Kuusteist

 

Te kindlasti teate, mis on kõige lihtsam viis üleliigsetest asjadest vabanemiseks. Just nimelt. Kolimine. Kui veelgi täpsustada, siis kõige efektiivsem on mandrilt teisele kolimine, nagu mina 2011. aasta lõpus tegin. Sellisel puhul vabaned mitte üksnes üleliigsetest, vaid enam-vähem kõigist asjadest. Kusjuures, nii veidralt kui see ka ei kõla, kui kord juba iseenda ja asjade lahutamise protsessiga alustanud oled, läheb edasine lausa ludinal. Vähe sellest, kraamist loobumine hakkab meeldima, raskemal juhul tekib lausa sõltuvus. Mul tegelikult ongi vist tekkinud. Äraandmine pakub suuremat rahuldust kui saamine või soetamine. 

Mõni aeg tagasi kirjutasin, miks ja kuidas mälestuste materiaalseid kehastusi põletasin. Ja millist vabanemistunnet see mus tekitas. Novot. Ning nüüd on taas avanenud tore võimalus materiaalses elus-olus tervistavat, hingamisruumi andvat harvendust teha. Eks ma olen seda juba mitmed head kuud teinud kah, sest ajast, kui kolimisplaan kindla kuju võttis, kuid ikka ja jälle käin kappe, sahtleid, panipaiku läbi, ja iga kord jääb näppu üleliigne ese või paar, mis siiani kahe silma vahele jäänud. Me naaberlinna heategevuspoes oleme, mina ja Paul, annetuspäevade püsikundedeks kujunenud. Tänane laar sisaldas ketassae, auto rehvipumba, tööriistu, mida Paulil topelt, suuri plastikust istutuspotte, mõned raamatud ja miskit veel, praegu ei tule ette. 

Jaa, hakkab tasapisi kujunema. Köök näiteks on meil juba aastaid niimoodi sisse seatud, et ühtki üleliigset, "igaks juhuks" vidinat kusagil kapinurgas ei luura. Kokkamisriistad vaid säärased, mida regulaarselt kasutame. Potte-panne täpselt parasjagu, sööginõusid mõistlikult väike kogus, kuid samas hoolikas (stiili)valik. Ma läheks hulluks, kui köök kasutamatut kraami täis oleks, “igapäevanõusid” ja “külaliste nõusid” ja.  

Sama lugu elu- ja magamistoas. Neis on tõesti vähe asju. Tööruumides, paraku, valitseb pisut teistsugune situatsioon, kuna mõlemad oleme tulihingelised tegijad. Ses mõttes, et oluline osa elust möödub workshoppides, Paulil omas, minul omas, mõlemal pidevalt üks või teine projekt töös, tihtipeale mitu korraga. Projektideks on, arvatagi, materjale ning tööriistu vaja, ja vot need on asjad, millest raske, kui mitte võimatu loobuda. Metall, nahk, tekstiil, nii- ja naasugust sorti. No me vähemalt üritame, hommegi kavatsen riidematerjali kastides inventuuri teha. Kuid kangas, see on mu kirg, kuidas ma loobun sellest või teisest kaunivärvilisest, kaunimustrilisest, imelise koega palakast?? Äkki millalgi, järgmisel kuul, aastal, sajandil tuleb just seda tükki tarvis?? 

Oi, praegu tuli meelde, et enne Eestist ära kolimist saatsin ju mõned asjad postipakkidega USAsse. Ja selle asemel, et üksnes mõistlikku kraami kaasa pakkida, arvake, mis mina tegin? Shippisin (kalli raha eest muidugi, Eesti Post ei halastanud, miks pidanukski) säärast nodi nagu Yarko koeraspordikarikad ja… wait for it… aastate jooksul aukartustäratava volüümi omandanud nööbikollektsiooni. Või noh, mis kollektsiooni, lihtsalt õmblus-inimese nööbikarbi, aga see karp oli suur. Tänaseks olen Yarko karikad heategevusele annetanud, aga nööpidest ma ei loobu, tehke või tina. Need kolivad koos minuga Arizonasse.  

Fotod: Lilli kavatseb kolida... Austraaliasse? Suvi 2017.

December 08/2023

“In psychological theory, the endowment effect is our tendency to consider an object more important than it really is simply because we own it. This explains why it's so hard for us to get rid of our stuff.” ― Joshua Becker, The Minimalist Home