Painab

Ma ei ole taimetoitlane. Ma söön liha. Mitte küll väga palju ja väga tihti, ning enamjaolt valget liha (kana, kala). Ma tean väga täpselt, kust mu liha tuleb, sealhulgas veiseliha. Ei, ei tule anonüümse tükina supermarketist. Ma sõidan oma tulevasest lihatükist või hakklihast vaat et iga päev mööda. Teisisõnu – sõidan mööda naabrimehe rohutoidul, vabapidamisel olevatest veistest.
Ka ei ole ma ebaratsionaalselt õrnasüdameline. Kui peaks juhtuma, et saabub zombie-apocalypse ja mul on tarvis ennast toita, võtan südamerahuga Pauli jahipüssi ja lähen varitsen all kanjonis seni, kuni mõni kohalikest hirvedest sihiku ette jääb. Ma ei ole küll looma nülginud ja tükeldanud, aga Paul on, lisaks leidub me raamaturiiulis vastavat õpetlikku kirjandust.
 
Aga eile sõitsime läbi kohaliku väikelinna toidupoodi, ja kõrvalrajale sattus talumehe pickup truck. Vedas väikest ühe-veise-treilerit, tõsise ilmega vanem meesterahvas rooli taga. Mingit erilist detektiivivaistu polnud vaja, et üks ja üks kokku liita – truck suundus põhja poole, sinna, kus linna piiril asub pisike tapamaja. Mustakarvaline veisepea piilus treileri ülemise piirde tagant välja, kõrvad tuules lehvimas, niiskelt läikiv ninaots uudishimulikult õhku nuhutamas. Otsustasin, et mõtlen muule, ja tegin Pauliga mingist teisest-kolmandast asjast juttu.

Toidukraamiga kodu poole sõites nägin sama pickupi ja treilierit linna suunas tagasi tulemas. Treiler oli tühi. Ning sestsaadik pole mul päriselt õnnestunud mõtetest eemaldada toda toredat mustakarvalist pead, neid kõrvu ja ninasõõrmeid, mis ümbritsevaid helisid ja lõhnu nii vastuvõtlikult, innukalt püüdsid.

Foto tehtud Astorias, läbi restoraniakna. 
February 28/2020
“We love dogs and eat cows not because dogs and cows are fundamentally different--cows, like dogs, have feelings, preferences, and consciousness--but because our perception of them is different.”
― Melanie Joy, Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows: An Introduction to Carnism: The Belief System That Enables Us to Eat Some Animals and Not Others

Something meaningful

Olen Paulile korduvalt öelnud, et minu arvates on ta eelmises elus naisterahvas olnud. Ta nimelt tunneb ja tunnetab ülihästi õrnema soo psühholoogilisi nüansse ning vajadusi. Mistõttu, kui mul juhtub teinekord Probleem olema, ei kiirusta Paul, kruvikas ühes, haamer teises käes, välgukiirusel asja parandama, vaid eelkõige kuulab mind ära. Erinevalt meesterahvast selles videos – vaadake KINDLASTI, lühike, kaks minutit, aga absoluutselt geniaalne – anyway, Paul teab, et naisterahva jaoks on Probleemist rääkimine tihtipeale olulisem kui sellele lahenduse leidmine. Kuid nädalajagu tagasi selgus, et Paulgi on kõigest (mees)inimene. Lugu oli nii.

Olles varahommiku igasugu mõttetute, pisikeste majapidamistööde seltsis mööda saatnud (voodipesu vahetus, eelmise päeva nõud kappidesse, külmiku kiirülevaatus, täiendused vetsupaberi ja puhaste käterätikute osas, ettevalmistused lõunasöögiks, ja nii edasi), istun korraks arvuti taha, et jalga puhata. Kusagilt majasügavustest, garaazhi kandist ilmub Paul, kohvitass käes. Jääb köögilaua äärde, kus ma klahve klõbistan, kõõluma, et uurida, millega abikaasa kaunil hommikul aega veetnud on. Loen eelmainitud tegevused üles. Paul võtab mõtliku näoga lonksu kohvi ja lausub: „I think I shall go and do something meaningful“. Rõhuga sõnal meaningful. Kukkudes sekund hiljem, mu nägu nähes, segaselt selgitama, et esiteks unustas ta lause lõppu lisada sõna „too“ (et tema KA läheb ja teeb midagi mõttekat) ja teiseks, ja kolmandaks, ja, ja, ja... Kaks sekundit hiljem hirnume mõlemad naerda, kätega vastu põlvi tagudes, ning sellest hetkest alates on väljend „ doing something meaningful“ meil igapäevases kasutuses, kui nüridest majapidamistöödest juttu tuleb.

Foto ei ole postitusega seotud. Või kui soovite, siis väga lõdvalt. Pildistasin ajalugu ühes Astoria kunagise kalakonservitööstuse hoones. Tänasel päeval pakub see peavarju käsitööõlle pruulikojale.
February 26/2020
“Men most often know what they want, yet they are not always sure how they feel. Women most often know how they feel, yet they may not always know what they want.”
― Ken Poirot, Mentor Me

Universumi õppetunnid

 The Astoria Column is a tower in the northwest United States, overlooking the mouth of the Columbia River on Coxcomb Hill in Astoria, Oregon. Built in 1926, the concrete and steel structure is part of a 12 hectare city park. The 38 meters tall column has a 164-step spiral staircase ascending to an observation deck at the top and was added to the National Register of Historic Places on May 2, 1974.

Aru ma ei saa, miks Universumile kohale ei jõua, et põhimõtet "teekond on olulisem kui päralejõudmine" pole ei mulle ega Paulile enam tarvis selgitada. Me teame. Me saime aru. Mis pagana pärast ta seda ikka ja jälle üle korrutab?? Näide: Astorias võtsime end kokku ja sõitsime, nagu korralikele turistidele kohane, Sammast vaatama. Asub teine linna taga mäenõlval. Samba juurde jõudmiseks tuleb läbida kitsaste, järskude tänavate labürint (Astoria hellitusnimi on muide Little San Fransisco). Teekond, eks ole. Mida me, hoolimata udust ja vihmast, suutsime lausa nautida - vahvaid, vanu väikeseid puitmaju, igaüks ise värvi ja kuju, vohavalt roheliste eesaedadega. Võttis aega mis võttis, kohale me lõpuks jõudsime. Tulemus? Päikese käes kenitlevate maalingutega pilgupüüdja asemel (ülemine pilt) tervitas meid paduvihmakardina taha varjunud, ühtlaselt hallikasbeezh betoonist jurakas (alumine foto).

Ega midagi. Tühja selle sambaga, majakalaadseid ehitisi ennegi nähtud, tegelikult tulime ju panoraami  pärast, mida samba tipust näha võib. End metallist keerdtrepi jalamile kinnitatud infotahvli abiga harinud, marssisime iga sammu nautides (teekond!) 164 trepiastet ülespoole, arvatavaks tasuks hingemattev vaade võimsa Columbia jõe suudmele, mäeveeru pidi veeni laskuvale linnale, sadamale, sildadele, laevadele, ning naaberosariik Washingtonile teispool jõehiiglast. Vaade oleks meie ootuste kohaselt pidanud välja nägema selline:

Paraku! Ärksama loomuga inimesed oleksid muidugi juba samba jalamil kahtlustanud, et tol konkreetsel päeval saab vaade olema hoopiski sihuke:

Ja nagu postituse alguses mainisin, ega see Astoria juhtum pole ainuke õppetund Universumilt, teekonna ja päralejõudmise teemal. Veel näiteid? Olge lahked. Paar aastat tagasi, Kauai saarel, vedasime end kuus kilomeetrit läbi soo ja raba, sihtmärgiks kuulus Kilohana Lookout, kust kenal päeval võib näha taolist pilti:

Aga mida meie nägime, kui pärale jõudsime, olles kuut kilomeetrit rabaradasid nautinud niivõrd, kuivõrd altituud ja imekitsukesed laudteed võimaldasid? Nägime vot säärast vaadet:

Kusjuures, ärgem unustagem, teist kuus kilomeetrit tuli autoni tagasi kah kõndida, eks ole. Tollest konkreetsest Universumi õppetunnist saab lugeda siit.
Ja Sambast saab lisaks vaadata ja lugeda siit.
February 25/2020
"Be careful when you follow the masses. Sometimes M is silent."
― Jennifer Hall, Lessons from the Universe™

Õnnesoovid

Parimad soovid sünnipäevaks, Eestimaa!!
Mul on tradistsiooniks saanud, et vabariigi aastapäevaks otsin reisialbumitest mõned enam-vähem sinimustvalged pildid välja. Ülemine ja alumine võetud Death Valleys, keskmine Oregoni rannikul.
February 24/2020

Kapist välja

Ma siin juba mõnda aega olen pidanud plaani, et riputan blogisse oma isikliku blogrolli üles. Aga siiani on see tundunud kuidagi hirmutav. Justkui ülemäära paljastav. Et noh, siis ju igaüks teab, kus ma käin ja mida loen ja... Samas, näe, avasin mõned kuud tagasi kommentaariumi, peale pikka sisevõitlust iseenesega, ja midagi hullu ei juhtunudki. Kohal käivad kenad inimesed kenade sõnumitega. Vaid üksainus kord olen pidanud kommenteerijale joonlauaga näppude pihta lööma. Tundub, et toimis.

Niisiis, blogirull. All paremas nurgas. Esialgu plaanisin välja panna ainult need blogid, kus tihedasti lugemas käin (loe: kus tihedasti postitatakse). Aga mismoodi sa defineerid sõna „tihedasti“? Paar korda nädalas? Kord nädalas? Kord kuus? Ühesõnaga, tegin otsuse, et mu blogirullis saagu olema kõik eestikeelsed blogid, mida regulaarselt loen. Need, kuhu vahel harva mõne teise blogija lugemislaua kaudu satun, jätsin välja, muidu saaks list liiga pikk. Välja jäid ka paar nauditavat blogi, kus iidamast-aadamast midagi postitatud pole. Kui peaks juhtuma ime ning neisse ilmub miskit uut, lisan. Arusaadavalt ei näe rullis ka neid veebipäevikud, mida olin harjunud väisama, kuid mis nüüdseks omaniku poolt parooli alla pandud.

Siis tekkis veel see küsimus, et kuidas ma blogisid presenteerima peaksin. Bloginime kasutades? Või blogija ristinime? Või varjunime? Või märksõna, mis mu meelest kõige paremini konkreetset blogi(jat) iseloomustab? Viimane oleks tegelikult lihtsaim, kuid kardetavasti ka libedaim tee :-) Lõpuks jäi niimoodi, et blogijaid, kes omaenda nime all kirjutavad-kommenteerivad, olen sel viisil ka esitlenud. Ülejäänud on varjunimega või selle lühendiga, et link ikka ilusti ühe rea peale ära mahuks. Blogirull järjestub tähestikuliselt. Kavatsesin küll postituste värskuse järgi ritta seada, aga nimekirja alumine ots olnuks siis justkui wall of shame või midagi sinnakanti, osutanuks näpuga neile, kes kaeblemisväärselt harva oma püsilugejaid uute sissekannetega rõõmustavad. Seda ka veel, et kui keegi tunneb, et ta nimele kuidagiviisi liiga on tehtud, andke teada, räägime läbi.
  
Fotodel Astoria. Keerdtrepp, kanepipoe aken, mererohi (bull kelp). 
February 22/2020
“My blog is a collection of answers people don’t want to hear to questions they didn’t ask.”
― Sebastyne Young

Good old stuff

Ameeriklased armastavad vanu asju. Tõenäoliselt seetõttu, et neil (uustulnukatel siis, Kolumbuse-järgsetel) seda va ajalugu napib, ja noh, eks me kõik ihale nimelt seda, mida parasjagu volilt käepärast pole. Sadamalinnas Astorias sattusime väga kobedale antiigipoele, või peaksin ütlema restaureerimiskeskusele? Astorias on hoomatav hulk XIX sajandi puumaju suurepäraselt säilinud, omanikud kannavad nende eest piinlikku hoolt. Mis, nagu te mu eelmisest postitusest lugeda võite, pole teps mitte kergete killast ülesanne. Ookeaniäärses niiskes, jahedavõitu kliimas kipub kõik hallitama, mädanema, lagunema... Pakun, et survepesurite ja niiskustõrjevahendite müüjate äri läheb Astorias enam kui hästi.
Ah jaa, et see pood siis, peatänaval. Igavesti suur ja populaarne, kenasti läbimõeldud väljapanekuga, mitte mingi suvaline kolaladu. Nimeks Vintage Hardware. Müüakse kõiksugust kirbuturu kraami, alates kapinuppudest ja kraanikaussidest lõpetades uste-akendega. Ma ise suuremat sorti vintage sõber pole, aga paar mu Eesti sõpra jällegi on, nii et palun väga, siin on teile mõned pildid.
February 20/2020
“Americans don't have much history so they like things they think are old.”
― Jasmine Warga, Other Words for Home

Have You Ever Seen The Rain

Võiks arvata, et inimest, kes pea viiskümmend üheksa aastat ilmas elanud, sellest viiskümmend Eesti kliimas, pole võimalik halva ilmaga üllatada. Täpsustagem: halva vihmase ilmaga. Aga vale puha. Meil, kulla eestlased, pole aimugi, misasi on vihm, kuniks me pole veetnud talvist nädalakest Oregoni osariigi läänerannikul, Vaikse ookeani ääres. Ma nüüd niimoodi paugust täpselt ei mäleta, millises ulmekas tehti juttu kaheaastasest katkematust vihmasajust (Le Guin? Bradbury?), aga elu, ilmneb, on sama ulmeline kui sci-fi.

Nädal aega järjest sadas lakkamatult. Öösel ja päeval. Nii pilvisest kui ka selgest taevast. Õhuniiskus ei langenud üheksakümne seitsmest protsendist madalamale. Külm, tuleb tunnistada, siiski ei olnud, isegi mitte ookeanirannal. Iseenesest kummaline, kuna temperatuur oli vaid kasin kümme Celsiuse soojapügalat. Aga noh, võib vabalt olla, et meil Pauliga olid lihtsalt sobivad riided. Nimelt rüüstasime enne teele asumist peene linna Bendi spordipoode. Ma pole teab mis ajast „päris“ poes ostelnud, ikka ainult sekkarites, kuid väljaminek tasus end kuhjaga ära. Praegu müüakse ju lausa kosmosetehnoloogilist kraami, kevadised allahindlused pealekauba. Soetasin sulevesti ja -jope ja vihmamantli ja kaks paari veekindlaid talvesaapaid ja „jääkarufliisi“ - määrdundvalge, karvase, megasooja. Paul, muidu ülikehv shoppaja, sai kah mitu asja.

Ühesõnaga. Oleme järjekordselt camperi-tuurilt tagasi. Avastasime Oregoni kirdenurka, sealseid randu ning sadamalinnakesi. Pilte ja muljeid jälle kamaluga, mis iseenesest on ebamugav, kuna eelmise road-tripi kraamgi pole veel täies mahus üles saanud. Kisub vägisi reisiblogiks kätte? Pole ime. Ma just praegu lugesin kokku – alates jõuludest olen tervelt 37 ööd camperis veetnud, ning vaid 17 ööd koduses voodis. Sidebar: kui nüüd päris aus olla, siis mu meelest on halb toon, kui blogija üritab selgitada või vabandada, miks ta ühele või teisele teemale keskendub. Näiteks reisimisele. Või rasedusele. Või ronimisele. Või millele iganes. See tundub lugeja räige alahindamisena. Sest olgem ausad, iga mõistlik inimene taipab selgitamatagi, et blogi on blogija isiklik omand ning postituste teemad ainuisikuliselt blogija otsustada ja/või elust-olust tulenevad, samal ajal kui lugeja, kel mõist(likk)ust napib, ei adu säärast elementaarset tõsiasja ka siis, kui see kassisuuruste tähtedega blogipäisesse raiuda. Anyway. Kus ma olingi? Ühesõnaga, saime kaheksa päeva padusadu. Aga tükk maad kevadisem on seal teispool Kaskaadide mäeahelikku küll, meie kandiga võrreldes. Kevadlilled õitsevad, rohi roheline... Camper loomulikult teenis meid hästi, peale vihmaseid linna- ja rannapäevi sai õhtuti luksuslikku soojust ning kuivust nauditud.

P.S. Teate, mis on reisilt koju saabudes kõige suurem ja aeganõudvam töö? Ei, mitte camperi „lahtipakkimine“ või matkapesu pesemine vms. Kõige suurem töö on lemmikblogide lugemisega taas järje peale saamine (road-trippides hoian ma helendavast ekraanist eemale). Vähe sellest - miskipärast käsitlevad lemmikblogijad minu äraolekul eriti huvitavaid teemasid, mida kangesti kisub kommenteerima, kuid postituse kuupäeva vaadates selgub, et see konkreetne rong on ammuilma läinud, uued kirjatükid peale tulnud. Darn it.
P.P.S. Kui juba vihmast juttu. See on mu lemmik vihma-laul #2, nimelt sellessinatses esituses. Lemmik #1 on iseenesest mõista Purple Rain. 
February 19/2020
“The rain is falling all around,
It falls on field and tree,
It rains on the umbrellas here,
And on the ships at sea.”
― Robert Louis Stevenson, A Child's Garden of Verses

Too big

Istun mina hilisõhtul oma kontoris (loe: suure köögilaua ääres, mille üks nurk on laptopile reserveeritud). Paul suundub läbi köögi magamistoa poole. Poetab möödaminnes:“There you are!” Tõsi ta on, mind pole jupp aega muudes ruumides kuulda ega näha olnud. Sest ma tahan, ma tõesti väga tahan Death Valleyst blogipostitust kirjutada. Juba mitu päeva tahan. Proovin oma eraklust õigustada: “Look, I’m trying to blog about Death Valley here… but it’s too… too…” jään otsima sobivat sõna, mis selgitaks mu kirjutamispüüete ummikusse jooksmist. “Big?” pakub Paul. Yessss! Just nimelt! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?? Death Valley on blogimiseks liiga suur ja võimas, nii otseses kui ülekantud tähenduses. No mismoodi sa kirjeldad seda kõike, ilma et postitus geoloogilise õppematerjalina mõjuks, või vastupidi, nõretavalt poeetilise ülistusena võimsale, karmile ilule? Peale eelmist Surmaorus käiku kuidagimoodi isegi üritasin, sellesamuse poeetilise poole pealt siis.

Või peaks hoopistükkis numbreid ritta laduma? Et Death Valley on USA suurim rahvuspark, pindalaga 13.650 ruutkilomeetrit, ja tervelt 91% sellest mõõtmatusest on wilderness? Et 1913. aasta 10. juulil mõõdeti Death Valleys õhutemperatuuriks + 56,7 kraadi Celsiust (maailmas on vaid üksainus kord kõrgemat temperatuuri mõõdetud, Liibüas, kui ma ei eksi). Et Death Valley soolaväli, Badwater Basin, on 86 meetrit merepinnast madalamal, aga vaid 25 kilomeetrit eemal asuv Telescope Peak 3366 meetrit merepinnast kõrgemal? Et aastane maksimaalne sademete hulk Death Valleys on alla 50 millimeetri?

Nagu kuus aastat tagasi, ei läinud me seekordki Death Valleysse turistlema, vaid kohal olema. Nii omavahel öeldes, ma olen täitsa kindel, et kuigi sõbrad ja sugulased seda otsesõnu ei väljenda, peetakse meid Pauliga natukene imelikeks. Kümme päeva kivisid vahtida? Mingeid loomi-linde ka ikka nägite? Jaa, paari ronka. Taimi? Jaa, mõned kesised kreosoodipõõsad. Pluss pisikesed, peaaegu olematud kaktused. Tegelikult oleme ju hea hulga Death Valley “turismimagneteid” kah viksilt ära vaadanud - kanjonid, soolaväljad, Devil's Golf Course, Arist’s Palette, Dante’s View, pluss kümned teised "peab nägema" paigad, mille pilte Instagram ilmselt tuugalt täis on. Ja mis muidugi meilegi mulje jätnud. Aga. Esiteks, nois paigus on inimesed. Mõnikord lausa palju inimesi. Ja maastik, olen tähele pannud, tõmbab endale justkui nähtamatu kaitsekihi ette, kui imetlejaid ülemäära. Tahate, ma avaldan saladuse, kuidas sellest kaitsekihist läbi murda? Trikk seisneb selles, et maastikku tuleb üllatada. Ilmuda kohta, kus inimloomi reeglina ei esine. Lisaks, kui end vaikselt-viisakalt ülal pidada, võib juhtuda, et kaljud ning kivid sind üleüldse tähelegi ei pane, ajavad oma asja, sina saad märkamatuna pealt vaadata.

Ja tähistaevas. Nii tähti täis taevast ei ole mina mitte kusagil mujal näinud kui Death Valleys. Seal ei ole ju vähimatki valgusreosust. Mingist konstellatsioonide äratundmisest pole üldse mõtet rääkidagi, need lihtsalt ei paista muu tähepuru hulgast välja. Ja vaikus. Õigemini hääletus. Ei tuulekohinat. Ei linnulaulu. Täielik helide puudumine, kuniks mõni kaugemas kanjonis pesitsev ronk otsustab oma valdustes kontroll-lennu teha, tulemustest häälekalt teada andes. Või kuniks tuul öö hakul siiski leiab, et vajalik oleks puhuda, ja teistpoolt Surmaorgu tulema hakkab, üle soolaväljade, madalal mürinal, justkui jaamale lähenev rong.

Mõtlesin just ükspäev, et küll ma olen ikka õnnega koos, olles väga lähedalt ning üsna pika aja jooksul (no ikka tunduvalt pikema, kui nädala-paarine turismireis) tunnistajaks olnud Emakese Maa kahele äärmuslikule tundeväljendusele - tõsine, tõrjuv, introvertne Death Valley versus meelas, vohav, ekstravertne Kauai.

Tegime Pauliga kahepeale Death Valleys mustmiljon pilti. Mägi nii ja mägi naa, org hommikul ja õhtul, camper kuu- ja aovalgel. Paraku ei muugi ükski neist lahti Death Valley tõelist olemust. Ma ausalt öeldes ei mäleta, et üleüldse oleksin Surmaorust säärast ülesvõtet näinud, turismibuklettides või internetis vms, mis mus tunde tekitaks, et oo, jaa, just niisugune ta päriselt ongi. Paulil õigus – Death Valley on tõepäraseks kirjeldamiseks ülemäära suur, ja mitte ainult pindalalt. 
Fotod enamjaolt Pauli omad.
February 06/2020
"Travel makes one modest. You see what a tiny place you occupy in the world." ― Gustave Flaubert