Olen juba mõnda aega tundnud, et Oregon on minu jaoks liiga
valge. Ei, ma ei pea päikesevalgust silmas. Räägin inimeste nahavärvist. Kõlab imelikult, eks, aga ausalt, ma igatsen mulle tuttavate lõunapoolsete osariikide rassilist mitmekesisust. New Mexico, Arizona... Eks mitmekesisust leiab Oregoniski mõnes paigas, suuremates linnades näiteks. Aga siin, kus meie praegu elame, on pilt ikka väga üheülbaline. Ja see miskipärast rusub mind. Esimestel Ameerika-aastatel, Las Cruceses, oli sealne sõna otseses mõttes
kirju seltskond üks neist asjust, mis mind mu uuel kodumaal vaimustasid. Nüüdseks olen pea kümme aastat kanjonikaldal, kadakate vahel mööda saatnud, toredate valgenahaliste sõprade ja naabrite keskel, ja mõnda teist värvi näolappi kohanud vaid üsna harva. Kesk-Oregonis elab küll omajagu Kesk- ja Lõuna-Ameerika juurtega inimesi ning põlisameeriklasi, aga nad hoiavad kuidagi omaette, pole sellist mõnusat rahvaste paablit, nagu New Mexicos nägema ja kogema harjusin. Nii et jah, tunnistan pisukest tüdimust siinsest
värvivaesusest. Andke mulle tagasi mu kirevad Mexico tekstiilid ja oranzhid-türkiissinised päikeseloojangud ja mooniõitest kuldkollased mäeküljed ja muu säärane.
Vahel mõtlen, et mis küll mu geenikombinatsioon võiks olla, et end Ühendriikides nii koduselt tunnen, et ma USAs elavate rahvuskaaslaste seltsi ei otsi, ning et mul üldse pähe tuleb kirjutada „Oregon on liiga valge“. Loen teinekord, kuidas siinsed eestlased maarjamaist rahvuskultuuri elus hoiavad, igasugu üritusi ja koosolemisi korraldavad. Noogutan mõistvalt, aga vähimatki tunnet ei teki, et lööks kampa või miskit. Endal kah vahel imelik, ausalt. Justkui mingi väärakas. Esimestel USA-aastatel rahvustunnet veel mõnevõrra jagus, aga praegu... oh jah. Mitte, et ma end eestlasena ei identifitseeriks. Muidugi olen eestlane. Kuid kõik, mis sellega kaasnema peaks - või tuleks öelda, et see, mida näen teiste väliseestlaste puhul kaasnevat - seda ei ole mul parimagi tahtmise juures mitte kusagilt võtta. Ise ma tegelikult ei arvagi, et peaks olema. Küll aga arvan miskipärast, et solvan säendse puudujäägiga teisi eestlasi. Ja seetõttu üritan toda lünka enamjaolt varjata, või noh, kui mitte otseselt varjata, siis vähemasti sellest mitte rääkida. Hm. Kena mitterääkimine küll, avalikus blogis kõike seda kirja pannes :)
Fotod: Lillikest on nüüd juba üksjagu näidatud, mistap seekord paar pilti Yarkost. Mõneti justkui põhjustki, sest üheksa aastat tagasi tegi Yarko jõululaupäeval alatu tembu, jättis meid Pauliga maha. Pani, saba seljas, taevaste treeningplatside-jäljepõldude poole ajama. Äärmiselt isekas temast. Ja andke mulle andeks, aga Yarkost lihtsalt ei saa pisaraid kiskuval moel kirjutada. Ta oli niivõrd karismaatiline ja äge peni, talle mõeldes tuleb täna pigem naer peale, kurbus on aastate hõlma vajunud.
Yarko kasvataja tavatses öelda, et igaühele, pidagu ta elu jooksul nii palju koeri kui tahes, antakse kõigest üksainus koer, kes on just "see" koer. Mulle meeldiks end meelitada mõttega, et mulle on antud kaks – Yarko ning Lilli. Sest Lillikeseski leidub kõike ja rohkematki, et "see" olla. Yarko, tema oli ausalt öeldes paras põmmpea. Lilli on nutikam, mitmetahulisem. Khm... pole ka ime, tegemist ju emasega :) Aga sellegipoolest, kui mul lastaks vaid üks koer valida, kellele „selle koera“ tiitel anda, valiksin Yarko. Kuigi Lillikene on mu musirull ja kullatükk ja silmatera. Aunimetus kuulub Yarkole kasvõi põhjusel, et just tema tegi minuga kaasa mu elu kõige dramaatilisema perioodi, sõidu ameerika mägedel nii kaudses kui otseses mõttes. Yarko on lahutamatult seotud minust lahutamatute läbielamistega. (Vot kus nüüd sai lause, eks. Aga täpselt seda ma tahangi öelda: lahutamatult seotud minust lahutamatute läbielamistega.) Ja mul on jube hea meel, et Paul ja Yarko said tervelt kolm aastat koos veeta!
December 22/2023
“I think a life looks simple when you leave out the details.” ― Ursula K. Le Guin, The Birthday of the World and Other Stories
Imeilusad pildid, imeilus koer!
ReplyDeleteJaa, Yarko oli tõeline (inim)südametemurdja :)
DeleteYarko paistab ka tõeline musirull olevat. No vaata seda nägu esimesel pildil. Mmuahh noh!
ReplyDeleteEestluse osas tundsin ma Austraalias elades ausalt öeldes sama. Ma ei tahtnud igal võimalikul ja võimatul võimalusel aega veeta just eestlastega. Oma sõbrad olid muidugi kallid, aga põhjusel, et ma armastasin neid kui inimesi, mitte sellepärast, et nad on eestlased. Nii et armastus selle koha vastu, kuhu oled kanda kinnitanud ja kus meeldib, on mu jaoks täiesti mõistetav. Eestlasena ma ei solvu, et sa ei kõnni ringi Muhu sokkidega, karikakrad hammaste vahel.
Jaa, ühest küljest oli tõesti musirull, aga nüüd, mil mul Lillikese näol ka emase koera omaniku kogemus, tean, et isase koera musirullrus (kas sellist sõna on olemas?) pole pooltki seda, mis emase oma :)
DeleteNing jaa, mu eestlastest lähedased on mullegi kallid justnimelt persoonidena, mitte rahvuse esindajatena.
Ma olen nõus, mis puudutab rahvuskaaslastega aja veetmist. Mul on olukord muidugi veidi teine, töötan ju nagunii eestlastega, nii et puudust rahvuskaaslastets ja keelekasutusest ei saa kunagi tekkida. Ja mõned kolleegid on ka mu sõbrad, nii et aitab küll. Vahel on kohe täitsa piinlik, kui ma pole järjest Brüsselisse saabunud eesti teatrietendusi vaatamas käinud, aga no ma alati ei viitsi. Ja mind veidi segab see tavapärane eestlaste hulkgas leviv "ah, need lääneeurooplased ..." Küll ei oska seda ega toda. Veidi piiratud lähenemine, mumeelest. Sel aastal käisin esimest korda eestlaste jaanipäeval. No mai tea, harilik õuepidi nagu iga teine, mis seal ikka. Ja see on lihtsalt lahe, et sa ütled, "Oregon on liiga valge". Ma pole kunagi Ameerikas käinud, aga kui sa siin veel kaua seda riiki kiidad, siis vaat kui hakkan küllakutset välja pressima :-). Ja piltide kohta lubege veel nimetada, et sedapuhku pole pildil mitte ainult ilus koer, vaid ka ilus naine. (Hakkan aegsasti meelitama :-)).
ReplyDeleteMeelitus töötab :) Ja seda olen ma alati öelnud, et head kamraadid on meile iga kell külla oodatud. Kahjuks sa Oregoni külalistetuba vist enam ei näe, mille vaade vaatamist väärt, kaugele üle kanjoni... Aga ega me Arizonaski kivimüüride vahele koli. Nii et tere tulemast!
DeleteJaa, see "ah, need lääneeurooplased/ameeriklased/jne" oli mõnda aega tagasi kellegi blogisabas teemaks. Indigoaalane? Maarja? Seal, mäletan, läks ikka kõvaks andmiseks :)
Aga oma koduriiki kiidan jah. Kusjuures, kui aastal 2007? või pisut varem? või hiljem? Eesti passi uuendades biomeetrilise passi sain, ütles üks sõber mulle "no nüüd saad Ameerikasse minna". Mina vastu, et mis mul sinna asja peaks olema? Tundus justkui viimane koht, mida külastada. Ja näe, nüüd lausa ELAN siin :)
Ma ei jõua kunagi siia kommenteerima, sest ma telefonist ei saa (Google'i häda, mul mitu kontot) ja arvutis läheb meelest! Selle ekspätluse ja rahvuskaaslastega on mu meelest nii, et on üks tüüp inimesi, kes tahavad endale välisriigis luua oma eesti kogukonda, sest see tundub kuidagi turvalisem ja siis on need teised, kes suhtlevad rahvuskaaslastega, kui nad ühtlasi nende masti inimesed on. Ma ise kuulun viimaste hulka ehk et ma olen vist siin Prantsusmaal-Šveitsi ääres elatud seitsme aastaga kohtunud või kontakti saanud vist ligi 10 eestlasega ning suhtlema olen jäänud ühega (ehkki tal on üks eestlasest sõps, kelle mõtteviis ka minu omaga klapib, seega ehk see ring laieneb). Ma kohati mõtlen, et peaks, hambad ristis, ehk laste keelekümbluse nimel rohkemate eestlastega lävima, aga... ma ei viitsi. Aus ülestunnistus. Ahjaa, ja tolle ägeda eestlasega sain nii kontakti, et ostsin ühelt makdoonlaselt lapse kandmise kotti ja meile tuli päritolu jutuks, mispeale ta mainis, et tal üks sõber on vist kah Eestist ja ma kostsin, et kui too tahab, siis anna talle mu kontakt. Mulle meeldivad veidrad juhused!
ReplyDeleteMa olen küll vist nüüd tõesti puhtalt kassiinimene, aga Lilli meeldib mulle väga :)
Jah, me sinuga oleme siis sama tüüpi expatid. Ja mul on muide samamoodi juhtunud paaril korral, et siinse eestlasega tutvun ameeriklase kaudu. Suhtlema pole siiski ühegagi neist jäänud.
DeleteVeidratest juhustest rääkides: mitu aastat tagasi käisime naaberlinnas söömas, ja ettekandkandja märkustest koorus välja, et ta mehe eelmine abielu olla eestlannaga olnud. Juttu jätkus kauemaks, vahetasime kontakte, kutsusid külla. Läksime. Mees rääkis mõned laused lausa eesti keelt ja puha, ex olla õpetanud. Kuid mis selgus. Tegemist oli swingeritega. Külaskäik (st. söök ja vestlused :)) oli täitsa OK. Rohkem nad siiski ühendust ei võtnud, kuna oli selgemast selgem, et meile Pauliga sedasorti suunitlus ei sobi. Aga persoonidena, jah, tundusid mõlemad vägagi meeldivad.
:D Tekib kohe küsimus, et kas eelmine naine oli ka swinger ja sealt koorus mingi eeldus eestlaste kohta
DeleteHa, see on asine küsimus! Ma sedapidi ei osanud asjale vaadatagi :)
DeleteMissugune kena elukas! (Miskipärast meeldivad mulle nö paksu ninaga koerad, peenema peaga loomad tekitavad seletamatut, seljaaju tasemel, umbusku 🤔 )
ReplyDeleteSul on talenti igas vanuses hea välja näha. Peab lisama, et hea ilmastik ja sobiv seltskond annavad sellesse oma panuse. Talv ei ole inimesele sobiv asi ja pidev olelusvõitlus näksib su ära nii, et ise ei saa arugi. 😀
Lillikene, kusjuures, on nn. peenema peaga. "Õige" sakslane tegelikult ongi pigem see umbusku äratav, Yarko tüüpi koerad on näituse-iludusteks aretatud .
DeleteAga mis_minu_välimikku puudutab ("välimik" on koerandustermin :)), siis jah, ei kurda. Ning täiesti tõsi, et seltskond ja ilmastik mõjutavad. Olelusvõitlus veelgi enam. Samas, kuiv lõunamaine kliima (New Mexico, Arizona) võib, kui ette ei vaata, välimusele halvasti mõjuda, muutud kuivatatud ploomi sarnaseks.Troopikasaared mõjuvad väljanägemisele kõige paremini mu meelest. Kauail ma lausa näen, kuidas hea mitu aastat langeb näost, nahk sileneb,, juuksed on pehmed ja läikivad, jne. Koligem kõik troopikasaartele? :)
Aga võib-olla on tegu eelarvamusega, et peenema koonu sees on peidus teravamad hambad 😀
DeleteMinul on kõige parem olla eesti kuumalaine ajal, mis on u 25-30 varjus ja õhk mitte liiga kuiv. Ja maja ymber lainetab tasakesi sinine väli (põllukultuurid meenutavad teatud valguses tõesti merd). Lähimad naabersaared on poole kilomeetri kaugusel. Kahjuks on see veel vähemalt poole aasta kaugusel, aga ootused on juba yleval. Olen oma peas suur suvehull ajarändur 😀