Üheksateist

 

Meil oli paar päeva tagasi vikerkaar koduõue kohal, hommikul kell kaheksa. Väga ebaharilik kellaaeg vikerkaare jaoks. Samuti tundub väga ebaharilik, et laanepäll (maakeeli Western Screech-Owl, ladina keeli Megascops kennicottii) juba mitu nädalat me teise korruse terrassi alustel taladel resideerub (foto sai paraku kehvake). Päeval päll magab, ööseti peab jahti. Identifitseerimisega oli omajagu tööd, sest pälli pea asub uneajal, st. päeval, keha sees. Ei, ärge naerge midagi, teisiti on seda raske kirjeldada. Ta ajab magades keresuled puhevile, pea kaob kusagile nende vahele ära. 

Inimeste, st. minu ja Pauli suhtes ei tunne päll vähimatki kartust. Lillist ei tee väljagi, olgugi et koer tihtipeale otse tala all seisab, uudishimulikult üles vahtides. Meiegi võime rahumeeli seal tala all hängida, pälliga juttugi vesta, teda ei häiri sugugi. Kui suvatseb uinaku siiski katkestada, tõmbab pea kerest välja, vahib meile üksisilmi otsa. Paraku eksisteerib ka pahupool. Päll nimelt roojab koledal kombel, no ikka suurte hunnikute kaupa. Olen terrassialust kiviparketti juba korduvalt pesnud, aga see on vänge kraam, ei tule niisama lihtsalt maha.

Esialgu arvasime, et kodanik Pälli kimbutavad ehk tervisemured, et sedasi maja ning inimeste lähedusse hoiab. Aga nüüd jookseb juba neljas nädal vist, ja ta jätkuvalt väisab meid paaripäevaste, teinekord ka pikemate vaheaegadega. Kõik oleks ju kena (roojamine muidugi välja arvatud), aga see paganama linnuke ihub hammast me kuldkalade peale. Ühe juba sai aiatiigist kätte. Vaatan mina köögiaknast välja, päll kükitab üleval, all aga vedeleb pool kala. Just, pool. Teine pool ilmselt pälli kõhus juba. Millal ja mismoodi ta aiatiikides kalastas, issand seda ise teab. Öösel? Aga öösel kalad magavad oma "koopas" ju, mille neile kividest ehitasin? Otsisin veebist infot, mõned allikad osutavad, et kakulised saavad veest saaki kätte küll, harva ka päevasel ajal. No loodetavasti ei lülita ta kuldkalu põhitoiduna oma menüüsse. Sellisel puhul tuleb tal endale küll mõni teine hangout leida, meie kalasööjat majutada ei kavatse. Püüdku hiiri, nagu korralikule kakule kohane.  

Kakulistest veel niipalju, et Paul ikka oskab… öelda. Kui uue üürilise liiki üritasin määrata, kurtsin, et nii keeruline. Et mine sa võta kinni, kellega täpselt tegu. Paul: “Maybe it’s an International Lumber Owl?” Mina: “International WHAT??” Selgus, et Paul pidas silmas tähnikkakku (Spotted Owl, Strix occidentalis). Sõna 'lumber' märkis asjaolu, et lageraie seda linnuliiki ohustab; 'international' osutas faktile, et metsa võtavad maha muuhulgas väljamaa firmad. Ja siis tänasel vihmasel pealelõunal istusime veinikesega garaazhis, suured uksed kanjoni suunas avali, kuulasime vanamuusikat, muuhulgas Led Zeppelini. Võtsin üles teema, et paljudel karismaatilistel meesvokalistidel pole lauluhäält ollagi, Robert Plant väga kujukaks näiteks. Paul: “But he’s a good screamer.”

Detsember 10/2023

“Owl," said Rabbit shortly, "you and I have brains. The others have fluff. If there is any thinking to be done in this Forest--and when I say thinking I mean thinking--you and I must do it.” ― A.A. Milne, The House at Pooh Corner