Kolmkümmend üks

 

TEHTUD! Tervelt kuu aega iga päev blogitud!! 

Blogimisväljakutse sooritasin, vähemasti iseenda arvates, with flying colours, nagu siin meie pool öeldakse. Ei olnud teps mitte hõlbus aktsioon, kuid võtsin asja tõsiselt. Nimelt leppisin  kohe alguses iseendaga kokku, et pean pidevalt olema üks päev ajast ees. Mis tähendas, et järgmise päeva postitus tuli eelmisel päeval valmis kirjutada, fotod ja tsitaat lisada, seejärel ootele panna. Säärane süsteem jättis hädaolukorra-puhvri, mida paaril korral ka kasutasin, kui asjaolud takistasid arvuti taha istumist. (Muide, kas on OK öelda "istusin arvuti taha", kui tegelikult istusin arvuti ette?) Järgmisel päeval pidin siis muidugi kaks postitust treima, et uuesti joone peale saada. Ühesõnaga, imelugu, et nii kenasti suutsin iseenda poolt pealesunnitud distsipliini hoida. Sest üldiselt ma üleliia kohusetundlik pole, prokrastineerimine kukub tunduvalt paremini välja.

Samas, ega ilma ajakirjanduses töötatud aastate hirme elustamata poleks asjaga vist hakkama saanud. Milliseid hirme, küsite. Noh, vaadake, ma kujutasin endale kogu möödunud kuu ette, et töötan X väljaande juures kolumnistina, ja kuri peatoimetaja ootab mult iga päev kindlaks kellaajaks teksti, vastasel juhul /sisesta freelancerite levinuimad hirmud/. Trikk töötas üle ootuste hästi. Old habits fears die hard…

Siiski on selgemast selgem, et igapäevane blogimine ei sobi mu elustiiliga kohe sugugi. Mitte, et ma seda kuud aega nautinud poleks. Nautisin! Kuid jätkuv igapäevapostitamine hammustaks üsna korraliku tüki mu elust, selleks ei leiaks ma väljaspool väljakutset aega. Õigemini, aega tuleks sel juhul kusagilt võtta, millegi-kellegi arvelt. Ja kuigi mul teemadest puudust kätte ei tulnud, pigem jäi paar tükki varukski, siis lõpmatuseni säärane mäng kesta ei saaks. Varem või hiljem läheks asi lahjaks kätte ära, või, vastupidi, üleliia tummiseks. Samas, möödunud kuu aitas mul iseennast mitmest uuest küljest tundma õppida; pisut kirjutasin sel teemal kümnenda postituse esimeses lõigus. Jah, mulle tundub, et blogimiskuuga läksin justkui väheke enam “lahti”. Press püsis ju kogu aeg peal, ei jäänud aega mõelda, et oih ja aih, kas sellest ikka maksab kirjutada, äkki avan end liialt. Loodetavasti jääb säendne ladusus kestma; ma tegelikult meeldin endale blogijana sellisena üksjagu rohkem. Ja kui täitsa aus olla, siis kasarmukord, mille siinses kommentaariumis sisse olen seadnud, aitas mul kah end vabamalt tunda. Ses mõttes, et ei pea pead õlgade vahel hoidma, et äkki tullakse nähvama või trollima. Enda kehtestamine on ära tasunud, minu mätta otsast vaadatuna. 

Kommentaaridest ka. Nendega tegelemine oli hästi tore, olge te tänatud, kes te kaasa rääkisite. Kuigi ma ei vastanud päris igale kommentaarile, püüdsin siiski kätt enam-vähem pulsil hoida, loodetavasti õnnestus. Ja peale selle tuli ju ka kaasvõitlejatel silma peal pidada; neil, kelle blogimisväljakutse kattus üht või teist otsa pidi minu omaga. Tsunftivärk, noh. Vahva väike kogukond. Ühtpidi hajali, teistpidi kompaktne – igatahes säärane, kuhu mul on hiiglama hea meel kuuluda. 

Eks näis, kaua nüüd loorberitel puhkan. Mine tea, äkki tekkis lausa blogimis-sõltuvus? Homme jälle arvuti taha, ja teksti muudkui tuleb? Ja kutsikapilte? Elame, näeme. Aga praegu võtan kätte, panen  seafilee marineeruma, mee ja sinepiga, pipra, soola ja tüümianiga. Homme läheb ahju. Mulle, teate, maitseb just säärane "kuiv" seapraad. Kapsad, need on juba tulel, maja head lõhna täis. Tulgu teilgi mõnusad pühad!

p.s. Läinud kuu postitused leiab sidebaris sildi alt “üks kuu blogimist”. Fotol meie kuusekadakapuu.

December 23/2023

“What part soever you take upon you, play that as well as you can and make the best of it.” ― Sir Thomas More