Oi, teate, unustasin paar postitust tagasi Lauren Sánchezest kirjutades ühe ülimalt tähtsa üksikasja mainimata. Nimelt selle, et lisaks lennuki ja helikopteri juhtimisele oskab ta ka õmmelda. Ja mitte niisama nööpi pluusi külge nõeluda või seeliku alläärt palistada. Mkmm. Ta on omale lausa kleite õmmelnud. Ja vot see fakt hämmastas mind veelgi enam kui piloteerimisosavus. Ausalt, ma ei tee nalja. Mainisin seda ükshommik ka Paulile, kui oma järjekordset koidueelset kohvitundi pidasime. Sõnastasin umbes nii, et oo, kui haruldane oskus; kui palju leidub neid ameeriklannasid, kes kleidiõmblemisega hakkama saavad? Ja Paul vastas: palju. Avasin suu, et vastu vaidlema hakata, no selsamal vanal heal üleolevalt euroopalikul moel, mis kõik ameeriklased teovõimetuteks hamburgeriõgijateks liigitab. Või veel täpsemalt, vanal heal ida-euroopalikul, sovjeediajas karastunu kombel, et oh mida kõike sai olude sunnil oma kätega tehtud, vastupidiselt vaba maailma asukatele, kellele kõik iseenesest sülle kukkus, kaasa arvatud kleidid.
Et siis jah, õmblemine ja muu käsitöö. Enam-vähem kõik mu siinsed naabrinaised on oskuslikud õmblejad. Pauli suguvõsa naised samuti. Sama kudumise ja heegeldamisega. Kui mingi aeg tagasi truck camperite kokkutulekust kirjutasin, sai vist mainitud, et mitut sorti õpitubade hulgas oli ka heegeldamise oma. Jaa, see on matkasõiduki-prouade hulgas väga levinud hobi, kudumine samuti. Mees keerab rooli, mõõdab maanteemiile, proual kõrvalistmel vardad vuhisevad. Või heegelnõel. Lapitekikunstist ärme üldse rääkima hakkamegi. Ja kui ma ütlen “kunstist”, siis seda ka mõtlen – riideruutude kokkuõmblemisega on sel üksnes niipalju pistmist, et need õmmeldakse jah kokku. Ühendriikide quilting-traditsioonist võiks tahtmise korral pika postituse kirjutada, lausa mitu.
Aga rõivaõmblemise juurde tagasi. Võib ju tunduda, et see on kaduv oskus, kuid võta näpust. Noored ameeriklannad (taas)avastavad toda vana kunsti õhinal. Põhjuseid leidub rohkem kui üks, muuhulgas tüdimus kiirmoest, ning sotsiaalmeedia kui lõputu catwalk. (Why Sewing is Becoming Trendy Again.) Nr. 23 postituses läks kõvaks diskussiooniks postkontorite teemal, eks. Sellest peaks tegelikult täitsa eraldi kirjutama, väga huvitav arvamustevahetus toimus. Olgu siinkohal vaid öeldud, et paar kuud tagasi nägin me linnakese postkontoris ühte noort naist, kel ilmselgelt iseõmmeldud mantel üll, mitmest erinevast villase-sarnasest kangast kokku kombineeritud. No nii jumala äge, et.
Hästi populaarsed on ka heategevusõmblemised, - kudumised, - heegeldamised. Üks mu siinne sõber koob (käsitsi) lausa tööstuslikes kogustes mütse, mis lähevad kehvades oludes peredele. Lapitekirahvas korraldab heategevuslikke oksjone, või siis toimetatakse tekid otse vajajateni. Ühendriiklastel on heategevus vereringes, ütlen ma teile - ükskõik mis meist mujal maailmas ka arvatakse. Et isekad ja kommertsile orienteeritud ja mida kõike. Nii et jah, nagu näha, olen minagi süüdi eelarvamises, et ameeriklannad sünnivad pöial keset peopesa, ja iseendale kleidi õmblemine on nende jaoks harvaesinev vägitegu ning ennekuulmatu julgustükk.
Mulle on õmblemisoskus juba plikaeast saati ülimalt loomulik tundunud. Taganttõukavaks jõuks ilmselgelt ka edevus, sest, noh... vaata sedasama nõuka-aja lõiku eespool. Oli vaja osata, et soovikohaselt riides käia. Aga see "igaüks oskab ju õmmelda?" on mind teinekord ka ohtlikesse vetesse viinud. Mäletan, mõned aastad tagasi kurtis Rents enda juures, et seelik (või kleit, täpselt enam ei mäleta) pisut pikk. Mina vastu, et milles küsimus, tee lühemaks. Sain muidugi oma õppetunni kohe ka kätte. Samamoodi võiks ju näiteks Sánchez mulle öelda, et milles küsimus, näe, siin on helikopter, võta ja lenda. Või Rents mulle, et kirjuta koodi, või mida iganes ta seal imelises IT maailmas teeb. Et jah, igalühel omad oskused, ja enne enda omadega Eputamist võiksin vähekegi järele mõelda.
p.s. Et IT juba jutuks tuli. Lugeja kurtis, et ei saa siin kommenteerida. Kas kellegi teisel kah 5500-s sama mure on/on olnud? Olge paid, andke mulle siinsamas või meili teel teada, aadressi leiab blogi päisest.
Fotod: et te ei arvaks, et Lilli muud polegi oma elus näinud kui kadakaid ja kanjonikaldaid, siis kaks pilti Lillikese esimesest suurlinnakülastusest. Marriott-hotelli fuajee, Seattle, november 2018. Siit saab pikemalt lugeda.
December 18/2023
"You know that feeling when all your sewing projects are finished? Yeah, me neither." ― Unknown
Oleneb, mis masinast. Hetkel oma ürgvana linuxit sisaldava lauaka-panniga saan (ja isegi linke panna, sest selle klaviatuur laseb htmli linnukesi teha). Väheke uuema läpakaga (samuti linux) ei saa, aga mitte ainult sinu blogis, vaid üldse pooltes bloggeri omades ja teises pooles bloggeri-blogides viskab mu kommentaarid anonüümsena üles. Veel uuema läpakaga, mis on windowsiga, saab kommenteerida ja isegi oma nime all, aga ei saa normaalselt linke panna, sest selle uue läpaka eesti klaviatuur jällegit ei võimalda htmli linnukesi.
ReplyDeleteIssand, milline mäsu. Miks ei võiks need asjad lihtsad, selged ja loogilised olla? Kas me sellist internetti tahtsimegi?
DeleteMina ei oska õmmelda. Mu ema oli õmbleja (mis tähendas, et mul puudus reaalne vajadus õmblemisoskust omandada :D) ja temast jäi õmblusmasin järgi ja mul on resoluutne kavatsus sellega õmblema õppida. Poole aasta jooksul ma muidugi pole selles osas ainsatki edusammu teinud (peale selle, et mulle on paar korda meelde tulnud, et mul selline mõte on), aga aega on selle kiire asjaga. MISMOODI ma peaks tööle saama masina, mille tööpõhimõte mulle vaid uduselt hoomatav on, ma ei tea, aga miski siin elus pole võimatu :D
ReplyDeleteKommenteerimisega on jah see, et Macil Safariga ma bloggeri blogides kommenteerida ei saa, Firefoxiga ka mitte. Google Chrome'iga õnneks veel saab.
Windowsi alt saan Firefoxiga osades blogides kommenteerida, osades jällegi mitte.
Jah, ma saan täitsa aru, miks sa õmmelda ei oska. Õmblejast ema tütrel polnud ju vajadust :)
DeleteAga masina tundmaõppimise osas - täitsa tõsiselt mõeldud soovitus: leia mõni lühike kursus, kus asi selgeks tehakse. Kui ma Las Cruceses oma Bernina ostsin, siis võtsin päevase kursuse (või oli lausa kahepäevane?), sest sedasorti masin oli mu jaoks täielik raketiteadus, kuigi õmmelda oskasin ju ennegi. Või ehk aitab YouTube sind hädast välja?
Ma ei tea, et Pärnus mingeid kursuseid korraldataks... Youtube'i abil on muide ka võimalik kõike õppida. Meil just tööl oli SQL koolitus, mille peamine sõnum oli "Guugeldage!"
DeleteKlari, Ruth Sotnik õpetab vist ka neti teel, ise asub ta Märjamaal.
DeletePinteresti kaudu puutun ma andekate käsitöömeistritest USA daamidega tihti kokku, muude valdkondade valdajatega mitte eriti 😉
ReplyDeleteSellel, et käsitöötarvikuid ja masinaid toodetakse rõhuvas enamuses imperial mõõtudes, on põhjus. Ja kõige põnevamad masinad ja pillid on e-bay keskkonnas just USAs yleval, on ka põhjus. Samuti, et valdkonna põnevamate fännilehtede, juhendite kollektsioonide jne rõhuv enamus on ka USA tydrukute tehtud. ❤️ Ma lihtsalt ei puutu lollide ja laiskade ameeriklannadega kokku 😀
Õmmelda, täpsemini kangaste ja masinatega mängida, on mulle umbes 4-aastaselt vanaema Singeriga ajalehe augustamisest saadik alati meeldinud, kuigi nn vanasti oli võimalusi imevähe, oma ruumi ja PIISAVA riistapargi sain alles hiljuti ja tegelikult on sellega tegeleda vähe aega. Aga jälle - TEGELIKULT on õmmelda lihtne, põhitöövõtteid ei ole palju, ja kui õppisin mina, saab igayks sellega hästi hakkama. Ja ma ei ole mingi elitist või midagi. Olgu YT ja Pinterest e seal pesitsevad aamerikamaa daamid tuhandest tänatud. Ma pole iial tekstiilikäsitööde kohta niipalju õppinud kui siis, kui 4-5 aastat tagasi 100-kilosena, et palju muud ei jõua, lastele lapitekke tehes valdkonnaga naljapärast rohkem tutvuma hakkasin. Ja võlu kestab.
Ameerikamaa daamid tänavad kiituse eest, minu suu kaudu :)
DeleteJa riistapark tundub sul tõesti vinge olema. Kadestan.
Aga noh, nagu ütsin, seda "õmblemine on lihtne" mina enam kellelegi ütlema ei lähe :) - sest noh, nende jaoks, kes seda kunsti ei valda, on see ikkagi raketiteadus. Nagu minu jaoks kopterijuhtimine.
Ma kardan masinaid, aga olen nõus väga pikalt käsitsi õmblema/nõeluma, kui samal ajal miski meelelahutust pakub, aitäh, "Kättemaksukontor" ja "Midsomeri mõrvade" vanad osad.
DeleteAga sellest olen küll aru saanud, et hästi õmblemine on ikka küll raketiteadus. Olen kõrvaltvaatajana saanud selgitust, et kleidi laiendamiskiilusid ei saa panna suvapidi lõigatud riidest, näiteks kaht serva, mis mõlemad on kanga suhtes diagonaalsuunas, ei tohi kokku õmmelda, sest siis hakkab venima nagu diagonaalriie ikka - vähemalt üks serv olgu otse lõigatud, siis hoiab ka teist ühtlases pikkuses. ja et kangas tuleb enne läbi pesta (kui uus on), et hiljem pesus eri suunas ja määral kokku ei hakkaks tõmbama ja et kõik materjalid ei sobi kokku, nt puuvillane "sööb" villast, aga mõnikord on lihtsalt tugevus liiga erinev...
Ühesõnaga, tundub, et pmst peaks seda insenerikoolis õpetama.
Eee, no sisuliselt ju õpetataksegi, see on täiesti puhas tehniline eriala. Oo, ja kui me veel konstrueerimise ka kampa võtame...!
Deletejah, joonestamine, topoloogia, geomeetria, materjaliteadus... Tahab korraga abstraheerimisvõimet ja käelist osavust. Praktikas tuleb eelarve koostamine ja tooraine hankimise logistika kah veel.
DeleteMina ei saa kommenteerida nutifonist, blogger hakkab tahtma sisselogimisi ja siis teatab, et sisse logida ei ole võimalik, vaata oma veebilehitseja seaded üle. Seadetes midagi iseäralikku pole, nokk kinni, saba lahti olukord.
ReplyDeleteKas teemasid soovida võib? Mul on osaliselt kehv enesetunne, et ma su ühe postituse kommentaariumi keeleteemaliseks läbuks ära keerasin, selle tohterdamiseks ma nüüd palun, et kui võimalik, tee üks keeleteemaline postitus ka. Anna tuld, eks ma olen selle ära teeninud.
Hah, lohutuseks võibolla nii palju, et sõnade tähenduste üle käib meil kodus ka väike lõbus nägelus pidevalt, nii küsis hiljuti mees minu käest, et aga miks "post" on "post" - postkontori ja postiteenuste kohta. (Postiteemaline postitus oli sul vist ka soolas?)
Sorri, ei sorri.
Teemasse ka - õmmelda ma ei armasta, kududa ja heegeldada meeldib, aga ei tule alati välja ja ega need inimesed, kes olude sunnil kodukäsitööd tegid, seda sugugi alati ise ei nautinud - nii on minu ema meile (mulle ja mu kaksikõele) palju, väga palju hilpe õmmelnud ning ümber õmmelnud, kõige tähelepanuväärsem asi oli ehk kunagi tatikana kantud jänesenahksetest kasukatest tehtud vest-joped - nahast sai vest ja käised kudus ookerpruunist lõngast, väga äge ülerõivas sai. Lõpututest sukkpükstenõelumistest põrandalambivalgel ja samal ajal meile unelaulu lauldes ma parem ei räägigi (juba rääkisin, aga näe, eesti keeles on selline ebaloogiline väljend olemas). Aga hiljem, kui juba poodides riideid saadaval oli, ütles ema, et ta JÄLESTAB õmblemist ja ei kavatse seda enam elu sees teha, kui vähegi võimalik. Kopp ees, siiber ja need teised sõnad.
DeleteOh, ole nüüd. Pole hullu selle keeleteemaga. Ma ütlesin ju samamoodi põmmdi otse vastu, et sorry, aga mina kirjutan ikka nii, nagu tahan.
DeleteKeelepostituse võin millagi teha jah, pean ainult natuke aru pidama, mis nurga alt. Teema iseenesest ju intrigeeriv, võtan plaani.
Oojaa, sukkpükstenõelumine, mäletan.
DeleteAa, ja mäletan ka neid jopesid - karusnahast kehaosa, koorud varrukad. Hm, tekitas mus praegu lausa inspiratsioonisädeme. Sest ümberõmblemine mulle väga meeldib, peaks sekkarist miskit kasukalaadset hankima, ja kampsuni, ja teeks kahest kokku justnimelt sihukese vest-jope?
Raporteerin vahepeal, et telefonidest iPhone'iga kommenteerida ei saa, aga Androidiga jällegi saab.
ReplyDeleteMa oskan siit järeldada vaid seda, et Bloggeris on viimasel ajal keegi hakanud Apple toodangut väga vihkama, sest minul on see juba hulk aega kõikide Bloggeri blogidega nii.
What a mess, tõepoolest.
DeleteÕmblemisoskusega on kahjuks kehvasti, oli selline poolpidune masin kodus, kui koolis õpetati (koolis ei olnud üldse masinat) ning sellega pusides ei tekkinud mingit soovi rohkem õmmelda kui vaja oli, koolis üks pluus, vist paar hästi lihtsa lõikega seelikut ja mõned käterätid.
ReplyDeleteMuu käsitööga oli siis veidi paremini, aga see va käsitöö nõuab harjutamist ning kui lihtsaid asju enam ei taha teha ja keerulisi ei oska, siis kipub unarusse jääma ning ka lihtsad oskused ununema. Tänapäevased juhendid tunduvad ka nagu hiina keel.
Hetkel saan muidugi muude prioriteetide kaela ajada aga järgmine sügis võtaks vähemalt kudumise ette.
Jah, see on tõsi, et käsitööoskused kipuvad roooste minema, kui neid ei kasuta.
DeleteJaa, aga õnneks meelde tuletada on lihtsam kui täitsa nullist õppida. Mina näiteks olen veendunud, et ma saaks sokikudumisega hakkama, sest üks kord elus (kaheksandas klassis) ma ju ühed sokid kudusin. Ehk siis ma tean, et see on võimalik. Mis siis, et mul hetkel väga head ja selget arusaama ei ole, kuidas see sokikudumine käib. Aga ma TEAN, et see on võimalik!
DeleteMina saan kommenteerida, Apple'ist ja Googel Chrome'iga, teiste brauseritega vist ei saanud, mingi kamm igal juhul oli. Õmblemisest: ma ei oska õmmelda, tähendab, ülikooliajal mõned hilbud endale valmis vuristasin, selga kannatas täitsa panna ja väljastpoolt vaadata, aga seestpoolt mitte eriti. Kui ee vajadus ära kadus, siis enam ei õmmelnud, mul pigem on kaks vasakut kätt selle oskuse jaoks. Aga kui päris väike olin, oli meil riiete õmblemiseks tädi Leida ja siis hiljem üks teine õmblejanna. Kõik peenemad hilbud õmbles ikka tema, ka ülikooli ajal. Aga muidu oli kodus meil uhke vana jalaga Singer ja selle peal oskan vast praegugi lihtsama eseme kokku vuristada. Muuseas, mu mehel on ka Bernina, mistõttu tean, et see on nagu vähemalt Mercedes, aga vast suisa Lamborghini õmblusmasinate hulgas. Aga ta õppis ka moeakadeemias. Kleiti/pükse lühemaks oskan ise teha, aga enamasti on vaja pikemaks - ja seda ma ka sagedasti teen. Ameerikamaa quilting - jaa üks hea tuttav elas kunagi Ameerikas (kuskandis täpsemalt, olen unustanud), mehe töö tõttu. Ja tulemuseks on see: https://www.etsy.com/shop/IngridQuiltStudio. Vaatan seda peent tööd ja imestan silmad peast.
ReplyDeleteOo, jaa, Bernina! Nagu Lamborghini, just. No seepärast ma käisingi kursustel, et muidu poleks selle masinaga miskit peale osanud hakata. Tegelikult ei kasuta ma tänaseni kõiki ta võimalusi, masin on targem kui mina :) Ausalt öeldes ei oskagi põhjendada, miks toona NII vinge riista ostsin, aasta oli 2013, kui ma ei eksi. Aga see, et su mees moeakadeemis õppinud, on väga huvitav fakt.
DeleteSinu kirjelduse põhjal ütleks, et sa oskad ju õmmelda küll. Samas, jah, see riiete pahupoole asi, see läheb otsapidi juba peene rätsepatöö ridadesse. Mul on sedasi, et meeldib, kui õmmeldu ka pahupoolelt "puhas", aga ühtki projekti ma selle taha siiski pidama ei jäta.
Õmblejaprouadest - mul oli proua King. Õigemini, ta oli mu ema õmbleja, aga mulle sai seal kah teinekord miskit tehtud, koolilõpukleidid jne. Ahjaa, ja uhke, jalaga Singer oli meil ka.
p.s. Su tuttava lapitööd on toredad!
Ingridi pood on tõesti tore, eriti lemmar on väikestest kangatykkidest igavärviline lapitekk 🤩
Delete