Vaatan, et nii mõnigi blogivaist naistest kurdab unehäirete üle. Kui sa juhtud olema üks neist, siis ehk on parem mitte edasi lugeda, sest ma hakkan kohe kiitlema, kui hästi minul selle asjaga on. Lootes muidugi, et ära ei sõnu. /Sülitab kolm korda üle vasaku õla, koputab vastu puud./
Ühesõnaga, minul on unega hästi. Väga hästi. Isegi toredasti. Olen eluaeg nii-öelda kuldmagaja olnud. Tõsi, mõningate väikeste mööndustega. Näiteks bussis, lennukis, autos ma magada ei suuda. Küsimus on asendis. Kui istun, siis uni lihtsalt ei tule mu juurde, selleks on horisontaalset küljealust tarvis. Lisaks vajan ka vaikust, samas kui pime(n)dus pole üldjuhul oluline. Und segavate helidega on sedasi, et aastate jooksul on tolerants kasvanud. Camperi-reiside ajal tuleb teinekord ette, et ilmastiku ja/või teeolude sunnil veedame öö kiirteeäärses rekkade peatuspaigas. Paljud neist, eelkõige säärased masinad, mis kliimaseadmetega varustet konteinereid veavad, jätavad mootorid ööseks tööle. Korra kusagil Californias sattusime ühte pisemat sorti truck stoppi, öö möödus sõna otsese mõttes kahe jõurava diiselmootori vahele pressituna. Sellegipoolest magasin nagu vastsündinud lapsuke, ilmselt seetõttu, et tegemist ühetoonilise, uinutavat sorti taustamüraga. Äkilised ja/või varieeruvad helid mul magada ei lase. Võõras kohas magamisega on nii ja naa. Mõnel pool magan sama suurepäraselt kui kodus, teisal kehvemini. Mingit ühist nimetajat ei oska hästi- või halvastimagatavatele paikadele leida; issand ise teab, mis mu unekvaliteeti noil puhkudel määrab. Igatahes mitte madratsi mugavus või mugavusetus. Kui kusagil pikemalt peatume, näiteks paar kuud Kauail, on esimestel öödel teinekord pisut keeruline, sedajärgi aga magan sama hästi kui kodusses voodis.
Tänaseks ei sõltu mu uni enam ka elu-olust. Läinud sajandi üheksakümnendatel, kui nimetet olud une puhuti üsna haruldaseks külaliseks muutsid, olin sunnitud end uinuma ja magama treenima. Nipp, mis minu puhul töötas? Vana hea Scarlett O’Hara “ma mõtlen sellele homme”. Toore jõuga õppisin aju ööseks välja lülitama. Tänaseks on see trikk nii käpas, et. Muidugi, tänasega on ka see lugu, et “olusid” enam ei esine, või kui, siis üksnes ülikergel kujul.
Kuna kord juba sihuke meistermagaja olen, siis arvatgi, et kui mulle segamatut, sügavat und põhjusel või teisel ei võimaldata, muutun kaaskodanikele ohtlikuks. Ühe kehva öö elan veel kuidagi üle. Kaks? Nope. Ärge lootkegi. Ses mõttes näiteks enne kukke ja koitu algavad (Paul ütleb 0-dark-thirty, sõjaväetermin) – ühesõnaga, varase ärkamisega, pikad, kauakestvad, mitme ümberistumisega lennureisid on saadanast. Liiatigi, nagu ütsin, ma pole lennukis sõba silmale saaja.
Muidu, jah, muudkui võimaldage mulle tingimused, ja ma magan. Magan. Magan. Igal ööl, õhtust hommikuni välja. Hädavajalik miinimum seitse tundi, kaheksa on muidugi parem. Üheksa tuleb kah teinekord täis, aga see on mu jaoks juba sutsuke liiga pikk unemaal olek. Keskmiselt kaheksa siis. Kusjuures noorena olin öökulli tüüpi, tänaseks lõokeseks muundunud. Päevased uinakud mul paraku ei õnnestu, säärased power nap tüüpi. Kui miskipärast päeval magada vaja, peab vähemasti paar-kolm kohustustevaba tundi käepärast olema. Muidu tekib mingi imelik, vastik ärevus, et äkki ei saa isu täis magatud. Sest ma ei ole just kõige kiirem uinuja, kes, niipea kui pea patja puudutab, unemaale rändab.
Oma une kvaliteedi kohta ei oska muud öelda, kui et puhanuna ärgates eeldan, et magasin hästi. Et kõik need tervistavalt tarvilikud protsessid, mis kere ja peaga une ajal juhtuma peavad, ka juhtusid. Siinkohal haibin taas Matthew Walkeri Why We sleep (ilmunud vist ka eestikeelses tõlkes). Sisaldab muuhulgas näpunäiteid unetutele. Kuid olge hoiatatud: uneprobleemide küüsis vaevlejale võib raamat kohati päris hirmutav tunduda. Anyway. Et siis une kvaliteet. Mina, vana stagnant, otse loomulikult ei kasuta mingeid und valvavaid vidinaid (ega ka sammulugejaid jms). Ma ei taha, et helendav ekraan mulle hommikul sõnad peale loeks, kui ma parasjagu nii ei maganud, nagu tema arvates peaks. Mulle piisab enesetundest, et aduda, kas magasin hästi või halvasti. Sekundipealt oma unetsüklite kestvust ja sagedust teada – tänan, ei. See tekitaks üksnes asjatut stressi ja soorituspainet.
Unenägudega on mul eriliselt soojad suhted. Üliharva juhtub öid, kus miskit vaadata ei pakuta. Nähtu on alati värviline, stsenaariumid seinast seina. Mu öine elu on tuhat korda põnevam kui päevane. Ei ütle, et parem, aga põnevam igatahes. Esineb ka kordusi – näiteks paar konkreetset ehitist ning konkreetset paika, mida ühtepuhku, juba aastaid väisan. Samas, mu jaoks pole unenägude puhul niivõrd oluline see, mis neis toimub, kuivõrd see, mis tunde sündmused tekitavad. Enamjaolt on puhas lust ja lillepidu, kuid teinekord ka ärevus või hirm, või igatsus, või nukrus. Või siis eelnevatest kokku segatud pooltoonid. Jah, unenäo meeleolu on mulle hästi oluline, tihti kannan seda kaasas terve päeva, juhtub, et mitugi.
Tehnilisest poolest kah pisut. Kodus magan väga jahedas. Mõni ehk ütleks, et lausa külmas. Magamistoas on küte aastaringi kinni keeratud, soojus tuleb vajaduse korral en suite vannitoast. Ma ei kasuta ööriideid. Kui, siis vaid talvistel camperi-retkedel, kui väljas nii miinus kümme Celsiust, kuid pole soovi öö otsa küttesüsteemi töös hoida. Mistahes rõivatükid tuleb mu meelest ööseks seljast ära võtta, selmet selga panna. Aga noh, eks see ole maitseasi, ning sõltub, nagu öeldud, ka oludest. Ja veel. Peale toda eelmainitud "Miks me magame" lugemist sai mulle iseäranis selgeks, kui olulised on magamistingimused, muuhulgas ka voodi (täpsemalt, madrats) + tekid + padjad + voodipesu. Neile ma allahindlust ei tee, ei kodus, ei camperis. Tavatsen liialdamisi öelda, et camperi magamislavatsit kattev madrats maksis sama palju kui camper ise, aga no tõest valgusaastate kaugusel see väide nüüd kah pole. Kodusest magamisvarustusest ärme üldse räägimegi. Takkajärgi ei taha rahanumbrite peale mõeldagi mõeldagi, terve väike varandus. Samal ajal tunnen igapäevaselt, iga ihurakuga, et kraam väärib viimset kui kulutet dollarit. Lõpetuseks: mu (me) magamistuba on ekraani- ning koluvaba, ja voodialune tühi (no kõik need Feng Shui imenipid, eks).
p.s. Teate, see sai nüüd sedasorti postitus, mille sappa võib südamerahuga “aga mul on nii” kommentaare jätta.
Foto: Kasinasti kahekuune Lilli laseb köögilaua all silma looja. Jaanuar 2017.
Detsember 06/2023
“You never know. Maybe when we’re dreaming…we’re more lucid than when we are awake.” ― Katherine Angela Yeboah
See postitus paneb mõtlema hea une määratluse peale. Sa kirjeldad end kuldmagajana, aga sama hooga kirjutad, et on vaja teadmist, et mitu tundi järjest kindlasti ei segata, ja et kiiresti magama ei jää ning n.ö valel kellaajal ega istudes ei saa magada.
ReplyDeleteKui ma vaatan seda, mida teised oma magamisest kirjutavad, siis mõni teine kirjeldab seda, et und ei ole siis, kui kästakse (oleks mingil muul ajal, aga siis ei lasta magada), just unehäiretena.
Mul endal on põhihäda just see, et ei jää kiiresti magama, eriti kui on selline kellaaeg, mil pole harjunud magama. See on häire, sest niiviisi jääb mul unest vajaka, kui mul sel päeval juhtumisi muul ajal magada ei lasta, ja mul on siis halb olla. Häirib, järelikult häire.
Aga kuna see on olnud eluaeg nii, olen käega löönud (osalt just soorituspaine vähendamiseks), sest ma tean ka, et suudan ilma magamata kaua suht adekvaatselt toimetada.
Niisiis, ma mõtlen, et kui paljud inimesed üldse peaks unehäireid tundma, kui elu laseks neil magada siis, kui uni on? See on inimese ja ühiskonna kokkupuutekohas tekkiv häire, mitte puhtalt inimese enda närvisüsteemis.
Noogutan su jutule kaasa, samas täpsustan:
Deleteöeldes, et olen "kuldmagaja", pean silmas, et mu ÖÖUNI on kuldne.
p.s. Walker räägib kah ühiskonna survest une(aja)teemadel, iseäranis laste ja teismeliste puhul.
DeleteNo kuna minul kipub uni peale tihtimalt just autoroolis, siis ma arvan, et seda iseärasust ühiskond ei seediks ära.
DeletePäris hea postitus praeguseks lugemiseks, kuna ma magasin täna öösel väga halvasti ja olen kuidagi uimane täna. Staažika unetuna ei lase ma magamatusest end eriti häirida, tänane päev on millegipärast väss. A võibolla sellepärast ka, et õues on taas kottpime ja sajab lund.
ReplyDeleteKusjuures ma olen käesoleva aasta jooksul hakanud arvama, et äkki ma tegelikult ei vajagi nii palju und, kui ma enne mõtlesin. Pärast ema surma suvel magasin kuude kaupa neli-viis tundi öösiti ja sedagi mitte järjest ja ma ei tundnud absoluutselt, et und vähe oleks. Võibolla ma pean end unetuks ainult seetõttu, et ma olen mingis ühiskonna kehtestatud 8 tunnis nii kinni, et arvan, et peaksin ka nii palju magama, kuigi tegelikult üldse ei pea?
Mmm... see vajalik 8 tundi (õigemini 7, kui Walkerit uskuda ) - sellel on siiski tõsiteaduslik seletus taga, pole pelgalt ühiskondlik norm. Aga ma ei hakka seda siin sulle, kehvalt maganule, täpsemalt lahkama. :)
DeleteNeli-viis tundi - mingi perioodi jooksul võib see küll piisav olla. Pikemal? Noh, Walker ütleb... :) :)
Ilma naljata, see raamat on minu une-teemaline piibel. Topin seda igale poole, kus magamisest juttu. Aga eks religioone ole mitut sorti, onju :)
Mul on asi üldse kaootiline - haigena magasin kahe-kolme tunni kaupa 15-30 minutiste pausidega ja niiviisi kolm päeva jutti.
DeleteSiis ärkasin palaviku lahkudes korralikult üles ja olin seejärel umbes 24 tundi ärkvel, sest kogu aeg oli värske ja särts tunne. Võimalik, et olin ette ära maganud.
Ja edasi oli kange tegemine, et end sellest süsteemist lahti raputada. Organism ise oleks tahtnud, et magamis-ööpäevale (väikeste ärkvelolu-pausidega) järgneks ärkveloleku ööpäev, aga niiviisi on raske ühiskonda sobituda.
Jaa, palaviku-haiguse magamised on mul ka täitsa sürrid, õnneks pole ammu kogenud, ptüi-ptüi-ptüi.
DeleteAa ja Walker mainis veel, et keskajal? - ei hakka praegu täpsustust otsima - ühesõnaga, ülikute hulgas, kes hommikul vara põllule vms ei pidanud minema, käis asi tihtipeale nii, et magati ööhakul paar tunnikest, siis mingi 1 paiku ärgati, vesteldi või mängiti pilli vms, ja tunni-paari pärast uuesti magama. Paar ärkveltundi keset ööd olla täitsa normaalne olnud teatud ringkondades.
Mitte ainult keskajal, vaid hilisemal ajal ka. Terve öö läbi magamine on suhteliselt hiline nähtus ajaloos tõesti. Ja minu teada harrastati seda igas ühiskonnaklassis, aga pead ei anna.
Deletejah, Brillat-Savarin kirjutab 19. sajandi algul täie enesestmõistetavusega "kui esimene uni oli magatud,..." (ja jätkab öise kehakinnituse kirjeldusega).
Deletening pigem jah harrastasid sellist und ka talupojad. Nad läksid ilmselt lihtsalt üsna vara magama. Ja tõenäoliselt magasid suvel lühemalt kui talvel.
DeleteVaatasin praegu, et Walker räägib sellest päris pikalt. Kiiruga, vabatõlge:
DeleteAjaloolised tekstid sedastavad: 17 -18 saj., Lääne-Euroopa, kaks pikka magamistsüklit ("first sleep, second sleep"), katkestatuna nende vahele jääva mitmetunnise ärkvelolekuga, mil "people would read, write, pray, make love, and even socialize."
Ükski senine uuring ei kinnita sarnast praktikat pre-industriaalsetes kultuurides. Järeldus - pole evolutsiooniline fenomen, vaid kultuuriline.
Veelgi enam, (senised) uuringud tõestavad, et pole olemas bioloogilist rütmi, mis sunniks ööd nö. katkestama. Jah, eksisteerib evolutsiooniliselt väljakujunenud "biphasic sleep", aga see näeb välja nii: pikk ööuni + lühike pealelõunauni.
Veelkord vabandan, kiiruga võtsin kokku. Jube huvitav teema igatahes, pani mind raamatut riiulist öökapile tõstma, et taas kord mõned peatükid üle lugeda, mälu värskendada.
mu mäletamist mööda on tänapäeva küttkorilasi jälgides jälle täheldatud, et neil ei olegi ühiskondlikku unemustrit, vaid igaüks magab ise ajal ja see on rühma jaoks kasulik, sest nii on alati keegi, kes on ärkvel ja saab valvas olla.
DeleteMu jaoks on alati kahtlane tundunud, kui keegi on tulnud seletama, et vanasti magati ööund kahes jaos ja et kõigil oli nii. Võimalik ja väga tõenäoline, et teatud ajastul ja teatud ühiskonnaklassides nii oligi, aga meie maarahva kohta ma ei taha seda hästi uskuda. Sel juhul ärkaksime me enam-vähem kõik ka praegusel ajaperioodil ju igal öösel üles. Aga me ei ärka ju. Ärkavad need, kellel on mingid unehäired ja kes ei suuda ka peale paaritunnist raamatulugemist uuesti magama jääda ning on oma une ja väsimusega hädas. Kahefaasilise une osas on väike päevane uinak palju usutavam. Ja samamoodi on vägagi usutav, et tegelikult ei ole kõigil inimestel geneetiliselt ühesugune unemuster, nagu Notsu kirjutab.
DeleteMaarahva kohta veel - jah, talvisel ajal mindi varem magama ja magatigi kauem, kui suvel, aga ma ei suuda ette kujutada, et terve pere (terve küla ja terve maa) ärkas südaöösel kollektiivselt üles ja asuti midagi toimetama, et siis enne hommikut veel mõni tund magada. Pigem ärgati juba pimedas enne koitu (loomade talitamine, tulevalve jne) ja mindi magama peale pikka videvikuõhtut ja pirruvalgel ketramist ja ka õhtusi seltskondlikke tegemisi - ühiseid veimevaka ettevalmistamisi, kosjaskäimisi, noorte neljapäevaseid tantsutubasid jne. Üheski meie muistendis ega muinasjutus ei ole ma kohanud mingitki viidet sellele, et kesköösel peaks kõik talurahvas kollektiivselt üles ärkama ja "people would read, write, pray, make love, and even socialize." . Päevane lõunauinak oli aga sel juhul pigem suvine teema, kui valged päevad nii pikad, et ööunest väheks jäi.
Ma olen samasugune õnnelik magaja. Kuigi tegelikult suudab mu mees alati palju kiiremini uinuda kui mina, aga mind see ei häiri, sest 8 tundi und tuleb mul sellegipoolest välja.
ReplyDeleteLennukis/rongis ma ka ei maga, sest seal on üks pidev sagimine, aga viimastel aastatel olen autos isegi suutnud tukastada, kuigi see on pigem ebameeldiv -pärast kael kange jms.
Unenägusid ma ka täiega armastan - värvid, lõhnad, temperetuur, kõik on olemas ja ma käin seal kohtades kuhu ma päriselus iialgi ei satuks, suhtlen igasuguste põnevate inimestega jne.
Sellele kirjutan ka alla, et madrats on väga oluline ning padi, kuigi see on juba maitseasi.
Meil samamoodi, Paul uinub enne kui mina, kiiruinuja. Väidab, et sõjaväest, laevastikus teenimisest külge jäänud.
DeleteOo ja madratsitst-tekkidest-patjadest võiksin romaani kirjutada, sisuks peamiselt see, kuidas internetis ostlemine (sest poed, noh, muudkui vähendavad oma valikut, kõik on veebis) - ühesõnaga, KUIDAS sa ostad netist näiteks madratsit või patja? Ma tahan neid PROOVIDA ju!!
Mul on täpselt nagu sul. Va see Lõokese asi. Kl 9 on normaalne ärkamine ( teismelisena kl 14) ja voodisse 23.
ReplyDeleteMul oleks teismelisena ärkamine kah umbes 14:00 olnud, aga vanemad arvasid teisiti :)
DeletePraegusel eluperioodil voodisse 9-10 PM, ärkan 5-6 AM, ilma äratuskellata.
Ma õppisin ka millagi selle aju väljalülitamise selgeks, kui üritan seda teistele seletada, siis kuulavad kui mingit imejuttu.
ReplyDeleteMuidu magamisega on hästi, und jagub ning uinumisega probleeme ei ole, üldiselt jään ka üsna kiiresti magama. Unehäired jäävad varateismelise ikka, aga kasvasin sellest välja, hiljem elus on unega probleeme olnud vähe. Kui vanasti oli probleeme võõras kohas esimene öö, siis viimased aastad ei ole seda ka täheldanud, ükskord lausa uuesti reisile minek lõpetas mõningase uinumisraskuste perioodi (põhjuseks muidugi oli teine reis ajatsooni vahetusega). Istuvas asendis magajäämisega on samas keerulisemaks läinud, aga andke horisontaal õigel hetkel kätte ja uni tuleb.
Helidega on nii ja naa, enamikest öistest äikestest ei tea ma midagi, hotellis käimaläinud tuletõrje signalisatsiooni oleks ka maha maganud, kui sõbranna ei oleks mind äratanud (oli õnneks valehäire). Aga vaat need linnud, kes poole öö pealt laulma hakkavad äratavad üles. Selle vastu on kõrvatropid.
Jaa, see aju väljalülitamine, see on omaette kunst, mediteerimis-kogemus tuleb kasuks mu meelest - olgu või vähene, pealiskaudne kogemus.
DeleteAga kõrvatropid - mina nendega magada ei saa. No kuidas ma magan, kui miskit on kõrvas? :)
ma lisan oma unetuskogemusest, et alati pole ka aju väljalülitamisest kasu (kui te selle all just tõesti konkreetselt ärkveloleku ärakustutamist silmas ei pea, vaid mõtlemist). Kui ma olen üleväsinud, siis ei pruugi mul enam ühtegi mõtet peas olla, sest liiga väsinud, aga see ei tähenda, et ma magaks. Ulbin tühjuses ja värisen, sest ei kontrolli enam oma lihaseid.
Delete... vahel hallutsineerin ka.
DeleteJaa, üleväsimus on kindlapeale üks unetuse põhjuseid, olen seda mõnedki korrad kogenud. Sel puhul mõtlemise väljalülitamine tõesti ei aita. Ma aju väljalülitamisest rääkisin murede ja jamade jms kontekstis, mitte üleväsimuse.
DeleteKuna eelmine kommentaar läks pikaks, siis unenägudest ja unejälgimisest ka. Esimesega on lood hästi. Mul ka öine elu põnevam kui päevane ning vahel lausa kahju, et kirjanikusoont ei ole. Häid ulme/fantaasia/krimi jutte saaks. Teisega on nii, et kuigi tehniliselt on vidin olemas, siis ei jälgi seda. Vahel harva satun selle nupu peale ja siis huvi pärast piilun - enamasti läheb üsna hästi kokku enesetundega.
ReplyDeleteKas see unejälgija tähendab, et te kannate magades mingit asja, ilmselt siis kella käe peal?
Deleteuneuuringutel võidakse isegi elektroode peas kanda!
DeleteKaur, käe peal. Ja ma tean, et see ei näita üldse mitte täpselt.
DeleteMul on Polari kell, mis und mõõdab, ma eriti ei pööra sellele tähelepanu, aga no las ta siis mõõdab, ma ei viitsi seda käe pealt kunagi ära võtta niikuinii.
DeleteMa olen veel kuldsem magaja. Pea puutub patja, magan. Olen väsinud, magan. Vahet pole kus, millal, mis ümber toimub või mis asendis. Ümber võib käia tümps või valgusshow või mõlemad korraga. Üles ajab mu oma laps (ka siis, kui ta vaid kõnnib mu poole) ja mu enda äratuskell (teiste omad mitte).
ReplyDeleteMõned üksikud korrad vaid pole tulnud und või öösel läheb see ära ja tagasi ei tule. Tavaliselt aitab nt lugemine.
Unenäod on mulgi tavalised ja need on värvikad (eriti sisu osas). Ajalõhed, vee all toimetamine, lendamine, une nägemine (jah, unes), krokodillidega vestlemine või jääkarudega võitlemine... või laseb keskkonnakaitse Viljandi järve tühjaks nii kiiresti, et kukun paadist välja... kui väheseid seiku meenutada. Ma võiks oma unenägudest raamatu kirjutada!
Pean märkima, et vahel ei kuule ma ka oma kella. Ma olen tunni sisse maganud, kusjuures kell heliseb iga 10 või 5 minuti tagant.
DeleteAga samas ei ole ma ka niisugune magaja, kes vajadusel üles ei saa. Enne saab end programmeerida vajalikul ajal ärkama. On olnud hetki, kus ma ärkan sekundi murdosa enne seda eelprogrammeeritud hetke. Kusjuures see ei pea olema ajaliselt määratud hetk vaid võib olla suvalisel, teadmata hetkel toimuv sündmus.
DeleteHa! Mul muide sama, suudan end ärkama programmeerida. Näiteks lennujaama minekuks, keset sügavat ööd, ärkan enne äratuskella, kui olen selle nö. eesmärgiks seadnud.
DeleteMinu elu pehmeim ja mugavaim magamisase on olnud suur kivi kuskil Kaukasuse mägedes kui me Elbruse juurest jalgsi Musta mere äärde matkasime. Ja üldiselt vormelite MM telekast vaadatuna uinutab ka väga hästi, olenemata kellaajast.
ReplyDeleteOo, see kivi-magamistuba tundub nii tore!
Delete