Julgusest, julmusest, jultumusest
Disclaimer: Pidasin iseendaga tükk aega nõu, kas allolevad mõtted postituseks vormistada või mitte. Nagu näete, jätkus mul julgust? julmust? jultumust?/vali neist kolmest sõnast sinu meelest sobivaim/ seda teha.
Kõigepealt viskan pommi, eks siis allpool jõuab suitsu laiali ajada. Paar päeva tagasi eemaldas ühe kinnise blogi omanik mind lugejate nimekirjast. Eeldan, et eemaldas, sest leidub ju ka kaduvväike IT probleemi tõenäosus, mille tõttu ma enam lugema ei pääse - kuigi see oleks üsna kummaline kokkusattumus. Kui siiski peaks nii olema, võtan otse loomulikult blokkimist puudutavad sõnad tagasi, vabandan siiralt ja südamest, raputan ämbritäie tuhka pähe, tunnen sügavat piinlikust. Samas, kõik allpool öeldu jääb kehtima, kuna mu tänane postitus ei tulene väljaviskamisest, vaid sellele eelnenud sündmustest. Rohkem siinkohal ei selgita. Blogija, ta lugejad ning mina teame. Kuid NB! sama hingetõmbega toonitan, et igal blogiomanikul, olgu kinnise või avaliku, on sada, kakssada, viissada protsenti õigus auditooriumi selekteerida. Ning sama mõõtu õigus oma valikud põhjendamata jätta. Mina ise eelistan teadagi põhjendamist, aga eks inimesed ongi erinevad.
Ühesõnaga. Kas olen kunagi kusagil juba ennegi maininud, et nn. krüptilised sõnavõtud (muuhulgas blogipostitused) on mu personaalne pet peeve? Juhtun ka ise mõnikord sellele rajale eksima. Noh, et kirjutan, et teate, ma räägiks täpsemalt, aga… ja järgneb hulk rohkem või vähem segaseid selgitusi, miks häman, selmet asju õigete nimedega nimetada. Veelkord, juhuks, kui teil kahe silma vahele jäi: minagi olen seda teinud. Sellegipoolest pean end suures plaanis otseütlejaks, hindan seda omadust ka kaasinimeste juures. Öeldagu või pahasti, kuid ärgu keerutatagu.
Aga. Kus ning kuidas jooksevad piirid, kui sõnalisest julgusest, julmusest, jultumusest rääkida? Kas ja kuivõrd need kolm mõistet kattuvad? Koeraühingus, kus Eestis elades pikki aastaid tegev olin, leidus paar inimest, kes hobikaaslastele vahetpidamata hinge sittusid, pardon my French. Nad ise nimetasid seda julguseks. Või otsekohesuseks. Need, kellele hinge situti, pidasid säärast käitumist aga julmuseks. Või jultumuseks. Tõsi, koerandus ongi paraku säärane ala, mis ei passi nõrkadele. Kihvad kõigil ühtepuhku paljad, noh. Kuid need paar daami olid ikka vääääga produktiivsed purejad. Ma ise? Hm. Ehk kuskil skaala keskel, enda arvates. Kõhtu allaandmise märgiks ülespoole ei keeranud. Kui kallale tuldi, hammustasin vastu. Küllap mõnikord ründasin esimesena ka. Ma räägin, koerandus on karm business.
Julgus, julmus, jultumus. Kuidas neil vahet teha? Kusjuures, et häma vähem oleks, täpsustan, et arutlen nii enda kui nimetet blogija kui ka koerainimeste näitel. Ses mõttes, et pean ausamaks allpool öelda “meie”, kuna olen ka ise sihuke… ee... hammustavat tüüpi. Mõnikord. Teinekord. Igal juhul rohkem kui paaril kasinal korral. Lisaks saan otse loomulikult aru, et igale järgnevale küsimusele võib vastata “sõltub olukorrast”. Sellegipoolest juurdlen:
kas see, kui me kellelegi miskit ebameeldivat otse näkku ütleme, olgu või tegemist tõega, on alati ja igal juhul julgus? Ehk on hoopiski julmus? Või lausa jultumus? Aga kui me sedasama sedastame tagaselja, või siis umbmääraselt, adressaati nimepidi nimetamata, mis see sel juhul on? Ja kumma… las ma otsin sobivat sõna… õigus? on ülimuslik - kas selle, kes ütleb (sõnavabadus) või selle, kellele öeldakse (emotsioonid)? Kas avameelsus kui üldiselt tervitatav isikuomadus vabastab vastutusest oma ütlemiste tagajärgede eest? Kas iseendaks jäämine ja oma väljaütlemiste tsenseerimine on teineteist välistavad olukorrad?
Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. Pealegi, eks vastused, kui neid leidubki, ole persooniti erinevad.
Fotod: Neljakuune Lilli ja surnud hiir. Ei, ei, koer pole milleski süüdi! Hiir uppus me aiatiiki, Lillikene lihtsalt püüdis teda suust suhu hingamisega elustada. Märts 2017.
Detsember 12/2023
“In order that all men may be taught to speak truth, it is necessary that all likewise should learn to hear it.” ― Samuel Johnson, The Rambler
Hämavad blogid - sest enamasti ei ole tegu ühe sissekandega, vaid kogu päevik on mingit ümberütlemist ja vihjeid täis - segavad mind ka. Ühelt poolt on inimesel õigus kirjutada mida tahab, oma netikodu nagu. Teiselt poolt on tunne, et sellised vihjamisi ütlejad nagu noriks sellega tähelepanu. Ja ootaks, et lugejad tuleks mõistatama.
ReplyDeleteEnam ma selliseid ei loe, nii et minu jaoks on see ammu lahendatud. Võimalik, et need on lihtsalt ilmast ära kadunud. Klassikalie blogimine on kaduv kunst.
Samas on tiktoki maailmas samasugust vihjamist vist väga palju.
Oh, ma ikkagi loodan, et vanakooli blogimine siiski veel niipea päris välja ei sure. A ma olen muidugi parandamatu optimist kah.
DeleteMmm... su esimese lõigu kohta... ühest küljest, kui võtta blogi kui isiklikku veebipäevikut, kohta, kus inimene iseenda jaoks märkmeid teeb, siis on hämaminegi tegelikult ok - no et keegi peale kirjutaja ei peagi mõistma. Aga jah, teises küljes on see sinu point, sellega olen samuti nõus.
Ma postituses pidasin silmas sedasorti hämamist, et kirjutatakse kellestki-millestki kolmandast, ja jäetakse lugeja mõistatama, kellest-millest jutt. Aga kordan veelkord - ka ma ise olen sedasi teinud.
Ma ei tahaks seda kommentaari jätta, aga su teema/koer ei lase unustada eilset uudist, mida ma Hispaania jahikoerte kohta lugesin. ( palun ära guugelda, see ajab lihtsalt nutma). Mu point. Julgus, julmus ja jultumus on samuti suhtelised. See, et sa avaldad oma arvamust on lihtsalt normaalne tegu ja mitte midagi julget/julma/jultunut.
ReplyDeleteMuidugi ma googeldasin. Piisas paari pealkirja nägemisest, panin akna samal sekundil klõpsti kinni. Kohutav.
DeleteEsiteks - tahaks loota, et vanakooli blogimine jääb ikka alles. Ju me ise, keskealised saurused, peame seda lippu kõrgel hoidma. Ma ise tahan endast mõelda kui delikaatsest ja taktitundelisest inimesest, kes kunagi kellelegi halvasti ei ütle ega solva. No ma ei tea, kas on ka õnnestunud. Samas olen esmaklassiline ümber põõsa peksja. Jällegi, kui ma oma blogis millegi (mitte kellegi) suhtes arvamust avaldan, siis katsun ikka alati ära nimetada, et mina näen seda nii, kuid ei pretendeeri absoluutsele tõele. Küll aga teen ma suht laia luuaga maatasa rumalust, madalust, väiklust, ebaviisakust ja kitsast silmaringi (ja see ülalvihjatud blogija on süüdi neis kõigis). Aga selliste arvamuste välja ütlemine, nagu: sa ei meeldi mulle, sul on kole mantel ja kahtlane nina - ei tähenda minu maailmas ei julgust ega otsekohesust, veelvähem ausust. Lihtviisiliselt ebaviisakas lahmimine, mille võiks vabalt endale jätta. Viimane näide on võetud ühelt mu tuttavalt sakslannalt, kes kasvas üles Ameerikas, tuli hilistes teistkümnendates tagasi Saksamaale ja jätkas seal kooli (ammu, ta hakkab ka 50 saama). Tema sõnul oli ta Ameerikas arvanud, et "olen üsna ok tüdruk ja riietun normaalselt". Aga hakkas sakslastelt kuulma ülaltoodud arvamusi enda suunas. Küsimusele, "miks sellised arvamusavaldused?" sai ta vastuseks - aga me oleme ausad. Kellel seesugust ausust vaja, tahaksin mina vastu küsida. Kõike võib öelda, aga viisakalt ja ebaisikuliselt.
ReplyDeleteTead, mul hakkas selle "ebaisikulise" peale kohe peas ketrama, kuidas keegi ütleb seltskonnas täiesti ebaisikuliselt aga väga väljendusrikkalt: "Nojah, eks see sõltub palju ka lastetoast. Ega kõigilt polegi mõtet tahta, et ta ka stiilselt riietuda oskaks" ja kui viisakas see ütlemine siis nüüd oleks.
DeleteOn juhtunud sarnaseid asju, on juhtunud.
Issand, panid mu praegu muigama. Mina ei ole teinud, ausõna, kuigi jah, päris aus olles - mõelda võin küll. Kuigi ma mõtleks pigem: "Nojah, eks see sõltub ka lastetoast ja päritolust, pole ime, et ta niimoodi käitub/seda (teist, kolmandat) ei tea.
DeleteJep, koeraühingu stiilis "aga ma olen aus/julge". Lööb kaks kärbest ühe hoobiga - esiteks solvang, teiseks omaksvõtt, et TEADLIK solvang. Tahtsingi haiget teha. "See on mul nüüd küll väga inetult öeldud, aga.../sisesta inetus/."
DeleteMorgie kommi peale räägin loo, mida vist ennegi rääkinud olen. Ammuaega tagasi käis üks mu noorepoolne Eesti naistuttav juuksuris, läks peale seda heasüdamliku, kuid otsekohese sõbrannaga kohvukusse kohtuma. Sõbranna: "Issand, sul on nii jube soeng!" Sekundi pärast, aru saades, et sügavalt ämbrisse astunud, üritab asja parandada: "Aga SULLE see sobib!"
Delete:)))
DeleteMa olen seda lugu enne ka rääkinud, aga vist mitte siin - mu vanem laps oli väiksena lumiblondide lokikestega ja noh, nunnu nagu lapsed ikka. Kui ta oli kolmene, jalutasime Tartus pargis, tuli vastu üks ammune sõbranna, kes nunnut last nähes hõikas imetlevalt: "Kui ilus laps sul on!", siis vaatas mulle otsa ja lisas sama vaimustusega: "Ja kui ilus isa tal veel peab olema!"
DeleteHmhmh.
Oi, Morgie... milleks vaenlasi tarvis, kui sul sellised sõbrad on. :)
DeleteEks vist millegi ebameeldiva välja ütlemine, kas otse, tagaselja või ümbernurga keerutades, on kõigi õigus küll, see pole (juriidiliselt) keelatud. Piirangud võiks olla rohkem moraalsed. Aga muidugi peab arvestama tagajärgedega. Lisaks sellele, et kellelegi võib ütlemine haiget teha, võib see ka ütleja enda mainet rikkuda.
ReplyDeleteMinule on elu jooksul korduvalt halvasti öeldud ja kunagi see mõjutas mind rohkem, võtsin südamesse. Nüüd enam mitte nii väga. Kuid suur vahe tuleb muidugi seal sisse, kes halvasti ütleb. Kui keegi, keda oled pidanud lähedaseks, siis see haavab rohkem. Kui võõras, siis on lihtsam ükskõikseks jääda.
Mul on nii kurb, et selline olukord on üldse tekkinud :((( Ma ausalt öeldes ei osanud seda oodata ja ma endiselt loodan, et see on mingi eksitus.
Jah, mulgi on nii, et lähedase torge haavab rohkem. Samas, vahel võib jälle võõra öeldu väga hinge minna. Oleneb asjaoludest.
DeleteJah, mul on samuti kurb. Ja teadaolevalt ka teis(t)el, keda haavati. Või kes haavusid. Oleneb, kumma mätta otsast vaadata. Blokkimine eksitus? Ehk. Eks elu näitab.
Hea teema!
ReplyDelete1. Minu jaoks ei ole julgus, jultumus ja julmus samal sirgel vaid pigem eraldiseisvad asjad. No ok, jultumus ja julgus on sama varre võsud, aga julmus tähendab ikka seda, et tahetakse meelega haiget teha, kiuste, ilma olulise põhjuseta. Ja julmus ning argus on sama õie viljad. Ainult arg on meelega julm. Mõnikord võidakse küll julmalt käituda kas hoolimatusest või teadmatusest, ent kui see pole tahtlik, siis mina seda julmuseks ei nimeta. Ja kui keegi teine nimetab, siis ma ei pea seda inimest ei ülearu targaks ega ammugi mitte empaatiliseks.
2. Hämamisest - kuna ma ise ka eriti hämamist ei kannata, siis see ongi vist ainus reegel, millest ma ise blogides üritan lähtuda - et isegi kui ma ei saa kirjutada kõigest detailselt (sest päriselt ka ma ei tahagi kõiki detaile alati välja kirjutada) siis oleks mu postitus ometi mõistetav ja lisaküsimused ebavajalikud. Ega see mul alati päris nii välja ei tule, aga ma üritan. Mõnikord on mõne detaili väljakirjutamine paratamatult ka kellegi teise õigusi riivav.
Samas ei ole hämamist ju raske vältida - kui tekib tahtmine kirjutada millestki, mida ei sobi detailselt või äratuntavalt kirjutada, siis lihtsalt... ei olegi vaja kirjutada midagi, ka mõistaandmisi mitte. Internet on tekste niigi täis, nüüd tulevad veel AI omad lisaks. Või! Alati hea variant - kirjuta luuletus. Luuletustes on hämamine asjakohane.
Ja nr3:
DeleteKui me kellelgi midagi ebameeldivat otse näkku ütleme, siis üks asi on see, kuidas see keegi öeldavat tajub ja hoopis teine asi, mis ütlejal mõttes oli. Nt tagantjärele ma mõtlen, et ilmselt ma ületasin su käepostituse all mingeid nähtamatuid piire, aga, käsi... taskus... ma ei kavatsenud kedagi noomida või õgvendada, see oli väga sügavalt minu seest tulev purtsatus, väga pikka aega tulel podisenud mõttekatlast, kus keeb just see üks mõte - et nooruslikul välimusel on sotsiaalses mõttes kuidagi suurem kaal kui tegelikult võimekusel ja et tõesti, minu elu- ja töökogemuse põhjal ei näita välimus ei head tervist ega suutlikkust kuigi täpselt. Ehk siis... Iga sõnalise riive taga ei maksa eeldada teadlikku ja kavatsuslikku valikut. Mõnikord räägitakse mööda, mõnikord liiga tugevasti pihta, sest kellel see sihik nüüd nii 100% adekvaatsusega paigas on?
Näedsa kui palju kõnekujundeid sai.
Haha, hea näide kohe siitsamast võtta - läksin su vanu lõhnapostitusi tuustima ja mõtlesin, et miks ma parfüüm no 1 alla nii mittemidagiütleva kommentaari jätsin. Siis tuli meelde - ma tahtsin kirjutada, et minu lemmiklõhnaks on tomat, tärpentin, õlivärv ja männivaik, apelsinitärpentin meeldib ka, ma hea meelega käiks ringi, apelsinitärpsu tups kõrva taga, aga see tundus eelnenud peenes seltskonnas liiga jultunud, niiet ma asendasin selle eeldatavasti üldinimlikku huvi pakkuva kergekujulise hämuga.
DeleteEhk võib siis öelda, et ma ei kannata RUMALAT hämamist, mitte et mul hämamise vastu üleüldse midagi oleks.
DeleteKas apelsinitärpentin on olemas? Ja milleks seda kasutatakse?
DeleteMorgie, nii täppi kommentaarid. Julguse ja julmuse ja jultumuse osas, väga, väga nõus.
DeleteKäepostitus? "Neli"? Läksin lausa ja vaatasin üle - mina seal su kommentaaris küll miksit ei leidnud, millest end õrnaltki torgatuna oleksin tundnud. Jumala tõsi ju: "...nooruslikul välimusel on sotsiaalses mõttes kuidagi suurem kaal kui tegelikult võimekusel."
Aa, see lõhnapostitus. https://viistuhatviissada.blogspot.com/2020/05/nahud.html
Sina ikka oskad :) " ...tundus eelnenud peenes seltskonnas liiga jultunud, niiet ma asendasin selle eeldatavasti üldinimlikku huvi pakkuva kergekujulise hämuga."
Männivaik - jaaaa! Tärps? Hm... väikestes kogustes jaa.
Apelsinitärpsust kuulen ka mina esimest korda.
Aa, huh, vaat kui kena siis. Iseenesest saaks minu tookordsest kommentaarist välja lugeda sinu mure pisendamise ja naeruvääristamise ja mina omakorda mõtlesin tükk aega, ega sinu vastus ei olnud nüüd see peen sarkasm, mida sa mõnikord väidad ennast niimoodi kasutavat, et adressaat ei saa arugi. Saad sa aru, KUI valesti on võimalik teisest inimesest aru saada, ulme!
DeleteJaa, apelsinitärpentin on olemas ja kasutatakse pmst samaks asjaks nagu vaigutärpentinigi, mõlemad on looduslikust toorainest välja pigistatud lahustid ning sama toimega. Lihtsalt ühte tehakse apelsinikoortest ja teist männivaigust. Lahustina kasutatav osis, terpeen, on looduses levinud ühend, seda pidi vist ka kanepis leiduma.
Morgie: "Luuletustes on hämamine asjakohane."
DeleteKümnesse!!
Varsti on blogid luuletusi täis? :)
Morgie, jah, meil sinuga on omavahelise SIGAVALESTI arusaamise näide ajaloost võtta, õnneks lahendasime situatsiooni. :)
DeleteLäksin vaatasin seda "peenelt sarkastilist" kommi kah - jaa, ma täitsa näen, et seda võib ka nii võtta! :) EI, ei olnud sarkasm. Hea meel oli hoopis.
Minu meelest see variant veel hullem, kui inimesel ei jätku julgust (olgu kasvõi jultumust) midagi otse teisele inimesele öelda, aga jätkub jultumust seda öelda kellelegi kolmandale isikule, et inimene A on selline ja teistsugune. Ei kõike ei pea välja ütlema st teistele halvasti ütlemine otsekohesuse sildi all ei ole julgus vaid jultumus. Aga seda, mida sa ei taha konkreetsele inimesele välja öelda ei peaks ka kellelegi teisele rääkima. Eriti kui mainitakse konkreetseid nimesid ja kolmas isik A-d tunneb.
ReplyDeletePildi kohta ka, mitte ei saa mainimata jätta, et Lilli on üks ütlemata ilus loom, aga mul on nõrkus saksa lambakoerte vastu.
Jah, Lillikene on tõesti ilus loom. Annan talle su komplimendi edasi. :)
DeleteAga esimese lõigu kohta jään sõbralikult mõneti eriarvamusele. Ühest küljest jaa, see, mida sa kirjeldad, on tagarääkimine. Mis iseenesest on tõesti inetu. Samas, mina küll ei saa (või ei oska?või ei taha?) oma elu niimoodi elatud, et ABSOLUUTSELT KÕIKE, mida kolmandate isikutega vesteldes näiteks X'i või Y'i kohta mainin (inimesed ju ikka räägivad teistest inimestest, ei?), läheksin ka X'ile või Y'ile ütlema.
Ja see ei pea üldse olema tagarääkimise võtmes - oletame, et X või Y on näiteks lähedase kaotanud, ja mina ja Z arutame, kuidas sedasorti isiksust (ütleme, et näiteks problemaatilist) toetada ja aidata. Ma küll ei leia, et iga sõna sest vestlusest peaks leinajani jõudma. Vastupidi, see võib talle haiget teha.
Ning kui nüüd mõtlema hakata, kehtib see mu meelest ka nn. tagarääkimise kohta. Oletame, et X mainib vestluses minuga, et talle Y ei meeldi. Ja oletame, et mullegi Y ei meeldi. Mina ei suuda suud kinni hoida, vastan, et jah, mul sama, Y ei sümpatiseeri. Kas ma peaksin Y'le seda seejärel näkku ütlema minema?
Nii et jah, see on sihuke üsna hall ala mu meelest, see "kõike, mida ma kellegi kohta välja ütlen vestluses kolmandate isikutega, peaksin julgema ka isiklikult näkku öelda." Mu meelest võib see viia sellesama julgus-jultumus-julmus piiride kompamiseni.
Oeh, pikk jutt sai :) Ning otse loomulikult on see vaid minu arvamus, mitte mingi lõplik tõde.
Jah, tagarääkimist pidasin silmas, mitte neutraalselt arutelu. Ja eriti sellist tagarääkimist, kus näost-näkku näidatakse ennast kui parimat sõpra ja otse öeldakse, et oled tore inimene, ühesõnaga silmakirjalikkust.
DeleteVb väljendasin end liiga resoluutselt, aga tagarääkimine on minu jaoks otseütlemisest hullem, sest alati on ju võimalus, et jutt jõuab ringiga tagaräägituni ning siis ei pruugi tagaräägitul end võimalik isegi kaitsta.
Kui inimene ei meeldi, ei lähe seda muidugi alati talle näkku ütlema, lihtsalt ei hoian suhtluse minimaalsena ning olen nii neutraalne kui võimalik. Sinu kirjutatud situatsiooni puhul võin mainida X-le et jah, Y pole mulle ka sümpaatne inimene, aga pikkadesse aruteludesse ei lasku ning igal kohtumisel Y jututeemaks ei taha.
Aga see lihtsalt minu arvamus.
Jaa, sellega olen täiesti nõus, et silmakirjalikkus on kole.
DeleteInimühiskonna keerulised reeglid. Otsekohesus on tervitatav nähe, aga sellel on piirid, mille mõistmine on jube raske. Ma nüüd tahaks oma 2 eelmist kommentaari juba ära kustutada, sest võib-olla ei oleks pidanud neid välja ütlema.
ReplyDeleteKunagi, kui ma veel enda blogis aktiivsemalt kirjutasin, siis vahepeal tegelesin hämamise ja umbisikulise teiste kirumisega, enda välja elamiseks. Ei olnud üldse nii hullud asjad, aga samas mitte ka sellised, mida läheks otse ütlema või mida räägiks ka mõnele ühisele tuttavale. Kuniks ma sain aru kui nõme ma olin ning tagantjärgi kõik sellised mõistujutuga postitused ära kustusin.
Ei, mu meelest olid su eelmised kommentaarid vägagi asised, mõtlemapanevad.
DeleteSamas, kui tunned, et kirjutasid miskit, mida sa ise siin hiljem lugeda ei tahaks, kustuta julgelt. Kui soovid, ma või su kustutamisjäljed ka ära kustutada, ja oma kommentaarid ka, need, mis said sulle vastuseks.
Eks me kõik ütleme vahel miskit, mida hiljem kustutada tahaks. :)
Nii et anna teada. Aga minu meelest on kõik senine absoluutselt OK.
Kauri kommentaari peale jäin mõtlema - aga vbla eksin -, et hämavad kõige rohkem ehk need, kes on kogenud pikalt süsteemset vägivalda (olgu siis füüsilist või vaimset) ja on selle ka ise enda vastu pööranud. et neil on tunne, et nad ei tohi otse öelda, aga inimesel on ju loomulik agressiivsus ikkagi olemas, mis otsib sihtmärki. Mõnikord suundub otse enda vastu, mõnikord ümbertnurga ja ümberütlemisi teiste vastu.
ReplyDeleteTeisalt pole seletus ehk nii lihtne, sest siis peaks ma ise samuti hämama (mitu aastat koolivägivalda), aga vist ei häma, niipalju, kui ma ise aru saan. Aga vbla koolivägivallast üksi ei piisa, kui kodustega on tore läbisaamine olnud.
Hm. Mul pole psühholoogia-alaseid teadmisi, aga elukogemuse põhjal pakuks, et hämajaid on siiski väga erineva minevikuga inimeste hulgas.
DeleteJa ei, sina küll ei häma, ole nüüd.
p.s. Kui nüüd hämamisi öelda :), siis näiteks mulgi oleks sinu pakutu põhjal mõningast põhjust hämada. Aga kah vist ei häma, vähemasti mitte väga tihti.
Notsu jutus on tera. Või isegi mitte tera, vaid kivi ja see lendas küll praegu otse minu kapsaaeda, nii et libled laiali. Ma olen ka täpselt seda tüüpi inimene, kes otse öeldud ei saa, aga alati vait olla ka ei suuda ja siis ümbernurga ja tagaselja turvaliselt kirun. Otsekohesuse vältimise põhjuseks on paaniline konfliktihirm, aga vait olla ei suuda jälle sellepärast, et kui ma kõik mõtted ja tähelepanekud (ka teiste inimeste suhtes) endasse matan ja neist üldse kellelegi ei räägi, lähen lõhki. Tagarääkimise algpõhjuseks on siiski lapsepõlves sisse pekstud teadmine, et oma arvamuse avalik avaldamine ja sellega kaasneda võiv konfliktisituatsioon tähendab maailma lõppu.
DeleteOtseütlemist õpin ma praegu süstemaatiliselt ja teadlikult oma abikaasa peal, kes keerutamist ja ka tagarääkimist hästi välja ei kannata ja hämamise peale hoopis "reageerima" hakkab.
Nii et vähemalt osaliselt tõsi - turvalise hämamise ja tagarääkimisega tegelevad tihtipeale traumadega inimesed, kes otse ütlemisega tänu oma traumadele hästi toime ei tule.
No "hämamine" on selline ebaintellignentne ümbernurgaütlemine, tegelikult, inimene kes lihtsalt oskab mõnest asjast mitte rääkida ja jääda ainult selle teema juurde, millest ta tahab rääkida; või kes suudab ennast niimoodi tühjaks ventileerida, et ei räägi enda isikust vaid probleemist laiemalt ja üldisemalt, see enam ei häma, see on hämast üle. Notsu on alati silmatorkavalt tark ja suure üldistamisvõimega, ma arvan, Notsu ei oskagi hämada.
DeleteÜldistamisega on ka nii ja naa, ma olen päris tihti röögatanud, et üldistamine on nõme, ent kui nüüd natuke mõelda, siis nt pedagoogika ja enamik teadusi poleks ilma asjakohase üldistamiseta ju üldse võimalikud.
...isiklikult ma ei usu, et hämamisega tegelevad (ainult või peamiselt) traumadega inimesed, või et siis tuleb asja võtta nii, et meil kõigil on omad traumad, absoluutselt kõigil, kuivõrd ma olen tõesti kohanud õelat hämamist just kiusajate poolt, kelle jaoks on see lihtsalt viis ennast õeluse vastutusest vabastada, nagu see ülalpooltoodud näide.
DeletePäris kindlasti on kahtlase hämamise põhjuseid rohkem kui üks, ka mitte midagi kartvad psühhopaadid oskavad imeilusasti hämada, nii et kõigil ümbritsevatel juhe kokku jookseb. Ja ma usun, et enamus meist on kokku puutunud inimestega, kes ise konflikti ei astu, aga tagaplaanil tõmbavad niite nii et vähe pole ja alati leivad lolli, keda enda asemel lahingusse saata. Süstemaatiliselt.
Deletema oleks pidanud täpustama: pidasin silmas seda tüüpi hämamist, nagu Kaur minu arust mõtles - kus asi pole mitte väljendusoskuses, vaid otseütlemisest hoidumises, kus vihjatakse, aga kui pole insaider, siis päris aru ei saa, kellest juttu või mis õieti toimus (ja vahel ka insaiderina mitte).
DeleteMa ei tahtnud oma jutuga kellelegi haiget teha, lihtsalt jäin mõlgutama.
Ma olen ses asjas Morgie parteis.
DeleteSamas, saan aru (või vähemasti arvan, et saan), millest Kaur, notsu, Lendav räägivad. Kuid sinu puhul, Lendav, küll mingist blogi-hämast ei saa juttu olla. Sa kirjutad üheseltmõistetavalt, vähemasti minu jaoks.
Notsu, sa ei teinud mitte kellelegi haiget, vähemalt minu meelest.
DeleteTegelikult oleks mul tagumine aeg arvuti käest panna ja kusagile kaugemale ära jalutada, sest paistab, et mul on mingi maniakaalne episod praegu, muudkui mulisen ja mulisen ja ei suuda pidurit tõmmata; eks ma nädala-paari pärast vaatan õudusega, mida kõike ma olen kokku lobisenud.
Aa, ei enda kohta ma mõtlesin reaalis suhtlemist, blogimaailmas ma suudan (vist?) enamasti klatšimisest hoiduda.
DeleteLendav, hämamine ja klatsimine on mu meelest kaks ise asja ju? St. võivad kohati kattuda, aga ei pruugi. Hämada võib ju mistahes teemal.
Deletenotsu, ei, mis haiget? Ei teinud sa minu meelest küll kellelegi haiget.
Morgie, mulise aga rahumeeli edasi. :)