Noppeid.
Olge head, öelge mulle, mis värk selle õigekirjutamisega on? Ma ei pea silmas keelekorralduslikke apsakaid, millest siin paar postitust tagasi kommentaariumis juttu sai tehtud, vaid lihtsaid ja labaseid kirjavigu, no et jätan kiiruga tähe vahele või trükin vale tähe vms. Ühesõnaga, mu probleem seisneb selles, et kirjutan blogiteksti või meili valmis, loen mitu korda üle, aga viga ei näe enne, kui postitus veebi riputatud/e-kiri ära saadetud. Miks see nii on? Mingi mustkunst või mis? Kas teistel ka nii on? Ahjaa, võtan plaani Morgie tellitud keeleteemalise postituse, ilmselt kirjutan iseenda kui väliseestlase näitel. Pean ainult enne natuke aru pidama, mida ja mismoodi.
Vaatan, et (blogivad) inimesed teevad aastakokkuvõtteid. Mina, teate, ei ole kokkuvõtete inimene. Nimekirjade inimene küll, nendeta ei oskaks eladagi. Mitte, et mäluga erilisi probleeme oleks, aga nimekirjad, nagu Ritsikki enda juures märkis, hoiavad mu elu koos, pakuvad (petlikku?) tunnet, et asjad kontrolli all. Kuid kokkuvõtted? Nimekirjad ja numbrid aasta jooksul loetust, vaadatust, kuulatust? Ei. Kindel ei. Minu jaoks ei ole aastavahetus mõtteline joon enne ja pärast vahel. Igaks juhuks ei hakka nii suureliseks minema, et "voolamisest" või "kulgemisest" vms jutlustaks, aga no põhimõtteliselt… ee… siiski miskit sinnakanti. Ma lihtsalt ei tunne vajadust aasta lõpus otsi kokku tõmmata, et aasta alguse need uuesti lahti sõlmida. Ma ei tea, mul nagu ei olegi praegusel eluperioodil mingeid otsi? (Elu) algus enam ei paista, lõpp veel ei paista, mis otsi sa sedasi sõlmid. Tõsi, eks ole mulgi omad pidepunktid, aga nendeks on aasta jooksul ette tulnud sündmused, mitte üldtähistatavad (pidu)päevad.
Uue aasta lubadustega on see lugu, et neid üritan kogemuspõhiselt iga hinna eest vältida. Sedasorti lubadustest kinni pidamine tundub jube keeruline. Anda on neid samas vägagi lihtne. Terve aasta ju ees! Siiamaani too camo-kleidi keiss meeles, külmal detsembrilõpu päeval karglesin õhukese kehakattega kanjonikaldal, et pildid blogisse saaks; aasta hakkas lõppema, lubadus oli täitmata. No eks vahel harva saab libastutud ja lubatud kah, selgi aastal käsin kergemeelselt ühe veksli välja, aga üldiselt, jah, üritan vältida.
Ahjaa, kommentaaridest tahtsin kah kirjutada. Blogger ei paku võimalust vanemate postituste kommentaariume automaatselt sulgeda, niisiis olen seda "käsitsi” teinud. Mingit kindlat süsteemi mul pole, lihtsalt võtan vahetevahel ca kaks-kolm kuud vanad postitused ette, keeran lukku. Esiteks, väldin spämmi, ja teiseks, tõmban justkui joone alla, ei jäta kirjapandut ripakile. Nii et jah, ajalugu kommenteerida 5500-s ei saa.
Mis veel. Kuuse kadakapuu tõime paar päeva tagasi tuppa, ehtisime kah. Ilus on, ning lõhnab jumalikult. Natuke nukkergi mõelda, et need ilmselt me viimased kadakased jõulud, sest Arizonas... noh, seal dekoreeritakse jõuluks saquarokaktusi. Samas, mine tea... põhja pool ning mägedes kasvavad neil seal männid ja kadakad, ehk satub me uus kodu just säärases paigas olema? Varsti lähebki põnevaks, jaanuaris riputame end internetti üles ja jääme pakkumiste ootele. Senimaani aga tegeleme juba pakkimisega, mitu kolimisfirmatki tüütavad meid vähemasti kord nädalas, et noh, kas aadress juba olemas, kuhu te kraami toimetame. Meie, et hoidke hobuseid, kulla inimesed, ei ole veel aadressi.
Lõpetuseks teadus-uudis. Ainult et ma ei saa aru, mis selles loomade-lindudega vestlemises nii haruldast on. Mina näiteks vahetan siinsete ronkadega tihtipeale mõtteid. Andke mulle tulnukas, saan ilmselt ka temaga hakkama. "In the absence of any aliens, the researchers hope to use whales to develop strategies for non-human communication. Humpback whales make such a good alien proxy because of their extremely high intelligence and powers of communication": Scientists claim they've had a 20 minute conversation with a whale - and say it could pave the way for conversations with aliens someday.
Fotod: kujukas näide sellest, kuidas sooblivärvi (jah, just, ametlik termin; inglise keeli sable) saksa lambakoera kutsika kasukas värvi muudab. Esimesel pildil kolmekuune Lilli, teisel pea neljakuune. Paari nädalaga hoopis teist karva loom!
December 19/2023
“I don't believe in New Year's resolutions. I think if you want to change something, change it today and don't wait until the New Year. ― Georgina Bloomberg
Jaa, mu sõber, lollid türgivead tulevad vahetult pärast tekstikontrolli ja enne postitamist! Mõnikord lähevad mul vahetusse kõvad ja pehmed sulghäälikud, kusjuures need pole ju isegi klaviatuuril kõrvuti teps mitte! Mees kurdab sama asja ja tema on veel hullem keelepede kui mina! Ulme lihtsalt.
ReplyDelete#mulonkanii
No jumal tänatud, vähemasti pole ma ainuke. See lohutab.
DeleteTähed tähtedeks, mul on viimasel ajal mitu korda juhtunud päris nii, et sõnal on vale käändelõpp taga ja ma ei saa aru, kuidas see juhtuda saab. Mulle tundub, et see on kuidagi seotud aju etteennustusvõimega, kuna ma oma töös ka trükin pidevalt, siis on aju hästi agaraks muutunud ja liigne agarus on muidugi ogarus - aju lihtsalt paneb lühema või sagedamini kasutatava sõna, et säästa mind (end) mõtlemisvaevast.
ReplyDeleteKokkuvõtetest, ma ei seosta oma kokkuvõtteid isegi aasta lõpetamisega, siis lihtsalt enamik teeb neid ja kuna ma tahan lihtsalt heale muusikale ja headele raamatutele veidi reklaami teha, siis teen ka kokkuvõtte. Mingeid elukokkuvõtteid ma ka ei oskaks teha. Kes ikka mäletab, mida ta aasta alguses tegi või mõtles? (See oli retooriline küsimus, sest mina ei mäleta lihtsalt).
Jah, ma vist saan aru, mida sa esimese lõiguga silmas pead. Mul juhtub kah, et aju jõuab näppudest ette. Samas, mu näpud on sinu omadega võrreldes ilmselt tuhat korda aeglasemad, mistap ajul pole kuigi raske ette jõuda :)
DeleteAga kokkuvõtted, jaa, ses osas täitsa nõus, et reklaamina töötavad kenasti.
Trükivigadest. Nende märkamine on olenevalt kontekstist kas pluss või rasvane miinus. Mina alustasin oma keelekorrektori karjääri vist 14-15-aastaselt (noh, isa toimetas mingit vallalehte vmt ja minu ülesanne oli vigu otsida) ja see harjumus on sestsaadik nii tugev, et ei saa lapsele raamatutki ette lugeda, ikka kogu aeg jäävad need pisikesed tähe- ja muud vead silma.
ReplyDeleteAga kui on VÄGA suur vajadus kirjutada veatu tekst, siis pea kõikide pisivigade märkamiseks aitab see, kui tekst üle lugedes mõttes läbi silbitada. See mingi kogenud keeletoimetaja varamust pärit nõuanne...
Silbitamise soovitus on väga asine, palju tänu!
DeleteKeelekorrektuurist. Kui ma Eestis koeraühingu ajakirja (pea)toimetasin, siis enne trükkiminekut käis ülelugemine ALATI paberil, kuigi ajakiri ise oli ju arvutis kokku pandud. Põhjuseks asjaolu, et paberil ON vead paremini näha kui ekraanil. Ja see pole minu väljamõeldud teooria, vaid proffidelt üle võetud.
See on pätu, kes kirjadesse vigu tekitab selle murdosa sekundi jooksul kirja valmimisest send nupu vajutamiseni. Aga miks lähevad trükkides segi tähed, mis kirjutades ei lähe? Ma ei mõtle siin näpuvigu, vaid sarnast sulghäälikute probleem nagu Marcal.
ReplyDelete