Hakkab lõppema

 

(See foto mu kampsikust oli kaks aastat tagasi kah kasutusel, aga saagu veelkord, sest päevakohane.) 

Pühade ajal sõin üle. Täiesti ilma süümepiinadeta. Jõulutoidud kukkusid sel aastal jube hästi välja, kapsas ja siga ja Must Koer ja Pauli õunapirukas ja. Iga endast lugupidav ameeriklane sööb pirukat koos kuhja vaniljejäätisega, nii et jah… Lemmikpüksipaarid on kere ümber pisut pingul. Samas, alati saab ju kleite päästerõngana kasutada. Ja noh, me igapäevane tantsutund on vähemasti niipalju mõiganud, et püksid lähevad siiski veel jalga, olgugi et luku kinnisaamiseks tuleb pisut nihverdada ja vingerdada.

Teate, mis. Ma sattusin vist pisut sõltuvusse igapäevasest blogimisest. Mitte, et seda nüüd lausa taga igatseks, aga paar päeva pärast joone allatõmbamist oli pisut… ee… tühi tunne. Tänaseks on võõrutusnähud kadunud, jumal tänatud. Veebisõber kirjutas ja ässitas, et võta järgmine väljakutse vastu, blogi aasta otsa iga päev. Minu vastus oli “not just NO but HELL NO!!” Pakun, et kusagil veebruari paiku hakkaks Paul uue abikaasa järele ringi vaatama, säärase, kes ta pöördumistele “oota, ma blogin praegu” ei vastaks. 

Kirjutamisest rääkides. Saatsin siin pühadetervitusi laiali, kirjutades vaheldumisi kahes keeles, ja olen ennegi märganud, et teinekord hakkab mul sel puhul miskit düsleksia ja/või düsgraafia sarnast üles ajama. Vaatan näiteks mõnda eestikeelset sõna oma sõnumis ja kahtlen, kas olen selle ikka õigesti kirjutanud. Inglise keelega tekib teinekord hirm, et kirja sai hoopiski hääldus. Kummaline. Need aistingud on õnneks siiski harvad ning hetkelised. Huvitav, kas kellegi teisega, igapäevaselt kahe- või enamkeelsega, kah säärast juhtub? Andke teada, saan ehk lohutust.

Vana-aasta õhtu kavatseme veeta naabritega, perest peresse pidu nii-öelda. Progressive dinner, nagu siinpool kombeks kutsuda. Kusjuures seesama link andis mulle toredat infot, et on olemas ka säärane ajaveemisvorm nagu Safari supper. Äge ju! Igatahes, alustame õhtut meie pool, lõkke ja suure pajatäie läätsesupiga (leiba lubas üks naabrinaistest küpsetada), seejärel liigume edasi järgmisse majapidamisse, sealt järgmisse, ja nii edasi. Näis, mis kell sedaviisi uuel aastal koju jõuame. Või mis päeval.  

Kaks jõu(lu)list ekraanielamust: “Maestro” ja “A Murder at the End of the World”. Pärast lugesin siit-sealt mõlema kohta arvustusi, imestades, et kriitikutel sedavõrd ohtralt vingumist jagub. “Maestro” puhul ei suudetud muidugi Bradley Cooperi ninaproteesist mööda vaadata, et ai-vai, juutide mõnitamine, ja mis mõttes mitte-juut mängib juuti, oleks ikka tulnud autentne etnilise grupi esindaja Bernsteini rolli täitma valida. Ei anna pead, et järgnev minu väljamõeldud võrdlus on, ehk jäi kusagilt mällu, aga sel põhimõttel osatäitjaid valides oleme ju peagi olukorras, kus näiteks “Luikede järves” pannakse bassein lavale, luiged sisse, ning lastakse Tshaikovskit taustaks, sest luiged muidu äkki tunnevad end solvatuna. Tüllseelikud ja varvaskingad, tulete siin linde narrima või? Aga noh, ma annan endale aru, et arvamusi leidub seinast seina, ja see on täiesti OK. Juutidel on õigus kunstninade peale solvuda, samamoodi nagu minul on õigus käsi ringutada, et kuhu me niimoodi välja jõuame, kui ümberkehastumist enam üldse ei tunnistata? Huvitav, kas näitlejaile ette kleebitud vuntsid on siiani veel aktsepteeritavad? Aga parukad? Aga make-up?  Ja ega siis ainult Cooperi ninast jutt käi, Helen Mirreni oma jäi samuti ette. 

See selleks. Irisemist jätkus ka Bernsteini abikaasa ekraanikuju puhul, et miks ei avatud naist kui persooni sügavamalt, ei toodud esile ta sõjavastaseid väljaastumisi jne. Kulla inimesed, film oli ju Bernsteinist; mu meelest olid Felicia Montealegre eluvalikud Carey Mulligani poolt niigi reljeefselt välja joonistatud, ta osatäitmine absoluutselt vaimustav. Vaimustav oli minu jaoks ka Cooper kui rezhissöör. “A Star Is Born” puhul võis veel arvata, et noh, esimene kord mehel filmi teha, beginner's luck, kuid peale “Maestrot” pole Cooperi rezhissöörivõimetes küll enam kahtlust. Näitlejavõimetes ammugi mitte. 

Ja siis “A Murder at the End of the World” – jah, sari oleks tõesti võinud episood-kaks lühem olla. Aga see on juba sihuke juuksekarva lõhki ajamine. Mina igatahes väidan, et väga haarav vaatamine - no midagi muud olekski imelik oodata tandemilt Brit Marling/Zal Batmanglij. Ainuüksi Marlingi nimi tagab mu jaoks kvaliteedi, olgu ta siis näitlemas või rezhisseerimas või produtseerimas. Ja Emma Corrin peaosas on absoluutselt briljantne. Kusjuures kõige enam tõmbasid mind käima justnimelt need stseenid, kus ajas tagasi vaadatakse, Corrini ja Harris Dickinsoni vaheline keemia. Ning muidugi interjöörid ja eksterjöörid, Islandi võtteplats iseäranis... Igatahes soovitan soojalt.

• "Maestro" arvustused: The New York Times ja mashable
• “A Murder at the End of the World” arvustused: The Guardian ja The New York Times 

December 28/2023

“Reading's the only thing that allows you to use your imagination. When you watch films it's someone else's vision, isn't it?" ― Lemmy Kilmister: Interview in The Independent, October 2005