuseta. Sama küsimus tekkis, mis Marcal, rohkem enam küsima muidugi ei hakanud, sest just nimelt: äkki ei ole põhjus selles, et ta ei märganud, vaid et ma olen nii vastik ja siis ma sunniks teda seda välja ütlema.
DeleteMõni teine blogija on hoopis ise pakkunud, otse meili peale, sest kommentaatori meiliaadress on vähemalt wordpressis blogiomanikule näha. Bloggeris - ei tea.
Olen igal juhul lugeja, sest Sul on mõnusalt kiire, aga täpne väljendusviis, alati on jutul ka sisu, ja tänane sisekaemus ei olnud raasugi igav.
ReplyDeleteKinnise plogi eesmärgiks on kindlasti vältida õrnadele teemadele trollivate kommide saamist. Igaks juhuks lisan, et ENDA arust kirjutan alati toetavaid, lohutavaid ja lõbustavaid komme, muude ätituudide jaoks on teised kohad :)
Jaa, täiesti nõus, kommentaaride sisu ja toon on kindlasti üks põhjuseid. Aga minu puhul määrab kinnise blogi lugejaskonna mitte niivõrd kommentaarid, kuivõrd see, kui hästi ma sissepääsu soovijat tunnen, mida temast arvan. Nii et puhtalt isikliku eelistuse ning lähedustunde pealt teeksin need otsused.
DeleteLähedane, mulle meeldiv inimene võib teinekord ka mulle mõneti ebameeldiva kommentaari jätta, neelan selle alla. Nagu päriselus sõpradega, noh. Sõber võib mulle öelda paljutki, mida ma võõra puhul ilmaski ei tolereeriks.
P.s. kinnise plogi kutse mittesaamisel solvuda ma ka ei kavatse - seesama "mu veebipäevik on mu kodu"-teema ju.
DeleteP.p.s. sygavamaks tutvumiseks on Sul võtta mu nn põhiplogi umbes aastast 2007, abiks postituste teemasid märgistavad sildid, ja paar hobikat, mille lingid leiab vidinate tulbast. Ma hakkasin Sind siin alles hiljaaegu kylastama ja enamus väärtussysteemist on ju veel tutvumatuse pimedusekatte all 😀
Deletekaaren, nagu allpool kirjutasin, sul ja veel neljal naisel on kutse juba sama hästi kui taskus, ainuke häda, et mu kinnist blogi pole olemas. :)
Delete(Veel.)
Ja aitäh teejuhatuse eest.
Ma alati mõtlen ka, et kui kinnisele blogile tuleb lugemistaotlus inimestelt, keda ma sinna ei taha, siis on ebamugav situatsioon. Kuidas siis öelda, et ei taha? Või kuidas olla ise taotlejana kindel, et sind tahetakse? Nagu Marca ütles, siis oleks ju jube ebameeldiv saada tagasi lükatud... Nii et palju juramist sellega. Ei tea, kuidas teistel kinnistel praegu on...
ReplyDeleteTead, ma olen juba selles eas :), et "ei'" ütlemine pole enam nii keeruline kui varem. Mõneti ebamugav olukord tõepoolest, kuid mitte ületamatu.
DeleteVastaksin nii: olen rõõmus ja meelitatud, et soovid mu kinnist blogi lugeda, minuga paremini tuttavaks saada, kuid ma ei tunne ennast sulle piisavalt lähedasena, et lugemisluba anda.
Kui keegi selle peale solvub, on see (pardon my French) tema, mitte minu probleem.
(Disclaimer: täiesti teoreetiline mõttemäng mul praegu, aga oletame, et teen selle kinnise blogi, 5500 kõrvale.)
ReplyDeleteJärele mõeldes, konkreetsemaks minnes – postituses toodud arvud ei päde. Ses mõttes, et avaksin end siiski üksjagu rohkem kui kümnele inimesele. Kas just kõik hilbud seljas kisuks, aga tunduvalt õhemaks kooriks rõivakihti küll. For the record – teie, viis naist, kes te siin enne minu kommentaari kommisite, võite arvestada kutsega mu kinnisesse blogisse, mis sest, et seda olemaski pole ja jumal teab, kas üldse tulebki. :)
Üleüldse, jah, kui ma nüüd neid eilseid hajali mõtteid koondama hakkan, siis tundub täna natukene selgem, keda kutsuksin. Väga lähedased sõbrad Eestist, ja lähedased naisblogijad. Jep, varjamatu sooline diskrimeerimine. Kui näppude peal üles lugema hakkasin, üllatusin isegi, kui mitut blogijat ma lähedaseks pean, õigemini tunnen, et oleme väga head tuttavad, mõnega lausa sõbrad. Kas tunne on vastastikune, seda ma muidugi öelda ei oska.
Selsamal põhjusel (teadmine/tundmine) ükski lugeja, kel blogi pole, või kelle blogi ma ei loe, kutset ei saa. Ei aita ka kellegi soovitus. See reegel on ja jääb. Ma tahan neid, kellega avameelselt suhtlen, isiklikult ning põhjalikult tunda.
Novot, siuksed mõtted siis, laubahommikuse esimese kohvitassi kõrvalt. Vaatame, kas ja mis teine tass toob.
Fantaseerin veel, selle hüpoteetilise kinnise blogi teemal, teise tassi kohvi kõrvale. Ja jumala eest, ärgu keegi nüüd omaenda nime järgneva jutu juurde mõelgu, ma lihtsalt mõtlen siin jooksvalt asju enda jaoks selgemaks. Et kui ükskord, siis kuidas.
DeleteÜhesõnaga. Lugemislubade osas eiraksin põhimõtet 'sina mulle, mina sulle'. Ses mõttes, et ei tunneks end kohustatuna kutset saatma viimasele kui ühele kaasblogijaist, kes mind oma kinnist päevikut lugema kutsunud. Ses mõttes, et see on TEMA valik, mida ja millises ulatuses ta kinnise blogi uste taga oma elust pajatab/paljastab. Järelikult on ta tundnud, et mullegi võib seda rääkida. Mille eest olen üdini tänulik ja kõrvust tõstetud. MINA omakorda valin, mida ja millises ulatuses omaenda kinnises blogis räägin, ning minu avameelsuse parameetrid ei pruugi tema omaga ühtida. Või ei tunne ma, et temaga niipalju ühel lainel oleksin, sarnases mõttemaailmas, et väga avameelselt vastu suhelda.
Teisisõnu, mulle ei sobi "show me yours, I'll show you mine" põhimõtte rakendamine antud asjas. Segane selgitus tuli vist. Ei tea kas keegi aru kah sai... ma lihtsalt mõtisklen siin kõva häälega kohvi kõrvale, ärge pange tähele. :)
Minu jaoks oleks see variant veidi kurb, mulle meeldib su ellusuhtumine ja selle blogi olen algusest saati tagantjärgi läbi lugenud kuid kommentaare pole peale mõne üksiku jätnud ja ise olen ka suht närb blogija. Seega kahjuks sinu mõistes sinu jaoks absoluutselt võõras persoon.
DeleteAitäh, Helve! Ma muide olen mõned korrad sinu blogisse sattunud. Londoni-jutud olid toredad!
DeleteAga nagu siin kuskil eespoolgi mainisin - esiteks, seda kinnist blogi pole olemaski, ja ei tea, kas tulebki. Ning kui juhtub, et millalgi tulevikus tuleb, jääb 5500 ikkagi alles, selle olen enda jaoks tänaseks juba üsna selgeks mõelnud.
Hüpoteetiline kinnine blogi.
ReplyDeleteMhm.
Kunagi umbes sada aastat tagasi olin kindel, et ei tahaks iial kellegi kinnist blogi lugeda. Nagu varastaks kellegi padja alt päeviku ja nahistaks selle lehtedega, suur ei-Ei!
Praegu ma nii ei mõtle.
Nooo... ma ei tea, mu meelest on ikka vääääga oluline vahe, kas varastada padja alt päevik ja lugeda, teades, et omanik ei soovi, et sa loed, või lugeda kinnist blogi, mida sind lugema on kutsutud. Neid kahte teguviisi ei saa ju ÜLDSE võrrelda?!?!
DeleteVäga rahustav, et sa praegu enam nii ei mõtle. :)
Sina kuulud vähemalt minu poolt vaadatuna igatahes omade hulka, kelle elu ja mõtted mulle päriselt korda lähevad. Ja parooli ma tõenäoliselt julgeksin küsida küll, aga kui ei saaks, siis jonnima ka ei hakkaks.
ReplyDeleteSina oled mulle samuti oma. Ja kindlapeale üks tollest minu poolt tobedalt üleshaibitud :) olematu kinnise blogi lugemiskutse saajaist. Nagu Kaamoski. Unustasin seda talle oma vastuses mainida.
DeleteMa nüüd täiesti süüdimatult mängin veel natuke selle kinnise blogi mõttega. Ei räägi praegu isegi konkreetselt iseendast ja sellest OLEMATUST ja võib-olla ka tulematust blogist :) - aga: mina näiteks olen siin süüdimatult kuulutanud, et sinu ja sinu ja sinu kutsun lugejaks, eks. Kuna ja kuni blogi ei eksisteeri, saame me kõik seda mänguna võtta. Blogi olemasolu korral ma niiviisi avalikut ei kuulutaks ju, saadaks hoopis kutse.
ReplyDeleteAga ütleme, et need, kellel ON kinnine blogi (paari on mindki lahkelt lugema kutsutud) - ühesõnaga, oletame, et lugejatering on väike, jääb kusagile paarikümne kanti - kas blogija või lugejad on/oleksid huvitatud, KES konkreetselt tollesse kutsutute ringi kuuluvad? Kas see on oluline? Juhul, kui vestlus blogisabas sama avameelseks kisub kui postitused? OK, osa kampa kuulujaist näeb kommentaaridest ära, aga osad on ju nö. kaadri taga.
Ma ei tea, ma vist ei oska küsimust piisavalt selgelt püstitatagi, samas mõtted ringlevad peas, panin kirja.